M. P. hagi Z. A. vastu Z. K. testamendi tühisuse tuvastamise nõudes
Hagihind
Hagi hind 3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja M. P. (isikukood xxxx, e-post: xxxx), määratud korras esindaja vandeadvokaat Argo Küünemäe Kostja Z. A. (sündinud xxxx)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi.
2.Tuvastada Z. K. (isikukood xxxx) 16. oktoobri 2015. a testamendi tühisus.
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda ning riigi õigusabi kulu ja riigilõivu kulu Eesti Vabariigi kanda.
4.Toimetada kohtuotsus Z. A.le avalikult kätte. Lahend loetakse avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel kohtuotsuse väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Harju Maakohtu menetluses on M. P. hagi Z. A. vastu Z. K. testamendi tühisuse tuvastamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt on hageja Z. K. (isikukood xxxx, surnud xxxx, edaspidi pärandaja) tütar. Pärandaja on 27.12.2004 testamendiga nimetanud hageja oma ainupärijaks. Pärandaja tühistas hilisema, s.o 16.10.2015 testamendiga oma varasemad surmapuhused korraldused ning määras, et pärimine toimub pärandaja surma päeva seisuga kehtiva pärimisseaduse (PärS) alusel. Seadusjärgse pärimise korral on eeldatav pärija ka pärandaja teine tütar. Hagejal ei ole teise tütre kohta rohkem midagi teada, kui et ta eesnimi on Z., perekonnanimi on tõenäoliselt A. ja ta elab xxxx. Pärandaja tütardel omavaheline side puudub. Hageja leiab, et pärandaja teovõime oli 16.10.2015 testamendi tegemise ajal piiratud. Maardu linn esitas 22.12.2015 maakohtule avalduse Z. K.le eestkoste seadmiseks, Maardu linna avalduse kohaselt esines Z. K.l vaskulaarne dementsus, see nähtus 20.11.2015 arstitõendist. Eestkostemenetluses kogutud teabe kohaselt märkis pärandaja määratud korras esindaja vandeadvokaat Aavo Aadli kohtumise pinnalt pärandajaga (tema elukohas 16.01.2016), et pärandaja orientatsioon oli situatsioonis tugevasti häiritud, abstraktne mõtlemine oli puudulik; tahteelu aktiivsus ja sihipärasus oli tugevalt langenud, kognitiivne võimekus oli madal. Pärandaja ei teadnud oma pensioni suurust, kaardimakseid ei osanud teha. Paljud toiduained läksid pärandajal halvaks ja roiskusid. Ekspert psühhiaater E. E. jõudis järeldusele, et pärandaja põeb rasket psüühikahäiret – luululine häire, mille tõttu ta ei ole võimeline kestvalt oma tegudest aru saama ja neid juhtima. Perearst E. N. saatekirja kohaselt oli pärandajal diagnoos F01 diagnoos (vaskulaarne dementsus), tütre sõnul oli emal agressiivne käitumine, ta võttis prügist palju asju ja tõi korterisse, koristada ei lubanud. 13.11.2015 kiirabikaardis on märgitud, et pärandaja tuba oli täis prügi ja Z. K. oli sotsiaalsete probleemidega. Hageja määrati 29.01.2016 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-15-19300 pärandaja eestkostjaks. Pärandaja 16.10.2015 testamendi kohta varasem teave puudus, hageja sai sellest teada pärast pärandaja surma. Hageja valduses on 27.12.2004 testament. Hageja leiab, et 16.10.2015 testamendi koostamise ajal esinesid pärandajal juba rasked psüühikahäired, sh vaskulaarne dementsus ning luululine häire. Antud asjaolu nähtub ka OÜ Muuga Perearstikeskus 29.07.2014 saatekirjast, mille kohaselt on pärandaja saadetud psühhiaatri juurde konsultatsiooniks ning diagnoosiks on F01 vaskulaarne dementsus. Notaril ei olnud võimalik registritest kontrollimisel veenduda pärandaja tervisehäires, eestkostjat veel ei olnud määratud. Samas oli tervisehäire juba tajutavalt saabunud. Hageja hinnangul ei kvalifitseeru 16.10.2015 testamendi koostamine vaimselt raskelt haige inimese poolt testaatori vabaks tahteks. Testament on vastuolus hageja huvidega ning muude eluliste asjaoludega. Testamendi kohaselt peaks pärimine toimuna seadusjärgselt. Hageja taotleb 16.10.2015 testamendi tühistamist.
