Eesistuja Vahur-Peeter Liin, liikmed Ants Kull ja Margit Vutt
Kohtuasi
Tallinna Tehnikaülikooli hagi AKTSIASELTSI TALLINNA VESI vastu õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks, alternatiivselt lepinguliste kohustuste rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks või alusetust rikastumisest tuleneva hüvitise maksmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2024. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tallinna Tehnikaülikooli kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
803 363 eurot 10 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Tallinna Tehnikaülikool, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Arsi Pavelts, Indrek Leppik ja Mari Anne Rosalie Rohtla Kostja AKTSIASELTS TALLINNA VESI, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Katri Tomson ja Tanel Kalaus
Asja läbivaatamine
23. mai 2024. a kohtuistung
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2024. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-10417 ja Harju Maakohtu 9. juuni 2023. a otsus samas tsiviilasjas. Saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Jätta rahuldamata Tallinna Tehnikaülikooli taotlus küsida Euroopa Kohtult eelotsust.
3.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2-22-10417
1.Tallinna Tehnikaülikool (hageja) esitas 15. juulil 2022 Harju Maakohtule AKTSIASELTSI TALLINNA VESI (kostja) vastu hagi, milles palub kostjalt välja mõista 743 854 eurot 70 senti ja viivise. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja teised talle nõude loovutanud veetarbijad tasunud ajavahemikus
1.novembrist 2010 kuni 1. detsembrini 2019 kostjale veeteenuse eest tariifi alusel, mis oli oluliselt kõrgem kui seaduses sätestatud põhjendatud hind kuni 30. juunini 2023 kehtinud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseaduse (ÜVVKS) § 14 tähenduses. 1. novembril 2010 jõustusid ÜVVKS-i muudatused, millega kehtestati vee-ettevõtjale (sh kostjale) kohustus kehtestada Konkurentsiametiga kooskõlastatuna selline veeteenuse hind, mis vastab ÜVVKS §-s 14 toodud kriteeriumitele (põhjendatud hind). Selleks tuli kostjal esitada Konkurentsiametile selline veeteenuse hinna kooskõlastamise taotlus (hinnataotlus), mis vastab ÜVVKS § 14 jj kriteeriumitele ja mille alusel saab Konkurentsiamet kinnitada põhjendatud hinna. Kostja esitas Konkurentsiametile 9. novembril 2010 hinnataotluse, kuid Konkurentsiamet jättis selle 2. mai 2011. a otsusega kooskõlastamata, sest kostja taotletud veeteenuse hind oli liiga kõrge. Samuti tegi Konkurentsiamet kostjale 10. oktoobril 2011 ettekirjutuse nr 9.2-3/11-001, millega kohustas kostjat viima veeteenuse hinna Tallinnas ja Sauel vastavusse ÜVVKS-iga. Kostja vaidlustas nii Konkurentsiameti 2. mai 2011. a otsuse kui ka 10. oktoobri 2011. a ettekirjutuse halduskohtus. Kostja kaebus jäi rahuldamata 12. detsembril 2017 haldusasjas nr 3-11-1355 tehtud Riigikohtu otsusega, millega on tuvastatud, et kostja rikkus põhjendatud hinna kehtestamise kohustust. Kostja esitas 2. septembril 2019 Konkurentsiametile uue hinnataotluse, mille alusel Konkurentsiamet kooskõlastas 18. oktoobril 2019 veeteenuste hinna selliselt, et alates 1. detsembrist 2019 on veeteenuse hind ärikliendile 3,43 eurot/m3 (+ km) ja erakliendile (kodutarbijale, elanikele) 1,27 eurot/m3 (+ km). Sellega langes veeteenuste hind alates 1. detsembrist 2019 ärikliendile 15% ja erakliendile 27%. Seega hakkas kostja põhjendatud ehk seadusele vastava hinnaga veeteenust pakkuma alles
1.detsembrist 2019, s.o ligi üheksa aastat pärast ÜVVKS-i regulatsiooni muudatuste jõustumist. Kostja rikkus seadusest tulenevat põhjendatud hinna kehtestamise kohustust ja tekitas sellega hagejale ning talle nõude loovutanud isikutele õigusvastaselt kahju (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 7 ja ÜVVKS § 14 jj). Alternatiivselt on kostja tekitanud kahju lepingu rikkumisega või on kostja alusetult rikastunud (VÕS § 1028 ja ÜVVKS § 14 jj), sest ulatuses, milles kostja nõudis hagejalt ja hagejale nõude loovutanud isikutelt põhjendamatult kõrget hinda, on hinnakokkulepe tühine, sest täidetud on kohustust, mida ei olnud olemas.
2.Hageja taotles vaheotsuse tegemist nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta ja palus tuvastada hagejal nõudeõiguse olemasolu.
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt on hagejal ja talle nõude loovutanud isikutel kostjaga lepinguline suhe, mille alusel kostja osutab neile veeteenust. Kõikides veeteenuste osutamiseks sõlmitud ja sõlmitavates lepingutes on tingimus, mille kohaselt kohustub kostja osutama oma klientidele veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuseid vastavalt õigusaktidega kehtestatud hindadele.
