J. J. hagi AS Wermo vastu mittevaralise kahju 500 000 krooni hüvitamise nõudes 500 000 krooni
Tsiviilasja hind Pooled ja nende esindajad
hageja J. J. , isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx.
Kohtuistungi toimumise aeg
24.-28. aprill 2009
RESOLUTSIOON
Rahuldada J. J. hagi AS Wermo vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks osaliselt. Välja mõista AS-lt Wermo mittevaralise kahju hüvitamiseks J. J. kasuks 100 000 (ükssada tuhat) krooni. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta poolte endi kanda. Määrata J. J. le advokaat Karl Saavo poolt osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 25 725 (kakskümmend viis tuhat seitsesada kakskümmend viis) krooni ja 18 senti. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).
Hagiavalduse kohaselt on hageja nõue ja selle põhjendused järgmised (tl 2-4). Hageja töötas AS-s Wermo 29. märtsist 2001 liimpuidu osakonnas elektritõstukijuht- jäätmete purustaja operaatorina. Hagejaga juhtus tööõnnetus 10. juunil 2003 kella 18.15 paiku, kui ta sõitis elektritõstukiga remondist tagasi liimpuidu osakonda, et panna seal tõstuk laadimisele. Tee kulges allamäge. Umbes poole languse peal hakkas hageja pidurdama. Pidurdamisel blokeerus tõstuki vasakpoolne ratas, mille tulemusena tõstuk kaldus asfaltteelt välja, millele aitas kaasa asfaldis soojustrassi kohal olev teekühm. Tõstukirooli järsul pööramisel paremale sõitis tõstuk asfaldile tagasi, kuni vasakule küljele kukkumiseni. Külili paiskumisel jäi hageja vasak jalg akude kasti kapoti serva alla ning tema labajalg sai kannatada: muljumine, varbaluude murd ning lihaste rebendid. Hageja viidi haiglasse, talle teostati operatsioon ja jäeti haiglaravile. Raske tööõnnetuse tagajärjel on hageja kannatanud nii füüsiliselt kui vaimselt. Hageja on läbi elanud kolm operatsiooni ja mitmeid arstlikke ekspertiise, mis ei ole palju vähendanud tema valu. Hagejale on tehtud varba põhiliigese ja pöia jäigastamine, mis tähendab, et tema jalg ei saa kunagi terveks ja tema normaalne käimine ei taastu kunagi närvide ümberpaigutamise tagajärjel. Riigikohus on leidnud, et Arstliku Ekspertiisi Komisjoni otsus ja Sotsiaalkindlustusameti Vaidluskomisjoni otsus, millega määrati hagejale töövõime kaotuse protsendiks 40% ei ole seaduslik ning tuleb teha uus otsus. Praegusel momendil on hagejale määratud Arstliku Ekspertiisi Komisjoni otsusega 10 % töövõime kaotus, mis ei vasta hageja tegelikule tervislikule seisule. Tartu Neurokirurgia osakonna väljavõte nr 16938-R2401-05 haigusloost näitab, et hagejale on tehtud valublokaad, mis võttis valu vaid 9 tunniks. Tartu Neurokirurgia osakonna väljavõte nr 16938-R2401-05 haigusloost näitab, et hagejale on tehtud 3 operatsiooni, medikamentoosne ravi ei ole aidanud. Hageja on käinud valukliinikus, talle on selgitatud, et esinev sündroom vajab pikaajalist farmakoloogilist, psühholoogilist ja neurokirurgilist ravi. Seega on hagejale peale füüsiliste kannatuste põhjustatud ka vaimseid pingeid, mistõttu ei saa ta öösiti magada. Hageja ei ole võimeline tööd tegema, kuna valud jalas on keskendumiseks liiga suured. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-111-96 asunud seisukohale, et püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus kuuluvad moraalse kahjuna hüvitamisele PS § 25 alusel. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-1-01 selgitanud järgmist. Kui isikule kehavigastuse õigusvastase tekitamisega põhjustatud varalise kahju suurus määratakse õigusaktides sätestatud alustel, tingimustel ja korras, siis moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad. Ka ei ole kehavigastusest tingitud isiku elukvaliteedi langus osas, mis ei ole seotud varalise kahjuga, otseselt mõõdetav rahas. Põhiseaduse §-st 25 tulenevalt on aga isikul õigus nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamisele. Kolleegium ei pea õigeks mittevaralise kahju suuruse määramisel lähtuda seadusega mõnede töötajate kategooriatele invaliidistumisel ettenähtud ühekordse toetuse maksmise põhimõtetest. Nimetatud toetuse maksmine ei vabasta töö- või teenistuskohustuste täitmisel töötaja invaliidistumise põhjustanud kolmandat isikut mittevaralise kahju hüvitamise kohustusest. Kolleegium on seisukohal, et mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. VÕS § 128 lg 1, 5 kohaselt kuulub hüvitamisele varaline ja mittevaraline kahju ning mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning
2 (13)
kannatusi. Tööõnnetusest tingituna on hagejale põhjustatud nii varalist kahju kui mittevaralist kahju. Mittevaralise kahju tõendamiseks on hageja esitanud väljavõtted haigusloost, mis tõendavad eluaegset parandamatut vigastust. VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Kuna hageja töövõime kaotus on tegelikult suurem kui 10 %, on hageja pöördunud mõistliku hüvitise summa välja mõistmiseks kohtu poole. Hageja on olnud ema hooldamisel ja ülalpidamisel mitu aastat, mille eest pole ka emale tasu makstud. Neil asjaoludel palub J. J. hagis AS Wermo vastu PS § 25; VÕS §-de 128 1g 1, 5; 130 1g 1, 2; 1043; 1045 1g 1 p 2 alusel välja mõista kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena 8 000 krooni. Hageja esitas menetluse käigus hagiavalduse täienduse ja täpsustuse, (tl 124-127), suurendades nõuet. Hageja palub välja mõista AS-lt Wermolt mittevaralise kahju hüvitamiseks 500 000 krooni. Menetluse käigus täpsustas hageja veelkord hagiavaldust (tl 190-192). J. J. on oma arvamustes kostja kirjaliku vastuse kohta selgitanud oma nõuet (tl 72-73, 161).
