Tsiviilasja number
2-07-13121
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. märts 2009, Tallinn
Kohtukoosseis
Ülle Jänes, Gaida Kivinurm, Margo Klaar
Tsiviilasi
OÜ Gitten (pankrotis) hagi OÜ Stalwart vastu müügitehingute kehtetuks tunnistamiseks ja 101 280, 70 krooni tagasivõitmiseks pankrotivarasse
Tsiviilasja hind
101 280, 70 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.04.2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Gitten (pankrotis) apellatsioonkaebus
Menetluse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
Kirjalik menetlus OÜ Gitten (pankrotis; registrikood 10619433; Künka 7, Tallinn), esindaja Lembit Ülper; OÜ Stalwart (registrikood 11022631; Nurme 14, Tallinn), esindaja Uko Maas
Jätta Harju Maakohtu 02.04.2008 otsuse lõppjäreldus muutmata, kuid arvestada hagi rahuldamata jätmise osas ka käesolevas otsuses sisalduvaid põhjendusi. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.
Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue Hageja esitas 03.04.2007 Harju Maakohtule hagi, milles nõuab kostjaga sõlmitud müügilepingute kehtetuks tunnistamist ja kostjalt müügi esemeks olnud kauba maksumuse väljamõistmist. OÜ Gitten nimele saabus 05.04.2004 Hollandi firmalt Jonker Petfood B.V. kaupa (koerte ja kasside kuivtoit jaemüügipakendis) kogumaksumusega 6473 eurot, mille kohta on vormistatud tollideklaratsioonid I-135419 ja I-135456. Kaup ladustati AS Renewo tollilaos. Hageja on vormistanud 31.03.2004 saateleht/arved kauba üleandmiseks kostjale ning sõlminud 02.04.2004 kostjaga müügilepingu, mille alusel on hagejale saadetud kaup tollilaos üle antud kostjale. AS Renewo tollilaost väljastati kostjale 05.04.2004 ja 15.04.2004 deklaratsioonide I-135510 ja I-135898 alusel Jonker Petfood B.V. koerte ja kasside kuivtoitu jaemüügipakendis. Kauba kogus ja maksumus on kooskõlas hageja nimele saadetuga. Kostja ei ole hagejale kauba eest tasunud. Harju Maakohtu 27.04.2004 määrusega on algatatud hageja pankrotimenetlus; pankrot on välja kuulutatud 18.06.2004 otsusega. Kauba üleandmise tehingul on kinke iseloom, hageja ja kostja juhatuse liikmed on lähikondsed. Kauba tasuta üleandmisega kostjale on tekitatud hageja võlausaldajatele kahju. Võlgniku juhatuse liige teadis vara ja võlgade suhet ning olulisi makseraskusi. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja on üle võtnud hageja kohustuse tasuda Jonker Petfood B.V.-le hageja poolt 2004.a veebruaris tellitud kauba eest ning omandas sellega õiguse saada hageja nimele saadetud kauba omanikuks. Hageja nimele saabus tollilattu üks partii kaupa koguses 5400 kg, maksumusega 3236, 50 eurot, mitte kaks partiid nagu hageja on hagis märkinud. Hageja on jätnud tähelepanuta asjaolu, et ei ole ise kauba eest midagi saatjale tasunud ega kandnud kulutusi seoses kauba Eestisse toimetamisega. Kostjale esitatud arvel nr 35 on raha laekumine ette nähtud kauba saatja arvele, mitte hageja arvele. Kostja on arve kauba saatjale tasunud 10.11.2005. Vaidlustatud tehing on tehtud eesmärgiga vähendada makseraskustesse sattunud hageja kohustuste suurendamist ja seeläbi võlausaldajate huvide kahjustamist. Müügilepingu vormistamise eesmärgiks oli kauba ringlusse ja vabasse tarbimisse lubamise nõudeõiguse üleandmine hagejalt kostjale. Tehingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest. Tegemist on kostja poolt hageja müügilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 179 tähenduses. Hageja andis üle nõudeõiguse temale mittevajalikuks osutunud kaubale ning vabanes selle vastuvõtmisega tekkivatest kohustustest. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus juhindus VÕS §-st 259 ja PankrS § 110 lg 1 p-st 1 ja § 111 lg 1 p-st 1, lg-st 2 ja lg-st 3. Tõendatud on kauba saatmine hagejale koguses 5400 kg, maksumusega 3236, 50 eurot. Tollideklaratsioon 135419 kajastab kauba saabumist ja ladustamist tollilattu, deklaratsioon 135456 kajastab omaniku vahetust tollilaos, deklaratsioon 135510 kajastab omandaja kauba arvele võtmist tollilaos ja deklaratsioon 135898 kajastab kauba väljumist tollilaost vabasse ringlusesse. Kõikides märgitud deklaratsioonides on kajastatud sama kaubakoguse liikumist ja arvestust. Hageja väited kahekordse kaubakoguse saamise kohta ei ole kooskõlas tõenditega. 02.04.2004 tehing on formaalselt kinke iseloomuga VÕS § 259 alusel, kuna hageja on kauba tollilaos kostjale üle andnud ega ole esitanud kostjale tasunõuet. Võlgniku esindaja on
pankrotiavalduse vormistanud 12.04.2004, s.o 10 päeva pärast kinke iseloomuga tehingute tegemist. Pankrotimenetluse algatamise ja pankroti väljakuulutamise aluseks on püsiv maksejõuetus, mis pidi võlgnikule ja eelduslikult ka võlgniku lähikondsele olema teada. Seega pidid pooled hageja võlausaldajate huvides hoiduma tehingutest, mis vähendavad vara koosseisu. Kinkelepinguga pankrotimenetluse algatamisele vahetult eelnenud perioodil pankrotivarast välja läinud tehingute kehtetuks tunnistamisel ei oma õiguslikku tähendust kinkija ja kingisaaja informeeritus või suhtumine tehingu tagajärgedesse. Seega ei oma tehinguosaliste seadusjärgsete esindajate sugulus vaidluses määravat tähendust. Kinke iseloomuga tehing kuulub kehtetuks tunnistamisele juhul, kui sellega on võlausaldajate huve kahjustatud. Harju Maakohtu 28.01.2005 määruse kohaselt on hageja pankrotimenetluses tunnustatud nõudeid 304 166, 21 krooni väärtuses. Vara nõuete rahuldamiseks ei jätku. Hageja ei ole vaidlusaluse saadetisega seotud kulutusi kandnud. Kauba saatja, Jonker Petfood B.V. ega ka OÜ Stalwart nõudeid hageja pankrotimenetluses esitanud ei ole. Kostja väide selles, et arve/saatelehega 41201 hagejale saadetud kauba eest on saatjale tasunud kostja, on kooskõlas 10.11.2005 välismaksekorraldusega. Maksekorraldusel on makse selgitusel viide arvele nr 41201, samale dokumendile on viidatud deklaratsioonis nr 135456. Kostja on tasunud ka AS-le Renewo tolliprotseduuride tasu, vastavad lõivud ja maksud. Tehingu kehtetuks tunnistamise korral tekiks olukord, kus pankrotivõlgniku vara suureneb kauba maksumuse ulatuses, samas aga lisandub võlgniku maksekohustus nii müüja ees, kui ka tolliprotseduuridega seotud kulude hüvitamise kohustus kostja ees. Seega ei toonud Hollandi firma Jonker Petfood B.V. poolt hagejale saadetud kauba üleandmine kostjale endaga kaasa muudatusi hageja vara koosseisus. Kauba vastuvõtmine hageja poolt toonuks kaasa kauba maksumuse ulatuses maksekohustuse, millele lisandunuks kauba saamisega seotud kulutuste, lõivu ja maksude tasumise kohustus. Hageja võlausaldajate kaitseks formaalse nõudeõiguse realiseerimine ei ole esile toodud asjaoludel kooskõlas pankrotiseaduse mõttega ega hea usu põhimõttega. Kostja