2(12)
2-22-10417 ÜVVKS § 16 lg 6 sätestab, et kuni 1. novembri 2010. a muudatustega jõustunud ÜVVKS-i hinnaregulatsiooni nõuetele vastava hinna kehtestamiseni tuleb vee-ettevõtjal teenust osutada
31.oktoobril 2010 kehtinud hindadega. See tähendab, et ÜVVKS § 14 jj nõuetele mittevastav hind ei ole iseenesest ebaseaduslik, vaid seadusandja on selliseks olukorraks näinud ette konkreetse korra, mida vee-ettevõtja on kohustatud järgima ning mida kostja on Konkurentsiameti järelevalve all ka järginud. ÜVVKS § 16 lg 6 välistab nii veeteenuste hinnakokkuleppe õigusvastasuse kui ka tühisuse. Olukorras, kus õiguslik alus kostja kohaldatud hindade kasutamiseks oli olemas, ei ole täidetud VÕS § 1028 esimene eeldus ehk kohustuse täitmiseks õigusliku aluse puudumine, mitte tekkimine või hilisem äralangemine. Hageja ei ole tõendanud, et kostja kohaldatud veeteenuse hind oleks olnud vastuolus mõne kostjale õigusaktidest tuleneva kohustusega. Konkurentsiamet ei kehtestanud vaidlusalusel ajal ka ajutisi hindu, mida lubab teha ÜVVKS § 16 lg 9. ÜVVKS-iga saaks olla vastuolus ainult selline Konkurentsiameti poolt kooskõlastamata hind, mis ei tulene ka ÜVVKS § 16 lg-st 6. Pealegi oleks hageja nõue ka selle põhjendatuse korral suuremas osas aegunud.
4.Maakohus tegi 9. juunil 2023 vaheotsuse lõppotsusena, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude alusetu rikastumise nõudeks VÕS § 1028 lg 1 järgi. Maakohus leidis, et 1. novembril 2010 jõustunud ÜVVKS-i redaktsioonist tuleneb, et kuni ajani, mil Konkurentsiamet kooskõlastab vee-ettevõtja hinnataotluse, võib vee-ettevõtja osutada teenust hinnaga, mille õiguslikuks aluseks on üks kolmest variandist: − Konkurentsiametiga kooskõlastatud hind; − ÜVVKS § 16 lg 9 alusel Konkurentsiameti kehtestatud ajutine hind; − ÜVVKS § 16 lg 6 alusel 31. oktoobril 2010 kehtinud hind, mis oli kehtestatud Tallinna Linnavalitsuse 30. septembri 2009. a määrusega nr 75 „Tallinna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonna veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinnad“ (linnavalitsuse määrus). Maakohus tuvastas, et kostja osutas hagejale ja talle nõude loovutanud isikutele veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuseid vastavalt õigusaktidega kehtestatud hindadele. Mistahes eelnimetatud kolmel viisil kehtestatud hind on õigusaktidega kehtestatud hind poolte sõlmitud lepingutes.
26.jaanuaril 2017 haldusasjas nr 3-11-1355 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse p-s 20 selgitas ringkonnakohus, et linnavalitsuse määrus ei muutunud 1. novembril 2010 kehtetuks, vaid kehtis edasi ja kuulus ÜVVKS § 16 lg 6 alusel kohaldamisele. Samuti selgitas ringkonnakohus, et sellega, et Tallinna Halduskohus peatas 6. veebruari 2012. a määrusega Konkurentsiameti ettekirjutuse täitmise kuni kohtuotsuse jõustumiseni, langes kostjal ära kohustus esitada enne kohtuvaidluse lõppemist Konkurentsiametile uus hinnataotlus. Maakohus leidis, et kostja ei ole vee-ettevõtjana kehtestanud ega rakendanud õigusvastast hinnakirja või rikkunud hinna kehtestamisel alates 1. novembrist 2010 kehtinud ÜVVKS § 14 lg-s 2 sätestatut. Tarbijate hüvitise nõuded kostja vastu on välistatud, kuna kostja võis osutada veeteenust ka ÜVVKS § 16 lg 6 alusel kehtestatud hinnaga. Seega tasusid hageja ja hagejale nõude loovutanud isikud seadusjärgset hinda.
3(12)
2-22-10417 Maakohus leidis ka seda, et kostjal ei olnud enne Konkurentsiametiga kohtuvaidluse lõppemist kohustust esitada Konkurentsiametile uut hinnataotlust, kuna Tallinna Halduskohtu 6. veebruari 2012. a määrusega peatati Konkurentsiameti ettekirjutuse täitmine. Maakohus ei nõustunud hagejaga, justkui võinuks ÜVVKS § 16 lg 6 alusel kuni 31. oktoobrini 2010 kehtinud hinda kohaldada üksnes 2-6 kuu või määratlemata mõistliku aja jooksul. Sellisel juhul lakkaks ÜVVKS § 16 lg 6 alusel kohaldatav hind umbmäärasel ajal kehtimast ja sellest tulenevalt tuleks kohaldada teadmata allikast tulevat muud hinda. Maakohus leidis kokkuvõttes, et linnavalitsuse määrusega kehtestatud ja 31. oktoobril 2010 kehtinud kostja hinnakirja rakendamine oli õiguspärane ja kooskõlas ÜVVKS § 16 lg 6 regulatsiooniga. Sellise hinna kohaldamisega täitis kostja seega lepingutest tulenevat kohustust osutada teenust õigusaktidega kehtestatud hinnaga. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et osas, milles kostja kohaldatud hind ei vastanud ÜVVKS § 14 lg 2 põhimõtetele, oli see vastuolus seaduse imperatiivse regulatsiooniga ja seega tühine. ÜVVKS § 14 lg 2 ei ole ainus imperatiivselt kohalduv hinnaregulatsioon ja seaduspärane oli ka hind, mis vastas ÜVVKS § 16 lg-le 6. Järelikult pole see hind seadusega vastuolus ja tühine. Eeltoodust tulenevalt tuvastas kohus hageja nõude põhjendamatuse ja jättis hagi rahuldamata.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue vaheotsuse, millega tuvastada hageja nõude põhjendatus ja saata asi maakohtule nõude suuruse osas menetluse jätkamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei kontrollinud maakohus hageja nõude põhjendatust hageja esitatud alternatiivsetel õiguslikel alustel. Hageja tugines ka kahju õigusvastasele tekitamisele, mis lähtus seadusest tuleneva kohustuse rikkumisest. Kui kostjale etteheidetud rikkumine on hõlmatud pooltevahelise lepingulise suhtega, on kostja rikkunud lepingulist kaitsekohustust.
