Muud › Lähenemiskeelu ja muude sarnaste abinõude rakendamine isikuõiguste kaitseks

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ON esitas 18.02.2009 hagi S A vastu abielu lahutamiseks ja laste elukoha määramiseks. Pooled sõlmisid XXX.a abielu Itaalias. Sellel ajaperioodil elasid ja töötasid nad Šveitsis. Hiljem on pooled elanud koos ka Hong Kongis ja Singapuris. Abielust on sündinud XXX.a poeg M A ning XXX.a poeg A A . Pooled elasid 2008. a jaanuarini ühise perena Singapuris. Hageja väitel oli poolte abielu konfliktne. Kostja näol on tegemist vägivaldse isikuga, kes kasutas korduvalt vägivalda oma vanema poja suhtes ja psüühilist vägivalda hageja suhtes. 01.01.2008 õhtul mähkis hageja nooremat last, toas viibis veel hageja ema ja vanem laps. Kostja astus tuppa ja käskis vanemal pojal duši alla minna. Hageja ütles, et kui nad lõpetavad, siis 15 min. pärast ta läheb. Ootamatult rabas kostja last juustest ja sikutas esikusse ning hakkas rusikatega vastu pead ja keha peksma. 15.01.2008.a pöördus hageja koos lastega Eestisse tagasi. Alates 2008.a jaanuarist ei ela pooled koos ega pea ühismajapidamist. Edasine kooselu, abielusuhete jätkamine, perekonna säilitamine ning abikaasade leppimine on võimatu. Hageja on koos lastega alaliselt Eestis elanud üle aasta. Kostja elab väidetavalt Itaalias. Hageja palub lahutada abielu perekonnaseaduse (PKS) § 27 ja § 29 lg 2 alusel. Hageja palub määrata alaealiste laste M A ja A A elukohaks nende ema ON elukoht tulenevalt PKS § 29 lg 3. Lapsed on Eesti Vabariigi kodanikud. Rahvastikuregistri järgi on hageja ja mõlema lapse elukoha aadress Tallinnas, XXX. Laste eluviis Eestis on kujunenud stabiilseks. M A käib alates 2008.a. veebruarist lasteaias ja eelkoolis. 2009.a. septembris läheb ta esimesse klassi. Hageja juures Eestis elades on lastel olemas kõik tingimused kasvamiseks ja eakohaseks arenemiseks. Lastekaitse seaduse (LaKS) §-s 31 on sätestatud lapse kohtlemise üldpõhimõte. Selle paragrahvi lõike 1 kohaselt tuleb igat last alati kohelda nagu isiksust, tema omapära, iga ja sugu arvestavalt. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 on lubamatu lapse alavääristamine, hirmutamine või karistamine viisil, mis valmistab talle piina, tekitab talle kehalisi kahjustusi või ohustab kuidagi teisiti tema vaimset või kehalist tervist. Hageja väitel esinevad vanemal lapsel siiani unehäired, öised hirmud. Arvestades tema koolieelset iga ja kõrgendatud emotsionaalsust oli hageja sunnitud pöörduma eriarstide poole. Psühhiaatri arvamusel on laps väiksena üle elanud mitmeid psühhotraumeerivaid olukordi – isapoolne vägivald, elukoha vahetus, viibimine erinevates keelekeskkondades, mis kõik on jätnud lapsele negatiivse jälje. Edasise arengu soodustamiseks oleks vajalik rahulik, stabiilne kasvukeskkond, et laps saaks sügisel alustada õpinguid koolis. Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna lastekaitse spetsialisti arvamusel suudab hageja tagada lastele põhivajaduste rahuldamise, heaolu ja arenemisvõimaluse. Enamus ajast on lapsed olnud hageja hoolitseda ja kasvatada ning noorem poeg on 1a 2 kuune ning vanem 6 aastane, kes vajavad eelkõige ema lähedust ja hoolitsust, seega peaks laste elukoht olema hageja juures. Lähtudes lapse huvidest ja vanusest on lastekaitse spetsialist seisukohal, et lapsed M A ja A A tuleb jätta hageja hooldada ja ema elukohta.

