Võlaõigus

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist.

ASJAOLUD

Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt sõlmisid TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal ja kostja 08.02.2023 järelmaksulepingu nr. xxxx. Lepingu krediidi kulukuse määraks on 19,85%. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis hageja 08.06.2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg 14 päeva võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles hageja 23.06.2023 lepingu üles. Hageja selgitab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist. Hageja on omandanud teabe lähtudes VÕS § 4034 lg-dest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Muu hulgas kontrollib laenuhaldur analüüsi raames kliendi igakuiseid kohustusi. Tulenevalt sellest, et krediidiandjatele ei ole sätestatud sissetulekute ning kohustuste suhtarvu, siis lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Hageja on hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja jõudnud positiivsete otsuseni. Hageja on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud. Kui taotluste täitmisel esitas kostja hagejale ebaõigeid andmeid, ei saa viimasele ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Hageja ei saa eeldada, et temale esitatud andmed ei ole õiged. Kui kostja teadis, et ta suuremate finantskohustuste võtmisel ei ole suuteline neid täitma, ei oleks tohtinud lepingut sõlmida. Kui tarbija enda tahtlik käitumine toob kaasa tarbija krediidivõimelisuse valesti hindamise ja krediidi andmise tarbijale, kes tõeste ja täielike andmete esitamise korral poleks krediiti saanud, ei ole tarbijal õigus tugineda VÕS § 4034 lg-le 6 ja krediidiandja poolt krediidivõimelisuse valesti hindamine ei too kaasa lg-s 7 nimetatud tagajärgi. Hageja esitab tõendina kostja taotluse. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud Maksehäireregistritesse ning tuvastas, et krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Seega on hageja tõendanud, et on kogunud ja kontrollinud (sh analüüsinud teavet enne krediidilepingu sõlmimist, kostja majandusliku seisu, s.o sissetulekute, vara ja kohustuste kohta). Seadusest ei tulene nõuet, et tarbijalt tuleb igal juhul krediidi taotlemisel nõuda kontoväljavõtet, vaid krediidiandjal tuleb 2 (9)

adekvaatselt hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Hageja on seisukohal, et pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu informatsioon on krediidivõime hindamiseks piisav, sh kontrollinud vähemalt tarbija sissetulekut andmebaasidest. Samuti tuleb lähtuda antava krediidi summast. Kostja poolt sõlmitud järelmaksu lepingu puhul on tegemist pangatootega, mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu kontoanalüüsi. Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita lepingus toodud summas osamaksega järelmaksulepingut. Arvestades hagi aluseks oleva järelmaksulepingu summat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Hageja kontrollis kostja esitatud teavet vastavalt KAVS § 50 lg-le 3 ja 4 taotlusel esitatud andmete ja avalike andmebaaside põhjal. KAVS § 49 ja § 50 ning vastavalt hageja siseeeskirjadele kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodikale analüüsis krediidiandja eelnevalt nimetatud teavet kogumis ning hindas tarbija krediidivõimelisust. Krediidivõtja laenukoormuse arvutamisel võetakse arvesse kõiki krediidivõtja poolt esitatud andmeid ja avalikest andmebaasidest saadavaid andmeid. Krediidiandjal ei ole võimalik võtta krediidivõimekuse hindamisel arvesse andmeid, mis ei ole talle mitte kuidagi kättesaadavad või nähtavad või mida laenusaajale ei avaldata. Samuti on hageja selgitanud lepingust tulenevaid õiguseid ja kohustusi ning see info on edastatud ka kirjalikult kostjale. Kostja on sõlminud lepingu ja kinnitanud, et lepingu tingimused on arusaadavad. Kostja puhul on tegemist teovõimelise subjektiga, kes saab aru oma tegudest ja peab kandma oma tegude tagajärgi. Lepingu sõlmimisel oli kostja teadlik, et laen on kohustus, mida tuleb täita. Lepingu alusel sai kostja soetada kauba maksumusega 2004.- eurot. Kostja kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 10.03.2023 – 10.02.2024. Kostjalt ei ole hagejale ühtegi laekumist toimunud. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg summas 2004.- eurot. Intressi arvestatakse vastavalt lepingus kokku lepitud kokku intressimäärale 14,67% aastas ja 0,83% päevas. Kostjal on intressi võlgnevus alates 1. osamaksest 10.03.2023 kuni ülesütlemiseni s.o 23.06.2023, kokku summas 171,51 eurot (47,74+ 40,20+ 36,92+ 33,58+ 13,07). Kostja intressi tasunud ei ole. Tulenevalt eeltoodust on intressi võlgnevus summas 171,51 eurot. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 2004,00 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 24.05.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 16.02.2024 lepingus kokku lepitud intressi aastase määraga s.o 14,67% kooskõlas lepingu üldtingimuste punktiga 3.2. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 216,56 eurot. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 216,56 eurot. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamise järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni. Edaspidi nõuab hageja viivist kogu põhinõudelt s.o 2004.- eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 17.02.2024 lepingujärgses intressimääraga võrdses määras 14,67% aastas. Arvestatuna ühe aasta kohta moodustub viivise summa järgmiselt: põhivõlg 2004,00 eurot x 14,67% = 293,98 eurot. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hageja sissenõudekulude summa 50.- eurot kujunemine: 02.08.2023 tasulise kirja saatmine 25 eurot; 21.09.2023 3 (9)

