Pärimisõigus › Abikaasade vastastikune testament

Asjaolud, Asjaolud, hagejate nõuded. 02.03.2001.a. esitas V P Narva Linnakohtule hagi O P ja V P’i vastu koduse testamendi kehtetuks tunnistamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt suri V. P abikaasa O P xxxx Kostjad esitasid notarile koduse testamendi, kuid hageja on seisukohal, et seda ei võinud kirjutada ja allkirjastada O. P, kuna hageja tunneb O P’i käekirja ja allkirja, kuid kumbki ei kuulu O P’ile. Samuti ei võinud testamendi kirjutamine toimuda 05.12.2000.a. kell 20.00, sest O P viibis haiglas ja hageja oli terve õhtu haiglas oma abikaasa juures. O. P’i tervislik seisund 2000.a. detsembrikuus oli juba sedavõrd raske, tema teadvus oli ebaselge, et ta polnud enam teovõimeline. 31.03.2001.a. esitasid O P ja V P Narva Linnakohtule hagi V P vastu isiku pärimiskõlbmatuks tunnistamise nõudes, milles nad paluvad PärS § 6 lg. 1 p. 2, § 8 lg. 1 alusel tunnistada V P pärimiskõlbmatuks O P’i pärandi suhtes. Hagiavaldus on registreeritud tsiviilasjana nr. 2-1837/01, hilisem number 2-656/02. Avalduse kohaselt suri xxxx hagejate isa O P, kes xxxx oli abiellunud kostjaga. Tunnistajate juuresolekul koostas hagejate isa haiglas 05.12.2000.a. testamendi, mille kohaselt ta pärandas hagejatele talle kuuluva ja xxxx asuva maja. Hagejatele on teatavaks saanud, et kostja asetas pärandaja tema haiglas viibimise ajal, olukorda, kus isa pidi kostja eest salaja kutsuma tunnistajad haiglasse, et nende juuresolekul väljendada oma viimset tahet. O P koostas ja kirjutas alla dokumendi annaku kohta. Selline tahteavaldus oli tingitud sellest, et kostja pikka aega ei reageerinud pärandaja soovile vormistada notariaalset testamenti. Sellega rikkus kostja PärS § 6 lg. 1 p. 2 nõudeid. Hageja asetas oma tegevusetusega ravimatu haigusega haiglas viibiva pärandaja olukorda, milles pärandaja oli ilma jäetud võimalusest väljendada või muuta oma viimset tahet talle sobivas vormis. Pärast pärandaja surma kostja, saanud teada annakust laste kasuks, esitas avalduse politseisse, et testament on võltsitud. Narva Linnakohtu 15.02.2002.a. määrusega liideti ühte menetlusse tsiviilasi nr. 2535/02 V P hagis O P ja V P’i vastu koduse testamendi kehtetuks tunnistamise nõudes ning tsiviilasi nr. 2-656/02 O P ja V P’i hagis V P vastu isiku pärimiskõlbmatuks tunnistamise nõudes ning jäeti tsiviilasja numbriks 2-535/02, varasemad numbrid ka 2-1416/01, 2-535/02, 21780/02. Tsiviilasi saadeti Viru Maakohtu Rakvere kohtumajale. Kohus 21.04.2008.a. võttis tsiviilasja menetlusse, kohustas pooli 30 päeva jooksul teatama seisukoha asja edasise menetlemise suhtes ja 13.06.2008.a. määras eelistungi toimumise aja. 03.06.2008.a. esitas V P täpsustatud hagiavalduse, mille kohaselt hageja täiendavalt kinnitab, et koduse testamendi põhitekst on kirjutatud teadmata isiku poolt, O P pole testamendile alla kirjutanud, koduse testamendi tekst ei ole koostatud 05.12.2000.a. kell 20.00, O P ei saanud teavitada tunnistajaid, et nad on kutsutud tunnistajatena testamendi koostamisele, O P ei olnud 05.12.2000.a. õhtul suuteline otsuseid vastu võtma, sest polnud otsustusvõimeline (TsÜS § 15 lg. 1), tunnistaja V.K oli isik, kelle kaudsetes huvides testament koostati, 05.12.2000.a. testamendi koostamine kostjate kasuks ei vastanud O P’i tahtele (TsÜS § 61 lg. 3). Peale selle tehing, mis on vastuolus heade kommetega, on tühine (TsÜS § 66 lg. 1). Kui testament on vastuolus TsÜS sätteiga, siis vastavalt TsÜS § 66 lg. 2 ja PärS § 93 on see testament tühine. Kuna vaidlustatud testament takistab hageja õigust pärida seaduse järgi Xxxx asuvat kinnistut, siis hageja palub tunnistada kehtetuks 05.12.2000.a. kodune testament ja välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja menetluskulud. II. Kostjate Kostjate kirjalik vastus.

Kostja O P 18.01.2002.a. Narva Linnakohtule saabunud kirjalikus vastuses hagi ei tunnista ja teatab, et soovib kuulata üle tunnistajaid. Vastuse kohaselt on kodune testament koostatud vastavalt PärS §-le 23. Testament on pärandaja poolt alla kirjutatud tunnistajate juuresolekul ja selle juures oli arst. Hageja ei andnud pärandajale isiklikke dokumente, seetõttu oli notariaalset testamenti võimatu koostada. Testamendi võltsimise suhtes viis Narva Politseiprefektuur läbi uurimise, kuid kriminaalasi lõpetati. Testamendi koostamise ajal oli pärandaja mõistuse juures, mida kinnitab vara pärandamine lastele, mitte hagejale, kellega pärandaja oli abielus vähem kui aasta. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja V P 18.03.2002.a. Narva Linnakohtule saabunud kirjalikus vastuses hagi ei tunnista. Põhjendused on analoogilised O Pa vastusega. O P ja V P’i hagis V P vastu isiku pärimiskõlbmatuks tunnistamise nõudes kostja V P Narva Linnakohtule 13.07.2001.a. saabunud kirjalikus vastuses hagi ei tunnista. Vastuse kohaselt võttis Narva Linnakohus V. P’i ja O. Pa hagi menetlusse, rikkudes TsMS § 141 lg. 1 ettenähtud erandlikku kohtualluvust. V. P ei viinud pärandajat mingitesse seadusevastastesse tingimustesse. Pärandaja ei palunud tuua kodust O Pi isikut tõendavaid dokumente ega omandiõigust tõendavaid dokumente. O P viibis enne surma ajavahemikul 31.07. 05.09.2000.a. ja alates 24.11. kuni surma päevani statsionaarsel ravil haiglas seoses ravimatu haigusega - parema neeru vähk metastaasidega selgroosse. O. Pi seisundit ravil viibimise ajal tõendavad linnahaigla töötajad. Kohtukulud palub kostja jätta hagejate endi kanda. Hageja täpsustatud hagiavaldusele esitatud kostja kirjalikes vastustes kostjad O P ja V P ei võta hagi õigeks täies ulatuses ja paluvad rahuldada vastuhagi. O P ja V P’i vastused on analoogilise sisuga. Vastuste kohaselt kohus on kord juba kindlaks teinud, et 05.12.2000.a. koduse testamendi põhiteksti kirjutas M L O P’i sõnul. O P allkirjastas koduse testamendi kolme tunnistaja juuresolekul. Testament oli koostatud 05.12.2000 kell 20.00. Tunnistajad viibisid üheaegselt testamendi allkirjastamisel. Pärandaja teatas tunnistajatele, et nad on kohale kutsutud tunnistajatena testamendi allkirjastamisele. Pärast seda, kui testaator allkirjastas testamendi, kirjutasid sellele alla ka tunnistajad. Tunnistasid kinnitasid oma allkirjadega, et testaator on allkirjastanud testamendi ja nende arusaama kohaselt on pärandaja teovõimeline ja võimeline vastu võtma otsuseid. Testamendile allkirja andnud tunnistajad ei ole need isikud, kelle kasuks või kelle sugulaste kasuks (alanejad või ülenejad sugulased) oli see testament koostatud. Neid kohtu poolt kindlakstehtud asjaolusid ja O P’i testamendi vormi täitmise järeldusi ei vaidlustatud apellatsiooni korras (Viru Ringkonnakohtu 29.11.2006.a. otsus nr. 2-02-215). Vastavalt haginõuetele nõudis hageja testamendi kehtetuks tunnistamist PärS § 94 ja TsÜS § 72 lg. 1 ja § 79 lg. 1 alusel. Täpsustatud hagiavalduses hageja ei paranda ega täienda varem esitatud tegelikke ja õiguslikke järeldusi, vaid muudab hagi aluseks olevaid asjaolusid. Nii väidab hageja, et üks tunnistajatest - V K- oli isikuks, kelle kaudsetes huvides oli vaidlustatava testamendi koostamine ja et testamendi koostamine 05.12.2000.a. kostjate kasuks ei vastanud O P’i tahtele. Need asjaolud on uued, "kaudsete huvide" olemust hagi asjaoludes lahti ei mõtestata ja vaikitakse hagejale justkuid teadaolevast O P’i tahtest. Hagi rahuldamiseks õigusliku alusena toodud TsÜS § 79 lg. 1 sätted ei ole õiguslikuks aluseks O P’i "koduse testamendi" kehtetuks tunnistamisele. Nagu nähtub Viru Ringkonnakohtu 29.11.2006.a. otsusest asjas nr. 2-02-215, seda asjaolu, et O P’i tervislik seisund oli 2000.a. detsembris äärmiselt raske, teadvus tegelikult ähmane - peab tõendama hageja. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et O P’i tervislik seisund oli 2000.a. detsembris äärmiselt raske, teadvus peaaegu ähmane. PärS § 23 lg. 3 kohaselt seda asjaolu, et testaator on teo-ja otsustusvõimeline, kinnitavad tunnistajad oma allkirjaga. Seega on tõendid isiku õiguspädevusest, kes teeb ühepoolse tehingu, toodud ära pärimisseaduses. Narva Linnakohtu 29.12.2005.a. otsusega on samuti tuvastatud, et tunnistajad kinnitasid oma allkirjadega, et pärandaja on allkirjastanud testamendi ja nende arusaama kohaselt on pärandaja teo-ja otsustusvõimeline. Kuna selles osas ei ole otsust vaidlustatud, siis tuleb lugeda, et Narva Linnakohtu otsuse kirjeldavas osas on olemas tõendid, mis lükkavad ümber hageja väite selles, et O P’i kodune testament on tehtud mitte