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muutis maakohtu otsuse õiguslikku põhjendust. Menetluskulud jäid hageja kanda. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisel rikkunud menetlusõigust, kuid selle rikkumise saab apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kuna poolte vahel olid lepingulised suhted, mille maakohus on õigesti tuvastanud, siis tuleb esmalt hinnata, kas kostja on rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi. Ringkonnakohus leidis, et poolte leping vastab käsunduslepingu tunnustele VÕS § 619 mõttes. Hageja ja kostja vahelise lepingu p 3.1 järgi tasutakse arveid õigusaktidega juriidilisele isikule kehtestatud veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse hindade alusel. Pooled ei vaidle, et ka hagejale nõude loovutanud isikute, ja kostja vahelistes lepingutes on teenuse hinnas kokku lepitud samal viisil. Seega ei ole hind lepingutes kokku lepitud täpses rahalises vääringus, vaid on määratletud kord, kuidas hind kindlaks määratakse. Ringkonnakohus leidis, et tegemist on lahtiste tingimustega
4(12)
2-22-10417 VÕS § 26 lg 1 mõttes. Kuna osutatud teenuse hinna kujunemine ja suurus on reguleeritud seadusega, siis ei olnud pooltel võimalik teenuse hinda kokku leppida ja täpne hind oli jäetud lepingus lahtiseks. Ringkonnakohus ei nõustunud hagejaga, et vaatamata Konkurentsiameti otsuse vaidlustamisele ja selle täitmise peatamisele oleks kostja pidanud esitama Konkurentsiametile uue nõuetekohase hinnataotluse ja et osutades teenust varasema hinnaga, rikkus kostja lepingut. Kuna Konkurentsiameti ettekirjutuse täitmine oli peatatud, siis ei olnud kostjal kohustust esitada uut hinnataotlust enne kohtuvaidluse lõppu või haldusasjas kohaldatud esialgse õigussuhte reguleerimise abinõu tühistamist või muutmist. Kostjale ei saa ette heita, et ta oleks käitunud hea usu põhimõtte vastaselt, kuna ei arvestanud teiste lepinguosaliste õigustatud huvidega. Kostja ja Konkurentsiameti vahel oli halduskohtus vaidlus kehtestatava hinna üle ja selle menetluse ajal ei olnud kostjal kohustust esitada Konkurentsiametile taotlust uue hinna kooskõlastamiseks. Alates 1. novembrist 2010 kehtiva ÜVVKS § 16 lg 9 järgi oli Konkurentsiametil õigus kehtestada vee-ettevõtjale ajutine veeteenuse hind, kui vee-ettevõtja osutab veeteenust hinnaga, mis ei vasta ÜVVKS § 14 lg-s 2 sätestatud tingimustele, ning vee-ettevõtja on jätnud täitmata Konkurentsiameti ettekirjutuse. Konkurentsiameti kehtestatud hind kehtib, kuni vee-ettevõtja kooskõlastab uue veeteenuse hinna Konkurentsiametiga. Konkurentsiamet ei ole ÜVVKS § 16 lg 9 järgi kostja teenusele ajutist hinda kehtestanud. Ringkonnakohus leidis, et hageja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue on põhjendamatu, sest isegi kui kostja oleks rikkunud kohustust osutada tarbijatele teenust õigusaktides määratud hinnaga, oleks selle lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju ärahoidmine rikutud kohustuse eesmärgiks ja deliktilise nõude esitamine VÕS § 1044 lg 2 järgi välistatud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti selgitanud, millised variandid olid vee-ettevõtjal hinna kehtestamiseks ja et üks neist oli ÜVVKS § 16 lg-st 6 tulenev hind. Selleks oli linnavalitsuse määrusega kehtestatud hind.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus vaheotsus, millega tuvastada hageja nõude põhjendatus. Nõude suuruse osas palub hageja saata asja maakohtule menetluse jätkamiseks. Hageja palub küsida Euroopa Kohtult eelotsust selle kohta, kas ÜVVKS § 16 lg 6 on kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art-tega 102 ja 106, mille eesmärgiks on tagada siseturu tõrgeteta toimimine, võrdne kohtlemine, kaupade ja teenuste vaba liikumine, piiriülese konkurentsi tagamine ning ühe või mitme ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamise välistamine. 8.1 Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus valesti leidnud, et kostja ei ole rikkunud põhjendatud hinna kehtestamise kohustust. Kostja kehtestas seadusele vastava hinna alles üheksa aastat pärast selle kohustuse tekkimist. See, et kostja rikkus oma kohustust, on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-11-1355. Samuti on kostja kui monopoolses seisundis ettevõtja rikkunud konkurentsiseaduse (KonkS) § 16 p-st 1 tulenevat turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keeldu. Kostja on seega rikkunud seadustest tulenevaid kohustusi, mis annab hagejale õiguse nõuda temalt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist.
5(12)
2-22-10417
8.2.Kostja rikkumist ei õigusta see, et ta vaidles Konkurentsiametiga halduskohtus ja et Konkurentsiameti ettekirjutus täitmine oli esialgse õiguskaitse korras peatatud. Ettekirjutuse täitmise peatamine ei võta kostjalt ÜVVKS § 14 lg-st 2 tulenevat põhjendatud hinna kehtestamise kohustust.
