2-21-19564/36 - Pankrotiõigus - Muud hagimenetluse pankrotiasjad - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.Sinear OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma (hageja) esitas 14.12.2021 maakohtule Heldi Maidra (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada kehtetuks Sinear OÜ (pankrotis) (võlgnik) poolt kostjale rahaliste kohustuste täitmine 13.04.2018. a 10 220 eurot ja 20.04.2018. a 5795 eurot ning mõista kostjalt võlgniku pankrotivarasse välja 16 015 eurot. Hagiavalduse kohaselt võttis Tartu Maakohus 15.11.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-16419 menetlusse Filart OÜ avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ja nimetas võlgnikule ajutise pankrotihalduri. 19.12.2018 kohtumäärusega kuulutati välja võlgniku pankrot. Hageja tegi võlgniku pankrotimenetluses kindlaks, et 14.12.2016 kandis kostja võlgnikule 10 000 eurot selgitusega „Laen kuni 30.03.2016 kokkulepitud laenuintressiga 220 eur“ ja 16.10.2017. a 5383,49 eurot selgitusega „Laen Sinear OÜ-le. Aastane intress 15%“. Võlgnik on teinud kostjale kaks tagasimakset: 13.04.2018. a 10 220 eurot ja 20.04.2018. a 5795 eurot. Võlgniku rahaliste kohustuste täitmine kostjale kahjustab võlausaldajate huve ning tuleb pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1 ja § 113 lg 1 p 3 alusel kehtetuks tunnistada. Rahalised kohustused on kostjale täidetud vähem kui kaks aastat enne ajutise halduri nimetamist ning kostja on võlgniku lähikondne (kostja on alates 08.05.2008 võlgniku juhatuse liige ja alates 20.04.2009 osanik, kellele kuulub 66,67% osadega määratud häältest). Ajutise halduri 03.12.2018 arvamuse järgi on võlgnikul kohustusi kordades rohkem kui vara. Võlgnevused tarnijatele tekkisid 2017. a esimesel poolel ja suurenesid oluliselt 2018. aastal. 15.11.2018 seisuga oli võlgnevusi tarnijatele 268 829,59 eurot. Võlgnikul oli arvamuse koostamise hetkel vara 127 475,49 eurot ja kohustusi vähemalt 549 002,79 eurot. Arvamusest järeldub, et võlgnik oli maksejõuetu juba enne kostjale rahaliste kohustuste täitmist. Võlgnik oli mitut aastat tegutsenud kahjumlikult, tarnijate ees oli võlgnevus rohkem kui aasta ning võlgnevused suurenesid oluliselt perioodil, mil võlgnik kostjale maksed tegi. Alates 2018. a märtsist ei osalenud võlgnik ühelgi ehitushankel, kuna selleks puudusid varalised võimalused. Ilma vaidlusaluste makseteta oleks võlausaldajate nõuded rahuldatud suuremas ulatuses. Maksed kostjale ei olnud vajalikud võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis võlgniku maksejõuetusest (PankrS § 113 lg 2). Võlgniku pankrotimenetluses on II rahuldamisjärgus tunnustatud nõudeid 328 734,60 eurot ja III rahuldamisjärgus 5232 eurot. Kostjale maksete tegemise ajal olid sissenõutavaks muutunud

Hageja peaks näitama ära, et võlgnikul olid sissenõutavaks muutunud võlad ja ilma makseteta kostjale oleks jaotusettepaneku kohaselt jaotamisele minev pankrotivara olnud suurem. Hageja nimekirja kohaselt olid maksete tegemise ajal sissenõutavaks muutunud järgmised pankrotimenetluses tunnustatud nõuded: Eesti Horisontaalpuur OÜ nõue, OÜ TAVT nõue, Terre Ehitus OÜ nõue, A&O Maamõõdubüroo OÜ nõue, OÜ Risliti Elekter nõue, OÜ Taltsi Talu nõue, Lõunakivi OÜ nõue, Uponor Infra OY nõuded ja OÜ Lokaator nõue. Tartu Maakohus kinnitas jaotusettepaneku 11.01.2022 määrusega. Hageja väitel ei ole ühegi võlausaldaja nõuet täies ulatuses rahuldatud ja kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Lokaator OÜ nõue on jaotusettepanekus toodud III rahuldamisjärgu ja teised II rahuldamisjärgu nõudena. - Eesti Horisontaalpuur OÜ nõue 42 846,60 eurot (sissenõutavaks muutunud 13.10.2017) Eesti