2-08-12611/18 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

9.aprillil 2008. a. esitas Kaido Vilu Pärnu Maakohtusse hagi Agomer Rehvid OÜ vastu töölepingu TLS § 82 lg. 1 alusel lõppenuks lugemiseks ja hüvituse saamiseks kahe kuu keskmise palga ulatuses summas 24.590 krooni ning viivise saamiseks palga maksmisega viivitamise eest summas 6525 krooni. Hageja töötas kostja juures 1. juulil 2004. a. sõlmitud töölepingu alusel. Kuna kostja ei täitnud tööandjana oma kohustusi, siis esitas hageja 26. septembril 2007. a. avalduse töölepingu lõpetamiseks vastavalt töölepingu seaduse (TLS) § 82 lõikele 1. Hageja teatas kostjale töölepingu lõpetamisest 5 päeva ette ja soovis töölepingu lõpetamist 2. oktoobrist 2007. a. Viimaseks tööpäevaks pidi jääma 1. oktoober 2007. a., mil kostja oleks pidanud tasuma hagejale lõpparve. Hageja töötasuks oli alates 2006. aasta novembrist 12.295 krooni kuus, mis tuli tasuda iga kalendrikuu 14. päevaks. Alates 2007. a. juunist ei täitnud kostja TLS § 49 lõikest 2 tulenevat kohustust ega maksnud hagejale töötasu. Nii on kostja jätnud hagejale maksmata töötasu 2007. a. juuni, juuli ja augusti eest. Sellest tulenevalt on kostja kohustatud palgaseaduse (PaS) § 35 järgi tasuma iga viivitatud päeva eest 0, 5% viivist tasumata summalt. Viivist tuleb tasuda netopalgast, mis on 9000 krooni, seega kujuneb viivise summaks 6525 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja taotles aegumise kohaldamist, ega ole seepärast esitanud hagile sisulisi vastuväiteid. Kostja taotles TsMS § 449 lg. 3 kohase vaheotsuse tegemist ja palus lugeda kõik hageja nõuded aegunuks. Raplamaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjon on 22. jaanuaril 2008. a. teinud samas vaidluses otsuse. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 24 lg. 1 kohaselt võivad töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamisele järgnevast päevast. Hageja oleks otsuse pidanud kätte saama hiljemalt jaanuarikuu lõpuks. Kostja on esitanud töövaidluskomisjoni sama otsuse koos oma vastusega hageja varasemale hagile teises töövaidluses ning koos kostja vastusega on otsus kohtu kaudu hagejale kätte toimetatud. Seega on otsus enam kui kaks kuud enne hagi esitamist hagejale kätte toimetatud. Töövaidluskomisjoni otsus on vastavalt individuaalse töövaidluse

29.jaanuaril 2008. a. ja tagastati 16. veebruaril 2008. a. hoiutähtaja möödumise tõttu. Samale väljastusteatele on tehtud märge otsuse ärakirja väljastamise kohta 5.märtsil 2008. a., hageja esindaja kinnitas kohtuistungil otsuse ärakirja kättesaamist sel kuupäeval. Tõendid komisjoni otsuse ärakirja varasema kättesaamise kohta puuduvad. Seepärast tuleb hagi esitamise tähtaega arvestada 6.märtsist 2008. a. Kuna 6. aprill 2008. a. oli pühapäev, siis tuleb hagi esitamise viimaseks kuupäevaks lugeda 7. aprill 2008. a. Elektronposti teel saabus hagi kohtusse 5. aprillil k. a. ja posti teel 9. aprillil k. a. TsMS § 335 kohaselt piisab kirjaliku avalduse või kaebuse esitamiseks antud tähtajast kinnipidamiseks avalduse või kaebuse esitamisest kohtule faksi teel või elektronpostiga selleks ettenähtud aadressil või muul kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tingimusel, et dokumendi originaal antakse kohtule üle viivitamatult pärast seda. Seda nõuet on hageja järginud. Töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud vaid