Lähtudes laste huvidest tuleks kindlasti arvesse võtta, et lastel on õigus vägivallatule kasvatamisele ja kasvamisele rahulikes tingimustes, samuti ei saa sellist liikuvat eluviisi lapsed rohkem pidada (kostja töö tõttu kolis pere pidevalt ühest kohast teise). Laste normaalseks eakohaseks arenguks on ennekõike oluline stabiilne elukorraldus. Antud juhul on hageja Eesti Vabariigi kodanik, samuti oli ta seda abielu sõlmimise ajal, tema elukoht on Eestis ning poolte ühise alaealiste laste elukoht on Eestis. ÜRO lapse õiguste konventsiooni kohaselt vajab laps oma füüsilise ja vaimse ebaküpsuse tõttu erilist kaitset ja hoolt. Vastavalt inimõiguste ülddeklaratsiooni art 25 p-le 2 annavad emadus ja väikelapseiga õiguse erilisele hooldusele ja abile. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §102 sätestab abieluasja kohtualluvuse. Selle paragrahvi kohaselt Eesti kohus võib abieluasja lahendada (sh abielu lahutamine), kui vähemalt üks abikaasa on Eesti Vabariigi kodanik või oli seda abielu sõlmimise ajal; ühe abikaasa elukoht on Eestis. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt, Eesti kohtus lahendatavas abieluasjas esitatakse hagi abikaasade ühise elukoha järgi, selle puudumisel kostja elukoha järgi. Kui kostja elukoht ei ole Eestis, esitatakse hagi poolte ühise alaealise lapse elukoha järgi, ühise alaealise lapse puudumisel hageja elukoha järgi. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 60 kohaselt kohaldatakse abielu lahutamisel Eesti õigust, kui ühel abikaasal on elukoht Eestis või Eesti kodakondsus või kui tal oli abielu sõlmimise ajal elukoht Eestis või Eesti kodakondsus. REÕS § 65 kohaselt vanema ja lapse vahelistele perekonnaõiguslikele suhetele kohaldatakse lapse elukohariigi õigust. Hageja esitas 25.03.2009.a arvamuse kostja vastusele. Hageja väitel esitas ta 2008.a aprillis Itaalia kodakondsusest loobumisavalduse, samuti võeti Itaalia saatkonnas temalt ära pass. Kuna puudub vaidlus, et hageja oli Eesti Vabariigi kodanik abielu sõlmimise ajal ning käesoleval ajal laste alaline elukoht on Eestis, siis on abielulahutuse ja laste elukoha kindlaksmääramise hagi esitamine Harju Maakohtule õiguspärane. Hageja ei nõustu kostja väitega, et kuna Itaalia Vabariigi abielulahutust reguleeriv seadus näeb automaatselt ette koos abielu lahutamisega ka laste hooldusõiguse küsimuse lahendamise, saaks koos lahutusega kohaldada Itaalia õigust ka laste hooldusõiguse (sh laste elukoha kindlaksmääramise) küsimuse lahendamisele. Kostja on seisukohal, et Itaalia vastav õigus tunnustab suuremal määral isa rolli ja võimaldab seetõttu laste eestkoste küsimuses paremat positsiooni kostja jaoks. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Vastavalt REÕS §-le 60 lg 1 kohaldatakse abielu lahutamisele sama seaduse §-s 57 nimetatud õigust lahutusmenetluse alustamise ajal (so vastavalt kas käesoleva menetluse alustamise aeg või siis kostja poolt Itaalias lahuselu menetluse alustamise aeg). Tulenevalt REÕS §-st 57 mõttest on antud sättes toodud kohaldamisele kuuluva riigi õiguse määratlemise kriteeriumide ühiseks jooneks see, et arvesse võetakse abikaasade ühist seotust mingi riigiga – kas ühine elukoht (lg. 1), ühine kodakondsus (lg. 2), viimane ühine elukoht (lg 3) või ühine muu tugev seotus mingi riigiga (lg 4). Samuti on antud ühise seotuse olemasolu vaid lahutusmenetluse alustamise ajal. Vaidlus puudub selles, et kostja on Itaalia kodanik. Samas on käesolevas tsiviilasjas üheselt tõendatud asjaolu, et ka hageja oli lahutusmenetluse alustamise ajal Itaalia kodanik (ja on tõenäoliselt seda ka veel praegu). Nimetatud asjaolu on tõendatud Cagliari Kommuuni Demograafia teenistuse 27.03.2009.a. tõendiga, mille kohaselt on hageja alates 2004.a. Itaalia kodanik. Antud asjaolu ei muuda hageja poolt varasemalt käesolevas menetluses esitatud

ärakiri oma 2008.a. Itaalia kodakondsusest loobumiseks esitatud avaldusest. Itaalia Saatkonna 23.01.2009.a e-kirjast nähtuvalt oli vastav hageja avaldus veel vormistamise menetluses. Hageja vastav avaldus oli ka veel vähemalt 27.03.2009.a (s.o ajal, mil pooltevaheline lahutusmenetlus oli juba algatatud) jätkuvalt vormistamise menetluses, nagu nähtub samal kuupäeval väljastatud Cagliari Kommuuni Demograafia teenistuse tõendist. Kostja arvates ei oma käesolevas tsiviilasjas õiguslikku tähendust see, millise riigi kodanik on hageja täna või millise riigi kodanikuks ta hakkab ükskõik millisel muul ajahetkel pärast lahutusmenetluse alustamist. Seetõttu on asjakohatu hageja poolt kohtule 07.05.2009.a. esitatud KMA 04.05.2009.a. kiri, mille kohaselt “ON pöördus 21.04.2009.a. Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse (KMA) ning esitas dokumendid, millest nähtub, et ta on Itaalia Vabariigi kodakondsusest loobunud”. Samas ei ole hageja esitanud ei KMA-le ega ka kohtule tõendeid selle kohta, et käesolevaks hetkeks oleks tema avalduse alusel Itaalia kodakondsusest loobumise menetlus ka lõpule viidud. Tulenevalt kodakondsuse seaduse §-st 2 lg 1 p 4 ja § 22 p 3 ei saa hageja seetõttu omada Eesti kodakondsust. Arvestades asjaolu, et mõlemal abikaasal oli lahutusmenetluse alustamise ajal vaieldamatult Itaalia kodakondsus, kuulub tulenevalt REÕS §-dest 57 lg 2 ja 60 lg 1 käesoleval juhul lahutuse nõudele kohaldamisele Itaalia Vabariigi õigus. Tulenevalt REÕS §-st 57 lg 2 on oluline just poolte ühine kodakondsus ning selleks on vaieldamatult Itaalia kodakondsus. Kuna vaidlus puudub selles, et poolte abielu on sõlmitud Itaalia Vabariigis, on seega Itaalia ainsaks riigiks millega pooltel on abielusuhtest tulenevalt kõige tugevam ühine side. Itaalia Vabariigis reguleerib abielu lahutamist 1. detsembri 1970. aasta seadus nr 898, mida on muudetud 1. augusti 1978. aasta seadusega nr 436 ja 6. märtsi 1987. aasta seadusega nr 74. Asjaolu, et osundatud seaduse puhul on tegemist asjakohase Itaalia Vabariigi seadusega, nähtub tsiviil- ja kaubandusasju käsitleva Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku koduleheküljelt (alateema “Abielulahutus -Itaalia, punkt

http://ec.europa.eu/civiljustice/divorce/divorce_ita_et.htm). Lähtuvalt osundatud Itaalia Vabariigi seadusest on abielu lahutamiseks vajalik ühe abielu lahutamise absoluutse aluse esinemine (alateema “Abielulahutus -Itaalia, punktid

ja

http://ec.europa.eu/civiljustice/divorce/divorce_ita_et.htm) ning lisaks sellele peab kohus tuvastama, et abielu on pöördumatult lagunenud. Kuigi viimases pooltel erimeelsus puudub, ei esine käesoleval juhul mitte ühtegi abielu lahutamise muud kohustuslikku õiguslikku alust. Ainus õiguslik alus, mis käesoleval juhul võiks kohaldamisele kuuluda, on lahutamine seoses paari lahuseluga (itaalia keeles “separazione”), kuid antud õigusliku aluse puhul on tingimuseks see, et lahuselu peab olema kestnud vähemalt kolm aastat pärast kohtus toimunud lahuselumenetlust. Hageja, tuginedes oma lahutuse nõudes ebaõigesti Eesti perekonnaõigusele, ei palu kohtul mitte kuulutada välja poolte lahuselu, vaid taotleb kohtult kohest abielu lahutamist. Kuna aga käesolevas vaidluses kohaldamisele kuuluva Itaalia õiguse kohaselt on abielu lahutamise üheks obligatoorseks eelduseks kohtu poolt poolte lahuselu väljakuulutamine, millest peab omakorda olema möödunud 3 aastat, ei ole hageja lahutamise nõuet võimalik rahuldada. Kostja on esitanud käesolevas tsiviilasjas kohtule koos 17.03.2009.a ärakirjad Cagliari Tavakohtu 04.03.2009.a teatisest ning advokaat G Covacivich’i poolt kostja nimel viidatud kohtule esitatud avaldusest, samuti vastavate dokumentide tõlked eesti keelde. Viidatud tõlgetes (ja sellest johtuvalt ka kostja varasemates menetlusdokumentides) on kostja poolt Cagliari tsiviilkohtule esitatud avaldus tõlgitud kui “Avaldus abielu lahutamiseks” ning selles avalduses toodud kostja taotlus kui nõue “kuulutada välja abielupoolte lahutus......”. Samuti on Cagliari Tavakohtu (tsiviilkohtu) 04.03.2009.a. teatises tõlgitud kostja avaldus kui

“lahutuse avaldus”. Tegelikult on kostja esitanud Cagliari Tavakohtule (tsiviilkohtule) mitte avalduse abielu lahutamiseks, vaid poolte lahuselu algatamiseks (väljakuulutamiseks). Asjaolu, et Itaalia kohtus kostja avalduse alusel algatatud menetluse esemeks on just poolte lahuselu algatamine (mitte nende abielu lahutamine), nähtub eelnevalt juba viidatud tsiviil- ja kaubandusasju käsitleva Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku koduleheküljel Itaalia Vabariigi vastavat õigust tutvustava lehe itaaliakeelse versiooni ja eestikeelse versiooni võrdlustest (vastavalt http://ec.europa.eu/civiljustice/divorce/divorce_ita_it.htm ja http://ec.europa.eu/civiljustice/divorce/divorce_ita_et.htm). Viidatud materjalis on mõisted “divorziare” (lahutus) ning "separazione” (lahuselu) väga selgesti nii terminoloogiliselt kui ka sisuliselt eristatud ning kostja poolt kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt on itaaliakeelses algtekstis kasutatud just terminit “separazione” vastavas käändes. Tulenevalt Itaalia Parlamendi 8.veebruari 2006.a. seaduse nr. 54 “Õigussätted, mis reguleerivad lahuselus olevate vanemate laste hooldusõigust” artiklist 1 määratleb kohtunik, kes kuulutab välja vanemate lahuselu, laste hooldusõiguse reguleerimiseks kõik laste moraalse ja materiaalse heaolu tagamiseks vajalikud meetmed. Vastavalt kostja poolt Itaalia kohtule esitatud avaldusele on kostja seda Itaalia kohtult ka taotlenud. Kostja on seisukohal, et juhul, kui Harju Maakohus jätkaks hageja hagi menetlemist, oleks ainuvõimalik jätta lahutusnõue selle õigusliku