õiguspädeva isiku poolt. Asjas on tehtud kaks surmajärgset kohtu-psühhiaatriaekspertiisi. Kummaski ei ole näidatud, et ühepoolse tehingu tegemisel ei olnud O P suuteline aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima. Hagiavaldusest O Pi koduse testamendi kehtetuks tunnistamiseks ei nähtu, et see on esitatud oma eeldatava ja seadusega kaitstud hageja õiguste ja huvide kaitseks. PärS § 94 lg. 2 kohaselt testamendi kehtetuks tunnistamist võivad nõuda pärijad pärandi vastuvõtmiseks sätestatud tähtaja jooksul. Tulenevalt TsÜS § 104 lg. 1 on tähtaeg see kehtestatud ajavahemik, millega on seotud õiguslikud tagajärjed. Testamendi kehtetuks tunnistamisega seotud tagajärjed võivad tekkida sellise nõude esitamisel kohtusse pärandi vastuvõtmiseks sätestatud tähtaja jooksul. Järelikult, kui pärandi vastuvõtmise tähtaega ei määrata kindlaks, pärand on vastu võetud, pärast seda on koduse testamendi järgi olev pärandi osa vaidlustatud, siis pärast vaidluse lahendamist kohtus õiguslikke tagajärgi vastavalt TsÜS § 104 lg. 1 ja PärS § 94 lg. 2 ei saabu. Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks annab tähtaja notar vastavalt PärS §-le 118. Hagejapoolsete tegelike asjaolude ja esitatud tõendite põhjal võttis hageja 01.03.2001.a. vastu pärandi pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tähtaja kindlaksmääramiseta, aga 02.03.2001.a. pöördus ta kohtusse koduse testamendi kehtetuks tunnistamise nõudes. Seega ei ole hagiavaldus testamendi kehtetuks tunnistamises esitatud pärandi vastuvõtmiseks notari poolt kehtestatud tähtajal, vaid pärast hageja pärijaõigustesse ja kohustustesse astumist. Pärandi vastuvõtmise avalduse tekstist nähtub, et pärija võtab vastu surnud O P’i pärandi, seejuures teades, et osa pärandaja varast on koduse testamendi järgi loobutud teiste seadusjärgsete pärijate kasuks. Selles dokumendis on tehtud juurdekirjutus, et pärija (hageja) "kavatseb vaidlustada kohtus O P’i allkirja kodusel testamendil". Pärija selline märge ei lükka sisuliselt ümber seda asjaolu, et O P’i vara on hageja vastu võtnud 01.03.2001.a. ja sellises olekus, milline oli see esitatud pärandi vastuvõtmisel, s.t. arvestades O P’i elusoleku ajal osa pärandi loobumisega teiste pärijate kasuks. Lähtuvalt PärS § 115 lg. 2 pärast pärandi vastuvõtmist ei ole selline loobumine nagu "kavatsen vaidlustada" lubatud. V P võttis vastu pärandi 29.12.2000.a. Kuna hageja võttis pärandi vastu kostjast hiljem, siis pärand on vastu võetud arvestades seda asjaolu, et kaks pärijat (kostjad ja hagejad vastuhagis) on samuti pärijad loobumise testamendi järgi (PärS § 60). Hageja väide, et "vaidlustatav 05.12.2000.a. testament takistab minu õigust pärida seaduse järgi kinnistut Xxxx" on ühelt poolt vastuolus pärandaja tegeliku tahteavaldusega ning teisest küljest ei saa pärast pärandi vastuvõtmist selline nõue sisaldada õiguslikke tagajärgi pärandi vastuvõtmisega seotud takistuste kõrvaldamise näol, mis olid kindlaksmääratud testamendis oleva loobumisega teiste pärijate kasuks vastavalt TsÜS §-le 104 lg. 1 ja PärS §-le 94 lg. 2. Seega, tuginedes hagi aluseks olevatele tegelikele asjaoludele, ei ole kostja poolt hageja õiguste rikkumine üleüldse võimalik. Testamendi kehtetuks tunnistamise nõue on hageja tahteavaldus, kes on pärija seaduse järgi, on pärandi täies ulatuses vastu võtnud enne kohtusse pöördumist. Haginõuete rahuldamisega ei saa ümber lükata tegelikku asjaolu, et 01.03.2001.a. võttis hageja vastu O P’i pärandi, arvestades tema koduses testamendis oleva loobumisega. Hagiavalduses näidatud nõude eesmärk - pärida seadusjärgne kinnistu Xxxx ei saa olla hagi rahuldamise põhistuseks. Peale selle, kui oletada, et hagejal on õigus, kui ta väidab, et tehing oli tehtud O P’i poolt mitte õiguspädevas seisundis, siis O P’i pärandi vastuvõtmisega enne kohtusse avalduse esitamist hageja kiitis heaks ühepoolse tehingu, olles ise õiguspädev (TsÜS § 79 lg 2). Kostjad on seisukohal, et TsMS § 423 lg. 2 p.-de 1 ja 2 alusel võib kohus jätta sellise hagi läbi vaatamata. Vastuhagi nõuded on põhistatud PärS § 6 lg. 1 p. 2 ja § 8 lg. 1. Vastavalt PärS §-le 6 lg. 1 p. 2 pärimiskõlbmatud on isikud, kes teadvalt ja seadusevastaselt asetasid pärandaja olukorda, milles ta kuni oma surmani oli võimetu tegema või muutma viimse tahte avaldust. V. P takistas pärandajal vormistada notariaalselt talle kuuluvat pärandvara osa laste kasuks. Selleks peitis ta testaatori isiklikud dokumendid maja omandiõigusele, ei reageerinud testaatori palvetele tuua talle need dokumendid testamendi notariaalseks vormistamiseks. Hageja tegevus annab tunnistust selle kohta, et ta teadis, et ilma testaatori isiklike dokumentideta ei saa notar täita oma kohustusi notariaalse testamendi tegemisel ja et ilma

