Muud › Muud hagiasjad

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik Piret Puusta esitas 21.09.2005 kohtusse hagi Juhan Tõhu vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagi põhjenduste kohaselt laenas kostja 02.04.2002 sõlmitud laenulepingu alusel AS-lt Saare Finants 60 000 krooni. 02.04.2002 sõlmis AS Saare Finants hagejaga käenduslepingu, mille kohaselt pidi hageja käendajana vastutama laenulepingust tulenevate kostja kohustuste eest solidaarselt kostjaga. 18.01.2005 teavitas laenuandja pooli võlanõudega, et kostja ei ole oma kohustusi tähtajaks 01.10.2004 laenuandja ees täitnud, tagastamata on laenusumma 60 000 krooni ja intresse 10 800 krooni. Laenuandja andis lubaduse, et viivisnõuet vastavalt laenulepingule ei esitata, kui võlgnevus tasutakse vabatahtlikult. Hageja täitis kohustuse vabatahtlikult. 11.03.2005 saatis hageja esindaja kostjale pretensiooni, millega anti hagejale võimalus tagastada tema eest laenuandjale tasutud rahasumma kohtuväliselt. Kostja sai pretensiooni isiklikult kätte 16.03.2005. Kostja nõuet ei tunnistanud. Vastavalt laenulepingu punktile 1.4. pidi laenusaaja tasuma tähtaegselt laenusumma, intressimaksete ja muude lepingujärgsete maksete summalt maksmise tähtajast möödunud iga päeva eest viivist 0,5% päevas. Kui maksete tähtajast on möödunud rohkem kui 30 päeva, kohustus laenusaaja tasuma maksmise tähtajast möödunud iga päeva eest viivist 1 % päevas tähtajaks tasumata maksete summalt. Hageja luges kostja raha tagastamise tähtajaks 16.04.2005, s.o üks kuu pärast pretensiooni kättesaamist. Seega tuli kostjal tasuda hagejale ajavahemiku 17.04.2005-16.05.2005 eest viivistena 10 620 krooni ja alates 17.05.2005-02.09.2005 76 464 krooni. Seisuga 02.09.2005 tuleks viivisena tasuda 87 084 krooni, millest hageja pidas mõistlikuks nõuda 75 %, s.o 53 100 krooni. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista hageja kasuks kostja eest tasutud 70 800 krooni ja viivised 53 100 krooni, kokku 123 900 krooni. Hageja ei vaidlusta kostja tehtud ülekandeid tema arvele, sh 42 000 krooni selgitusega „korter”. Kuna poolte vahel puudus kokkulepe, et viidatud rahasumma kuulub hageja poolt kostjale tagastamisele, puudub kostjal nõudeõigus hageja suhtes. Mõistusevastane on, et ühise kooselu ajal sooritatud ülekanded viidatud selgitusega kuuluksid kooselu lõppedes tagastamisele, kuna kostja ei ole tõendanud, et tal oleks nende summade osas nõudeõigust. Hageja leidis, et kostja nõudeõigus on aegunud, kuna kostja alusetust rikastumisest tulenev nõue tekkis 12.04.2002 ja see on aegunud hiljemalt 01.07.2005. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja on laenatud raha andnud juba hageja omandisse. Seega on käendaja nõudeõigus rahuldatud. Kooselu alguses pöördus hageja, soovides osta korterit, kostja poole ja palus, et kostja võtaks laenu eluaseme esmase sissemakse ja remondi tegemiseks. Kostja nõustus. Kostja on kandnud hageja arvele korduvalt erinevate selgitustega summasid, millest hageja on tagastanud 200 krooni. Kostja on hageja arvele kandud kokku 52 900 krooni. Lisaks kandis kostja hageja korteri remondiga seoses kulusid kokku 2878 krooni. Kostja andis hagejale sularahas rahaautomaadist võttes sularaha korduvalt ning suuremas summas, kui sai laenu võetud. Lisaks eeltoodule kandis kostja seoses hagejale võetud laenuga intressikulusid kokku summas 2894,96 krooni. Kostja leidis, et 60 000 krooni nõudmiseks puudub hagejal seaduslik alus. Hageja on tunnistanud temale rahaliste ülekannete toimumist. Laenuleping ja käendusleping sõlmiti 02.04.2002, millest alates on poolte vahel käenduslepingust tulenevad õiguslikud suhted. Käenduslepingust tulenevaid suhteid ei keela kehtiv õigus enne käendaja tagasinõude esitamist täita. Samuti laenuintressi maksmise kohustus peaks poolte suhetest tulenevalt jääma hageja kanda. Kostja leidis, et viivist on õigus nõuda ainult laenuandjal, mitte hagejal. Kuna

