Asjaõigus › Omandiasjad

ASJAOLUD

Mai Liiv on esitanud kohtule hagiavalduse L. L. ́i, V. L. ́i ja M. P. vastu nõudega kanda M. L. kinnistusraamatusse maatulundusmaa, asukohaga: xxx, kaasomanikuna põhjusel, et Kohtla – Järve Linnakohtu 01.juuni 1999.a. otsusega (tl.5-6) tuvastati pärast R. L. surma, et hageja, M. L. (endiste perenimedega: „G.“ ja „G.“), põlvneb R. L. ́ist (sündinud: xxx) st. surnud R. L. oli hageja isa. Regionaalministri käskkirjaga nr.56 02.juunist 2005.a. anti hagejale uueks perenimeks – „L.“. Hagiavalduse kohaselt jättis Lohusuu Vallavalitsus otsusega nr.173-K 26.septembrist 2000.a. hageja, M.L. ́i, välja õigusvastaselt võõrandatud maa omandamise nimekirjast. Hagiavalduse kohaselt on M. L. ́il (surnud R. L. ́i tütrena) täielik õigus nõuda kostjatelt: L. L. ́ilt, V. L. ́ilt ja M.P. ́lt oma osa kinnistust, mis asub xxx Hagiavalduses toetub M. L.AÕS §124 lg.1 ja lg.2 sätetele, mis reguleerivad kinnisasja omandamist igamisega. 01.märtsil 2007.a. esitas M. L. kohtule täiendused oma hagile. Täiendatud hagis juhindub M. L. Pärimisseaduse §118 lg.3 sätetest, mille kohaselt ei saa pärandit vastu võtta, kui pärandi avanemisest on möödunud 10 – aastat. M. L. asus seisukohale, et 10 – aastane tähtaeg pärandi vastuvõtmiseks ei ole tema suhtes veel möödunud, kuna kohtuotsusega tunnistati M. L. R. L. tütreks alles 01.juunil 1999.a.. M. L. ́i selgituste kohaselt hagiavalduses konkureerib igamise teel kinnisasja omandamine nii pärimisega kui ka riigi hõivamise õigusega (AÕS §126). M.L. selgitas hagiavalduses, et tema kinnistusraamatusse kandmiseks tuleb algatada väljakutsemenetlus, mille käigus kohus kutsub avalikult asjast huvitatud isikuid esitama M. L. ́i poolt omandamise ja katkematu valdamise suhtes vastuväiteid. Sisulistelt samu asjaolusid esitab M. L. tema poolt 09.oktoobril 2007.a. kohtule esitatud kirjalikus avalduses (tl.69). M. L. palus kohtul kohaldada nii „Pärimisseaduse §118 lg.3 sätteid, aga samuti ka AÕS §124 ja §126 sätteid. Palus hagi rahuldada.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostjate: L. L. ́i ja V. L. ́i lepinguline esindaja, G. L., kohtule esitatud kirjalikes vastustes (tl.49-50; 57-58) vaidles M. L. ́i poolt esitatud hagile vastu ja palus hagi jätta rahuldamata, kuna M. L. ei ole mitte kunagi vallanud L. L. ́ile ja V.

L. ́ile kuulunud kinnistut, mille tõttu ei ole M. L. ́il seadusekohast õigust omandada L. L. ́ile ja V. L. ́ile kuuluvat kinnisasja igamisega. Lepinguline esindaja, G. L., selgitas kirjalikes vastustes, et hiljemalt 1996.a. pidi M.L. olema teadlik, et R. L. isale kuulus õigusvastaselt võõrandatud vara ning L. L., M. P. ja V. L. esitasid Ida – Viru Maavalitusele avalduse nõudega tunnistada endid õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektideks ning L. L. ja V. L.soovisid õigusvastaselt võõrandatud vara neile tagastamist. M. P. esitas Ida – Viru Maavalitusele avalduse, milles loobus temale tagastamisele kuuluva maa tagastamisest V. L. ́i kasuks. Kirjaliku vastuse kohaselt ei ole M. L. kunagi vaidlustanud Ida – Viru Maavalitsuse otsuseid ja Lohusuu vallavalitsuse otsuseid, aga samuti ei ole M. L. vaidlustanud nende otsuste alusel tehtud kinnistusraamatu kandeid. Kostjatel on õigustatud ootus, et saades seaduslikult kinnisasja omanikeks ning peale omandiõiguse kinnistusraamatusse kandmist, olles vallanud kinnisasja omanikena üle viie aasta, ei pea kostjad nimetatud kinnistu omandiküsimustes laskuma kohtulikesse vaidlustesse. Kostja, M. P., kohtule esitatud kirjalikus vastuses (tl.67) vaidles M. L. ́i poolt esitatud hagile vastu ja palus hagi tema vastu jätta rahuldamata. Kirjaliku vastuse kohaselt, ei ole M. P.kõnealuse kinnistu „L.“ omanikuks ning ei oma kinnistuga mingit seost. M. P. ei saa jagada mitte mingeid õigusi, ega ka kohustusi, mis on seotud kinnistuga „L.“. 24.jaanuaril 1995.a. esitas M. P. Lohusuu Vallavalitsusele maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avalduse V. L. ́i kasuks, mis rahuldati. Kirjalikus vastuses asus M. P. seisukohale, et ta ei ole käesolevas tsiviilasjas kohaseks kostjaks ning tema vastu ei saa mingit nõuet esitada.