isikut tõendavate dokumentideta on testaatoril raske notarile väljendada oma tahet, et ta kavatseb jätta maja lastele. Sellises olukorras oli haige hageja süül sunnitud leidma muud seaduslikud viisid oma viimase tahte avaldamiseks. Sellega olid haigele tema haiguse ja ravi ajal tekitatud mittevajalikud hingepiinad seoses murega vara saatuse üle pärast tema surma. Selle tagajärjel oli O P isa, kes soovis jätta talle kuuluv maja lastele, sunnitud koostama koduse testamendi, olles seejuures täiesti kindel, et hageja hakkab tegema takistusi ükskõik millise testamendi koostamisel, mistõttu korraldas ta salaja koduse testamendi tegemise. V.P tegude teadvusest testaatori dokumentide peitmisel annab tunnistust ka see fakt, et pärast pärandi vastuvõtmist pöördus hageja kohtusse vaidlusega testaatori viimase tahte kohta, mis on väljendatud koduses testamendis. Hageja tegudest O P isa dokumentide peitmises ja isa kavatsusest jätta maja lastele sai O P teada 28.11.2000.a., kui isa kutsus teda ema kaudu Moskvast koju majaga seotud küsimuse lahendamiseks. Koos emaga mindi notar Birjukova juurde, kes teatas, et testamendi koostamiseks tema osalusega on igal juhul vajalikud testaatori isiklikud dokumendid. Kui notarile sai teatatud, et testaatori dokumente peidetakse selleks, et mitte vormistada testamenti notariaalselt, siis soovitas notar koostada koduse testamendi. 05.12.2000.a. isa juures haiglapalatis teatas jurist M.L, et isa passi peidab endiselt hageja ning et isa viimast tahet väljendatakse koduses testamendis tunnistajate juuresolekul. Faktilisi asjaolusid kinnitavad O P vande all antud ütlused "Isa palus mul käia notari juures. Isa ütles, et passiga ei tule midagi välja, kuna V.P võttis ära kõik dokumendid. Ta palus helistada oma kolleegidele ja saada teada, kuidas saab koostada testamenti ilma passita. Palus midagi välja mõelda, et V.Plt neid kätte saada (Tl, tl 167,169, tl 179 pöördel). M.L (I, tl. 150) "ütles, et dokumendid võttis abikaasa. Ta palus tuua need dokumendid, kuid ta ei toonud. Siis soovitasin ma tal teha koduse testamendi". "Ma seletasin talle, et passi on vaja notariaalse testamendi koostamiseks. Ta ütles, et abikaasa ei anna talle passi, et notari tööpäeval ei saa ta väljendada oma viimset tahet abikaasa juuresolekul "(III, tl. 11). "P pöördus minu poole küsimusega, kuidas saab jätta maja lastele. Ma vastasin, et kõige targem oleks teha notariaalne testament. P ütles, et abikaasa ei anna talle isiklikke dokumente ja seetõttu ei ole tal võimalust kutsuda notarit (kriminaalasja tl. 33). K (I, tl. 151 pöördel) uta tahtis xxxx oleva maja jätta tütrele ja pojale. Ta ütles, et tema abikaasa ei anna talle passi". "Veel enne testamendi koostamist kuulsin ma P’ilt endalt, et tema teine abikaasa ei anna talle passi ja seetõttu ei saa ta koostada testamenti tavalises vormis notari osalusega" (kriminaalasja tl. 43). ".... vestluses ta mainis, et minu abikaasadele jätkub ja on vaja jätta lastele.... " (I, tl. 153 pöördel). ".. oma teisele abikaasale päranduse jätmisest ta ei rääkinud..... " (I, tl. 152 pöördel). Ivanov (I, tl. 152 pöördel, III, tl. 19). "Ta ütles, et pass on tema teise abikaasa käes, tema töökohas seifis".. Tavalises vormis testamenti notari kohaleolekul ei saanud ta koostada, kuna tal puudus pass " (kriminaalasja tl. 44). Š,, kes testaatori palvel käis notari juures, võttis vajalike dokumentide nimekirja, mille hulgas olid märgitud ka testaatori isikut tõendavad dokumendid (I, tl. 154). Notari kirjalik ütlus (I, tl 70 pöördel) sellest, et hageja poolt testaatori isiklike dokumentide varjamine leiab aset. Tunnistaja Ž P,, keda testaator isiklikult palus aidata testamendi koostamisel laste kasuks, tunnistus. Testaatori isiklike dokumentide varjamine hageja poolt on ära toodud kriminaalasja lõpetamise 03.10.2000.a. määruses ( I , tl. 12). Tunnistaja K (III, tl. 21) tunnistas "O palus mind haiglas oleku ajal, et ma aitaks tal väljendada tema viimast tahet –jätta pärand lastele". "Oli välja öeldud tahe selle kohta, et O P soovib Xxxx oleva maja pärast surma jätta lastele” (kriminaalasja tl. 35). III. Asja kohtulik arutelu. Hageja kohtuistungil seletab, et abiellus Oiga xxxx, kooselu algas 1997.a. aprillis, kui O tuli hageja korterisse xxxx. 1998.a. juulikuus, enne abielu, sai ostetud väike maja. Sel ajal polnud O endisest naisest veel lahutatud, 01.10.1998.a. sai ta lahutuse. Maja oli ostetud koos, hagejal oli kogutud 5 000 dollarit ja selle summa pani ta maja ostusse. Maja maksis 19 000 dollarit. Siis sai hakatud maja renoveerima. Maa oli veel erastamata. Hageja ütleb, et tema

maksis isiklikult oma arvelt erastamisega seotud kulud, rohkem kui üle 10 000 krooni, sest mehel endal polnud seda raha. Oma „kollase“ kaardi järgi suutis ta erastada xxxx korteri, kuhu jäi elama Oi abikaasa. Kui O oma naise juurest ära läks, siis 1997.a. ostis ta 2-toalise korteri oma tütrele xxxx. Oil oli veel maja xxxx. Selle suvila jättis oma naisele ja lastele. Ostetud majja sai ehitatud peale teine korrus. Maja oli alaline elukoht, kuigi registris neid andmeid pole. Kõik dokumendid olid Oi nimel. Mees jäi haigeks 31.07.2000.a. Tal valutas selg ja ta pandi Narva haiglasse, raviti 2,5 nädalat radikuliiti, kuid valud läksid tugevamaks. 16.08.2000.a. viidi O üle Tartusse, et teha operatsioon närvilüli vabastamiseks. 17.08.2000.a. O helistas ja palus teda haiglast ära võtta, sest operatsiooni ei tehtudki, kuna selgus, et tal on parema neeru vähk. Siis paigutati ta Tartu onkoloogia haiglasse, kus talle tehti 10 protseduuri kiiritust. O sai alguses liikuda, aga hiljem oli liikumine valulik, tal valutasid ka jalad. 24.11.2000.a. võttis seisund halva pöörde ja siis viidi ta haiglasse kirurgiasse. Ta suri haiglas. Kõik tema dokumendid asusid majas, pärast xxxx. korteris. Oi tütar O käis 1998.a. oktoobrikuus Xxxx külas. Isa kutsus oma tütart maja vaatama. O andis iga kuu Ole raha, sest tütar ei töötanud. Ta rääkis, et andis 1 500 krooni igakuuliselt, seni kuni elas. Ka V käis külas. 26.08.1999.a. oli Oil 55.a juubel, siis tuli tütar külla, poeg tuli hiljem. Suhted tema lastega olid head. O töötas Balti Elektrijaamas, oli tsehhijuhataja. Tema töötasu oli 6 000 krooni, hiljem 8 100 krooni, kui ta töölt ära tuli 11.09.2000.a. Ta oli veel aktsionäriks firmas xxxx, sai sealt dividende. Rahakott oli ühine. Hageja ütleb, et tema töötas tehases xxxx insenerina ja sai 5 000-6 000 krooni palka. Alates 24.11.2000.a. oli hageja alati haiglas Oi juures, tuli kella 15 ajal ja oli õhtul kuni kella 20-ni, kui Oile tehti süst ja ta jäi magama. Laupäeval ja pühapäeval oli hageja haiglas aga hommikust õhtuni. Esialgu sai Oiga omavahel vestelda ja rääkida, aga vähi teemal ei rääkinud, sest O lootis viimse hetkeni, et saab terveks. Vara osas mingit vestlust polnud, et kui temaga peaks midagi juhtuma. Pangas võis tal raha olla. Hageja ütleb, et tema võttis alles oktoobris- novembris pangast Oi raha, mille O oli saanud töölt lahkudes. 01.12.2000.a. tekkisid tal hallutsinatsioonid. Alates 04.12.2000.a. ei saanud O enam millestki aru, mida räägiti. Rääkida ta sai. Nt. ta rääkis, et tuleb mingit suitsu kuskilt lae juurest ja ta kartis, et läheb põlema, siis hakkas ta mingitest sabadest rääkima, ütles, et ei pääse kuhugi sisse, kujutles ennast vürstina, 05.12.2000.a. palus, et tal vildid jalast ära võetaks. Palatis oli ta üksinda, kuid Oi käisid vaatamas ka hageja lapsed ja ühel korral, 15.12.2000.a. peale kella 16 päeval tuli tema juurde 5 inimest, kõik mehed: K, K, I, Š ja Z. Nad tulid Oi õnnitlema firma 10.a. juubeli puhul. Hageja ütleb, et Š ja Z olid Oi alluvad tsehhis, ta tundis ka Ii, K’i ja K’it sai tundma 2000.a. juunikuus, kui nad tulid Oi suvilasse külla. xxxx see firma, mille O lõi, ja kõik need mehed töötasid seal firmas. Hageja seletab, et O hakkas haiglas käima alates 05.12.2000.a. O tuli enne kella 15 ja oli veel seal, kui tuli hageja. Peale kella 16 läks O minema. Oi hooldas kaks medõde, kes käisid talle valuvaigistavaid süste tegemas kella 16.00 ja 20.00 ajal. Ilma süstideta poleks O saanud üldse elada. Kirurgiaosakonnas oli O alates 05.12.2000.a. Hageja seletab, et 5-ndal kuupäeval, see oli teisipäev, tuli ta haiglasse varem, kella 9 ajal, sest eelmisel päeval selgus, et stooma oli kinni kasvanud ning O oli vaja teise osakonda üle viia. Kiirabi tuli kella 10 paiku. Kirurgiasse jäi ta sisse. Oil olid kaasas ainult juhiload, need olid tal jope taskus. Muud dokumendid jäid koju. Haiglas sooviti teada ainult isikukoodi. Testamendi kirjutamise ajal oli O kirurgiaosakonnas, kus talle tehti 05.12.2000.a. operatsioon umbes kella 12 ajal päeval. Operatsioon tehti narkoosi all ja ta oli pikka aega narkoosi all ning magas. Temaga oli võimatu suhelda, sest ta ei saanud millestki aru. Pärast narkoosi ärkvel olles oli tal tühi pilk. Ta ei saanud teha mingit kodust testamenti ja sinna ei tulnud keegi kuni kell 20.50, mil hageja läks ära bussi peale, et sõita koju. Hageja ütleb, et see aeg jäi talle meelde selletõttu, et vaatas bussipeatuses sõiduplaani selleks, et teada, millega õhtul koju tagasi saab. Kell 20.00 tehti Oile süst, 20-30 minuti pärast jäi O magama ja siis, kella vaadates selgus, et ta jõuab veel bussile, mis väljub 21.05. Hageja lisab, et 11.03.1999.a oli maa erastatud ja O oli sellest teadlik. Hageja kinnitab, et temalt pole mitte keegi ja mitte kunagi mingeid dokumente küsinud.

