Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

tänavavalgustuse hiljemalt 01.11.2006, rajama drenaazi-, vee- ja kanalisatsioonitrassid hiljemalt 01.12.2005, rajama gaasitrassi kuni kinnistu piirini hiljemalt 01.02.2006. Punktis 2.9 oli kokku lepitud, et töödega teostamisega viivitamisel on ostjal õigus nõuda müüjalt viivist 0,02% ostuhinnast iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest, ja p.-is 2.10 kohustus müüja alluma kohesele sundtäitmisele lepingust tulenevata ostja rahaliste nõuete täitmiseks. 01.06.2007 sõlmitud notariaalse nõuete loovutamise lepinguga loovutas Oleg Lilleberg oma nõuded, mis tulenesid hageja ja tema vahel 02.09.2005 sõlmitud lepingust, Poderi Kinnisvara AS-le. Tallinna kohtutäitur Arvi Pink 12.07.2007 koostatud täitmisteatega esitas hagejale nõude tasuda sissenõudja Poderi Kinnisvara AS-le 02.09.2005 sõlmitud lepingus müüjapoolse kohustuste täitmisega viivitamise 228 päeva viivist 351,20 kr. iga viivitatud päeva eest. Tallinna kohtutäituri Arvi Pinki 27.08.2007 otsusega jäeti rahuldamata hageja kaebus täitemenetluse algatamise peale, täitemenetluse peatamiseks ja täitemenetluse lõpetamiseks. 04.09.2007 saabunud hagis palus hageja tunnistada täitemenetluse lubamatuks põhjendusel, et 02.09.2005 leping ei saa olla täitedokumendiks. Alternatiivselt palus hageja tuvastada, et ta ei vastuta väidetava lepingurikkumise eest, samuti vähendada viivist mõistliku suuruseni. Kostja vaidles hagile vastu. Maakohtu otsus Harju Maakohtu 26.11.2007 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja kohtukulu hageja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt sõlmiseid 02.09.2005 hageja (endise ärinimega Reginamark OÜ) ja Oleg Lilleberg kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingud Tallinnas, XXXX X ja X asuvate kinnistute müügiks (t lk 13-21). Lepingu p 2.9 järgi tööde teostamisel viivitamisel on ostjal õigus nõuda müüjalt viivist 0,02% ostuhinnast viivitatud päeva eest. Lepingu p 2.10 järgi allub müüja kohesele sundtäitmisele ostja rahaliste nõuete täitmiseks. Lepingu on koostanud ja tõestanud Tallinna notar Aivar Mesikäpp (notari ametitoimingute raamatu registri number 6814). Tallinna kohtutäitur Arvi Pink on alustanud täitemenetluse nr 024/20007/921, sissenõudjaks on kostja, täitedokumendiks on Tallinna notar Aivar Mesikäpa 02.09.2005 notariaalne dokument nr 6814 (t lk 22). Oleg Lilleberg ja kostja on 01.06.2007 sõlminud notariaalse nõude loovutamise lepingu, milles Oleg Lilleberg loovutab 02.09.2005 sõlmitud lepingust tulenevad nõuded kostjale. Sh on loovutatud p-st 2.9 tulenevad viivisenõuded (t lk 73-78). Kostja on 04.06.2007 teavitanud kirjaga hagejat nõude loovutamisest (t lk 79-80). Kostja on esitanud 21.11.2006 hagejale nõudekirja, milles nõuab viiviste tasumist (t lk 81-85). 2(5)

