Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-22-1384 19. juuni 2025 Eesistuja Oliver Kask, liikmed Heiki Loot ja Nele Siitam Erik Tominga kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja Erik Tomingas Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Triin Vaino Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2023. a otsus Erik Tominga kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Võtta kohtuasja toimikusse Tartu Vangla 1. detsembri 2023. a käskkirjaga nr 1-1/99 ja
4.oktoobri 2024. a käskkirjaga nr 1-1/24/53 muudetud kodukorrad.
2.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
3.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2023. a otsus ja Tartu Halduskohtu
21.oktoobri 2022. a otsus osas, millega jäeti kaebus lahtiriietumisega läbiotsimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata.
Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kaebus lahti riietumisega läbiotsimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Mõista Tartu Vanglalt Erik Tominga kasuks välja 550 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks lahti riietumisega läbiotsimise toimingute eest
28.maist 2020 kuni 11. märtsini 2022.
5.Asendada Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2023. a otsuse põhjendused spordisaali külastamise võimaluse ärajätmist puudutavas osas käesoleva otsuse põhjendustega.
6.Muuta Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2023. a otsuse resolutsiooni punkti 6 sõnastust ja sõnastada see järgmiselt: „Mõista Tartu Vanglalt Erik Tominga kasuks välja halduskohtus kantud menetluskulud (riigilõiv) 16 eurot. Jätta Erik Tominga poolt halduskohtus kantud menetluskulud (riigilõiv) 15 eurot 50 senti tema enda kanda.“.
7.Jätta Erik Tominga menetluskulud (riigilõiv 63 eurot) apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
8.Muus osas jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsused muutmata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.E. Tomingas esitas 4. aprillil 2022 Tartu Vanglale taotluse, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist seoses 30. detsembril 2021 ajalehe kätteandmise viisiga, õiguskantslerilt
10.veebruaril 2022 ja Hamburgi Liidumaa Riigiprokuratuurist 17. märtsil 2022 saabunud kirjade avamisega ning 23. jaanuaril, 30. jaanuaril, 6. veebruaril, 13. veebruaril, 20. veebruaril ja
27.märtsil 2022 spordisaali kasutamisvõimaluse ärajäämisega. E. Tomingas esitas 18. mail 2022
3-22-1384 täiendava taotluse, milles ta nõudis mittevaralise kahju hüvitamist seoses Tartu Halduskohtust
17.mail 2022 saabunud kirja kätteandmisega ja spordisaali kasutamisvõimaluse ärajäämisega ka
10.aprillil 2022.
2.Tartu Vangla jättis 1. juuni 2022. a otsusega nr 1-13/95-3 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Otsust põhjendati järgmiselt.
2.1.30. detsembril 2021 ajalehe ühekordse kambrisse viskamise näol ei ole tegemist kinnipeetava väärikuse alandamisega ja vangla vabandas teo pärast.
2.2.Õiguskantsleri kirja avamine 10. veebruaril 2022 ja Hamburgi Liidumaa Riigiprokuratuuri kirja avamine 17. märtsil 2022 olid õigusvastased ning vangla vabandas.
2.3.30. jaanuaril ja 6. veebruaril 2022 ei saanud kaebaja spordisaali külastada, sest ta oli nakatunud COVID-19-sse. 23. ja 30. jaanuaril, 6., 13. ja 20. veebruaril, 27. märtsil ning 10. aprillil 2022 ei saanud spordisaali viimata jätmine kahjustada tema tervist selliselt, et see tingiks kahju hüvitamise. Vangla tegevus ei kvalifitseeru vabaduse võtmisena riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tähenduses.
2.4.Tartu Halduskohtust 17. mail 2022 saabunud kirja osas ei õnnestunud välja selgitada, miks ümbrik oli lahti tulnud (nt ebakvaliteetne liimiriba, niiskuse mõju). Vangla õigusvastast käitumist ei tuvastatud.
3.Kaebaja esitas 11. aprillil 2022. a täiendava taotluse hüvitada mittevaraline kahju, mis oli tekkinud alates maist 2020 kokku enam kui 400 korral regulaarse lahti riietumisega läbiotsimise tõttu.
4.Tartu Vangla jättis 10. juuni 2022. a otsusega nr 1-13/114-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse seoses läbiotsimisega rahuldamata. E-6 eluosakonda (kinnine vangla territoorium) paigutatud kaebajal oli lubatud ajavahemikus 28. maist 2020 kuni 11. märtsini 2022 (s.o ajal, mil ta töötas Riigi Kinnisvara AS-is) relvastatud järelevalve all või saatjata töötada remonditöödel väljaspool eluosakonda ja avavanglas. Sellistel töödel töötavaid kinnipeetavaid otsitakse pärast tööpäeva lõppu läbi ja seda ka lahti riietumisega. Tegemist ei ole igakordse või rutiinse läbiotsimisega, kuid seda tehakse sagedasti. Lahti riietumisega läbiotsimise aluseks võib olla põhjendatud kahtlus, kuid seda tehakse ka juhuvalimi alusel. Eesmärk on välistada keelatud esemete ja ainete eluosakonda sattumine. Vangla julgeolek ja seal viibivate isikute elu ja tervis võivad sattuda ohtu, kui vangla ei piira keelatud esemete ja ainete levikut vanglas. Üks meede selle vastu võitlemiseks on läbiotsimised. Sagedane juhuvalimi alusel kinnipeetavate kontrollimine kannab ka preventiivset eesmärki ja heidutab kinnipeetavaid sellisest tegevusest hoiduma. Lahti riietumisega läbiotsimiste üle ei peeta arvestust, mistõttu ei ole võimalik tuvastada, millal ja kui mitmel korral kinnipeetavat lahti riietumisega läbi otsiti. Kaebaja ei ole vanglale esitanud 28. maist 2020 kuni 17. jaanuarini 2022 pöördumisi lahti riietumisega läbiotsimiste kohta.
5.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, mida hiljem täiendas korduvalt. Kaebaja palus hüvitada Tartu Vangla ajalehe üleandmisega, sõnumisaladuse korduva rikkumisega, regulaarse sportimisvõimaluse piiramisega ja lahti riietumisega läbiotsimistega tekitatud mittevaraline kahju 1050 euro ulatuses. Veel palus kaebaja tunnistada spordisaali kasutamise mittevõimaldamise olematutel või otsitud põhjustel õigusvastaseks. Kaebaja esitas järgnevad põhjendused.
