Vladimir Parfjonovi hagi Kohtla-Järve linna ja Asknaz Matevosjani vastu 09.01.2001 Kohtla-Järve linna ja Askaz Matevosjani vahel sõlmitud ostu-müügilepingu tühisuse tunnustamiseks ning üürilepingu kehtivuse tunnustamiseks koos valduse taastamise või kahju hüvitamisega summas 80 000 krooni
Tsiviilasja hind
80 000 krooni
apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 23. märtsi 2007 osaotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Vladimir Parfjonovi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Vladimir Parfjonov (isikukood: xxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Kaido Kooga
esindajad
Vastustajad (kostjad): Kohtla-Järve linn (Kohtla-Järve Linnavalitsuse kaudu) Asknaz Matevosjan (isikukood: xxxxxxxxxx)
RESOLUTSIOON
Menetluskulude jaotus Edasikaebamise kord
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu
23.märtsi 2007 osaotsus muutmata. Menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel otsustatakse hagi lõplikul lahendamisel. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses. Kassatsioonkaebuse Riigikohtule võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Vladimir Parfjonov esitas kohtule hagi Kohtla-Järve linna vastu 09.01.2001 sõlmitud ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks. Nimetatud lepinguga erastati A. Matevosjanile Kohtla-Järve linnas X a asuv elamu. Hageja oli Kohtla-Järve linnale tasunud selles majas asuva korteri nr 18 erastamiseks 10.02.1997 3500 EVP krooni. 18.03.2003 täiendavas hagiavalduses palus hageja erastada temale vaidlusalune eluruum ja mõista kostjalt varalise kahju hüvitamiseks välja kokku 654 671 krooni (linnakohtu otsuses 652 671 krooni). Hageja väidetud kahju koosnes kohtukuludest, teise eluruumi üürimisega seotud kulutustest, hageja materiaalsel vastutusel olnud vara kaotsiminekust ja tema isikliku vara maksumusest ning hüvitisest selle eest, et hageja ei saanud kahe aasta ja kolme kuu jooksul töötada.
2.Kohtla-Järve linn hagi ei tunnistanud. Vastuse kohaselt ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et temaga oleks sõlmitud erastamise ostu-müügileping. 09.01.2001 Kohta-Järve linna ja A. Matevosjani vahel sõlmitud erastamise ostu-müügileping on kehtiv, kuna see sõlmiti kooskõlas kehtivate õigus- ja haldusaktidega. Hageja ei ole õigustatud nõudma 2001 sõlmitud erastamise ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamist, kuna hageja ei ole lepingu pooleks ning ta ei osalenud ka erastamiskonkursil. Kõik elamuga seotud üürilepingud läksid erastamislepinguga üle A. Matevosjanile ning seega ei ole hageja huve kuidagi rikutud.
3.Kolmas isik A. Matevosjan palus jätta hagi rahuldamata.
EELNEV MENETLUS
4.Ida-Viru Maakohus rahuldas 21. oktoobri 2003 otsusega hagi osaliselt ning mõistis Kohtla-Järve Linnavalitsuselt välja alusetult saadud 3500 EVP krooni. Ülejäänud osas jättis maakohus hagi rahuldamata.
5.Viru Ringkonnakohus tühistas 3. juuni 2004 otsusega Ida-Viru Maakohtu otsuse.
