Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-28-09 Tartu, 15. aprill 2009. a Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu Andrei Malahhovi hagi korteriühistu Vilde 82 vastu korteriomandi omandiõiguse tunnustamiseks, ebaõige kande parandamiseks kinnistusraamatus ja kostja kohustamiseks kinnisasja üle andma või korteriomandi väärtuse hüvitamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-24587 Andrei Malahhovi kassatsioonkaebus 940 000 krooni Hageja Andrei Malahhov (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa Kostja korteriühistu Vilde 82 (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Asko Pohla 16. märts 2009. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-24587 ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Rahuldada Andrei Malahhovi kassatsioonkaebus.
3.Tagastada Natalia Lausmaale 22. oktoobril 2008. a Andrei Malahhovi kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 9400 (üheksa tuhat nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Andrei Malahhov (hageja I) ja Tamara Filipenko (hageja II) esitasid 13. septembril 2006. a Harju Maakohtule korteriühistu Vilde 82 (kostja) vastu hagi, milles palusid tunnustada Tallinnas X. Xxxxx xxx xx-xx asuva korteriomandi omandiõigust 1/2 mõttelises osas hagejal I ning 1/2 mõttelises osas hagejal II. Hagejad palusid kohustada kostjat andma korteriomand tasuta nende omandisse ning parandada kinnistusraamatu kandeid registriossa nr 88474 (vana registriosa number) kantud kinnisasja omaniku kohta järgmiselt: kustutada kanne Elamuühistu E. Vilde tee 82 (registrikood xxxxxxxx, Tallinn) ning teha uus kanne, millega kanda omanikuna 1/2 mõttelises osas sisse hageja I ja 1/2 mõttelises osas hageja II.
27.novembril 2006. a esitatud hagiavalduse täpsustuses palus hageja II mõista kostjalt välja 500 000 krooni hüvitisena korteri poole osamaksu eest ja alternatiivse nõudena palus tunnustada hageja II omandiõigust 1/2 osale korteriomandist ja kohustada kostjat kinnisasja üleandmiseks koos kinnistusraamatus kannete tegemisega. 28. novembril 2006. a esitas hageja I hagiavalduse täpsustuse, milles jäi oma hagiavalduses esitatud nõude juurde ning esitas alternatiivse nõude mõista kostjalt hagejale välja 500 000 krooni kostja poolt alusetult omandatud vara hariliku väärtuse hüvitamiseks.
3.septembril 2007. a sõlmitud notariaalse nõude loovutamise lepinguga omandas hageja I hagejalt II
kõik hagejale II kui Vladimir Mozuli pärijale kuuluvad varalised ja mittevaralised õigused.
22.novembri 2007. a määrusega rahuldas maakohus hageja I taotluse menetlusse astumiseks hageja II asemel.
16.jaanuari 2008. a eelistungil esitatud täpsustatud hagiavalduses palus hageja I tunnustada enda omandiõigust Tallinnas X. Xxxxx xxx xx-xx asuva korteriomandi suhtes ning parandada Harju Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 8847401 teise jao kannet omaniku kohta järgmiselt: kustutada kanne Elamuühistu E. Vilde tee 82 (registrikood xxxxxxxx, Tallinn) omandiõiguse kohta ning teha uus kanne, millega kanda Harju Maakohtu kinnistusameti registriosa nr 8847401 teise jakku omanikuna hageja I. Hagiavalduse kohaselt suri 7. detsembril 1997. a Olga Mozul, kes oma eluajal oli elamuühistu E. Vilde tee 82 (edaspidi EÜ Vilde tee 82) liige ning kes kasutas EÜ-le Xxxxx xx xx kuuluvas elamus korterit nr xx. Koos temaga elasid korteris tema abikaasa V. Mozul ning hageja I, kes oli tema lapselaps. O. Mozul pärandas temale kuulunud vara, sh ka talle kuulunud 1/2 