Asjaõigus › Omandiasjad

XXXasuva

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 22.05.2006.a esitatud hagiavalduse ja selle muudatuste kohaselt esitas hageja 23.12.1991.a avalduse oma isale Aleksander Saluojale kuulunud korteri tagastamiseks. Hageja isa oli Korteriühingu „P “ liige ja tema kasutuses oli osamaksu alusel korter aadressil XXX (praeguse aadressiga XXX). Korteriühingu „P “ maja natsionaliseeriti 01.11.1940.a. AS viidi 1940.a Venemaale ja ta suri seal 1941.a. ÕVTTK Tallinna linnakomisjoni 02.11.1998.a otsusega nr XXX loeti vaidlusalune korter omandireformi objektiks ja hageja tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks. Peale seda selgus, et vaidlusalune korter on kostjate vahel 21.11.1995.a sõlmitud müügilepinguga erastatud JBile. 12.02.1999.a esitas JBTallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada tühiseks otsus, millega hageja tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks. Nõude põhjendamiseks esitas JBkoopia korteriühingu osamaksude raamatust, mille kohaselt oli Korteriühingu „P “ juhatuse otsusega ASosamaks kantud üle 26.07.1940.a H T . Tallinna Halduskohtu 31.03.2000.a otsusega tühistati otsus hageja omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise kohta. Hageja leiab, et Korteriühingu „P “ osamaksude raamatusse kuupäevaga 26.07.1940 tehtud kanne on võltsitud. Korteriühingu „P “ kviitungi nr 75 kohaselt on korteriühing võtnud 26.11.1940.a Aleksander Saluojalt vastu 1940.a novembri kuu osusena 80 krooni. On ilmne, et ASmaksis nimetatud summa kui korteriühingu liige. Lisaks puuduvad dokumendid selle kohta, et ASoleks teinud korteriühingule avalduse liikmelisuse lõpetamiseks või korteri üleandmiseks. Korteriühingu „P “ osamaksude raamatu kohaselt on HT aadressina märgitud XXX. HK kirjast ÜRile selgub aga, et HTkolis XXX asuvasse korterisse elama alles 1941.a sügisel. Vähemalt 24. novembrini 1940.a kasutas XXX-1 asuvat korterit S. S . Elanike ja kinnisvara teatelehest 1942.a kohta nähtub, et 1942.a elas HT aadressil XXX . Sellest ilmneb, et enne elamu õigsuvastast võõrandamist 1940.a ei saanud HT avaldada oma elukohana XXX maja. Seega vormistati HTseonduvad dokumendid pärast 1941.a sügist. Eeltoodust tulenevalt on ilmne, et ASoli vaidlusaluse korteri võõrandamise ajal 1940.a novembris Korteriühingu „P “ liige ning korter kuulus temale osamaksu alusel. Kuna korteri tagastamine hagejale ei olnud kostjatevahelise müügilepingu sõlmimise ajaks veel otsustatud, siis on müügileping tulenevalt omandireformi aluste seaduse § 18 lg 1 tühine. Korduvate täienduste ja muudatuse tulemusel esitas hageja järgmised nõuded: 1 tuvastada, et 1940.a toimunud õigusvastase võõrandamise hetkel oli hageja isa ASK orteriühingu „P “ liige; 2 tuvastada, et 1940.a toimunud õigusvastase võõrandamise hetkel oli Tallinnas XXX(endise aadressiga XXX) asuv korter ASkasutuses; 3 tuvastada, et Tallinnas XXXasuv korter on JBebaseaduslikus omandis;