2.Kohtul ei õnnestunud tuvastada kostja kontaktandmeid. Kohus toimetas kostjale hagimaterjalid kätte väljaandes Ametlikud Teadanded kaudu 23.02.2024 määrusega. Kostja ei ole kohtu antud tähtajaks kirjalikku vastust esitanud. Kohtuotsuse põhjendused
3.Kohus leiab, et asjas on õiguslikult põhjendatud tagaseljaotsuse tegemine, kuivõrd kostja ei ole kohtu nõudmisele vaatamata hagiavaldusele tähtaegselt vastanud. Kohus peab siiski vajalikuks vaadata hagi läbi sisulise lahendiga.
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja
2-20-17675 võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda; pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 4 sätestab, et omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kuna kostja ei ole hageja väidetele vastuväiteid esitanud, loeb kohus TsMS § 407 lg 1 viimase lause kohaselt hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.
5.Z. K. on 16.10.2015 testamendiga (tl 11) tühistanud kõik oma varasemad korraldused surma puhuks ning määranud, et pärimine toimub tema surma päeva seisuga kehtiva pärimisseaduse alusel. Z. K. suri xxxx (tl 7), hagi esitati 30.11.2020, seega on hagi esitatud tähtaegselt (PärS § 88 lg 7). Hageja on rahvastikuregistri väljavõtte kohaselt Z. K. tütar (tl 5). Hageja on varasema testamendi (tl 8-9) järgse pärijana PärS § 88 lg 7 kohaselt õigustatud Z. K. poolt 16.10.2015 tehtud testamenti vaidlustama. Hageja on tuginenud sellele, et 16.10.2015 testamendi tegemise ajal esines pärandajal piiratud teovõime. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtul hinnata, kas testaatoril oli olemas teovõime 16.10.2015 testamendi tegemise aja seisuga ja konkreetse toimingu suhtes.
6.PärS § 13 lg 1 järgi on testament ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korralduse. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 10 kohaselt on piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud ühepoolne tehing tühine. TsÜS § 8 lg-s 3 on sätestatud, et kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud. Puudub vaidlus, et Z. K.le on määratud eestkostja 29.01.2016 määrusega tsiviilasjas 2-15-19300, seega saab kohus eeldada, et tema teovõime oli piiratud. Samas ei kehti see eeldus eestkoste määramisele eelneva perioodi kohta. Vaidlustatud testament on koostatud 16.10.2015, seega 3 kuud ja 14 päeva enne eestkostja määramist.
7.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommenteeritud väljaande (Tallinn, 2010, lk 44) järgi on seadusliku esindaja eelneva nõusoleku olemasolu vajalik vaid nende ühepoolsete tehingute puhul, mille jaoks isikul teovõime puudus. Nii näiteks tuleb testamendi tegemise puhul selgitada, kas selle võiks teha isik ise või on tema teovõime selleks piiratud ning vajalik on seadusliku esindaja eelnev nõusolek. Juhul, kui täisealisele piiratud teovõimega isikule on määratud eestkostja, on kohtumääruses eestkostja määramise kohta märgitud, milliseid tehinguid võib isik ise teha (TsMS § 526 lg 1 p 4), muude tehingute puhul eeldatakse, et nendeks teovõime puudub. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11 tehtud 09.11.2011 määruses (p 19) leidnud, et põhiseaduse § 19 lg 1 järgi on igaühel õigus vabale eneseteostusele. Isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on TsÜS § 8 lg 2 teise lause järgi piiratud teovõime. Seejuures mõjutab täisealise isiku piiratud teovõime isiku tehtavate tehingute kehtivust TsÜS § 8 lg 2 kolmanda lause järgi üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Seega võib isikul olla üksnes osaliselt piiratud teovõime, s.o osas, milles ta vaimse tervise seisundi tõttu ei saa oma tegude tähendusest aru ega suuda arukalt tegutseda. Neis küsimustes, kus isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime piiratud, st neis küsimustes tuleb austada isiku õigust vabale eneseteostusele ning selles osas võib isik iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid vastu võtta ning iseseisvalt õiguskäibes osaleda (vt ka Riigikohtu 11. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-11, p 14).
