Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hagiavalduse asjaolud Hagiavalduse kohaselt ostis hageja kostjalt 16.04.2008 mobiiltelefoni, nööri ja kaardi. Kuna mobiiltelefon oli praagiga, siis andis mais 2008 hageja telefoni kostjale tagasi. Raha kostja tagastanud ei ole. Hageja palus kostjalt välja mõista 1312 krooni. 02.03.2009 nõude täpsustuse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista ka moraalse kahju summas 331,20 krooni, s.o. 0,07 % iga päeva eest. 04.08.2009 nõude täpsustuse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista telefoni eest 990 krooni, telefoni nööri eest 135 krooni, kõnekaardi eest 100 krooni, postikulud 87 krooni, moraalse kahju 680,40 krooni ja materiaalse kahju 598,40 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. 09.05.2008 kui hageja pöördus kostja poole põhjusel, et mobiiltelefoni äratuskell ei tööta, ei avaldunud selge ja ühetaoline tahe mobiiltelefoni müügilepingu lõpetamiseks. Käesoleval juhul ei ole täidetud ka taganemise materiaalsed eeldused isegi juhul kui kostja käitumist 09.05.2008 saaks taganemisavalduseks lugeda. Kostja kõrvaldas esinenud tarkvaravea ja teatas hagejale 14.05.2009, et seade ootab hagejat Kristiine keskuse esinduses. Arvestades, et hageja pöördus peale seda tarbijakaitseametisse, siis tõendab see seda, et hageja sai kostja saadetud teate kätte. Golla kaelakotti ja Simpeli kõnekaarti hageja kostjale tagastanud ei ole ja seetõttu ei saa taganemisest nende puhul kõnelda. Kohtuotsuse põhjendused 17.08.2009 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Asjas puudus vaidlus selles, et 16.04.2008 ostis hageja kostjalt mobiiltelefoni Nokia 2610, Golla kaelakoti ja Simpeli kõnekaardi. 09.05.2008 pöördus hageja kostja poole ja teatas, et mobiiltelefon on puudustega, äratuskell ei tööta. Hageja andis telefoni kostjale ja soovis makstud raha tagasi. Käesolevas asjas leidis tõendamist, et hagejale müüdud mobiiltelefon ei vastanud lepingutingimustele. Vaidlust ei olnud ka selles, et kostja vastutas müüdud asja lepingutingimustele mittevastavuse eest kuna VÕS § 218 lg 2 järgi tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. Kuivõrd asjas puudus vaidlus selles, et maikuus 2008 tagastas telefoni ja nõudis raha tagasi. Sellist hageja käitumist kostja esinduses tuleb lugeda mobiiltelefoni ostumüügilepingust taganemise avalduseks. Seega olid mobiiltelefoni ostu-müügilepingust taganemise formaalsed eeldused täidetud. Lepingust taganemise kehtivuse eelduseks peavad olema täidetud ka materiaalsed tingimused. Lepingust taganemine tuleb kõne alla juhul, kui lepingutingimustele mittevastavus kujutab endas olulist lepingurikkumist VÕS § 116 lg 2 tähenduses. Müügilepingu puhul on ostja poolt kasutatavate õiguskaitsevahendite kasutamine oluliselt piiratud võrreldes VÕS § 101 lg 2 sätestatuga. VÕS § 222 järgi saab ostja üldreeglina lepingutingimustele mittevastava asja üleandmise korral müüja vastu esitada lepingu täitmise nõude, ning selle nõude suhtes on muud õiguskaitsevahendid sh. taganemine sekundaarsed. VÕS § 223 tulenevalt on lepingust taganemine reeglina võimalik alles pärast ostja poolt müüjale müüdud asja parandamiseks või asendamiseks täiendava tähtaja andmist ja selle tulutut möödumist või pärast müüjapoolset õigustamatut keeldumist asja

2(4)