aluse puudumise tõttu rahuldamata. Seoses lahutuse nõude rahuldamata jätmisega kuulub aga laste elukoha kindlaksmääramise nõue läbivaatamata jätmisele, kuna tulenevalt TsMS §-st 423 lg 3 ja PKS §-st 29 lg 3 jäetakse juhul, kui kohus ei rahulda abielu lahutamise nõuet, nõue lapsesse puutuvas vaidluses läbi vaatamata. Kostja on viidanud Brüsseli II määruse artiklis 15 ettenähtud alustele ja avaldanud seisukoha, et käesoleval juhul on Itaalia Vabariigi Cagliari Tavakohtul paremad võimalused nii poolte lahutusasja (tegelikkuses siis lahuselu asja) kui ka sellega otseselt seotud poolte ühiste laste suhtes vanemliku vastutuse teostamist puudutavate küsimuste lahendamiseks. Tulenevalt Brüsseli II määruse artiklis 15 lg 1 peavad kohtuasja erandina teise liikmesriigi kohtule üleviimiseks esinema järgmised õiguslikud alused: esiteks lapsel peab olema eriline side selle teise liikmesriigi kohtuga, teiseks peavad teise liikmesriigi kohtul olema asja arutamiseks konkreetse kaasuse puhul paremad võimalused ning kolmandaks peab asja üleandmine olema lapse parimates huvides. Kostja leiab, et antud juhul on täidetud kõik kolm nimetatud eeldust: mõlemad lapsed on Itaalia Vabariigi kodanikud ning kostja kui laste suhtes vanemliku vastutuse kandja alaline elukoht on Itaalias. Seega esineb lastel Brüsseli II määruse art 15 lg 3 alapunktides c ja d nimetatud eriline side Itaalia Vabariigiga. Itaalia Vabariigi kohtus on antud juhul asja arutamiseks paremad võimalused, kuna tulenevalt seadusest kuuluvad Itaalia Vabariigis toimuvas poolte lahuselu väljakuulutamist puudutavas menetluses lahendamisele kõik poolte ühiste laste hooldusõigusega seotud küsimused ning kohus saab seetõttu lahendada lastesse puutuva vaidluse tervikuna, mitte otsustada laste elukoha üle. Lisaks on Itaalia Vabariigi kohtul asja arutamiseks paremad võimalused ka seetõttu, et esiteks saab Itaalia kohus kuulutada välja poolte lahuselu ja selle kaudu tekib 3 aasta möödudes legaalne võimalus poolte abielu lahutada (mis on tegelikult mõlema poole soov), seevastu Eesti kohus peab hageja abielulahutuse nõude jätma rahuldamata. Samuti saab Itaalia Vabariigi kohus lahendada lastesse puutuva vaidluse sisuliselt, samal ajal kui Eesti kohus on tulenevalt PKS §-st 29 lg 3 sunnitud laste elukoha kindlaksmääramise nõude jätma läbi vaatamata. Lisaks omavad Brüssel II määruse art 15 kohaldamisel ja Itaalia Vabariigi kohtus asja lahendamiseks paremate võimaluste olemasolu tuvastamisel õiguslikku tähendust asjaolud, et lapsed on hageja poolt Eestisse toodud õigusvastaselt (st kostja nõusolekuta ja tema tahte vastaselt) ning kostja on Itaalias realiseerimas temale Brüsseli II määruse art 11

lõigetest 6 ja 7 tulenevat õigus taotleda pärast Eesti Vabariigis toimunud laste Itaaliasse tagastamise menetluse lõppemist laste hooldusõiguse küsimuste lahendamist Itaalia Vabariigi kohtult. Laste kõige paremates huvides oleks see, kui nende vanemate vahel valitseks vaatamata omavaheliste suhete nurjumisele siiski ka edaspidine üksmeel laste kasvatamises. Kostja taotleb kohtuasja tervikuna üleandmist Itaalia Vabariigi kohtule ja seoses sellega käesoleva tsiviilasja esemeks oleva hagi läbivaatamata jätmist. Tulenevalt Brüsseli II määruse artikli 15 lõikest 1 võivad erandina selle liikmesriigi kohtud, kelle kohtualluvuses on asja sisuline arutamine, kui nad leiavad, et teise liikmesriigi kohtus, millega lapsel on eriline side, oleks asja või selle konkreetse osa arutamiseks paremad võimalused ja kui see on lapse parimates huvides: peatada kõnealuse menetluse või selle osa ja kutsuda osapooli esitama taotlust kõnealuse teise liikmesriigi kohtule vastavalt sama artikli lõikele 4 või taotleda, et teise liikmesriigi kohus saaks pädevuse vastavalt sama artikli lõikele 5. Vastavalt Brüsseli II määruse art 15 lõike 2 alapunktile 3 kohaldatakse selle artikli esimest lõiget muuhulgas ühe osapoole taotlusel. Arvestades eelnevalt käsitletud asjaolusid taotleb kostja viidatud sätetele tuginedes terve käesoleva kohtuasja või juhul, kui kohus ei pea seda mingil põhjusel võimalikuks, siis vaid laste elukoha kindlaksmääramise nõude üleviimist Itaalia Vabariigi Cagliari Tavakohtusse. Kostja esitab oma taotlused ja seisukoha hageja nõude osas alternatiivselt. Kostja kõige esmaseks taotluseks on, et käesolev kohtuasi viidaks tervikuna üle Itaalia Vabariigi kohtusse. Juhul, kui kohus leiab, et tervikuna asja üleviimine ei ole mingil põhjusel otstarbekas, soovib kostja, et vähemalt laste elukoha kindlaksmääramist puudutavas osas tuleb asi üle viia. Kui aga kohus ei pea üldse asja üleviimist võimalikuks, leiab kostja, et vaidlusele tuleb kohaldada Itaalia õigust ning sellest tulenevalt tuleb lahutuse hagi jätta rahuldamata ning laste elukoha kindlaksmääramise nõue seetõttu läbi vaatamata. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et vaidluses tuleb tervikuna kohaldada siiski Eesti Vabariigi õigust, soovib kostja kindlasti esitada vastuhagi ühiseks läbivaatamiseks põhihagiga. Oma vastuhagiga soovib kostja taotleda, et kohus määraks laste elukohaks nende isa, st kostja, elukoha. Kostja ei ole vägivaldne isik ega ole korduvalt kasutanud vägivalda oma vanema poja suhtes ega ka psüühilist vägivalda hageja suhtes. Kuivõrd hageja poolt esitatud laste elukoha kindlaksmääramise nõue põhineb täielikult tegelikkusele mittevastavatel ja ka tõendamata asjaoludel (väidetav laste huvides Eestisse asumine, kostja väidetav vägivaldne isiksus, lastele hageja nõude rahuldamise kaudu vägivallatu kasvatamise võimaldamine), ei ole kostja arvates sellist nõuet võimalik kohtul rahuldada. Kuna hageja jätkuvalt avaldab antud valet erinevates pooltevahelistes kohtuasjades, edastas kostja oma esindaja vahendusel hagejale vastava ettepaneku lõpetada antud ebaõigete andmete levitamine. Hageja laste emana katkestas poolte viimaseks ühiseks koduks olnud Singapurist lahkumisega äkiliselt ja õigusvastaselt lastel olnud stabiilsed peresuhted ning viis lapsed täiesti uude elukeskkonda. Pärast seda tegi hageja üle aasta õigusvastaselt takistusi isa ja laste kohtumistele. Hetkel saab kostja oma lastega kohtuda ainuüksi seoses Harju Maakohtu poolt tsiviilasjas 2-08-77165 tehtud esialgse õiguskaitse määrusele, mille hageja on aga analoogselt varasemale määrusele ringkonnakohtus vaidlustanud. Kostja ei oska anda omapoolset hinnangut hageja sellisele teguviisile, kuid rõhutab veelkordselt, et hageja poolt oma käitumise põhjusena esitatud asjaolud ei vasta tegelikkusele. Üheks võimalikuks põhjenduseks hageja käitumisele võivad olla väljaravimata jäänud sünnitusjärgse depressiooniga kaasnevad psüühilised probleemid. Hageja kogu senine käitumine (laste ja isa

suhete täielik pikaajaline katkestamine, kostja suhtes teadvalt valede ja äärmiselt negatiivsete asjaolude levitamine) viitab tal teatavale psüühilisele probleemile, mida vastavas välismaises erialakirjanduses on nimetatud “lahutusega kaasnevaks pahatahtliku ema sündroomiks” (“divorce related malicious mother syndrome”- Ph.D. Ira D T , “Divorce related malicious mother syndrome”, Journal of Family violance, 10. köide, nr. 3, lk. 253-264, 1995. http://www.fact.on.ca/Info/pas/turkat95.htm). Vastava sündroomi iseloomulikuks tunnuseks on naise poolt oma mehe, kellega perekondlikud suhted on mingil põhjusel lõppenud, “karistamine” sel teel, et üritatakse laps isast võõrutada, samaaegselt lapsele tema ja isa suhete katkemise põhjuste osas valetades. Hageja käitumine on otseselt laste huvidele vastanduv, kuna lapsed vajavad vaieldamatult oma normaalseks arenguks lähedasi suhteid mõlema vanemaga. Kuna hageja laste emana on näidanud oma käitumisega üles äärmiselt vastutustundetut suhtumist oma laste huvidesse ja õigustesse, tekitab see põhjendatud kahtlusi hageja sobivuses tagama lastele normaalset ja stabiilset arengut. Seetõttu tuleb kostja arvates laste elukoha kindlaksmääramise küsimuse lahendamisel äärmiselt tõsiselt kaaluda, kas laste väidetava stabiilse elukorralduse säilitamine ikka kaalub üles ohtu, et laste elukoha hageja juurde määramisel on lapsed pikkadeks aastateks kaasatud erinevatesse kohtuvaidlustesse, mille sisuks kokkuvõtvalt saavad olema nende isa püüded säilitada lastega püsivad lähedased suhted. Kostja leiab, et kuigi teatud eani vajavad lapsed ennekõike ema lähedust ja hoolitsust, siis antud juhul on oluline ka fakt, et poolte mõlema lapse puhul on tegemist poeglastega, kellele lähedane suhe isaga hakkab vanuse kasvades järjest ja järjest olulisemaks muutuma ning omab seetõttu äärmiselt olulist rolli laste normaalsele emotsionaalsele ja psüühilisele arengule. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda TsMS § 168 lg 2 või § 164 lg 1 ja 2. Kostja lähtub PKS § 29 lg 3, TsMS § 8 lg 2, § 168 lg 2, § 164 lg 1 ja 2, § 370 lg 2, § 394, § 423 lg 1 p 4 ja lg 3 ning EL Nõukogu määruse 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus 1347/2000/EÜ (edaspidi Brüsseli II määrus) art 15. Kostja palub viia käesoleva kohtuasja lahendamine tervikuna üle Itaalia Vabariigi Cagliari Tavakohtusse ning seoses sellega jätta hagi tervikuna Harju Maakohtus läbi vaatamata; viia käesoleva kohtuasja lahendamine osaliselt, st laste elukoha kindlaksmääramise nõude osas, üle Itaalia Vabariigi Cagliari Tavakohtusse ning seoses sellega jätta hagi antud nõude osas Harju Maakohtus osaliselt läbi vaatamata; kohaldada lahutuse nõudele Itaalia Vabariigi õigust ning jätta hagi antud nõude osas rahuldamata; kohaldada lahutuse nõudele Itaalia Vabariigi õigust ning jätta hagi antud