6.Riigikohus tühistas Viru Ringkonnakohtu otsuse TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu osas, millega tunnustati Kohtla-Järve linna ja A. Matevosjani vahel 09.01.2001 sõlmitud Kohtla-Järvel X a asuva ehitise erastamise ostu-müügilepingu tühisust ning jäeti rahuldamata Vladimir Parfjonovi kahju hüvitamise nõue ja mõisteti hageja õigusabikulud välja kostjalt. Tühistatud osas saatis Riigikohus asja uueks arutamiseks Ida-Viru Maakohtule. Riigikohtu otsuse kohaselt ringkonnakohus tunnustas Kohtla-Järve linna ja A. Matevosjani vahel 09.01.2001 sõlmitud Kohtla-Järvel X a asuva ehitise ostu-müügilepingu tühisust. Erastamisavalduse õigeaegse esitamise tuvastamisel on ringkonnakohus viidanud üldsõnaliselt asja materjalidele ja poolte seletustele. Millised asja materjalid tõendavad, et V. Parfjonov esitas erastamisavalduse õigeaegselt, kohtuotsusest ei selgu. Ringkonnakohus ei ole tähtaegselt erastamisavalduse esitamise tuvastamisel arvestanud kostja väiteid, leides, et Kohtla-Järvel X a-b asuva korteri erastamine V. Parfjonovile oli välistatud üürilepingu üle peetava vaidluse tõttu. Samuti ei ole kohus võtnud seisukohta kostja väite osas, mille kohaselt ei ole V. Parfjonov esitanud kohtule oma ostueesõigusega erastamisavalduse koopiat, mis tal sellise avalduse esitamise korral peaks olemas olema. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kuidas 3500 EVP krooni maksmine 10.02.1997 tõendab erastamisavalduse tähtaegset esitamist. Ringkonnakohus on erastamisavalduse õigeaegse esitamise tuvastatuks lugemisel märkinud, et kostja ei ole esitanud tõendeid asjaolude kohta, mille esinemisel oleks Kohtla-Järve linnal olnud õigus X a-b asuv eluruum enampakkumisel erastada. Sellega on ringkonnakohus põhjendamatult ümber pööranud tsiviilkohtumenetluses kehtiva tõendamiskoormise ning sisuliselt vabastanud hageja oma nõude aluseks olevate asjaolude tõendamise kohustusest. Apellatsioonikohus rikkunud TsMS § 91 lg-t 1, mille kohaselt kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad nende nõuded ja vastuväited. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega jäeti rahuldamata V. Parfjonovi nõue kohustada linna talle eluruumid erastama.
MAAKOHTU LAHEND ASJA UUEL ARUTAMISEL
7.Viru Maakohus jättis 23. märtsi 2007 osaotsusega rahuldamata V. Parfjonovi nõude Kohtla-Järve linna ja A. Matevosjani vastu 09.01.2001 Kohtla-Järve linna ja A. Matevosjani vahel sõlmitud ostu-müügilepingu tühisuse tunnustamiseks. Otsuse kohaselt tuleb Kohtla-Järve linna ja kostja A. Matevosjan vahel sõlmitud ostu-müügilepingu tühisuse hindamiseks lahendada küsimus, kas hageja oli elumaja X a osas erastamise õigustatud subjektiks. Hageja ei ole esitanud kohtule eluruumide erastamise korra lisas 1 ettenähtud vormi kohase erastamisavalduse koopiat või korra lisas 2 ettenähtud vormi kohast kokkulepet. Hageja ei ole ka veenvalt selgitanud, miks tal eelnevalt nimetatud koopia puudub. Ainsa tõendina erastamisavalduse esitamise kohta on hageja esitanud maksekorralduse koopia, millest nähtub, et 10.02.1997 maksekorraldusega tasus hageja 11.03.1997 AS-ile Astet 3500 EVP krooni märkega „korteri erastamine X a-b “. Samas ei ole maksekorraldusel ühtegi märget selle kohta, et AS Astet või kostja Kohtla-Järve linn oleks otseselt või kaudselt möönnud maksmise aluseks olevat väidetavat erastamismenetlust või mingi tahteavalduse tegemisega makse vastu võtnud. Hageja võis makse teha ühepoolselt, näiteks eesmärgiga jätta ekslikku muljet, et on esitanud
erastamisavalduse. Kohus leidis, et ainuüksi makse tegemisest ei saa järeldada, et hageja oleks erastamisavalduse esitanud, veelgi vähem, et hageja oleks avalduse esitanud tähtaegselt, s.o enne 01.03.1995. Asjaolu, et Kohtla-Järve linnavalitsuse 13.05.1996 korraldusega täiendati erastatavate eluruumide nimekirja elamuga X a , annab küll alust arvata, et mõningase tõenäosusega oli mais 1996 elamu osas pooleli olevaid erastamistoiminguid või kavatses linn erastada ehitise muul viisil kui ostueesõigusega müügi teel, kuid see ei näita, et ühel või mitmel erastamise õigustatud subjektil oleks selle tulemusena tegelikkuses tekkinud õigus eluruumi erastamisele nimetatud majas, kuna erastamisavaldus ei pruukinud vältimatult saada positiivset lahendust. Samuti ei näita see asjaolu, et erastamistoimingud võisid pooleli olla just hageja osas, sest erastamistoiminguid võidi teha ka teiste majaelanike suhtes. Hageja poolt rõhutatud asjaolu, et elamu X a arvati AS Astet poolt erastatavate elamute nimekirja alles mais 1996, aga mitte varem, ei anna alust järeldada muud, kui seda, et enne seda tähtaega tegeles elamu erastamisega mõni teine isik ning see asjaolu ei räägi antud juhul ei hageja kasuks ega kahjuks. Igal juhul ei tulene sellest, et elamu X a elanikel oleks tekkinud õigus erastamisavaldusi esitada ka pärast üldist tähtaega 01.03.1995. Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 5 lg 1 p 1 sätestab, et eluruumi ostmise eesõigus on üürilepingu alusel kasutatava eluruumi puhul eluruumi üürnikul või ühel temaga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud 1995. aasta
