Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
24. mai 2024, Tartu
Tsiviilasja number
2-23-107737
Tsiviilasi
Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi Martin Parveotsa vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
1103,86 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 14. novembri 2023 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806), lepinguline esindaja Carlo Kask Vastustaja (kostja): Martin Parveots (isikukood
XXXXXXXXXXX)
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 14. novembri 2023 otsus muutmata ja Aktsiaselts PlusPlus Capital apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Aktsiaselts PlusPlus Capital kanda. Martin Parveotsal hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 20. veebruaril 2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Martin Parveotsa (kostja) vastu 1718,86 euro saamiseks. Kuivõrd kostjale ei õnnestunud makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada, lõpetas Pärnu Maakohus 10. mail 2023 maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Tartu Maakohus jättis 17. mai 2023 määrusega hagiavalduse käiguta ja andis hagejale tähtaja hagil esinevate puuduste kõrvaldamiseks.
2.Hageja esitas 5. juunil 2023 täiendatud hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1199,42 eurot, intressid 170 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 512,63 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ning põhinõudelt arvestatava viivise määraga 37,5% aastas alates 6. juunist 2023 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Menetluskulud koos lisanduva viivisega palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja ESTO AS (krediidiandja) 21. juulil 2021 krediidikonto lepingu nr 7494544120, millega krediidiandja võimaldas kostjale krediidilimiidi 2000 eurot kasutamist. Kostja kohustus tagastama igakuiselt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot ja tasuma igakuist intressi 15-ks kuupäevaks. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli lepingu sõlmimise hetkel intressimäär 37,50% aastas. Krediidi kulukuse määr oli 54,09% aastas. Kostja kasutas krediidiandja võimaldatud laenulimiiti, kuid ei teinud korrektselt tagasimakseid, mistõttu krediidiandja teavitas 1. aprillil 2022 kostjat lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 15. aprillini 2022. Kuna kostja nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud kuulutas krediidiandja krediidi tagastamise tähtpäeva saabunuks
16.aprillil 2022. Krediidiandja loovutas 17. mail 2022 nõuded hagejale.
3.Kostja hagile ei vastanud.
MAAKOHTU LAHEND
4.Maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning määras, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Maakohus märkis, et menetleb asja lihtmenetluses. Maakohus tuvastas, et kostja ja krediidiandja vahel sõlmitud leping (dtl 33-37) on tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse
(VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Maakohus märkis, et leping on üles öeldud (dtl 45-47) ning lepingust tulenev nõue loovutatud hagejale (dtl 49). Maakohus viitas, et krediidiandjal oli krediidilepingu sõlmimisel kohustus järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 4 ja krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-d 3 ja 4). Hageja selgitas, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kogus krediidiandja teavet kliendi kohta erinevatest allikatest, kostja esitatud tulu andmetest ning pangakonto väljavõttest. Samas ei ole hageja kohtule pangakonto väljavõtet esitanud. Hageja selgitas, et kostja keskmine igakuine palk oli kokku 547,30 eurot neto. Krediidiandja arvestas kostja igakuiste majapidamiskuludena 215,30 eurot. Tõendina esitas hageja krediidiandja väljavõtte kostja kohta (dtl 58). Maakohtu hinnangul ei tõenda esitatud väljavõte vastutustundliku laenuandmise põhimõtte järgimist. Väljavõtte kohaselt on andmed kostja sissetuleku kohta kogutud 12. oktoobrist 2020. Hagi aluseks olev krediidikontoleping sõlmiti
12.juulil 2021. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit kostja varalise seisundi kontrollimise kohta krediidikonto lepingu sõlmimise ajal. Eelnevat arvestades tuvastas maakohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuleb kohaldub VÕS § 4034 lg 7. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et krediidiandja määras laenu tagasimaksed tulenevalt vastutustundliku laenuandmise põhimõtte rikkumisest uuesti ning tegi need kostjale teatavaks. Maakohtu hinnangul ei ole eelnevast tulenevalt hageja nõue selge ning tuleb jätta rahuldamata. Põhivõla rahuldamata jätmise tõttu tuleb rahuldamata jätta ka kõrvalnõuded. Maakohus ei saa võtta hagi rahuldamisel aluseks kostjale laenatud ja tagasimakstud summade vahet, sest tegemist oli tähtajatu tarbijakrediidilepinguga. Minimaalselt tuli iga kuu vastavalt arvele tasuda 1/60 kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Miinimummaksete suurust arvestades ei oleks hagi esitamise ega ka lahendi tegemise ajaks laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei oleks muutunud VÕS § 82 lg 7 tähenduses kogu ulatuses sissenõutavaks. Ilma krediidiandja ümberarvutatud ning kostjale teatavaks tehtud maksegraafikuta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et krediidiandja tegi kostjale 1. aprillil 2022 laenulepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, kuna VÕS § 4034 lg 7 kohaldumise tõttu ei saanud kostja olla laenulepingu ülesütlemise ajal veel viivituses kolme uue maksegraafikujärgse järjestikuse osamakse tasumisega ning laenulepingu ülesütlemiseks ei olnud alust (dtl 64; 66-68).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata põhivõla 984 eurot ja viivise 119,86 eurot nõuetes ning menetluskulude jaotuse osas. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 984 eurot ja viivised 119,86 eurot. Menetluskulud koos lisanduva viivisega palub hageja jätta täies ulatuses kostja kanda. Maakohtu otsus on üllatuslik, sest maakohus jättis täitmata eelmenetluse ülesanded, jättes välja selgitamata hageja nõude kujunemise (VÕS § 4034 lg 7). Maakohus oleks pidanud juhtima hageja tähelepanu asjaolule, et maakohtu hinnangul võib olla krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning andma hagejale võimaluse tagasimaksete uuesti määramiseks ja need kostjale teatavaks tegema.
Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa krediidiandja kostjale lepingu alusel laenas ja kui suure summa on kostja tagasi maksnud. Maakohus tuvastas, et kostja sai krediidiandjalt 21. juuli 2021 lepingu alusel 1275 eurot (dtl 64; 66-68). Kostja tasus kokku 291 eurot. VÕS 4034 lg 7 kohaselt loetakse lepingujärgseks intressimääraks VÕS § 94 järgne määr, st hageja saab nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Kostja (vastustaja) apellatsioonkaebusele ei vastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus jätta hagi rahuldamata on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta hageja kanda.
8.Maakohus tuvastas, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidi lepingust (VÕS § 402 lg 1) ning hageja ei järginud kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtteid, millega on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 4 ja KAVS § 50 lg-tes 3 ja 4 sätestatut. Maakohus märkis, et sellisel juhul loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ning muid tasusid tarbija ei võlgne. Hageja apellatsioonimenetluses nimetatud maakohtu seisukohti ei vaidlusta ja palub kostjalt välja mõista üksnes põhivõla 984 eurot ja viivisena 119, 86 eurot, samuti tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse põhjendatust vaidlustatud ulatuses (TsMS § 651 lg 1).
9.Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu ilma kindla tähtajata ja kostjal tuli minimaalselt iga kuu vastavalt arvele tasuda 1/60 kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Maakohus leidis, et VÕS § 4034 lg 7 kohustab käesoleval juhul krediidiandjat tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Antud juhul ei ole krediidiandja seda teinud ja kohtul ei ole sellises olukorras võimalik hagi ka osaliselt (põhivõla osas) rahuldada, sest kohus ei tea, millises osas on hageja nõue muutunud sissenõutavaks. Apellatsioonimenetluses hageja nõustub, et krediidiandjal on käesoleval juhul VÕS § 4034 lg-st 7 tulenev kohustus määrata kostjale tagasimaksed uuesti. Hageja tugineb apellatsioonkaebuses maakohtu poolsele selgituskohustuse rikkumisele, mistõttu jäi hageja maakohtu menetluses ilma võimalusest kostjale tagasimakseid uuesti määrata.
10.Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-s 24 asunud seisukohale, et krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Ringkonnakohus möönab, et maakohus ei andnud hagejale võimalust juhuks, kui kohus tuvastab menetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, esitada nõude uut terviklikku arvestust. Sellega rikkus maakohus eelmenetluse ülesandeid ja kohtu selgitamiskohustust (TsMS § 392 lg 1). Kuigi hageja tugineb apellatsioonkaebuses vajadusele määrata VÕS § 4034 lg 7 alusel kostjale tagasimaksed uuesti, ei ole hageja sellist arvestust koos apellatsioonkaebusega
ringkonnakohtule esitanud. Kui apellant leiab, et maakohus rikkus menetlusnorme, mille tõttu ta ei saanud oma õigusi maakohtus kasutada, siis tuleb lisaks rikkumise esiletoomisele kaebuses märkida, millised õigused kasutamata jäid ja esitamata jäänud taotlused ja tõendid apellatsioonkaebuses esitada (TsMS § 633 lg 4 ja 5). Kui hageja soovis ringkonnakohtu menetluses tugineda krediidiandja poolt kostjale määratud uutele tagasimaksetele, pidi hageja vastava tõendi esitama koos apellatsioonkaebusega. Kuivõrd hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus tuvastas, et krediidiandjale kohaldub VÕS § 4034 lg-st 7 tulenev kohustus esitada uus tagasimaksete arvestus, siis oli hagejale apellatsioonkaebust esitades selge, mida tal tuleb oma kaebuse rahuldamiseks ning maakohtu otsuse muutmiseks tõendada. Seetõttu puudub ringkonnakohtul neil asjaoludel maakohtu poolse menetlusnormi rikkumise kõrvaldamiseks vajadus täita selgituskohustust maakohtu asemel. Hagejal olid vaatamata maakohtu poolsele menetlusnormi rikkumisele kõik võimalused oma õiguste teostamiseks apellatsioonkaebust esitades.
11.Maakohus märkis põhjendatult, et ilma uue maksegraafikuta ei ole võimalik tuvastada, mis ulatuses on hageja põhinõue muutunud sissenõutavaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Kuigi maakohus tuvastas kostja tehtud tagasimaksete kogusuuruse 291 eurot, ei saa ainuüksi sellest (arvestades krediidilepingu tingimusi: iga kuu tuli tasuda 1/60 kasutusse võetud krediidist, aga mitte vähem kui 10 eurot) ilma VÕS § 4034 lg 7 järgse uue tagasimaksete arvestuseta järeldada, millises osas on põhivõlg 983 eurot muutunud sissenõutavaks. Hageja sissenõutavaks muutunud põhinõue, samuti viivise nõue ei ole jätkuvalt kontrollitavad ning maakohtu otsuse muutmiseks alus puudub.
12.Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.