8.TsÜS kommenteeritud väljaande (lk 37-34) kohaselt on teovõime piiratud inimese objektiivsest seisundist tulenevalt, seonduvalt sellega, kuivõrd inimene ei suuda oma tegudest aru saada või
2-20-17675 neid juhtida. Järelikult selles ulatuses, milles isik oma tegudest aru saab ja suudab neid juhtida, tema teovõime piiratud ei ole. Seega tuleb alati tehingute puhul, mille osas on tekkinud kahtlus, kas inimene on nende tegemisel teovõimeline või mitte, selgitada, kas konkreetse tehingu osas on teovõime olemas või mitte. Seda saab teha eelkõige kohtupsühhiaatriaekspertiisi alusel. Seega tuleb analüüsida olukorda kahes etapis: 1) kas on tegemist isikuga, kellel on püsiva iseloomuga psüühikahäire, ning kas see häire oli olemas ka konkreetse tehingu tegemise ajal; välistada ei saa olukorda, kus vaimuhaigel inimesel on selgeid perioode, mil tema teovõime piiratud ei ole; 2) kui isik on tehingu tegemisel küll sellises seisundis, et ta on piiratud teovõimega, kas siis tema teovõime on piiratud ka selle konkreetse tehingu suhtes, mille kehtivuse üle otsustatakse. Seega tuleb kohtul tuvastamiseks, kas tegemist võis olla tühise testamendiga, tuvastada kõigepealt, kas on tegemist isikuga, kelle puhul on täidetud PKS § 203 lg-s 1 toodud eeldused, s.o tal esines vaimuhaigus, nõrgamõistuslikkus või muu psüühikahäire, mille tõttu ta ei suutnud kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida ning kas sellised asjaolud esinesid ka konkreetse tehingu tegemise ajal. Kui esimene vastus on jaatav, tuleb kohtul järgmisena tuvastada, kas tema teovõime on piiratud ka selle konkreetse tehingu suhtes, mille kehtivuse üle otsustatakse.
9.Antud juhul ei ole viidud läbi kohtupsühhiaatria ekspertiisi. See ei välista siiski hinnangu andmist isiku vaimsele seisundile, s.o võimalikule esinenud häirele ning selle mõjule ja raskusele. Tsiviilkohtumenetluse kommenteeritud väljaandes III (Tallinn, 2018, lk 44) on leitud, et lisaks võib juhtuda, et isikule on pandud diagnoos, mille kohaselt esineb isikul kerge psüühikahäire, kuid tema igapäevane toimimine on sellest psüühikahäirest sedavõrd häiritud, et psüühikahäire hinnatakse siiski raskeks. Eeltoodust tulenevalt tuleks ka kohtul, kelle ülesandeks on anda õiguslik hinnang sellele, kas isikul esineb raske psüühikahäire PsAS § 11 lg 1 p 1 või SHS § 105 lg 1 p 1 tähenduses, lähtuda mitte konkreetsest diagnoosist, vaid sellest, kas ja millises ulatuses mõjutab isikul esinev psüühikahäire isiku igapäevast toimimist. Kohus leiab, et isiku psüühiliste funktsioonide häirumise mõju saab tuvastada ka olemasoleva teabe alusel.
10.Hagiavaldusele lisatud 29.07.2014 perearsti saatekirjast (tl 10) nähtub, et 29.07.2014 seisuga on pärandajal olnud diagnoositud vaskulaarne dementsus. Pärandaja on suunatud perearsti poolt psühhiaatri juurde konsultatsiooniks. Kohus märgib, et dementsuse diagnoosimine on psühhiaatri pädevuses. Arvestades, et saatekirjas ei märgitud diagnoosi küsimärgiga, siis saab järeldada, et dementsuse diagnoos on pandud juba varasemalt. Dementsuse diagnoosimise kriteeriumiks on kognitiivsete funktsioonide piisavalt sügav häire, samuti peab olema täidetud ajaline kriteerium (häire peab olema esinenud kestvalt vähemalt 6 kuu vältel). Seega võib eeldada, et dementsuse sümptomeid esines püsivalt juba 6 kuu kestel enne 29.07.2014.
11.Kiirabikaardist ( tl 13) nähtub, et 13.11.2015 on täheldatud: patsient elab üksinda, tuba täis prügi. Sotsiaalsete probleemidega. /---/ Pt kontaktne ning jutt adekvaatne. Väljakutse põhjusena on toodud vaimsed häired.
12.OÜ Muuga Perearstikeskus 14.01.2016 saatekirjast (tl 18) nähtub, et Z. K. on suunatud psühhiaatri vastuvõtule diagnoosidega F60.9 täpsustamata isiksusehäire ja F01 vaskulaarne dementsus. Raviloo kohaselt on Z. K. tütar avaldanud, et mureks on ema agressiivne käitumine, ammu on psühhootiline isiksusehäire; Z. K. võtab tütre sõnul prügist palju asju ja toob korterisse, koristada ei luba ning kutsub kohe kiirabi ja politsei. Tütre esitatud foto kohaselt on korter nagu prügila, sugulased aidata ei saa.