nõude osas rahuldamata ning sellega seoses laste elukoha kindlaksmääramise nõue läbi vaatamata; juhul, kui kohus leiab, et vaidluses kuulub tervikuna kohaldamisele Eesti Vabariigi õigus, siis anda kostjale võimalus esitada vastuhagi laste elukoha kindlaksmääramise nõudes ning mitte lõpetada asja sisulist arutamist enne selle vastuhagi esitamist. Laste määratud esindaja arvamus Harju Maakohtu 20.02.2009.a määrusega tsiviilasjas nr 2-09-1035 jäeti rahuldamata S A avaldus laste tagastamiseks Itaalia Vabariiki. Kohtumäärusest nähtuvalt sündisid M ja A vastavalt Šveitsis ja Singapuris. Vastavalt kohtumääruses tuvastatule tõi ON lapsed nende harilikust viibimiskohast Singapuri Vabariigis Eestisse ilma nende isa nõusolekuta, seega Haagi 25.10.1980.a. lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni tähenduses õigusvastaselt. Lapsed jäeti Konventsiooni alusel aga tagastamata seetõttu, et puudus alus laste tagastamiseks Itaaliasse, kuna lastel puudus Itaalia Vabariigiga konventsiooni kohaldamiseks vajalik puutumus. Pärast laste õigusvastast Eesti Vabariiki toomist on hageja teinud süstemaatiliselt takistusi isa ja laste suhtlemisele. See on tinginud isa poolt korduvate taotluste esitamise tsiviilasjas nr 2-08-77165 esialgse õiguskaitse

rakendamiseks. Objektiivseid ja kontrollitavaid tõendeid, mis tõsikindlalt kinnitaksid isa ohtlikkust lastele või emale, hageja esitanud ei ole. Laste esindajal on pika kohtumenetluse käigus kujunenud veendumus, et laste ema ei ole käitunud hea usus ja on jätnud kaitseta laste seadusliku huvi suhtlemiseks oma eraldi elava bioloogilise vanemaga. See aga ei välista laste elukoha määramise otsustuse tegemist käesoleval ajal. Alates laste kolimisest Eesti Vabariiki on hageja kinnitusel laste elukohaks 2-toaline korter Tallinnas XXX. Rahvastikuregistri 12.01.2009.a väljavõttest ja 26.01.2009.a väljavõttest nr nähtub, et märgitud korter on nii hageja kui laste registreeritud elukohaks. Lastekaitsetöötajate üks varasem külastuskord jättis mulje, et korteris ei elata. Edasiselt ei võimaldanud hageja korduvalt erinevatel ettekäänetel kodukülastuse läbiviimist, mis tekitas nii Lasnamäe LOV lastekaitsetöötajates kui laste esindajas kahtluse, kas laste tegelik elukoht on Liikuri tänavas. Viimaks nõustus hageja lastekaitsetöötajate ja laste esindaja kodukülastusega, mis toimus 8.04.2009.a. Kodu külastamisel veendus laste esindaja, et tegemist on heakorrastatud ja piinlikult puhta korteriga, kus oli olemas kõik lastele vajalik. Laste jaoks olid olemas magamiskohad ning mänguasjad. Puuduvad andmed, mille alusel võiks tõsikindlalt kahtluse alla seada korteri lastele elukohaks olemise, ehkki igapäevase elu jälgi, eriti arvestades laste vanust, ei nähtunud. Tallinna Suur-Pae Lasteaia 28.01.2009.a. tõend-iseloomustusest nähtub, et vanem laps M A käib märgitud lasteaias alates 19.02.2008.a. Esialgu oli teiste lastega suhtlemine vene keele oskuse puudumise tõttu väga raske, kuid laps on kohanenud. Lasteaia personalil on väga hea koostöö hagejaga, kes aitab kaasa probleemide lahendamisele ning hoiab last väga. Lapse käitumine on lasteaias veedetud ajaga palju muutunud, ta suudab suhelda vene keeles, suhtleb aktiivselt rühmakaaslastega ning osaleb õppetöös. Muuhulgas keelekeskkonna vahetumisest tulenevalt saab laps logopeedilist abi. Kuna M läheb sügisest kooli, kuid tal puudub kooliks vajalik omakeelne alusharidus, käib poiss eelkoolis. Iseloomustusest nähtuvalt on laps nii vaimselt kui füüsiliselt kooliküps. SA Tallinna Lastehaigla 6.02.2009.a. teatisest nähtub, et M A on viibinud lastepsühhiaatri vastuvõtul 28.01.2009.a, enne seda on last konsulteerinud neuroloog, allergoloog ning endokrinoloog. Arstide poole pöördumise peamisteks põhjusteks on lapsel esinevad neurootilised häired. Teatise koostanud psühhiaatri dr E Põllu hinnangul on M le jätnud negatiivse jälje mitmed psühhotraumeerivad olukorrad, m.h. elukohavahetused ja viibimine erinevates keelekeskkondades. Väljavõttest M A haigusloost nähtub, et lapsel on kohanemishäire, mis muu hulgas väljendub hirmudes, regressiivses käitumises ja tikitaolistes hüperkineesides. M l tuvastatud kohanemishäire on tagajärg, mis on tekkinud vanemate seni ühiste ja kooskõlastatud valikute tulemusel. Need valikud ei ole võimaldanud lastele stabiilset kasvukeskkonda ja vähemalt M puhul on arstid tõdenud, et temale selline elukorraldus ei sobi. Laste olukord tuleb stabiliseerida ja nende keele- ja kultuurikeskkond tuleb hoida ühesugusena vähemalt põhihariduse omandamiseni. Puudub igasugune alus arvata, et hageja ei osutaks lastele igapäevase hoolitsuse andmisel nendele piisavat tähelepanu. Laste esindaja leiab, et käesoleval ajal on laste elukoha määramine hageja juurde põhjendatud ja kooskõlas laste