HAGEJA NÕUDED JA KOSTJA VASTUVÄITED ISTUNGIL

Hageja, M. L., taotles kohtuistungil tsiviilasja sisulist lahendamist ilma 25.septembril 2008.a. surnud Linda Liiv ́ita ning ilma kohtuistungile mitteilmunud M. P. ́ta. Kohus rahuldas M. L. ́i taotluse. Hageja, M. L., palus kohtuistungil hagi rahuldada. M. L. selgitas kohtule, et soovib osa saada oma isa pärandist ning soovib, et ta oleks kantud kinnistusraamatusse maaüksuse kaasomanikuna, kuna nad kõik on ühe isa lapsed. Pärandatava kinnistu omanikuks oli M. L. ́i vanaisa J. L.. M. L. möönis kohtuistungil, et ei esitanud Ida – Viru Maavalitusele avaldust enda tunnistamiseks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise subjektiks, kuna ei olnud siis sellest varast huvitatud. M. L. ́ile raskel ajal (lähedaste surm) ei tulnud tema vend, V. L., temale appi ning pärast seda otsustas M. L. nõuda ka oma osa pärandist, kuna ta V. L. ́iga võrdne pärija. M. L. esitas hagiavalduse kohtusse sellepärast, et V.L. ei olnud vabatahtlikult nõus tunnistama hagejat kinnistu kaasomanikuks. M. L. ́i sooviks on saada osa maast. Pärast tsiviilasja sisulise

arutamise lõppemist ning enne kohtuvaidlusi lahkus hageja, M. L., omavoliliselt, ilma kohtu loata, kohtuistungilt. Kohus määras, et nimetatud asjaolu ei takista kohtuistungi jätkamist ning tsiviilasja arutamise lõpetamist. Kostja, V. L. ́i, lepinguline esindaja, G. L., vaidles kohtuistungil M. L. ́i poolt esitatud hagile vastu ning palus hagi jätta rahuldamata. Kohtukulud palus G. L. panna M. L. ́i kanda. M. L. tahab kinnisasja omanikuks saada seoses igamisega, mis eeldab kinnisasja katkematut valdamist 30 – aasta jooksul. M. L. ei ole kohtule esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et M.L. oleks nimetatud kinnisasja kunagi mingilgi perioodil vallanud, mille tõttu puudub igamise rakendamiseks seaduslik alus. G. L. möönab kohtuistungil, et M. L. ́il on õigus oma isa ja vanaisa pärandusele, kuid M. L. on selle õiguse teostamiseks valinud ebaõige tee. G. Leht selgitab, et M.L.oleks omal ajal pidanud esitama Ida – Viru Maavalitusele avalduse enda tunnistamiseks õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektiks, samuti oleks M. L. pidanud esitama avalduse selle avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks. Teine võimalus oleks M. L. ́il jagada pärand V. L. ́iga kokkuleppel.