1.märtsiks. Seega on erastamise õigustatud subjektiks olemise eelduseks, et hageja avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud 1995. aasta 1. märtsiks. Kostja Kohtla-Järve linna väitel hageja avaldust eluruumi erastamiseks esitanud ei ole. Vabariigi Valitsuse 01. juuli 1993 määrusega nr 198 kinnitatud eluruumide erastamise korra punkti 12 kohaselt isikud, kes soovivad eluruumi osta, esitavad eluruumi erastamise kohustatud subjektile kahes eksemplaris täidetud, käesoleva korra lisas 1 ettenähtud vormi kohase avalduse, millest üks eksemplar jääb pärast andmete kontrollimist eluruumi erastamise õigustatud subjektile. Peale selle tuleb õigustatud subjektil esitada kohustatud subjektile kinnitamiseks käesoleva korra lisas 2 ettenähtud vormi kohane kokkulepe, mis pärast kinnitamist jääb õigustatud subjektile. Seega peaks õigustatud subjektil olema vähemalt kas nimetatud korra lisas 1 ettenähtud vormi kohase avalduse koopia või korra lisas 2 ettenähtud vormi kohane kokkulepe. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hagi rahuldamiseks pidanuks hageja tõendama, et ta avaldus eluruumi erastamiseks oli esitatud 1995. aasta 1. märtsiks. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud erastamisavalduse esitamist enne 01.03.1995 ega pärast seda. Seega ei ole tõendatud hageja õigustatud subjektiks olek ehitise X a osas, mistõttu Kohtla-Järve linna ja kostja A. Matevosjan vahel 19.01.2001 sõlmitud ostu-müügileping ei rikkunud hageja õigusi ja hagejal puudub õigus nõuda ostu-müügilepingu tühisuse tunnustamist. Ostu-müügilepingu võlaõigusliku lepingu tühisuse tunnustamise nõude jättis kohus rahuldamata õigusliku huvi puudumise tõttu, asjaõigusliku lepingu tühisuse tunnustamise nõude jättis kohus rahuldamata aga kohtuotsuses toodud motiividel.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8.V. Parfjonov esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 23. märtsi 2007 osaotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõige järeldus, et hageja ei tõendanud erastamisavalduse õigeaegset esitamist. See, et hageja ei suutnud kohtule esitada erastamisavaldust ega kokkulepet, ei tähenda veel, et neid
dokumente polnud. Hageja sunniti lahkuma oma elukohast Kohtla-Järvel X a-b ja pärast seda on ta mitmeid kordi kolinud, kuna tal ei ole alalist elukohta. Dokumendid võisid minna kaduma elukohavahetuste käigus; 2) on ühekülgselt hinnatud hageja esitatud 10.02.1997 maksekorraldust. Maksekorralduse sisust on üheselt arusaadav, et tasuti Kohtla-Järvel X a-b asuva korteri erastamise eest. Asjakohatu on kohtu oletus, et tegemist oli maksega hageja poolt eksliku mulje loomiseks; 3) on ebaõigesti hinnatud Kohtla-Järve Linnavalitsuse 13.05.1996 korraldust erastatavate eluruumide nimekirja täiendamise kohta elamuga X a . Kostja pole menetluses väitnud ega ammugi tõendanud, et selle elamu osas oleks erastamistoimingud olnud pooleli mingil kolmandal isikul. Siit saab teha järelduse, et maja lisati erastatavate majade hulka, kuna just hagejal olid erastamistoimingud pooleli. Kui aga lisati maja erastatavate eluruumide nimekirja muul põhjusel, siis tekkis kõigil õigustatud subjektidel õigus erastamisavalduse esitamiseks. Vastupidine kohtu järeldus on väär; 4) on jäetud ebaõigesti kohaldamata kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS redaktsiooni § 61 lg 1, § 62 lg 2 ja § 64 lg 1. Nende sätete kohaselt on tehingus oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses ja otsene on tahteavaldus, milles otseselt avaldub tehingu tegemise tahe, mis võib väljenduda kõnes, kirjas või märkides, millel on sõnade tähendus ning tehingu tõlgendamisel lähtutakse tehingu teinud isikute tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Kuna hageja kandis AS-ile Astet üle oma korteri erastamiseks 3500 EVP-krooni ja AS Astet võttis selle rahasumma vastu, siis väljendasid mõlemad pooled tahet erastada X a-b korter V. Parfjonovile, seega näitasid mõlemad pooled, et peavad V. Parfjonovit erastamise õigustatud subjektiks. Seega oli hilisem V. Parfjonovi eluruumi müümine A. Matevosjanile ebaseaduslik ja sõlmitud ostu-müügileping tühine.