huvidega. Lastel on emaga tugev emotsionaalne lähedussuhe, ema on hooliv. Laste lähivõrgustiku moodustavad veel emapoolne vanaema ja vanatädi, kes samuti lastest väga hoolivad. Küll aga on laste esindaja hinnangul elukoha määramisel hageja juurde oluline veendumus, et laste elukorraldus jääb stabiilseks ja kasvu- ning keelekeskkond muutumatuks. Seetõttu on laste esindaja arvates oluline määrata, et laste elukohaks on nende ema elukoht Eesti Vabariigis. Hageja elukoha vahetumisel mujale kui Eesti Vabariigis tuleks laste elukoht määrata vastavalt muutunud asjaoludele ja nendele antavatele hinnangutele. Tulenevalt vanematevaheliste suhete teravusest ja tagamaks laste õigust suhelda oma eraldi elava bioloogilise vanemaga peab laste esindaja oluliseks lastekaitsetöötajate jätkuvat järelevalvet ON ja tema perekonna üle. Mõlemad lapsed on praegu eas, kus nad loetakse arusaamisvõimetuteks. Hageja edasine käitumine takistuste loomisel isa ja laste suheteks võib

piisava kontrolli puudumisel lõhkuda lähedussuhted isa ja laste vahel, seda ei saa kindlasti lugeda laste huvidega kooskõlas olevaks. Ka on asjakohane lastekaitsetöötajate edasine kontroll ON ja laste elukoha suhtes, kinnistamaks veendumust, et hageja poolt väidetud korter on laste elukohaks ka tegelikult. Märgitud põhjustel toetab laste esindaja hageja taotlust määrata alaealiste M A ja A A elukohaks nende ema ON elukoht Eesti Vabariigis. Kohtu põhjendused Kohtuistungil jäi hageja ja tema esindaja hagi juurde. Kostja palus asi sisuliselt lahendada tema osavõtuta ja lähtuda 13.05.2009 esitatud taotlusest ja jätta hagi rahuldamata. Eestkosteasutuse ja lastele määratud esindajad toetasid hagi laste elukoha määramiseks hageja juurde Eesti Vabariigis. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et poolte abielu on sõlmitud 06.05.2000 Itaalias Cagliari Perekonnaseisuametis; S A oli abiellumisel Itaalia Vabariigi ja ON – Eesti Vabariigi kodanik (I kd lk 15-16, 112); poolte lapsed M A (sünd XXX) ja A A (sünd XXX) on nii Itaalia Vabariigi kui ka Eesti Vabariigi kodanikud (I kd lk 18-21, 179-182, II kd lk 83); hageja koos lastega pöördus 15.01.2008.a poolte ühisest elukohast Singapurist Eestisse ja hageja koos lastega elab sellest ajast Eestis; hageja koos lastega on kantud rahvastikuregistrisse alates 17.04.2008 aadressil XXXTallinnas (I kd lk 32-33); kostja on esitanud 04.03.2009 Cagliari Tavakohtusse hagi hageja vastu lahuselu algatamiseks (I kd lk 75-91); käesolev hagi on esitatud 18.02.2009. Poolte vahel on vaidlus kohtualluvuse üle tulenevalt asjaolust, et hageja on Itaalia Vabariigi kodanik ja kostja on esitanud Cagliari Tavakohtusse hagi hageja vastu lahuselu algatamiseks; kas hageja on Itaalia Vabariigi kodanik ja kas hagi kuulub läbivaatamisele Itaalia kohtus. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 10.06.2009 kirjaga Itaalia Saatkonnale on tõendatud, et hageja on Eesti Vabariigi kodanik (II kd lk 82). Välisministeeriumi 16.06.2009 kirjast nähtuvalt on hageja esitanud 05.06.2009 ja 09.06.2009 konsulaarosakonnale kirjalikud abipalved tema Itaalia kodakondsusest loobumise kinnitamist tõendava dokumendi saamiseks Itaaliast Välisministeeriumi vahendusel (I kd lk 120-125, II kd lk 84). Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 09.04.2009 vastusega kohtule on tõendatud, et hageja on saanud Eesti Vabariigi kodakondsuse 18.04.1994 naturalisatsiooni korras, millest ei ole ta loobunud (I kd lk 127, 162). Asjakohane on hageja viide TsMS § 102, mis sätestab abieluasja kohtualluvuse. TsMS § 102 lg 2 p 1 ja 3 järgi Eesti kohus võib abieluasja lahendada, kui vähemalt üks abikaasa on Eesti Vabariigi kodanik või oli seda abielu sõlmimise ajal; ühe abikaasa elukoht on Eestis. TsMS § 102 lg 3 kohaselt Eesti kohtus lahendatavas abieluasjas esitatakse hagi abikaasade ühise elukoha järgi, selle puudumisel kostja elukoha järgi. Kui kostja elukoht ei ole Eestis, esitatakse hagi poolte ühise alaealise lapse elukoha järgi, ühise alaealise lapse puudumisel hageja elukoha järgi. Iseenesest on õige kostja positsioon, et hageja Itaalia Vabariigi kodakondsusest loobumise menetlus ei ole lõppenud, mida kinnitab Cagliari Kommuuni Demograafia teenistuse 27.03.2009.a tõend, mille kohaselt on hageja alates 2004.a. Itaalia kodanik (I kd lk 137, 178, 183) ning alus REÕS § 57 lg 2, mille järgi kui abikaasadel on elukoht eri riikides, kuid neil on ühine kodakondsus, määratakse abielu üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi õigusega, mille kodanikud nad on, kohaldamiseks. Küll aga on kostja kinnitanud, et ta on esitanud Cagliari Tavakohtule (tsiviilkohtule) mitte avalduse abielu lahutamiseks, vaid poolte lahuselu algatamiseks (väljakuulutamiseks). Hageja on esitanud hagi abielu lahutamiseks.