on hageja kohustuste ülevõtmisel teinud kulutusi, mille hüvitamine pankrotivara arvel ei ole reaalne. Võlausaldajate huvide kahjustamiseks saaks vaidluses esile toodud asjaoludel pidada kauba realiseerimisega eelduslikult saadava tulu saamata jäämist, mida hageja aga hagis nõudnud ei ole. Samas on hageja pankrotiotsusega ning võlgniku pankrotiavaldusega tõendatud, et rendileping kaubanduspindade kasutamiseks AS A-Selver ruumides on lõpetatud rendile andja algatusel 02.04.2004, mistõttu ei oleks võlgnikul olnud ka võimalik kaupa realiseerida ja sellest tulu saanud. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja võttis õigeks hagi aluseks olevad asjaolud, mis juba iseenesest on hagi rahuldamise aluseks. Kuivõrd kostja võttis õigeks, et vaidlustatud lepingud on fiktiivsed ja tühised ning vormistatud üksnes kauba kättesaamiseks, siis vastavalt TsÜS § 84 lg-le 1 ei too selline tehing kaasa õiguslikke tagajärgi ning tühise tehingu alusel saadu tagastatakse. Kuivõrd kauba tagastamine pole võimalik, nõudiski hageja kauba maksumuse hüvitamist. Maakohus tõlgendas materiaalõiguse normi valesti ja jõudis ebaõigetele järeldustele, sest PankrS § 110 lg 3 ütleb sõnaselgelt, et võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Kostja on hageja lähikondne vastavalt PankrS § 117 lg 1 p 3 ja lg 2 p 1 ja p 6. Seega on seadusest tulenevalt selge, et vaidlustatud tehing tehti seaduses sätestatud ajal tingimustes, millega kahjustati hageja võlausaldajate huve, kuivõrd tehingu pooled olid lähikondsed.
Maakohus leidis, et kinke iseloomuga tehing kuulub kehtetuks tunnistamisele juhul, kui sellega on võlausaldajate huve kahjustatud, konstateerides, et hagejal ei jätku vara nõuete rahuldamiseks. Apellant nõustub selle järeldusega ja leiab, et hageja vara kostjale tasuta äraandmine kahjustas tehingu tegemise ajal hageja võlausaldajate huve. Samas leidis aga kohus, et hageja ei ole vaidlusaluse saadetisega kulusid kandnud, jättes märkimata, millisest allikast selline info pärineb ning mis tähtsust see hagi seisukohast omab. Kohus luges kostja väite selles, et arve/saatelehega 41201 hagejale saadetud kauba eest on saatjale tasunud kostja, kooskõlas olevaks kostja poolt esitatud 10.11.2005 välismaksekorraldusega. Kuna kohtu poolt viidatud arve/saatelehte 41201 kohtule esitatud ei ole ja hagejal selline dokument puudub, siis ei olnud kohtul võimalik olematut dokumenti käsitleda, veel vähem lugeda esitamata tõendiga mingi toiming tõendatuks. Hagejale ei ole teada, mida arve/saateleht 41201 endas sisaldab, millal, mille kohta või kellele see on väljastatud. Kohtu poolt käsitletud ja kostja esitatud 10.11.2005 välismaksekorraldusest nähtub, et sellega on ühtlasi tasutud veel teinegi arve, mida samuti ei ole kohtule esitatud. Seega võib järeldada, et kostja poolt esitatud välismaksekorraldus ei ole hagiavalduse asjaoludega seotud. Samuti on maakohus väljunud hagi raamidest. Küsimus, kas hageja pankrotivara suureneb hagetava kauba maksumuse ulatuses, mis võib kaasa tuua maksekohustuse kauba müüja ees, ei ole hagist tulenev asjaolu ning seda ei palutud kohtul lahendada. Maakohus leidis vääralt, et haginõue on formaalne nõudeõiguse realiseerimine ning et see ei ole kooskõlas pankrotiseaduse mõttega. Hagis on tuginetud pankrotiseaduse sätetele ning hagiavaldus vastab nii seadusele kui