2-07-29811/29 - Pärimisõigus - Seadusjärgne pärimine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

rääkimata inimväärsest elust. L. S.l lapsi ega muid kohustatud isikuid tema suhtes peale õdede-vendade ei ole. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hagimaterjalidest ei nähtu, et hageja oleks notarilt nõudnud sundosale seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmist või notariaaltoimingu edasilükkamist ja notar oleks sellest keeldunud, väljastades hagejale dokumendi keeldumise kohta. Sundosa pärimise peab otsustama pärimisasja menetlev notar. Hageja on oma elukohaks märkinud XXXXXXXXXXX XXX XX-XXX Tallinnas, kus asub Tallinna linnale kuuluv sotsiaalmaja. Seega on hageja riiklikul ülalpidamisel ja vaatamata sellele, et arstliku ekspertiisi 13. aprilli 2006. a. otsusega nr. 263828 on tuvastatud hageja sügav puue, tõusetub küsimus hageja abivajadusest pärimisseaduse (PärS) mõttes. Hageja ei ole E. T. eluajal oma vanemalt ülalpidamist nõudnud, millest võib järeldada, et ta on toime tulnud erilist abi vajamata. Seetõttu on mõistetamatu hageja abivajaduse suurenemine olulisel määral alates ema surmast. Üheks sundosa instituudi eesmärgiks on tagada pärandajaga tema eluajal tihedalt seotud isikutele piisav sissetulek pärast pärandaja surma, kui pärandist ilmajätmine oleks ebaõiglane või tooks kaasa nende isikute vaesusesse langemise. Ainuüksi faktiline võimetus teha tööd ei ole sundosa määramisel otsustava tähendusega. Hageja pärandajaga eluajal tihedalt seotud ei olnud. Abivajaduse olemasolu eeldatakse pärandaja alaealalistelt alanejatelt sugulastelt. Teised pärijad peavad vaidluse korral tõendama oma abivajadust, s. t. et puuduvad piisavad vahendid enda elatamiseks muul viisil. Mitte igasugune, vaid objektiivselt põhjendatud abivajadus on sundosa pärimise aluseks. Abivajaduse kindlaksmääramisel tuleb hinnata, kas sundosa saama õigustatud isik oli pärandaja surma hetkel tema ülalpidamisel. Selliseid tõendeid hageja esitanud ei ole. Makstava pensioni suuruse vähesusega abivajadust sisuliselt ei põhjenda. Samuti on hagiavaldusest välja jäetud hageja reaalsed kulud. Kuna hageja on ilmselt riiklikul ülalpidamisel, siis võib ta puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusega ettenähtud sotsiaaltoetust mitte saada, kuid sellisel juhul on temale osutatav kõrvalabi ja ööpäevaringne juhendamine tasuta. Esimese astme kohtu otsus

1.novembrist 2007. a. kuni 31. oktoobrini 2008. a. määratud ja makstud L. S.le sotsiaaltoetusena toitlustuse, retseptiravimite ja vaktsineerimise ning toimetuleku tarvis kokku 2382, 28 krooni. Viidatud arstliku ekspertiisi otsusele tuginedes on L. S. küll erilist abi vajav ning töövõimetu isik, kuid seda, et hageja oma ema surma hetkel 12. augustil 2004. a. tema ülalpidamisel oli, menetluse käigus tuvastatud ei ole. Seda asjaolu ei lükka ümber ka hageja esitatud tõendid tema tervisliku seisundi kohta. Lähtudes eeltoodust, tuleb jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus L. S. palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Kohus on seaduse tõlgendamisel võtnud aluseks kitsalt ja ainult Riigikohtu otsuse tsiviilasjas nr. 3-2-1-73-04, samas aga jätnud tähelepanuta üldkogu kõik muud põhimõttelised seisukohad sarnaste asjade lahendamisel. Selles otsuses on Riigikohtu üldkogu sedastanud, et testeerimisvabadus, nagu