Horisontaalpuur OÜ esitas 23.05.2018 võlgniku vastu hagi lepingulise kohustuse täitmiseks ja nõudis põhivõlga 38 950,80 eurot koos lisanduvate viivistega. Võlgnik vaidles hagile vastu (tsiviilasi nr 2-18-7962). Seega on õige kostja väide, et Horisontaalpuur OÜ-l oli võlgnikuga eriarvamus tööde kvaliteedi osas. Kohus ei lugenud tõendatuks, et Eesti Horisontaalpuur OÜ nõue jäi tasumata võlgniku makseraskuste pärast. Nõue muutus sissenõutavaks 13.10.2017. Kohus arestis pankrotimenetluses 15.11.2018 võlgniku arved. Kuna võlgnik tegi igapäevases majandustegevuses makseid kuni 12.10.2018, võib arvata, et arvete arestimine takistas edasist majandustegevust. Näiteks võis see kaasa tuua Narva Pimeaia projekti pooleli jäämise. Ei ole võimalik asuda seisukohale, et ilma pankrotimenetluseta oleks/ei oleks võlgnik suuteline võlga tasuma. Samuti ei ole võimalik üheselt hinnata, kas võlgnik oleks kostjale makseid tegemata suutnud tasuda võlausaldajale nõude suuremas ulatuses. Hageja ei ole põhjendanud, miks oleks pidanud eeldama vaidlusaluse raha säilimist pankrotivara hulgas. Võlgnik on teinud erinevatele äriühingutele makseid kuni 12.10.2018 kogusummas 565 949,06 eurot. Seega jätkus võlgniku majandustegevus ka 2018. a teises pooles ning ei ole alust eeldada, et võlgniku pangaarve jääk olnuks püsivalt kostjale makstud 16 015 euro võrra suurem. Ajutise halduri aruandest nähtub, et võlgnikul oli müügiks ostetud kaupu 18 021,38 euro väärtuses. Kostja väidete kohaselt olid võlgnikul täitmisel lepingud Narva Pimeaia rekonstrueerimiseks, Vinni Vallavalitsusega ja Vaivara vallaga, lepingute kogumaksumus oli 1 382 317,72 eurot, millega võlgnik oleks katnud kõik oma kohustused ja teeninud kasu. Seega eelduslikult oleks võlgnik investeerinud kostjale maksmata jäänud raha lepingute täitmise kuludesse ning see raha ei oleks olnud arvel, oodates võlausaldajatele väljamaksmist. Hageja ei ole tõendanud, et vähemalt üks võlausaldaja oleks saanud pankrotivarast suurema summa. Seega ei ole tõendatud, et maksete tegemine kostjale oleks rikkunud Horisontaalpuur OÜ kui võlausaldaja õiguseid. Viimane seisukoht kohaldub kõigi hageja viidatud võlausaldajate kohta. - OÜ TAVT nõue 9798,37 eurot (sissenõutavaks muutunud 30.12.2016) Nõude aluseks on asfalteerimise töövõtuleping. Võlgnikule esitati 30.11.2016 arve summas 41 290,34 eurot, võlgnik on tasunud 33 790,34 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et tasumata summa oli garantiiraha. Seega kohus luges, et väljamaksete tegemisel oli võlgnikul OÜ TAVT ees võlg, mille tasumata jätmine ei olnud põhjendatud. Samas ei tähenda see, et võlgnik oli 2018. a aprillis maksejõuetu. Võlgnik tegi 2018. aastal väljamakseid 565 949,06 eurot. - Terre Ehitus OÜ nõue 6524,65 eurot (sissenõutavaks muutunud 21.03.2018) Nõude aluseks on 02. ja 21.03.2018 maksetähtaegadega arved. Arvestades, et võlgnik tegi võlausaldajale makseid ka pärast kostjale laenu tagastamist (18.05. ja 10.06.2018) ning võlgniku arvates lõppes nõue tasaarvestusega, ei ole tõendatud, et võlgnik jättis arve viivitamatult täies ulatuses tasumata maksejõuetuse tõttu. Tõendatud ei ole ka, et kostjale tehtud maksete tõttu vähenes võlausaldajale makstav summa. - A&O Maamõõdubüroo OÜ nõue 1104 eurot (sissenõutavaks muutunud 14.12.2017)

Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et A&O Maamõõdubüroo OÜ ei täitnud lepingut kohaselt, mistõttu võlgnik pidas tasu osaliselt kinni. Seega kohus luges, et võlausaldaja nõue jäi põhjendamatult tasumata. Kostja on piisavalt põhjendanud, et arve ei jäänud tasumata maksejõuetuse tõttu. Võlausaldaja nõue oli 1104 eurot, kuid võlgnik tegi pärast nõude sissenõutavaks muutumist makseid rohkem kui poole miljoni euro ulatuses. - OÜ Risliti Elekter nõue 9500 eurot (sissenõutavaks muutunud 14.03.2018) OÜ Risliti Elekter tegi võlgnikule töid Ida-Viru Keskhaigla juures. Ei ole põhjust eeldada, et nõue jäi rahuldamata võlgniku maksejõuetuse tõttu. Kostja on näidanud, et kohustus jäi tõenäoliselt täitmata seetõttu, et tööde tellija ei maksnud võlgnikule tasu ja pooled leppisid kokku teistsuguses tasumise viisis (nõude loovutamine). - OÜ Taltsi Talu nõue 15 527,99 eurot (sissenõutavaks muutunud 21.07.2017) Nõue tuleneb võlgnikule osutatud rasketehnika- ja transporditeenustest. Tööde tellija (AS Transcom) viivitus tasumisel ei tohiks kaasa tuua alltöövõtjale maksmise viivitust. Seega jättis võlgnik arve põhjendamatult tasumata. Samas ei ole tõendatud, et võlgnik jättis arve tasumata maksejõuetuse tõttu. Lisaks kostjale maksete tegemata jätmine ei pruukinud kaasa tuua võlausaldaja nõude rahuldamist suuremal määral. - Lõunakivi OÜ nõue 7731,05 eurot (sissenõutavaks muutunud 21.01.2018) Nõude on omandanud OÜ ProInkasso. Kostja ei ole tõendanud, et võlgnikul oli õigus tagatist kinni pidada. Ei ole selge, miks peaks liiva ja killustiku veo lepingu puhul tagatisena kinni pidama 50% arvest. Seega ei olnud tasu maksmata jätmine põhjendatud. Kohus jäi p-s 10.1 toodud seisukohtade juurde. Ei ole tõendatud, et laenu tagastamise tõttu vähenes võlausaldajale makstav tasu. Iga tasumisega viivitamine ei tähenda, et võlgnikul ei olnud majanduslikult võimalik tasuda. On tavapärane, et võlgnik jätab arve maksmata, sest pole nõus arve summaga, unustab või teda ei huvita kohustuste täitmine. Ainuüksi arvete maksmata jätmine ei tõenda maksejõuetust. Võlgnik on 2018. aastal teinud ülekandeid enam kui poole miljoni euro ulatuses. - Uponor Infra OY nõuded 61 343,70 eurot (sissenõutavaks muutunud 01.04.–04.07.2017) Hageja ei ole vaidlustanud väidet, et võlga hakati tasuma alates 17.07.2018. Kuna poolte ja tellija vahel oli vaidlus tööde kvaliteedi üle, ei saa eeldada, et arved jäeti maksmata maksejõuetuse tõttu. Samuti ei saa eeldada, et kogu arve kohene maksmata jätmine tähendab maksejõuetust. Arvestades võlgnevuse summat ning seda, et pooled leppisid kokku võlgnevuse tasumises, võib pigem eeldada, et maksete tegemine toimus poolte kokkuleppel. - Lokaator OÜ nõue 2032 eurot (sissenõutav alates 19.10.2017) Kostja ei ole tõendanud, et võlgnik jättis Lokaator OÜ-le tagatise maksmata õiguslikul alusel, kuna tööd tehti puudustega. Kohus leidis analoogselt eespool toodule, et arve maksmata jätmine ei tähenda tingimata võlgniku maksejõuetust. Ei ole ka selge, et võlausaldaja nõue oleks rahuldatud suuremas summas, kui võlgnik ei oleks kostjale laenu tagastanud. Kostja tõendite kohaselt olid võlgnikul sõlmitud ehituse töövõtulepingud 30.08.2017 Vinni Vallavalitsusega (lepingu hind 327 459,36 eurot), 30.08.2017 Vaivara vallaga (244 396,88 eurot) ja 10.08.2017 Narva Pimeaiaga (810 461,48 eurot). Kohus pidas väga tõenäoliseks, et kõik arvele jäänud raha oleks kulunud nende kolme projekti peale, kusjuures sellest summast poleks piisanud ühegi projekti lõpetamiseks. Kostja on lisaks esile toonud järgmised hagi lisadest nähtuvad asjaolud: 1) võlgnikul oli 15.11.2018 seisuga aktiva 184 318,77 eurot; 2) 15.11.2018 seisuga olid garantii- ja tagatisrahade nõuded ostjate vastu 53 943,05 eurot; 3) 15.11.2018 seisuga oli Varbuse Mõisameeste Seltsi vastu esitatud nõue 37 326,74 eurot; 4) 15.11.2018 seisuga oli Szilagyi Perzsebet OÜ (pankrotis) vastu nõue 205 549,95 eurot. Pooleli oli vaidlus selle üle, kellele nõue kuulus; 5) maksuvõlg tekkis alles 2018. a lõpus, 6) majandusaasta aruanded ei olnud esitamata.