13.Eestkoste seadmise menetluses 21.01.2016 teostatud ekspertiisi aktis nr 54 (järeldused kajastatud 29.01.2016 kohtumääruses, tl 14-17) leidis psühhiaater, et testaator põeb rasket psüühikahäiret F22.8, täpsustamata luululist häiret RHK-10 järgi (tugevalt luululine mõtlemine, mis mõjutab käitumist, sõnaline agressiivsus, suurelisus ja paranoiline suhtumine teistesse
2-20-17675 inimestess, suutmatus sihipäraste toimingute läbiviimiseks, enda ja ümbruse hooletusse jätmine, eelkõige enda ohustamine antisanitaarsete elutingimustega ning võõraste ees suure varandusega kelkimisega või katteta lubadusega ära kinkida oma vara võõrastele, igakülgselt väljendunud toimetulekuraskused ja abivajadus igapäevaelus). Tulenevalt temal esinevast haigusest Z. K. ei ole kestvalt võimeline oma tegude tähendusest aru saama ja neid juhtima. Samuti nähtub eestkoste seadmise määrusest, et 20.11.2015 arstitõendi kohaselt põeb Z. K. vaskulaarset dementsust ning Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri väljatrükist nähtuvalt esineb Z. K.l raske puue (Maardu linna esitatud teave). Samuti on Maardu linn edastanud teabe, mille kohaselt teostasid sotsiaalabi osakonna ametnikud kodukülastuse Z. K. elukohas. Kodukülastuse käigus ilmnes, et korter on täidetud prügiga ning on tuleohtlik. Z. K. ei ole nõus prügi ära viskama, kuna peab neid asju vajalikuks. Korteris on antisanitaarne olukord. Köögis ja vannitoas puudub vesi, sest Z. K. ei lubanud maja valitsejal korteri veetorustikke vahetada. Z. K. ei soovi abi vastu võtta, ta on arvamusel, et tema eluviis on normaalne. Psüühikahäirest tingitult on Z. K. süüdistav oma lähedaste suhtes, temal esinevad agressiivsushood. Ka määratud esindaja seisukohas (kajastatud samuti 29.01.2016 kohtumääruses) on välja toodud, et Z. K.l oli esindajaga kohtumisel 16.01.2016 esindaja hinnangul orientatsioon situatsioonis tugevasti häiritud, abstraktne mõtlemine puudulik; tahteelu aktiivsus ja sihipärasus on tugevalt langenud ning toimib üksnes suunatult asjade ostmisele-kogumisele. Esindaja oli veendunud, et Z. K. kognitiivne võimekus on madal, ka on ta minetanud mõistikule inimesele tavapärased sotsiaalsed ja olmelised oskused. Z. K. oma pensioni suurust ei teadnud, kaardimakseid ei oska teha, kuid võtab raha automaadist; Z. K. on kaotanud võime raha otstarbekaks kasutamiseks, juba pikema aja jooksul on raisanud raha mõttetute asjade ostmiseks (teave tütrelt). Kuna tütar oli püüdnud ema korteris mingitki korda luua, tekkis suur tüli ja Z. K. kutsus välja politsei. Samuti märkis esindaja, et ema ja tütre suhted on hetkel komplitseeritud, Z. K. umbusaldab kõiki seoses oma haigusega.
