Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist.

ASJAOLUD

Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt sõlmisid esialgne võlausaldaja I AS ja kostja M. B. 04.10.2022 järelmaksulepingu nr. xxxx, mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 38,65% aastas ja intressimäär 25% aastas. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 5.07.2023. a kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 25.07.2023. a saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. I AS loovutas 31.07.2023 kostja vastase nõude OÜ Aktiva Finance Group-le koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on omandanud teabe, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude. Tulenevalt KAVS § 49 on krediidiandjal kohustus kontrollida laenutaotleja sissetulekut ning veenduda tema maksevõimekuses. Muu hulgas kontrollib laenuhaldur analüüsi raames ka kliendi igakuiseid kohustusi. Tulenevalt sellest, et krediidiandjatele ei ole sätestatud mitte ühegi regulatsiooniga sissetulekute ning kohustuste suhtarvu, siis lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Hageja on hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja jõudnud positiivsete otsuseni. Hageja on seisukohal, et on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud. Kui taotluste täitmisel esitas kostja hagejale ebaõigeid andmeid, ei saa viimasele ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Hageja ei saa eeldada, et temale esitatud andmed ei ole õiged. Kui laenusaaja soovib teadlikult teist lepingupoolt eksitada, käitub ta VÕS § 14 tulenevate nõuete vastaselt. Kui kostja teadis, et ta suuremate finantskohustuste võtmisel ei ole suuteline neid täitma, ei oleks tohtinud lepingut sõlmida. Laenu võtmise otsustab klient, kes hindab krediidiasutuse poolt esitatud teabe ja hoiatuste põhjal laenutoote ja laenutingimuste sobivust oma isikliku laenuhuviga ja finantsolukorraga ning ka vastutab laenulepingu sõlmimisega kaasnevate tagajärgede eest. Kui tarbija enda tahtlik käitumine toob kaasa tarbija krediidivõimelisuse valesti hindamise ja krediidi andmise tarbijale, kes tõeste ja täielike andmete esitamise korral poleks krediiti saanud, ei ole tarbijal õigus 2 (9)

tugineda VÕS § 4034 lg-le 6 ja krediidiandja poolt krediidivõimelisuse valesti hindamine ei too kaasa lg-s 7 nimetatud tagajärgi. Vastutustundliku laenamise nõuete täitmist vajaliku hoolsusega ei saa käsitleda positiivse tulemuse garantiina kliendi hilisema maksevõime suhtes. Laenuandmisel ja -võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim ülesnäidatud hoolsus ei pruugi tuua kliendile positiivset tulemust, samuti kliendi hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru vaikimisi krediidiasutuse hooletuseks. Hageja esitas tõendina laenutaotluse ja maksehäireregistri väljavõtte. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. I on teinud mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. Pank eeldab, et tarbijatel on enda finantsseisundi (sh regulaarse sissetuleku) kohta kõige täpsem informatsioon ning tarbijad esitavad pangale täpset ja tõest informatsiooni. Pank kasutab riskipõhist lähenemist tarbijate sissetuleku kontrollimiseks. Pank rakendab erinevaid riskikontrolle, mis võivad põhjustada negatiivse otsuse (näiteks varasem maksekäitumine) või pangakonto väljavõtte esitamise kohustuse. Negatiivne otsus või sissetuleku tõendamise kohustus rakendub ennekõike juhul, kui tarbija poolt esitatud ning tema kohta erinevatest allikatest saadud informatsiooni kogumis vaadeldes tekib kahtlus tarbija poolt esitatud informatsiooni õigsuses lähtuvalt panga varasemast kogemusest sarnaste näitajatega tarbijagruppidega. Isikusamasuse tuvastamine käis Smart-ID või Mobiil ID-ga PIN 1 sisestamisega. Seega on hageja tõendanud, et on kogutud ja kontrollitud (sh analüüsinud teavet enne krediidilepingu sõlmimist,) kostja majandusliku seisu, s.o sissetulekute, vara ja kohustuste kohta. Seadusest ei tulene nõuet, et tarbijalt tuleb igal juhul krediidi taotlemisel nõuda kontoväljavõtet, vaid krediidiandjal tuleb adekvaatselt hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu informatsioon on krediidivõime hindamiseks piisav. Samuti tuleb lähtuda antava krediidi summast. Kostja poolt sõlmitud järelmaksu lepingu puhul on tegemist pangatootega, mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu kontoanalüüsi. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Klient on sõlminud lepingu ja kinnitanud, et laenulepingu tingimused on arusaadavad. Kostja puhul on tegemist teovõimelise subjektiga, kes saab aru oma tegudest ja peab kandma oma tegude tagajärgi. Lepingu sõlmimisel oli kostja teadlik, et laen on kohustus mida tuleb täita. Lepingu alusel soetas kostja kauba maksumusega 1970,09 eurot. Kostja kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostjalt ei ole toimunud ühtegi makset põhiosa katteks. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg summas 1970,09 eurot. Pooled on laenulepingu põhi- ja üldtingimustele kokku leppinud, et kostja on kohustatud tasuma intressi. Lepingu punkti 6 kohaselt: Intressi arvestamine Teenuselepingu jõustumise päevast (k.a.). Intressi arvestamisel lähtume tegelikust päevade arvust kuus ja 360-päevasest aastast. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 25% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 1. osamaksest, s.o 15.04.2023 kuni ülesütlemiseni 25.07.2023. a kokku summas 324,99 eurot (78,17 x 4 + 12,31). Kostja intressi tasunud ei ole.