REÕS § 60 lg 2 kohaselt kui abielu lahutamine ei ole käesoleva seaduse §-s 57 nimetatud õiguse järgi lubatud või on lubatud ainult väga rangetel tingimustel, kohaldatakse selle asemel Eesti õigust, kui ühel abikaasal on elukoht Eestis või Eesti kodakondsus või kui tal oli abielu sõlmimise ajal elukoht Eestis või Eesti kodakondsus. REÕS § 65 järgi vanema ja lapse vahelistele perekonnaõiguslikele suhetele kohaldatakse lapse elukohariigi õigust. Kohus asub seisukohale, et kuna hageja ja poolte lapsed on Eesti Vabariigi kodanikud ja nende elukoht on Eestis, siis on täidetud REÕS § 60 lg 2 ja § 65 sätestatud eeldused ning asi allub Eesti kohtule ja kohaldamisele kuulub Eesti õigus. Juhul, kui üks vanematest esitab nõude lapse elukoha määramiseks, sest lapse elukoha määramine on vanemate õiguste määramine lapse suhtes, mis Eesti kehtiva õiguse järgi toimub PKS § 51 alusel. Kuna Eesti ja Itaalia on Euroopa Liidu liikmed, tuleb lapse elukoha määramisel arvestada Nõukogu (EÜ) 27. novembri 2003. a määrusega nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (nn uus Brüsseli II määrus). Brüsseli II määruse art 19 lg 1 kohaselt kui erinevate liikmesriikide kohtutes algatatakse ühtede ja samade asjaosaliste vaheline lahutus-, lahuselu- või vanemliku vastutuse menetlus, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena. Kuna hagi allub Harju Maakohtule ja hageja on esitanud esimesena hagi abielu lahutamiseks ja laste elukoha määramiseks, siis ei kuulu kohaldamisele Brüsseli II määruse art 15. Vastavalt PKS § 29 lg-le 2 lahutatakse abielu, kui kohus teeb kindlaks, et abielu jätkamine on võimatu. Poolte seletustega on leidnud kinnitust, et abielusuhted on lõppenud. Kostja möönis kohtuistungil, et poolte kooselu jätkamine on võimatu. Kohus leiab, et poolte abielu kuulub seetõttu lahutamisele vastavalt PKS § 29 lg-le 2. PKS § 29 lg 3 järgi abielu lahutamisel lahendab kohus abikaasade nõudel lapsesse puutuva vaidluse, vaidluse elatise või ühisvara jagamise üle. Kui kohus ei rahulda abielu lahutamise nõuet, jäetakse nõue lapsesse puutuvas, elatise ja ühisvara jagamise vaidluses läbi vaatamata. Kohus analüüsib laste elukoha määramise nõuet. Tallinna Suur-Pae Lasteaia 28.01.2009.a. tõend-iseloomustusest nähtub, et vanem laps M A käib märgitud lasteaias alates 19.02.2008.a. Esialgu oli teiste lastega suhtlemine vene keele oskuse puudumise tõttu väga raske, kuid laps on kohanenud. Lasteaia personalil on väga hea koostöö hagejaga, kes aitab kaasa probleemide lahendamisele ning hoiab last väga. Lapse käitumine on lasteaias veedetud ajaga palju muutunud, ta suudab suhelda vene keeles, suhtleb aktiivselt rühmakaaslastega ning osaleb õppetöös. Muuhulgas keelekeskkonna vahetumisest tulenevalt saab laps logopeedilist abi. Kuna M läheb sügisest kooli, kuid tal puudub kooliks vajalik omakeelne alusharidus, käib poiss eelkoolis. Iseloomustusest nähtuvalt on laps nii vaimselt kui füüsiliselt kooliküps (I kd lk 34). SA Tallinna Lastehaigla 6.02.2009.a. teatisest nähtub, et M A on viibinud lastepsühhiaatri vastuvõtul 28.01.2009.a, enne seda on last konsulteerinud neuroloog, allergoloog ning endokrinoloog. Arstide poole pöördumise peamisteks põhjusteks on lapsel esinevad neurootilised häired. Teatise koostanud psühhiaatri

dr Eve Põllu hinnangul on M le jätnud negatiivse jälje mitmed psühhotraumeerivad olukorrad, m.h. elukohavahetused ja viibimine erinevates keelekeskkondades. Väljavõttest M A haigusloost nähtub, et lapsel on kohanemishäire, mis muu hulgas väljendub hirmudes, regressiivses käitumises ja tikitaolistes hüperkineesides. M l tuvastatud kohanemishäire on tagajärg, mis on tekkinud vanemate seni ühiste ja kooskõlastatud valikute tulemusel. Need valikud ei ole võimaldanud lastele stabiilset kasvukeskkonda ja vähemalt M puhul on arstid tõdenud, et temale selline elukorraldus ei sobi (I kd lk 35-37). Singapuri piirkondliku politseiameti raportist nähtub, et hageja on avaldanud, et kostja keelas 01.01.2008 poega M minemast duši alla, tõmbas last juustest, lõi paar korda vastu pead ja selga. Lapsel nähtavaid vigastusi ei tekkinud (I kd lk 20-23). Kohus jätab tähelepanuta Ž N tunnistaja ütlusena vormistatud kirja, kuna see ei ole tõend TsMS § 229 lg 2 tähenduses (I kd lk 28-29). Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud tõsikindlalt kostja vägivaldsust laste ega hageja suhtes. Kohus nõustub Lasnamäe Linnaosa Valitsuse ja laste määratud esindaja seisukohaga, et käesoleval ajal on laste elukoha määramine hageja juurde põhjendatud ja kooskõlas laste huvidega. Lastel on emaga tugev emotsionaalne lähedussuhe, ema on hooliv. Küll aga soostub kohus Lasnamäe Linnaosa Valitsuse ja laste määratud esindaja argumentatsiooniga, et hageja peab tagama kostjale võimaluse suhelda lastega. PKS § 49 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. PKS § 50 lõigetes 1-4 on sätestatud vanema õigus ja kohustus lapse eest hoolitseda ja teda kasvatada, samuti kohustus kaitsta lapse õigusi ja huve, vanem ei või vanema õigusi teostada vastuolus lapse huvidega. Need õigused ja kohustused on lapse mõlemal vanemal ka siis, kui lapse elukoht on vanemate lahuselu korral ühe vanema juures. On loomulik, et vanemate lahuselu korral on lapse elukoht ühe vanema juures (PKS § 51). Lapsega koos elava vanema igapäevane hool lapse kasvatamisel on suurem kui lapsest lahuselaval vanemal. Samas sätestab PKS § 52 lg 1 lahus elaval vanemal õiguse lapsega suhelda. Kohus asub seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele ja poolte abielu tuleb lahutada ning M A ja A A elukohaks tuleb määrata nende ema ON elukoht Eesti Vabariigis. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Seega tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Viivi Villemson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.