GBGrupp Holding OÜ hagi AS Minicredit (pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupp vastu nõude tunnustamiseks OÜ TrioNordik (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 05.01.2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
GBGrupp Holding OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja GBGrupp Holding OÜ (registrikood 14779625), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristjan Mägi Kostja MiniCredit AS (pankrotis, registrikood 11551909) pankrotihaldur Martin Krupp, lepinguline esindaja vandeadvokaat Liis Könn
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada GBGrupp Holding OÜ apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Harju Maakohtu 05.01.2023 otsus ja teha uus otsus, millega:
2.1.Rahuldada hagi.
2.2.Tunnustada OÜ TrioNordik (pankrotis) pankrotimenetluses GBGrupp Holding OÜ 191 072,08 euro suurust nõuet teise rahuldamisjärgu nõudena pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 2 tähenduses.
2.3.Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes AS Minicredit (pankrotis) pankrotihalduri Martin Kruppi kanda. Menetluskulud kuuluvad hüvitamisele AS Minicredit (pankrotis) pankrotivara arvel.
2-19-5940 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ Escado Grupp (hageja) esitas 16.04.2019 (täpsustatud 17.04.2019) Harju Maakohtule hagi AS Minicredit (pankrotis) pankrotihalduri Martin Kruppi (kostja) vastu nõude 191 072,08 eurot tunnustamiseks OÜ TrioNordik (pankrotis, võlgnik) pankrotimenetluses. Harju Maakohtu 21.01.2020 määrusega lubas kohus menetlusse astuda OÜ Escado Grupp asemel õigusjärglasel GBGrupp Holding OÜ-l.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 30.12.2014 OÜ Escado Grupp (hageja õiguseellane) ja võlgnik laenulepingu nr 311214, mille alusel anti võlgnikule laenu 85 300 eurot. Laenusumma loeti võlgnikule üleantuks 31.12.2014 seoses poolte vahel 10.02.2013 sõlmitud ostu-müügi eellepingu nr 201301-31 lõpetamisega. Täiendavalt tõendab laenu ülekandmist maksekorraldus. Võlgnik kohustus laenu põhisumma täies ulatuses tagastama hiljemalt 30.12.2016, tasuma laenult intressi 12% aastas ja intressimaksed tasuma kogu ulatuses hiljemalt laenu tagastamise tähtpäeval või jooksvalt vastavalt laenuandja poolt esitatud arvetele, kuid mitte hiljem kui 30.12.2016. Laenulepingu järgi kohustus võlgnik tasuma viivist arvestusega 0,25% võlgnetavalt laenu põhisummalt päevas. Võlgnik ei ole hagejale tähtaegselt, s.o hiljemalt 30.12.2016, laenu tagastanud ega intresse maksnud, mistõttu on hagejal võlgniku vastu põhinõue 85 300 eurot, intressinõue 20 472,08 eurot ja viivisenõue 85 300 eurot.
3.Võlgniku pankrot kuulutati välja 07.11.2018. Hageja esitas 31.12.2018 võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse nõude 211 626,22 eurot tunnustamiseks teises järgus. Võlgniku võlausaldajate üldkoosolek nõuete kaitsmiseks toimus 20.03.2019. Active Green OÜ ja MiniCredit AS (pankrotis) esitasid hageja nõudele vastuväite, mistõttu jäi hageja nõue võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata.