KOHTU POOLT ISTUNGIL UURITUD TÕENDID

Kohus luges hagi põhjendamatuks ja rahuldamisele mittekuuluvaks järgmiste kirjalike tõenditega. Maa-ameti plaanimaterjaliga kinnistu Uuetoa xxx tagastamise kohta (tl.3). Väljavõttega Regionaalministri käskkirjast nr.xxx 02.juunist 2005.a. (tl.4). Kohtla – Järve Linnakohtu 01.juuni 1999.a. otsusega tsiviilasjas nr.2-60/98 (tl.5-6). R. L. ́i surmatunnistuse fotoärakirjaga (tl.7). Fotoärakirjaga R. L. ́i Perekonnaseisu-tunnistusest 20.oktoobrist 1945.a. (tl.8). Kaardimaterjalidega (tl.9-10). Väljatrükiga ehitusregistri andmebaasist seisuga 05.jaanuar 2007.a. (tl.11).Fotoärakirjaga Tartu maakonna Lohusuu valla maaüksuste nimekirjast (tl.12-13). Piiriprotokolliga 03.detsembrist 1999.a. (tl.14-15). Lohusuu Vallavalitsuse tõendiga nr.xxx 02.juunist 1997.a. (tl.16). Kinnistamisotsusega 09.oktoobrist 2001.a. (tl.17). Lohusuu Vallavalitsuse korraldusega nr.xxx xxx.a. (tl.18-19). Maa-ameti katastriüksuse plaaniga (tl.2022). Viru Maakohtu kinnistusosakonna, Ida – Viru jaoskonna registriosa nr.16711, kinnistu „L.“ väljatrükiga (tl.23), mille kohaselt kuulus surnud L. L. ́ile maatulundusmaa xxx, suurusega 4,6 ha. Ida – Viru Maakatastri esildisega 14.detsembrist 2000.a. (tl.24). Väljatrükkidega rahvastikuregistri andmebaasist L. L. ́i, V. L. ́i ja M. P. andmetega (tl.26-28). Väljatrükiga Viru Maakohtu kinnistusosakonna Ida – Viru jaoskonna, registriosast nr.xxx, kinnistu „V.“ (tl.29), mille kohaselt kuulub nimetatud kinnistu V. L. ́ile. Viru Maakohtu 19.juuli 2007.a. määrusega (tl.30-31). M. L. ́i poolt kohtule esitatud täiendatud hagiavaldusega (tl.34). Viru Maakohtu 27.augusti 2007.a. määrusega (tl.36). M. P. kirjaliku vastusega hagile (tl.47). L. L. ́i lepingulise esindaja, G. L. ́i, kirjaliku vastusega hagile (tl.49-51). V. L. ́i lepingulise esindaja, G. L. ́i, kirjaliku

vastusega hagile (tl.57-61). M. P.kirjaliku vastusega hagile (tl.67). Mai L. ́i kirjaliku avaldusega (tl.69). Väljatükiga rahvastikuregistri andmebaasist L. L.. ́i andmetega (tl.84). Fotoärakirjaga L. L. ́i surmatunnistusest, mille kohaselt suri L. L. 25.septembril 2008.a. xxx. 09.märtsil 2009.a. toimunud kohtuistungi protokolliga.

KOHTU POOLT RAKENDATAV SEADUS

Tsiviilasja sisuliseks lahendamiseks pidas kohus vajalikuks rakendada AÕS §124 sätteid, mille kohaselt kui isik on 30 aastat katkematult vallanud kinnisasja, mis ei ole kantud kinnistusraamatusse või mille omanikku kinnistusraamatust ei nähtu või mille omanik oli enne valdaja poolt valduse saamist surnud ja 30 aasta jooksul ei ole tehtud kinnistusraamatusse niisugust kannet, mille tegemiseks on vajalik omaniku nõusolek, võib valdaja nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna. Nõue kande tegemiseks AÕS §124 lg.1 märgitud alustel esitatakse kohtule, kes määrab üleskutsemenetluses aja vastuväidete esitamiseks ja avaldab vastava kuulutuse. Kui määratud tähtajal vastuväiteid ei esitata või need tagasi lükatakse, teeb kohus määruse, mis on kinnistusraamatusse kande tegemise aluseks. AÕS §124 lg.1 nimetatud tähtaja arvutamisele ja valduse katkematusele kohaldatakse vallasasja igamise sätteid. Kui enne AÕS §124 lg.2 teises lauses nimetatud määruse avalikustamist on kolmas isik omanikuna kinnistusraamatusse kantud või kolmanda isiku omandi tõttu on kinnistusraamatusse kantud vastuväide kinnistusraamatu kande õigsuse suhtes, ei ole AÕS §124 lg.2 teises lauses nimetatud määrusel selle kolmanda isiku suhtes õiguslikke tagajärgi. AÕS §126 kohaselt võib kinnisasja omanik kinnisomandist loobuda. Loobumine kantakse kinnistusraamatusse omaniku notariaalselt tõestatud avalduse alusel. Kinnisasja, millest on loobutud, hõivamise õigus on riigil. Hõivamise teel omandi tekkimiseks kinnisasjale on vajalik sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse. PärS §118 kohaselt kui pärija PärS §119 sätestatud tähtaja jooksul pärandist ei loobu, loetakse ta pärandi vastu võtnuks. Sõltumata PärS §118 lg.1 sätestatust võib pärija pärandi vastuvõtmiseks enne PärS §119 sätestatud tähtaja möödumist teha pärimisasja lahendavale notarile avalduse, mille notar tõestab. Pärandist loobumiseks tuleb PärS §119 sätestatud tähtaja jooksul esitada notarile avaldus, mille notar tõestab. Kui pärand on avanenud välismaal ja pärimisele kohaldatakse Eesti seadust, esitatakse avaldus Eesti notarile. PärS §119 sätestab, et pärandist loobumise tähtaeg on kolm kuud. Tähtaeg hakkab kulgema hetkest, kui pärija saab teada või peab teada saama pärandaja surmast ning oma pärimisõigusest. Notar võib käesoleva PärS §119 lg.1 nimetatud tähtaega pärima õigustatud isiku taotlusel pikendada või määrata uue tähtaja, kui pärima