Hageja esindaja selgitab, et testamendi puhul on tegemist ühepoolse tehinguga. Kehtinud TsÜS § 15 lg. 1 järgi nende tehingute toime panemiseks peab füüsiline isik olema õigusvõimeline. Ja vastavalt ekspertiisile O P’i õigusvõime pole kinnitust saanud ja kõrgema kvalifikatsiooni eksperdid hindasid tunnistajate ütlusi, kuna need olevat viibinud testamendi koostamise juures. Ekspertide komisjon ei kinnitanud tunnistajate inseneride K’i, K’ ja I’i kui tavainimeste arvamusi, et need tunnistajad pidasid O P’it täiemõistuslikuks. Ja kuna spetsialistid ei tuvastanud, kas O P oli õigusvõimeline, siis vastupidine tunnistajate ütluste põhjal on võimatu. On olemas objektiivne meditsiinidokument, vastavalt millele 2002.a. detsembris olid Oil luulunähud, hallutsinatsioonid. Need nähtused on fikseeritud just 04.12.2000.a. ja 06.12.2000.a. varahommikul. 05.12.2000.a. tehti Oile kirurgiline operatsioon narkoosi kasutamisega. Epikriisi alusel olid tal detsembrikuus siirded juba peaajus ja organismis oli üldine mürgistus. Haige sai pidevalt narkootilisi aineid, ka morfiini. Vastavalt ekspertiisile toob see esile hallutsinatsioone. TsÜS § 60 lg. 1 järgi tehinguks on õigustoiming, mis on suunatud tsiviilõiguste ja -kohustuse tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Vastavalt sellele paragrahvile vara omandiõigus läheb üle testamendi alusel. Seega peab tekkima õigustoiming, õigus varale pärandamise teel. Varandus oleks nagu pärandatud, aga just 2002.a. detsembris ei olnud xxxx maja nende tehingute objektiks. Testamendi tekstis on märgitud maja ja juurdeehitused, kuid märkimata on maa-ala, mis oli märtsis 1999.a. kantud kinnistute registrisse. Loomulikult O, kes oli allkirjastanud 1998.a. maa erastamise lepingu, teadis, et on kinnistu omanik. Kuid need inimesed, kes testamendi teksti koostasid, nemad polnud erastamisest teadlikud. Siis oleks vähemalt pidanud olema kirjutatud kas kinnistu või maa-ala. Testamendi tekstis pole märgitud midagi Oi viimasest tahtest. Nimelt pole kirjas, et O oma surma puhul pärandab. Need sõnad tekstist puuduvad. 14.12.2000.a. käis jurist täpsustamas Oi juures testamendi sisu õigsust. Tekstis on näidatud koostamise kellaaeg. Võib nõustuda, et testamendis on märgitud kellaajaks 20.00, kuid vaidlus on selles, et testamenti kell 20.00 palatis ei koostatud, seda võidi teha mingis korteris. O P ütlustest nähtub, et alates aastast 2002 on ta mitmeid kordi väitnud, et tema koos ema ja teiste isikutega 05.12.2000.a. lahkusid haiglast kella 22.00 ajal. Kõik tunnistajad ja ka O ise on rääkinud, et viibisid haiglas ligi tund aega. See läheb kokku hageja V ütlustega, kes lahkus haiglast kell 20.50. Võimalik, et see grupp inimesi oli kella 21-22 ajal õhtul O P’i palatis, kuid kell 20.00 Oi poolt seda testamenti ei vormistatud. Sama järeldub ka O ütlustest, kes kuulati vandel all üle. Ta ütles, et isa allkirjastas testamendi, mis talle ette loeti. Nendes ütlustes räägib O, et tuli koju haiglast kell 20.00 paiku. Täna räägib, et peale K’i kõnet 50 minuti pärast oli ta haiglas. Kuna K ütles, et viis minutit tagasi oli V lahkunud, järelikult kell 21.00 toimus K’i kõne Ole. Tekitab kahtlusi moment, et testamendi kirjutas tunnistaja M.L. Tema käekirja võrreldes tekstis olevaga ja tema kirjutatud protokolliga 21.05.2001.a. kõrvutades, on näha, et need on erinevad. L seletab, et muutis oma käekirja, kuid see on muudetud tundmatuseni. Ekspertiis ei kinnitanud, et testament oleks allkirjastatud O P’i poolt. O ei olnud võimeline teada andma tunnistajatele, et nad on kutsutud testamendi juurde tunnistajatena. Kohtuistungil on tuvastatud, et selle organiseerijaks oli V K. Just tema kutsus oma alluvad sinna haiglasse, kuid kutsujaks polnud O P. K’i testamendi tunnistajana oli suur materiaalne huvi tehingu tulemuste suhtes. K’ile oli tähtis, et O samal päeval vormistaks Oiga aktsiate ostumüügilepingu. Edaspidi omandaks K aktsiad Olt endale. Sellel kokkusaamisel oleks nagu O P kirjutanud testamendi O kasuks. Testamendi koostamine 05.12.2000.a. kostjate kasuks ei vastanud Oi tahtele. Sellest testamendist polnud teadlik V P, kes on seaduslik pärija. Tehing oli salajane, oli ära kasutatud pärandaja haiguslikku seisundit. Käesoleval juhul ei lähe kokku hea tavaga, mis on ette nähtud endises TsÜS § 66 lg. 1. O tunnistas, et tema isa oli raskes seisundis ja kõik teda ümbritsevad inimesed ja O said aru, et isa hakkab surema, kuid ta kasutas ära tema halba tervislikku seisundit, et tehingut teha. Sellega seoses on tehing tühine ja tuleks tehing tunnistada tühiseks. Oil polnud vaba tahet selle testamendi vormistamiseks. Kui ta ka väljendas mingit tahet pärast ülesäratamist, olles saanud unerohuga süsti, oli tahe moodustunud kostja mõjutamisel, kelle kasuks testament vormistati. O oli mõjutatud ka nende

isikute poolt, kes olid sinna kogunenud. Testamendi vormistamisega on rikutud V õigusi, kuna ta on oma abikaasa vara pärija. PärS § 11 lg. 1 ja § 16 lg. 1 on räägitud pärija õigustest. Koostatud testament teeb Vle takistusi pärimise teostamiseks. O ütluste kohta, et V ei andnud ära vajalikke dokumente notariaalseks vormistamiseks, ei räägi O oma isa sõnadest lähtuvalt, vaid kellegi kolmandate isikute omadest. Muid tõendeid V pahatahtlikkusest pole olemas. Oi käes oli tema juhiluba, muud dokumendid olid V käes ja notarile oleks piisanud ka juhiloast. Võib arvata, et notar keeldus registreerimast testamenti, kuna veendus, et O ei ole õigusvõimeline. Kuna pole olemas otseseid tunnistajate ütlusi, et V oleks käitunud pahatahtlikult, siis on O hagi põhjendamata. Hageja esindaja palub rahuldada V hagi ning O ja V hagi jätta rahuldamata ning palub kohtukulud välja mõista kostjatelt solidaarselt. Kostja O P seletab, et 1997.a. õppis ta xxxx. Kui sai teada, et isal tekkis uus naisterahvas, käis ta Eestis ja nägi, mis peres toimub. V helistas koju ja isa ning ema läksid lahku. Isa kord tuli koju, kord läks ära V juurde. Isa oli peaaktsionär firmas ja tõepoolest aitas mõlemat last. Isaga olid usalduslikud suhted. Pärimise teemat ei soovinud puudutada. Isa ostetud korterit enam pole, ka xxxx olnud maja müüdi, kui ema ja isa lahku läksid. Suvisel koolivaheajal Narvas 2000.a. augustikuus isa ütles, et tal on tervisega probleeme, et tal on seljaga probleeme ja et teda pannakse Narva haiglasse. Tema vähihaigus selgus alles siis, kui ta suunati Tartu haiglasse. Helistamisel Tartusse ja küsimusele, millal operatsioon on, isa vastas, et operatsiooni ei toimu, kuna tal on vähk. Siis tuli ka vend Eestisse. Kui sai mindud V P juurde Xxxxse, et teada saada, kus haiglas isa on, V vastas, et ei tea haigla aadressi, kus isa on. Augustikuus pandi isa onkoloogiahaiglasse. Polnud vajadust Vga isa haigusest rääkida ega küsida, kas ta on isa vaatamas käinud. Lõpuks sai isa Tartust üles leitud ja temaga vesteldud. Sel hetkel oli tal pessimistlik meeleolu, ta sai teada oma diagnoosi, polnud veel harjunud selle teadmisega. V koos oma pojaga tõid ta Tartu haiglast ära. Mõne päeva pärast, kui isa haiglast koju sai, oli tal raske liikuda, kuid meeleolu oli juba teine. Ta soovis ravi saada ja tahtis sõita ravile Moskvasse või mujale välismaale. Ütles, et läheb arvetelt raha võtma, et see ravimiseks kulutada, seda oli umbes 600 000 krooni. Ravi võimaluste uurimise tulemusena oldi SanktPeterburgis nõus teda vastu võtma, kuid Sankt-Peterburgi Instituudis soovitati ka rahvameditsiini kasutada. Isa enesetunne halvenes oktoobri alguses, V sõitis juba minema ning oktoobri lõpus sai koos Vga otsustatud rahvameditsiini proovida. 04.11.2000.a. xxxx toimunud pulma isa ei saanud tulla. Mõne aja pärast helistas ema ja ütles, et isa enesetunne on halvenenud, et isa oli helistanud, nutnud ja rääkinud, et jalad enam ei toimi, et abikaasa vehkleb tema ümber mingite paberitega ning et isa palub kiiresti koju tulla. Järgmisel päeval, see oli 26.11.2000.a., hageja koju tulles selgus, et isa oli juba haiglas Rakvere teel. Ema ütles, et isa oli teistkordselt helistanud haiglast mobiiliga ja palunud, et ema midagi ette võtaks, et maja laste nimele panna. Ema pidi leidma võimaluse, et vormistada testament. Samal päeval, 26.11.2000.a., helistas ka isa töökaaslane A.I ja seletas, et isa oli temale helistanud ja palunud teda, et kas ta kuidagi seoses tööga saaks V käest ära võtta isa passi. A.I’ile ütles isa, et kõik dokumendid on V juures tööl šeifis. Kostja selgitab, et tema ise midagi Vlt ei küsinud, sest oleks olnud kohatu Vlt küsida isa passi. Samuti ei soovinud ta skandaali korraldada, sest isa ka ei soovinud skandaali Vga. Isa rääkis kogu aeg, et ta tahab maja oma laste nimele kirjutada. Esimest korda oli juttu sellest siis, kui isa oli selle maja ostnud. Siis oli isa veel abielus emaga. Maja maksis 19 000 dollarit. Maja ostmiseks vajaminevat summat isal ei jätkunud ja siis isa pöördus ema poole abi saamiseks, kuna teadis, et xxxx oli maja maha müüdud. Siis isa ütles emale, et ära muretse, et maja jääb nagunii lastele, ja ema andiski siis maja ostuks isale 7 000 dollarit. Kõigile oli teada, et maja jääb lastele. Arvata on, et Vle oli samuti teada, et maja jääb isa lastele, kuigi V juuresolekul isa ei rääkinud kunagi, et maja jääb lastele. Ka alates 26.11.2000.a., kohtumistel Vga isa juures haiglas, seda teemat isaga V juuresolekul ei puudutatud. Kostja ütleb, et tema käis alates 26.11.2000.a. isa juures haiglas nii, et tuli lõuna ajast ja oli kuni kella 19-20-ni õhtul, kohtus seal ka Vga, kes käis hommikuti ja läks lõuna ajal ära. 05.12.2000.a. pidi isa hommikul ära viidama teise haiglasse. Kostja hilines pisut ning jõudis kella 10-ks haiglasse, olid töökaaslased viis minutit varem jõudnud ja