4.Hageja palub nõude 191 072,08 euro tunnustamist võlgniku pankrotimenetluses pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2 alusel teises rahuldamisjärgus. Hageja nõue põhineb võlgnikule antud laenul. Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
6.Hageja tegi võlgnikule makse 6,5 aastat tagasi. Varem ei ole makse tagastamist nõutud. Ilma laenulepinguta oleks nõue aegunud. Laenuleping võib olla tagantjärele võltsitud eesmärgiga pääseda nõude aegumisest. Müügi- ja laenulepingud võivad olla näilikud. Makse tegemise ja
2-19-5940 lepingu allkirjastamise eesmärk võis olla viia hageja kontolt raha välja maksukohustust vältides, s.t tegemist võis olla näilike tehingutega, mille eesmärk oli jätta mulje müügi- ja laenulepingu olemasolust ning varjata ebaseaduslikku tegevust. Raha võib olla tagastatud. Tehingu osapooled on majanduslikult seotud ning neid kahtlustatakse suures ulatuses näilike ja varjatud tehingute tegemises. Kui laen tõesti on antud, on sellises olukorras võimalik, et see on majandussuhete raames tagastatud selliselt, et seda võlgniku kontolt ei nähtu.
7.Laenuleping on deklaratiivne võlatunnistus. Võlgnik on laenulepinguga võtnud kohustuse tagastada eellepingu alusel saadu. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tuleb nõude esitajal tõendada, et alussuhtest jäi üles kohustus, mida laenuks vormistada. Eellepingu alusel tasutu ei pruugi kuuluda tagastamisele igal juhul, vaid tagastamise kohustus võib sõltuda näiteks sellest, kelle süül tehing ära jäi (nt käsiraha regulatsioon, võlaõigusseadus (VÕS) § 157). Eellepingu sisu ei nähtu nõudeavaldusest ega hagist.
8.Võlgnikule tehtud makse kanti edasi. Võlgniku kontoväljavõttest nähtub, et võlgnik sai 13.02.2013 hagejalt 85 300 eurot, millest samal päeval kanti 80 000 eurot OÜ-le Sventel ja 5000 eurot Baltrade Grupp OÜ-le. Tegemist on võlgnikuga seotud isikutega. Võlgnikul ei olnud midagi müüa. Võlgnik asutati 17.07.2012, s.o umbes pool aastat enne müügilepingule viitava makse tegemist. Haldur on tutvunud võlgniku tegevusega ning ei ole tuvastanud sellist vara, mida oleks veebruaris 2013 saanud müüa. Võlgnik ei ole hagejale ühtegi tagasimakset teinud. Poolte seotust arvestades oleks vähemalt mingeid tagasimakseid laenu olemasolu korral tehtud. Väidetav leping sõlmiti kaks aastat pärast makse tegemist ning tasumise tähtaeg oli täiendavalt kahe aasta pärast, s.t nõue muutus sissenõutavaks alles 01.01.2017. Võlgnik oli ilma tegevuseta osaühing ja väidetav laen anti ilma tagatiseta. Maakohtu otsus
9.Maakohus jättis 05.01.2023 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
10.Pooled vaidlesid asjaolu üle, kas võlgnikule ülekantu on käsitatav laenuna, mille tagastamise kohustus olnuks võlgnikul ja mis oleks aluseks nõude tunnustamisele pankrotimenetluses. Maakohus juhindus asja lahendamisel VÕS § 76 lg-test 1 ja 3, § 76 lg-st 1, § 82 lg-st 1 ja §-st 100.
11.Maakohus tuvastas, et nõude tunnustamise aluseks esitatud laenulepingust nähtuvalt loetakse laenusumma laenuvõtjale üleantuks 31.12.2014 seoses ostu-müügi eellepingu nr 201301-31 lõpetamisega ja laenusaaja kohustus laenu tagastama 30.12.2016. Maksekorraldusest nähtuvalt tegi hageja 13.02.2013 võlgnikule ülekande 85 300 eurot selgitusega „ostu-müügi eelleping“. Vaidluse all ei olnud 85 300 euro ülekandmine võlgnikule ega asjaolu, et samal päeval kanti see edasi OÜ-le Sventel ja Baltrade Grupp OÜ-le. Hageja väitis 30.01.2020 korraldaval istungil, et nimetatud ülekanded ei puutu laenusuhtesse. Maakohus eelviidatud hageja seisukohaga ei nõustunud.