osaliselt, s. o. punktis, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitus lõpparve kinnipidamise eest. ITLS § 25 lg. 1 kohaselt saab töövaidluskomisjoni otsus vaidlustamata osas jõustuda. Hageja on esitanud kohtule ka komisjoni otsuse koopia, millel on märge punkti 1 jõustumise kohta 3. märtsist 2008. a. Kuna töövaidluskomisjoni otsus ei ole muus osas jõustunud, siis ei saa ka lugeda tuvastatuks töölepingu lõppemise aega, milleks on töövaidluskomisjoni järelduse kohaselt 1. juuni 2007. a., ega töölepingu lõpetamise alust. Sel põhjusel ei saa asuda seisukohale, et hageja on 5. aprillil 2008. a. hagi esitamisel mööda lasknud ITLS § 6 lõikes 1 ettenähtud neljakuulise tähtaja. Töölepingu lõpetamise aluse tuvastamiseks, hüvituse ja viivise väljamõistmiseks pöördus hageja esmalt 16. novembril 2007. a. töövaidluskomisjoni poole ja arutatav hagi on esitatud komisjoni otsuse vaidlustamiseks. Seepärast omab tähtsust vaid ITLS § 24 lõikes 1 ettenähtud ühekuuline hagi esitamise tähtaeg. Hagi ei saa aga lugeda põhjendatuks ja see tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei ole võtnud hagi õigeks ja seepärast ei saa hagejat tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg. 2 kohaselt tõendamisest vabastada. Ühtegi tõendit oma väidete kinnitamiseks ei ole hageja esitanud. Nii ei tõenda miski, et hageja avaldas pärast 1. juunit 2007. a. tööandjale valmisolekut kokkulepitud töö tegemiseks või et ta tööülesandeid täitis. Seepärast ei ole tõendatud ka hageja õigus saada töötasu ja kostja kohustus seda maksta. Sellest tulenevalt puudub omakorda alus PaS § 35 kohase viivise nõudmiseks. ITLS § 24 lg. 6 kohaselt loetakse töövaidluskomisjoni esitatud materjalid esitatuks kohtule, kui töövaidluskomisoni otsusega mittenõustunud pool soovib vaidluse läbivaatamist kohtus. Töövaidluskomisjoni istungil on üle kuulatud tunnistajana R. S., kelle ütlustest nähtub, et ta töötab kostja juures alates 2000. a., hageja töötas samuti kostja juures ja nad kohtusid iga päev. Alates 1. juunist 2007. a. hageja enam kostja juures ei tööta, seda sai tunnistaja teada enne oma puhkust, mida oli juunikuus üks nädal; kas hageja tema puhkuse

6.juunil kantud hageja pangakontole. 27. septembril 2007. a. hageja avaldusele saadetud vastuses on kostja kinnitanud, et hageja avaldus on arusaamatu ja tehtud veelkordselt ettepanek tulla vormistama töölepingu lõpetamist. 23. oktoobri 2007. a. kirjas hagejale on kostja teatanud puhkusetasu ülekandmisest hageja pangakontole ja et tööleping on lõpetatud alates 1. juunist 2007. a. poolte suulisel kokkuleppel. Ka need tõendid ei kinnita kostja kohustust maksta hagejale juuni, juuli ja augusti eest töötasu ning hageja õigust töötasu väljamaksmisega viivitamise eest viivise, töölepingu lõppemise aluse muutmise ning TLS § 82 lg. 2 kohase hüvituse nõudmiseks. Kostja pöördumised hageja poole ja tunnistaja R. S. ütlused kogumis annavad aluse asuda seisukohale, et hageja ei tulnud alates 1. juunist 2007. a. enam töökohale ega täitnud töökohustusi ning kostjal puudus võimalus hagejale tööülesandeid anda ja hagejal soov neid täita. Hageja tuleb alates 1. juunist 2007. a. lugeda omavoliliselt töölt lahkunuks. TLS § 73 lg. 3 kohaselt lõpetatakse tööleping niisugusel juhul päevast, mis järgneb päevale, mil töötaja omavoliliselt töölt lahkus. Seepärast tuleb tööleping lugeda lõppenuks alates 1. juunist 2007. a. Kostja on kutsunud korduvalt hagejat enda juurde töölepingu lõpetamise vormistamiseks ja ühes kirjalikus pöördumises teatanud hagejale töösuhte lõppemisest kokkuleppel ega ole soovinud lõpetada töölepingut oma algatusel TLS § 86 p. 6 alusel. Tõendeid hageja nõustumise kohta niisuguse kokkuleppega küll ei ole, kuid hageja käitumine s. o. tööle mittetulek ja kostja pöördumistele reageerimata jätmine, annavad aluse lugeda tööleping lõppenuks poolte kokkuleppel vastavalt TLS §-le 76. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada. Maakohtu seisukoht, et Kaido Vilul puudub õigus saada palka alates 2007. a. juunikuust ning seega alus PaS § 35 kohase viivise nõudmiseks, on väär. TLS §-st 1 ja § 49 punktidest 1 ja 2 tulenevalt on tööandja peamisteks kohustusteks kindlustada töötaja lepingus kokkulepitud tööga ning maksta töö eest palka. Tööülesannete täitmata jätmise korral reguleerib palga maksmist PaS § 18. Kuna kostja ei kindlustanud hagejat tööga, kohalduks asjas PaS § 18 lg. 2, mis sätestab töö eest tasu maksmise, kui töötaja ei saa täita tööülesandeid temast olenemata asjaoludel. Sel juhul maksab tööandja väljateenitud palgale juurde ulatuses, millega palgaarvestusaja jooksul tööl oldud aja eest oleks tagatud töölepingus kokkulepitud palgamäär. Seega pidi kostja tagama hagejale töölepingus kokkulepitud palga maksmise ka ajal, mil ta hagejat tegelikult tööga ei kindlustanud. Vastupidist tõlgendust ei võimalda ka TLS § 49 p. 2, mille järgi on tööandja kohustuseks maksta töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses, ning PaS § 2 lg. 1, millest tulenevalt palk on tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest. TLS ega PaS ei kohusta töötajat nõudma tööandjalt tööd.

27.septembril 2007. a. ei olnud poolte vahel tööleping lõppenud. Tunnistaja R. S. ütluste kohaselt käis hageja lepingut lõpetamas augustis. Ei vastusest hagiavaldusele ega ka töövaidluskomisjonile esitatud tööandja vastusest Kaido Vilu avaldusele ei nähtu kostja seisukoht, mis alusel pooltevaheline töösuhe lõppes. Maakohus ei ole võtnud seisukohta hageja väidete osas, et ta pole tööandja saadetud teatisi saanud või ümbrikes ei olnud hilisemalt töövaidluskomisjonile esitatud teatised. Hageja poolt vastuvõetud kirjad ei ühtinud töövaidluskomisjonile kostja poolt hilisemalt esitatud teatistega. Samuti ei ole tõendatud, et hagejale oleks saadetud 22. augustil 2007. a. teatis töölepingu lõpetamisest. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et vaidlust lahendades on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 3 tuleb otsus seetõttu tühistada, tsiviilasi saata aga uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. TsMS § 656 lg. 2 lause 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka sama paragrahvi esimeses lõikes nimetamata menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegium leiab, et tegemist on just taolise menetlusõiguse normi rikkumisega. Nii esitas hageja hagi töölepingu TLS § 82 lg. 1 alusel lõppenuks lugemiseks ning töölepingu lõpetamise hüvitise ja palga maksmisega viivitamise eest viivise saamiseks. Oma nõudeid põhjendas hageja väidetega, et kostja ei täitnud talle palga maksmise kohustust, sest jättis maksmata palga 2007. a. juuni ja järgnevate kuude eest, et sellest tulenevalt esitas hageja kostjale 26. septembril 2007. a. avalduse, milles palus lõpetada tööleping TLS § 82 lg. 1 alusel, ja et sama paragrahvi lg. 2 alusel on hagejal õigus saada sel alusel töölepingu lõpetamise korral hüvitist kahe kuu keskmise palga ulatuses summas 24.590 krooni. Hageja leidis ka, et palga maksmisega 2007. a. juuni ja järgnevate kuude eest kuni 1. oktoobrini 2007. a. on kostja viivituses, ning et hageja esitatud viivise arvestuse kohaselt tuleb kostjal

