Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kindlaks määratud menetluskuludest, s.o 101.50 eurot, OK Incure OÜ kasuks.

10.06.2023, 10.07.2023 ja 10.08.2023 tasumisega, mistõttu andis XXX Xxx OÜ kostjale 10.08.2023 teatisega täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles XXX Xxx OÜ lepingu üldtingimuste p 4.4.8 alusel 25.08.2023 lepingu üles. XXX Xxx OÜ teavitas kostjat 28.08.2023 krediidilepingust nr xxx tulenevate nõuete loovutamisest hagejale. Hageja palub kostjalt välja mõista VÕS § 1132 lg 1, lepingule lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe p 3 ja üldtingimuste p 2.9 alusel võla sissenõudmiskulu summas 15.00 eurot. XXX Xxx OÜ saatis kostjale lepingu kehtivusajal e-posti aadressile tasuta meeldetuletuskirjad 13.06.2023; 11.07.2023 ja 10.08.2023 ning tasulised meeldetuletuskirjad 18.06.2023 (5.00 eurot); 18.07.2023 (5.00 eurot) ja 17.08.2023 (5.00 eurot). Hageja palub kostjalt välja mõista VÕS § 1132 lg 2 p 2 ja tarbijakrediidi teabelehe p 3 alusel võla sissenõudmiskulu summas 30.00 eurot. Hageja on teinud kohtuvälises menetluses mõistlikke pingutusi, et saada kostjaga kontakti kokkulepe saavutamiseks kohtuväliselt, edastades pärast lepingu lõppemist kostjale nii e-posti kui ka posti teel järgnevad tasulised nõudekirjad: 15.09.2023 (20.00 eurot); 26.09.2023 (5.00 eurot); 19.10.2023 (5.00 eurot). Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks krediidilepingust nr xxx tulenev põhivõlgnevus 497.71 eurot, intress 58.92 eurot, viivis 47.44 eurot ja võla sissenõudmiskulud 45.00 eurot. Hageja esitas 26.04.2024 ja 13.05.2024 oma nõude ümberarvestuse ja selgituse, et kui kohus leiab, et algne krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb arvestada kostja poolt lepingu nr xxx katteks tehtud tagasimakseid kokku summas 192.13 eurot põhivõla katteks, millisel juhul kujuneb hageja põhinõudeks 373.87 eurot (566.00 eurot - 192.13 eurot). Hageja selgitas, et lepingu nr xxx puhul on tegemist laenutootega, millel puudub kindel kuumakse ja tagasimaksegraafik. Igakuine makse sõltub kostja poolt kasutatavast krediidist ning tagasimakstud summadest. Limiit on korduvkasutatav, mis tähendab, et klient saab tagasimakstud põhiosade osas krediiti uuesti kasutusele võtta ning klient tasub intressi vastavalt kasutatud limiidile, mistõttu on tagasimaksegraafiku koostamisel arvestatud keskmise tagasimakse summaga, lähtudes krediidi kogukulust 1008.18 eurot jagatuna lepingu perioodiga 60 kuud. Juhuks, kui kohus leiab, et algne krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, esitab hageja alternatiivselt VÕS § 108 lg 1 alusel lepingu täitmise nõude, mõista kostjalt hageja kasuks välja lepingust xxx tulenev sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus 153.34 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed (s.o uue maksegraafiku põhiosamaksed nr 21-34) alates maksetähtpäevale järgnevast päevast. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud, sh riigilõiv summas 175.00 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväited Kohus on lugenud kostjale hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kätte toimetatuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 317 lg l2 alusel 25.02.2024. Kostja kohtu määratud tähtajaks kirjalikku vastust ei esitanud, hagile vastuväiteid ei esitanud. Kohtuotsuse põhjendused I Kohus menetleb hagi lihtsustatud korras tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt. TsMS § 444 lg-st 2 tuleneb, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks krediidilepingust nr xxx tulenev põhivõlgnevus 497.71 eurot, intress 58.92 eurot, viivis 47.44 eurot ja võla sissenõudmiskulud 45.00 eurot. Hageja ja kostja vahel puudub vaidlus järgmises: XXX Xxx OÜ ja kostja sõlmisid 05.09.2022 krediidilepingu nr xxx, krediidilimiidiga (maksimaalne kasutusse võetav krediit) 500.00 eurot, intressi määraga 40% aastas, viivise määraga 24% aastas (dtl 42-46); kostja sai krediidilepingu nr xxx alusel perioodil 05.09.2022-09.05.2023 krediiti kokku summas 566.00 eurot (dtl 47-49); kostjalt on toimunud krediidilepingu nr xxx alusel laekumisi XXX Xxx OÜ-le kogusummas 192.13 eurot (dtl 50; 58); kostja ei täitnud krediidilepingust nr xxx tulenevaid maksekohustusi alates 10.06.2023 tagasimaksest; XXX Xxx OÜ saatis kostjale 10.08.2023 krediidilepingu nr xxx ülesütlemise teatise ja ütles 25.08.2023 krediidilepingu nr xxx üles (dtl 54); hageja teavitas 28.08.2023 kostjat krediidilepingust nr xxx tulenevate nõuete loovutamisest hagejale (dtl 55); XXX Xxx OÜ saatis kostjale krediidilepingu nr xxx alusel tasuta meeldetuletuskirjad 13.06.2023; 11.07.2023 ja 10.08.2023 (dtl 60); XXX Xxx OÜ saatis kostjale krediidilepingu nr xxx alusel tasulised meeldetuletuskirjad 18.06.2023 (dtl 51); 18.07.2023 (dtl 52) ja 17.08.2023 (dtl 53); Hageja saatis kostjale kohtuvälises menetluses krediidilepingu nr xxx alusel tasulised meeldetuletuskirjad 15.09.2023 (dtl 64-65); 26.09.2023 (dtl 61-62); 19.10.2023 (dtl 63). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. II Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 5 järgi tekivad tsiviilõigused ja -kohustused muu hulgas tehingutest. TsÜS § 67 lg 1 järgi on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab kohustuse täitmise vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-s 1 ja § 108 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 101 lg 1 p-des 1 ja 6, § 108 lg-s 1 ja § 113 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma (VÕS § 401 lg 1). VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 4062 lg 1 näeb ette, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam

kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. VÕS § 4034 lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. VÕS § 4034 lg 3 sätestab, et krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg-st 6 tuleneb, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. III Kohus hindab esmalt, kas hagi aluseks olevate tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse määrad on kooskõlas VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevate nõuetega. Krediidilepingu nr xxx kohaselt on krediidi kulukuse määr 47,48% aastas. Lepingu sõlmimisele eelnenud Eesti Panga 31.05.2022 avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 16,30%. Kohtu arvutuste kohaselt ei ületa 05.09.2022 sõlmitud krediidilepingu nr xxx krediidi kulukuse määr VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevat piirmäära 48,90% (3 x 16,30%) ning kostjale antud krediidi kogukulu on seadusega kooskõlas. IV Järgnevalt hindab kohus, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja selgitas, et krediidiandja XXX Xxx OÜ on hinnanud kostja krediidivõimelisust, võttes arvesse kostja tausta, maksehäireid ning ka kostja poolt esitatud andmete tõesust. Kostja esitas enne lepingu sõlmimist andmed enda igakuise netosissetuleku (1200.00 eurot), finantskohustuste (82.00 eurot) ja igakuiste muude kohustuste kohta (400.00 eurot). Krediidiandaja kontrollis kostja sissetulekute õigsust Maksu- ja Tolliametist saadud andmete alusel, mille analüüsi tulemusel saadi kostja viimase nelja kuu keskmiseks netosissetulekuks 1263.00 eurot. Finantskohustuste hindamisel lähtuti kostja poolt esitatud andmetest, eeldades andmete õigsust. Krediidiandja arvutas sisemise valemi abil finantskohustusteks 473.00 eurot ning maksevõime arvutamisel lähtuti sellest, et kliendi muud igakuised kulud on 400.00 eurot ja igakuised finantskohustused 473.00 eurot. Arvutati Creditinfo skoor, milleks saadi 94 (st tõenäosus sattuda makseraskustesse on 94%). Lisaks kontrollis krediidiandja kostja andmeid registritest. Eelneva