12.Hageja ja võlgniku vahelist laenusuhet ei kinnita raamatupidamise dokumendid, kus peaks olema laen kajastatud. Hageja soovib laenusuhet tõendada arvetega nr 0069 (31.12.2015), nr 061 (31.12.2016) ja nr 0062 (31.12.2017), millest nähtuvalt on väidetavalt iga-aastaselt nõutud intressimakseid. Arvel märgitud selgituse kohaselt on võlgnik kohustatud tasuma intressi- ja finantstulusid. Hageja tõi esile, et arved on väljaprint raamatupidamisprogrammist, kuid sealt ei nähtu seotus vaidlusaluse laenulepinguga ega arvete edastamine. Arvete esitamine ei ole tõendatud ning isegi kui need esitati, siis reaalselt ei ole võlgniku poolt midagi tasutud, vaatamata sellele, et pangakontol oli selleks raha. Hageja ei põhistanud ega sidunud arveid
2-19-5940 raamatupidamise andmetega. Ainuüksi audiitori hinnang, et raamatupidamises ei ole tuvastatud minetusi, ei kinnita laenukohustuse olemasolu. 2014. a majandusaasta aruandest nähtuvatest nõuetest (kokku 2 500 000 eurot) ei ole vaidlusalune nõue teistest eristatav. Isegi, kui lepingu kohaselt muutus laen sissenõutavaks 30.12.2016, ei ole pankroti väljakuulutamisele eelnenud ajal esitatud nõudeid väidetava laenu tagastamiseks.
13.Hageja ja võlgniku vahel sõlmitud ostu-müügi eellepingu nr 201301-31 eesmärk oli, et võlgnik müüb Haabneemes Kasemetsa tee 7 asuva kinnistu hinnaga 853 000 eurot. Esimene makse pidi toimuma kolme kalendripäeva jooksul hiljemalt ostu-müügilepingu notariaalsest tõestamisest. Ostu-müügi leping aga on sõlmitud hiljemalt 31.12.2014. Maakohtu hinnangul ei ole võimalik hagi rahuldada ja nõuet tunnustada ainuüksi ülekande alusel, kuivõrd konkreetse nõude kajastamine ei nähtu ei võlgniku ega Escado Grupp OÜ majandusaasta aruannetest ning seda ei kinnitada ka muud esitatud tõendeid. Hageja ei tõendanud oma väidet, et hageja ja võlgnik on kokku leppinud, et võlgnikule tasutud 85 300 eurot võlgneb võlgnik hagejale laenuna. Apellatsioonkaebus
14.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
15.Maakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme või jättis need kohaldamata. Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti ja valikuliselt ning jagas tõendamiskoormise ebaõigesti. Maakohtu otsus on vastuoluline. Maakohus tuvastas, et Escado Grupp OÜ on kandnud 85 300 eurot võlgnikule ning Escado Grupp OÜ ja võlgnik on sõlminud 30.12.2014 laenulepingu, kuid seejärel asus maakohus vastuoluliselt esitatud tõendeid ja kohtu tuvastatud asjaolusid eirates seisukohale, et hageja hagi on tõendamata.
16.Hageja tõendas laenusuhte olemasolu ja raha võlgnikule ülekandmise. Maakohus märkis, et pooled ei vaidle selle üle, et Escado Grupp OÜ ja võlgniku vahel on sõlmitud laenuleping ja võlgnikule on põhisummana 85 300 eurot välja makstud. Asjaolud, mille alusel maakohus järeldas, ja seisukohad, millega kohus hagi rahuldamata jätmist põhjendas, on ebaõiged, alusetud ja puudulikud.
17.Laenusuhte hindamisel ei oma tähtust asjaolu, kuhu võlgnik kandis edasi saadud raha, mis hiljem laenuks vormistati. Ebaõige ja tõenditega vastuolus on maakohtu seisukoht, et hageja ja võlgniku vahelist laenusuhet ei kinnitada ka raamatupidamise dokumendid. Võlgniku poolt raamatupidamisnõuete täitmata jätmine ei ole hagejale etteheidetav. Hageja on nõuet enda raamatupidamises kajastanud. Laenuleping ise on raamatupidamisdokument. Laenusuhte olemasolu tõendab kirjalik laenuleping ja ülekanne.