mõttelist osa EÜ Vilde tee 82 osakust hagejale I. Ühistu liikmeks võeti O. Mozuli asemel tema üleelanud abikaasa V. Mozul. V. Mozul suri 26. märtsil 2001. a. V. Mozuli seadusjärgseks pärijaks on hageja II. EÜ Vilde tee 82 sõlmis 30. aprillil 2002. a notariaalse asjaõiguslepingu, millega kinnistas korteri nr xx korteriomandina elamuühistu omandisse. Seejuures esitas EÜ Vilde tee 82 notarile valeandmeid kõnealuse korteri valduse kohta, kinnitades, et korteri valdajaks on elamuühistu. Tegelikult on korteri nr xx valdajaks pärast V. Mozuli surma olnud üksnes hageja I. Asjaõiguslepingu sõlmimine, millega EÜ Vilde tee 82 võttis korteri enda omandisse korteriomandina, ning EÜ Vilde tee 82 kandmine kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna rikub hagejate pärimisõigust ning on vastuolus pärimisseaduse (PärS) § 139 lg-ga 1 ning eluruumide erastamise seaduse (EES) §-dega 211 ja 218. EES § 211 järgi on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Sama seaduse § 218 lg-st 2 tuleneb, et kui elamuühistu üldkoosolek otsustab erastatud maa ja selle oluliseks osaks saava elamu jagamise korteriomanditeks, kantakse elamuühistu poolt erastatud maa kinnistusraamatusse korteriomanditena korterivaldajate nimele. Vaidlusaluse korteri valdajaks on olnud hageja I. Eesti Vabariigi elamuseaduse (ES) kohaselt oleks õigus astuda elamuühistu liikmeks olnud mõlemal hagejal, hagejal I ES § 22 lg 2 alusel ning hagejal II ES § 22 lg 4 alusel, kuid nendevahelise kokkuleppe kohaselt jäi see õigus hagejale I. Liikmelisus elamuühistus tugineb osamaksu omandiõigusele ega või tuleneda muust alusest. EÜ Vilde tee 82 võttis korteri enda omandisse ilma seadusliku aluseta.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et hageja I nõuet ei tule rahuldada, kuna hageja I ei ole kunagi olnud EÜ Vilde tee 82 liige ega Xxxxx xx xx asuva korteri nr xx ja osamaksu valdaja. Hagejatel puudub seaduslik alus nõuda vaidlusaluse korteriomandi omandiõiguse tunnustamist ja ebaõige kande parandamist kinnistusraamatus. ES § 14 lg 1 kohaselt kuuluvad korter ja osamaks elamuühistule. Elamuühistu liige sai kasutada korterit elamuühistule kuuluvas elamus vaid liikmelisuse alusel. ES § 14 lg 2 kohaselt vastab
osamaksu suurus ühistu liikme valdusesse antud eluruumi üldpinna suurusele vastavale osale elamu ehitusmaksumusest. Järelikult oli abikaasade O. Mozuli ja V. Mozuli ühisvaraks osamaksu tagasinõude õigus ning nende pärandvaraks sai olla üksnes nimetatud osamaksu nõudeõigus. Pärast O. Mozuli surma 7. detsembril 1997. a oli hagejal I õigus pärida 1/2 osa osamaksu nõudeõigusest. Nõudeõigus ei ole aga samastatav korteri pärimisega ning poole osamaksu nõudeõigust ei saa pärida seda kasutama või valdama asudes. Seega ei oma tähtsust asjaolu, et hageja elas vaidlusaluses korteris. Hageja kasutas O. Mozuli ja V. Mozuli valduses olnud korterit üürniku staatuses. Lähtudes ES § 10 lg-st 1, ei olnud hageja O. Mozuli perekonnaliige. V. Mozul kui O. Mozuli abikaasa sai
13.juulil 1998. a elamuühistu liikmeks ning korteri kasutajaks ja kogu osamaksu seaduslikuks valdajaks. V. Mozul suri 26. märtsil 2001. a ning arvati samal päeval elamuühistust välja. Tema pärandvaraks jäi osamaksu nõudeõigus. Eesti Vabariigi ühistuseaduse (ÜS) § 31 lg 4 kohaselt tagastab ühistu osamaksu surnud liikme pärijale, kes ei astu ühistu liikmeks, ühe aasta möödumisel liikme surmast ühe kuu jooksul. Kostja on nõus hüvitama väärtuse, mis oli korteril V. Mozuli pärandi avanemise aja seisuga.