tasulise kirja saatmine 5 eurot; 24.11.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot; muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Hageja palub hagi rahuldada, mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 2004.- eurot, intress 171,51 eurot, sissenõudmiskulud 50.- eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 216,56 eurot; samuti palub hageja kostjalt välja mõista hageja kasuks viivis alates 17.02.2024 kuni põhinõude summas 2004.- eurot täitmiseni 14,67% aastas. Kostja vastus Viru Maakohtu 03.04.2024 määrusega võeti hagi menetlusse ja edastati kostjale vastamiseks 14 päeva jooksul määruse kättesaamisest. Kostja on keeldunud menetlusdokumente vastu võtmast. TsMS § 325 kohaselt, kui isik seadusliku aluseta keeldub dokumendi vastuvõtmisest, loetakse dokument kätte toimetatuks alates selle vastuvõtmisest keeldumisest. Dokument jäetakse sel juhul saaja elu- või äriruumi või pannakse saaja postkasti. Ruumi ja postkasti puudumisel tagastatakse dokument kohtule. 29.04.2024 on kostja keeldunud dokumentide vastuvõtmisest ja need on jäetud postkasti. Kostja ei ole tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 13.05.2024 hagile vastust esitanud ega taotlenud tähtaja pikendamist.

KOHTU PÕHJENDUSED

Tsiviilasjas nr 2-23-11580 on Tartu Ringkonnakohtu 04.12.2023 otsuse (jõustunud 09.01.2024) p-s 7 märkinud, et kõigil juhtudel, kus kohus saab tagaseljaotsuse tegemisele asumisel hinnata nõude aluseks oleva tehingu kehtivust selle võimaliku tühisuse aspektist, ei tohi maakohus tehingu tühisuse korral tagaseljaotsust teha. Kuna kohtul ei ole ühelgi juhul kohustust TsMS § 407 lg 1 järgi tagaseljaotsust teha, võib kohus oma sellist diskretsiooniõigust kasutada ka juhtudel, kus ta tagaseljaotsuse tegemisel ei saa kõrvaldada kahtlust, kas tehing, millele hageja tugineb, on tühine või kehtiv. Seega on kohtul sellises olukorras alati õigus asja sisuliselt menetleda ning käesolevalt lahendab kohus asja sisulise otsusega. Hageja nõue kostja vastu tuleneb hageja ja kostja vahel 08.02.2023 sõlmitud järelmaksulepingust, mis oma olemuselt on tarbijakrediidileping. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18). Riigikohus on oma praktikas korduvalt selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad. VÕS § 406 lg 1 kohaselt on krediidi kulukuse määr krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra 4 (9)

arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Kohus on 22.02.2024 määruses kohustanud hagejat selgitama, mis on käesoleval juhul krediidikulukuse määraks ja milliseid andmeid arvesse võttes on see arvutatud. Nimelt on hageja hagiavalduse punktis 1.3. toonud krediidikulukuse määraks 19,85%, viidates ühtlasi lisa 1 leheküljele 1. Lisa 1 on järelmaksulepingu eritingimused. Lepingu kohaselt on esialgseks krediidikulukuse määraks aastas 31,17%. Sama määr on toodud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel. Hageja ei ole kohtule selgitusi esitanud. Kohus leiab, et kuigi krediidikulukuse määr ei ole piisavalt selge, siis kuivõrd mõlemad hageja poolt välja toodud määrad ei ületa krediidi kulukuse määra ülempiiri VÕS § 4062 lg 1 mõttes, loeb kohus käesoleval juhul kostjale kohaldunud krediidi kulukuse määra seadusega kooskõlas olevaks. Kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1– 7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Vastavalt KAVS § 49 lg-le 1 peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 1. lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg-st 4 tulenevalt ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Eelkõige tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõte ja hinnata seda, kui muud andmed ei ole piisavad. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

5 (9)

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist peab VÕS § 4034 lg 13 järgi vaidluse korral tõendama krediidiandja. Kohus on 22.02.2024 määruses kohustanud hagejat täiendavalt selgitama vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus leidis, et hageja ei ole piisavalt selgitanud, milliseid konkreetseid andmeid on kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võetud. Selleks, et kohus saaks kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, on vajalik näidata konkreetseid faktilisi asjaolusid selle kohta, mida krediidiandja on teinud, et omandada teavet, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidilepingus kokkulepitud tingimustel laenu tagasi maksma, ja kuidas on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust, sh mis kogutud andmete pealt on krediidiandja teinud milliseid järeldusi. Samuti tuleb selgelt välja tuua, kust on andmed kogutud ja kuidas on kostjalt saadud andmeid kontrollitud. Hagiavaldusest ei tulene, mis oli kostja sissetulekute ja kohustuste suurus lepingu sõlmimise ajal, st milliseid konkreetseid kriteeriume hageja arvesse võttis. Hagejal tuli täpsustada, milliseid andmeid koguti, saamaks teada kostja sissetulekute suurust ja regulaarsust, samuti kostja igakuiste kohustuste mahtu. Hagile lisatud kostja poolt esitatud taotlusest (lisa 4) nähtub, et kostja on enda sissetulekuks märkinud 500 eurot (neto). Samas ei tulene taotlustest tema igakuiste kohustuste mahtu. Samuti ei ole hagile lisatud tõendeid, millest nähtuks, kuidas hageja kostja poolt avalduses toodud sissetulekute suurust ja regulaarsust kontrollis. Hageja kohtu järelpärimisele ei vastanud ega esitanud täiendavaid tõendeid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kostjaga tarbijakrediidilepingut sõlmides ei ole järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole piisava hoolsusega kontrollinud kostja poolt laenu taotlemisel esitatud andmeid. Kohtu hinnangul ei saa ainuüksi kostja laenutaotlus olla aluseks tema finantsvõimekuse hindamisel. Hageja ei ole välja toonud, kuidas kontrolliti kostja sissetulekuid ja olemasolevaid kohustusi. Kohus leiab, et ainuüksi kehtivate maksehäirete puudumine ei saanud tõendada kostja krediidivõimekust. Samuti pole hageja välja toonud, et kostja enda sissetulekute osas valeandmeid oleks esitanud või et kostja hageja nõudmisel täiendavaid andmeid esitanud ei oleks. Hageja on hagiavaldusse märkinud, et hageja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud. Samas ei ole hageja esitanud tõendeid, mille alusel ta sellise info tõele vastavust kontrollis. Seega ei ole hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Hageja on hagis välja toonud, et kostja sai soetada kauba maksumusega 2004.- eurot. Kostja kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 10.03.2023 – 10.02.2024. Kostjalt ei ole hagejale ühtegi laekumist toimunud. Hagiavalduse lisa 1 (dtl 29) kohaselt on kauba netohind (krediidisumma) 1 989.- eurot, krediidijääk 2 004.- eurot sisaldab lepingutasu.