Hageja väidab, et kostja ei ole vaidlusaluse õigussuhte pooleks. Kohus selle seisukohaga ei nõustu, kuivõrd Oleg Lillebergi ja kostja vahel on sõlmitud nõude loovutamise leping, millega Oleg Lilleberg loovutab kõik 02.09.2005 lepingust tulenevad nõuded kostjale. Hagejat on nõude loovutamisest kirjaga teavitatud. Vastavalt võlaõigusseadust § 164 lg 1 ja 2 võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Antud juhul ei ole nõude loovutamine keelatud. Kohus leiab, et õigussuhte, mis tuleneb 02.09.2005 lepingust, poolteks on hageja ja kostja. 02.09.2005 leping on sundtäidetav. Nimetatud leping sõlmiti praegusest erineva täitemenetluse seadustiku (TMS) redaktsiooni ajal. TMS (lepingu sõlmimise ajal, s.o 02.09.2005 kehtinud redaktsioon) § 1 lg 1 p 8 „käesoleva seadustiku alusel kuuluvad täitmisele järgmised lahendid (edaspidi täitedokumendid): notariaalselt tõestatud lepingulistest suhetest tulenevad varalised nõuded.“ Preagu kehtib TMS järgmises redaktsioonis: TMS § 2 lg 1 p 18 kohaselt „käesoleva seadustiku alusel täidetakse nõuded, mis tulenevad järgmistest täitedokumentidest: rahalise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkulepe, mille kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele.“ Seega ei ole praegu sundtäidetavad mitte kõik notariaalselt tõestatud lepingud, vaid need, mille kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Vastavalt praegukehtiva TMS seletuskirjale: „oluline on siinkohal kohese sundtäitmise võimaluse mõningane kitsendamine võrreldes kehtiva õigusega: p 17 kohaselt saab (vallasvara korral) end allutada kohesele sundtäitmisele ainult pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist. Traditsiooniline kohesele sundtäitmisele allutamine on säilitatud hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Muudatuse tingisid mitmed juhtumid, kus sissenõudjad on kohesele sundtäitmisele allumise võimalust ära kasutanud hea usu põhimõtte vastaselt.“ Seega on seadusandja tahe justnimelt suunatud viidatud piirangu kehtestamisele. TMS on menetlusseadus ning kohaldamisele kuulub täitemenetluse toimumise ajal kehtiv seadus. Seega tuleb kohaldada praegukehtivat TMS redaktsiooni. Erandi käesolevas vaidluses sätestab aga tsiviilkohtumenetluse ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadus (edaspidi rakendamisseadus), mille § 11 lg 4 järgi „kuni 2005. aasta 31. detsembrini tõestatud notariaalse kokkuleppe nõude kohta, mis näeb ette kindlaksmääratud rahasumma tasumise või asendatavate asjade või väärtpaberite kindlaksmääratud koguses üleandmise, võib juhul, kui võlgnik on kokkuleppe kohaselt nõustunud kohese sundtäitmisega, esitada sundtäitmisele ka pärast käesoleva seaduse jõustumist. Nõudeks, mis näeb ette kindlaksmääratud rahasumma tasumise, loetakse ka pandilepingust tulenev nõue, mille puhul peab kohese sundtäitmise kokkulepe sisalduma ka pandilepinguga tagatava nõude kohta koostatavas kokkuleppes.“ Seega jõuab kohus järeldusele, et kui tegemist on kindlaksmääratud rahasummaga, siis ei ole vaja, et võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist oleks andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. 3(5)