18.Hageja ei nõustu maakohtuga, et hageja ei ole intressi nõudmist tõendanud ja et kohtule esitatud arvete väljapindid raamatupidamisest ei ole seostatavad laenulepinguga. Võlgnikult on nõutud nii põhivõla, intressi kui ka viivise tasumist. Jooksvalt intressi nõudmine ei oma ka tähtsust, kuna intressi võis tasuda ka 31.12.2016.
19.Ebaõige on maakohtu seisukoht, et vandeaudiitori hinnang, et OÜ Escado Grupp raamatupidamises ei ole tuvastatud minetusi, ei kinnita laenukohustuse olemasolu. Vaidlusalune nõue ei peagi olema majandusaasta aruandes teistest eristatav. Maakohtu
2-19-5940 menetluses hageja selgitas ja tõi esile asjaolud ning ka vastavad tõendid selle kohta, et OÜ Escado Grupp raamatupidamises kajastus nõue võlgniku vastu.
20.Asjakohatu on maakohtu märgitu, et kohustust ei ole ka seetõttu, et võlgnik ei ole OÜ-le Escado Grupp või hagejale võlga tasunud, kuigi võlgniku kontol oli raha.
21.Hageja ei ole hagi esitamisel tuginenud üksnes maksekorraldusele, nagu maakohus ebaõigesti leidis. Hageja tugineb ka kirjalikule laenulepingule, mille originaal on kohtule esitatud.
22.Maakohus jaotas ebaõigesti ka menetluskulud. Vastustaja seisukoht
23.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
24.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 järgi tühistada ka maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotus.
25.Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohtu otsus ei vasta TsMS § 442 lg 8 nõuetele, kuna otsuse põhjendused on puudulikud ja osaliselt vastuolulised. Nii on maakohus leidnud, et vaidlustamata asjaolu on see, et hageja ja võlgnik on 30.12.2014 sõlminud laenulepingu nr 311214 summas 85 300 eurot, kuid samas tuvastanud, et tõendamata on hageja väited, et ta oleks võlgnikuga kokku leppinud, et võlgnik võlgneb hagejale 85 300 eurot. Samuti pole kohus analüüsinud kõiki poolte väiteid.
26.Võlgniku pankrot kuulutati välja 07.11.2018. Hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses tähtaegselt avalduse 30.12.2014 laenulepingust tuleneva nõude (põhinõue 85 300 eurot, intress 41 026,22 eurot ja viivis 85 300 eurot) tunnustamiseks (I kd, tl 10-11). 20.03.2019 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid hageja nõudele vastu kostja ja Active Green OÜ. Hageja esitas hagi mõlema nõude tunnustamisele vastuväite esitanud isiku vastu, paludes tunnustada oma nõuet võlgniku pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus summas 191 072,08 eurot (põhivõlg 85 300 eurot, intress 20 472,08 eurot ja viivis 85 300 eurot). Kuna Active Green OÜ ei ole enam võlgniku pankrotimenetluses võlausaldaja, siis maakohus jättis 02.03.2020 määrusega tema vastu esitatud hagi läbi vaatamata.