omandipuutumatus üldiselt, ei ole piiramatu põhiõigus. Põhiseaduse (PS) § 32 lg. 2 kohaselt võib igaühe õigust omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada kitsendada seadus. Kuna testeerimisvabadus on üks omandi käsutamise vabaduse väljendus, on ka seda võimlik seadusega kitsendada. Seega on seaduseandja õigustatud testeerimisvabadust kitsendama üldistes huvides eesmärkide nimel, mis ei ole vastuolus PS-ga. Sundosa instituut on üheks võimalikuks piiranguks testeerimisvabadusele, sest sundosa näol on piiratud pärandaja vabadust jätta oma vara temale meelepärasele pärijale. Sundosa peab seetõttu täitma mõnda legitiimset eesmärki ning see eesmärk peab testeerimisvabaduse piiranguna olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Seaduseandja peab lähtuma pärimisõiguse põhiseaduslikest põhimõtetest ning pärandaja suhtes rakendatud kitsendused peavad olema PS-i valguses õigustatud. Põhimõtteliselt õigustaks sundosa kehtestamist nii perekonna pärimisjärgluse põhimõtte kindlustamine kui ka perekonnaliikme abivajaduse rahuldamine. Isiku lähedastel perekonnaliikmetel on huvi saada osa pärandaja pärandist. Kõige selgemini väljendub perekonna pärimisjärgluse põhimõte seadusjärgse pärimise korral, mil riigil ei ole õigust jätta lähisugulasi pärandist ilma. Perekonnaliikmete abivajadus kui testeerimisvabaduse piirang tugineb PS § 27 lõikele 3, mis annab vanematele õiguse ja paneb kohustuse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest, samuti PS § 27 lõikele 5, mis kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. PärS § 104 eesmärki tuleb eelkõige otsida vajadusest tagada abivajavate perekonnaliikmete ülalpidamine. Näiteks perekonnaseaduse (PkS) § 60 lg. 1 järgi on vanem kohustatud ülal pidama oma abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last. Töövõimetu pärija abivajadusest lähtuv sundosa instituut on testeerimisvabaduse piiranguna ka sobiv, vajalik ning mõõdupärane vahend, tagamaks perekonnaliikmete toimetulekut. Testeerimisvabadus ei ole ka nii kaalukas põhiõigus, mis kaaluks selle üles. Seega on õige sisustada PärS § 104 selliselt, et sundosa saajateks on üksnes need sättes nimetatud isikud, kelle võimalused oma töövõimetuse tõttu ise ennast elatada on piiratud ning kes vajavad seetõttu erilist abi.

Hageja ei ole taotlenud enne ema surma tema poolt enda ülalpidamist, kuigi emal olid selleks viimastel aastatel varalised võimalused, sest ema tervislik seisund oli halb. See aga ei vabasta hageja lihast venda sellest. Hageja ei ole abielus, tal ei ole lapsi ning tema perekonnaks ongi vennad-õed ja nende lapsed. Eesti riik ei peaks tegema hagejale suuri rahalisi väljaminekuid, kui hagejal oleks võimalik saada seda oma perekonnalt, kes oleks selleks võimeline. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et otsust tehes kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse norme, otsus on ebaõige ja tuleb seetõttu tühistada. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 2 peab kolleegium teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldatakse. Hageja on hagi esitanud sundosa saamiseks oma 12. augustil 2004. a. surnud ema E. T. pärandist. 