Vaidlusaluse lepingu p 2.9 järgi tööde teostamisel viivitamisel on ostjal õigus nõuda müüjalt viivist 0,02% ostuhinnast viivitatud päeva eest. Ostuhind on lepingus märgitud ja see on 1 773 600 krooni. Kuigi lepingus ei ole märgitud, millise rahasumma moodustab 0,02% 1 773 600 kroonist, leiab kohus, et viiviste määr on lepingus kindlaksmääratud rakendamisseaduse § 11 lg 4 tähenduses. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et hageja on lepingu täitmisega viivitanud, samuti puudub vaidlus viivitamise ajas. TMS kehtiv redaktsioon on muudetud seetõttu, et kaitsta võlgnikku hea usu põhimõtte vastaselt käituvate võlausaldajate suhtes. Käesoleval juhul ei käitu võlausaldaja hea usu põhimõtte vastaselt. Seega on ka kehtiva TMS redaktsiooni eesmärk täidetud, kuigi kohus asub seisukohale, et antud juhul on sundtäitmine lepingu p 2.9 sõnastuses lubatav. Kohus leiab, et mõlemad alternatiivsed nõuded tuleb jätta rahuldamata. Kui hageja on sõlminud lepingu teatud tööde tegemiseks, siis vastutab ta lepingu täitmise eest ning vastutusest vabastab ainult lepingus või seaduses sätestatud alus. Antud juhul leiab hageja, et ta ei vastuta lepingu mittetäitmisel, kuna Haljastuse OÜ on rikkunud hagejaga sõlmitud lepingut. Kohus leiab, et tegemist ei ole vastutusest vabastava asjaoluga. Kostjat ehk võlausaldajat ei puuduta hageja poolt kolmandate isikutega sõlmitud lepingud. Hageja on vaidlusaluses lepingus kostja ees võtnud endale kohustused ning kui ta neid kohustusi ei täida, siis vastutab ta kostja ees ning peab taluma lepingust tulenevaid sanktsioone (antud juhul viivist), milles ta ise on kokku leppinud. Haljastuse OÜ käitumine ei vabasta hagejat vastutusest kostja ees. Samuti ei ole kostja poolt nõutav viivise määr ebamõistlikult suur. Kohus nõustub kostja positsiooniga, mille kohaselt lepingu hind on 1 756 000 krooni ning leppetrahvi suurus 4,56% lepingu hinnast. Tegemist ei ole ebamõistlikult suure viivisemääraga ega viivisenõudega. Kohtupraktika aktsepteerib viivist kuni põhivõla suuruseni. Samuti on õige kostja viide, et hageja ise rakendab enda lepingulistes suhetes hoopis suuremat viivise määra. Nii on hageja ja Haljastuse OÜ vahel sõlmitud lepingus on viivise suurus 0,25% päevas ehk 91,25% aastas (t lk 38). Seega ei saa hageja jaoks viivise määr kostjaga sõlmitud lepingus olla ebamõistlikult suur. Kohus jätab ka alternatiivsed nõuded rahuldamata. Seega jäävad kõik nõuded rahuldamata ning hagi jääb tervikuna rahuldamata. Kohtukulud jäävad TsMS § 162 järgi hageja kanda. Apellatsioonkaebus Kaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus hagi rahuldamiseks esitatud kujul, sealhulgas alternatiive arvestades. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole märgitud leping täitedokumendiks, hageja ei saa vastutada lepingust tulenevate väidetavate nõuete eest vääramatu jõu, sealhulgas erakordsete ilmastikutingimuste tõttu, ja kohus oleks pidanud alternatiivselt vähendama viiviste summat. Dokumendist ei nähtu konkreetne rahasumma ja sellest ei nähtu väidetavalt viivituses olnud päevade arv. Ebaõige on kohtu seisukoht, mille järgi puudub pooltel vaidlus viivitatud aja üle. Käsitamata on jäänud hageja põhjendused, mille kohaselt ei ole võlausaldaja ei käitunud heas usus, sest enne sundtäitmise avalduse tegemist oli ta pöördunud hagiga kohtusse sama nõudega.

4(5)

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Apellatsioonkaebuses kordab hageja põhiliselt väiteid, mis ta esitas maakohtus ja millele on maakohus oma otsuses ammendavalt vastanud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Riigikohus on tsiviilasjas nr. 3-2-1-42-08 selgitanud, et notariaalne leping, millega on kokku lepitud, et tööde teostamisega viivitamisel on ostjal õigus nõuda müüjalt viivist 0,02% ostuhinnast iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest, vastab TsMSRS § 11 lg.4 nõuetele. Hageja ei ole hagis tuginenud asjaolule, et ta ei olnud tööde teostamisega viivituses või et ta oli viivituses vähem päevi. Vastupidi, hagi üks alustest on tuginemine asjaolule, et tööde teostamine oli tehtud ülesandeks alltööettevõtjale, kelle poolt tööde teostamata jätmine tõi kaasa viivituse. Hageja esindaja poolt kostjale 09.11.2006 saadetud kirjas võttis hageja omaks, et kokkulepitud tööd ei ole lõpetatud ja andis lubaduse, et need teostatakse hiljemalt 30.06.2007. Kostja nõudis viivist aja eest 01.11.2006 kuni 17.06.2007. Hageja oleks ise pidanud esitama tõendeid, et tööd lõpetati tähendatud kuupäevast varem. Hageja ei ole isegi apellatsioonkaebuses omalt poolt näidanud, millal nimetatud tööd teostati ja üle anti. Talvisel ajal miinuskraadide ja sademete esinemine ei ole Eesti tingimustes erakorraline ega tavatu, mistõttu seda ei saa lugeda vääramatuks jõuks. Viiviste nõudega kohtusse pöördumise järel sundtäitmise avalduse esitamist ei saa hinnata hea usu vastase käitumisena. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jääb poolte apellatsioonimenetluse menetluskulud hageja kanda. TsMS § 386 lg. 4 alusel tühistab kolleegium maakohtu 07.09.2007 määrusega hagi tagamise korras seatud täitemenetluse peatamise.

Tiit Kollom

Margo Klaar

Mare Merimaa

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.