tulemusel jõudis krediidiandja veendumusele, et kostja on krediidivõimeline. Kostjal puudusid mistahes maksehäired. Krediidilimiit 500.00 eurot (keskmine osamakse ca 17.00 eurot) oli krediidiandja hinnangul kostjale jõukohane. Hageja on esitanud kohtule tõenditena krediiditoimiku (dtl 27-29), kostja esitatud andmed (dtl 30), Maksu- ja Tolliameti päringu vastuse (dtl 31-36), Creditinfo skoori päringu vastuse (dtl 37), väliste päringute vastused (krediidiinfo, rahvastikuregister, Taust.ee, riikliku taustaga isikud (Pep)) (dtl 38-40). Riigikohus on oma 24.11.2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098, p-des 17 ja 18 selgitanud, et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Riigikohtu juhiste kohaselt tuleb krediidiandjal üldjuhul krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtu hinnangul ei saa pidada hageja viidatud päringute tegemist registritesse piisavaks kostja krediidivõimelisuse hindamisel. Arvestades eeltoodut ei saanud kohtu hinnangul XXX Xxx OÜ-l tekkida VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline, sest krediidiandjal puudusid piisavad andmed vastavale järeldusele jõudmiseks. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Seega, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, loeb kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Hageja esitas 26.04.2024 ja 13.05.2024 oma nõude ümberarvestuse ja selgituse, et kui kohus leiab, et algne krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb arvestada kostja poolt lepingu nr xxx katteks tehtud tagasimakseid kokku summas 192.13 eurot põhivõla katteks, millisel juhul kujuneb hageja põhinõudeks 373.87 eurot (566.00 eurot - 192.13 eurot). Hageja esitas alternatiivselt VÕS § 108 lg 1 alusel lepingu täitmise nõude, mõista kostjalt hageja kasuks välja lepingust xxx tulenev sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus 153.34 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed (s.o uue maksegraafiku põhiosamaksed nr 21-34) alates maksetähtpäevale järgnevast päevast.

Kohus selgitab, et samast lepingust tuleneva sissenõutavaks muutunud summa tasumisele suunatud nõuded ei ole alternatiivsed nõuded vaatamata sellele, et nõude summad on erinevad. Seega vaatamata sellele, et hageja on ise sõnastanud oma hilisema nõude võrreldes algses hagis esitatuga alternatiivse nõudena. Samuti ei ole hageja loobunud algses hagis esitatud nõudest. Seega 13.05.2024 hageja menetlusdokumendis esitatud sissenõutavaks muutunud põhivõla nõue ei ole algse hagi nõude suhtes alternatiivne nõue TsMS § 370 lg 2 mõttes. Küll aga on alternatiivne nõue mõista kostjalt TsMS § 369 kohaselt välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad tagasimaksed vastavalt uuele maksegraafikule. V Järgnevalt hindab kohus, kas krediidilepingu ülesütlemine oli kehtiv. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Krediidilepingu nr xxx alusel sai kostja perioodil 05.09.2022-09.05.2023 krediiti kokku summas 566.00 eurot ning kohustus tegema krediidiandjale tagasimakseid vastavalt igakuiselt esitatavatele arvetele iga kuu 10. kuupäevaks. Minimaalne osamakse koosneb krediidi tagasimaksest (1/60 krediidijäägist) ja intressist, mida krediidiandja arvutab igakuiselt kasutusse võetud krediidisummalt. Kostja jättis tasumata kolm järjestikust osamakset 10.06.2023, 10.07.2023 ja 10.08.2023, mistõttu saatis XXX Xxx OÜ kostjale 10.08.2023 ülesütlemise teatise ja ütles 25.08.2023 krediidilepingu nr xxx üles. Arvestades kõik kostja tagasimaksed põhinõude katteks, ei saa lugeda lepingut 25.08.2023 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega viivituses ning saabunud ei ole veel ka lepingu lõpptähtaeg. Seega ei olnud krediidilepingu nr xxx ülesütlemine kehtiv. VI Kohus kontrollib, millises ulatuses on hageja põhinõue sissenõutavaks muutunud. Hageja märgib, et kostjalt on toimunud krediidilepingu nr xxx alusel tagasimakseid kokku summas 192.13 eurot ning kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb lugeda tagasimaksed põhivõla katteks ning kostjal tuleb tagastada krediidilepingu nr xxx alusel 373.87 eurot (566.00 eurot - 192.13 eurot). Kuivõrd kohus tuvastas eelnevalt, et krediidileping nr xxx ei olnud kehtivalt üles öeldud, on põhjendatud põhivõlgnevuse väljamõistmine üksnes kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud tagasimaksete ulatuses. Hageja esitas 26.04.2024 ja 13.05.2024 uuesti määratud tagasimaksed, millest on kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud põhiosa maksed kuni 10.06.2024 osamakseni, kogusummas 352.80 eurot (16.80 eurot x 21), millest kostja on tasunud 192.13 eurot. Seega kohtuotsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud krediidilepingu nr xxx alusel põhivõlg 160.67 eurot (352.80 eurot - 192.13 eurot). Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks edasiulatuvalt alates kohtuotsuse tegemisest välja krediidilepingu nr xxx alusel hageja 13.05.2024 uuesti määratud maksegraafiku kohased põhiosamaksed nende sissenõutavaks muutumisel alates 10.07.2024 kuni 10.07.2025, kogusummas 213.20 eurot (dtl 102-103). Kohus on seisukohal, et edasiulatuv tagasimaksete tasumise nõue on põhjendatud, sest kostja ei ole tasunud pikema perioodi vältel ka seniseid makseid. Seetõttu rahuldab kohus hageja edasiulatuva tagasimaksete väljamõistmise nõude.