8.3.Alternatiivselt on kostja rikkunud lepingulist kaitsekohustust, mille tõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist VÕS § 115 alusel. Kostja kohustus kehtestama lepingute alusel seadusjärgse hinna. Kostja rikkus seda kohustust ja selle rikkumise tõttu saab hageja nõuda kostjalt kahju hüvitamist ulatuses, mille võrra veeteenuse hind on põhjendatud hinnast kõrgem.
8.4.Alternatiivselt on kostja alusetult rikastunud. Hageja leiab, et turgu valitseva seisundi kuritarvitamine toob kaasa lepingute tühisuse, mistõttu on kostjale tasutud raha tühiste lepingute alusel. Tulenevalt VÕS § 1028 lg-st 1 ja § 1032 lg 1 esimesest lausest on hagejal õigus nõuda liigselt tasutu tagasi.
8.5.Hageja põhjendab Euroopa Kohtult eelotsuse küsimise taotlust sellega, et ÜVVKS § 16 lg 6 võib olla vastuolus Euroopa Liidu konkurentsiõigusega, sest valdkonnaspetsiifilistele reeglitele või haldusorganite otsustele tuginedes ei saa õigustada ebaõiglaste hindade kehtestamist. Selleks annab näiliselt õigusliku aluse ÜVVKS § 16 lg 6. See säte lubab monopoolsel ettevõtjal rakendada selliseid ebaõiglaseid müügihindasid, mis ületavad oluliselt kulusid ning mille alusel on piiratud kahjunõude esitamine turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja vastu.
9.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
9.1.Kostja hinnangul ei tulenenud talle seadusest põhjendatud hinna kehtestamise ega ka teatud aja jooksul hinnataotluse Konkurentsiametile esitamise kohustust. ÜVVKS § 16 lg 6 pani kostjale kohustuse kohaldada kuni uute hindade kooskõlastamiseni enne 1. novembrit 2010 jõustunud ÜVVKS-i muudatusi linnavalitsuse määrusega kehtestatud veeteenuse hindu. Kostja ei saanud valida, kas täita seadust (ÜVVKS § 16 lg-t 6) või mitte. Seega ei saanud kostja küsida hagejalt muud kui enne ÜVVKS-i muudatusi kehtinud hinda. Seda isegi juhul, kui see varasem hind ei olnud kooskõlas alates 1. novembrist 2010 kehtima hakanud ÜVVKS § 14 jj nõuetele vastava hinnaga.
9.2.Ekslik on hageja väide, et seadus kohustab kostjat esitama Konkurentsiametile veeteenuse hinnataotlust. Vastupidi – taotlus tuleb esitada vaid siis, kui Konkurentsiamet vee-ettevõtjale selle kohustuse paneb. ÜVVKS § 142 lg 6 järgi otsustab Konkurentsiamet 30 päeva jooksul vee-ettevõtjalt veeteenuse hinda muutvatest asjaoludest teada saamisest, kas ja millise tähtaja jooksul peab veeettevõtja esitama uue hinnataotluse. Kuivõrd Konkurentsiameti selle ettekirjutuse täitmine, millega kostjat kohustati esitama Konkurentsiametile uus hinna kooskõlastamise taotlus, peatati esialgse õiguskaitse määrusega, siis ei olnud kostjal kuni haldusasjas menetluse lõpuni kohustust esitada uusi hinnataotlusi.
9.3.Konkurentsiõigus ei ole selles vaidluses asjakohane. Kostja käitumist reguleerivad imperatiivsed valdkonnaspetsiifilised nõuded ja kohustused (sh ÜVVKS § 16 lg 6), mida kostja on järginud. ÜVVKS-i üheks eesmärgiks on seadusandja nimetanud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise ohu ärahoidmiseks detailsemate reeglite kehtestamist. Seetõttu on seadusandja ise välistanud ÜVVKS-i ja KonkS-i samaaegse kohaldumise kostja tegevusele ning samale seisukohale on varem jõudnud ka Riigikohus. Isegi kui see oleks asjakohane, siis ei ole kostja turgu valitsevat seisundit kuritarvitanud. Ka siis, kui möönda ÜVVKS-ist tuleneva kohustuse rikkumist, ei tähenda see turgu valitseva seisundi kuritarvitamist.
6(12)
2-22-10417
9.4.ELTL art-d 102 ja 106 ei ole selles vaidluses asjakohased, mistõttu ei ole alust küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Euroopa Liidu konkurentsiõigus (sh ELTL art-d 102 ja 106) kohaldub vaid siis, kui tegevus mõjutab märkimisväärselt liikmesriikidevahelist kaubandust. Sellist mõju praegusel juhul ei ole. Kostja tegevus ei saa mõjutada märkimisväärselt liikmesriikidevahelist kaubandust. Ka Euroopa Kohus on leidnud, et loomulike monopolide kaubaturud, sh veevarustuse ja kanalisatsiooni teenuste osutamine, on lokaalsed ega ole konkurentsile avatud ning seetõttu ei mõjuta need kaubaturud tavaliselt märkimisväärselt liikmesriikidevahelist kaubandust.
9.5.Hageja väited lepingus sisalduva hinnakokkuleppe tühisuse kohta on alusetud. Hind tulenes seadusest (ÜVVKS § 16 lg-st 6) ja kehtivast haldusaktist. Isegi kui seaduse alusel kehtiv hind ei vastanud alates 1. novembrist 2010 kehtima hakanud ÜVVKS § 14 jj nõuetele, ei muuda see hinnakokkulepet tühiseks. Samuti on tõendamata, kas ja kui palju kostja nõutud hind erines väidetavast põhjendatud hinnast. Seega ei ole alust ka alusetu rikastumise nõudel.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 5 alusel tühistada ja asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Hageja taotlus küsida Euroopa Kohtult eelotsust jääb rahuldamata.