kostja ei ole esitanud vastuhagi, jääb talle aegumise taotlus arusaamatuks. Vastuväite korral ei kuulu aegumine kohaldamisele. Kostja töötasu oli laenu võtmise ajal 3800 krooni kuus ning on mõistlik eeldada, et ükski isik ei teeks oma sissetulekute juures selliseid kingitusi. Kostja märkis ülekande maksekorraldusse selgituse „korter“ eesmärgiga, et eristada antud ülekannet ning siduda see antud korteritehinguga. Hageja käendatud laen võeti eesmärgiga luua ühine kodu, ehk ühisvara, kuid elu kujunes teisiti. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus 11.07.2007 otsusega rahuldas hagi 7991,44 krooni ulatuses ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt puudub poolte vahel puudus vaidlus selles, et 02.04.2002 sõlmiti laenuleping, mille alusel kostja laenas AS-ilt Saare Finants 60 000 krooni, ja selles, et 02.04.2002 sõlmis hageja AS-ga Saare Finants käenduslepingu eelnimetatud laenu käendamiseks. Poolte vahel puudus vaidlus ka selles, et 12.04.2002 on kostja hagejale üle kandnud 42 000 krooni ning täiendavalt 11 100 krooni. Hageja on omaks võtnud, et selle raha 42 000 krooni, sai ta korteri sissemaksuks ja korter pole poolte ühisvara. Kuna hageja on omaks võtnud, et sai kostja ja AS Saare Finants vahel sõlmitud laenust raha summas 53 100 krooni, siis on nimetatud summa ulatuses põhjendatud kostja vastuväide, et ta on täitnud hagejale käenduslepingust tuleneva nõude enne käendaja tagasinõude esitamist. Kostja on tasunud hagejale laenusumma enne hageja poolt käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmist. Seega oli kostjal alust eeldada, et hageja ei esita tema vastu käenduslepingust tulenevat nõuet. Seetõttu algab TsÜS § 147 lg 1 kohaselt kostja kui õigustatud isiku nõude aegumistähtaeg alates hageja poolt hagi esitamisest. Kohus luges kostja kohustused hageja ees 53 100 krooni ulatuses täidetuks. Põhjendatud ei olnud käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmisena kostja tehtud raha ülekanded pangas ja hagejale ostetud ehitusmaterjalid, kuna tegemist oli poolte kooselust tuleneva suhtega. Seega oli hagejal kostja vastu käenduslepingust tulenev nõue põhivõlgnevuse osas summas 6900 krooni ning nimetatult summalt laenulepingu kohaselt tasumisele kuuluv intress 62,10 krooni kuus. Kuna kostja sai laenu 02.04.2002, siis on temalt väljamõistmisele kuuluvalt summalt intress (62,10 kr x 64 kuud) 3974,40 krooni. Vastavalt kostja pangaväljavõttele on kostja tasunud intressi AS-le Saare Finants summas 2882,96 krooni, mistõttu tuleb kostjalt välja mõista intressivõlgnevus summas 1091,44 krooni. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 7991,44 krooni. Kuna eelnimetatud summa ulatuses oli laenulepingust tulenev nõue kostja vastu hagejale üle läinud tehingust tulenevalt, siis ei kuulunud kohaldamisele VÕS § 173 lg 5 tulenev õigus laenulepingus kokkulepitud intressile ja leppetrahvile. Seega oli põhjendamata hageja nõue lepingust tulenevate viiviste väljanõudmiseks. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Apellant palub tühistada Harju Maakohtu 11.07.2007 otsuse osas, millega hagi jäeti osaliselt rahuldamata ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista vastustajalt välja täiendavalt põhiosa 53 100 krooni, intressid summas 9708,56 krooni ja viivised 53 100 krooni. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Edasine menetluse käik

Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja rahuldas hagi. Juhan Tõhk esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Riigikohus 02.04.2009 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2008 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 11.07.2007 otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Nimetatud nõuetele otsus ei vasta.

jättis andmata hinnangu pooltevahelisele suhtele, mille alusel kandis kostja hagejale raha üle, ja rikkus sellega TsMS § 654 lg-t 5, mille kohaselt peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta. Ringkonnakohus on küll asunud seisukohale, et kostja poolt hagejale raha ülekandmine ei tõenda rahalise nõude olemasolu hageja vastu ja selle tasaarvestuse teel maksmapanemist, kuid ta ei ole seda seisukohta põhjendanud. Ringkonnakohus oleks pidanud kindlaks tegema, millise õigussuhte alusel kandis kostja hagejale raha üle. Tulenevalt tsiviilasja materjalidest võib tegemist olla poolte käsunduslepinguga, et hageja täidab kostja kohustuse AS Saare Finants vastu. Sellisel juhul ei oleks tegemist kostja kohustuse täitmisega hageja kui käendaja poolt, vaid kostja kohustuse täitmisega VÕS § 78 lg 1 järgi. Samuti võib tegemist olla pooltevahelise laenulepinguga. Juhul kui ringkonnakohus tuvastab, et kostja kandis hagejale raha üle tulenevalt poolte sõlmitud laenulepingust, tuleb võtta seisukoht, kas laenu tagastamise tähtpäev on saabunud ning kui on, kas siis kostja on enda laenulepingust tuleneva nõude hageja nõudega tasaarvestanud. Tasaarvestuse avalduse võib pool teha ka kohtumenetluse ajal. Võimalik on ka kinkeleping kostja ja hageja vahel. Kui leiab tõendamist, et kostja kandis hagejale raha üle, olemata selleks kohustatud, on kostjal hageja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 järgi. Ka sellisel juhul peab ringkonnakohus tuvastama, kas kostja on oma nõude hageja nõudega tasaarvestanud või mitte.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.