6 (9)

Kohus leiab, et kuna lepingutasu tuleb käsitleda muu tasuna VÕS § 4034 lg 7 teise lause mõttes, siis vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu võlgneb kostja hagejale vaid krediidisumma 1989.- eurot ja mitte lepingutasu 15.- eurot. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis hageja 08.06.2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg 14 päeva võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles hageja 23.06.2023 lepingu üles. Kohus leiab, et leping on kehtivalt üles öeldud. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 1989.- eurot. Tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 on rikkumise tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli alates lepingu sõlmimisest 08.02.2023 kuni ülesütlemisavalduse tegemiseni 23.06.2023 2,5% (võlasuhete intressimäärad poolaasta kaupa leitavad: https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar). Intress VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses intressimääras 1989.- eurolt perioodil 08.02.2023 - 23.06.2023 (136 päeva) on 18.53 eurot. Tsiviilasjas nr 2-23-133882 on Tartu Ringkonnakohus 19.12.2023 otsuse p-s 10 märkinud, et kui krediidilepingus sisalduv intressikokkulepe peaks osutuma vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tühiseks, siis jääb sellest hoolimata kehtima kokkulepe selle kohta, et viivisemäär on võrdne intressimääraga. See tähendab, et viivisemäär on sellisel juhul võrdne seadusjärgse intressimääraga. Eeltoodust tulenevalt tuleb viivist arvestada 1989.- eurolt seadusjärgse intressimääraga perioodil 24.06.2023 (lepingu ülesütlemisele järgnev päev) - 27.11.2023 (maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamine). Perioodil 24.06.2023 - 30.06.2023 moodustub viivis summas 0.95 eurot määraga 2,5% aastas ning perioodil 01.07.2023 - 27.11.2023 32.70 eurot määraga 4% aastas. Kokku on sissenõutavaks muutunud viivis hagi esitamise seisuga 33,65 eurot. Hageja on esitanud ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõude. Kohus on seisukohal, et tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõue on põhjendatud VÕS § 94 lg 1 alusel seadusjärgses intressimääras selliselt, et põhinõudelt 1989.- eurolt kuulub väljamõistmisele viivis alates 28.11.2023 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 94 lg 1 (EKP intress) sätestatud määras. Tartu Ringkonnakohus on lahendi nr 2-21-125271 p-s 9 märkinud, et: “VÕS § 4034 lg 7 tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu, haldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest”. Muu krediidiga seotud tasuna ei saa VÕS § 4034 lg 7 tähenduses maakohtu hinnangul käsitada sissenõudmiskulusid, sest tegemist on õiguskaitsevahendiga kohustuste täitmise tagamiseks. Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud 50.- eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. 7 (9)

Hageja on tõendanud kostjale meeldetuletuskirjade saatmist (dtl 43-59). Seega kuulub hagi rahuldamisele sissenõudmiskulude 50.- euro nõudes. Seega kuulub hagi rahuldamisele järgmiselt. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 1989.- eurot, intress 18.53 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis hagi esitamise seisuga 33,65 eurot, viivis alates 28.11.2023 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 94 lg 1 (EKP intress) sätestatud määras ning sissenõudmiskulud 50.- eurot. Menetluskulud TsMS § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lõike 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja menetluskuludeks käesolevas menetluses on riigilõiv summas 385 eurot ja õigusabikulud 358 eurot. Hageja palub lisaks kostjalt välja mõista viivis menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja ja hageja esindaja on kokku leppinud 1 töötunni hinnaks 169.- eurot ilma käibemaksuta. Täiendavate alusdokumentidega tutvumisele ja nende analüüsile, hagiavalduse ettevalmistamisele ja koostamisele, lisade kogumisele ja komplekteerimisele ning dokumentide kohtule esitamisele kulus esindajal 2 tundi (2x169), lisandub maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu summas 20.- eurot. Kohus loeb hageja õigusabikulud põhjendatuks. Seega on hageja põhjendatud menetluskuludeks kokku 743.- eurot. Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. Kuivõrd kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, lähtub kohus hagi rahuldamise ulatuse kindlakstegemisel esialgsest hagihinnast ning kohtuotsusega rahuldatavate nõuete alusel hagihinnaga sarnaselt arvutatud summast. Hagi kuulub seega rahuldamisele 79,66% ulatuses. Hageja põhjendatud menetluskuludeks on 743.- eurot, millest 79,66% on 591,87 eurot. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulud summas 591,87 eurot. TsMS § 177 lõike 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

8 (9)

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maido Roots Kohtunik

9 (9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.