KOSTJA VASTUVÄITED
Kirjalikus vastuses vaidleb kostja hagile vastu (tl 27-31). Hagiavalduse kohaselt on hagejale määratud Arstliku Ekspertiisi Komisjoni 13. juuli 2005 otsusega töövõime kaotuseks 10 %. Puuduvad tõendid, mis kinnitavad, et kostja ei saa anda hagejale tööd, mis on vastav hageja terviseseisundile. Kahju hüvitamise nõue sõltub sellest, milleks kostja oli kohustatud ja kas ta neid kohustusi on rikkunud. Hageja ei pidanud oma töölepingust tulenevate kohustuste täitmiseks minema kaldteele. Hageja oli läbinud enne tööle asumist ja töö vahetamist töökohale vastava tööohutus ja töötervishoiualase juhendamise. Hageja on läbinud tõstukijuhtide koolituse ning saanud vastava tunnistuse. Kostja on läbi viinud töökeskkonna riskianalüüsi, mille kohaselt töökoha riskid on hallatud ning ei vaja täiendavaid meetmeid. Hageja kasutuses olnud elektritõstuk EB-717 oli enne õnnetuse toimumist tehniliselt korras. Vastavalt ohutusjuhendi LP - 05 punktile 2 oli hageja kohustuseks kontrollida tõstuki tehnoseisundit. Rikke korral tööd alustada ei tohtinud. Kuna hageja kasutuses olnud elektritõstuk EB-717 ei oma roolivõimendit, siis on see varustatud suurema läbimõõduga roolirattaga, millele roolinupu paigaldamist ei ole valmistajatehas ette näinud. Õnnetuse põhjuseks oli hageja enda tegevus kiiruse valikul, ebaõigete juhtimisvõtete kasutamine. Tööinspektsiooni koostatud uurimiskokkuvõttest nähtuvalt oli blokeerunud ratta pidurdusjälje üldine pikkus 19,0 m, mis sai tekkida kiirusel 30-40 km/h. Hageja kasutas ebaõigeid juhtimisvõtteid kallakust alla sõitmisel. Hageja hakkas mäest alla sõitma, kuigi teadis, et aku ei ole laaditud ja seega pole tõstuk kasutamiseks kõlbulik. Roolisüsteemis esinenud lõtkud (kardaanliigendites, parempoolsel rooliotsikul) ei saanud olla avarii tekkepõhjuseks, sest nad hakkavad mõjuma kiirusel alates 50 km/h. AS Wermo tõstukijuhi S. T. seletuse kohaselt pidasid pidurid normaalselt sõites hästi. Õnnetuse põhjustas hageja enda raske hooletus. Tööinspektor on ekslikult pidanud hagejaga toimunud õnnetuse põhjusteks kostja poolt töökeskkonna ohutegurite väljaselgitamata jätmist autotõstukiga kaldteel liiklemisel ja elektritõstuk EB 717 tehnilist mittekorras olekut. Kahju hüvitamise nõuet ei saa esitada, kui võlgnik ei vastuta rikkumise eest. Kostja ei ole hagejale kahju tekitanud. Kostja tegi hageja tervise kaitseks kõik mõistliku ja seadusest tuleneva. Asjas kogutud tõendid ei kinnita kostja õigusvastast käitumist, tema süüd ega ka seda, et kostja tegevus põhjustas hagejale kahju tekkimise. Seoses hagiavalduse täiendamisega hageja poolt esitas kostja hagile täiendava vastuse, milles hagi ei tunnista ja täpsustab oma seisukohti (tl 142-147), viidates muuhulgas järgmistele
3 (13)
asjaoludele. Kostja leiab, et ole välja selgitatud hageja tegelik tervislik seisund. Hageja ei ole tõendanud seda, et haiguse tõttu ei ole tal 4 aasta jooksul olnud võimalik töötada ja palka saada. Arstliku Ekspertiisi Komisjoni 20. novembril 2006 antud ekspertarvamuse kohaselt oli hageja ravi sihipärane ja viis täieliku paranemiseni, hageja ei vaja töösoovitust, kuna ühe varba jäigastumine ei põhjusta püsivat töövõime kaotust. Hageja esitatud väljavõtted haigusloost ei tõenda hageja eluaegset parandamatut vigastust. Hagiavalduse esitamise ajal oli talle määratud Arstliku Ekspertiisi Komisjoni otsusega 10% töövõime kaotuseks. Hageja pidi ohutusjuhendi LP-05 p 1.6 kohaselt töötamisel järgima ka liikluseeskirju. Vastavalt liikluseeskirja §-le 123 peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, et arvestades sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad. Seoses hageja poolt hagiavalduse täpsustamisega, esitas kostja selle kohta oma vastuse (tl 221-225). KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD, ESITATUD ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED,
TEHTUD JÄRELDUSED
1.Töölepingu ja selle lisadega (tl 38-40) on tõendatud, et J. J. asus AS-s Wermo tööle 29. märtsil 2001 puidutööpinkide töölisena ja töötas seejärel puidujäätmete purustajana. J. J. tööle asumine AS-s Wermo nähtub ka tööraamatust (tl 41-47). Hageja selgituste kohaselt oli tõstuk tema töövahend, mida ta kasutas (tl 166-169). Sama on kinnitanud ka kostja esindaja, selgitades järgmist. Töölepingu p 13.1 kohaselt töötas hageja alates 5. novembrist 2001 puidujäätmete purustajana ja tema põhiülesandeks oli puidujäätmete purustamine, sorteerimine, töökoha koristus ja kärude tühjendus. Hageja töö iseloomust tulenes tõstuki kasutamise vajadus. Õigus ja kohustus tõstukil töötamiseks tulenes tööandja korraldusest ja kohustused tulenesid ohutusjuhendist akumulaatortõstuki juhile (tl 166-169). Hageja töölepingus ei ole otsesõnu märgitud tema tööülesandena töötamist elektritõstukiga, kuid hagejal oli vaja oma tööülesannete täitmiseks kasutada elektritõstukit ja tegelikult ta ka kasutas tööülesannete täitmiseks elektritõstukit. Seega ei ole pooltel vaidlust selle üle, et hageja kasutas oma tööülesannete täitmiseks akumulaatortõstukit, täites ka akumulaatortõstuki juhi ülesandeid.
2.Tööandja, so AS Wermo poolt koostatud tööõnnetuse raporti (tl 6-7) kohaselt sõitis hageja
10.juunil 2003 kell 18.15 elektritõstukiga remondist tagasi liimpuidu osakonda. Tee kulges kallakust alla langusega 3,8%. Tõstuk saavutas vabal käigul langusel suure kiiruse, hageja alustas pidurdamist hilja, poolel langusel. Pidurdamisel rattad blokeerusid ja J. J. ei tulnud kiiruse tõttu juhtimisega toime ning tõstuk paiskus külili, mille tagajärjel jäi J. J. vasak jalg akude kasti kapoti serva alla ning labajalg sai kannatada: muljumine, varbaluude murd ja lihaste rebendid. Avariijärgselt on õnnetuse toimumise kohta andnud seletusi kostja töötajad M. S. , H. S. ja hageja. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et hageja sai selles õnnetuses kahavigastuse, kuid pooltel on vaidlus õnnetuse toimumise põhjuste üle ja mõnevõrra erinev arusaam hageja kehavigastuse raskuse osas (tl 2-4, 32-34, 124-127, 190-192, 72-73, 161, 2731, 142-147, 221-225).