õigustatud isik on lasknud tähtaja mööda mõjuval põhjusel ja kui teised pärima õigustatud isikud sellele vastu ei vaidle. Vaidluse korral lahendab asja kohus. Vastavalt TsMS §230 sätetele peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendeid esitavad menetlusosalised. Kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Abieluasjas ja põlvnemisasjas, samuti lapse huve puudutavas vaidluses ja hagita menetluses võib kohus tõendeid koguda omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Ülalpidamisasjas võib kohus kohustada poolt esitama andmed ja dokumendid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta, hoiatades teda, et võimalik on teha TsMS §230 lg.5 nimetatud järelepärimine. Kohus võib TsMS §230 lg.4 sätestatud juhul nõuda asjakohast teavet: 1) poole tööandjalt, muu hulgas endiselt tööandjalt; 2) pensioniametilt ja muult asutuselt või isikult, kes teeb vanadusega või töövõime kaotusega seotud väljamakseid; 3) kindlustusseltsidelt; 4) Maksu- ja Tolliametilt; 5) krediidiasutustelt. TsMS §230 lg.5 nimetatud isik ja asutus on kohustatud andma kohtule teavet kohtu määratud tähtaja jooksul. Kohustuse rikkumise korral võib kohus kohustatud isikut või asutust trahvida. TsMS §231 kohaselt ei ole vaja tõendada asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks. Üldtuntuks võib kohus lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Abieluasjas ja põlvnemisasjas hindab kohus omaksvõttu koos muude tõenditega. Omaksvõtu võib tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Sel juhul ei loeta asjaolu omaksvõetuks. Omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Eeltoodut aluseks võttes ja kaalunud kõiki kohtule esitatud tõendeid, asjaolusid, väiteid ning vastuväiteid kogumis, luges kohus tõendatuks, et M. L. ́I poolt esitatud hagi L. L. ́I, V. L. ́I ja M. P.vastu on põhjendamata ja ei kuulu rahuldamisele. Kohus luges tõendatuks, et M. L.on esitanud nõude saada L. L. ́i ja V. L. ́I omandusse kuuluvate kinnistute kaasomanikuks seoses igamisega. Kohus asus seisukohale, et igamise instituut iseenesest välistab kaasomanikuks

saamise, kuna AÕS §124 kohaselt, kui isik on 30 aastat katkematult vallanud kinnisasja, mis ei ole kantud kinnistusraamatusse või mille omanikku kinnistusraamatust ei nähtu või mille omanik oli enne valdaja poolt valduse saamist surnud ja 30 aasta jooksul ei ole tehtud kinnistusraamatusse niisugust kannet, mille tegemiseks on vajalik omaniku nõusolek, võib valdaja nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna. Kohtule esitatud tõenditega luges kohus tõendatuks, et kinnnistud L. ja V. on kantud kinnistusraamatusse ning neid ei saa seetõttu omandada igamisega. Samuti ei ole M. L. esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta on kinnistuid L. ja V. 30 aasta jooksul vallanud. Kohus luges tõendatuks, et tegelikult soovis M. L. hagi esitamisega teostada oma pärimisõigust vanaisa ja isa järelt. Pärimisseaduse sätete kohaselt tuleb pärandi vormistamiseks pöörduda notari poole, mitte aga kohtusse. M. L. ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et M. L. oleks pärandi vormistamiseks pöördunud notari poole ja notar oleks pärandi vormistamisest kirjalikult keeldunud. Kuna menetluse kestel suri M. L. ́i sugulane L. L., siis juhib kohus M. L. ́i tähelepanu vajadusele notari kudu L. L. ́i pärandi vormistamiseks. Kohus ei anna hinnangut sellele, kas M. L. ́il on õigus pärida L. L. ́i järel või mitte, sest selle kohustuse on pärimisseadus pannud notarile. Kohus pidas vajalikuks panna kõik kohtukulud M.L. ́i kanda. Johannes Külaots Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.