maksta viivitamise eest ajavahemikul 14. juulist 2007. a. kuni 1. oktoobrini viivist 6.525 krooni. Hageja rahaline nõue kokku moodustas 31.115 krooni. Oma töötamise asjaolusid täpsemalt, nagu sedagi, millistel asjaoludel ja millise põhjendusega kostja talle palka maksmast keeldus, hageja esile ei toonud (tl. 1 – 4). Vastavalt maakohtu ettepanekule hagiavalduse kohta esitatud vastuses leidis kostja, et kõik hageja esitatud nõuded on aegunud, paludes kohaldada aegumist ja teha selle kohta vaheotsuse. Hageja poolt esiletoodud faktiliste asjaolude kohta kostja oma seisukohta ei avaldanud. Samas märkis kostja, et kui kohus jätab rahuldamata taotluse aegumise suhtes vaheotsuse tegemiseks või leiab, et hageja nõuded ei ole aegunud, soovib ta oma vastust sisuliselt täiendada (tl. 31). Maakohus ei võtnud kostja taotluse suhtes mingit seisukohta ega teinud talle ka ettepanekut oma vastust täiendada, vaid määras asja kuulamisele. Ka kohtuistungil jäi kostja oma taotluse juurde teha aegumise kohta vaheotsus (tl. 42). Kohtuistungilgi ei lahendanud kohus kostja taotlust, ei teinud kostjale ettepanekut asja sisu puudutava kohta vastuväidete esitamiseks ega arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid ei faktilisest ega õiguslikust küljest, tehes istungi lõppedes pooltele teatavaks vaid kohtulahendi kuulutamise aja, seejuures täpsustamata, millise lahendiga on tegemist (tl. 42). Maakohus ei teinud aegumise kohta vaheotsust, vaid lahendas asja sisulistel motiividel lõppotsusega. TsMS § 449 lõikes 3 sätestatu kohaselt võib kohus teha vaheotsuse taotluse kohta aegumise kohaldamise suhtes. Seega ei olnud kostja taotlus vaheotsuse tegemiseks maakohtule siduv. Küll pidi kohus teavitama kostjat vaheotsuse tegemiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmisest ning andma talle võimaluse esitada hagile sisulised vastuväited: arvestades kostja taotlust, ei saa talle esialgses vastuses asja sisulise külje kohta väidete esitamata jätmist ette heita, sest nõuete aegumise korral ei oleks sisuliste põhjenduste esitamine vajalik ja üksnes aegumise üle otsustamine teeniks kohtumenetluse ökonoomsuse eesmärki (TsMS § 2). Maakohus kostja taotlust ei lahendanud, jättes pooled kuni otsuse kuulutamiseni teadmatusse selle kohta, kas asjas tehakse vahe- või lõppotsus. Seega rikkus kohus kostja taotluste esitamise õigust, sest sellele TsMS § 199 lg. 1 punktis 3 sätestatud õigusele vastab kohtu kohustus esitatud taotlus lahendada. Samuti on rikutud kostja õigust anda seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja arutamisel tõusetunud küsimuste kohta (TsMS § 199 lg. 1 p. 4). Maakohus rikkus ka TsMS § 329 lõikes 2 sätestatud kohustust teha õigeaegselt kõik vajalik asja arutamise ettevalmistamiseks ja aidata igas menetluse staadiumis kaasa sellele, et pooled teeksid oma avaldused õigeaegselt ning täies ulatuses ja aitaksid kaasa asja võimalikult kiirele ja väikeste kuludega lahendamisele; TsMS § 328 lõiget 2, mille kohaselt kohus tagab