isa oli siis juba ära viidud teise haiglasse. Töökaaslased aitasid teda ära viia. Isa operatsioonilt ootamine toimus koos Vga ooteruumis. V läks sealt veel tööle. Isa jäi kirurgiaosakond ja alates 05.12.2000.a. viibis kostja iga päev isa juures kella 9-10 kuni kella 15-16 päeval, siis tuli haiglasse V. Mõnda aega sai ka koos oldud, sest isa eest oli vaja ka hoolitseda ja ühel inimesel oli tema toimetamisega raske toime tulla. Kostja seletab, et 05.12.2000.a. viibis ta koos Vga haiglas kuni kella 18-ni õhtul. Kui ta oli koju jõudnud, helistas isa töökaaslane V.K ja ütles, et isa palus kokku tulla ja palus töökaaslastel ka haiglasse tulla, et saaks kodust testamenti kirjutada. Kostja vastuse peale, et sinna ei saa minna, sest V on seal, ütles K, et viis minutit tagasi oli V ära läinud. Kostja ütleb, et kuna tema elas ema juures, läksid nad emaga mõlemad. Arst avas ukse vastuvõtublokis. Töökaaslased ootasid vastuvõturuumi juures. Seal oli 4 inimest, kellest kostja tundis V.K’i ja A.I’i, K’it ja L’t ei tundnud. Kostja ütleb, et tema nuttis ja soovis mõnd teist päeva, sest arvas, et kui isa selle testamendi teeb, siis pole tal enam mingit lootust haigusest välja tulla. Isa töökaaslased ütlesid, et võibolla teist päeva ei saa olema. Palatisse koos emaga sisenemisel isa imestas, et ema ka tuli. Ema aga ütles, et nüüd O, sa soovisid ja palusid oma töökaaslastel ja meil kokku tulla, et abistaksime testamendi koostamisel. Kui isa küsis, et kus nad siis on, siis tulid teised ka palatisse. Teksti kirjutas M L. Ta üritas kirjutada trükitähtedega, et isa oleks suutnud lugeda ja aru saada, mis kirjas on. Isa ise kirjutada ei saanud, ta hakkas nutma ja ütles, et ei saa normaalselt kirjutusvahendit käes hoida, et on jõuetuks muutunud. Töökaaslased tõstsid voodis kõrgemale, rahustasid teda, et nad annavad paberi ja vaatavad, kuidas ta suudab kirjutada. Mitmel korral püüdis isa oma allkirja parema käega kirjutada. Ta oli jõuetu, tal polnud jõudu. Ta oli ise pooleldi halvatud juba. Ta ei tundnud enam mingit valu, polnud vaja enam mingeid süste. Kui kostja emaga palatist välja tuli, jäid töökaaslased veel isa juurde. Nad võisid arutada ka firma asju. Haiglas oldi umbes 1-1,5 tundi ja ka arst viibis seal. Ära võidi minna umbes kella 22 paiku. M.L käis pärast veel isa juures 14.12.2000.a. päeval, kuna isa üritas täpsustada, kas testamendis sai ikka kõik kirja pandud. M.L oli nende firma jurist ja pärast tema selgitust isa rahunes maha. 15.12.2000.a. oli firma 10.a. juubel, siis käisid töökaaslased teda haiglas vaatamas. Käisid ka need, kes olid testamendi kirjutamise ajal seal. V oli ka seal. Sinna toodi ka konjakit ja isagi võttis natuke konjakit. Firma elas oma viimseid päevi. Sel ajal ühendati Balti ja Eesti Elektrijaamu. Pooled aktsiatest olid isal juba enne haigusest teadasaamist ära müüdud, sest ta ei näinud enam firmal mingit tulevikku. Pooled aktsiad jäid talle ja nende aktsiate ost-müük toimus eeskirjadele kohaselt samal õhtul, kui testamendi tegemine. Kostja ütleb, et maksis aktsiate eest oma pulma rahadega, seda oli 62 000 või 64 000 krooni, ja aktsiate kohta on eraldi ostu-müügi leping. V.K helistas ja ütles, et on vaja ka aktsiad ära vormistada, teha ostu-müügi lepingud. Isa võis ära surra iga hetk ja iga minut. Kostja ütleb, et jõudis haiglast koju umbes 19.10, käis veel poes ega oska öelda, kui palju see aega võttis, kuid umbes 50 minuti jooksul ta haiglasse jõudis. Kostjate esindaja jääb kirjalike vastuste juurde, sest midagi muutunud pole. Õigusvõimetus, mida kasutatakse TsÜS § 15 lg. 2 järgi, tõestamist ei ole leidnud. Kuivõrd pole tõestamist leidnud, siis pärandaja tahe vastabki tegelikule tahtele. Hageja V võttis vastu pärandi sellises variandis nagu see on. On tunnistajate seletused 1.köide lk.45, kust on näha, et V on teinud pärandi vastuvõtmise avalduse. Aga järgmisel päeval V vaidlustas selle avalduse. PärS § 94 lg. 4 järgi temale mingeid tähtaegu ei kehtestatud, võttis pärandi vastu. Kostja vastuses on kirjas, et hagi ei riku mingil moel V õigusi. Tema hagis pole testamendi sisu tõlgendamise nõuet. Küsimus seisneb selles, kas testamendi kirjutas O ja kas seal on tema allkiri. Seda hageja vaidlustab, muud ei midagi. Kahe istungiga on tõendamist leidnud, et testament on allakirjutatud Oi poolt, on vastavalt nõuetele ja seadusele koostatud, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata ja O P hagi rahuldada ning kohtukulud välja mõista V P’lt. IV. Maakohtu tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused.