27.Ringkonnakohus märgib, et kuigi PankrS § 193 lg 1 järgi kohaldatakse enne 01.02.2021 alanud pankrotimenetluses pärast 01.02.2021 tehtavatele toimingutele 01.02.2021 jõustunud pankrotiseaduses sätestatut, tuleb PankrS § 193 lg 5 järgi kohalda enne 01.02.2021 menetlusse võetud pankrotiavalduse puhul nõuete kaitsmisele ja tunnustamisele enne 01.02.2021 kehtinud pankrotiseaduse redaktsiooni. Seega vaidlused nõude tunnustamise üle lahendatakse enne 01.02.2021 kehtinud PankrS § 3 lg 2 teise lause järgi hagimenetluses ja nõuete kaitsmine enne 01.02.2021 kehtinud PankrS § 77 p 6 järgi on võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses ning see toimub vastavalt toona kehtinud pankrotiseaduse 5. peatüki 2. jaos sätestatule. PankrS § 100 lg 1 esimese lause järgi kaitsti nõudeid võlausaldajate üldkoosolekul ning kui nõuete kaitsmisel
2-19-5940 nõuet ei tunnustatud, otsustas PankrS § 106 järgi nõude tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Seejuures võis võlausaldaja PankrS § 107 järgi taotleda nõude tunnustamist kohtus üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul.
28.Hageja tõi nõudeavalduses esile, et tema ja võlgniku vahel oli 30.12.2014 sõlmitud laenuleping, mille p 1.1. järgi andis hageja võlgnikule laenu 85 300 eurot. Lepingu p 1.2. kohaselt loeti seoses pooltevahelise ostu-müügi eellepingu nr 201301-31 (sõlmimise kuupäev 10.02.2013) lõpetamisega laenusumma laenuvõtjale (võlgnikule) üle antuks 31.12.2014. Laen tuli lepingu p 1.3. järgi tagastada 30.12.2016. Lepingu p 2.1. järgi oli intressi määraks 12% aastas ja p 4.4. järgi oli viivis laenu tagastamisega viivitamisel 0,25% päevas (I kd, tl 182). Võlgnik ei ole laenu tagastanud ega tasunud intresse.
29.Poolte vahel on vaidlus, kas hagejal on laenulepingust tulenev nõue võlgniku vastu. Maakohus jättis hageja nõude tunnustamata, kuna ei pidanud hageja laenulepingust tulenevat nõuet tõendatuks.
30.Kohtule on esitatud hageja ja võlgniku vaheline 10.02.2013 kuupäeva kandev lihtkirjalik ostu-müügi eelleping nr 201301-31, milles lepiti kokku, et võlgnik müüb hagejale kinnistu Viimsi vallas Haabneeme alevikus Kasemetsa tee 7 853 000 euro eest ja hageja ostjana tasub ettemaksu 85 300 eurot. Notariaalse lepingu sõlmimise ajaks oli eellepingu p 2.2. järgi kokku lepitud 31.12.2014 (I kd, tl 107-108). Pooled ei vaidle, et hageja on 13.02.2013 võlgnikule üle kandnud 85 300 eurot selgitusega „ostu-müügi eelleping“ (I kd, tl 7).
31.Kostja väitel on eelleping näilik ja seetõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 2 järgi tühine, kuna hageja ja võlgnik ei soovinud kinnistu müümise kohta eellepingut sõlmida, vaid nende eesmärgiks oli riigile maksukohustuse vältimiseks kanda hageja raha hagejaga seotud äriühingutele. Ringkonnakohtu arvates ei saa kostja poolt esitatud väidetest järeldada, et lepingu poolte soov ei olnud sõlmida kinnisasja müügi eellepingut. Eellepingu sõlmimisele viitab hageja 13.02.2013 maksekorraldusel olev selgitus eellepingu täitmise kohta. See, et ettemaks tehti ilma intressis ja tagatistes kokku leppimata, kostja poolt soovitud järeldust teha ei võimalda. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et eellepingu alusel ettemaksu maksmisel oleks tava leppida kokku intressis ja tagatistes. Kostja väited, et tehing tehti eesmärgiga maksukohustusest kõrvale hiilida, on paljasõnalised. See, et hageja ja võlgniku tehingu tegemise aegsetele osanikele ja juhatuse liikmetele on esitatud süüdistus mh maksualastes süütegudes, vaidlusaluse eellepingu näilikkust ei tõenda, kuna tõendamata on see, et konkreetne 13.02.2013 ülekanne oli tehtud mingil muul eesmärgil, sh eesmärgil maksudest kõrvale hoiduda. Samuti on paljasõnaline ja konkreetsete asjaoludega seostamata, s.t põhistamata, kostja väide eellepingu võltsituse kohta. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et võlgnikul ei olnud hagejale midagi müüa. Kinnistusraamatust nähtuvalt kuulus võlgnikule 12.10.2012–08.03.2016 kinnistu, mis oli märgitud eellepingus (I kd, tl 132-133).