3.J. J. on esitanud hagi AS Wermo vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõude VÕS 53. peatükis õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohta sätestatud alustel. VÕS § 1044 lg 3 kohaselt lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral vastutab kahju tekitaja selle eest ka VÕS 53. peatükis sätestatud alustel. Seega on hagejal õigus nõuda tervise kahjustamise või kehavigastuse
4 (13)
tekitamise korral kostjalt kahju hüvitamist ka deliktiõiguslikel alustel, kui tuvastatakse kostjal kahju hüvitamise kohustuse tekkimine.
4.VÕS § 128 lg 1, 5 kohaselt kuulub hüvitamisele varaline ja mittevaraline kahju ning mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Riigikohus on selgitanud kohtuasjas nr 3-2-1-19-08, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik ja mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Seega isikule kehavigastuse põhjustamisel eeldatakse kannatanul füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste esinemist, so mittevaralise kahju esinemist. Neil asjaoludel tuleb kohtul vaidluse lahendamiseks anda hinnang kahju hüvitamise kohustuse elementidele, asjaoludele, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude, kuid eraldi mittevaralise kahju olemasolu tõendamine hageja poolt ei ole vajalik. Kohus tuvastab vaidluse lahendamiseks kostjal kahju hüvitamise kohustuse elementide esinemise või puudumise, so kostja käitumise õigusvastasuse, kostja õigusvastase käitumise ja hagejal kahju tekkimise vahel põhjusliku seose, kostja süü esinemise või puudumise. Süü puudumist peab tõendama kostja, kostja käitumise õigusvastasuse ja põhjusliku seose esinemist peab tõendama hageja.
5.Õnnetuse tagajärjel hagejal kehavigastuse esinemist ei ole kostja vaidlustanud ja see on tuvastatud ka asjas esitatud tõenditega (tl 6-19, 37, 74-76, 157-158, 295-299). Kohus peab vajalikuks kõigepealt anda hinnang sellele, kas kostja käitumine on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi, st kas kostja põhjustas hagejale kehavigastuse, kas hagejale kehavigastuse tekitamine on põhjuslikus seoses kostja tegevuse, tegevusetusega või mitte.
5.1. Hageja on seoses kostja tegevuse õigusvastasuse põhjendamisega viidanud VÕS §-s 1045 lg 1 p 2 sätestatule. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-54-07 p 11 selgitanud, et kehavigastuse olemasolu ja selle põhjustamine kostja tegevusega (mis võib seisneda ka tegevusetuses) annab aluse pidada kostja tegevust õigusvastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi, mis sätestab kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise kui õigusvastase teo. See, kui tõsine on hageja kehavigastus, võib tähtsust omada kehavigastusega tekitatud mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel VÕS § 130 lg 2 järgi. Kohus, tõlgendades VÕS §-s 1045 lg 1 p 2 sätestatut, arvestades Riigikohtu selgitustega, leiab et hagejale kehavigastuse tekitamine on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi siis, kui on tuvastatud hagejal kehavigastuse olemasolu ja selle põhjustamine kostja poolt.
5.2. Hagejale on toimunud esmane juhendamine (tl 52). Hageja on õppinud tõstukijuhtide kursusel, sooritanud praktika ja 23. juulil 2002 teooriaeksami ning saanud aku- ja autotõstukijuhi kutse (tl 54). Kohtule on esitatud kirjalik tõend selle kohta, et hagejale on toimunud täiendav juhendamine 22. oktoobril 2001 juhendi LP-05 kohta, so Ohutusjuhendi akumulaatortõstukil töötajale (tõstukijuhile) kohta, mis kehtis ka õnnetuse toimumise ajal (tl 360-362). Varem kohtule esitatud ohutusjuhend (tl 48-50) on redaktsioonis, mis kinnitati pärast õnnetuse toimumist ja mis ei oma tähtsust käesoleva asja lahendamisel.
5 (13)
5.3. Hageja väidab, et töökeskkonna mõned ohutegurid olid välja selgitamata, tõstuki kaldteel liikumiseks ei olnud seatud üles ühtegi hoiatavat ega korraldavat märki ja puudus märk kallaku suurusest. Kostja väidab, et töökeskkonna riskianalüüs oli küllaldane (tl 27-31, 142147, 221-225). Kuna hageja tööülesannetesse ei kuulunud liiklemine kaldteel, siis polnud kostjal võimalik seda riski ette näha. Töölepingu alusel oli hageja töökohustusteks puidujäätmete purustamine, vajadusel sorteerimine, töökoha koristus, kärude tühjendus. Hageja tööpiirkond oli vastavalt ohutusjuhendile LP-05 p 1.4 (tl 360) liimpuiduosakonnas ja asendiplaani kohaselt (tl 51) puuduvad seal kaldteed. Seega ei pidanud hageja oma töölepingust tulenevate kohustuste täitmiseks minema kaldteele, kus õnnetus toimus, selleks puudus ka korraldus. Töökeskkonna riskianalüüsi (tl 55-57) kohaselt olid elektritõstukiga liiklemise riskid täielikult hallatud hageja liiklemiseks oma töökohas. Hagejale on tutvustatud talle täitmiseks kohustuslikke õigusakte ning juhendeid (tl 52-53). Nende väidetega seoses leiab kohus järgmist. Pärast õnnetuse toimumist M. S. i ja hageja poolt antud seletuskirjadest nähtub, et elektritõstuk vajas remonti ja õnnetus juhtus tõstuki liikumisel remonditsehhist tagasi liimpuidu osakonda (tl 32, 34). Kostja, kui tööandja, poolt koostatud tööõnnetuse raportiga (tl 6-7) on tuvastatud, et tööõnnetuse põhjustas ohutusnõuete rikkumine, elektritõstukiga liiga suure kiirusega kallakust alla sõitmine. Võrumaa Tööinspektsiooni poolt on koostatud tööõnnetuse kohta uurimiskokkuvõte (tl 8-10, 61-62). Uurimiskokkuvõttes on tuvastatud tööõnnetuse põhjused ja üheks tööõnnetuse põhjuseks on loetud, et tööandja teostatud töökeskkonna riskianalüüs ei olnud küllaldane, kuna selles ei ole välja selgitatud