3.Harju Maakohus jättis 10. märtsi 2008. a. otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja I kanda. Maakohus leidis, et pooltel on õiguslik vaidlus selle üle, kas korteriomandi kinnistamine EÜ Vilde tee 82 nimele on toimunud õiguspäraselt ning kas sellega on rikutud O. Mozuli ja V. Mozuli pärijate (hagejate) õigusi. Seetõttu on vaja kindlaks teha, kas hagejal I on õigus nõuda kostjalt eelnimetatud korteriomandi omandiõiguse üleandmist ja kinnistusraamatu kande parandamist. Hageja I nõuded rajanevad sisuliselt kahel õiguslikul käsitlusel. Esiteks on hageja I palunud tunnustada tema omandiõigust korteriomandile O. Mozuli pärijana, kellele läks pärandvarana üle nõudeõigus 1/2 mõttelisele osale osamaksust EÜ-s Vilde tee 82. Teiseks on hageja I nõudeõiguse loovutamise lepinguga omandanud ka hageja II kui V. Mozuli seadusjärgse pärija õiguse 1/2 mõttelisele osale osamaksust EÜ-s Vilde tee 82. Hagejal I ei ole O. Mozuli pärijana õigust nõuda kostjalt korteriomandi tasuta üleandmist. O. Mozuli pärandi avanemise ajal kehtinud ES § 22 lg 1 järgi oli elamuühistu liikmega koos elanud abikaasal liikme surma korral eelisõigus elamuühistu liikmeks astumisel juhul, kui tal on õigus osale osamaksust. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt oli pärandajaga koos elanud osamaksu või selle osa pärijal eelisõigus astuda elamuühistu liikmeks juhul, kui pärandaja abikaasal selline õigus puudub või kui ta ei soovi seda kasutada. Võttes aluseks enne 1. veebruari 2002. a kehtinud ÜS § 28 lg 1 ning enne 1. jaanuari 2005. a kehtinud ES § 14 lg 1, oli O. Mozuli ja V. Mozuli kui abikaasade ühisvaraks Tallinnas X. Xxxxx xxx xx majas asuva korteri nr xx osamaksu tagasinõude õigus. Korter ja osamaks tema rahalises väärtuses kuulusid EÜ-le Vilde 82. Elamuühistu korteri kasutamise õigus ei põhine omandiõigusel, vaid liikmelisusel. Sellest, et osamaks on üksnes liikme omand, on tehtud erand ES § 21 lg-s 1, kus tunnustatakse osamaksu kuulumist abikaasade ühisomandisse. Elamuühistu osamaksu omandamist kaasomandisse seadus ei võimalda. Abikaasade ühisvaraks ei ole korter ega osamaks elamuühistus, sest need kuuluvad elamuühistule. Abikaasade ühisvaraks võib olla osamaksu
tagasinõude õigus, kui ühistu liige ühistust lahkub või ta sealt välja arvatakse. Sellest tulenevalt jääb abikaasade ühisvara jagamisel osamaksu tagasinõude õigus vaid sellele abikaasale, kes on elamuühistu liige. Teine abikaasa võib nõuda kompensatsiooni abikaasalt, kellele jäi osamaksu tagasinõude õigus. Vaidlustamata asjaolude kohaselt võeti pärast O. Mozuli surma ES § 22 lg 1 kohaselt elamuühistu liikmeks V. Mozul, mitte hageja I. V. Mozulile kui ühistu liikmele jäi seega ka kogu osamaksu tagasinõude õigus. Hagejal I kui O. Mozuli õigusjärglasel olnuks õigus nõuda V. Mozulilt temale pärandatud osa rahalist kompenseerimist. V. Mozul oli elamuühistu liige kuni oma surmani. Hageja ei ole V. Mozuli pärija ning teda ei saaks ES § 10 lg-st 1 ja § 17 lg-st 1 lähtudes õiguslikult lugeda ka V. Mozuli perekonnaliikmeks. Seetõttu ei oma kõnealuses kontekstis õiguslikku tähtsust asjaolu, et hageja on võtnud vastu O. Mozuli pärandi ja olnud korteri otseseks valdajaks. V. Mozuli pärandi avanemise hetkel ei kuulunud pärandaja vara hulka korteriomandit, mille omandiõigust palub hageja I tunnustada. Pärandvara hulka kuulus nõudeõigus 1/2 mõttelisele osale osamaksust EÜ-s Vilde tee 82. Elamuühistu korteri kasutamise õigus ei põhine omandiõigusel, vaid liikmelisusel. Vaidlusaluse korteriomandi kinnistamise hetkel kehtinud EES § 218 lg-te 1 ja 2 järgi andnuks liikmelisus elamuühistus õiguse saada elamualuse maa ja elamu korteriomanditeks jagamisel