32.Vaatamata sellele, et eelnevalt tuvastas ringkonnakohus, et kostja väidetest ei saa järeldada, et hageja ja võlgniku vaheline eelleping oli näilik, leiab ringkonnakohus, et 10.02.2013 sõlmitud eelleping on TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. TsÜS § 83 lg 1 sätestab, et tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kinnisasja müügi kohustustehing peab asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 kohaselt olema notariaalselt tõestatud, mistõttu tuleb ka kinnisasja müügi eelleping VÕS § 33 lg 2 järgi sõlmida samas vormis. Kuna hageja ja võlgniku vaheline 10.02.2013 kinnistu müügi kohta sõlmitud eelleping pole notariaalselt tõestatud vormis, on see tühine.
2-19-5940
33.TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega pidi võlgnik 10.02.2013 sõlmitud tühise eellepingu alusel hagejalt saadu tagastama hagejale VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kostja on küll väitnud, et võib-olla on hagejale tühise eellepingu täitmiseks makstud raha võlgniku poolt tagastatud, kuid kostja ei ole oma väite põhistamiseks esitanud ühtegi konkreetset asjaolu, rääkimata tõendamisest. See, et tühise eellepingu järgi saadud raha on võlgnik kohe edasi kandnud enda ja hagejaga seotud isikutele, ei tähenda ringkonnakohtu arvates, et võlgnikul puudub kohustus raha hagejale tagastada. Võlgnikul oli õigus kasutada talle laekunud raha omal äranägemisel.
34.VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga ning lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna.
35.30.12.2014 on hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenuleping nr 311214, mille p 1.1 järgi annab hageja võlgnikule laenu 85 300 eurot ja p 1.2 järgi lepingu poolte sõlmitud ostu-müügi eellepingu nr 201301-31 lõpetamisega seoses loetakse laenusumma laenuvõtjale üle antuks 31.12.2014 (I kd, tl 182). Ringkonnakohus leiab, et hageja ja võlgnik võisid VÕS § 396 lg 2 järgi kokku leppida, et tühise eellepingu täitmisena hageja poolt võlgnikule makstud ettemaks, mis kuulus hagejale tagastamisele, võlgnetakse laenuna ja kostja on laenulepingu p 1.3. järgi kohustatud selle tagastama hiljemalt 30.12.2016.
36.Kostja väitis, et laenuleping võib olla võltsitud ja vormistatud tagantjärele, et pääseda nõude aegumisest ja omada nõuet võlgniku pankrotimenetluses. Lisaks võib laenuleping olla näilik. Eelviidatud väiteid tõendab kostja arvates see, et võlgnik ei ole enne pankrotimenetlust laenu tagastanud ega intresse tasunud, kuigi võlgniku kontol oli piisavalt raha, ning hageja ei ole laenu tagastamist ega intresside tasumist võlgnikult nõudnud. Tagatiseta laenu andmine võlgnikule ei ole kostja arvates usutav, kuna võlgnik oli mittetegutsev äriühing, kellel puudus vara. Lisaks ei ole esitatud kohtule tõendeid lepingu sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste kohta ning hageja ja võlgniku raamatupidamisdokumentidest ei nähtu laenulepingust tulenevat kohustust. Kostja arvates võib olla raha ka tegelikult võlgniku poolt tagastatud. Samuti tuleb arvestada seda, et hageja võlgniku osanikud ja juhatuse liikmed on omavahel seotud ja kohtu alla antud maksu- ja muudes kuritegudes.