kustutada kinnistusraamatust kanne, mille kohaselt on Tallinnas XXXasuva korteri omanik JB. 5 Tuvastada asjaolu, et ASosamaks on üleantud HT 07.03.1942.a. 6 tuvastada, et kostjate vahel 21.11.1995.a sõlmitud ostu-müügileping on tühine; 7 teha Tallinna Maa-ametile ettekirjutus, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon oma 14.04.2003.a otsuse nr XXXtühistaks ning hageja 07.04.2003.a avalduse uuesti läbi vaataks; 8 avalikustada pettuskeem, mille abil tühistati MRomandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsus; 9 tuvastada asjaolu, et JBja tema esindaja vandeadvokaat Aleksander Glikman on alates 1999.a varjanud kohtu eest kohtuvaidluse õiglaseks lahendamiseks olulise tähtsusega dokumente; 10 tuvastada, et hageja varatagastamise toimikust kõrvaldati omandireformi seaduse alusel tagastamisele kuuluva korteri omamist tõendavad dokumendid; 11 tuvastada, et JBkasutas MRomandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tühistamise saavutamiseks halduskohtus vale tunnistajat; 12 tuvastada, et valetunnistuse usutavuse tõstmiseks lavastati ÜR halduskohtu istungil ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile võltsitud arhiividokumendi esitajaks; 13 tuvastada asjaolu, et hageja omandirefomi õigustatud subjektiks tunnistamise ÕVVTK Tallinn linnakomisjoni otsuse tühistamine toimus võltsitud arhiividokumentide ja kuritegeliku petuskeemi läbi; 14 tuvastada, et JBpettis ÜRilt 28.01.1999.a välja dokumendid MRnimele ja kasutas neid dokumente hiljem kohtus petuskeemi läbiviimiseks; 15 tuvastada, et ÜR on hageja esindajana JBile üle andnud koopia Korteriühingu „P “ kviitungist nr 75; 16 tuvastada asjaolu, et dokumendid, mille alusel väidetav vara üleandmine toimus, on võltsitud ja seaduse järgset vara üleandmist ei toimunud; 17 tuvastada, et Tallinnas XXXasuv korter erastati JBile ennem, kui hageja avaldus ÕVVTK Tallinna linnakomisjonis lahendatud oli; 18 tuvastada asjaolu, et hageja parandas 23.12.1991.a Tallinna Linnavarade Ametile esitatud avalduses korteri ebaõige aadressi 1993.a juunis-juulis; 19 tuvastada asjaolu, et 28.01.1999.a toimusid ÜRi ja JBvahel korteri edasise kuuluvuse üle läbirääkimised; 20 tuvastada asjaolu, et Korteriühingu „P “ juhatuse protokoll nr 15 on kirjutatud juhatuse koosolekul, millest võttis osa kaks juhatuse liiget; 21 tuvastada asjaolu, et Korteriühingu „P “ juhatuse protokolli nr 19 punkt 4 on teadlikult kirjutatud fiktiivsena; 22 tuvastada asjaolu, et Korteriühingu „P “ kontoriraamatutes puuduvad sissekanded, mis tõendaksid, et ASon 26.07.1940.a korteriühingu liikmeõigused- ja kohustused ja osamaksu nõuetekohaselt üle andnud H T . JBvastuväited JBvaidles hagile vastu. Korteriühingu „P “ elamu natsionaliseeriti 27.11.1940.a. Korteriühingu „P “ 26.07.1940.a juhatuse protokolli nr 15 kohaselt on otsustatud korteriühingu liikmeks võtta HTja lubada ASoma liikmeõigused- ja kohustused üle anda H T . Asjaolu, et korteriühingu säilinud dokumentides ei kajastu ASteate registreerimine ühingu liikmest lahkumiseks, ei tõenda, et sellist teadet ei ole esitatud. Seda, et ASlahkus korteriühingu liikmest omal soovil kinnitab ka korteriühingu juhatuse 9.11.1940.a protokoll nr 19 punkt 4. Alusetu on väide, et juhatuse protokoll nr 15 on koostatud või allkirjastatud mitte protokollis märgitud 26.07.1940.a, vaid hiljem. Asjaolu, et ühe juhatuse liikme (J. V ) nimi ja allkiri on kirjutatud mõnevõrra erinevamalt, kui protokolli muu tekst, ei tõenda, et J. V