kõiki töökeskkonna ohutegureid autotõstukiga liiklemisel kaldteel, millega on rikutud TTOS §-s 13 lg 1 p 3, 4 sätestatut. Tööõnnetuse toimumise ajal kehtinud redaktsioonis TTOS § 13 lg 1 p 3, 4 kohaselt on tööandja kohustatud korraldama töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdetakse vajadusel nende parameetrid ning hinnatakse ohutegurite võimalikku mõju töötaja tervisele, arvestades tema ealisi ja soolisi iseärasusi. Riskianalüüsi tulemused vormistatakse kirjalikult ja neid säilitatakse 55 aastat. Tööandja on kohustatud töökeskkonna riskianalüüsi alusel koostama kirjaliku tegevuskava, milles nähakse ette ennetusabinõud terviseriski vältimiseks või vähendamiseks. Kohtule esitatud tõenditest, sh töökeskkonna riskianalüüsist (tl 55-57) ei nähtu, et kostja oleks enne õnnetuse toimumist välja selgitanud kõik töökeskkonna ohutegurid, sh autotõstukiga liiklemise kohta kaldteel. Ohutusjuhendi p 1.4 kohaselt on tõstukijuhi, so hageja ülesandeks akutõstuki hooldus ja akude laadimine. Seega ei ole põhjendatud kostja väide, et hageja ei pidanud oma tööülesannete täitmiseks minema kaldteele. Ohutusjuhendi kohaselt oli hagejal tõstukijuhina ülesandeks teha vajalikke toiminguid akutõstuki hoolduseks ja akude laadimiseks. Hageja on selgitanud, et avarii toimumise ajal ta ei töötanud tõstukiga, vaid viis seda remonti ja tagasi. Tunnistaja S. T. (tl 354-356), kes on töötanud AS-s Wermo tõstukijuhina umbes 10 aastat, kinnitab, et suuremad tõstuki remonditööd tegi remondimees, keeldu tõstukijuhil sõiduks remonditsehhi ei olnud. Seega ei olnud hageja poolt tõstuki hooldamisele ja tagasi toimetamine väljaspool liimpuiduosakonda vastuolus temale töölepingu järgi pandud ülesannete täitmisega ja hageja töökohas väljakujunenud töökorraldusega. Tunnistaja S. T. (tl 354-356) kinnitab ka, et keegi ei hoiatanud teda kaldteel sõitmise ohtlikkusest. Tööandja ei olnud elektritõstukile kehtestanud liikumise piirkiirust ega hoiatanud ohu eest liikumisel kaldteel. See asjaolu nähtub ka ohutusjuhendist LP-05, mis kehtis õnnetuse toimumise ajal (tl 360-362). Pärast õnnetuse toimumist on ohutusjuhendisse LP-05 (tl 48-50) viidud sisse täiendavad sätted autotõstukiga liiklemise kohta üldse ja sh kaldteel (näiteks p 3.1, 3.2). Ohutusjuhendi p 2. 1 kohaselt ei tohi tõstukijuht rikke korral tööd alustada. Hageja seletusest ja tunnistaja T. ütlusest nähtuvalt ei kasutanud hageja avarii toimumise ajal tõstukit oma
6 (13)
põhitöö tegemiseks, vaid täitis Ohutusjuhendi p 1.4 tulenevalt tõstukit hooldusele, remonti ja tagasi toimetamiseks. Ohutusjuhendi p 2.1 sätestatud tõstuki kasutamise keeld tähendab sellise tõstukiga töötamise keeldu, kuid ei tähenda keeldu remontivajava tõstuki toimetamiseks remonditsehhi. Seega ei ole need kostja väited põhjendatud ja hageja see tegevus ei olnud õnnetuse põhjuseks. Kohus leiab, et kostja poolt esitatud väited ja tõendid ei lükka ümber uurimiskokkuvõttes tuvastatud riski hindamise puudulikkust tõstukiga kaldteel liikumise kohta. Kostja väidab, et hageja oli läbinud enne tööle asumist ja töö vahetamist töökohale vastava tööohutus ja töötervishoiualase juhendamise, hageja oli läbinud tõstukijuhtide koolituse ning saanud vastava tunnistuse (tl 52-54, 58, 312-314). Kohus leiab, et ka need väited ei lükka ümber uurimiskokkuvõttes tuvastatut selle kohta, et kostja riskianalüüsis ei olnud välja selgitatud kõiki ohutegurid tõstukiga liiklemiseks kaldteel. Seega on üheks õnnetuse põhjuseks kostja poolt koostatud riskianalüüsi puudulikkus akumulaatortõstukiga liikumise kohta, millega kostja rikkus TTOS §-s 13 lg 1 p 3, 4 sätestatut.
5.4. Uurimiskokkuvõtte kohaselt oli kostja poolt õnnetuse põhjuseks ka see, et elektritõstuk EB717 ei olnud tehniliselt korras. Tööinspektsioon on käesoleva asja menetluse käigus kinnitanud, et tööõnnetuse uurimine on läbi viidud sätestatud korras (tl 264-266, 274-275). Ka hageja leiab, et õnnetuse üheks põhjuseks oli tõstuki tehniline mittekorrasolek. Kostja ei nõustu uurimiskokkuvõtte järeldusega, et tööõnnetuse toimumise üheks põhjuseks oli elektritõstuki EB 717 tehniline mittekorrasolek, viidates järgmistele asjaoludele. Kostja poolt kehtestatud Töötervishoiu ja tööohutuse süsteemi OHSAS 18001 (tl 242-253) p 3.1 näeb ette kõikidel töökohtadel ohtude identifitseerimise, riskide hindamise ja riski ohje kavandamise, mis hõlmab ka tehnilist kontrolli üks kord aastas, mis ka toimus (tl 55-57, 60). Tõstuki tehnilise ülevaatuse kontrollkaardist (tl 60) nähtuvalt toimus viimane ülevaatus 26.juunil 2002, so 1-aastase perioodi jooksul ning tõstuk osutus tehniliselt korras olevaks. Hagejat teavitati sellest, et tõstuk vajab remonti. Tõstuki EB 717 instruktsioonis (tl 152, 227) nimetatud igas vahetuses tehtavat tehnohooldust pidi ohutusjuhendi LP-05 punktidest 1.3, 1.4 ja 2.1 tulenevalt tegema hageja ise enne töö alustamist ja rikke korral tööd alustada ei tohtinud. Kostja väidab, et hageja kasutuses olnud töövahend, elektritõstuk oli enne õnnetuse toimumist tehniliselt korras ja vastas esitatavatele nõuetele. Roolisüsteemis esinenud lõtkud (kardaanliigendites, parempoolsel rooliotsikul) ei saanud olla avarii tekkepõhjuseks, sest hakkavad mõjuma kiirusel alates 50 km/h. Kostja tõstukijuhi S. T. , kes 10. juunil 2003 töötas hommikupoolikul sama tõstuki peal, seletuse kohaselt pidasid pidurid normaalselt sõites hästi (tl 27-31, 142-147, 315-316). See väide on kostja arvates tõendatud ka tehnilise seisukorra ülevaatuse akti, tõstuki tehnoülevaatuse kontrollkaardiga (tl 59-60). Roolisüsteemi kontroll toimub iga tehnoülevaatuse ajal ning vastavalt ohutusjuhendile LP - 05 punktile 2 oli hageja kohustuseks kontrollida tõstuki tehnoseisundit. Kostja on esitanud väljavõtted instruktsioonist EB 717 (tl 151-155, 226-227). Kostja väidab veel, et tõstuki pidurid toimisid, blokeerunud ratta pidurdusjälje pikkus oli 19,0 meetrit, mis sai tekkida kiirusel 30-40 km/h. Selle väite kohta on kostja esitanud foto sündmuskohast (tl 156). Sellise pikkusega pidurdusjälg sai tekkida ainult toimivate pidurite korral. Vastavalt tõstuki EB 717 instruktsioonile ( tl 152) ei tohi rooliratta vaba keeratavus ületada 20 kraadi. Asjas ei ole tõendeid, et antud tõstuki puhul oleks lubatud piir olnud ületatud. Kostja leiab, et hageja väited selle kohta, et tõstuki juhitavust vähendas roolinupu puudumine, samuti et pidurite väidetava mittetöötamise põhjuseks võis olla kontaktide vahelisest sädelusest tingitud akuklemmide kokkukleepumine ja käigu sissejäämine, on oletuslikud. Hageja ei ole tõendanud, et antud tõstukil oleks tootja poolt ettenähtud roolinupu olemasolu. Seda asjaolu ei
7 (13)
ole tööõnnetuse põhjusena tuvastatud ka uurimiskokkuvõttes. Kostja on nende väidete kohta esitanud EB 717 osade kataloogi, väljavõtte instruktsioonist EB 717 (tl 148-155, 226-227). Seoses nende kostja väidetega leiab kohus järgmist. Kostja poolt kohtule esitatud tehnilise seisukorra ülevaatuse aktist on uurimiskokkuvõtte koostamisel tööinspektoril teinud järelduse, et tõstuk ei olnud tehniliselt korras. Elektritõstuki tehnilise seisukorra ülevaatuse akti 2T 11. juunist 2003 (tl 59) kohaselt tõstuki ülevaatuse, katsetuse käigus pidurdamisel blokeerus vasakpoolne ratas täielikult, parempoolne ei blokeerunud. Roolisüsteemis esines lõtkusid kardaanliigendis ja parempoolsel rooliotsikul. Hageja leiab, et elektritõstuk EB 717, millel ta töötas, ei olnud tehniliselt korras. Ka tunnistaja K. P. on kinnitanud nende aktis märgitud asjaolude esinemist (tl 357-359). Uurimiskokkuvõtte kohaselt on kostja sellega rikkunud TTOS §-s 5 lg 1 sätestatut, mille kohaselt ei tohi seadme, tööriista või muu töövahendi kasutamine ohustada kasutaja ega teiste isikute tervist ja töökeskkonda. Kohtule on esitatud väljavõte instruktsioonist EB 717 kohta (tl 151- 156), milles on muuhulgas kirjeldatud ka piduri töö efektiivsuse kontrollimist. Instruktsiooni kohaselt (tl 153, 154) peavad veorattad blokeeruma samaaegselt. Ülevaatuse akti kohaselt pidurid nii ei toiminud. Seega ei olnud pidurid tehniliselt korras. Tunnistaja T. on küll seletanud, et tema vahetuse ajal pidurid toimisid, kuid sellest ei saa teha järeldust, et pidurid olid tehniliselt korras toimimiseks ka tavapärasest raskemas olukorras. Seega ei ole ka tunnistaja T. ütlustega tõendatud, et õnnetuse toimumise ajal oli tõstuk tehniliselt korras. Tunnistaja K. P. i ütlustest nähtub veel, et ülevaatust tehes ei täidetud kõiki tehnilises passis esitatud kontrollnõudeid. Seega ei tõenda ülevaatuse akt, et tõstuki pidurid olid korras ja roolisüsteemis ei olnud lõtku üle ettenähtud normi. Tõstuki EB 717 osade skeemist (tl 148-150) ja tunnistaja P. ütlustest nähtuvalt on tõstuki elektrisüsteemis blokeeringulülitid, millest üks asub piduripedaali hoova juures ja tagab, et piduripedaalile vajutamisel blokeerub täielikult käigusüsteem ning katkeb vooluahel ka kinnijäänud klemmide puhul. Ülevaatuse aktist ja tunnistaja P. ütlustest ei nähtu, et komisjon oleks kontrollinud tõstuki piduripedaali juures asuva lüliti korrasolekut, mis peaks piduripedaalile vajutamisel lülitama välja vooluahela akumulaatoritelt mootorile. Seega ei ole välistatud, et vaatamata avariieelsele pidurdamisele vooluring ei katkenud ning tõstuki mootor vedas tõstukit edasi. Tunnistaja S. T. (tl 354-356), kes töötas tõstukijuhina kinnitab, et tegemist oli vana tõstukiga, rooli juures oli vabakäik suurem. Kostja ei ole väidet, et lõtkud kardaanliigendites, rooliotsikul hakkavad mõjuma alles kiirusel 50 km/h, tõendanud. Kohtule on esitatud tõstuki tehnoülevaatuse kontrollkaart, mille kohaselt on tõstuki pidurid ja rooliseade korras (tl 60). Kohus leiab, et see tõend ei lükka ümber uurimiskokkuvõtte järeldusi, kuna ülevaatus on tehtud 26. juunil 2002, so peaaegu aasta enne avarii toimumist ja ei tõenda tõstuki tehnilist korrasolekut õnnetuse toimumise ajal. Teede- ja sideministri 18. mai 2001 määrusega nr 50 kinnitatud Mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundile ja varustusele esitatavatest nõuetest osas Üldnõuded piduriseadmele p 3 on märgitud, et sõidupidur peab võimaldama peatada sõidukit efektiivselt sõltumata kiirusest, koormusest või tee profiilist (tl 315-316). Seega pidi tehniliselt korras sõidukit olema võimalik peatada ka liikumisel kaldteel. Kohus nõustub kostja väitega, et ei ole tõendatud hageja väide, et tõstukil pidi olema roolinupp. Tööõnnetuse toimumise ajal kehtinud redaktsioonis TTOS § 3 lg 2 kohaselt ei või töökeskkonnas toimivad tehnilised tegurid ohustada töötaja ega muu töökeskkonnas viibiva isiku elu ega tervist. TTOS § 4 lg 2 kohaselt kujundab ja sisustab tööandja töökoha nii, et on võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu. Vabariigi Valitsuse 11. jaanuari 2000 määrusega nr 13 kinnitatud Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded § 1 lg 1 kohaselt tagab tööandja, et töötaja kasutusse antav töövahend sobib tööülesande täitmiseks ning et seda hoitakse sellises korras, mis tagab töövahendi ohutuse kogu kasutusaja vältel.