9.A. Matevosjan vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Viru Maakohtu 23. märtsi 2007 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt on arusaamatu ning põhjendamata väide, et kohus on erastamisavalduse esitamisega seonduvat valesti hinnanud. Apellant ei ole kohtule oma seisukoha kinnitamiseks esitanud ühtegi tõendit, seega jääb arusaamatuks, millest lähtuvalt sai kohus asjaolu valesti hinnata. V. Parfjonov ei ole seni suutnud tõendada isegi erastamisavalduse esitamise asjaolu.
10.Kohtla-Järve linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Viru Maakohtu 23. märtsi 2007 otsuse muutmata jätmist. Vastuse kohaselt jääb arusaamatuks väide, et kohus on valesti hinnanud erastamisavalduse esitamisega seonduvat. Apellant kinnitas ju isegi seda, et kohtule ühtegi vastavat tõendit esitatud pole. Ainuüksi makse tegemisest ei saa järeldada, et V. Parfjonov oleks esitanud erastamisavalduse. V. Parfjonov ei ole suutnud tõendada erastamisavalduse esitamist. Tõendamata on asjaolu, et AS Astet või Kohtla-Järve linn oleksid teinud tahteavalduse V. Parfjonovile korteri erastamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Viru Maakohtu
23.märtsi 2007 otsus muutmata. Kuna kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
12.Hageja on esitanud nõude tuvastada 9. jaanuari 2001 lepingu tühisus (I kd tl 54-58). Selles lepingudokumendis sisaldub nii võlaõiguslik ostu-müügileping kui ka asjaõiguslik kokkulepe omandi üleandmise kohta (lepingu p 7.2). Võlaõiguslik ostu-müügileping ei mõjuta selle lepingu pooleks mitteoleva V. Parfjonovi õigusi ja kohustusi, sest selles lepingus üksnes võeti kohustus omand üle anda. Seega puudub hagejal õiguslik huvi võlaõigusliku lepingu tühisuse tuvastamiseks. Hageja õiguslik huvi võib olla suunatud omandi üleandmise kokkuleppe (s.o asjaõiguslepingu) tühisuse tuvastamisele, kuna just see kokkulepe on omandiõiguse tekkimise aluseks (AÕS § 92). Kohtu nõudmisel on hageja esitanud täpsustatud hagiavalduse 24.11.2005 (II kd tl 58-60), kuid selles ei ole märgitud, kas ta soovib vaidlustada nii võlaõiguslikku kui ka asjaõiguslikku lepingut või üksnes asjaõiguslikku lepingut (s.o lepingu p 7.2). Samas on hageja 6. märtsi 2007 kohtuistungil taotlenud osaotsuse tegemist vaid asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamise nõudes (II kd t. a 8-160). Seega saab taotluse põhjal järeldada, et hageja on soovinud siiski vaidlustada üksnes 9. jaanuaril 2001 sõlmitud asjaõiguslepingut.