oleks protokolli hiljem allkirjastanud. Samuti on AS viimase korteriühingu liikmemaksu osuse teinud 1940.a juulikuu eest. HT on tasunud liikmemaksu osuseid alates 1940.a augustist. Hageja esitatud kviitung nr 75 ja selle konts ei kummuta teisi asjas kogutud tõendeid kogumis ja ei tõenda, et AS oli 26.11.1940.a seisuga korteriühingu „P “ liige. Hageja on esitanud nõude tuvastada, et kostjate vahel 21.11.1995.a sõlmitud ostumüügileping on tühine. Selle nõude osas tuleb menetlus lõpetada, kuna samal alusel sama hagi eseme kohta on juba tehtud jõustunud kohtulahend. Kostja palus jätta rahuldamata järgmised nõuded: tuvastada, et AS vara üleandmine H. T toimus võltsitud dokumentide alusel ja seadusjärgset vara üleandmist ei toimunud; tuvastada, et ASoli korteriühingu „P “ elamu natsionaliseerimise hetkel korteriühingu liige ja kasutas korterit nr 16 osamaksu alusel; tuvastada, et protokoll nr 15 on kirjutatud juhatuse koosolekul, millest võttis osa kaks juhatuse liiget; tuvastada, et juhatuse protokolli nr 19 punkt 4 on fiktiivne; tuvastada, et seadusjärgset vara üleandmist A. S H. T ei toimunud; tuvastada, et A. S liikmemaks on üle kantud H. T arvele 07.03.1942.a. Kostja palus lõpetada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 2 alusel menetluse järgmistes nõuetes: tuvastada, et hageja viis Linnavarade Ametile dokumendid vaidlusaluse korteri õige aadressiga 1993.a juunis-juulis; tuvastada, et 28.01.1999.a pettis JBÜRilt välja dokumendid, mille alusel hageja oli tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks; tuvastada, et hageja omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse tühistamine halduskohtu poolt toimus võltsitud arhiividokumentide ja kuritegeliku petuskeemi läbi. Kostja palus lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel menetluse hageja nõudes tunnustada kostjate vahel 21.11.1995.a sõlmitud ostu-müügilepingu tühisust. Kostja palus TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata nõue, milles palutakse tuvastada, et Tallinna linn erastas XXXasuva korteri JBile enne, kui MRavaldus ÕVVTK Tallinna linnakomisjonis lahendatud oli. Tallinna linna vastus Tallinna linn vaidles hagile vastu. Haldusasjas nr 3-3-255/2004 tuvastati, et hageja isa ei olnud elamu õigusvastase võõrandamise ajal enam korteriühingu liige ja ei kasutanud korterit osamaksu alusel. Samuti tuvastati, et arhiivimaterjale ei ole võltsitud. Tsiviilasjas nr 2/3/331262/99 tuvastati, et kostjate vahel 21.11.1995.a sõlmitud ostu-müügileping ei riku hageja õigusi. Kostja leiab, et käesoleva asja menetlus tuleb lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Tallinna Maa-ametile ettekirjutuse tegemine ei kuulu maakohtu pädevusse. Kohtu põhjendused Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 3 lg 1 sätestab, et kui korteriühingult õigusvastaselt võõrandatud elamus asuv korter oli korteriühingu liikme omandis või osamaksu alusel tema kasutuses, loetakse korter koos sellele vastava muu osaga elamust omandireformi objektiks. Vaidlust ei ole selles, et Gonsiori 34 (endine aadress Gonsiori 58) asuv hoone oli Korteriühingu „P “ omandis. Seega sai eelnimetatud majas asuv korter olla korteriühingu liikme kasutuses osamaksu alusel. 30.11.1940.a ENSV Teatajast nr 57 selgub, et Korteriühingu ”P ” elamu natsionaliseeriti 27.11.1940.a. Seega on ebaõige hageja väide, et elamu natsionaliseeriti 01.11.1940.a.

