Tööõigus

ASJAOLUD

MAAKOHTU SEISUKOHT

Maakohus leidis, et esitatud hagiavalduse lahendamine ei kuulu maakohtu pädevusse ning jättis hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata. Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt on hageja kinnipeetav, kes lubati Tartu Vangla direktori 26. mai 2020. a käskkirjaga nr 6-3/114 tööle. Kinnipeetava töötamine vanglas on reguleeritud vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjaga. Tegemist on avalik-õiguslike normidega, mille täitmise tagamisel teostab vangla avalikku võimu. Kinnipeetaval on tulenevalt VangS § 37 lg-st 1 üldine kohustus töötada, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti. VangS §-s 37 sätestatud töökohustuse alusel töötamine ei kuulu üldpõhimõttena tööõiguse regulatsiooni esemesse, vaid kinnipeetavat kohustatakse töötama avalik-õigusliku võimusuhte kaudu. Kui kinnipeetavale on töö andmine võimalik, st on olemas sobilik töö ning ei esine töötamisest keeldumise aluseid (VangS § 37 lg-d 2 ja 3), siis vormistab vanglateenistus kinnipeetava tööle (VangS § 38 lg-d 1 ja 21). Vanglal on pädevus anda kinnipeetavale tööle asumise korraldus VangS § 38 lg 22 alusel ka vangla territooriumil asuvasse käitisesse. VangS § 38 lg 3 kohaselt võib vangla kinnipeetavale töö tagamiseks vangla territooriumile käitise rajamist lubada ka füüsilisel isikul või äriühingul, kui ta on selleks sõlminud riigiga või riigi haldusülesannet täitva eraõigusliku juriidilise isikuga vastava lepingu. Tulenevalt vangistusseadusest ning Justiitsministri 28. juuni 2001. a määrusest nr 50 sõltub kinnipeetava töötamine seega täiel määral vanglast. Riigi ja kostja vahel Tartu Vangla territooriumile käitise rajamiseks sõlmitud leping ei saa olla hageja ja kostja vahelise tsiviilõigusliku suhte aluseks. Nimetatu kinnitab ka kostja ja Tartu Vangla vahel sõlmitud kinnipeetavate tööjõu kasutamise raamleping. Raamlepingust nähtuvalt on kostja võtnud endale kohustuse kindlustada enda juurde tööle lubatud kinnipeetavatele vanglaga kooskõlastatud töö ja töötamise tingimused ning tasuda neile töötasu. Samas ei nähtu raamlepingust, et kinnipeetava ja kostja vahel tekiks samasugune õigussuhe, mis tekib töötaja ja tööandja vahel VangS § 41 alusel. Vangistusseaduse eelnõu seletuskirja kohaselt ei laiene tööõigus töösuhetele vangla sees. Erandina laienevad tööseadused kinnipeetavatele, kellel on lubatud töötada järelevalveta väljaspool vanglat, neile, kellel on lepingu sõlmimise vabadus. Vangla territooriumil käitises töötavatel kinnipeetavatel lepingu sõlmimise vabadus puudub. Kinnipeetava ja vangla vahel on avalik-õiguslik suhe ning hageja töötas vangla territooriumil, sellest töösuhtest tulenevad vaidlused kuuluvad halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 1 järgi lahendamisele halduskohtus, Tartu Maakohus ei ole asjas pädev kohus. Ringkonnakohus on 21. augusti 2023. a määruses tsiviilasjas nr 2-22-17689 leidnud analoogse olukorra kohta, et hagejal võib olla nõudeõigus kahju hüvitamiseks riigi (vangla kaudu) vastu. Kostja saab olla haldusvaidlusse kaasatud HKMS § 20 järgi kolmanda isikuna. Kahju hüvitamise nõude läbi vaatamisele on VangS § 11 lg-s 8 sätestatud kohustuslik kohtueelne menetlus, mistõttu esmalt tuleb esitada vaie vanglale.