11.Hageja nõuab kostjalt kuni 2019. a novembrini kehtinud veeteenuse hinna ja alates 1. detsembrist 2019 kehtiva veeteenuse hinna vahe hüvitamist ajavahemiku 1. jaanuarist 2011 kuni 30. novembrini 2019 eest. Hageja taotles maakohtult TsMS § 449 lg 1 alusel nõude põhjendatuse kohta vaheotsuse tegemist. Maakohus rahuldas hageja taotluse ja tegi TsMS § 449 lg 2 kolmanda lause kohaselt lõppotsuse, millega jättis hagi rahuldamata, leides, et hageja nõue on põhjendamatu. Seega on ka kassatsioonimenetluses lahendamisel üksnes nõude põhjendatuse küsimus. Kuivõrd kohtud ei ole käsitlenud poolte väiteid nõude aegumise ja suuruse kohta, siis ei ole need kassatsioonimenetluses vaidluse esemeks.
12.Kolleegium analüüsib esmalt kostja kohustust kehtestada veeteenuse hind (I), seejärel kohustuse liigitust lepinguliseks või lepinguväliseks (II) ja kahju hüvitamise nõude eeldusi (III). Lõpuks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV). I
13.Kolleegium nõustub kohtute põhjendustega osas, milles kohtud leidsid, et hageja nõue ei ole põhjendatud alusetu rikastumise sätete alusel. Kohtud on hageja vastavasisulistele väidetele piisavalt vastanud ja kolleegium ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata.
14.Kolleegium leiab aga, et ringkonnakohus on ekslikult asunud seisukohale, et hageja nõue ei ole põhjendatud ka kahju hüvitamise sätete alusel. Siinjuures on keskne küsimus, kas kostjal oli kohustus pärast ÜVVKS-i uue redaktsiooni jõustumist 1. novembril 2010 kehtestada seni kehtinud hinnast madalam veeteenuse hind. Maakohus ei ole otsuses hageja nõude põhjendatust kahju hüvitamise sätete alusel analüüsinud. Ringkonnakohus on seda maakohtu viga küll märganud ning sisuliselt jaatanud kostja kohustuse olemasolu, kuid leidnud, et kostja ei ole kohustust rikkunud, kuna ta vaidlustas halduskohtus Konkurentsiameti otsuse ja ettekirjutuse, millega kostja taotletud hind jäeti kooskõlastamata ja kohustati kostjat esitama uus taotlus hinna kooskõlastamiseks, samuti põhjusel, et
7(12)
2-22-10417 halduskohus peatas ettekirjutuse täitmise halduskohtumenetluse ajaks. Kolleegium selle käsitlusega ei nõustu.
15.Alates 1. novembrist 2010 kehtinud ÜVVKS § 141 lg 1 kohaselt oli veeteenuse hinna kehtestamine vee-ettevõtja pädevuses. Veeteenuse hinna kujundamise reeglid tulenesid ÜVVKS §-st 14, eelkõige § 14 lg-st 2. ÜVVKS § 142 lg 1 kohaselt pidi kostja veeteenuse hinna enne kehtestamist kooskõlastama Konkurentsiametiga, kes pidi kontrollima hinna vastavust ÜVVKS § 14 lg-s 2 sätestatud tingimustele. Kolleegium leiab, et viidatud sätetest tulenes kostjale kohustus kehtestada veeteenuse hind, mis vastaks ÜVVKS § 14 lg 2 kriteeriumitele. Selleks pidi kostja mh esitama enne nõuetekohase hinnataotluse Konkurentsiametile (vt p 18). Teistsugusele järeldusele ei anna alust asuda ka ÜVVKS § 16 lg 6, mille kohaselt seni, kuni veeettevõtja kehtestab hinnaregulatsiooni nõuetele vastava veeteenuse hinna, osutatakse veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenust tarbijatele 2010. aasta 31. oktoobril kehtinud hindadega. ÜVVKS § 16 on seaduse rakendussäte. Kolleegiumi hinnangul on selle sätte eesmärk reguleerida õiguslikku olukorda ajavahemikul ÜVVKS-i muudatuste jõustumisest kuni ajani, mil vee-ettevõtja jõuab esitada Konkurentsiametile ÜVVKS § 14 lg-le 2 vastava hinnataotluse, Konkurentsiamet selle kooskõlastada ja vee-ettevõtja uue hinna kehtestada. Säte oli vajalik tagamaks, et ajal, mil seaduse uue redaktsiooni alusel hinda kooskõlastatakse ning kehtestatakse, oleks veeteenusel mingi seadusest tulenev hind. Sätte mõtteks ei olnud aga võimaldada vee-ettevõtjal jätta piiramata ajaks kehtestamata ÜVVKS-i nõuetele vastav hind ja seega kehtima varasem hind.