ka pankrotiseaduse mõttele. Kohus ei saa võtta seisukohta, mida hageja saanuks või ei saanuks kaubaga teha siis, kui see poleks kostjale tühise tehingu kaudu ära kingitud. Kuivõrd hageja nõudis kostjale tasuta ära antud kauba maksumuse hüvitamist rahas, siis sellega saab igal juhul rahuldada võlausaldajate nõudeid. Just selle eesmärgiga hagi kohtusse esitatigi ning see asjaolu on otseselt pankrotiseaduse mõtteks. Arusaamatu on ka olukord, kus kohus ühel korral motiveeritult leidis, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning rahuldas selle täielikult, hiljem aga asus teisele seisukohale, leides, et hagi ei tulene pankrotiseaduse mõttest. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kostja kinnitab, et ei ole kunagi hagi omaks võtnud, nagu väidab apellant. Kostja esitas kohtule tõendid selle kohta, et vaidlusaluse kauba omanikuks oli tootja Jonker Petfood B.V. Peale OÜ Gitten tellimuse tühistamist annulleeris tootja väljastatud arved ja registreeris uue tellimuse. Uue tellimuse kohta väljastati arved kostjale. Kuivõrd vaidlusaluse kauba omandiõiguse üleminekut hagejale ei toimunud, siis ei saa seda ka tunnustada. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks, küll vajavad otsuse põhjendused osalist täpsustamist. Kooskõlas TsMS § 657 lg 21 muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi, kuid jätab otsuse resolutsiooni muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuseks kaebusele märgib kolleegium järgmist. Maakohus ei rikkunud asja lahendamisel menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi käsitlusega hagi aluseks olevate asjaolude õigeksvõtu kohta. Kostja, tunnistades, et tehingu vormistamine müügilepinguna oli vajalik kauba tollilaost väljastamiseks, ei kinnitanud, nagu oleks ta kauba hagejalt tasuta vastu võtnud. Nii 04.05.2007 esitatud vastuses (tl 45-48) kui edaspidises menetluses on kostja vaielnud vastu hageja väitele, nagu oleks OÜ Gitten võõrandanud kauba tasuta OÜ-le Stalwart. Kostja oli seisukohal, et hageja ei võõrandatud eelnevalt omandatud
kaupa (mille hind oleks tootjale tasutud), vaid tegemist oli lepingu ülevõtmisega VÕS § 179 tähenduses: OÜ Stalwart võttis üle kõik OÜ Gitten ja Jonkers Petfood B.V. vahel sõlmitud müügilepingust tulenevad OÜ Gitten õigused ja kohustused (ning lisaks müügihinnale tasus ka riigimaksud). Samuti on kostja olnud kogu menetluse kestel seisukohal, et Jonkers Petfood B.V.-lt Hollandist saabus ja anti tollilaost OÜ-le Stalwart üle üks partii koerte ja kasside kuivtoitu kaaluga 5400 kg kogumaksumusega 3236, 50 eurot, mitte kaks partiid kaaluga 10800 (2 x 5400) kg maksumusega 6473 (2 x 3236, 50) eurot, nagu väidab hageja. PankrS § 109 lg 1 sätestab, et tagasivõitmisel tunnistab kohus sama seaduse §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Seega on ka PankrS § 110 järgi tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine. Nimetatud säte ei sisalda endas võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust. Seega saab seda sätet kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on kindlaks tehtud. Maakohus leidis õigesti, et tehing, mis poolte vahel 02.04.2004 sõlmiti, ei kahjustanud võlausaldajate huve. Asjas esitatud tõendite põhjal võib järeldada, et vaidlusaluse 02.04.2004 tehingu tegelikuks sisuks oli hageja ja Jonker Petfood