MÄÄRUSKAEBUS

asuvas eraõiguslikus käitises töötamise täpsem regulatsioon. Selles töötamisele ei ole võimalik kohaldada vangistusseaduse sätteid, mis reguleerivad teisi vangla territooriumil töötamise vorme, s.o töötamist vangla majandustöödel ja vangla enda poolt rajatud käitistes, kuivõrd tulenevalt VangS § 37 lg-st 5 on kinnipeetava rakendamine tööle vangla territooriumile rajatud eraõigusliku isiku käitises lubatud üksnes kinnipeetava nõusolekul. Seega ei ole kinnipeetaval kohustust töötada sellistes käitistes ja vangla ei saa kinnipeetava töökohustuse raames sundida kinnipeetavat sellises käitises töötama. VangS § 38 lg 3 kohaselt võib kinnipeetavatele töö tagamiseks lubada vangla territooriumile käitise rajamist ka füüsilisel isikul või äriühingul, kui ta on selleks sõlminud riigiga või riigi haldusülesannet täitva eraõigusliku juriidilise isikuga vastava lepingu. Kostja ja Tartu Vangla vahel 31. detsembril 2010 sõlmitud üürilepingu lisaks nr 9 oleva kinnipeetavate tööjõu kasutamise raamlepingust nähtuvalt otsustab Tartu Vangla üksnes kinnipeetavate tööle lubamise kostja juures. Raamlepingu p-de 2 ja 3 kohaselt korraldas kostja üüripinnal, s.o Tartu Vangla ruumides ja territooriumil, tema juurde tööle lubatud kinnipeetavatele töö ja töötamise tingimused, sh otsustas töötavate kinnipeetavate arvu ja sobivuse üle, planeeris tööpäevaks tööd, nende mahu, tegemise koha ja muud töötamise tingimused, juhtis tööprotsesse, tagas kinnipeetavate töö korraldamiseks vajalikud seadmed, tööriistad, tööriided, töökaitsevahendid ja materjalid, kontrollis kinnipeetavate tööd ja töötulemusi, arvestas ja maksis kinnipeetavatele töötasu ning arvestas ja pidas töötasult kinni ka seadusega kehtestatud maksud. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et kostja pidas hageja tööajaarvestust (hageja tegi ületunde) ning arvestas ja maksis hagejale töötasu. Hagejale andsid tööülesandeid kostja töötajad, samuti tagas kostja vajalike töövahendite ning materjalide olemasolu. Tartu Vangla ei pidanud arvestust hageja tööaja kohta ega kontrollinud kostja poolt peetavat kinnipeetavate tööaja arvestuse õigsust. Kinnipeetava töötamisel vangla territooriumil asuvas eraõiguslikus käitises tekivad kahesugused õigussuhted. Vangla ja eraisikust käitise omaniku vahel on tegemist vangla haldusülesande, s.o kinnipeetava tööga kindlustamise, täitmise delegeerimisega eraõiguslikule isikule, mis oma olemuselt on avalik-õiguslik suhe; kinnipeetava ja käitist omava isiku vaheline suhe aga on oma olemuselt eraõiguslik (vt Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Kirjastus Juura, 2009 §37 komm. 4.2). Kuigi Tartu Vangla ja kostja vahel võib olla avalikõiguslik suhe, mis käsitleb kinnipeetavate tööga kindlustamist, siis hageja tööleasumisel kostja juurde ei tekkinud tal avalik-õiguslikku suhet Tartu Vanglaga vaid töösuhe kostjaga. Tartu Vangla direktori 26. mai 2020. a käskkirjast nr 6-3/114 (haldusaktist) ei tulenenud hagejale töötamise kohustust, see reguleeris vaid tema liikumisvõimalusi ja tingimusi vangla territooriumil kostja poolt tehtavatel ehitus- ja remonditöödel. Eeltoodud haldusakti alusel ei ole hagejale võimalik esitada Tartu Vanglale saamata jäänud töötasu nõuet, kuivõrd Tartu Vanglal puudub puutumus hageja tööaja määramise, töö korraldamise, tööaja arvestamise ning töö tasustamisega. Hageja töösuhte teiseks pooleks oli kostja ja hagejal on nõue kostja vastu. VangS § 37 lg 4 kohaselt peavad kinnipeetavate töö korraldamise viisid ning sisu võimalikult vastama töökorraldusele vabaduses. Seega tuleb olukorras, kus vangistusseaduses puudub selge regulatsioon vangla territooriumile rajatud eraõigusliku isiku käitises töötamise kohta, rakendada töölepingu seaduse sätteid.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

määrusest nr 50 tulenevalt sõltub kinnipeetava töötamine täiel määral vanglast. VangS §-s 37 sätestatud töökohustuse alusel töötamine ei kuulu üldpõhimõttena tööõiguse regulatsiooni esemesse, vaid kinnipeetavat kohustatakse töötama avalik-õigusliku võimusuhte kaudu. Erandina laienevad tööseadused kinnipeetavatele, kellel on lubatud töötada järelevalveta väljaspool vanglat. Vangla territooriumil käitises (ja üldiselt vangla sees) töötavatel kinnipeetavatel lepingu sõlmimise vabadus puudub. Erandlikult on töölepingulise suhte tekkimine ette nähtud VangS § 41 lg-s 2, s.o üksnes juhul, kui kinnipeetav töötab järelevalveta väljaspool vangla territooriumi nn vaba töösuhte raames ning omab vangla sisekorraeeskirja § 968 lg 1 kohast väljasõidutunnistust väljaspool vanglat liikumiseks. Hageja puhul puudusid erandlikud järelevalveta väljaspool vangla territooriumi töötamise võimaldamise asjaolud, mis viitaksid eraõiguslikule töösuhtele. Vangla territooriumil ja järelevalve all töötavaid kinnipeetavaid (sh vangla territooriumil asuvates käitistes) ei käsitleta isikutena, kes töötaksid tsiviilõigusliku töölepingu alusel (vaid avalik-õigusliku võimusuhte kaudu) ning kinnipeetavatele ei laiene TLS normid. Kostja osutab riigile avaliku ülesande täitmiseks vajalikku abistavat teenust (avaliku ülesande täitjaks on Tartu Vangla) ning üürib vangla hoonete omanikuna neid vanglale vangistuse täideviimiseks. Tartu Vangla 26. mai 2020. a käskkirjaga nr 6-3/114 määrati hageja tööle alates