Korteriühingu ”P ” 26.07.1940.a juhatuse koosoleku protokolli nr 15 kohaselt otsustas juhatus, sissetulnud sooviavalduse kohaselt, võtta vastu korteriühingu ”P ” liikmeks HTja lubada ASüle anda oma liikmeõigused- ja kohustused HTalates 26.07.1940.a. Korteriühingu ”P ” osamaksude raamatust selgub, et 26.07.1940.a on tehtud sissekanne, millest nähtub, et juhatuse otsusel on osused ülekantud ASarvelt HTarvele. Korteriühingu ”P ” žurnaaliraamatust (kirje nr 581) selgub, et HTon tasunud ühingu liikmeks astumise maksu ja 1940.a eelarve järgi augusti-septembri osuse. Ka kviitungi nr 53 kontsu kohaselt on HTtasunud ühingu liikmeks astumise maksu ning 1940.a kulueelarve järgi augusti ja septembri kuu osused. Žurnaaliraamatu kirjete nr 627 ja 628 kohaselt on HTtasunud 1940.a eelarve järgi oktoobrikuu osuse ning sooja vee eest. Tallinna Linnavalitsuse korteritoimkonna 19.10.1940.a loa kohaselt on XXXelavale HTlubatud lisapinda 10 m2. Korteriühingu ”P ” 09.11.1940.a juhatuse koosoleku protokollist nr 19 selgub, et juhatus on otsustanud, võttes arvesse ASteadaannet 27.07.1940.a, lugeda ASühingu liikmeõigused- ja kohustused korterile nr 16 üle läinuks H T . AS loeti ühingu liikmest lahkunuks ja HTühingu liikmeks astunuks alates 26.07.1940.a. Korteriühingu ”P ” 05.08.1942.a kirja kohaselt Eesti Kinnisvara Seltsi Tallinna Osakonnale oli 01.11.1940.a korteriühingu liikmeks H T . Kohus leiab, et ülalmärgitud tõenditega on tõendatud, et ASandis oma liikmeõigused ja kohustused 26.07.1940.a üle H T . Korteriühingu ”P ” põhikirja § 14 sätestab, et liikmevahekorra lõpetamine ühingu ja lahkuva liikme vahel ning tema liikmeõiguste- ja kohustuste üleandmine uuele liikmele toimub juhatuse koosolekul. Üleandmise kohta tehakse märkus osatähtedele ja ühingu raamatuisse. Käesoleval juhul on liikmeõiguste- ja kohustuste ülandmine toimunud põhikirja § 14 vastavalt, s.o juhatuse otsusega. Korteriühingu juhatuse otsusest selgub, et Aleksander Saloja on esitanud liikmest lahkumiseks ka avalduse. Seega ei olnud ASKorteriühingu ”P ” hoone natsionaliseerimise hetkel korteriühingu liige ega ka osamaksu omanik. Kohus leiab, et hageja väited nagu oleks vaidlusalused juhatuse protokollid kirjutatud peale elamu natsionaliseerimist, on alusetud. Kohus märgib, et liikmeõiguste ja -kohustuste üleandmine enne elamu natsionaliseerimist kajastub peale juhatuse protokollide ka teistes ülalkirjeldatud ühingu dokumentides. Need kinnitavad just asjaolu, et juhatuse otsused võeti vastu nendes märgitud ajal. Võltsituse alusetust kinnitab kohtu hinnangul ka Tallinna Linnavalitsuse korteritoimkonna 19.10.1940.a luba, mille kohaselt elas XXXasuvas korteris H T . Seega on peale korteriühingu enda ka Tallinna Linnavalitsuse ametiasutus kinnitanud, et 1940.a oktoobris elas vaidlusaluses korteris juba H T . Asja materjalides on küll 26.11.1940.a kviitung nr 75 ja selle konts, mille kohaselt on AStasunud 1940.a kulu eelarve järgi novembri kuu osuse ja sooja vee eest kuni 20.08.1940.a kokku 86,60 krooni. Sama kontsu kohaselt on summad tagasi makstud 30.11.1940.a. Kohus leiab, et see ei lükka ümber teisi tõendeid, millest nähtuvalt ei olnud ASelamu natsionaliseerimise ajal enam korteriühingu liige. Ka asja materjalides olevatest kolmandate isikute kirjadest ei saa teha järeldust, et ASoli elamu natsionaliseerimise ajal korteriühingu liige. Ka asjaolust, et osamaksude raamatus on HTaadressiks märgitud Tallinn XXX, ei saa teha järeldust, et korteriühingu dokumendid liikmeõiguste ja -kohustuste üleandise kohta koostati pärast 1941.a sügist. Kuna kohtus ei leidnud tuvastamist, et ASoli Korteriühingule ”P ” kuuluva elamu natsionaliseerimise ajal korteriühingu liige ning kasutas vaidlusalust korterit, siis tuleb nõuded 1, 2 ja 5 jätta rahuldamata. Samuti tuleb jätta rahuldamata nõuded 3 ja 4, kuna puudub alus asuda seisukohale, et vaidlusalune korter on JBebaseaduslikus omandis ning, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige.