5.Sinear OÜ (pankrotis) pankrotihaldur T. Saarma esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 19. juuni 2023 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kõik rahalise kohustuse tagasivõitmise eeldused PankrS § 113 lg 1 p 3 järgi täidetud. Rahalise kohustuse täitmisega võlausaldajate kahjustamist tuleb hinnata kahes etapis. Esimeses etapis tuleb hinnata, kas maksete tegemise ajal olid olemas teised võlausaldajad, kelle suhtes võlgnik makse saanud võlausaldajat eelistas, kas maksete tegemine oli majanduslikult põhjendatud, kas saadi vastusooritus või kas oli vajalik majandustegevuse jätkamiseks. Teises etapis tuleb hinnata võlausaldajate kahjustamist tagasivõitmise hagi esitamise seisuga ehk tuleb hinnata, kas tagasivõitmise tulemusena on võimalik pankrotimenetluses rahuldada võlausaldajate nõudeid suuremas ulatuses. Kuigi kohus leidis, et kostjale maksete tegemine ei olnud majandustegevuse jätkamiseks vajalik, maksete tegemise ajal olid võlgnikul võlausaldajad, kellele tasumata jätmine või tasumisega viivitamine ei olnud põhjendatud, asus kohus valesti seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et maksetega kahjustati võlausaldajate huve. Kohtu järeldus, et ei ole tõendatud, et võlgnik oli maksete tegemise ajal maksejõuetu või muutus maksejõuetuks maksete tegemise tõttu, on väär. Lisaks on kohus jaganud tõendamiskoormise valesti. Hageja ei pea tõendama, et võlgnik oli maksete tegemise ajal maksejõuetu, vaid kostja peab tõendama võlgniku maksejõulisust kostjale maksete tegemise ajal. Kostja ei ole seda tõendanud. Võlgniku kontol liikunud summadest, s.o rahavoost, ei saa järeldada, et võlgnik oli 2018. a aprillis maksejõuline. Võlgniku majandustegevus oli seiskumas ja 7 kuud hiljem kuulutati välja pankrot. Kohus on jätnud arvestamata hageja esile toodud asjaolud, sh ajutise halduri arvamuse ning põhjendamata, miks ta nendega ei arvesta. Ajutise halduri arvamusest järeldub, et võlgnik oli maksejõuetu juba enne rahaliste kohustuste täitmist kostjale: - alates märtsist 2018 ei olnud võlgnik osalenud ühelgi ehitushankel, kuna selleks puudusid varalised võimalused (raha tagatiste tasumiseks, pank ei ole nõustunud andma pangagarantiid); - võlgnikul oli ajutise halduri arvamuse koostamise hetkel vara hinnanguliselt 127 475,49 eurot ja kohustusi vähemalt 549 002,79 eurot; - võlgnikul oli tarnijate ees võlgnevus rohkem kui aasta; - võlgnikul on kohustusi kordades rohkem kui vara. Bilansis on kajastatud ainuüksi võlgnevusi tarnijatele 268 829,59 eurot, milles ei ole kajastatud kohtumenetluses olevat MTR Halduse OÜ