korteriomandi kui kinnisasja omanikuks ühistu liikme valdusesse antud korteri suhtes. Samas ei anna 1/2 osamaksu tagasinõude õiguse omandamine veel iseenesest liikmelisust elamuühistus. ES § 23 lg 1 ning ÜS § 22 p 1 ja § 23 lg 2 järgi lõppes elamuühistu liikme surma korral tema liikmeksolek liikme surmapäevast. ÜS § 25 lg 1 teise lause kohaselt pidi ühistu liikme pärija ühistu liikmeks astumiseks esitama kirjaliku avalduse ühe aasta jooksul ühistu liikme surma päevast arvates. ÜS § 14 järgi toimus liikmeks vastuvõtmine ühistu üldkoosoleku või juhatuse otsuse alusel. Kui endise liikme pärija otsustati liikmeks võtta, tekkisid tal ÜS § 25 lg 1 alusel liikme õigused ja kohustused endise liikme surmapäevast. Sisuliselt sama tulenes ka EÜ Vilde tee 82 põhikirja punktidest 3.6 ja 3.7. Puuduvad tõendid selle kohta, et hageja II oleks elamuühistu endise liikme pärijana esitanud kirjaliku avalduse elamuühistu liikmeks astumiseks. Seetõttu ei saa tal olla tekkinud elamuühistu liikme õigusi ega kohustusi ning tal ei ole korteriomandi omandiõigust. Korteriomandi kinnistamine kostja nimele ei riku hageja I subjektiivseid õigusi korteriomandi omandiõigusele ning hagejal puudub seega õigus hageda 30. aprillil 2002. a tehtud korteriomandite kinnistamisavalduse tühisuse tuvastamist. Eeltoodust lähtuvalt ei saa hagejat lugeda ka asjaõigusseaduse § 65 lg 1 tähenduses isikuks, kelle õigust on kinnistusraamatu ebaõige kandega rikutud, ning kes saaks seetõttu hageda kostjalt nõusolekut kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Kuigi hagejal I puudub õigus nõuda korteriomandi omandit, võib tal hageja II õigusjärglasena olla kostja vastu võlaõiguslikke nõudeid. Surnud liikme pärijale, kes ei astu ühistu liikmeks, tuli ühistul ÜS § 31 lg 4 järgi osamaks tagastada ühe aasta möödumisel liikme surmast ühe kuu jooksul. Osamaksu suuruse hindamisel tuleks lähtuda selle harilikust väärtusest. Kuivõrd hageja kostja vastu (alternatiivset) rahalist nõuet esitanud ei ole ning on kohtule kinnitanud, et ta nimetatud nõuet esitada ei soovi, ei pidanud maakohus hageja nõudeõiguse olemasolu ja suurust vajalikuks üksikasjalikumalt käsitleda.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi täielikult rahuldada kas omandiõiguse tunnustamise ja kinnistusraamatu kande parandamise nõudes või alternatiivses osamaksu rahalise väärtuse hüvitamise nõudes. O. Mozuli kui elamuühistu liikme varaks oli tema õigus 1/2 ühistu osamaksule kui abikaasade ühisvarale. Selle vara pärandas ta hagejale I. Õigus ühistu osamaksule ei kuulu selliste õiguste hulka, mis oleks lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Järelikult kuulus alates 7. detsembrist 1997. a hagejale I õigus 1/2 osamaksule elamuühistus. Asjaolu, et üleelanud abikaasa V. Mozul kasutas oma eelisõigust astuda ühistu liikmeks, ei saanud hagejale I kuuluvat õigust 1/2 osamaksule lõpetada ega saanud see ka iseenesest üle minna elamuühistu liikmeks võetud pärandaja abikaasale. Pärast V. Mozuli surma 26. märtsil 2001. a ühistu hageja I avaldust ühistu liikmeks astumiseks ei arutanud, leides, et hageja I on oma õiguse osamaksule kaotanud. Hagejal II puudus võimalus ühe aasta jooksul pärast pärandaja surma ühistu liikmeks astumise avaldust esitada, kuivõrd pärimisõiguse tunnistus väljastati talle alles 6. juunil 2006. Selleks ajaks ei olnud EÜ-d Vilde tee 82 enam olemas, kuna see oli likvideeritud selle õigusjärglase korteriühistu Vilde 82 moodustamisega. ÜS § 25 lg 1 sätestab ühistu liikmeks astumise avalduse esitamise korra, kuid ei sisalda mingeid juhiseid juhuks, kui avaldus on jäänud tähtaja jooksul esitamata. Seega tuleb juhinduda üldistest sätetest nõude