14.Notar on märkinud 16.10.2015 testamendis (tl 11-12), et testaator on teo- ja otsusevõimeline, ta kuuleb, saab kuuldust aru ning vastab testamendi koostamise ajal esitatud küsimustele selgelt ja ühemõtteliselt. Kohus märgib, et esitatud teave on lakooniline ega võimalda teha järeldusi testaatori teo- ja otsusevõime kohta. Selge ei ole, mis moel ja milliste küsimuste esitamisega tuvastas notar isikul teo- ja otsusevõime olemasolu. Kohus märgib, et dementsusele (mida testaatoril diagnoositi) on üldtuntud asjaoluna omane, et isiku seisund võib olla üsna muutuv. See, kui isik on konkreetselt temale küsimuste esitamise hetkel suuteline neile küsimustele selgelt ja ühemõtteliselt vastama, ei tähenda, et ta järgmisel hetkel selleks samuti võimeline oleks. Taolise muutliku seisundi korral ei ole võimalik rääkida selgest ja piisava aja jooksul välja kujunenud väljendunud tahtest, mis juba lähimate tundide või minutite jooksul ei muutu. Isikul võib küll testamendi tegemise hetkel olla mõningane arusaam, mida ta teeb ja miks ning ta võib olla ka võimeline vastama küsimustele ja andma selgitusi, aga samas võivad tema tahte kujunemise aluseks olevad asjaolud olla mõjutatud segasusseisundist, mälu halvenemisest või paranoiast (praegusel juhul kõige tõenäolisem selgitus). Ehk siis isikul võib olla ebaadekvaatne (luuludel põhinev) arusaam sellest, miks on vajalik varasemat testamenti muuta. Kohtu hinnangul viitavad testamendi tegemise ajale lähedase perioodi kohta teostatud tähelepanekud justnimelt luululistel ajenditel lähedaste kahtlustamisele ning usaldamatusele pärandaja poolt. Sellega on ilmselt selgitatav ning eluliselt usutav, et varem oma tütrega lähedane olnud Z. K., kes varasema testamendi kohaselt on määranud hageja oma ainupärijaks, on asunud tütart kahtlustama ning teda mitte usaldama ning seetõttu muutnud oma varasemat surmapuhust korraldust. Luululistele ajenditele viitab selgelt ka oma korteris veetorustiku vahetamisest keeldumine, mille tagajärjel jäi Z. K. ilma veeta. Kuna see on toimunud ajaliselt väga lähedal testamendi tegemise ajale, siis loeb kohus tõendatuks selle, et Z. K.
2-20-17675 arusaamisvõime oma tegude tähendusest ja nende juhtimise võime oli psüühilise haiguse tagajärjel kestvalt sedavõrd häiritud, et 16.10.2015 testamendi tegemise ajal ei ajendanud Z. K.t varasemat testamenti muutma mitte vabalt kujunenud tahe ja selge arusaam taolise toimingu vajadusest, vaid luulude tõttu häiritud arusaam enda ja lähedaste omavahelistest suhetest, s.o ilma objektiivse põhjuseta tekkinud usaldamatus tütre suhtes.
15.Kohus märgib, et notaril on võimalik mingil määral hinnata enne notariaalse toimingu tegemist isiku kognitiivset suutlikkust, näiteks isiku mälu ning orienteerumist ajas, kohas ja situatsioonis. Samas ei ole ilma põhjalikuma eeltööta võimalik anda hinnangut sellele, kas ajendid, mis on toonud kaasa isiku soovi mingit tehingut teha, on objektiivsed või on need tekkinud psüühilise haiguse tulemusena. Seetõttu ei saa sellest, et notar on hinnanud isiku teo- ja otsusevõime piisavaks, tuletada, et isikul ka tegelikult teo- ja otsusevõime antud tehingu suhtes olemas oli.
16.Eeltoodu pinnalt leiab kohus, et tõendamist on leidnud, et pärandajal esines testamendi tegemise ajal püsivalt raske psüühikahäire, mis mõjutas olulisel määral pärandaja igapäevast toimimist ning mille tõttu ei suutnud ta oma tegudest aru saada ega neid juhtida. Seega on 16.10.2015 koostatud testament TsÜS § 10 alusel tühine ja hagi tuleb rahuldada. Menetluskulud
17.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 tuleks hagimenetluse kulud jätta selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehti. Samas võimaldab TsMS § 162 lg 4 jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Praegusel juhul tehti otsus küll kostja kasuks, kuid esitatud teabe kohaselt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et kostja oleks mingilgi määral kohtuvaidluse põhjustanud. Kostja ei olnud eelduslikult teadlik tema kasuks tehtud testamendist ning kuna kostjaga ei ole õnnestunud kontakti saada, ei ole olnud võimalik ka asja kohtuväline lahendamine. Seega leiab kohus, et antud olukorras oleks äärmiselt ebamõistlik jätta menetluskulus kostja kanda. Kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda.
18.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hagejale on antud menetlusabi riigilõivu tasumisel, hageja ise ei ole tasunud riigilõivu. Kuna menetlusabi on antud hüvitamiskohustuseta, siis ei tule hagejal hüvitada seda ka kohtulahendi alusel ning riigilõivu kulu jääb Eesti Vabariigi kanda.
19.Hagejale anti riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa antud olukorras mõista menetluskulusid isikult välja ka juhul, kui otsus tehti tema kahjuks. Kohus jätab seetõttu riigi õigusabi kulu Eesti Vabariigi kanda.
20.TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.