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Hagis esitatud asjaolude kohaselt töötas hageja vangla territooriumil asuvas käitises VangS § 38 lg 3 alusel. VangS § 38 lg 3 kohaselt võib vangla kinnipeetavale töö tagamiseks vangla territooriumile käitise rajamist lubada ka füüsilisel isikul või äriühingul, kui ta on selleks sõlminud riigiga või riigi haldusülesannet täitva eraõigusliku juriidilise isikuga vastava lepingu. Lepingu nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Justiitsministri 28. juuni 2001. a määrusega nr 50 kehtestati vangla territooriumile käitise rajamise lepingu nõuded. Nimetatud määruse § 3 lg 1 kohaselt kinnipeetava tööle võtmise ja käitises tööle lubamise otsustamiseks võib vangla direktor moodustada komisjoni, mille ülesandeks on vabadele töökohtadele esitatavatele kutseoskustele vastavate kinnipeetavate väljaselgitamine. 26. mai 2020. a käskkirjaga nr 6-3/114 lubati hageja alates 28. maist 2020 tööle kostja osakonda. Seega ei sõltunud lepingu sõlmimine hageja tahtest. Hageja leiab, et temale laieneb TLS regulatsioon. Ringkonnakohus selgitab, et üldpõhimõttena ei kuulu kinnipeetava töötamine tööõiguse regulatsiooni esemesse, kuna kinnipeetav ei vasta eraõiguse ühele peamisele nõudele, st tal puudub lepingu sõlmimise vabadus. Kinnipeetava töö väljaarvamine tööõiguse rakendusalast tuleneb seaduse tasandil VangS § 41 lg-st 2, mille kohaselt kohaldatakse üksnes kinnipeetava järelevalveta töötamisele väljaspool vanglat tööseaduste sätteid, sealhulgas töölepingu sõlmimise, töötasu ja puhkuse kohta. Vaidlust ei ole, et hageja ei ole töötanud väljaspool vanglat VangS § 41 lg 2 tähenduses, mille puhul laieneks tööõigus kinnipeetavale. Kinnipeetava selline järelevalveta töötamine mujal kui vanglas ei erine tavapärasest töösuhtest, mille reguleerimisel lähtutakse eraõiguse normistikust. Seega saab TLS sätteid kinnipeetava suhtes kohaldada vaid VangS-s konkreetselt ettenähtud juhtudel (VangS § 41 lg 2). Tööleping sõlmitakse töötaja ja tööandja vahel (TLS § 1 lg 1). Nii töötajal kui ka tööandjal on töölepingu sõlmimisel vabadus otsustada lepingu sõlmimise ning selle tingimuste üle. Kostja ja Tartu Vangla vahelisest raamlepingust (I kd, tl 194–195) tulenevalt puudub kostjal valikuvabadus otsustada, keda ta tööle rakendab (raamlepingu p 2.3). Raamlepingu p 2.4. kohaselt väljastab kostja kinnipeetava kohta otsuse, mis kehtib kuni kinnipeetavale töötamise loa kehtetuks tunnistamiseni. Töötamise luba saab kehtetuks tunnistada Tartu Vangla (raamlepingu p 2.10). Seega ei ole pooled vabad lepingu sõlmimisel ega selle lõpetamisel, kinnipeetavate tööle rakendamine on vangla järelevalve ja kontrolli all. Seetõttu ei ole ka hageja ja kostja vahel tekkinud töölepingule sarnast lepingut ega töösuhtele vastavat suhet. Pooled ei kujunda omavahelisi õigussuhteid. Kinnipeetava tööle võtmine, kõrvaldamine ja vabastamine on lisaks reguleeritud justiitsministri 7. veebruari 2007. a määrusega nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“.

vahelise tsiviilõigusliku suhte aluseks, mistõttu puudub alus heita maakohtule ette asja läbivaatamata jätmist. Ka vangla territooriumil asuvas käitises kinnipeetavate tööle rakendamisel VangS § 38 lg 3 järgi säilitab vangla oma üldise vangistusalase järelevalvekohustuse kinnipeetavate üle. Sellisel juhul toimub sisuliselt kolmanda isiku volitamine riigi haldusülesande täitmiseks, milleks on kinnipeetavate kindlustamine tööga vangistuse täideviimise protsessis.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Triin Uusen-Nacke

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.