aegumise tähtaja kohta. Kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 120 lg 2 p 5 kohaselt peatub nõude aegumistähtaeg pärandaja surmast kuni pärandi vastuvõtmiseni. Maakohus rikkus ka menetlusõiguse norme. Esialgu olid hagejad esitanud alternatiivse nõude osamaksu väärtuse hüvitamiseks. Otsuse kohaselt jättis kohus nõude hindamata, kuna hageja I ei soovinud alternatiivset nõuet menetluse lõpuks toetada. Alternatiivse nõude osas menetlust kohtumäärusega ei lõpetatud ja kohus ei ole selle kohta seisukohta võtnud. Seega on kohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1, mille kohaselt peab kohus otsuse tegema iga nõude suhtes, kui menetlust ei ole lõpetatud.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Ringkonnakohus jättis 22. septembri 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb täpsustada osas, mis puudutab elamuühistu osamaksu kuuluvust, kuna maakohtu käsitlus on selles osas vastuoluline. Maakohus on pidanud osamaksu kord ühistule ja kord ühistu liikmele kuuluvaks. ES § 14 lg-st 2 ja § 21 lg-st 1 tuleneb, et elamuühistu osamaks kuulus seaduse kohaselt elamuühistu liikmele, mitte ühistule. Samas on õige maakohtu järeldus, mille järgi reeglist, mille kohaselt osamaks on üksnes liikme omand, on tehtud erand ES § 21 lg 1 teises lauses, kus tunnustatakse osamaksu kuulumist abikaasade ühisomandisse. Seega võis osamaks elamuühistus kuuluda abikaasade ühisvara hulka sellele
vaatamata, et ühistu liikmeks oli vaid üks abikaasadest. Õige on ka, et osamaksu kuulumine kaasomandisse ei olnud seaduse kohaselt võimalik. Hageja I ei ole nimetanud ühtegi sätet, millest võiks niisuguse võimalikkuse tuletada. Seega võis teistele isikutele, kes pärisid ühistu liikmelt, kellele elamuühistu osak oli kuulunud ühiselt abikaasaga, pärimise teel üle minna üksnes osamaksuosa suurusele vastav tagasinõudeõigus. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusalune osamaks elamuühistus kuulus V. Mozulile ja O. Mozulile kui abikaasadele, et pärast O. Mozuli surma kuulus V. Mozulile osa osamaksust ja et ta võeti elamuühistu liikmeks ES § 22 lg 1 alusel. Seega läks aga kogu osamaks V. Mozuli omandisse ning O. Mozuli pärijaks olev hageja I päris õiguse nõuda V. Mozulilt kaotatud osamaksuosa eest rahalist hüvitist. Sellest tulenevalt kuulus V. Mozuli pärandvara hulka kogu osamaks vaidlusaluses elamuühistus, kuid V. Mozuli pärija hageja II oleks saanud selle omandada üksnes juhul, kui ta oleks võetud elamuühistu liikmeks kooskõlas ES §-s 22 sätestatuga. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja II avaldust elamuühistu liikmeks astumiseks ei esitanud ning liikmeks teda ei võetud. Seega ei ole hageja II elamuühistu osamaksu omandanud. Ringkonnakohus ei nõustunud hagejaga I, et tal oli pärast V. Mozuli surma õigus astuda elamuühistu liikmeks ES § 22 lg 2 alusel. V. Mozul oli kogu elamuühistu osamaksu omanik ning temalt hageja I ei pärinud. V. Mozuli pärijaks oli hageja II, pärandvara hulka kuuluva elamuühistu osamaksu pärijale üleminekul tuli aga arvestada seaduses sätestatut. Asjaolu, et pärimisõiguse tunnistus väljastati hagejale II alles 6. juunil 2006. a, ei muuda midagi. Aegumistähtaja kohta sätestatu ei ole kohaldatav ÜS § 25 lg-s 1 sätestatud tähtaja kohta, sest tegemist ei ole aegumist ettenägeva, vaid õigust lõpetava tähtajaga. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse kohaselt loobus hageja I esimese astme kohtu menetluses alternatiivsest nõudest raha saamiseks ja sama nähtub maakohtu 16. jaanuaril 2007. a toimunud istungi protokollist. Ringkonnakohus ei nõustunud hagejaga I, et maakohus oleks pidanud jätma alternatiivsest nõudest loobumise vastu võtmata TsMS § 429 lg 5 alusel. Hageja I ei ole kaebuses tuginenud asjaoludele, millest võiks järeldada mõne hagist loobumise vastu võtmata jätmiseks vajaliku aluse olemasolu. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei rikkunud TsMS § 438 lgt 1, kui ei teinud otsust hageja alternatiivselt esitatud rahalise nõude kohta, millest hageja oli kohtumenetluses loobunud. Viidatud normis sätestatud kõigi nõuete all on, arvestades TsMS § 428 lg 1 p-s 3 ja § 429 lg-tes 1 ja 5 märgitut, peetud silmas üksnes neid nõudeid, millest hageja ei olnud menetluse kestel loobunud või millest loobumist ei olnud kohus vastu võtnud. Maakohus rikkus neid sätteid, kui ei lahendanud alternatiivsest nõudest loobumise avaldust määrusega. See ei tähenda aga, nagu oleks maakohtul tulnud see nõue otsusega sisuliselt lahendada. See iseenesest ei muuda ka vaidlustatud kohtuotsust sisult ebaõigeks, sest otsus ei takista hagejal taotleda maakohtult alternatiivsest nõudest loobumise vastuvõtmise kohta kohtumääruse tegemist.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja I esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule või teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada.
Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti jätnud kohaldamata PärS §-d 130 ja 139. Hageja I päris O. Mozulilt 1/2 mõttelist osa EÜ Vilde tee 82 osakust. V. Mozuli ühistu liikmeks võtmisega ei saanud hageja I omand mõttelisele osale osamaksust üle minna V. Mozulile. Seega oli pärast V. Mozuli surma osamaks hageja I ja hageja II kaasomandis. Kostja rikkus sellega, et lasi end korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse sisse kanda, hagejate õigust olla korteriomandi omandajateks EES § 211 ja § 218 alusel osaku nõudeõiguse pärijatena. Kostja ei saanud korteriomandit omandada, sest talle ei ole kunagi osamaksu tagasinõudeõigus kuulunud ja ta ei ole kunagi olnud korteri valdajaks. Ringkonnakohus on ka ebaõigesti leidnud, et ÜS § 25 lg-s 1 sätestatud üheaastase tähtaja suhtes ei ole võimalik rakendada aegumise peatumise sätteid.
8.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
10.Kolleegium leiab, et maakohus ja ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, jättes lahendamata hageja I alternatiivse nõude korteriomandi väärtuse hüvitamiseks. Hagejad on esitanud 27. ja 28. novembril hagiavalduste täpsustustes alternatiivse nõude korteriomandi väärtuse hüvitamiseks. Maakohtu 16. jaanuari 2007. a istungi protokollist nähtub hageja I esindaja lause: �Alternatiivsest nõudest korteri väärtuse kompenseerimiseks hageja samuti loobub." Maakohus on oma otsuses viidanud sellele kohtuistungi protokollile ja lugenud seda hageja kinnituseks, et hageja kostja vastu rahalist nõuet esitada ei soovi. Ringkonnakohus leidis, et hageja I on alternatiivsest nõudest loobunud. TsMS § 429 lg 1 teise lause kohaselt võtab kohus hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Maakohus ega ringkonnakohus ei ole hagist loobumist määrusega vastu võtnud. Samuti pole määrusega lõpetatud menetlust hageja I alternatiivse nõude osas. Kohtud ei ole seda nõuet ka sisuliselt lahendanud. Jättes lahendamata menetluses oleva nõude, on kohtud rikkunud TsMS § 438 lg 1 teist lauset, mille kohaselt, kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas hageja I on alternatiivsest nõudest loobunud. Juhul kui hageja I on nõudest loobunud, peab ringkonnakohus TsMS § 429 lg 1 kohaselt hagist loobumise määrusega vastu võtma ja selle nõude menetluse lõpetama. Juhul kui hageja I ei loobu nõudest, peab ringkonnakohus kohtuotsuses võtma seisukoha hageja I alternatiivse nõude kohta juhul, kui esmane nõue jääb rahuldamata.