TsMS § 438 lg. 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus ületada nõude piire, ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 442 lg. 5 näeb ette, et kohus lahendab selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Sama paragrahvi lg. 8 kohaselt peavad kohtu järeldused põhinema tuvastatud asjaoludel, samuti peab kohus kohaldama vastavat seadust. Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja ning poolte esindajate seletused, arvestanud varasemalt antud tunnistajate ütlusi ning hinnanud toimikus olevaid ja tsiviilasjas tõenduslikku tähtsust omavaid dokumentaalseid tõendeid kogumis, t u v a s t a s, 1) hageja V P abikaasa ning kostjate O P ja V Pi isa O P, kes suri xxxx Narva haiglas, jättis 05.12.2000.a. koduse testamendiga Xxxx, Xxxx asuva maja koos kõigi hoonetega ja majas oleva varaga oma lastele O P’le ja V P’ile. 2) vaidlust pole selles, et kodune testament jäi O P kätte. Vastavalt PärS § 26 lg 1 testaator võib kodust testamenti hoida ise või anda hoidmiseks teisele isikule. 3) kostjad on pärijad, sest PärS § 37 lg. 1 järgi on testamendijärgne pärija isik, kellele testaator on testamendiga pärandanud kogu vara või mõttelise osa sellest. Koduse testamendi sisust nähtuvalt on O P pärandanud oma lastele maja koos sisustuse ja muude hoonetega aadressil Xxxx. PärS § 54 sätestab annaku mõiste, mille kohaselt kui testaator ei ole testamendis määranud isikule kogu oma vara või selle mõttelist osa, vaid teatud varalise hüve, loetakse see annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Selliseid asjaolusid testament ei sisalda ja kohtuistungil ei tuvastatud. Järelikult on ebaõiged asjas esitatud viited kostjatele kui annakusaajatele. 4) PärS § 19 sätestab testamendi mõiste. Selle paragrahvi lg. 1 kohaselt on testament ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Esitatud kodune testament kannab nime kodune testament. Seega katab sõna “testament” kui termin tehingu olemuse ning on väär hageja esindaja väide, et tehing ei vasta pärandaja tahtele selletõttu, et ei sisalda nt. sõnu, et O pärandab oma surma korral. Testament on ühepoolne tehing, mis väljendab pärandaja viimast tahet. TsÜS § 61 sätestas, et tehingus on oluline isiku tahe, mis on väljendunud tahteavalduses. Tahe peab olema kujunenud tegelikke asjaolusid teades ja neist õiget ettekujutust omades. Tahteavaldus peab vastama isiku vabalt kujunenud tahtele. Tahteavalduse vastavust tahtele eeldatakse. 5) PärS § 20 kohaselt oma vormilt võib testament olla notariaalne või kodune. Kodune testament võib olla tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud või omakäeliselt kirjutatud testament. Esitatud on tunnistajate juuresolekul allakirjutatud kodune testament. 6) PärS § 23 sätestab tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testamendile selged nõuded. PärS § 23 lg. 1 kohaselt võib testaator teha koduse testamendi, millele ta kirjutab alla mitte vähem kui kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul, märkides ära testamendi koostamise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad viibima testamendi allakirjutamise juures üheaegselt. Esitatud koduses testamendis on märgitud, et testamendi koostamine toimus 05.12.2000.a. kell 20.00. Seega on olemas kuupäev ja aasta. Kellaaja märkimise nõuet seadus ei sätesta, selletõttu pole oluline ka hageja esindaja vastuväide ja arvamus, et testament on koostatud kusagil korteris, mitte haiglas, sest kellaaeg ei vasta tegelikele asjaoludele ehk hageja sõnadele. Samas on hageja haiglast tegeliku lahkumise aeg tõendamata. Nõue, et testaator peab testamendile alla kirjutama vähemalt kahe tunnistaja juuresolekul, on täidetud. O. P isiklikult kirjutas sellele alla kolme teovõimelise tunnistaja juuresolekul ja tunnistajad olid testamendi allakirjutamise juures üheaegselt. Koduse testamendi koostamise ja allkirjastamise aeg ja koht kooskõlastati raviarst V.G’i ja ka arst V.N’iga. Tunnistaja V N on öelnud, et O. P’i juures viibis kogu aeg abikaasa ja et teda paluti helistada, kui O. P’i abikaasat ei ole, kuna tema juurde tahtsid tulla sõbrad ja tütar.

Tunnistaja palus lubada tulla O. P’i sõpradel ja tütrel peale kella 18.00. Tunnistajana ülekuulatud O. P’i raviarst V G on ütelnud, et ükskord tuli arst V.N ja ütles, et O. P’i juurde tulevad sõbrad testamendi koostamiseks. Inimesed tulid, astusid palatisse ja seal räägiti. Tunnistaja ise ta kogu aja palatis ei viibinud, kuid nägi, kuidas O. P ja juures viibinud tunnistajad andsid paberile oma allkirjad. 7) PärS § 23 lg. 2 eesmärk on ka teavitada ja hoiatada tunnistajaid, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ja et tegemist on tema viimse tahte avaldusega. Ei ole nõutav, et tunnistajad teaksid testamendi sisu. Lähtudes tuvastatust on selge, et O P oli teatanud tunnistajatele, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde. Riigikohus on oma lahendis nr. 3-2-1-23-08 selgitanud, et „ et pärimisseaduse § 23 lg. 2 oluline eesmärk on see, et testaator teadvustab endale, et ta avaldab oma viimset tahet. Selle sätte eesmärk on ka teavitada ja hoiatada tunnistajaid, et nad on kutsutud tunnistajaks testamendi tegemise juurde ja et testaator avaldab selles oma viimset tahet. Lisaks märgib kolleegium, et tunnistajate teavitamise eesmärgiks on see, et tunnistajad saaksid aru, et testaator kirjutab alla oma testamendile ja et ta on teo- ja otsustusvõimeline. Tunnistajad peavad üheaegselt tajuma, millele testaator alla kirjutab. Oluline on see, et tunnistajad teavad kinnitada, et testaator otsustus- ja teovõimelisena sai aru, et ta kirjutab alla oma testamendile. Tunnistajate teavitamine on testaatori tahteavaldus. Tahteavalduse võib TsÜS § 68 lg. 1 kohaselt teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Tahteavaldus võib olla ka kaudne. TsÜS § 68 lg. 3 järgi on kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg. Seega peab PärS § 23 lg. 2 kohaselt testaator tunnistajaid teavitama küll ise oma tahtest, kuid pärimisseadus ei välista, et ta ei võiks teha seda ka muul viisil kui suuliselt või kirjalikult, sealhulgas teoga. Kui testaator ei ütle ega kirjuta tunnistajatele, et nad on kutsutud testamendi allakirjutamise juurde, siis ei ole see seaduse selline rikkumine, mis tooks igal juhul kaasa tehingu tühisuse (TsÜS § 87). Seega võib testaator, kelle tervislik seisund takistab või raskendab tal tunnistajaid teavitada suuliselt või kirjalikult, teha seda ka muul viisil, sh teoga.“ Kõik O P’i telefonikõned ja teod olid suunatud sellele, et vormistada kodune testament ja teha seda seadusega kooskõlas tunnistajate juuresolekul. Tunnistaja M.L on ütelnud, et kui ta tuli O. Pi juurde, siis viimane küsis, kuidas koostada testament tütre kasuks. Tunnistaja seletas Oile, et tuleb kutsuda notar ja on vaja O. P’i passi. O. P vastas, et tema abikaasa ei anna talle tema passi ja hakkas küsima, millised on veel testamendi vormid, kui ei saa kutsuda notarit. Tunnistaja seletas, et on veel võimalus koostada kodune testament, kuid on vaja tunnistajate juuresolekut. Tunnistaja V.K on tunnistanud, et ta külastas O. P’it haiglas ja viimane ükskord küsis tema käest, kas ta oleks nõus tunnistajana viibima testamendi allakirjutamisel O P’i laste kasuks. Tunnistaja nõustus. Palatis olid V.K, A.I, tütar O, hiljem tuli ka M.L. Palatis oli jutt sellest, et neid kutsuti testamendi allakirjutamise tunnistajatena. Testamenti kirjutas M.L O. P’i sõnade järgi ja O. P soovis koostada testamendi laste kasuks. O. P ise kirjutas testamendile alla. Tunnistaja ise kirjutas testamendile oma perekonnanime ja allkirja pärast O. P’it. O. P oli teadvusel, võttis osa jutust, rääkis, et on vaja sõita Leningradi, et teha operatsiooni, võib olla saab paremaks. Inimesed viibisid palatis üle tunni. O. P rääkis, et kõik toimub tema tahtele vastavalt, jutt oli Xxxx asuvast majast, seal oli isegi aadress. Kui tunnistajad andsid oma allkirja, olid palatis veel O. P’i tütar O ja raviarst V.G. Tunnistaja A. I on ütelnud, et talle helistas K ja ütles, et tuleb tulla O. P’i juurde, kuna O soovib teha testamenti. Haiglas olid juba V.K, V.K, V.G, O ja Ž. O. P ütles, et soovib koostada testamenti, et notariaalse testamendi koostamiseks ei ole tal passi. O. P ütles, et soovib jätta suvilat oma lastele. M L kirjutas testamendi teksti O. P’i sõnade järgi tunnistajate juures ja O. P ise kirjutas sellele alla ka tunnistajate juuresolekul. O. P oli adekvaatses seisundis, et väljendada oma tahet. O. P sai kõigest aru, ainult tema käsi värises, kui tuli testamendile alla kirjutada. Selletõttu anti talle enne veel muu paber algselt proovida kirjutada. Tunnistaja V. K tunnistas, et O. P palus tunnistajat aidata väljendada oma viimset tahet, et jätta pärand