16.Seda, et vee-ettevõtja ei võinud jätta piiramata ajaks kehtima vana hinda, kinnitavad ka ÜVVKS § 16 lg 6 viimane lause ning § 16 lg 9, mille kohaselt oli Konkurentsiametil õigus nõuda vee-ettevõtjalt ÜVVKS-i nõuetele vastava hinna kehtestamist ning kehtestada ajutine hind, kui veeettevõtja ei osuta teenust ÜVVKS § 14 lg 2 nõuetele vastava hinnaga. Neist sätetest tuleneb selgelt, et ÜVVKS § 14 lg 2 järgse hinna kehtestamata jätmine ei olnud lubatud. Vastasel juhul ei olnuks vaja anda Konkurentsiametile õigust nõuda hinna muutmist. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et kohustus kehtestada veeteenuse uus hind tulenes üksnes Konkurentsiameti ettekirjutusest. Eespool viidatud sätete kohaselt tuleneb kohustus kehtestada hind ja hinnatingimused ÜVVKS-ist. Konkurentsiametile oli antud üksnes pädevus teha järelevalvet selle üle, et vee-ettevõtja järgiks seadusest tulenevaid kohustusi. Samuti ei välista asjaolu, et seadusandja oli ette näinud ÜVVKS-i sätete järgimise tagamiseks avalik-õigusliku järelevalvemehhanismi, võimalust kasutada seaduse nõuetele vastava hinna kehtestamata jätmisel eraõiguslikke õiguskaitsevahendeid (RKHKo 22.10.2014, 3-3-1-14-14, p 20). Seetõttu ei välistanud kostja kohustust ka Konkurentsiametile ÜVVKS § 16 lg-s 9 antud võimalus kehtestada ajutine veeteenuse hind.
17.Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et Konkurentsiameti ettekirjutuste vaidlustamine ja nende täitmise peatamine halduskohtumenetluses välistas kostja kohustuse kehtestada ÜVVKS § 14 lg 2 nõuetele vastav hind. Nimelt tulenes hinna kehtestamise kohustus seadusest, mitte üksnes Konkurentsiameti ettekirjutusest. Kostjal oli küll õigus enda arvatavate õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, kuid kohtumenetluses osalemine ei vabastanud kostjat tema kohustusest. Pöördudes kohtusse ja jättes menetluse ajal kohtumenetluses vaidluse all olevad kohustused täitmata, peab isik arvestama, et juhul, kui kohus lahendab asja tema kahjuks, on ta oma kohustusi rikkunud.
18.Iseenesest on õige kostja väide, et ta ei saanud kehtestada uusi veeteenuse hindu ise, vaid pidi need enne Konkurentsiametiga kooskõlastama. See ei välista aga kostja kohustust kehtestada 8(12)
2-22-10417 ÜVVKS-i nõuetele vastav hind. Hinna kehtestamiseks oli kostjal ÜVVKS § 142 lg 1 järgi kohustus esitada selline hinnataotlus, milles sisalduv hind vastab ÜVVKS § 14 lg 2 nõuetele. Seega oli kooskõlastuse saamine kostja mõjualas – selleks tulnuks esitada nõuetekohane taotlus. Konkurentsiametil oli õigus jätta hind kooskõlastamata üksnes juhul, kui see ei vastanud ÜVVKS § 14 lg-le 2. Kolleegium möönab, et kuivõrd ÜVVKS ei sätesta kindlat hinda ega konkreetset arvutuskäiku hinna kehtestamiseks, ei saa üldjuhul vee-ettevõtjat pidada oma kohustust rikkunuks, kui tema esmane hinna kooskõlastamise taotlus jääb rahuldamata, kuid hiljemalt taotlusele saadud Konkurentsiameti tagasiside põhjal peaks vee-ettevõtja esitama seadusele vastava hinna kooskõlastamise taotluse. Nagu eespool märgitud, siis olukorras, kus vee-ettevõtja otsustab Konkurentsiameti seisukohad kohtus vaidlustada, võtab ta riski, et kaotuse korral on ta oma kohustust rikkunud. II
19.Hageja tugineb eelkõige sellele, et kostja on tekitanud talle ja talle nõude loovutanud isikutele õigusvastaselt kahju, sest rikkus seadusest tulenevalt kohustust VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 tähenduses. Samas on hageja alternatiivselt leidnud, et kostja peaks talle kahju hüvitama lepingurikkumise tõttu. Kohtud on tuvastanud, et kostja pakkus hagejale veeteenust lepingu alusel ja hinna osas oli lepingutes kokku lepitud, et teenust osutatakse õigusaktidega kehtestatud veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuste hindadega („...toimub arvlemine õigusaktidega juriidilisele isikule kehtestatud veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuse hindade alusel“).
20.Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et olukorras, mil hagi alusena on tuginetud poolte kokkuleppele, peavad kohtud andma esmalt hinnangu pooltevahelistele lepingulistele nõuetele. VÕS § 1044 lg 2 kohaselt ei saa lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist üldjuhul nõuda kahju õigusvastase tekitamise sätete (VÕS § 1043 jj) alusel. Kahju hüvitamist saaks lepingurikkumise korral VÕS § 1044 lg-te 2 ja 3 kohaselt erandina nõuda vaid siis, kui tekkinud kahju ärahoidmine ei olnud rikutud lepingulise kohustuse eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõttes või kui lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena põhjustati isiku surm, tekitati isikule kehavigastus või tervisekahju (RKTKo 01.12.2021, 2-19-3808/68, p 13; RKTKo 24.03.2021, 2-19-2439/36, p 13).
21.Seega tuleb anda hinnang sellele, kas kostja kohustus kehtestada ÜVVKS § 14 lg 2 nõuetele vastav hind oli lepinguline või lepinguväline. Selleks tuleb tõlgendada sõlmitud lepinguid ja eelkõige neis sisalduvaid hinnakokkuleppeid. Lepingu tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 2 kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada muu hulgas lepingu sõlmimise asjaolusid ning lepingu olemust ja eesmärki (VÕS § 29 lg 5 p-d 1 ja 4). Kui hinnakokkulepe on tüüptingimus, siis tuleb seda tõlgendada VÕS § 39 lg 1 kohaselt nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.