37.VÕS § 9 lg 1 järgi leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kohtule on esitatud laenulepingu originaaldokument (I kd, tl 182), millest nähtub lepingupoolte kokkulepe selle kohta, et 10.02.2013 eellepingu täitmisena tasutud 85 300 eurot tuleb võlgnikul hagejale tagastada 30.12.2016. Samuti on kokku lepitud intressi tasumises ja viivises. Järgnevalt tuvastab kolleegium, kas kostja poolt esiletoodud asjaoludest on võimalik järeldada, et võlgnikul puudub 30.12.2014 laenulepingust tulenev kohustus tagastada laen ja tasuda intressi ja viivist.
38.Kostja väidetest saab järeldada, et tema nägemuse kohaselt võib olla laenulepingu dokumendi puhul tegemist intellektuaalse võltsimisega, see tähendab, et laenuleping on alla kirjutatud ja koostatud mitte sellel kuupäeval, mis on lepingu sõlmimise kuupäevaks märgitud, vaid hiljem. Õiguskirjanduses on avaldatud seisukohta, et intellektuaalse võltsimise, s.o sisu
2-19-5940 poolest väärat teavet andva dokumendi puhul tekib küsimus selle koostaja usaldusväärsusest ja sellest, kas dokument peegeldab adekvaatselt tegelikke asjaolusid või mitte. Need küsimused tuleb eelkõige lahendada selle kaudu, et kontrollitakse dokumendi koostaja usaldusväärsust, kõrvutatakse dokumendist tulenevat teavet muude tõenditega ning madalama usaldusväärusega dokumendile omistatakse väiksem kaal. Teisisõnu, nn intellektuaalse võltsimise küsimus ei ole küsimus, mida peaks lahendama TsMS § 277 järgi (TsMS Komm I 2017, § 277 komm 3.1.b).
39.Ringkonnakohus leiab, et kohtule esitatud ja tõendatud asjaoludest ei saa järeldada, et laenuleping on intellektuaalselt võltsitud (hiljem vormistatud). Sellise järelduse tegemiseks ei anna alust see, et laenuleping on lepinguosaliste poolt omakäeliselt alla kirjutatud. TsÜS § 78 lg 1 järgi on kirjaliku vormi järgimiseks piisav, kui tehing on selle teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastanud. Esitatud asjaoludest ei saa järeldada, et tavapäraselt oleksid lepinguosalised kirjutanud lepingutele alla digitaalselt. Lepingueelsetele läbirääkimistele ei ole seaduses kehtestatud kohustuslikku vormi, mistõttu ei olnud lepinguosalistel kohustust pidada läbirääkimisi kirjalikke dokumente või e-kirju vahetades ja läbirääkimised võisid toimuda ka suuliselt. See, et lepingupooled on jõudnud üksmeelele, nähtub ka lepingu sõlmimisest. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et laen oleks pidanud olema kajastatud tehingu poolte majandusaasta aruannetes viisil, et selle olemasolu oleks tuvastatav. Raamatupidamise seaduse (RPS) § 15 lg 2 kohaselt raamatupidamise aastaaruanne koosneb põhiaruannetest (bilanss, kasumiaruanne, rahavoogude aruanne ja omakapitali muutuste aruanne) ning lisadest. Seadusest ei tulene, et aastaaruandes ja selle lisades peaksid olema loetletud täpselt kõik tehingud. See, et hageja õiguseellase Escado Grupp OÜ 2016 majandusaastaaruandest (I kd, tl 67) nähtuvalt ei muutu 2017. aasta jooksul sissenõutavaks ükski laenukohustus, ei saa järeldada, et hageja poolt võlgnikult nõutavat nõuet aastaaruande koostamise ajal ei olnud. Lisaks on laenulepingust nähtuvalt hageja nõue muutunud sissenõutavaks 31.12.2016, kuna laen tuli tagastada hiljemalt 30.12.2016, mistõttu ei pidanud seda märkima seisuga 31.12.2016 nõudena, mis muutub sissenõutavaks 12 kuu jooksul. See, et võlgniku raamatupidamises laenulepingust tulenev kohustus puudub, ei anna samuti alust teha kostja soovitud järeldust. Võlgniku 2014 majandusaasta aruanne (I kd tl 157-161) ei ole usaldusväärne, kuna sellest