lastele. Tunnistaja imestas küll, sest arvas, et Oi ja V P vahel on suur armastus, kuigi tegelikult O kartis Vt. TsÜS § 62 kohaselt tahteavaldus võib olla väljendatud otseselt või kaudselt. Otsene on tahteavaldus, milles tehingu tegemise tahe võib väljenduda kõnes, kirjas või märkides, millel on sõnade tähendus. Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tehingu tegemise tahet. Seega tuleb tuvastatust järeldada, et O P on tunnistajaid teavitanud nii suuliselt kui ka tegudega kaudselt oma töökaaslaste, firma juristi ja tunnistaja M.L, tütre ja esimese abikaasa kaudu oma soovist kodune testament vormistada. 8) PärS § 23 lg. 3 kohaselt kohe pärast seda, kui testaator on testamendile alla kirjutanud, kirjutavad sellele alla tunnistajad. Tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamise kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline. Tunnistajad kirjutasid testamendile alla pärast seda, kui testaator oli testamendile alla kirjutanud. Seejuures kinnitasid tunnistajad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamise kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline. Tunnistajad V K, V K ja A I on kinnitanud kohtus, et nad viibisid testamendi koostamise juures üheaegselt ja et nad kirjutasid alla kohe pärast seda, kui O testamendile alla kirjutas. Kohtul puudub alus selles kahelda, et O siiski ise testamendi allkirjastas, kuivõrd allkirja andmise protseduuri on kirjeldanud nii O P kui ka palatis viibinud tunnistajad. Tunnistaja M.L on ütelnud, et O. P rääkis tunnistajaga, naljatas, käitus tavaliselt, kuid ei saanud hoida pastapliiatsit käes. Tunnistajal polnud kahtlusi, et O. P saab aru millest räägib. O ütles, et soovib väljendada oma viimast tahet ja pärandada Xxxx asuva maja koos hoonetega oma lastele. O. P ütles kõigile, et soovib kirjutada testamendi omakäeliselt, kuid selgus, et ta ei saa pastapliiatsit käes hoida, ta hoidis seda rusikas, ei saanud kirjutada. Seejärel tunnistaja võttis tema paberi ja kirjutas teksti O. P’i sõnul ning luges selle valjusti ette. Kõik tunnistajad kinnitasid, et O P oli teo- ja otsusevõimeline, ta dikteeris M.L’le testamendi teksti, sest tema enda käsi oli jõuetu kirjutama. O P’it tõsteti voodis veidi üles, et ta saaks allkirja kirjutada. Neist asjaoludest tulenevalt ei pruugigi allkiri vastata Oi varasemalt antud allkirjadele, mis aga ei tähenda, et allkirja ei kirjutanud O P ise. Kuna seadusest tulenevalt pOi oluline, kes testamendi teksti kirjutas, siis on tarbetu hageja esindaja viide sellele, et testamendi teksti kirjutamine M.L poolt on kaheldav. 9) PärS § 23 lg. 4 lähtuvalt tunnistajaks ei või olla isik, kelle enda või kelle üleneja või alaneja sugulase, venna või õe või nende alaneja sugulase või abikaasa või abikaasa üleneja või alaneja sugulase kasuks testament tehakse. Testamendi alla kirjutanud tunnistajad ei olnud isikud, kelle enda või kelle üleneja või alaneja sugulase, venna või õe või nende alaneja sugulase või abikaasa või abikaasa üleneja või alaneja sugulase kasuks testament tehti. Testament väljendab sõnaselgelt, kelle kasuks see tehti, et need on O Pi lapsed O P ja V P. Järelikult on asjakohatu hageja esindaja väide, et V.K oli kaudselt huvitatud testamendi tegemisest. O P’i aktsiate müük O P’le kinnitab vaid Oi tahet vara jätmise kohta tütrele. 10 ) Lisaks testamendi vorminõudeile on oluline, et testament väljendaks pärandaja tahet ja et see oleks üheselt mõistetav. Vastavalt kuni 01.07.2002.a. kehtinud TsÜS § 64 lg. 1 tuleb tehingu tõlgendamisel lähtuda tehingu sõlminud isikute tõelisest tahtest kui tehingu sisust ei nähtu muud. Seejuures tuleb võtta arvesse ka poolte käitumist enne ja pärast tehingu sõlmimist. TsÜS § 61 sätestas, et tehingus on oluline isiku tahe, mis on väljendunud tahteavalduses. Tahe peab olema kujunenud tegelikke asjaolusid teades ja neist õiget ettekujutust omades. Tahteavaldus peab vastama isiku vabalt kujunenud tahtele. Tahteavalduse vastavust tahtele eeldatakse. Esitatud testamendi tekst on üheselt mõistetav. O P soovis oma lastele pärandada tema omandis oleva maja koos sisustuse ja koos muude hoonete ja rajatistega aadressil Xxxx Xxxx. PärS § 28 lg. 1 järgi isikute ja asjade nimetamisel testamendis piisab seesugusest nimetamisest või kirjeldamisest, mis ei jäta testaatori tahtes kahtlust. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt kui testaatori tahtes kahtlust ei ole, ei mõjuta

testamendi kehtivust eksimus asjade või isikute nimetamises või kirjeldamises ega see, et isiku või asja testamendis nimetatud omadus või tunnus on hiljem kadunud. Seega pole asjakohane hageja esindaja seisukoht, et pärandaja tahe pole selge selletõttu, et maja polnud enam tehingu objektiks, kuna vallasasjast oli saanud kinnistu. Maa kinnistamisega muutub sellel olnud ehitis kinnistu lahutamatuks osaks ja neid ei saa enam eraldi käsitleda ning need ei või ka olla erinevate isikute omandis. Kinnistusregistri väljavõttest nähtuvalt Ida-Viru maakonnas xxxx linnas Xxxx asuva kinnistu, registriosa nr. xxxx (vana nr. xxxx) omanikuna on Viru Maakohtu kinnistusosakonna Ida-Viru jaoskonnas 11.03.1999.a. sisse kantud O P. IdaVirumaa hooneregistri Narva filiaali 24.04.2001.a. tõendist nr. xxxx nähtub, et xxxx asuvad eramu, majandushoone, garaaž, kasvuhoone. Seega oma sisult vastab pärandatav vara tegelikkusele. Seda, et O soovis lastele jätta maja, seda kinnitab ka O P seletus, et isa kutsus teda maja vaatama juba siis, kui isa maja ostis, ja et ema andis maja ostmiseks raha juurde selletõttu, et oli teada, et maja jääb lastele. Lähtuvalt eeltoodust tuli kohus järeldusele, et seadusega sätestatud koduse testamendi vorminõuded on täidetud ja kuna O P’i testament vastas tema tahtele, siis testamendi kehtetuks tunnistamise alused puuduvad. Menetlusosalise vande all antud seletus ja tunnistajate ütlused on kuni 01.01.2006.a. kehtinud TsMS § 90 lg. 2 ja kehtiva TsMS § 229 lg. 2 järgi tõenditeks. Tunnistajate ütlustest nähtub üheselt, et nad mõistsid ühetähenduslikult ja kindlalt seda, et O P soovis pärandada talle kuuluv vara oma lastele ja teha seda selliselt, et tahte väljendusel oleks juriidilised tagajärjed vastavas dokumendis märgitud pärijatele. O P’i tahe on selgelt väljendatud vaidlusaluses testamendis ja Oi kui testaatori teo- ja otsustusvõimelisust kinnitasid tunnistajad vastavalt PärS §-le 23 lg. 3 oma allkirjaga testamendil. 11) hageja väide, et O P’i kodune testament tuleb tunnistada kehtetuks ka seetõttu, et O P polnud testamendi tegemise ajal õigusvõimeline, tõendamist ei leidnud. Hageja viitas oma hagiavalduses PärS §-le 94, mis reguleerib testamendi kehtetuks tunnistamist TsÜS §-de 92, 94, 96 ja 97 alusel. Hageja arvates tehing võib olla kehtetu kas tühisuse tõttu või seetõttu, et tehingu teinud pool selle tühistab. TsÜS § 13 lg. l kohaselt tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Hageja leidis, et seega TsÜS § 84 lg. l mõttes on tehing algusest peale õiguslike tagajärgedeta. Kohtus ei leidnud tõendamist, et just sel, 05.12.2000.a. õhtul oli O P otsusevõimetu või teovõimetu või õigusvõimetu nagu jätkuvalt terminina kasutab hageja esindaja. Ometi sätestab TsÜS § 7 lg. 2, et õigusvõime algab inimese elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga. Järelikult pole võimalik kasutada terminit “õigusvõimeline”. Hageja viidatud ja testamendi tegemise ajal kehtinud PärS § 94 lg. l järgi testamendi või selle osa võib kohus tunnistada kehtetuks tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel ning üksnes pärast testaatori surma. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt testamendi või selle osa kehtetuks tunnistamist võivad nõuda pärijad, annakusaajad ja teised huvitatud isikud pärandi vastuvõtmiseks sätestatud tähtaja jooksul. Testamendi tegemise ajal ja kuni 01.07.2002.a. kehtinud TsÜS § 79 lg. l järgi otsusevõimetu isiku tehtud tehingu tunnistab kohus selle isiku või tehingu teise poole nõudel kehtetuks, kui nõue on esitatud kolme aasta jooksul tehingu tegemisest. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt otsusevõimetuna tehingu teinud isik võib selle tehingu otsusevõimelisena heaks kiita. Sama seaduse § 15 lg. l järgi teovõime piires võib tehingu teha otsusevõimeline isik. Sama paragrahvi lg. 2 järgi otsusevõimetu on isik, kes tehingu tegemise ajal ei saa aru oma teo tähendusest või ei suuda seda juhtida. Selliseid asjaolusid ei tuvastatud. O P ei olnud testamendi allkirjastamise ajal otsusevõimetu ning on ka hiljemalt kiitnud heaks kõik testamendis avaldatu ehk tehingu tegemise sellega, et ta jätkuvalt muretses selle üle, kas ikka kõik testamendiga seonduv on tehtud õigesti. Seda kinnitab tunnistaja M.L, et pärast Oiga