5.1.Vangivalvur viskas 30. detsembril 2021 ajalehe kaebaja jalge ette põrandale. Sellega teda alandati ja tehti kaaskinnipeetavate pilgete objektiks. Valvur ei vabandanud. Kaebaja palus mõista välja 300 eurot. 2(12)
3-22-1384
5.2.Valvur avas 10. veebruaril 2022 õiguskantsleri kirja, rikkudes sõnumisaladust. Valvuril oli kirja UV-lambi all vaadates aega saada piisav ülevaade sõnumi sisust. Ametnik avas 17. märtsil 2022 Saksamaalt Hamburgi Liidumaa Riigiprokuratuurist tulnud kirja. Ümbrikul oleva QR-koodi abil saanuks kontrollida kirja päritolu. Kui 17. mail 2022 Tartu Halduskohtust saabunud kiri oleks tulnud vanglasse avatuna, oleks see fikseeritud. Sõnumisaladuse kaitseks tulnuks kiri panna teise ümbrikusse. Kaebaja palus mõista välja 100 eurot.
5.3.Keelatud on kilekotid, et neist ei saaks teha treeninguvahendeid. Puuduvad jõusaal, trenažöörid ja treeninguvahendid. Spordisaali kasutamise võimalus võeti ära 23. ja 30. jaanuaril, 6., 13. ja
20.veebruaril ning 27. märtsil ja 10. aprillil 2022. Vangla õigustab seda põhjendamatult personali nappusega. Kaebaja palus mõista välja 100 eurot.
5.4.Kaebajat on Riigi Kinnisvara AS-is töötamise ajal (1 aasta ja 10 kuu vältel) töölt naasmisel pidevalt (üle 400 korra) lahti riietumisega läbi otsitud. Oli ka juhuseid, kui meedet rakendati kaks korda päevas. Kaebajalt ei ole leitud keelatud esemeid. Läbiotsimisele on kaasatud kadette ja läbiotsimine on toimunud hulga inimeste ees. Kaebaja on tundnud ennast seksuaalselt ahistatuna. Igapäevane rutiinne läbiotsimine näitab, et puuduvad põhjendatud kahtlused ja kaalutlused. Tegemist on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumisega. Kaebaja palus mõista välja 550 eurot.
6.Tartu Halduskohus rahuldas 21. oktoobri 2022. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1); tunnistas õigusvastaseks Tartu Vangla ametnike tegevuse kaebajale ajalehe üleandmisel ja lahti riietumisega läbiotsimisel ning Õiguskantsleri Kantseleist ja Hamburgi Liidumaa Riigiprokuratuurist saabunud kirjade avamisel; luges sellega kahju hüvitamise nõuded osaliselt rahuldatuks (resolutsiooni p 2); ülejäänud osas jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3); mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 15 eurot (resolutsiooni p 4). Kohtu põhjendused olid järgmised.
6.1.Ajalehe üleandmise osas on piisav hüvitis vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine. Tegemist ei ole sellise väärikust alandava kohtlemisega, millest võiks lähtuda rahaliselt hüvitatav kahju. Tõendamist ei leidnud kaebaja väide, et ta sattus juhtumi tõttu kaaskinnipeetavate naerualuseks.
6.2.Vastustaja tunnistas õiguskantslerilt 10. veebruaril 2022 saabunud kirja osas ametniku tegevuse õigusvastasust ja vabandas. Kuna valvur ei tutvunud kirja sisuga ega viivitanud kirja üleandmisega, ei ole kirja avamisega sõnumisaladust rikutud. Piisab tegevuse õigusvastasuse tuvastamisest ja vabandamisest. Sõnumisaladuse riivet ei suurenda see, kui ametnik oli kirja varem registreerinud ja ta võinuks teada, et kinnipeetavale saabunud kiri tuleb üle anda kinnises ümbrikus.
6.3.Ametnik avas 17. märtsil 2022 Saksamaalt Hamburgi Liidumaa Riigiprokuratuurist saabunud kirja kaebaja juuresolekul, mitte varem. Kirja avamise ja kaebajale üleandmise ajalise kestuse (ca 30 s) pinnalt ei ole usutav, et ametnik jõudis selle sisuga tutvuda ja sõnumisaladus sattus ohtu. Vastustaja tunnistas kirja avamise õigusvastasust ja vabandas. Piisav on tegevuse õigusvastasuse tuvastamine. Kannete ekslik või viivitusega tegemine ei kujuta sõnumisaladuse rikkumist, mis võiks kaasa tuua hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju.
6.4.Välja ei õnnestunud selgitada 17. mail 2022 Tartu Halduskohtust saabunud kirja ümbriku avamise või avanemise asjaolusid. Kahju hüvitamise nõude rahuldamise üks eeldus on haldusorgani tegevuse õigusvastasus, mis pole Tartu Halduskohtu kirjaga seonduvalt tuvastatav. Haldusorganist sõltumatul põhjusel kirja avanemisel võib sõnumisaladuse kaitse sattuda ohtu, kuid seda ei saa ette heita vastustajale.
3(12)
3-22-1384
6.5.Vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 1 näeb ette, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, täpsustamata, mil viisil ja millistes tingimustes see peaks toimuma. VangS § 55 lg-st 2 tulenevalt tuleb kinnipeetavale võimaldada jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. 30. jaanuaril ja 6. veebruaril 2022 ei saanud kaebaja COVID-19-sse nakatumise tõttu spordisaali külastada. Spordisaali külastuse ärajäämine ei saanud haigestumise ajal talle kahju põhjustada. Ülejäänud viiel korral jäid spordisaali külastused ära, sest vanglal ei olnud piisavalt ametnikke, et saata kinnipeetavaid spordisaali ja teha järelevalvet. Erinevate ülesannete täitmiseks nappi ressurssi jaotades on vangla juhtkonnal kaalumisruum prioriteetide seadmisel. Isegi kui vangla juhtkond peaks mõnes olukorras tegema ebaotstarbekaid personalipaigutusi, ei kujutaks see endast vangla süülist tegevust, mille tulemusena võiks võimalikuks osutuda spordisaali külastamise ärajäämise korral mittevaralise kahju rahas hüvitamine. Ajal, kui spordisaali külastused jäid ära, sai kaebaja kasutada võimalust igapäevasteks jalutuskäikudeks, mil on võimalik tegeleda kehakultuuriga. Ka üksinda kambris olemine loob võimaluse kehakultuuriga tegelemiseks. Tõsiseltvõetav ei ole kaebaja väide, nagu takistaks sportimisvõimalusi kilekottide keelamine vanglas. Kaebajale sportimisvõimaluste tagamisel ei ilmnenud vastustaja käitumises sellist süülist õigusvastast tegevust, mis toonuks kaasa hüvitatava kahju.