22.Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et olukorras, kus lepingu sõlmimise ajal kehtinud ÜVVKS-i redaktsiooni kohaselt kehtestas veeteenuse hinna kohalik omavalitsus, ei olnud alates
1.novembrist 2010 kehtinud ÜVVKS-ist tulenev kostja kohustus kehtestada ÜVVKS-i nõuetele vastav hind lepinguga hõlmatud. Tuvastatud asjaoludel ei olnud lepingutes kokku lepitud kindlat hinda, vaid viidatud oli üksnes õigusaktidega kehtestatud hinnale. Kohtud ei ole tuvastanud, et poolte ühine tahe lepingut sõlmides oli suunatud üksnes lepingu sõlmimise ajal õigusaktidega kehtestatud 9(12)
2-22-10417 hinna kokkuleppimisele. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et oma olemuselt oli tegemist VÕS § 26 lg 1 mõttes lahtise tingimusega. VÕS § 26 lg 1 kohaselt võivad lepingupooled jätta lepingut sõlmides mõnedes tingimustes kokku leppimata kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused ühe lepingupoole või kolmanda isiku määrata. Sellele vastab olemuslikult poolte kokkulepe, millega ei lepitud kokku kindlas hinnas, vaid jäeti see õigusaktidega reguleerida. Sarnaselt on veeteenuse hinda lahtise tingimusena käsitatud ka Riigikohtu varasemas praktikas (RKTKo 01.02.2011, 3-2-1-125-10, p 52).
23.Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et lepingus sisalduv hinnakokkulepe ei hõlmanud kokkulepet, et mingil hetkel kehtestab hinna mitte enam õigusakt, vaid hoopis vee-ettevõtja ise. Tõlgendades lepingut VÕS § 29 lg 4 või § 39 lg 1 järgi mõistliku isiku positsioonilt, saab järeldada, et pooled arvestasid hinnakokkulepet sõlmides, et veeteenuse hind on õigusaktidega reguleeritud, ja soovisid lähtuda igal ajahetkel kehtivast õiguslikust regulatsioonist. Seadusest ei tulene eeldust, et lahtiseks jäetud lepingutingimuse (nt hinna) osas peaks olema pooltel lepingut sõlmides kindel arusaam, milliseks see kujuneb. 1. novembril 2010 kehtima hakanud ÜVVKS-i redaktsiooni kohaselt oli seadusjärgseks veeteenuse hinnaks eelkõige vee-ettevõtja kehtestatud ja Konkurentsiametiga kooskõlastatud hind.
24.Kolleegium selgitab, et praegune asi erineb hageja viidatud Riigikohtu otsuses (RKTKo 13.11.2020, 2-15-505) käsitletud olukorrast, kuivõrd praegu ei olnud lepingus sõlmitud konkreetset hinnakokkulepet, millega oleks kehtestatud ebaõiglaselt kõrge hind. Leping viitas üksnes õigusaktidest tulenevale hinnale. Olukorras, kus kostjal oli ÜVVKS-ist kui veeteenuse hinda reguleerivast õigusaktist lähtudes kohustus veeteenuse hind kehtestada, oli see kohustus tulenevalt lepingus sisalduvast viitest õigusaktile lepinguline kohustus. III
25.Võlausaldaja võib lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt nt RKTKo 14.03.2019 2-17-1937/52, p 15): • võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); • võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); • võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); • kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).
26.Nagu eespool märgitud, oli kostja kohustuseks kehtestada veeteenuse hind, mis vastaks ÜVVKS § 14 lg 2 nõuetele. Seega on kostja oma kohustust rikkunud, kui ta seda hinda ei kehtestanud. Kostja on väitnud, et ÜVVKS § 14 lg 2 nõuetele vastav hind ei olnud väiksem kui vaidlusalusel perioodil kehtinud veeteenuse hind. Samas on kohtud tuvastanud, et alates 1. detsembrist 2019 kostja kehtestatud hind oli madalam kui vaidlusalusel perioodil kehtinud hind. Kolleegiumi hinnangul saab eeldada, et Konkurentsiameti kooskõlastatud hind oli põhjendatud hind ka vaidlusalusel ajavahemikul. Üldise elukalliduse tõusu tõttu hinnad üldjuhul ajas kasvavad, mitte ei lange. Asjaolu, et Konkurentsiamet kooskõlastas ligi üheksa aastat pärast kostja esimest hinnataotlust hinna, mis oli ka esialgses taotluses sisalduvast hinnast madalam, annab alust järeldada, et kostja pakkus veeteenust vahepealsel ajal kallima hinnaga, kui oleks olnud ÜVVKS § 14 lg 2 tingimustele vastav hind. Kui kostja soovib tugineda asjaolule, et vaidlusalusel ajal oli ÜVVKS § 14 lg 2 tingimustele vastav hind kõrgem kui hiljem kooskõlastatud hind, peab ta seda tõendama.
10(12)
2-22-10417
27.Kuivõrd ÜVVKS-is ei olnud sätestatud, millise aja jooksul pidi vee-ettevõtja ÜVVKS § 14 lg 2 nõuetele vastava hinna kehtestama, tuli see kohustus täita VÕS § 82 lg 3 järgi mõistliku aja jooksul. VÕS § 82 lg 3 sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.