Hageja on muuhulgas palunud tuvastada, et kostjate vahel 21.11.1995.a sõlmitud ostumüügileping on tühine. TsMS § 428 lg 1 p 2 sätestab, et kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vahel vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. Asja materjalides on Tallinna Linnakohtu 18.12.2002.a otsus, millega jäeti rahuldamata MRhagi JBja Tallinna linna vastu 21.11.1995.a sõlmitud lepingu tühisuse tunnustamiseks. Otsus on jõustunud. Eelmärgitud otsusest nähtuvalt on hageja nimetatud asjas esitanud samade kostjate vastu samadel asjaoludel sama nõude nagu käesolevas asjas. Seega kuulub selle nõude osas menetlus lõpetamisele. TsMS § 423 lg 1 p 13 sätestab, et kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Vastavalt TsMS § 1 vaadatakse tsiviilkohtumenetluses läbi tsiviilasi, kui seaduses ei ole sätestatud teisti. Tsiviilasi on eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. Kohus leiab, et nõuded 7-13 ei ole eraõigussuhtest tulenevad nõuded. Seega tuleb hagi nendes nõuetes jätta läbi vaatamata. Samuti ei kuulu kohtu pädevusse nõuded 14-22. TsMS § 368 lg 1 sätestab, et hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Seega saab tuvastushagi esitada eelkõige õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks. Kohtu hinnangul saab faktilise asjaolu tuvastamiseks hagi esitada üksnes seaduses sätestatud juhul. Kohus leiab, et nõuded 14 – 22 ei saa olla tsiviilasjas hagi esemeks. Seega tuleb ka nendes nõuetes jätta hagi läbi vaatamata. 11.09.2008.a on ÜR hageja nimel esitanud nõude, milles palub tunnistada tühiseks Korteriühingu „P “ osamaksude raamatus kanne 26. juulist 1940.a ASosamaksu ülekandmise kohta H T . 22.01.2008.a määrusega keelas kohus hageja esindajal ÜRil teha käesoleva tsiviilasja menetluses avaldusi. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus selle nõude tähelepanuta. Hageja on palunud ennast täielikult vabastada riigilõivu tasumisest ja muude kohtukulude kandmisest. Hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 16 lg 3 p 2 sätestas, et pooled on vabastatud riigilõivu tasumisest õigusvastaste repressioonidega seoses äravõetud või mahajäetud vara tagastamise ja kahju hüvitamise vaidlustes. Seega oli hageja riigilõivu tasumisest seadusest tulenevalt vabastatud. Hageja ei ole selgitanud, milliste muude kohtukulude kandmisest ta vabastamist soovib. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 168 lg 2 sätestab, et hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3-5 ei tulene teisiti. Kuna ühes nõudes menetlus lõpetatakse ning teised nõuded jäävad kas rahuldamata või läbi vaatamata, siis tuleb kõik menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Indrek Soots

kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.