6.6.VangS § 68 annab vanglateenistuse ametnikule õiguse kinnipeetav läbi otsida, kuid ei sätesta täpsemalt läbiotsimise viise. Vanglale on jäetud ulatuslik otsustusruum. Õigustatuks saab pidada ka selliste isikute lahti riietumisega läbiotsimist, kelle juurest ei ole eelnevalt keelatud esemeid või aineid avastatud, sest vangla soovib minimeerida võimaluse, et keelatud ese või aine vanglasse tuuakse. Sel põhjusel on õigustatud läbiotsimiste järjekindel ja süstemaatiline korraldamine. Kohtute infosüsteemi andmetel viitavad kaebaja töötasu nõudega seonduvas tsiviilasjas nr 2-22-8467 esitatud palgateatised kuu keskmisi töötunde silmas pidades igapäevasele töölkäimisele. Kinnipeetavaid ei otsita läbi tööle minnes. Kaaskinnipeetavate seletustel (tl-d 164, 167), milles nad kinnitavad igapäevaseid läbiotsimisi, ei ole tõenduslikku väärtust ja seepärast jäävad need tähelepanuta. Kuigi puudub kahtlus, et töölt naasvaid kinnipeetavaid otsitakse läbi järjekindlalt, ei ole lahti riietumisega läbiotsimised suunatud personaalselt konkreetse kinnipeetava vastu. Vastustaja kirjeldatud läbiotsimise korraldus tagab mingil määral juhuslikkuse. Kuigi läbiotsimise protseduuri kirjeldus lubab järeldust, et kaebaja lahti riietumisega läbiotsimine ei olnud suure tõenäosusega igapäevane, ei võimalda kirjeldus võtta seisukohta, kui sagedased läbiotsimised olid ning kas nende sagedust ja arvu saab pidada eesmärgi (julgeoleku tagamine) suhtes proportsionaalseks. Selline korraldus ei taga lahti riietumisega läbiotsimise kui julgeoleku tagamise abinõu proportsionaalset rakendamist vanglas. Ei ole selgunud, milline on lahti riietumisega läbiotsimiste osakaal võrreldes kompamisega läbiotsimistega. Kuna kehtivast õigusest ei tulene läbiotsimiste dokumenteerimise kohustust või nende üle arvestuse pidamise kohustust, ei saa sellise arvestuse puudumist pidada õigusvastaseks (Tartu Ringkonnakohtu 9. mai 2019. a otsus asjas nr 3-17-1236, p 11). Ka viidatud läbiotsimise juhend nägi akti ja ettekande koostamise ette vaid läbiotsimisel esemete äravõtmise kohta. Läbiotsimise korralduse kirjeldusest järeldub, et juhuvalimi puhul ei sõltu läbiotsimise viisi valik kinnipeetava varasemast käitumisest ega ohukahtlusest. Hoiatava eesmärgiga täieliku lahti riietumisega läbiotsimised, kui need on regulaarsed ja sagedased, võivad põhjustada kinnipeetavale üleelamisi või kannatusi, mis ületavad VangS § 41 lg-s 1 sätestatud künnise. Kokkuvõtvalt on õigusvastane sage lahti riietumisega läbiotsimine pikema aja jooksul, mille puhul ei ole tuvastatud läbiotsimist tingiv põhjendatud kahtlus ega tehtud kindlaks, kui sageli on kaebaja sattunud lahti riietumisega läbiotsimisele. Samuti ei ole järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. 4(12)
3-22-1384 Isikute viibimine läbiotsimise juures väljaõppe eesmärgil ei kujuta kinnipeetava väärikust alandavat kohtlemist. Kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, mida Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on pidanud täieliku läbiotsimisega seonduvalt inimväärikust alandavaks ja EIÕK art 3 rikkumiseks. Kaebaja suhtes on rakendatud ülejäänud kinnipeetavatega sarnast korraldust. Kaebaja väärikust ei ole läbiotsimistega alandatud määral, et see vääriks kahju hüvitamist rahas. On mõistetav, et läbiotsimised olid kaebaja jaoks ebameeldivad, kuid pole põhjust arvata, et tegemist olnuks just ettekavatsetult kaebajale suunatud tegevusega ning teda oleks läbiotsimisel koheldud väärikust alandaval moel. Piisav on tunnistada vastustaja tegevus õigusvastaseks.
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 19. oktoobri 2023. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3), rahuldas vastustaja apellatsioonkaebuse (resolutsiooni p 4) ning tühistas Tartu Halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 osas, millega halduskohus tunnistas õigusvastaseks vastustaja ametnike tegevuse lahti riietumisega läbiotsimisel. Ringkonnakohus jättis kaebuse lahti riietumisega läbiotsimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata ning muus osas halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1–3 muutmata (resolutsiooni p 5). Täiendavalt muutis ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni p 4 sõnastust ja jättis kaebaja esimese astme kohtus kantud menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni p 6). Kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes jäeti Eesti Vabariigi kanda (resolutsiooni p 7). Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised.
7.1.Halduskohtust 17. mail 2022 saabunud kirja osas saab nõustuda halduskohtu järeldusega, et haldusorganist sõltumatul põhjusel kirja avanemisel võib sõnumisaladuse kaitse sattuda ohtu, kuid seda ei saa ette heita vastustajale ega pidada tema tegevust õigusvastaseks. Seega puudub alus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks eelmärgitud osas.