3 (9)

Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hageja esitab tõendina hageja poolt kostjale saadetud kirjad. Hageja sissenõudekulude summa 50.- euro kujunemine: 15.08.2023. a esimese tasulise kirja saatmine 25 eurot, 23.08.2023. a teise tasulise kirja saatmine 5 eurot, 14.10.2023. a kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Tulenevalt eeltoodust on sissenõudmisega seotud kulud kokku 50.- eurot. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 1970,09 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 26.07.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 9.02.2024 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras s.o 25% aastas, kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 268,38 eurot. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude täitmiseni. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 10.02.2024 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o 25% aastas. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 1970,09 eurot, intress 324,99 eurot, sissenõudmiskulud 50.- eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 268,38 eurot; samuti mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis alates 10.02.2024 kuni põhinõude summas 1970,09 eurot täitmiseni intressimääraga võrdses määras 25% aastas. Kostja vastus Viru Maakohtu 12.02.2024 määrusega võeti hagi menetlusse ja edastati kostjale vastamiseks 14 päeva jooksul määruse kättesaamisest. Kostja on 18.02.2024, s.o hagile vastamise tähtaja jooksul edastanud kohtule e-kirja, milles märgib, et on xxxx invaliid. Kohus asus seisukohale, et käsitledes kostja e-kirja kostja vastusena, esinevad selles puudused. Viru Maakohtu 06.03.2024 määrusega jäeti kostja vastus käiguta ning anti kostjale tähtaeg nõuetekohase vastuse esitamiseks hagile. Kostja sai määruse kätte 25.03.2024, kuid 20päevase tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 15.04.2024 nõuetekohast vastust kohtule ei esitanud ega taotlenud tähtaja pikendamist.

KOHTU PÕHJENDUSED

Tsiviilasjas nr 2-23-11580 on Tartu Ringkonnakohtu 04.12.2023 otsuse (jõustunud 09.01.2024) p-s 7 märkinud, et kõigil juhtudel, kus kohus saab tagaseljaotsuse tegemisele asumisel hinnata nõude aluseks oleva tehingu kehtivust selle võimaliku tühisuse aspektist, ei tohi maakohus tehingu tühisuse korral tagaseljaotsust teha. Kuna kohtul ei ole ühelgi juhul kohustust TsMS § 407 lg 1 järgi tagaseljaotsust teha, võib kohus oma sellist diskretsiooniõigust kasutada ka juhtudel, kus ta tagaseljaotsuse tegemisel ei saa kõrvaldada kahtlust, kas tehing, millele hageja tugineb, on tühine või kehtiv. Seega on kohtul sellises olukorras alati õigus asja sisuliselt menetleda ning käesolevalt lahendab kohus asja sisulise otsusega. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Hageja nõue kostja vastu tuleneb hageja ja kostja vahel 05.10.2022 (hagiavalduse kohaselt 04.10.2022) sõlmitud järelmaksulepingust, mis oma olemuselt on tarbijakrediidileping. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu 05.03.2020 4 (9)

otsus asjas nr C-679/18). Riigikohus on oma praktikas korduvalt selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad. VÕS § 406 lg 1 kohaselt on krediidi kulukuse määr krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Käesoleval juhul on krediidi kulukuse määraks 38,65%, mille kohus leiab olevat kooskõlas seaduses sätestatud määraga. Kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1– 7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Vastavalt KAVS § 49 lg-le 1 peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 1. lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg-st 4 tulenevalt ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud 5 (9)

andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Eelkõige tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõte ja hinnata seda, kui muud andmed ei ole piisavad. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist peab VÕS § 4034 lg 13 järgi vaidluse korral tõendama krediidiandja. Tallinna Ringkonnakohus on 8. novembri 2021 otsuse (tsiviilasjas nr 2-20-106661) p-s 55 osundanud, et: „Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja oleks nõuetekohaselt kostja krediidivõimelisust hinnanud“. Kohus on 23.04.2024 kohtunõudega kohustanud hagejat täiendavalt selgitama ja tõendama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist kostjaga krediidilepingu sõlmimisel. 17.05.2024 vastuses ei ole hageja täiendavaid selgitusi ega tõendeid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas esitanud. Hageja on märkinud, et kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud krediidisumma 1970,09 eurot ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 26.07.2023. a VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus märgib, et selleks, et kohus saaks kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, on vajalik näidata konkreetseid faktilisi asjaolusid selle kohta, mida krediidiandja on teinud, et omandada teavet, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidilepingus kokkulepitud tingimustel laenu tagasi maksma, ja kuidas on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust, sh milliste kogutud andmete pealt on krediidiandja teinud milliseid järeldusi. Samuti tuleb selgelt välja tuua, kust on andmed kogutud ja kuidas on kostjalt saadud andmeid kontrollitud. Hagiavaldusest nähtub, et krediidiandja on kostja krediidivõimelisuse hindamiseks võtnud aluseks krediiditaotluses kostja poolt esitatud andmed igakuise sissetuleku ja kohususte kohta. Samas ei ole kohtule esitatud tõendeid, millest nähtuks, kuidas krediidiandja kostja poolt avalduses toodud sissetulekute suurust ja regulaarsust või kohustuste mahtu kontrollis. Kohtu hinnangul ei saa kostja laenutaotlus olla aluseks tema finantsvõimekuse hindamisel. Hageja ei ole välja toonud, kuidas kontrolliti kostja sissetulekuid ja olemasolevaid kohustusi. Samuti pole hageja välja toonud, et kostja enda sissetulekute osas valeandmeid oleks esitanud või et kostja krediidiandja nõudmisel enda finantsvõimekuse kohta täiendavaid andmeid esitanud ei oleks. Krediidiandja on teinud päringu maksehäireregistrisse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Kohus leiab, et ainuüksi kehtivate maksehäirete puudumine ei saanud tõendada kostja krediidivõimekust. Kohus leiab, et kostjaga tarbijakrediidilepingut sõlmides ei ole järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole piisava hoolsusega kontrollinud kostja krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevaid andmeid. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija 6 (9)

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Hageja on hagis välja toonud, et kostja sai soetada kauba maksumusega 1970,09 eurot. Kostja kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostjalt ei ole toimunud ühtegi makset põhiosa katteks. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 5.07.2023.a kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 25.07.2023.a saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Seega on leping üles öeldud alates 25.07.2023. Kohus leiab, et leping on kehtivalt üles öeldud. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 1970,09 eurot. Tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 on rikkumise tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli alates 1. osamaksest, s.o 15.04.2023 kuni 30.06.2023 oli 2,5% aastas, mis 77-päevase perioodi eest moodustas 10,39 eurot. Perioodil 01.07.2023 kuni ülesütlemisavalduse tegemiseni 25.07.2023 oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 4% ja seega moodustas intress 25 päeva eest 5,4 eurot. Kokku moodustab intress VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses intressimääras perioodil 15.04.2023 - 25.07.2023 15,79 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivis põhivõlalt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 26.07.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 9.02.2024 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras s.o 25% aastas. Hageja on viidanud Riigikohtu lahendis 3-2-1-120-08 (p 12) esitatud seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leiab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Maakohus märgib, et hagile lisatud järelmaksulepingu (lisa 1) tingimuste kohaselt on intressimääraks 25% aastas ning viivisemääraks 24% aastas. Pooled ei ole lepingus kokku leppinud, et intressimäär on võrdne viivisemääraga. Kohus märgib, et Riigikohtu lahendi kohaselt on aktsepteeritav intressimääraga võrdne viivisemäär, kuid sellekohane kokkulepe peaks sisalduma lepingus. Tagantjärele ei saa nõuda Riigikohtu lahendile viidates intressimääraga võrdses määras viivist, kui selliselt ei ole lepingus kokku lepitud. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral on hagejal õigus nõuda seaduse alusel viivist seadusjärgses, s.o VÕS § 113 lg 1 teise lause järgses viivisemääras (analoogselt VÕS § 4034 lg 7, mille kohaselt lepingus kokku lepitud intressimäär asendub seadusjärgse intressimääraga).