3. septembril 2003. a. oli E. T. teinud testamendi, millega oli määranud oma vaja pärijaks poja A. T.. Hageja nõude materiaalõiguslikuks aluseks on kuni 31. detsembrini 2008. a. kehtinud PärS § 104, mille kohaselt juhul, kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või on seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendanud, on nendel sugulastel ja abikaasal õigus pärida sundosa. Arvestades Riigikohtu üldkogu otsuses tsiviilasjas 3-2-1-73-04 esitatud seisukohti PärS § 104 tõlgendamise kohta, leidis maakohus õigesti, et hagi rahuldamine eeldab selle tuvastamist, kas pärandaja tütreks olev hageja on abivajav ning kas ta oli pärandaja surma hetkel õigustatud pärandajalt ülalpidamist saama. Et hageja on pärandaja tütar, siis on ta tema seadusjärgsete pärijate ringi kuuluv alaneja sugulane ehk isik, kes on märgitud PärS §-s 104 ja kelle puhul saab kerkida küsimus sundosa pärimisest. Maakohtu otsuse kohaselt on hagejal sügav puue – käe ja jala sügav spastiline halvatus ning kõne ja kognitiivsed häired –, puude tõttu on tema töövõime kaotus 100% ning hageja vajab ööpäevaringselt kõrvalabi ja juhendamist. Nende asjaolude alusel järeldas maakohus, et hageja on erilist abi vajav ja töövõimetu isik ning selle üle apellatsioonimenetluses ei vaielda. Maakohus tuvastas samuti, et pärandaja surma ajal ei olnud hageja pärandaja ülalpidamisel ning ka selle asjaolu üle ei ole apellatsioonimenetluses vaidlust tõstatatud. Apellatsioonimenetluses on vaidlus selle üle, kas hageja oli õigustatud oma emalt ülalpidamist saama. Maakohus on sellele küsimusele vastanud eitavalt, kolleegium leiab aga, et oma seisukohta ei ole kohus piisavalt põhjendanud: otsusest ei nähtu, milliste asjaolude põhjal on maakohus ülalpidamise saamise õiguse puudumist järeldanud. Vanema kohustus ülal pidada oma abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last tuleneb PkS § 60 lõikest 1. Asjaolude kohaselt, mis ei ole vaidluse all, on hageja pärandaja töövõimetu täisealiseks saanud laps. Lisaks nendele asjaoludele eeldab osundatud normi alusel ülalpidamiskohustuse olemasolu jaatamine ka selle tuvastamist, et hageja oli pärandaja surma hetkel abi vajav PkS § 60 lg. 1 mõttes. Riigikohus on lahendis 3-2-1-73-04 märkinud, et viidatud normis sätestatud varalise hoolitsemise kohustus seondub eelkõige sellega, kas abi reaalselt vajatakse või mitte (punkt 40). Isiku õiguse pärandajalt ülalpidamist saada on Riigikohus seostanud abivajadusega, mis tuleneb töövõimetusest (kas eluea, tervisekahjustuse või puude tõttu) ja võimetusest endale elatist teenida, kusjuures sundosa saamise eelduseks on muuhulgas asjaolu, et isikul puuduvad piisavad vahendid enda elatamiseks ka muul viisil (punkt 41). Seega kuulusid vaidluses lisaks hageja töövõimetusele ja tervise seisundist tuleneva abi vajadusele tuvastamisele asjaolud, millest nähtuks, kas hageja abi reaalselt vajab – kas ta on võimetu endale elatist teenima ning kas tal puuduvad enda elatamiseks piisavad

vahendid. Neid asjaolusid ega ka nende puudumist ei ole maakohus otsuses tuvastanud. Seega ei vasta otsus selles osas TsMS § 436 lõikele 1, mille kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Hageja on oma varalist seisundit kirjeldades tuginenud sellele, et tema ainsaks varaks on pension ja ravimitoetus ning et need sissetulekud inimväärset elu ei võimalda (tl. 40). Hageja elab sotsiaalmajas, kuid see ei tähenda riiklikku ülalpidamist, nagu kostja on leidnud, sest kõigi teenuste eest tuleb hagejal tasuda. Üürile kulub keskmiselt 1000 