7.2.Vastustaja käitumises ei ilmnenud sportimisvõimaluste tagamisel sellist süülist õigusvastast tegevust, mis toonuks kaasa kaebaja õiguste rikkumise ja kaebajale hüvitamisele kuuluva kahju. Kaebaja viidatud normid näevad küll ette vangla kohustuse võimaldada kinnipeetaval sportida, kuid ei näe ette, et sportimiseks peab võimaldama kasutada just spordisaali. Kaebaja etteheide kaebuses seisnes just selles, et ta ei saanud kaebuses nimetatud päevadel spordisaali külastada. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud asjaolusid, et ta oli 30. jaanuaril ja 6. veebruaril 2022 haige, paigutatud kambrisse üksinda ja tal oli võimalik iga päev jalutada, sh soovi korral tegeleda kehakultuuriga.
7.3.Kaebaja läbiotsimised toimusid õiguslikul alusel ja legitiimsel eesmärgil, s.o selleks, et avastada keelatud esemeid ja aineid ning vältida nende eluosakonda sattumist. Läbiotsimiste, sh lahti riietumisega läbiotsimiste näol on tegemist kõige efektiivsema meetmega keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Vastustaja on ka apellatsioonkaebusele lisatud aktidega eseme leidmise või äravõtmise kohta näidanud, et vaatamata kinnipeetavate läbiotsimistele jõuavad keelatud esemed ja ained (nt PVA-liim, vaibanoa terad, tööriistaotsikud, liivapaberid) eluosakonda. Sisutu on kaebaja väide, et temalt ei ole leitud ühtegi keelatud eset või ainet. Vanglal ei ole võimalik ette näha seda, kas või millal üritab kinnipeetav esmakordselt keelatud esemeid kaasa tuua. Julgeoleku tagamiseks vanglas tuleb välistada ka esmakordsed katsed keelatud esemete eluosakonda toimetamiseks. Nii kaebajal kui ka vastustajal puuduvad andmed läbiotsimiste täpse aja, kordade arvu ja sageduse kohta. Vastustaja esitatud läbiotsimise korralduse kirjelduse (I kd, tl-d 186–187) pinnalt on võimalik järeldada, et kaebaja lahti riietumisega läbiotsimine ei olnud suure tõenäosusega igapäevane. Läbiotsimise korralduse kirjeldusest saab veenduda (seda vangla ka apellatsioonkaebuses kinnitab), et töölt naasvate kinnipeetavate, sh kaebaja läbiotsimine toimub juhuslikkuse põhimõttel. Ühtlasi on võimalik järeldada, et kinnipeetav võib sattuda järjest mitmel korral lahti riietumisega läbiotsimisele 5(12)
3-22-1384 või vastupidiselt hoopiski kompamise teel läbiotsimisele. Asjas ei ole tähtsust, et täpselt ei ole välja selgitatud lahti riietumisega läbiotsimiste osakaalu võrreldes kompamisega läbiotsimistega. Kaebaja ei ole esile toonud kohtupraktikas nimetatud asjaolusid, mida EIK on pidanud täieliku läbiotsimisega seonduvalt inimväärikust alandavaks ning EIÕK art 3 rikkumiseks. Kaebaja ei esitanud Riigi Kinnisvara AS-is töötatud 1 aasta ja 10 kuu jooksul vastustajale pöördumisi või taotlusi, milles ta oleks palunud keelata või lõpetada toimetatavad läbiotsimised. See on piisavalt pikk aeg, et kaebaja saanuks enda õiguste olulist riivet tajudes lahti riietumisega läbiotsimiste regulaarsuse korral pöörduda nende vältimiseks vastustaja poole ja teha midagi mittevaralise kahju tekkimise ärahoidmiseks või vähendamiseks. Järelikult ei ole kasutatud esmaseid õiguskaitsevahendeid ja sellises olukorras tuleb kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata.
7.4.Praeguses haldusasjas ei ole kaebaja vangla kodukorra p 4.6 tühistamise nõuet esitanud, vaid on esitanud kahju hüvitamise nõude. Ka märgib vastustaja vastuses apellatsioonkaebusele asjakohaselt, et hüvitamisnõude menetluse raames ei saanud halduskohus keelata mingeid tegevusi või panna vastustajale kohustusi. Seega on asjakohatu kaebaja etteheide, et vanglat ei kohustatud inimõiguste rikkumist lõpetama.
7.5.Kaebaja väide, et seadus ei näe ette kehaõõnsuste läbiotsimist, ei seondu praeguse vaidluse esemega, mistõttu jääb see tähelepanuta.
7.6.Praeguses haldusasjas ei ole äratuntav, et kaebuse arutamine kohtuistungil olnuks kaebuse lahendamiseks vältimatult vajalik või võinuks viia teistsuguse otsuseni.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega mõista välja õiglane hüvitis, alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
8.1.Ringkonnakohtu otsus on vastuolus EIÕK-ga, EIK praktikaga, rahvusvahelise õigusega, Euroopa Nõukogu piinamisvastase komitee (European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman and Degrading Treatment and Punishment (CPT)) ja õiguskantsleri soovitustega, põhiseaduse ja varasemate Riigikohtu seisukohtadega. Vaatamata arvukatele EIK lahenditele ei ole Eestis lahti riietumisega läbiotsimiste praktikat sellega kooskõlla viidud. Eestis ei ole vanglas läbiotsimisteks kindlaid reegleid kehtestatud.
8.2.Justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44 v.r, kehtivusaeg 1. augustist 2019 kuni 15. juulini 2022) § 31 lg 5 ei anna sõnaselgelt vanglaametnikule õigust nõuda vangilt kummardamist, kehaõõnsuse ette näitamist, kükitamist või muu sarnase potentsiaalselt alandava teo tegemist.
8.3.Kui kaebaja käis tööl, otsiti ta iga kord alasti läbi, mõnikord ka kaks korda päevas. Juhuvalimit ei olnud. Tõendamiskoormus on vastustajal. Ringkonnakohus on jätnud välja selgitamata, millal ületab alasti läbiotsimiste sagedus väärkohtlemise minimaalse raskusastme. Läbiotsimise asukoha juures on kaks valvekaamerat, mille salvestisi oli kohtul võimalik välja nõuda.