13.Hageja väite kohaselt on asjaõigusleping tühine seetõttu, et tal oli eluruumi, asukohaga Kohtla-Järve linn X a-b , üürnikuna õigus see erastada ning ehitise võõrandamisega kolmandale isikule rikuti hageja kui erastamise õigustatud subjekti õigusi. Lähtudes eeltoodust hageja väitest, saaks 9. jaanuaril 2001 Kohtla-Järve linna ja A. Matevosjani vahel sõlmitud asjaõigusleping olla tühine vaid osaliselt, s.o eluruumi X a-b osas, mitte aga terve ehitise osas. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, mille alusel oleks asjaõigusleping tühine tervikuna kogu lepinguobjekti suhtes. Olles vaid eluruumi X a-b üürnik, ei tekkinud hagejal õigust erastada tervikuna elamut asukohaga X a . Kuni 30. juunini 2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 2 järgi on seadusega vastuolus olev tehing tühine vaid siis, kui seadust on rikutud oluliselt. Seega tuleb asja lahendamisel teha eelkõige kindlaks, kas vaidlustatud tehinguga rikuti hageja eluruumide erastamise seadusest tulenevaid õigusi, ja kas tehingut sõlmides rikuti oluliselt seadust. Vastavalt EES §-le 4 p 1 on eluruumi erastamise õigustatud subjektiks üürilepingu alusel kasutatava eluruumi üürnik või üks alaliselt temaga koos elav täisealine perekonnaliige vastavalt üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ja samas eluruumis elavate üürniku täisealiste endiste perekonnaliikmete omavahelisele kohustatud subjekti poolt kinnitatud kirjalikule kokkuleppele. EES § 5 lg 1 p 1 on eluruumi ostmise eesõigus üürilepingu alusel kasutatava eluruumi puhul eluruumi üürnikul või ühel temaga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud 1995. aasta 1. märtsiks. Asja materjalidest nähtuvalt oli hageja alates 09.05.1981 eluruumi X a-b üürnik. Seega kuna on tõendatud hageja poolt eluruumi X a-b kasutamine üürnikuna, siis oli ta eluruumi erastamise õigustatud subjektiks EES § 4 p 1 mõttes. Samas aga see asjaolu, et hageja oli eluruumi erastamise õigustatud subjektiks, ei tähenda seda, et ta soovis kasutada seadusest tulenevat eluruumi ostmise eesõigust. Maakohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja tuvastanud, et hageja ei esitanud 1. märtsiks 1995 avaldust eluruumi erastamiseks. Seega kuna hageja ei ole esitanud eluruumi eesõigusega erastamiseks avaldust EES § 5 lg-1 p 1 sätestatud tähtajaks, siis ei tekkinud tal eluruumi ostmise eesõigust ja elamu, asukohaga Kohtla-Järve linn X a , erastamine kolmandale isikule eelläbirääkimistega pakkumise korras ei ole tühine.
14.Siinkohal on maakohus õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ning ükski apellandi väide ei anna alust neid teisiti hinnata. Paljasõnaline on hageja väide, et elukohavahetuste käigus võis tal eluruumi erastamisavaldus minna kaduma. Hageja ei ole esitanud ühtki tõendit selle kohta, et tal üldse oli esitanud sellise avalduse.
Maakohus on õigesti hinnanud hageja väiteid seoses 10. veebruari 1997 maksekorraldusega, ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ja ei korda neid. Ainuüksi see, et makset ei tagastatud hagejale, ei tõenda, et hageja oli esitanud linnale eluruumi erastamise avalduse ja makse oli tehtud juba käimasoleva erastamismenetluse käigus. Maakohus on andnud õige hinnangu Kohtla-Järve Linnavalitsuse 13. mai 1996 korraldusele ning ka selles osas ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väited aluseks maakohtu hinnangu muutmisele. X a asuva elamu lisamine erastatavate eluruumide nimekirja tõendab vaid seda asjaolu, et Kohtla-Järve linn kavatses erastada X a asuva elamu, kuid see ei tõenda hageja poolt tähtaegselt eluruumi erastamisavalduse esitamist. Ebaõige on hageja väide, et elamu erastatavate eluruumide nimekirja lisamisel tekkis eluruumide erastamise õigustatud subjektidel täiendav tähtaeg erastamisavalduse esitamiseks. Eluruumide erastamisavalduste esitamise tähtaeg on sätestatud seaduses (EES § 5) ja linnavalitsuse pädevuses ei ole määrata seadusest erinevaid tähtaegu. Alusetu on ka apellandi väide selle kohta, et maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata kuni
1.juulini 2002 kehtinud TsÜS § 61 lg 1; 62 lg 2 ja 64 lg 1, millede kohaselt on oluline isiku tahe. Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti leidnud, et AS Astet või Kohtla-Järve linn ei ole teinud mingit tahteavaldust hageja poolt makstud 3500 EVP krooni vastuvõtmiseks, tegemist oli vaid hagejapoolse tahteavaldusega. Asjaolu, et AS Astet ei kandnud hageja arvele tagasi 3500 EVP krooni, ei tõenda AS Astet tahet erastada hagejale eluruum. a . Kuna on tegemist osaotsusega, siis lahendatakse menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel hagi lõplikul lahendamisel.
Andra Pärsimägi
Egon Konsand
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.