asendamisest või parandamisest. Käesolevas asjas puudus vaidlus selles, et kostja nõustus mobiiltelefonis olnud vea kõrvaldama, seega ei ole tõendatud kostjapoolne oluline lepingurikkumine. Tõendamata olid hageja väited, et ta on telefonis esinenud puuduste kõrvaldamiseks korduvalt pöördunud kostja poole. Samuti jäid tõendamata hageja väited, et kostja ei teatanud talle telefoni parandamisest. Arvestades, et 15.05.2008 pöördus hageja kaebusega tarbijakaitseametisse ning hageja eelnevat käitumist, oli veenev, et hooldustöö lõppemisest oli hageja teadlik 14.05.2008 saadetud sõnumiga. Eeltoodust tulenevalt ei olnud täidetud lepingust taganemise materiaalsed eeldused, mistõttu ei ole tehtud tahteavaldusel õiguslikke tagajärgi. Poolte vahel sõlmitud telefoni ostumüügileping on kehtiv ning hagejal puudub alus nõuda kostjalt tagasi telefoni ostuhinda. Golla kaelakoti ja Simpeli kõnekaardi suhtes hageja pretensioone esitanud ei ole, kostjale nende esemete tagastamine tõendatud ei ole. Ostu-müügileping nimetatud esemete osas on seega kehtiv ning hageja nõue müügisumma tagastamiseks on põhjendamatu. Hageja on esitanud ka kahju hüvitamise nõude, nii kohtumenetluse väliste kulude (postikulude), varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuded. Kahju hüvitamise nõude esitamisel peab hageja üldjuhul tõendama kohustuse rikkumise, oma kahju olemasolu ning põhjusliku seose rikkumise ja kahju vahel. Tõendamist leidis, et kostja rikkus oma kohustust, kuid hageja poolt jäi täielikult tõendamata kahju (moraalne kahju 680,40 krooni ja materiaalne kahju 598,40 krooni) olemasolu ning sellest tulenevalt ka põhjusliku seose olemasolu rikkumise ja kahju vahel. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Vera Semjonova esitas Tallinna Ringkonnakohtule 09.09.2009 apellatsioonkaebuse Harju Maakohtu 17.08.2009 otsuse peale. Hageja palub kostjalt välja mõista 8925,20 krooni. Kohus ei ole järginud hageja õigusi tagastada ostetud asi 14 päeva jooksul müügi kuupäevast arvates, kostja keeldus praagi tagasi võtmisest ning ei väljastatud dokumente kauba tagasivõtmise kohta. Kohus on jätnud läbivaatamata hageja kulutused. Hageja suurendab kahjunõuet tõlkekulude eest 300 krooni ja kohtumenetluse venimise eest 5000 krooni. Kokku 8925,20 krooni. Ringkonnkohtu seisukoht Kolleegium leiab, apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusse võtmata ja selle esitajale tagastada TsMS § 3401 lg 2 alusel. Hageja Vera Semjonova poolt esitatud apellatsioonkaebus ei vastanud TsMS §-s 633 sätestatud nõuetele. Ringkonnakohus 21.09.2009 määruses leidis, et kaebus on esitatud menetlusdokumentidele seaduses sätestatud nõudeid rikkudes. TsMS § 633 lg 2 p 2 kohaselt märgitakse apellatsioonkaebuses apellandi selgelt väljendatud taotlus, märkides ära, millises ulatuses apellant esimese astme kohtu otsust vaidlustab ning missugust ringkonnakohtu lahendit apellant taotleb; p 3 kohaselt tuleb apellatsioonkaebuses märkida kaebuse põhjendus; sama paragrahvi lõike 3 kohaselt tuleb apellatsioonkaebuse põhjenduses märkida millist õigusnormi on esimese astme kohus oma otsuses või otsuse tegemisel rikkunud või missuguse asjaolu on esimese astme kohus ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud; millest tuleneb õigusnormi rikkumine või asjaolu ebaõige või ebapiisav tuvastamine; viide tõenditele, millega apellant soovib iga faktiväidet tõendada; lõike 4 kohaselt lisatakse kaebusele dokumentaalsed tõendid, mida esimese astme kohtus ei esitatud ja mille vastuvõtmist apellant kohtult taotleb. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt, kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata

3(4)

jätmise põhjus. TsMS § 633 lg 7 kohaselt kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. TsMS § 139 lg 2 p 3 kohaselt tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu, mis sõltub vastavalt sama paragrahvi lõike 3 kohaselt tsiviilasja hinnast. Tsiviilasja hind vastavalt apellatsioonkaebuses esitatud nõudele on 3925,20 krooni, millest tulenevalt tuleb tasuda riigilõivu 1000 krooni. Puuduste kõrvaldamiseks andis ringkonnakohus aega 7 päeva arvates määruse kättetoimetamisest. Hageja esitas määratud tähtajaks riigilõivu tasumist tõendava maksekorralduse ja tema poolt koostatud apellatsioonkaebuse täiendused. Kolleegium leiab, et hageja ei ole apellatsioonkaebuses puudusi kõrvaldanud ning seetõttu ei ole võimalik kaebust sellisel kujul menetlusse võtta. Jätkuvalt ei nähtu apellatsioonkaebusest hageja selgelt väljendatud nõuet Harju Maakohtu 17.08.2009 otsuse suhtes. Ei ole märgitud, millises ulatuses kohtuotsust vaidlustatakse ning millist ringkonnakohtu lahendit hageja taotleb. Samuti ei nähtu kaebusest, millist õigusnormi maakohus ebaõigesti kohaldas või millist menetlusõiguse normi rikkus asja läbivaatamisel. Kaebusest ei nähtu, millistele tõenditele hageja tugineb. Samuti puuduvad kaebuses igasugused põhjendused kaebusele lisatud dokumentide kohta. Enamik neist tõenditest on maakohtule juba esitatud. Samuti puudub märge selle kohta, kas hageja soovib asja arutamist kohtuistungil või on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Ülaltoodu alusel leiab kolleegium, et apellatsioonkaebus on esitatud niivõrd oluliste puudustega, st ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, mis ei võimalda kaebust menetlusse võta. Apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusse võtmata TsMS §-de 633 lg 2 p 2 ja 3, lg 3, 4 ja 7; § 3401 lg 2 ja 637 lg 2 alusel ja tagastada koos lisadega Vera Semjonovale.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Iko Nõmm

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.