poolele võimaluse vastaspoole taotlustele ja faktilistele väidetele vastata, kui seadusest ei tulene teisiti; § 392 lg. 1 punkte 1 ja 3, mis kohustavad kohut selgitama eelmenetluses eelkõige muuhulgas välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, aga ka poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta; TsMS § 351 lõiget 1, mis kohustab kohut arutama menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest, ja sama paragrahvi lõiget 2, mis kohustab kohut võimaldama pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. Kohus ei järginud ka TsMS § 395, mille kohaselt kohus võib lubada kostjal vastata hagile suuliselt kohtuistungil, kui nii võib asja kohtu arvates ilmselt kiiremini lahendada; kohus kohustab sel juhul kostjat hagi vastuse esitamist istungil piisava põhjalikkusega ette valmistama, määrab istungi aja ning selgitab kostjale istungil vastuse ja muude kaitsevahendite esitamata jätmise võimalikke tagajärgi. Eespoolloetletud menetlusnormide eiramine maakohtu poolt viis selleni, et rikutud on tsiviilkohtumenetluse aluspõhimõtteid, milleks on menetlusõiguste käsutamine poolte poolt (TsMS § 4) ja menetluse toimumine poolte esitatu alusel (TsMS § 5).

27.juulil ja 22. augustil kirjad sooviga alates 1. juunist 2007 töösuhe lõpetada, et sellest ajast oli töösuhe hagejaga tegelikult lõppenud, et kostja kutsus hagejat enda juurde töölepingu lõpetamise vormistamiseks, et 27. septembril 2007 tegi kostja hagejale veelkord ettepaneku tulla töölepingu lõpetamist vormistama ning et 23. oktoobri 2007 kirjas on kostja teatanud hagejale töölepingu lõpetamisest alates 1. juunist 2007 poolte suulisel kokkuleppel. Asjaolule, et alates 1. juunist 2007 ei ole kostja hagejale palka maksnud, tugines hageja oma hagiavalduses. Ülejäänud maakohtu poolt tuvastatud asjaoludele ei olnud kohtumenetluses kumbki pooltest tuginenud ning neid asjaolusid ei olnud kirjeldanud maakohus ka otsuse kirjeldavas osas poolte nõuete ning vastuväidete alusena, nagu TsMS § 442 lg. 7 seda ette näeb. Et maakohus ei arutanud menetluses kirjeldatud asjaolusid pooltega, siis on tegemist ka TsMS § 436 lg. 4 lauses 1 sätestatu rikkumisega. Nõuded otsuse põhjendusele sisalduvad TsMS § 442 lõikes 8, mille lausete 1 ja 2 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas muuhulgas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas; kohus peab otsuses muuhulgas põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Maakohus järeldas otsuses, et alates 1. juunist 2007 ei ilmunud hageja omavoliliselt tööle, otsus ei sisalda aga fakte, millest taolist omavoli võiks järeldada. Nii ei nähtu maakohtu otsusest, millistel asjaoludel hageja puuduma jäi, ega ka, mis annab alust pidada hageja tööle ilmumata jäämist omavoliliseks puudumiseks. Et kumbki pooltest ei olnud poolte suhete faktilist olukorda puudutavaid asjaolusid üldse esile toonud, need on aga vaidluse lahendamiseks olulised, oleks kohus pidanud juhtima eelmenetluse käigus poolte tähelepanu esiletoodud asjaolude ebapiisavusele. Seda maakohus ei teinud, jättes seega eelmenetluse ülesanded täitmata. Osa vaidluse lahendamiseks olulisi faktilisi asjaolusid on pooled esmakordselt kirjeldanud alles apellatsioonimenetluses. Kolleegium leiab, et apellatsioonimenetluses ei ole võimalik eespoolloetletud menetlusõiguse normide rikkumisi kõrvaldada, sest esmalt peab vaidluse lahendama