8 (13)
Kohus leiab, et neil asjaoludel on tuvastatud, et kostja, rikkudes talle pandud kohustusi, ei näidanud üles piisavat hoolsust hageja töövahendi, akumulaatortõstuki tehnilise olukorra, korrasoleku suhtes, rikkudes TTOS §-s 5 lg 1 sätestatut, põhjustas hagejale kehavigastuse, mittevaralise kahju. Tööõnnetuse raportis (tl 6-8) ei ole tööõnnetuse põhjuseks loetud tööandajast tulenevaid põhjusi, mis on märgitud uurimiskokkuvõttes. Selle tõendi hindamisel peab kohus vajalikuks arvestada, et raport on koostatud kostja poolt ja selles on antud hinnang eelkõige hageja tegevusele liiklusõnnetuse toimumises, uurimiskokkuvõte on aga koostatud pooltest sõltumatu tööinspektori poolt, selles on antud hinnang nii hageja kui kostja tegevusele ning see annab alust arvata, et uurimiskokkuvõttes on arvestatud õnnetuse toimumise asjaolusid igakülgsemalt. Uurimiskokkuvõttes tehtud järeldus tõstuki tehnilise mittekorrasoleku kohta on kooskõlas ka teiste kohtu poolt uuritud tõenditega.
6.Hageja leiab, et tema avariid ei põhjustanud, selgitades järgmist (tl 72-73, 161, 124-127, 190-192). Tegemist oli mittekorras tõstuki toimetamisega remonti ja tagasi. Kaldteel tõstuki kiirus kasvas seetõttu, et pidurid ei töötanud ja pidurid ei töötanud omakorda aku tõttu või käiguklemmi kinnijäämise tõttu, tõstukil oli roolilõtk, puudus roolinupp, tee oli konarlik. Kostja leiab, et liiklusõnnetuse põhjuseks oli hageja enda tegevus kiiruse valikul, hageja kasutas ebaõigeid juhtimisvõtteid kallakust alla sõitmisel, ei jälginud laskumise algusest peale kiirust, vaid lasi tõstukil lihtsalt alla veereda, ei arvestanud tee konarust, kuigi oli teekonarusest teadlik. Hageja eiras kiiruse valikul LE §-st 123 tulenevaid nõudeid ja hakkas tõstukiga kallakust alla sõitma, kuigi teadis, et aku ei ole laaditud ja seega pole tõstuk kasutamiseks kõlbulik. Õnnetuse põhjustas hageja enda raske hooletus ebaõigete juhtimisvõtete ja liiga suur kiiruse tõttu. TTOS § 14 lg 1 p 5 kohaselt peab töötaja töötama nii, et töö ei ohustaks tema enda ega kaastöötajate elu ja tervist (tl 27-31, 142-147). Sellega seoses leiab kohus järgmist. Uurimiskokkuvõtte kohaselt oli hageja poolt tööõnnetuse põhjuseks see, et ta sõitis elektritõstukiga kaldteel, langus 3,8% vabal käigus, mille tõttu tõstuk saavutas suure kiiruse. Järsul pidurdamisel kaotas tõstuk juhitavuse ning paiskus külili. Hageja on rikkunud AS Wermo ohutusjuhendi akumulaatortõstukil töötajale LP-05 p 3.1, mille kohaselt peab liikudes tsehhis, territooriumil järgima liikluseeskirjade põhimõtteid (tl 9-10, 360-362). Ka tööõnnetuse raportis on jõutud sellisele järeldusele (tl 6-8). Uurimiskokkuvõtte kohaselt ei taganud hageja, et tema tegevus ei ohustaks tema enda ega teiste elu ja tervist, rikkudes TTOS §-s 14 lg 1 p 5 sätestatut. TTOS § 14 lg 1 p 5 kohaselt on töötaja kohustatud tagama vastavalt väljaõppele ja tööandja antud juhistele, et tema töö ei ohustaks tema enda ega teiste elu ja tervist ega saastaks keskkonda. LE p 123 kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mille puhul on arvestatud tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mistahes takistuse ees, vähendada kiirust ning vajaduse korral peatuda, kui tingimused seda nõuavad. Ka tunnistaja T. rõhutab, et tõstukiga liikumisel ei tohtinud lasta kiirust suureks. Sama on T. kinnitanud ka seletuses, mis on esitatud vahetult pärast avarii toimumist (tl 63, 354-356). Uurimiskokkuvõtte kohaselt sõitis hageja kallakul vabal käigul, mistõttu saavutas tõstuk suure kiiruse ja järsul pidurdamisel kaotas juhitavuse ja paiskus külili. Neil asjaoludel nõustub kohus kostjaga selles, et tööõnnetuse üheks põhjuseks oli asjaolu, et kostja ei valinud liikumiseks tõstukiga ohutust tagavat liikumiskiirust. Kuid kohus leiab, et hageja ei ole liiklusõnnetust põhjustanud tahtlikult ega raskest hooletusest, hageja on kehavigastuse tekkimisele kaasa aidanud hooletusega. Asjaolu, et tööõnnetuse üheks põhjuseks oli hageja poolt ebaõige kiiruse valik, ei tähenda, et kostja ei põhjustanud tööõnnetust, so hagejale kehavigastust. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-54-07 selgitanud, et hageja võimalikku hooletust endale kahevigastuse ja sellega
9 (13)
kahju tekkimises tuleb arvestada mittevaralise kahju hüvitamisel VÕS § 130 lg 2 järgi. VÕS § 139 lg 1, 3 kohaselt kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Isiku tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud hageja tahtlust ennast kahjustada või rasket hooletust. Kohus leiab, et hageja poolt ebaõige liikumiskiiruse valik oludes, kus kostja poolt ei olnud toimunud piisavat riskianalüüsi, akumulaatortõstuk ei olnud tehniliselt korras, ei ole alust lugeda hageja raskeks hooletuseks. Neil asjaoludel loeb kohus tuvastatuks, et hageja kehavigastuse põhjustas õigusvastaselt kostja, kuid hagejal kehavigastuse tekkimisele aitas kaasa ka ta enda hooletus.