nõuet 36 843,86 eurot ja AS Transcom nõuet 173 548,73 eurot. Võlgnevused tarnijatele eksisteerivad peamiselt 2017. a esimesest poolest ja on suurenenud oluliselt 2018. aastal; - juhatuse liige võib olla rikkunud äriseadustiku (ÄS) § 180 lg-s 51 sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustust, kuivõrd ettevõtte majandustegevus on olnud kahjumlik alates aastast 2016. 2016. a majandusaasta kahjum oli –94 660 eurot ja 2017. majandusaasta kahjum – 539 975 eurot. Seega tegi kostja võlgniku juhatuse liikmena laenu tagasimaksed endale olukorras, kus võlgnik oli mitu aastat kahjumlikult tegutsenud, oli tarnijate ees võlgnevuses rohkem kui aasta, võlgnevused suurenesid oluliselt perioodil, mil võlgnik kostjale maksed tegi, ning raha puudumise tõttu ei olnud võimalik osaleda uutel ehitushangetel. Kui võlgnik ei suuda pikema aja jooksul oma kohustusi täita, puudub suutlikkus osaleda uutel hangetel ning kohustused ületavad varasid, on tegemist püsiva maksejõuetusega PankrS § 1 mõttes. Ajutise halduri aruande järgi esitas andmed võlgnevuste ja võlgnevuste sissenõutavaks muutumise aja kohta võlgnik. Kostja oli alates 20.03.2014 võlgniku ainus juhatuse liige. Seega oli kostja maksete tegemise ajal võlgniku kohustustest hästi teadlik. Pankrotimääruses on toodud, et võlgniku juhatuse liige, s.o kostja, nõustus 13.12.2018 istungil ajutise halduri arvamusega. Kostja on halduri arvamuses võlgniku vara ja kohustuste kohta esitatud andmete õigsust vandega kinnitanud ning ei ole ühegi võlausaldaja nõuet vaidlustanud. Osundatud asjaolusid arvestades ei saa olla kahtlust selles, et võlgnik eelistas põhjendamatult kostjat teistele võlausaldajatele olukorras, kus juhatuse liige pidanuks esitama hiljemalt 2018. a märtsis pankrotiavalduse. Seega kahjustas võlgnik maksetega kostjale võlausaldajate huve; 2) ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et tõendatud ei ole, et kostjale tehtud maksete tõttu vähenes võimalik võlausaldajatele makstav summa. Riigikohus on selgitanud (2-16-18957, p 17), et võlausaldajate huvide kahjustamist kui võlgniku tehingu või toimingu tagasivõitmise esmast eeldust PankrS § 109 lg 1 järgi ei tule kontrollida tagasivõidetava tehingu või toimingu tegemise aja seisuga, vaid tagasivõitmise hagi esitamise aja seisuga. See ei tähenda, et kostjale tasutud raha oleks pidanud säilima pankroti väljakuulutamiseni. Tänase seisuga tuleb hinnata, kas maksete tegemise ajal oli vähemalt üks võlausaldaja, kelle nõue võis jääda rahuldamata kostjale tehtud maksete tõttu. Kohus on leidnud, et üheksale võlausaldajale tasumata jätmine ei olnud põhjendatud. Olukorras, kus maksete tegemise ajal oli ka teisi võlausaldajaid, oleks pidanud raha, mille kostja endale kandis, tasuma võlausaldajatele. Sel juhul oleks mõni võlausaldaja täna pankrotimenetluses vähem või oleks võlausaldaja(te) nõue kostjale tasutud summa võrra väiksem. Kostja juhatuse liikme ja osanikuna sai kogu oma nõude tasutud, kuid nendel võlausaldajatel, kellel oli samal ajal põhjendatud nõue, on raha saamata; 3) on väär otsusest järelduv käsitlus, et võlgniku toimingute/tehingutega võlausaldajate huvide kahjustamine saab toimuda üksnes maksejõuetuse seisundis. Sellist eeldust pankrotiseadusest ei tulene. Kostjal on võimalus tagasivõitmine välistada, kui ta tõendab, et võlgnik oli maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks maksete tõttu.

