Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

juhatusest tagasikutsumisega) 13.10.2008. OÜ F 60% osa väärtus oli selle ülevõtmise hetkel vähemalt 10 152 840 krooni, mis ületas laenulepingust tuleneva võlgnevuse. Pärast 13.10.2008 on OÜ F uus juhatuse liige teinud rea toiminguid, mis on tagatiseks olnud vara väärtust oluliselt vähendanud. Pankrotiavaldus on esitatud pahatahtlikult, pankrot tuleb jätta algatamata. Võlgnik ei ole maksejõuetu. Võlausaldaja leiab, et tasaarvestus antud situatsioonis on isegi hüpoteetiliselt võimatu, kuna tegemist ei ole samaliigiliste kohustustega – võlgniku tasaarvestus tuleneb osade tagasivõõrandamise õigusest tuleneva asjaõiguslepingu sõlmimise kohustusest. Puudub vaidlus, et võlgnik ei ole täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi. VT juhatusest tagasikutsumine on kõrvalkohustus, võlgnikul on ülisuured võlad – võlgniku omakapital on miinuses 9 592 601 krooni. Kohus leidis Pankrotiseaduse § 15 lg 2 p 1 järgi kohus jätab pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlausaldaja nõue põhineb menetlusosaliste ja VT vahel 13.06.2007 sõlmitud laenulepingul summas 7 947 200 krooni. Puudub vaidlus, et selle lepingu alusel on laen tagasi maksmata. Samas leiab kohus, et võlgnik on nõudele põhjendatult vastu vaielnud ning vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlgnik väidab nimelt seda, et nõue on rahuldatud. Võlgnik viitab VT poolt teostatud tasaarveldusele, mis tuleneb laenu tagatiseks olnud OÜ F osa lõpliku ülevõtmisega ( VT juhatusest tagasikutsumisega) 13.10.2008. Menetlusosalised on ühel meelel, et laenulepingu tagatisena on sõlmitud 27.06.2007 leping, millega VT müüs võlausaldajale OÜ F osa nimiväärtusega 24 000 krooni hinnaga 1 kroon. Osa omand läks üle võlausaldajale. Samal päeval sõlmiti ka teine leping, millega võlausaldaja müüb OÜ F osa nimiväärtusega 24 000 krooni hinnaga 1 kroon tagasi VT, kuid, asjaõigusleping sõlmitakse 14 päeva jooksul pärast laenulepingu täitmist VT poolt. Selles lepingu on ka punkt, mille kohaselt võlausaldaja kohustub mitte kutsuma VT tagasi OÜ F juhatusest seni, kuni VT on oma juhatuse liikme kohustusi teostanud vastavalt äriseadustikule ja kui on kohaselt täidetud laenulepingut. Puudub vaidlus, et VT kutsuti OÜ F juhatusest tagasi 13.10.2008. Võlgnik on esitanud AOÜ arvamuse, et OÜ F60% osa väärtus on 13.10.2008 seisuga 10 152 840 krooni. 13.10.2008 peab võlgnik tagatise realiseerimise kuupäevaks. Arvestades, et: 1) tagatise väärtuseks oli sellel kuupäeval 10 152 840 krooni, 2) võlausaldaja on laenulepingu 30.01.2009 üles öelnud ja 3) solidaarvõlgniku VT koguvõlgnevus võlausaldaja ees oli 8 174 978,69 krooni, nõuab VT võlausaldajalt võlgnevust ületava tagatisvara väärtuse hüvitamiseks 1 977 861,31 krooni. Muuhulgas on ka võlausaldaja laenulepingust tulenev nõue rahuldatud. Menetlusosalised on ühel meelel, et OÜ F osade müümine võlausaldajale on laenulepingut tagava iseloomuga. Samas puudub vaidlus, et osade omandiõigus läks võlausaldajale üle. Võlausaldajal on osade tagasivõõrandamise kohustus tingimusel, et VT on täitnud laenulepingu. Kohus leiab, et vaidlus võlausaldaja nõude olemasolu või suuruse üle väljub käesoleva pankrotimenetluse raamidest. Võlausaldaja on võlgnikele laenu andnud, kuid selle tagatisena on enda omandisse saanud vara. Võlgniku poolt esitatud tõendi kohaselt oli vara väärtus 13.10.2008 seisuga suurem kui võlgnevus. Tagatisvara väärtus ja hindamise aeg võib olla

vaidluse objektiks. Võlausaldaja on küll märkinud, et tagatisena saadud varal suhtes on asjaõiguslepingu sõlmimise kohustus, kuid see seisukoht võib olla vaieldav. Võlausaldaja on laenulepingu üles öelnud ning tekib küsimus, kas võlausaldajal on enam tagatise tagasivõõrandamise kohustus. Pooled peavad sisustama, kas selles situatsioonis on tegemist lepingu täitmisega, millega on lepingus tähistatud osade tagasivõõrandamiseks asjaõiguslepingu sõlmimise kohustus või täitmise all mõeldi kehtiva lepingu täitmist. Igal juhul ei saa võlausaldaja nõuda võla tasumist ja samal ajal jääda tagatise omanikuks. Seega on vaieldav, kas ja kui suur on võlausaldaja nõue arvestades laenulepingu tagatise väärtust. Eraldi teema on VT tasaarvestusavaldus ja hüvitise nõue, mis puudutab käesolevat pankrotimenetlust seetõttu, et VT oli laenulepingu järgi solidaarvõlgnik ning tema tegevus puudutab võlausaldaja nõude selgust. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kohus jätab pankrotimenetluse algatamata tuginedes PankrS § 15 lg 2 p 1. Võlausaldaja on 05.03.2009 tasunud pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti 30 000 krooni, mis kuulub tagastamisele, kuivõrd kohtu deposiidist kaetavaid pankrotimenetluse kulusid ei tekkinud. Kuivõrd tegemist on menetlust lõpetava lahendiga, tuleb kindlaks määrata menetluskulude kandja. Käesoleva menetluse kulud jäävad Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel võlausaldaja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. 02.04.2009 esitas võlgnik taotluse vastuväite esitamise tähtaja ennistamiseks ja esitas 2 tõendit – ajaleht Äripäev teate, millest nähtub OÜ F osade müük ning müügikord. Võlausaldaja vaidles sellele taotlusele vastu ja leidis, et need tõendid ei ole asjakohased. TsMS § 66 ja 67 alusel jätab kohus taotluse rahuldamata. Kohus ei võta vastu tõendeid kui on nõupidamistoas. TsMS § 149 lg 5 alusel arvab kohus võlgniku 02.04.2009 tasutud kautsjoni 250 krooni riigituludesse.

Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.