9.Vastustaja jääb varasemate põhjenduste juurde ning on seisukohal, et Tartu Ringkonnakohtu otsus on õiguspärane. Kaebaja läbiotsimised koos lahti riietumisega, kui ta naasis töölt, olid õiguspärased ja mõeldud legitiimse eesmärgi täitmiseks (keelatud esemete ja ainete leidmisele vältimaks nende sattumist eluosakonda). Kaebaja rahalise nõude aluseks olevate teiste asjaolude osas ei ole sõltumata hinnangust vangla tegevuse õiguspärasusele kõik hüvitamisnõude eeldused täidetud. 6(12)
3-22-1384
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium võtab toimikusse Tartu Vangla 4. oktoobri 2024. a käskkirjaga nr 1-1-/24/53 muudetud kodukorra ja Tartu Vangla 29. aprilli 2025. a kirjaga esitatud Tartu Vangla
1.detsembri 2023. a käskkirjaga nr 1-1/99 muudetud kodukorra, sest need on asja õigeks lahendamiseks vajalikud (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 58).
11.Haldus- ja ringkonnakohtu otsused tuleb HKMS § 230 lg 1 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kolleegium muudab haldus- ja ringkonnakohtu otsuseid tühistatud osas asja uueks arutamiseks saatmata (HKMS § 230 lg 5 p 5) ja muudab vastavalt käesolevale otsusele kohtute põhjendusi (HKMS § 230 lg 5 p 6).
12.Osas, mis puudutab Tartu Vangla ametniku tegevust kaebajale ajalehe üleandmisel ning Õiguskantsleri Kantseleist, Hamburgi Liidumaa Riigiprokuratuurist ja Tartu Halduskohtust saabunud kirju, puudub vajadus kohtuotsuste põhjendusi korrata (HKMS § 231 lg 6, vt siiski ka otsuse p 14). Seetõttu selgitatakse järgnevalt esiteks mittevaralise kahju hüvitamise eeldusi (I), spordisaali kasutamise ärajätmisega seonduvat (II) ja seejärel antakse hinnang kinnipeetava läbiotsimistele vanglas (III). Lõpetuseks lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse mittevaralise kahju hüvitamise taotluse ja menetluslikud küsimused (IV). I
13.Mittevaraline kahju on hüvitatav RVastS §-des 7 ja 9 sätestatud tingimustel (vt ka RKHKo 3-20-1055/70, p 22 jj; RKHKo 3-16-1903/69, p-d 33 ja 34 ning RKHKo 3-18-830/65, p 49; RKHKm 3-22-1679/23, p 13; RKHKo 3-3-1-9-17, p 13). Need tingimused on järgmised. Avaliku võimu kandja (RVastS § 2 lg 1) peab olema tegutsenud õigusvastaselt ja sellega rikkunud isiku õigusi avalikõiguslikus suhtes. Lisaks peab olema isikul tekkinud kahju. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos. Isik peab olema eelnevalt ammendanud õiguskaitsevahendid, mida RVastS § 7 lg 1 kohaselt tuleb kasutada, st ta peab olema esitanud haldusakti kehtetuks tunnistamise nõude (RVastS § 3), jätkuva toimingu lõpetamise nõude (RVastS § 4) või haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude (RVastS § 6). Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise puhul tuleb lisaks silmas pidada, et seda võib nõuda üksnes inimene ja juhul, kui süüliselt on alandatud tema väärikust, kahjustatud tervist, võetud vabadus, samuti kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ning au või hea nime teotamise korral (RVastS § 9 lg 1). Eeltoodud sätte järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus oli süüline. Seejuures vastutab avaliku võimu kandja nii kahju vahetult põhjustanud isikute süü kui ka n-ö organisatsioonilise süü korral (RKHKo 3-14-52324/185, p 18.2), st arvesse tuleb võtta süüd avaliku võimu kandja mistahes otsustustasandil. Kui mittevaralise kahju hüvitamise mõni eeldus puudub, tuleb nõue jätta rahuldamata (RKHKo 3-20-1449/54, p 28). Kui mõni neist eeldustest ei ole konkreetsel juhul täidetud, puudub vajadus hinnata ülejäänud eeldusi.
14.Halduskohus on otsuse resolutsioonis tunnistanud õigusvastaseks mh Tartu Vangla ametnike tegevuse Õiguskantsleri Kantseleist ja Hamburgi Liidumaa Riigiprokuratuurist saabunud kirjade avamisel (vt otsuse p 6). HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Seega peab kohus juhul, kui ta tunnistab otsuse resolutsioonis haldusorgani tegevuse õigusvastaseks, jättes taotletud rahalise hüvitise välja mõistmata, otsuse põhjenduses ära näitama, et täidetud on kõik mittevaralise kahju hüvitamise eeldused, sh et isikul 7(12)
3-22-1384 tekkis kahju. Kuna vastustaja ei ole selles osas kassatsioonkaebust esitanud ja Riigikohus on asja lahendamisel piiratud kassatsioonkaebuse ulatusega (HKMS § 229 lg 1 teine lause), ei hinda kolleegium, kas kohtuotsuse resolutsioonis nende toimingute õigusvastasuse tuvastamise eeldused olid täidetud. II
15.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kaebus spordisaali külastamise võimalusest ilmajätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes jääb rahuldamata. Küll tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vastavalt alltoodule. Kolleegium on seisukohal, et Tartu Vangla tegevus oli õigusvastane, kui ta jättis ametnike puudusele viidates ära spordisaali külastamised graafiku alusel. Nõue jääb siiski rahuldamata, kuna kaebajal ei ole tekkinud kahju.
16.VangS § 55 lg 1 järgi tagatakse kinnipeetavatele võimalus tegeleda kehakultuuriga. Säte teenib eesmärki hoida kinnipeetavate füüsilist ja vaimset tervist. VangS § 55 lg-t 1 ei saa tõlgendada nii, et vangla kohustus tagada kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks on täidetud sellega, et kinnipeetav saab teha harjutusi elukambris või igapäevase jalutuskäigu ajal. Sportimisvõimaluse tagamine eeldab vangla tegevust, mis seisneb spordisaali või -rajatiste ettevalmistamises ja spordivahendite hankimises ning nende kasutamiseks mõistlike võimaluste loomises (vt RKHKo 3-19-1416/43 p-d 38 ja 40). Vastasel korral oleks VangS § 55 lg-s 1 sätestatud tagamiskohustus sisutu.