pankrotivarasse (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-50-17, p 10). Samuti on Riigikohus selgitanud, et tagasivõitmise regulatsiooni eesmärk ei ole võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise välistamine enne pankrotimenetlust. Üksnes juhul, kui võlgniku tehingutel või toimingutel on ka pärast pankrotimenetluse alustamist võlausaldajate huvidele negatiivne mõju, saab need tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Kohus ei ole jaganud tõendamiskoormist valesti ja otsuses ei ole seisukohta, et võlausaldajate kahjustamine saab toimuda üksnes maksejõuetuse seisundis. Tagasivõitmise välistab see, kui kostja tõendab, et võlgnik oli kostjale kohustuste täitmise ajal maksejõuline ega muutunud tehtud maksete tõttu maksejõuetuks. Kohus leidis, et kostja on ära näidanud, et võlgnik ei olnud maksete tegemisel maksejõuetu. Võlgnik täitis pärast kostjale kohustuste täitmist kohustusi teistele võlausaldajatele igapäevaselt ja kordades suuremates summades 2018. a lõpuni (2018. aastal on tehtud ülekandeid enam kui poole miljoni euro ulatuses, millest maksed kostjale moodustasid 1,7%). Kohus on viidanud ajutise halduri aruandele. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Vale on hageja väide, et kostja ei ole vaidlustanud ühegi võlausaldaja nõuet. Kohus on käsitlenud kostja vastuväiteid võlausaldajatele, kellega võlgnikul olid pooleli õigusvaidlused või kellele tegemata jäänud makse oli tagatis võlgnikule; 2) on hageja väide, et kohus hindas valesti võlausaldajate kahjustamise eeldust, moonutatud. Hageja viitab asjakohatule kohtupraktikale (2-16-18957, p 17). Samuti ei ole kohtupraktikaga kooskõlas väide, et „tänase seisuga tuleb hinnata, kas mõne võlausaldaja nõue võis jääda rahuldamata kostjale tehtud maksete tõttu“. Maakohus on õigesti viidanud Riigikohtu otsusele nr 2-16-18957 (p 15), mille kohaselt peab hageja tõendama, et vaidlusaluste makseteta saanuks võlausaldajate nõuded rahuldada suuremas ulatuses. Hageja ei ole seda tõendanud.

11.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja on menetluskulude nimekirja kohaselt kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 3031,20 eurot (koos käibemaksuga), sh õigusteenuse kulud 2440 eurot, millele lisandub käibemaks 22% 536,80 eurot, ja täiendavad kulud 54,40 eurot. Kostjat on apellatsioonimenetluses esindanud vandeadvokaat Jüri Sirel ja vandeadvokaadi abi Taavi Hein. Õigusabi on osutatud tunnihinnaga 170 eurot (lisandub käibemaks) järgmiselt: 19.06.2023 – kohtuotsuse vastuvõtmine ja otsusega tutvumine, otsuse edastamine ja selgitamine kliendile 1 h 30 min (255 eurot); 08.08.2023 – apellatsioonkaebusele vastamise tähtaja pikendamise taotluse koostamine ja kohtule esitamine 30 min (85 eurot); 29.08.2023 – tutvumine hageja apellatsioonkaebusega ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamine 2 h 30 min (425 eurot); 04.09.2023 – apellatsioonkaebusele vastuse koostamine 7 h (1190 eurot); 13.02.2024 – Tallinn–Tartu sõit edasi-tagasi mõlema esindajaga kohtuistungile (60 eurot); 13.02.2024 – kohtuistungil osalemine (kaks esindajat) 2 h (340 eurot); 15.02.2024 – menetluskulude nimekirja koostamine 30 min (85 eurot). Ajakulu õigusteenusele on 14 tundi, millele lisandub kahe esindaja Tallinnast Tartusse kohtuistungile sõitmise ajakulu. Hageja on esitanud kostja menetluskuludele vastuväite. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatuks ja hüvitamisele kuuluvaks ei saa pidada kostja poolt apellatsioonimenetluses kahe lepingulise esindaja kasutamist (kostja ei ole kahe esindaja kasutamise vajadust millegagi põhjendanud), samuti ei tule hagejal hüvitada kostja esindaja 08.08.2023 toimingu – tähtaja pikendamise taotluse – koostamise kulu, ülepaisutatud on ka kostja esindaja ajakulu maakohtu otsuse vastuvõtmisele, otsusega tutvumisele ning otsuse kliendile edastamisele ja selgitamisele ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodut arvestades on kostja põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja kulu ringkonnakohtus 10 tunni eest 1700 eurot (õigusabi tunnitasumäär 170 eurot (lisandub käibemaks). Sellele lisandub kostja ühe esindaja kohtuistungile sõitmise aja eest 30 eurot, käibemaks 22% 380,60 eurot ja ühe esindaja otsene sõidukulu 27,20 eurot –