kohtumist 14.12.2008.a. oli O öelnud, et nüüd jäi tal süda rahule. Haigusloost tuleneb, et O. P oli 05.12.2000.a., s.t testamendi koostamise ja allakirjutamise päeval raskelt haige, kuid mitte sedavõrd, et poleks oma tegudest aru saanud või ei suutnud neid juhtida. Kõik tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga testamendil ning ütlustega kohtus, et O P oli testamendi koostamise päeval otsuse- ja teovõimeline. Surmajärgse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr. 10 järelduse kohaselt olid O P’il tema haiglasoleku ajal peale somaatiliste vähihaigusega seotud häirete ka teatud erineva raskusastmega psüühilised häired, mis olid kõigi eelduste kohaselt seotud põhiliselt ureemilise intoksikatsiooniga, kuid esitatud materjalide põhjal ja tulenevalt O P’i psüühilist seisundit iseloomustavate terminite küllalt vabast kasutamisest ja kirjeldava iseloomuga sissekannete puudulikkusest haigusloos ei ole võimalik teha korrektset järeldust O. P’i tegelikust psüühilisest seisundist ning hinnata O. P’i võimet oma tegusid juhtida ja neist püsivalt aru saada. Haigusloost nähtuvalt psüühilise tegevuse väljendunumad häired olid O P’il 01.12. ja 06.12.2000.a. Eksperdi arvamusest tuleneb, et O P’i haigusega seoses olev psüühikahäire tekkis tal 06.12.2000.a. ehk järgmisel päeval pärast testamendi koostamist ja sellele allakirjutamist. Eksperdi arvamus on üks tõenditest. Kuna ekspertiisiga üheselt kindlalt ei tuvastatud, et O P oli teo- või otsusevõimetu, pole võimalik teha sellekohast suvalist järeldust hindamata muid tõendeid kogumis. O P seletuse kohaselt tehti isale operatsioon paikse tuimestusega, mitte üldnarkoosiga nagu väidab hageja. Seega on hagejal põhjendamatu väita, et O ei saanud pärast narkoosist ärkamist midagi aru. Et O P oli teo- ja otsusevõimeline, tõendab asjaolu, et O P elas veel viisteist päeva, ta oli täie teadvuse juures, tema juures käisid nii O kui ka V, kes kumbki ei öelnud, et nendel päevadel oleks O P olnud otsusevõimetu või et ta poleks midagi mõistnud või et ta poleks saanud rääkida. Vastupidi, nii O kui ka V ise rääkisid, et töökaaslased käisid 15.12.2000.a. Oi juures tähistamas firma aastapäeva ja et toodi konjakit ja et ka O võttis natuke konjakit. Nagu selgub O P seletusest ja M.L ütlustest, käis viimane samuti Oi juures veel 14.12.2000.a., sest O muretses, kas kirjutatud testament on ikka õigesti vormistatud. 12) Õige on kostjate esindaja väide, et vaidlusalune testament ei riku V P õigust pärimistoimingute tegemiseks. PärS § 9 kohaselt pärimise aluseks on seadus või pärandaja viimne tahe, mis on avaldatud testamendis või pärimislepingus. Sama seaduse § 10 järgi päritakse seaduse järgi, kui pärandaja ei ole jätnud järele kehtivat testamenti või pärimislepingut. Kui pärandaja testament või pärimisleping käib ainult pärandi osa kohta, päritakse ülejäänud osa seaduse järgi. Testament on tehtud osale pärandvarast. Kuna V P avaldusest pärandi vastuvõtmise kohta nähtub ka muu vara olemasolu, siis on ta selle pärijaks vastavuses pärimisseadusega ja testamendi olemasolu ei ole takistanud ega takista temal seadusega sätestatud õigust kasutada. Kokkuvõttes kohus leidis, et asjas esitatud koduse testamendi, kirjalike tõendite ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et tsiviilasja materjalides olev kodune testament vastab täielikult pärimisseaduses sätestatud koduse testamendi vormistamise nõudeile ja pärandaja tahtele, testament ei riku hageja õigusi, mistõttu tuleb V P hagi O P ja V P’i vastu koduse testamendi kehtetuks tunnistamise nõudes jätta tervikuna rahuldamata. 13) PärS § 6 lg. 1 kohaselt pärimiskõlbmatu on isik, kes: 1) on toime pannud pärandaja või eelpärija vastu suunatud nende surmaga lõppenud isikuvastase kuriteo, välja arvatud hädakaitses või hädakaitsepiire ületades toimepandu; 2) teadvalt ja seadusevastaselt asetas pärandaja olukorda, milles ta kuni oma surmani oli võimetud tegema või muutma viimse tahte avaldust; 3) sunni või pettusega takistas pärandajat tegemast või muutmast viimse tahte avaldust või samal viisil sundis teda viimse tahte avaldust tegema või muutma, kui pärandajal ei olnud võimalik oma tegelikku viimset tahet väljendada; 4) teadvalt ja seadusevastaselt kõrvaldas või hävitas testamendi või pärimislepingu, kui pärandajal ei olnud enam võimalik

seda uuendada. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt saab isiku pärimiskõlbmatuks tunnistada vaid juhul, kui ta on toime pannud mõne sama paragrahvi lõikes üks nimetatud teo. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et viidatud seadusesättest tulenevalt ühtegi alust V P pärimiskõlbmatuks tunnistamiseks ei esine. Kuni 01.01.2006.a. kehtinud TsMS § 91 lg. l ja kehtiva TsMS § 230 lg. l kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Ükski tunnistajatest pole öelnud, et ta V käest Oi passi küsis. Kostjate ja tunnistajate väited, et V P ei reageerinud pikka aega pärandaja palvetele tuua tema isikut tõendavat dokumenti, tuginevad O P’i sõnadele. Samas pole need ka olulised, sest isikut tõendava dokumendi puudumine ei takistanud O P’it teha kodust testamenti. Seega ei olnud talt ära võetud võimalust väljendada oma viimset tahet. Kohtuistungil O P kinnitas, et ei tema ega tema vend ei küsinudki V P’lt isa dokumente, samuti ei rääkinud nad Vga O P’i juures kordagi varast ega pärimisest, sest 1) O P arvates polnud see kohane, sest siis isa nagu enam ei oleks lootnudki terveks saada ja 2) nii O P kui viimase teada ka tema isa O P ei soovinud skandaali. Sellest omakorda järeldub, et O P’il oli põhjust vältida kõigi oma soovide ja tahtmiste teavitamist V P’le, ega ole põhjust järeldada, et notariaalne testament jäi tegemata ainuüksi selletõttu, et Oi dokumendid olid tema abikaasa valduses, vaid ka selletõttu, et O ei soovinudki, et V saaks teada, et ta passi enda kätte soovib või et ta notariaalset testamenti soovib vormistada. Kui haiguse süvenedes muutus notari juurde minek O P’ile aina võimatumaks, siis pöördus ta esmalt oma töökaaslaste ja oma laste ema poole, et oleks võimalik oma tahe ka vormistada ja vältida sellega tema enda sõnutsi vaidlusi, mis võiksid tekkida pärast tema surma. Nii O P kui ka tunnistaja A.I’i ütlustest tuleneb, et pigem O P ei soovinud teha oma tahet teatavaks V P’le, kuna O kartis skandaali. Seda, et O kartis Vt, on tunnistanud ka V.K. A.I’il on aga olnud põhjust arvata, et O P võis mõista, et ei abiellunud õige inimesega. Tunnistja L.Š Oi naiseõena on ütelnud, et tema teadis algusest peale, et maja jääb lastele, kuid V juuresolekul ei tahtnud O sellest rääkida, kuna V oleks teinud skandaali. Tunnistaja Ž.P kinnitab, et O korduvalt kinnitas, et maja jääb lastele ning seda teadis ka V. Ka O P on seletanud, et kui tema 1997.a. xxxx koju tuli, siis nägi, mis olukord on, et V helistas neile koju, kuigi isa ja ema olid siis veel abielus, ning et ta ei küsinud Vlt dokumente, sest isa ka ei tahtnud skandaali. Omakorda kinnitab O P’i kartusi just ka see asjaolu, et V P tõepoolest ei ole leppinud oma abikaasa viimse tahte väljendusega ning on pöördunud selle kehtetuks tunnistamiseks kohtusse, kuigi on teada, et vaidlusalune vara ei olnud V P ja O P’i ühisvara, vaid see oli soetatud O P’i poolt enne hagejaga abielu sõlmimist ja seega oli O P’il õiglane soov pärandada vara oma lastele. Kohtu arvates on testament iga isiku viimane tahteavaldus, mis saab lähtuda vaid testamendi tegija soovist ja südametunnistusest ning igaühel on õigus otsustada, millised mõtted ja soovid või tahte ta teistele isikutele, sealhulgas abikaasale avaldab, usaldab või ei usalda. Selletõttu pole võimalik nõustuda hageja V P esindaja järeldusega nagu poleks O P’i seisundi tõttu tema juurde notarit kutsutud, ning arusaamaga, et testament tehinguna on tühine, kuna on vastuolus heade kommetega. Kohus leidis, et kuna kohtus ei leidnud tõendamist, et V P oleks takistanud O P’it oma viimset tahet väljendada ja vormistada, siis tuleb O P ja V P’i hagi jätta rahuldamata. Hagi on menetluses alates 04.10.2001.a. Alates 01.01.2006.a. jõustus uus tsiviilkohtumenetluse seadustik. TsMS RakS § 3 kohaselt „Enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut“. Kehtinud TsMS § 60 lg. 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kuna hagid jäävad mõlemad rahuldamata, siis jäävad poolte kohtukulud poolte endi kanda.

Kohus kohaldas PärS §-de 6, 19, 20, 23, 27, 28, 37, 54, TsÜS § 8, 60, 64,67, 79 Kohtunik: Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/

Sirja Tooming Lea Herne

Tartu Ringkonnakohtu 16.10.2009

RESOLUTSIOON

Jätta V P apellatsioonkaebus ning V Pi ja O P vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ning Viru Maakohtu 9. jaanuari 2009 otsus muutmata. Jätta poolte menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Kohtuotsus jõustus 8. veebruaril 2010. a. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtumäärusega, millisega jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Nooremreferent Lea Herne

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.