3.Toimetada kohtuotsus kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Edasikaebamise kord Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,
mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Holm Bank AS (hageja) esitas 20.03.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse O Olt (kostja) 580,81 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas 27.07.2023 maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada, ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 11.08.2023 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 468,20 eurot, intressi 100,15 eurot ja sissenõudmiskulud 20 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud, sh riigilõiv 175 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 11.09.2017 maksekaardi lepingu nr xxx, mille alusel väljastas hageja kostjale maksekaardi ning kostja sai laenulimiidi 1 500 eurot. 09.10.2018 sõlmiti maksekaardi leping asenduskaardi saamise kohta, mille alusel oli krediidilimiit 1 500 eurot. Kostja kohustus laenuna kasutusse võetud summadelt tasuma hagejale intressi. Lepingus lepiti kokku intressimääras kuni 42% aastas sõltuvalt krediidijäägi suurusest. Lepingu krediidi kulukuse määr oli 42%. Kostja asus hageja poolt võimaldatud krediidilimiiti kasutama. Hageja kohustus kostjale esitama igakuiselt maksekorraldused, milles on näha tehingute väljavõte, kasutusse võetud krediidilimiit, lepingu vaba limiit, lepingule kohalduv intressimäär ja kaardi valdaja poolt tasumisele kuuluvad summad. Kostja on tasunud 60 esimeses maksekorralduses näidatud osamaksete summad, kuid on jätnud tasumata vahemikus 2022. a oktoobri kuni 2023. a veebruari maksekorralduste alusel tasumisele kuuluvaid summad. Seega oli kostja 5 maksega viivituses. Hageja saatis kostjale 19.01.2023 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 20.02.2023 esitas hageja kostjale lepingu ülesütlemise avalduse, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Hageja saatis lepingu kestel kostjale korduvalt meeldetuletusi. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist 20 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt: 19.10.2022 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 18.11.2022 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 19.12.2022 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 19.01.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot. Enne tasuliste kirjade saatmist on hageja saatnud kostjale tasuta meeldetuletuskirjad 13.10.2022, 13.11.2022, 13.12.2022 ja 13.01.2022.
3.Kohus toimetas hagi kostjale kätte 08.12.2023 väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole hagile vastanud.
4.Kohus märkis 29.02.2024 kohtunõudes, et kohtu esialgsel hinnangul on kostjale laenu andmisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning andis hagejale täiendava tähtaja ümberarvestuse tegemiseks. Hageja kohtu määratud tähtajaks ümberarvestust ei esitanud.
5.13.06.2024 kirjaga teatas kohus, et tulenevalt esitatud nõuete suurusest menetleb kohus asja lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405 ja andis tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Samuti märkis kohus, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on kostja tasunud hagejale põhivõlgnevust ületava summa.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 468,20 eurot, intressi 100,15 eurot ja sissenõudmiskulusid 20 eurot.
7.Kohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 11.09.2017 maksekaardi lepingu nr xxx, mille alusel väljastas hageja kostjale maksekaardi ning avas esmase laenulimiidi 1 500 eurot (dtl 3942). Leping on kostja poolt käsitsi allkirjastatud. Samuti tuvastas kohus, et hageja ja kostja sõlmisid 09.10.2018 maksekaardi lepingu asenduskaardi saamise kohta, mille alusel oli krediidilimiit 1 500 eurot (dtl 43-47). Hagiavalduse kohaselt on kostja tagastamata põhivõla jääk 468,20 eurot.
8.Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
9.Kohus tuvastas, et 11.09.2017 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 18,92%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 56,76%. Praegusel juhul ei ületa laenu krediidi kulukuse määr (42%) VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.
10.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23). Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1 leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55). Tarbijal on küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50
lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2‐14‐21710, p 29.3). Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: •
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
•
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
•
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
•
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda
esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.
11.Kohus selgitas 12.09.2023 hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused, ning neid asjaolusid tõendada (dtl 453-454).
12.Hagiavaldusest ja hageja 19.09.2023 vastusest ning sellele lisatud tõenditest järeldub, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.
12.1.Hageja selgituse (dtl 461-462) kohaselt on hageja kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtnud kostja krediiditaotluse, teinud päringud maksehäireregistritesse Creditinfo Eesti AS ja Krediidiregister OÜ. Samuti lähtus hageja asjaolust, et kostja on varasemalt tasunud kolm hagejaga sõlmitud laenulepingut korrektselt. Lepingu kehtivuse ajal on hageja hinnanud kostja krediidivõimet tehes päringuid kostja kogumispensioni kohta. Hagimaterjalidest ei nähtu, et hageja oleks küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet, mille põhjal oleks võimalik tuvastada kostja varaline seisund ning regulaarse sissetuleku suurus (KAVS § 49 lg 1 p 1). Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. Kostja on märkinud laenutaotluses oma sissetuleku suuruseks 1 680 eurot ja kohustusteks 300 eurot. Hageja tegi pensioniregistrisse päringud 05.07.2019 ja 13.08.2020, s.o lepingu kehtivuse ajal. Hageja ei selgitanud enne lepingu sõlmimist välja, milline on kostja sissetuleku allikas ja kas tegemist on regulaarse sissetulekuga. Samuti ei ole hageja kontrollinud kostja igakuiste kohustuste ja majapidamiskulude suurust ja sisu. Laenutaotluses märgitud ning registritest nähtuvad andmed ei ole piisavad, et selgitada välja tarbija tegelikud sissetulekud ja kohustused ning sissetulekute regulaarsus.
12.2.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja ei järginud VÕS § 4034 lg 2 esimeses lauses nõutavat hoolsust. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid hageja pidi neid ka kontrollima. Praegusel juhul ei nähtu, et hageja seda teinud oleks.
13.Kohus märkis 13.06.2024 kirjas, et hageja ei ole välja toonud, kui palju sai kostja krediiti kokku ja kui palju tasus kostja laenuandjale kokku põhivõla ja intresside katteks. Kohtu arvutuste kohaselt hageja esitatud andmete põhjal sai kostja krediiti kokku 2 492,31 eurot ning tasus hagejale kokku 4 031,73 eurot, sh intresside katteks 1 973,28 eurot (dtl 48-205). Kohus tuvastas, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, seega tuleb kõik kostja tasutu arvestada põhivõla katteks. Kuivõrd kostja on tasunud hagejale 1 539,42 eurot enam kui kostja kasutusse saadud summa (4 031,73 – 2 492,31), jääb hageja põhivõla nõue 468,20 eurot rahuldamata.
14.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2). Seadusjärgne intressimäär alates maksekaardi väljastamisest 11.09.2017 kuni 31.12.2022 oli 0 ja alates 01.01.2023 kuni 20.02.2023 oli 2,5%. Lepingus kokkulepitud intressimäär on seadusjärgsest suurem, 42% aastas. Hageja saab seega nõuda VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi alates laenu
väljastamisest. Kuivõrd kostja on hagejale intresside katteks tasunud juba suurema summa kui seadusjärgse intressimäära järgi arvestatud intress, jääb hageja intressinõue rahuldamata.
15.Rahuldamata jääb ka sissenõudmiskulude nõue 20 eurot, kuivõrd meeldetuletuskirjade saatmise ajal ei olnud kostjal võlga ning lepingut ei olnud kehtivalt üles öeldud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
16.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
17.Hagi rahuldamata jätmise korral jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja menetluses ei osalenud, seega puuduvad rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud. Kuivõrd hageja menetluskulud jäävad hageja kanda, ei hinda kohus hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust.
18.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
19.Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS § 317 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast
(allkirjastatud digitaalselt) Helina Mark kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.