7.VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kostja leiab, et hagejal väidetavalt füüsilise ja hingelise valu näol esinev mittevaraline kahju ei ole põhjuslikus seoses kostja käitumisega, õnnetuse põhjustas hageja, sõites elektritõstukiga kaldteel liiga suure kiirusega, mille tõttu tõstuk järsul pidurdamisel kaotas juhitavuse ja paiskus küljeli. Kostja arvates on hageja põhjustanud õnnetuse enda raske hooletusega VÕS § 104 lg 4 mõttes kuna, olles läbinud nõutava teoreetilise ja praktilise väljaõppe töötervishoiu- ja tööohutusalase juhendamise töötamiseks antud tõstukil, omades enda väitel pikaajalist varasemat töökogemust tõstukijuhina, jättis ise täitmata temale töötervishoiu- ja tööohutusalaste õigusaktidega, töölepinguga, tõstuki ohutusjuhendiga ja liikluseeskirjaga pandud kohustused, TTOS §-s 14 lg 1 p 5; Ohutusjuhendi LP-05 p 1.4; 1.6; 2; 3.6; 5.2; LE p 123 sätestatud nõudeid. VÕS §-s 1043 on sätestatud, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kohus leiab, et kostja poolt hageja kehavigastuse põhjustamine on kohtuotsuses eespool tuvastatuks loetud asjaoludega tõendatud ja sellega on tõendatud, et kostja on tekitanud hagejale kahju õigusvastaselt. Samade tõenditega on tõendatud põhjuslik seos kostja poolt hagejale kehavigastuse tekitamise ja hagejal esineva mittevaralise kahju vahel. Kostja süü seisneb kohtuotsuses eespool tuvastatud asjaoludel VÕS § 104 lg 3 mõttes hooletuses kuna kostja ei järginud käibes vajalikku hoolt, millega tekitas olukorra, kus hageja töötas tehniliselt mittekorras tõstukiga, vajaliku riskianalüüsita. Sellega rikkus kostja TTOS §-des 5 lg 1; 13 lg 1p 3, 4 sätestatut. Seega on kostja süüdi hagejale mittevaralise kahju tekitamises. Hageja hooletust endale kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises tuleb arvestada mittevaralise kahju rahalise hüvise määramisel VÕS 130 lg 2 järgi. Neil asjaoludel vastutab kostja hagejale kehavigastusega tekitatud mittevaralise kahju eest.
8.Kostja on õigusvastaselt hooletusega põhjustanud hagejale kehavigastuse, tekitades sellega hagejale mittevaralise kahju ja hagejale kahju tekitamine on põhjuslikus seoses kostja õigusvastase tegevusega. Kostja ei ole tõendanud tal süü puudumist hagejale kahju tekitamises. VÕS § 127 lg 6 kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muuhulgas mittevaralise kahju tekitamise korral, otsustab hüvise suuruse kohus. Riigikohus on selgitanud kohtuasjas nr 3-2-1-85-08, et rahaliselt
10 (13)
hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS §de 233 lg 1; 366 kohaselt diskretsiooni alusel. Kuid kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. VÕS §130 lg 2 rakendamisel mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võib kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Seega on kohtu pädevuses otsustada rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suurus diskretsiooni alusel, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi vastutab kostja tekitatud kahju eest, arvestades ühiskonna üldist heaolu taset, tagades samas, et hüvised oleksid sarnastel asjaoludel võrreldavad ja kohus arvestab hüvitise suuruse määramisel, hageja kehavigastuse raskust ja kehavigastusega kaasnenud muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, kannatanu enda osa kahju tekkimises.
9.Lõppkokkuvõttes on hageja esindaja viidanud hagejale kehavigastusega tekitatud mittevaralise kahju hüvisega seoses järgmistele asjaoludele (tl 367-371). Hagejale tekitatud kahju avaldub tema füüsilistes ja vaimsetes kannatustes ja kestvas elukvaliteedi languses. Vaatamata paljukordsele ravile ei ole saadud vigastus paranenud ning ta ei ole saanud asuda tööle. Lisaks füüsilisele valule kannatab hageja vaimselt, kuna liikumispuude tõttu on ta liikumisvõimalused piiratud, tal on kadunud perspektiivitunne edasiseks eluks. Elukvaliteedi langus on väldanud 6 aastat. Hageja nõude suuruseks on 500 000 krooni. Nõue tuleneb töövõime ja heaolu (elukvaliteedi) langusest, vaimsete ja füüsiliste kannatuste perioodi pikkusest, mille lõppemise aega ei ole teada ning tervisekahjustuse raskusest, tekitatud on raske kehavigastus. Lõppkokkuvõttes viitab kostja esindaja seoses hüvitisega järgmistele asjaoludele (tl 372-375). Hageja poolt esitatud haiguslugude väljavõtted ja eksperdiarvamus ei tõenda eluaegset parandamatut vigastust. Puuduvad tõendid hageja käesoleva aja tervisliku seisundi kohta. Tema väited valusündroomi püsimise kohta on paljasõnalised. Esitatud meditsiinidokumentidest ei nähtu, et hageja oleks pärast 2007. aastat arstide poole pöördunud, samuti ei ole teada, kas ja millisel määral ta on tarvitanud valuarsti poolt määratud ravi. Järgnevalt käsitleb kohus hagejale tekitatud kehavigastuse raskusastet hüvise suuruse määramise aspektist. Tõenditega hageja kehavigastuse ravi kohta ja eksperdiarvamusega (tl 16-19, 74-76, 157-158, 295-299) loeb kohus tuvastatuks järgmised asjaolud. Eksperdiarvamusega on tõendatud järgmiste asjaolude esinemine (tl 295-299). Tavalise kulu korral põhjustavad hagejal esinevad vigastused pikaajalise tervisekahjustuse kestusega rohkem kui 4 nädalat, kuid mitte üle 4 kuu. Hagejal on diagnoositud 2004. aastal vasaku labajala vigastuse jääknähud, 2005. aastal jala traumajärgne seisund, keskmise tallanärvi kahjustus ja kompleksne regionaalne valusündroom, aastatel 2005-2007 on hageja pöördunud korduvalt arsti poole kaebustega valule vasakus jalas. Objektiivselt ei ole võimalik valureaktsiooni hinnata. Ekspertiisiks esitatud ravidokumentide põhjal ei ole võimalik hinnata, kas ja mis ajast võimaldas hageja tervislik seisund elatist teenida. Hageja ei olnud saadud vigastuste iseloomu arvestades pärast nende saamist töövõimeline. Eksperdiarvamuse p 5 kohaselt võis ajutise töövõimetuse pikalevenimise põhjuseks olla vasaku jala I varba ja I pöialuu murru paranemise järgselt jäänud pöiafaalanksiliigese nihestusseis, mis omakorda vajas kirurgilist ravi. Kohus leiab, et selle tõendiga on tuvastatud, et hageja sai avariis kehavigastuse, mille ravi on kestnud mitu
11 (13)