17.Tartu Vangla kodukorra järgi toimub spordisaali ja väljaku külastamine vastavalt vangla kinnitatud graafikule, mis on esitatud avatud osakondade teadetetahvlil (kodukorra punkt 18.2.1 vaidluse all olnud ajavahemikul kehtinud sõnastuses). Sama sõnastus on ka kehtivas kodukorras (vt 4. oktoobri 2024. a käskkirjaga nr 1-1-/24/53 muudetud Tartu Vangla kodukorra p 17.5.1.). E-6 eluosakonna teadetetahvli järgi pidi spordisaali kasutamine toimuma igal pühapäeval kell 11.00-12.00. Kodukorra p-st 18.2.1 tulenes kaebajale subjektiivne õigus kasutada spordisaali graafikus näidatud ajal. Kaebaja sportimisvõimalused olid spordisaali külastamise võimaluse ärajäämise korral oluliselt piiratud, sest talvised ilmastikuolud seavad jalutusboksis või -aias sportimisele piirangud.
18.30. jaanuaril ja 6. veebruaril 2022 ei saanud kaebaja spordisaali külastada, sest ta oli nakatunud koroonaviirusega. Viirusega nakatumise puhul on lubatav VangS § 41 lg 2 alusel kinnipeetavate õiguste proportsionaalne piiramine eesmärgiga tagada vanglaametnike ja teiste kinnipeetavate tervise kaitse. Kolleegium on selgitanud, et nakkushaiguse epideemiline levik võib ohustada vangla julgeolekut (vt ka RKHKo 3-21-884/45, p 17 ja RKHKo 3-19-1838/48, p 18). Seega kõnealustel kuupäevadel spordisaali kasutamise võimaluse puudumine oli õiguspärane.
19.Vastustaja sõnul jäid 23. jaanuaril, 13. ja 20. veebruaril, 27. märtsil ning 10. aprillil 2022 E-6 osakonnal spordisaali külastused viiel korral ära, sest nendel päevadel ei olnud tööl piisavalt ametnikke, et tagada kinnipeetavate spordisaali saatmine ja seal järelevalve. Kolleegiumi hinnangul ei saa vangla ametnike nappusega õigustada temale õigusaktidega pandud kohustuste mittetäitmist. Spordisaali kasutamine jäeti ära järelevalvekaalutlusel, kuid spordisaali kasutamise graafikut ei muudetud. Samuti ei korraldatud spordisaali külastust muudel päevadel. Neil päevadel, kui vangla ei võimaldanud kaebajal kasutada kodukorras ja graafikus ette nähtud ajal spordisaali vanglaametnike nappuse tõttu, toimis ta õigusvastaselt ja rikkus kaebaja õigust spordisaali kasutamisele.
20.Praeguses asjas ei ole viiel korral spordisaali kasutamise ärajätmine tekitanud kaebajale tervisekahju RVastS § 9 lg 1 mõistes. Kaebaja füüsiline ja vaimne tervis ei olnud ka ohus, sest vastustaja sõnul on E-hoone jalutusõues võimalik teha kerget sörkjooksu. Samuti oli seal paigaldatud 8(12)
3-22-1384 rööbaspuu, mida kaebajal oli võimalik kasutada. Spordisaali külastuste ärajätmisega ei kaotanud kaebaja võimalust tegeleda kehakultuuriga E-hoone jalutusaias või teha harjutusi kambris niivõrd, kuivõrd kambri mõõtmed ja sisustus seda võimaldavad. Kuigi spordisaal loob spordiga tegelemiseks paremad tingimused, ei olnud graafiku alusel spordisaali külastuste õigusvastane ärajätmine sedavõrd intensiivse mõjuga, et seda saaks pidada kaebaja tervist kahjustavaks. Kaebaja jäi spordisaali kasutamise võimalusest õigusvastaselt ilma vaid viiel korral. RVastS § 9 lg 1 alusel rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju ei saanud kaebajale seetõttu tekkida.
21.Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuste põhjendusi tuleb selles osas muuta ja asendada praeguse otsuse põhjendustega. III
22.VangS § 68 lg 1 järgi on vanglateenistuse ametnikul õigus kinnipeetavat läbi otsida keelatud esemete ja ainete avastamiseks. VangS § 68 lg 4 järgi kehtestab läbiotsimise korra valdkonna eest vastutav minister määrusega. Määruse nr 44 v.r § 32 p-st 5 tulenes vanglateenistuse kohustus kinnipeetav vanglasisesel saatmisel läbi otsida. Läbiotsimise tõhustamiseks võib kasutada metallidetektorit, riideid ja keha pealispinda läbivalgustavat seadet ning muid tehnilisi vahendeid või sellekohase väljaõppe saanud teenistuskoera (määruse nr 44 v.r § 31 lg 5). Läbiotsimise viise VangS § 68 ja määruse nr 44 v.r täpsemalt ei sätesta. Seega on vanglal kaalutlusõigus läbiotsimise viisi valikul.
23.Kolleegium on VangS § 68 kohta märkinud, et läbiotsimise mõju intensiivsus on erinevate läbiotsimisviiside puhul erinev. Kõige vähem intensiivne on läbiotsimine läbi riiete kompamise teel ja suuõõnsuse kontrollimine. Intensiivsema mõjuga on vaadelda ja uurida alasti keha ilma läbiotsija ja läbiotsitava füüsilise kontaktita. Kõige intensiivsemat, s.o kinnipeetava kehaõõnsuste läbiotsimist VangS § 68 lg 1 ei võimalda (vt RKHKo 3-19-549/98, p-d 15, 20).
24.Tartu Vangla kodukorra p 4.6 (kinnitatud Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27; sama sõnastus kehtis vaidlusaluste läbiotsimiste ajal) järgi otsitakse kinnipeetav osakonnast väljumisel ja osakonda sisenemisel läbi ning vajadusel tehakse täielik läbiotsimine koos lahti riietumisega. Kodukorra p 17.1.10 järgi kõik töölt tagasi tulevad kinnipeetavad otsitakse vanglaametniku poolt läbi. Tartu Vangla läbiotsimise juhend (28. jaanuari 2014. a käskkiri nr 1-1/154) annab juhised ja kirjeldab läbiotsimise viise, kuid ei täpsusta valiku tegemist nende vahel. Seega jätsid ka vangla kodukord ja läbiotsimise juhend lahtiseks, millise vajaduse ilmnemise korral tuleb teha lahti riietumisega läbiotsimine.