28.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata, milline oli mõistlik aeg seadusele vastava hinna kehtestamiseks. Kolleegiumi hinnangul tuleb mõistliku aja sisustamisel arvestada seda, et veeteenuse hinna kehtestamiseks tuleb kostjal koostada ÜVVKS § 142 lg 1 esimese lause järgi hinnataotlus ja esitada see Konkurentsiametile. Samuti tuleb arvestada aega, mis kulub Konkurentsiametil ÜVVKS § 142 lg 1 teise lause järgi selleks, et kontrollida, et taotletud hind sisaldaks üksnes ÜVVKS § 14 lg-s 2 ettenähtud põhjendatud kulusid ja põhjendatud tulukust. Seega kuulub põhjendatud aja hulka ka hinnataotluse kooskõlastamise otsuse tegemiseks kuluv aeg (ÜVVKS § 142 lg 4). Põhjendatud võib olla mõistliku aja sisustamisel arvestada ka sellega, et kui Konkurentsiamet jätab vee-ettevõtja hinnataotluse kooskõlastamata, tuleb vee-ettevõtjal koostada ja esitada korduv taotlus, mille kooskõlastamise otsuse tegemiseks kulub Konkurentsiametil omakorda aega. Seega ei ole välistatud, et mõistliku aja hulka kuulub ühe korduva taotluse esitamise ja sellele kooskõlastuse andmiseks kuluv aeg. Lähtekohaks mõistliku aja tuvastamiseks on, kui kaua aega kulub tavapäraselt teiste vee-ettevõtjate hinnataotluste kooskõlastamiseks. Pooltel on võimalik välja tuua ja tõendada asjaolusid, millest nähtub, et praeguses asjas oleks see aeg olnud pikem või lühem.
29.Lepingulise kohustuse rikkumise korral vabaneb kostja vastutusest VÕS § 103 lg 2 järgi üksnes juhul, kui rikkumine toimus vääramatu jõu tõttu.
30.Kostja tugines sellele, et ta esitas Konkurentsiametiga peetud kohtuvaidluse ajal Konkurentsiametile uusi taotlusi veeteenuse hinna kooskõlastamiseks, mille Konkurentsiamet jättis läbi vaatamata. Kui nendes taotlustes soovis kostja sellise hinna kooskõlastamist, mis vastas ÜVVKS § 14 lg 2 tingimustele ja mis oleks tulnud Konkurentsiametil põhimõtteliselt kooskõlastada, siis ei ole välistatud, et kostja tegi kõik endast oleneva, et kehtestada kooskõlastamata jäetud taotluse esitamise järel seadusele vastav veeteenuse hind. Sellisel juhul võib olla see, et kostja ei kehtestanud seadusele vastavat veeteenuse hinda, tingitud Konkurentsiameti tegevusest, mitte kostja tegevusest. Eelnimetatud juhul võib kostja rikkumine olla vabandatav. Riigikohus ei saa tulenevalt TsMS § 668 lg-st 5 ise tõendeid koguda ega uurida, mistõttu tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas kostja esitatud hinnataotlused olid sellised, mille Konkurentsiamet oleks pidanud kooskõlastama, ehk kas nendes taotletud hind vastas ÜVVKS § 14 lg 2 tingimustele. Selle aluseks olevad asjaolud peab välja tooma ja tõendama kostja.
31.Kolleegium leiab, et kui kostja on rikkunud kohustust kehtestada põhjendatud hind, saab hageja kahjuks olla eelkõige tasutud hinna ja ÜVVKS § 14 lg 2 nõuetele vastava hinna vahe. Nagu eespool märgitud, saab lähtuda eeldusest, et põhjendatud hind oli Konkurentsiameti hiljem kooskõlastatud hind. Pooltel on võimalik tõendada, et see oli vastavalt suurem või väiksem.
32.Kostja on väitnud, et hagejal ei ole tekkinud kahju, kuna ta on liigkõrge veeteenuse hinna kandnud edasi enda klientidele. Kolleegium märgib, et seda asjaolu peab tõendama kostja. Seejuures välistab nõude põhjendatuse üksnes olukord, kus hagejal ei ole üldse kahju tekkinud. Muul juhul saab olla küsimus üksnes kahju suuruses.
33.Kolleegium leiab, et poolte hinnakokkuleppega, milles viidatakse õigusaktidega kehtestatud hinnale, taheti mh tagada, et kostja kehtestaks seaduse nõuetele vastava hinna. Seega, kui kostja on 11(12)
2-22-10417 rikkunud ÜVVKS § 14 lg 2 järgse veeteenuse hinna kehtestamise kohustust, on sellega tekitatud kahju hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga. Samuti pidi kostja ette nägema, et ÜVVKS § 14 lg 2 nõuetele vastava hinna kehtestamata jätmisega tekib hagejale ja talle nõude loovutanud isikutele kahju. IV
34.Hageja taotles eelotsuse küsimist Euroopa Kohtult selle kohta, kas ÜVVKS § 16 lg 6 võib olla vastuolus Euroopa Liidu konkurentsiõigusega. Kostja tugines ÜVVKS § 16 lg-le 6, väites, et tal ei olnud selle sätte tõttu lepingulist kohustust kehtestada ÜVVKS § 14 lg 2 tingimustele vastavat hinda ega ka kohustust esitada Konkurentsiametile sellistele tingimustele vastavat hinnataotlust (ÜVVKS § 142 lg 1). Kuivõrd kolleegium leidis eelnevalt, et ÜVVKS § 16 lg 6 ei mõjutanud kostja selliseid kohustusi, siis ei ole kostja võimaliku lepingulise kohustuse rikkumise hindamisel oluline, kas ÜVVKS § 16 lg 6 võib olla vastuolus Euroopa Liidu konkurentsiõigusega. Sellest tulenevalt jääb rahuldamata hageja taotlus küsida Euroopa Kohtult selle kohta eelotsust.
35.Kuna maakohus on kvalifitseerinud hageja nõude alusetu rikastumise õiguse alusel esitatud nõudeks, jättes täielikult hindamata hageja lepingulise nõude põhjendatuse, siis tuleb lisaks ringkonnakohtu otsusele tühistada ka maakohtu otsus ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
36.Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.