krooni kuus: viimane üüriarve oli summale 1100 krooni; vaid osa ravimite maksumusest katab haigekassa, hagejal endal kulub ravimitele ca 1000 krooni kuus. Et hageja ei ole võimeline abita ja väljaspool tuba liikuma, siis kasutab ta toiduainete ostmiseks sotsiaaltöötaja abi, kõigiks asjaajamisteks kasutab ta aga telefoni ja viimasel kuul kulus tal telefonile 290 krooni (tl. 40 ja 107). Nendele hageja väidetele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Oma varalise seisundi tõendamiseks on hageja esitanud ka tõendeid: Sotsiaalkindlustusameti tõendi, mille kohaselt hageja on arvel vanaduspensionärina ja tema pension alates 1. aprillist 2007 oli 2756 krooni (tl. 15); alates 1. aprillist 2008 on hagejale makstava vanaduspensioni suurus 3650 krooni ja sügava puudega vanaduspensioniealise inimese toetus 640 krooni (tl. 101); Põhja-Tallinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna tõendi, mille kohaselt on hagejale ajavahemikul 11. detsembrist 2007 kuni 19. septembrini 2008 määratud ja makstud sotsiaaltoetusi kokku 10 korral kogusummas 2782, 28 krooni (tl. 105); XXXXXXXXXXX sotsiaalmaja tõendi, mille kohaselt ei ole hageja ajavahemikul 1. novembrist 2007 kuni 31. oktoobrini 2008 saanud eluruumi kasutamise eest tasuta teenuseid ning keskmine üürikulu on 861, 92 krooni, mida hageja on tasunud regulaarselt (tl. 103); arstliku ekspertiisi otsuse ja selle sisulise põhjenduse, mille kohaselt puude tõttu on hagejal lisakulutused (tl. 13 – 14). Eespooltoodut arvestades oli hageja sissetulekuks enne 1. aprilli 2008. a. pensionitõusu 2756 krooni, üürile kulus ca 860 krooni ja ravimitele 1000 krooni, nii et ülejäänud kulutustele jäi 896 krooni. Arvestades linnaosavalitsuse poolt makstud ühekordseid sotsiaaltoetusi (mida siiski ei saa pidada hageja püsivaks sissetulekuks, sest neid määratakse ühekordselt vastavalt vajadusele ja linnaosavalitsuse võimalustele) sai hageja muudeks kulutusteks, sealhulgas toidule, kasutada veidi enam kui 1000 krooni. Kolleegium leiab, et see on normaalseks äraelamiseks ebapiisav. Alates 1. aprillist 2008 on hageja pension küll mõnevõrra tõusnud ning hagejale makstakse puudetoetust, kuid olulisel määral see hageja varalist olukorda parandanud ei ole. Pealgi on PkS § 60 lg. 1 kohase abivajaduse tuvastamiseks oluline hageja varaline seisund pärandaja surma hetkel, kostja ei ole aga tuginenud väitele, nagu oleks ema surma hetkel olnud hageja varaline seisund oluliselt erinev (parem) sellest, milline see oli kohtuvaidluse ajal. Kostja ei ole ka väitnud, nagu oleks hagejal peale tema poolt nimetatud ja eespool kirjeldatud tuluallikate mingit vara, mille arvel end elatada. Ainuüksi asjaolust, et hageja emalt tema eluajal ülalpidamist ei nõudnud ja ise kuidagi toime tuli, ei saa järeldada, et ta abi ei vajanud. Hageja abivajadus nähtub ka asjaolust, et ta on regulaarselt pöördunud linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonda ühekordsete toetuste saamiseks, et katta kulutusi ravimitele, osta toitu ja toime tulla. Seega oli hageja pärandaja surma hetkel PkS § 60 lg. 1 mõttes reaalselt abi vajav isik ja tal on PärS § 104 alusel õigus sundosale oma ema pärandvarast. Menetlusosaliste nii esimese astme kohtu menetluses kui apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jäävad vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 kostja kanda.