25.VangS § 41 järgi tuleb kinnipeetavat kohelda inimväärikust austaval viisil ja kindlustada, et vanglas viibimine ei põhjustaks isikule rohkem kannatusi ega ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad kinnipidamisega. VangS § 41 lg 2 kolmanda lause kohaselt peavad piirangud vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Nendest sätetest võib järeldada, et läbiotsimise puhul tuleb eelistada kõige vähem intensiivset läbiotsimise viisi, mis on läbiotsimise eesmärgi saavutamiseks vajalik.
26.EIK otsuse p-s 75 asjas Dejnek vs. Poola (9635/13) juhtis kohus tähelepanu sellele, et kinnipidamisasutustes turvalisuse tagamine on vajalik, kuid väga invasiivste ja potentsiaalselt alandavate meetmete rakendamist, nagu kogu keha ja lahti riietumisega läbiotsimised, peab vangla suutma oma otsustes veenvalt põhjendada (vt ka otsus asjas Nowak vs. Poola 60906/16, p 37). Vajalikkus tähendab, et lahti riietumisega läbiotsimist õigustab tõsine sotsiaalne vajadus ja see meede on eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (vt Wainwright vs. Ühendkuningriik, 12350/04, p 43). 9(12)
3-22-1384 Asjas Frérot vs. Prantsusmaa (70204/01) tegeles EIK olukorraga, kus kinnipeetavale tehti sageli alasti läbiotsimisi koos päraku visuaalse kontrolliga. EIK möönis, et sellised alasti läbiotsimised võivad olla vajalikud, kui nende läbiviimine tuleneb vajadusest tagada vanglas julgeolek ja ennetada kuritegevust, aga need peavad põhinema kindlatel ja konkreetsetel kahtlustel. Vaid üldisest eeldusest lähtumine kujutab endast EIÕK art 3 rikkumist (p-d 38 ja 41). Asjas Roth vs. Saksamaa (6780/18 ja 30776/18, p-d 70–72) leidis EIK, et läbiotsimiste ja vangla turvalisuse tagamise ning kuritegude ennetamise eesmärgi vahel ei olnud konkreetset seost (p-d 69 ja 70–72). Kohus tuvastas, et läbiotsimine ise ei toimunud inimväärikust alandaval viisil, aga nendel korduvatel ja üldistel läbiotsimistel puudus õiguspärane eesmärk ja vangla omavoli tekitas alaväärsustunnet ja ärevust. Seega ületasid läbiotsimised paratamatult kannatuse ja alandamise taluvuspiiri, mis on seotud õiguspärase kohtlemisega. Kohus tuvastas EIÕK art 3 rikkumise. EIK on asjas Bojar vs. Poola (11148/18, p-d 15-16) märkinud, et ei piisa sellest, kui niivõrd intensiivse ja potentsiaalselt inimese väärikust alandava meetme kasutamist, nagu on lahti riietumisega läbiotsimine, põhjendatakse vangla üldiste julgeolekuvajadustega. EIK tuvastas viidatud asjas EIÕK art 8 rikkumise. Otsuses asjas Adamčo vs. Slovakkia (55792/20) leiti, et kui kinnipeetava suhtes on kohaldatud juba mitmeid järelevalvemeetmeid ja läbiotsimiste vajalikkust ei ole veenvalt tõendatud, siis pikka aega süstemaatiliselt toimunud lahti riietumisega läbiotsimistele allutamine kujutab endast alandavat kohtlemist EIÕK art 3 mõistes (vt ka Frérot vs. Prantsusmaa, p 47; van der Ven vs. Holland 50901/99, p-d 61–62). Ühtlasi on kohus leidnud, et lahti riietumisega läbiotsimise puhul tuleb kinnipeetaval võimaldada lahti riietuda järk-järgult nii, et inimene ei oleks läbiotsimisel täiesti alasti (vt EIK otsus Nowak vs. Poola, p 38 ja õiguskantsleri 7. juuni 2023. a kiri nr 7-4/230551/2303077 Tartu Vanglale).
27.Eesti õiguse tõlgendamisel tuleb arvestada Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning selle kohaldamispraktikat EIK-s (RKÜKo 5-18-5/17, p 50). Eeltoodud EIK praktikast järeldub, et kinnipeetava süstemaatilised lahti riietumisega läbiotsimised, mis ei tugine konkreetsele ohule, s.t ei tulene kinnipeetava käitumisest või erandlikust ohuolukorrast vanglas, on ülemäärased kontrollimeetmed ja kujutavad endast inimväärikust alandavat kohtlemist (EIÕK art 3). Seisukohta, et kinnipeetavate lahti riietumisega läbiotsimine on õiguspärane üksnes juhul, kui see põhineb üksikjuhu riskihinnangul, on rõhutanud ka CPT (vt CPT Eesti külastuse kohta, mis toimus
27.septembrist kuni
5.oktoobrini 2017. Strasbourg 2019, p 84, kättesaadav: https://rm.coe.int/168098db94).
28.Kaalutlusotsuseid kontrollitakse üldjuhul mõõdukalt intensiivse ratsionaalsuse testi abil. See seisneb ennekõike kaalutlusreeglite järgimise kontrollis, õiguste piiramise korral ka kolmeastmelise proportsionaalsuse testi (sobivus, vajalikkus, mõõdukus) tegemises (RKHKo 3-20-1198/58, p 13).
29.Sagedane ja süstemaatiline väljaspool eluosakonda töötavate kinnipeetavate lahti riietumisega läbiotsimine ei ole proportsionaalne, sest ei ole seotud konkreetse ohuga. Asjaolu, et vanglal lasub VangS § 66 lg 1 järgi julgeoleku tagamise ülesanne, sh kohustus kaitsta kinnipeetavat teise kinnipeetava eest, ei saa tulla kõigi kinnipeetavate õiguste riive arvelt, kui vanglal on muid viise ohtude maandamiseks. Lahti riietumisega läbiotsimist võib õigustada vanglale varem teadaolev info, et nt kinnipeetaval on kavatsus kasutada vägivalda, kinnipeetavate käitumine viitab ohule vangla julgeolekule või töö objektilt on tuvastatud keelatud esemete kadumine. Selline info tuleb ka säilitada viisil, et seda saaks hiljem kontrollida. Julgeolekukaalutlusel kompamisest intensiivsema astmega läbiotsimine ei saa põhineda abstraktsel ohul, vaid eeldab konkreetset ohtu. Järelikult ei saa VangS § 68 lg-t 1 ja tol ajal kehtinud Tartu Vangla kodukorra p 4.6 ning 17.1.10 tõlgendada selliselt, et lubatud on sagedased, süstemaatilised ja ilma konkreetse ohuta lahti riietumisega läbiotsimised isegi juhul, kui see toimub juhuslikkuse põhimõttel. Selleks peab esinema konkreetne oht, mis tingib vajaduse otsida kinnipeetav läbi lahti riietumisega. Korrakaitseseaduse (KorS) mõistekasutus ei ole vanglas kohaldatav, sest KorS vangistusseaduse toimingutele ei kohaldu (KorS § 1 lg 9).