aastat ja on olnud seotud valusündroomi esinemisega. Samad asjaolud on tõendatud ka kohtule esitatud meditsiiniliste dokumentidega hageja kohta (tl 16-19, 74-76, 157-158). Hageja viibis traumaga mitmel korral haiglas ja talle tehti mitu operatsiooni. Hageja suunati
7.juulil 2005 valukliinikusse, viidatud on hagejal regionaalsele valusündroomile (tl 16-19). Arstliku komisjoni esimees on selgitanud, et hageja liigesesisene murd on raske vigastus ja hageja vigastus paranes tavapärasest aeglasemalt (tl 158, 172-174). Ekspertiisiaktis on viidatud ka sellele, et 20. veebruaril 2008 on antud hagejale saatekiri psühholoogile, kuna patsient on depressioonis. Ka see tõend kinnitab hingeliste kannatuste olemasolu hagejal. Riigikohtu kohtuotsusest kohtuasjas nr 3-3-1-60-05 nähtuvalt on hageja töövõime kaotuseks määratud 3. veebruari 2004 arstliku ekspertiisi otsusega 90% (tl 11-15). Selle arstliku ekspertiisi otsuse kohaselt (tl 35-37) põhineb töövõime kaotuse suurus, 90%, asjaolule, et hagejal esineb püsiva töövõime kadu jala paranemiseni. Seega on hageja saanud tööõnnetuses raske kehavigastuse, talle on teostatud mitu operatsiooni, sellega on kaasnenud valu ja pikaajaline ravi mitme aasta vältel ning sellest tulenevad hingelised kannatused, elukvaliteedi ja heaolu langus, hagejale on tekitatud mittevaralist kahju. Hagiavalduse kohaselt oli hagiavalduse esitamise ajal määratud hageja töövõime kaotuseks 10%. Hageja seletab, et ta ei ole pöördunud töövõime protsendi määramiseks pärast seda, kui talle määrati 10 % töövõime kaotust, kuid ta ei ole paranenud käesoleva ajani (tl 376-381). Hageja ei ole esitanud tõendeid oma tervisliku seisundi kohta käesoleval ajal, valusündroomi püsimise kohta. Hageja ei ole tõendanud, et õnnetusest möödunud aja jooksul ei ole tal tervisliku seisundi, jalas esineva füüsilise valu, tõttu olnud võimalik tööle asuda ega ka uut eriala omandada kuni käesoleva ajani. Hagejal puudub vara ja sissetulek (tl 86-99). Kohus leiab, et ka nende asjaoludega tuleb arvestada hüvise suuruse määramisel. Kohus on kohtuotsuses eespool andnud hinnangu hageja osale talle mittevaralise kahju tekkimises ja kohus arvestab sellega hüvise suuruse määramisel. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-19-08 selgitanud järgmist. Seaduse järgi on erinevad mittevaralise kahju hüvitamise juhtumid "reastatud", lähtudes mittevaralise kahju tekkimise eeldatavast tõenäosusest ja kahju hüvitamise aluseks oleva rikkumise intensiivsusest. Olulisimaks mittevaralise kahju hüvitamise juhtumiks on võlaõigusseaduse kohaselt VÕS § 130 lg 2, mille kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi (või ka nt lepingu rikkumise tõttu) vastutab kostja tekitatud kahju eest. Muudel juhtudel näeb VÕS § 134 ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse täiendavaid kriteeriumeid arvestades. Selline õigushüvede "gradatsioon" väljendab mh erinevate õigushüvede erinevat hindamist ka rahalises mõttes, st juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on ette nähtud piiranguteta (st isikukahju tekitamise juhud), peaks ka väljamõistetavad hüvitised olema üldjuhul suuremad kui juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on piiratud. Õiguskirjanduses (Juridica V 2008 lk 287) on kohtupraktika üldistamisest tehtud järeldus, et kergemate tervisekahjustuste puhul jäävad hüvitised reeglina vahemikku 10 000-30 000 krooni ja raskemate tervisekahjustuste korral vahemikku 100 000300 000 krooni. Kohus leiab, et arvestades kohtu poolt tuvastatud asjaoludega, kostja poolt toimunud rikkumise raskusastmega ja hagejale põhjustatud kehavigastuse raskusastmega, võttes arvesse ühiskonna heaolu taset, hüviste suuruse kohta väljakujunenud kohtupraktikat, loeb hageja mittevaralise kahju hüvitise mõistlikuks suuruseks 100 000 krooni. Hageja ei ole tõendanud enda suhtes negatiivsete tagajärgede esinemist, mis tingiksid hüvitise väljamõistmise suuremas summas. Neil asjaoludel tuleb hagi rahuldada osaliselt ja välja mõista kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks 100 000 krooni. Kohus leiab, et taotletav
12 (13)
hüvitisesumma, 500 000 krooni, on ebamõistlik ega arvesta kohtupraktikas väljakujunenud seisukohti.
10.TsMS § 173 lg 1, 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Seega tuleb kohtul esitada kohtuotsuses menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel. Kohus on hagi rahuldanud osaliselt. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et arvestades TsMS §-s 163 lg 1 sätestatut, on mõistlik jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
11.Kohus on määranud anda J. J. le riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud (tl 108-110). Kohus määras riigi õigusabi osutajaks esialgu advokaadi Marge Tamme, kelle riigi õigusabi tasu ja kulu hüvise suuruse määramise on kohus määrusega menetluse käigus juba lahendanud (tl 255). Menetluse käigus määras kohus hagejale õigusabi osutavaks esindajaks advokaat Karl Saavo (tl 230), kes on esitanud taotluse õigusabi tasu suuruse määramiseks summas 25 725,18 krooni (tl 363-366). Arvestades RÕS §-s 23 lg 1 sätestatut, tuleb kohtul määrata menetlusosalisele osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude suurus. Kohus leiab, et taotluses toodud suuruses riigi õigusabi tasu arvestamisel on järgitud tingimusi ja tasumäärasid, mis on sätestatud Riigi õigusabi seaduses ja Justiitsministri
26.jaanuari 2005 määruses nr 2, millega on kinnitatud Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord. Seega on hageja esindaja taotlus riigi õigusabi tasu suuruse määramiseks summas 25 725,18 krooni põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
Kohtunik: Tartu Ringkonnakohtu 01.02.2010 kohtuotsuse alusel: Tühistada Tartu Maakohtu 11. juuni 2009 otsus osaliselt väljamõistetud hüvitise suuruse osas ning lugeda AS-lt Wermo väljamõistetuks J. J. kasuks 70 000 (seitsekümmend tuhat) krooni. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.
VÄLJAVÕTE ÕIGE:
Inkeri Treial Kantselei juhataja
13 (13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.