VII Kohus hindab hageja kõrvalnõuete põhjendatust. Krediidilepingu nr xxx alusel palub hageja kostjalt välja mõista intressi võlgnevus 58.92 eurot, viivise võlgnevus 47.44 eurot ja võla sissenõudmiskulud 45.00 eurot. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise tõttu asendub lepingujärgne intressimäär seadusjärgse intressiga, mis kuni 2023. aastani oli 0%. Krediidileping nr xxx sõlmiti 05.09.2022, seega oli lepingu sõlmimise ajal seadusjärgne intressi määr 0%. Tagasimaksete uuesti määramisel ei ole hageja intressi juurde arvestanud. Seega jääb hageja intressinõue rahuldamata. Hageja on arvestanud hagiavalduse kohaselt viivist määraga 24% aastas põhinõudelt 497.71 eurot alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 26.08.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 17.01.2024, mis moodustab viivise summaks 47.44 eurot. Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et krediidileping nr xxx ei olnud kehtivalt üles öeldud, ei ole põhjendatud hageja viivise nõue alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni. Seega jääb hageja viivisenõue rahuldamata. VÕS § 1132 lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. VÕS § 1132 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda pärast lepingu lõppemist tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot; sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Hageja nõuab sissenõudekulude hüvitist kogusummas 45.00 eurot, millest 15.00 eurot moodustavad lepingu kehtivusajal esialgse krediidiandja saadetud meeldetuletuskirjadega seonduvad kulud ning 30.00 eurot pärast lepingu lõppemist hageja saadetud meeldetuletuskirjadega seonduvad kulud. Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et krediidileping nr xxx ei olnud kehtivalt üles öeldud ja kostja ei olnud ülesütlemise hetkeks osamaksetega viivituses, on hageja sissenõudmiskulude hüvitamise nõue õiguslikult põhjendamatu ning jääb rahuldamata. VIII Kõike eelnevat arvesse võttes leiab kohus, et OK Incure OÜ hagi V K vastu võlgnevuse väljamõistmiseks on osaliselt põhjendatud ja kuulub osalisele rahuldamisele. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 05.09.2022 XXX Xxx OÜga sõlmitud krediidilepingust nr xxx tuleneva põhivõlgnevuse 160.67 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja edasiulatuvalt alates kohtuotsuse tegemisest 05.09.2022 XXX Xxx OÜ-ga sõlmitud krediidilepingu nr xxx alusel hageja 13.05.2024 uuesti määratud maksegraafiku kohased põhiosamaksed nende sissenõutavaks muutumisel alates 10.07.2024 kuni 10.07.2025, kogusummas 213.20 eurot, järgmiselt: 10.07.2024 - 16.80 eurot; 10.08.2024 - 16.80 eurot;

10.09.2024 - 16.80 eurot; 10.10.2024 - 16.80 eurot; 10.11.2024 - 16.80 eurot; 10.12.2024 - 16.80 eurot; 10.01.2025 - 16.80 eurot; 10.02.2025 - 16.80 eurot; 10.03.2025 - 16.80 eurot; 10.04.2025 - 16.80 eurot; 10.05.2025 - 16.80 eurot; 10.06.2025 - 16.80 eurot; 10.07.2025 – 11.60 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja põhivõlgnevuse nõude 123.84 eurot, intressi nõude 58.92 eurot, viivise nõude 47.44 eurot ja sissenõudmiskulude nõude 45.00 eurot Menetluskulude jaotus ja kättetoimetamine TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuivõrd hageja nõudis kostjalt kokku 649.07 euro maksmist, millest kohus rahuldab 58% (373.87 eurot / 649.07 eurot), siis on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 42% ulatuses hageja kanda ja 58% ulatuses kostja kanda. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu 03.06.2013.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13 p 14). Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskulud, mille moodustab riigilõiv summas 175.00 eurot. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivisemääras. Kohtu hinnangul on täies ulatuses põhjendatud menetluskulu riigilõiv 175.00 eurot. Kohus määrab TsMS § 174 lg 1 alusel hageja menetluskulude suuruseks 175.00 eurot, mis koosneb riigilõivust.

Kuivõrd kohus jättis 58% hageja menetluskuludest kostja kanda, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 101.50 eurot. TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (101.50 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 177 lg 3 kohaselt kohtulahend menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Kohus toimetas asja materjalid kostjale kätte avalikult. Kohtule ei ole menetluse käigus teatavaks saanud täiendavaid kostja andmeid. Seega tuleb kohtuotsus kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS § 317 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Mõistlik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.