nähtuvalt ei ole toimunud mingit majandustegevust, kuid kostja esitatud hüpoteeklaenu laenulepingust (I kd, tl 162) nähtuvalt on võlgnik võtnud laenu, mida ta ei ole majandusaasta aruandes kohustusena kajastanud. Lisaks oli kinnistusraamatu (I kd, tl 132-133) järgi võlgnikul olemas kinnisasi, mille väärtus 2014. majandusaasta aruandes ei kajastu. Õige on see, et võlgnik ei ole maksnud hagejale laenu tagasi ega tasunud intresse. Mõlemad kohustused muutusid sissenõutavaks 31.12.2016. Ringkonnakohtu arvates ei viita see asjaolule, et laenuleping oleks olnud hiljem vormistatud. Laenulepingust tulenev nõue ei olnud võlgniku pankroti väljakuulutamise ajaks aegunud ja hageja ei pidanud enne võlgniku pankroti väljakuulutamist oma nõuet esitama. See, et hageja ja võlgniku osanikud ja juhatuse liikmed on omavahel seotud isikud ja neile on esitatud süüdistus mh maksukuritegudes, ei anna samuti alust kostja soovitud järelduseks. Seotud isikute tehingud ei pea olema iga kord võltsitud või näilikud. Selleks, et teha kostja poolt soovitud järeldust, peaks olema tõendatud asjaolud, millest saab tuvastada just vaidlusaluse laenulepingu intellektuaalse võltsituse, kuid selliseid asjaolusid kohtule esitatud ei ole.
40.Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et kostja poolt esiletoodust ei saa järeldada, et laenuleping ei ole usaldusväärne tõend ja kohtul oleks alus arvata, et see on intellektuaalselt võltsitud ehk vormistatud hiljem eesmärgiga omada nõuet võlgniku pankrotimenetluses.
41.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et laenuleping ja eelleping on vastuolu tõttu heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine. Esitatud ja tõendatud asjaoludest ei saa järeldada, et mõlemad lepingud olid sõlmitud eesmärgiga saada nõue võlgniku pankrotimenetluses ja
2-19-5940 kahjustada teiste võlausaldajate huvisid. Kostja eeltoodud väide on paljasõnaline. Usutav ei ole, et 2013. aastal oleks kantud hageja poolt võlgnikule üle 85 300 eurot eesmärgiga saada nõue võlgniku pankrotimenetluses. Samuti ei ole kostja tõendanud, et laenuleping oleks allkirjastatud pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist, millisel juhul võiks see olla tühine Vitali Jaroševitšil esindusõiguse puudumise tõttu. Kostja sellekohane väide on täiesti oletuslik.
42.Hageja nõude suurusele ei ole kostja kohtumenetluses vastuväiteid esitanud.
43.Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu hinnangul hageja nõue võlgniku vastu põhjendatud ning seda tuleb täies ulatuses, s.o 191 072,08 eurot, võlgniku pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 2 tähenduses tunnustada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
44.Seoses maakohtu otsuse tühistamisega ja hagi rahuldamisega tuleb tühistada ka maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas ja jätta TsMS § 162 lg 1 järgi maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda. Kuna kostja on AS Minicredit (pankrotis) pankrotihaldur, siis tema poolt hüvitamisele kuuluvad hageja menetluskulud kuuluvad hüvitamisele pankrotivara arvel.
45.Arvestades, et maakohus ei ole vaidlustatud otsuses menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg 2 järgi mõistliku aja jooksul pärast menetlus lõpetava lahendi jõustumist.
46.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
47.Hageja on tasunud kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatise. Maakohus tagastab tagatise hagejale avalduse alusel (TsMS § 195 lg 1 esimene lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.