11.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et elamuühistu osamaks (osak) kuulus elamuühistu liikmele, mitte elamuühistule. Ekslik on aga ringkonnakohtu seisukoht, et V. Mozuli elamuühistu liikmeks astumisega läks kogu osamaks tema omandisse. Pooled ei vaidle selle üle, et enne O. Mozuli surma kuulus osamaks O. Mozuli ja V. Mozuli ühisomandisse. Samuti ei vaielda selle
üle, et O. Mozuli pärijaks oli hageja I ja V. Mozuli pärijaks oli hageja II. O. Mozuli pärandi avanemise ajal kehtinud PärS § 2 järgi on pärand pärandaja vara. Pärandiks ei ole pärandaja õigused ja kohustused, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Elamuühistu osamaksu omandiõigus ei ole lahutamatult seotud pärandaja isikuga, seega kuulus see O. Mozuli pärandi hulka. PärS § 130 lg 1 järgi läksid pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt olid lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saanud ühelt isikult teisele üle minna. Seega läks O. Mozuli pärandi vastuvõtmisega hagejale I üle ka O. Mozulile kuulunud 1/2 mõttelist osa elamuühistu osamaksust. Kolleegium leiab, et olukorras, kus elamuühistu osamaks on abikaasade ühisomandis, on võimalik, et ühe abikaasa surma korral läheb osamaks tema pärija ja üleelanud abikaasa kaasomandisse. Sellest tulenevalt oli pärast O. Mozuli surma osamaks hageja I ja V. Mozuli kaasomandis, kusjuures mõlemale kuulus 1/2 mõttelist osa osamaksust. Pärast V. Mozuli surma oli osamaks seega hageja I ja hageja II kaasomandis.
12.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna hagejad ei olnud elamuühistu liikmed, ei olnud hagejatel õigust nõuda endale korteriomandi üleandmist. EES § 218 lg 1 kohaselt on elamuühistul korterivaldajate - ühistuliikmete üldkoosoleku otsusel õigus erastada elamuühistule kuuluva elamu alune ja selle teenindamiseks vajalik maa. EES § 218 lg 2 järgi, kui elamuühistu üldkoosolek otsustab erastatud maa ja selle oluliseks osaks saava elamu jagamise korteriomanditeks ja elamuühistu reorganiseerimise korteriühistuks, kantakse elamuühistu poolt erastatud maa kinnistusraamatusse korteriomanditena korterivaldajate nimele. EES § 218 ei sätesta, kelle omandisse lähevad korteriomandid, mis moodustatakse korteritest, millel puudub ühistuliikmest korterivaldaja. Kolleegium leiab, et tegemist on seaduselüngaga, mis tuleb sisustada tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 4 kohaselt analoogia alusel. Kolleegiumi arvates puuduvad lähedast õigussuhet reguleerivad sätted, seega tuleb lähtuda lünga sisustamisel seaduse või õiguse üldisest mõttest. Kolleegiumi arvates ei ole EES eesmärgiks jätta osamaksu omanikud, kes erastamise hetkeks ei ole saanud elamuühistu liikmeteks, ilma korteriomandist. Teistsugune tõlgendus ei oleks kooskõlas põhiseaduse § 32 lg-st 1 tuleneva omandi puutumatuse põhimõttega, sest osamaksu omanik jääks sellisel juhul ilma osamaksust, saamata sellele vastavat korteriomandit. Seega olukorras, kus puudub ühistuliikmest korterivaldaja, kes võiks saada korteriomandi omanikuks EES § 218 lg 2 järgi, kuid on olemas elamuühistu osamaksu omanik, kes ei ole elamuühistu liige, kuid kes elamuühistu liikmeks astumisel saaks kasutusõiguse sellele korterile, peaks elamuühistu erastatud maa korteriomanditena kinnistamisel saama korteriomandi omanikuks see elamuühistu osamaksu omanik.
13.Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, tuleb menetluskulude jaotus lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.
14.Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.
Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.