7 (9)

Eeltoodust tulenevalt tuleb sissenõutavaks muutunud viivist arvestada 1970,09 eurolt seadusjärgse viivisemääraga perioodil 26.07.2023 (lepingu ülesütlemisele järgnev päev) 09.02.2024 (hagiavalduse esitamine). Perioodil 26.07.2023 - 31.12.2023 moodustub viivis summas 102,98 eurot määraga 12% aastas ning perioodil 01.01.2024 - 09.02.2024 summas 26,91 eurot määraga 12,5% aastas. Kokku on sissenõutavaks muutunud viivis hagi esitamise seisuga 129,89 eurot. Hageja on esitanud ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõude. Kohus on seisukohal, et tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõue on põhjendatud rahuldada seadusjärgses intressimääras selliselt, et põhinõudelt 1970,09 eurolt kuulub väljamõistmisele viivis alates 10.02.2024 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud 50.- eurot. Tartu Ringkonnakohus on lahendi nr 2-21-125271 p-s 9 märkinud, et: “VÕS § 4034 lg 7 tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu, haldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest”. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hagiavalduse kohaselt kujunesid hageja sissenõudmiskulud 50 eurot järgmiselt: 15.08.2023.a esimese tasulise kirja saatmine 25 eurot; 23.08.2023.a teise tasulise kirja saatmine 5 eurot; 14.10.2023. a kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot; muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Hageja on sissenõudmiskulude tekkimise tõendina esitanud pdf-formaadis dokumendi (hagi lisa 8), milles on väidetavad kostjale saadetud kirjad. Kohus leiab, et nimetatud tõend ei ole piisav sissenõudmiskulude tõendamiseks. Kirjad on tekstina ühes failis, nende algus ja lõpp on raskesti eristatav ning on ilmne, et sellise failina neid kostjale saata ei saanud. Kohus leiab, et VÕS § 1132 lg 2 näol ei ole tegemist seadustatud hinnakirjaga, vaid piirmääradega hüvitiste välja mõistmisele. Seega nõudmaks konkreetset summat meeldetuletuskirja eest, peab kahju tekkimine olema hageja poolt tõendatud. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud kahju hüvitamise nõude eeldusi ega muid tekkinud kulutusi ning kohus jätab sissenõudmiskulude nõude rahuldamata. Seega kuulub hagi rahuldamisele järgmiselt. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 1970,09 eurot, intress 15,79 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis hagi esitamise seisuga 129,89 eurot, viivis alates 10.02.2024 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud TsMS § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lõike 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. 8 (9)

Kohus rahuldab hagi osaliselt ja jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja menetluskuludeks käesolevas menetluses on riigilõiv summas 420 eurot ja õigusabikulud 358 eurot. Hageja palub lisaks kostjalt välja mõista viivis menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulude nimekirja (hagi lisa 10) kohaselt on hageja ja hageja esindaja kokku leppinud 1 töötunni hinnaks 169.- eurot ilma käibemaksuta. Täiendavate alusdokumentidega tutvumisele ja nende analüüsile, hagiavalduse ettevalmistamisele ja koostamisele, lisade kogumisele ja komplekteerimisele ning dokumentide kohtule esitamisele kulus esindajal 2 tundi (2x169), lisandub maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu summas 20.- eurot. Kohus loeb hageja õigusabikulud põhjendatuks. Seega on hageja põhjendatud menetluskuludeks kokku 778.- eurot. Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. Kuivõrd kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, lähtub kohus hagi rahuldamise ulatuse kindlakstegemisel esialgsest hagihinnast ning kohtuotsusega rahuldatavate nõuete alusel hagihinnaga sarnaselt arvutatud summast. Hagi kuulub seega rahuldamisele 76% ulatuses. Hageja põhjendatud menetluskuludeks on 778.- eurot, millest 76% on 591,28 eurot. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulud summas 591,28 eurot. TsMS § 177 lõike 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maido Roots Kohtunik

9 (9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.