B.V. vahelisest müügilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste loovutamine kostjale, mitte aga kinke iseloomuga müügitehing, nagu väidab apellant. Apellandi etteheide, et maakohus ei ole märkinud, millisest allikast pärinevad andmed, et hageja ei ole kõnealuse saadetisega seoses kulusid kandnud, on asjakohatu. Hageja ei ole kordagi väitnud, et tal oli (on) kohustus vaidlusaluse kauba eest tasuda või et tal tekkisid kaubaga seoses muud kohustused. Pigem oli ta seisukohal, et see ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Nii on hageja esindaja ka 04.05.2007 istungil (protokoll tl 59-60) möönnud, et maksekohustus oleks tal tekkinud siis, kui ta oleks kauba vastu võtnud. Asjas on tuvastatud, et hageja ei ole kaupa vastu võtnud ega ole selle eest tasunud (ega ole tal ka vastavat kohustust tekkinud). Nimetatud asjaolusid kogumis hinnates võib järelda, et hageja ja kostja vaheline 02.04.2004 tehing oli näilik TsÜS § 89 tähenduses, ja seega tühine, sest poolte tegelikuks sooviks oli hageja ja Jonker Petfood B.V. vahelise müügilepingu järgsete õiguste ja kohustuste üleandmine hagejalt kostjale. Kooskõlas TsÜS § 89 lg-ga 3 tuleb kohaldada sellele tehingule VÕS § 179. Viidatud asjaolusid kinnitab ka kostja edaspidine käitumine ülevõetud lepingu täitmisel. Hageja ei loobunud varalistest õigustest kostja kasuks tasuta ega rikastanud kostjat, mis VÕS § 259 lg-st 1 tulenevalt kuulub kinkelepingu iseloomuga tehingu mõistesse. Eeltoodust nähtuvalt ei leidnud hageja väidetud asjaolud tõendamist. Poolte vahel ei sõlmitud 02.04.2004 tehingut, millega oleks kahjustatud hageja võlausaldajate huve. Müügilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmine selliseks tehinguks ei olnud. Pooltevahelist tehingut ei ole võimalik hinnata kinke iseloomuga müügilepinguks. Apellandi viide PankrS § 110 lg-le 3 oleks põhjendatud vaid siis, kui võlausaldajate huve oleks tehinguga kahjustatud, millisel juhul võlgniku lähikondselt eeldatakse, et ta oli teadlik võlgniku poolsest võlausaldajate huvide teadlikust kahjustamisest. Neid asjaolusid ei ole käesoleval juhul tuvastatud. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega hagi piiride ületamise kohta. See, et kohus hindas hageja tegevust oma formaalse õiguse realiseerimisel pankrotiseaduse mõttega vastuolus olevaks, ei ole sellena käsitletav. Samuti on ebaõige apellandi hinnang 10.11.2005 välismaksekorraldust puudutavatele asjaoludele. See, et maksekorraldusel märgitud saatelehte 041201 ei ole kohtule esitatud, ei muuda ebaõigeks maakohtu järeldust, et tegemist on vaidlusaluse tehingu esemeks oleva kauba eest tasumisega. Samale 24.03.2004 dokumendile on viidatud nii tollideklaratsioonis I-135419 kui tollideklaratsioonis I-135456, viimane omakorda sisaldab viidet esimesele deklaratsioonile, mis omakorda kinnitab, et tegemist on ühe ja sama kaubapartiiga (tl 27-28). Seega on õige maakohtu seisukoht, et kohtule esitatud tollideklaratsioonid käsitlevad ühte ja sama kaubapartiid (selle suhtes tehtud toiminguid). Hageja väide, mida ta väljendab jätkuvalt ka
apellatsioonkaebuses, et kostjale anti üle kaupa maksumusega 6473 eurot, s.o 2 x 3236, 50 eurot, ei ole kooskõlas asja materjaliga. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.
Ü. Jänes
G. Kivinurm
M. Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.