10(12)
3-22-1384
30.Kaebaja ja vangla selgitused juhuvalimi moodustamisest lahti riietumisega läbiotsimiseks viitavad sellele, et kõiki töölt naasvaid kinnipeetavaid otsitakse läbi igal argipäeval, kuid lisaks sellele tehakse peaaegu iga kord juhuvalimi alusel lahti riietumisega läbiotsimine. Olukorras, kus elavas järjekorras järgemööda võetakse kinnipeetav ruumi, kus ta otsitakse läbi lahti riietumisega, on tegemist kinnipeetavate lauskontrolliga. Tartu Vangla seisukohast nähtub, et vangla ei ole läbiotsimise viiside valikul lähtunud proportsionaalsuse põhimõttest ja lahti riietumisega läbiotsimist tehti pisteliselt alati töölt naasvatele kinnipeetavatele. Kolleegiumi hinnangul ei ole vangla kaebaja osas otsustanud kaalutlusõigust järgides (haldusmenetluse seadus § 4 lg 2), millist läbiotsimise viisi pidada konkreetsel juhul proportsionaalseks. Vangla vaidlusalune tegevus toimus peamiselt preventiivsetel kaalutlustel pikema aja vältel. Vastustaja ei ole suutnud põhjendada, et vähemalt mõni lahti riietumisega läbiotsimine oli kaebaja suhtes konkreetse ohu ärahoidmiseks vajalik. Vastustaja ületas sellega VangS § 41 lg-s 1 sätestatud künnise piiri.
31.Vastustaja ei dokumenteerinud läbiotsimisi, sh seda, kui mitu korda ja mil viisil on kinnipeetavat läbi otsitud. Asjas Adamčo vs. Slovakkia (p 96) on EIK leidnud, et lahti riietumisega läbiotsimine, mis on kinnipeetava õigusi äärmiselt riivav, tuleb dokumenteerida, et kinnipeetavatele oleks tagatud vajadusel oma õiguste kaitse. Vastasel juhul on kinnipeetavatel peaaegu võimatu kaitsta oma õigusi õigusvastaste läbiotsimiste korral, kui nendest toimingutest on puudu dokumenteeritud andmed. Läbiotsimiste kohta andmete puudumise probleemi on EIK märkinud ka otsuses asjas Bojar vs. Poola (p 16), tuues välja, et selline olukord takistab EIK-l hinnata, kas läbiotsimise piisava põhjendatuse nõue oli täidetud. Vastustaja ei ole vangla kodukorras täpsustanud läbiotsimise korda ega pidanud aruandlust lahti riietumisega läbiotsimiste kohta. Riigikohus on juba varem nentinud, et erinevaid läbiotsimise viise on nende intensiivse riive tõttu vaja täpsemalt reguleerida (vt RKHKo 3-19-549/98, p 21). Mida intensiivsemalt isiku põhiõigust riivatakse, seda täpsem peab olema selliseks riiveks alust andev regulatsioon (RKÜKo 3-3-1-48-16, p 38). Kehtivast õigusest ei tule sõnaselgelt läbiotsimiste dokumenteerimise või nende üle arvestuse pidamise kohustust (vrd ka VangS § 53 lg 1 p 8). Kolleegiumi hinnangul tuleb VangS § 41 põhimõtte järgimiseks lahti riietumisega läbiotsimiste kui invasiivsete meetmete puhul kinnipeetavate õiguste kaitse tagamiseks viidatud normist kohustus neid toiminguid dokumenteerida. Invasiivsete läbiotsimiste dokumenteerimise kohustus tagab, et ei rikutaks kinnipeetavate õigust tervise kaitsele põhiseaduse (PS) § 28 mõttes ega toimuks väärkohtlemist PS § 18 ja EIÕK art 3 tähenduses. Nõuetekohase lahti riietumisega läbiotsimise tõendamiskoormus lasub vanglal, mitte kinnipeetaval. Korrektne dokumenteerimine vähendab võimalust, et ainuüksi vajalike andmete puudumise tõttu tuleb otsustada vangla kahjuks.
32.Eeltoodust tulenevalt oli vastustaja tegevus kaebajat eluosakonnast väljastpoolt töölt naasmisel süstemaatiliselt läbi otsides õigusvastane. IV
33.Järgnevalt tuleb selgitada, milliseid õigusi vangla rikkus ja kas kaebajal tekkis kahju, kas vangla õigusvastase tegevuse ja kahju vahel on põhjuslik seos. Samuti tuleb hinnata küsimust esmastest õiguskaitsevahenditest.
34.Vangla praktika, mille järgi kaebaja otsiti töölt tulles süstemaatiliselt (kuigi juhuvalimi alusel) läbi lahti riietumisega, alandas kaebaja väärikust. Arvestades käesoleva juhtumi asjaolusid (ajavahemiku pikkus, kaebaja hinnanguliselt nimetatud lahti riietumisega läbiotsimiste arv, mida vastustaja ei ole ümber lükanud), ei kahtle kolleegium, et kaebajale kaasnesid hingelised üleelamised ja seeläbi tekkis mittevaraline kahju. See kahju on hüvitatav RVastS § 9 lg 1 alusel. Vangla õigusvastane tegevus, millega rikuti kaebaja õigust, ja tekkinud kahju on põhjuslikus seoses (vt p-d 29 ja 30). Vangla rakendas tahtlikult süstemaatilist juhuvalimil põhinevat läbiotsimist ega ole kaalutlusõigust teostanud. Sellest piisab süü jaatamiseks. 11(12)
3-22-1384
35.RVastS § 7 lg 1 ei piira kahju hüvitamise nõuet tingimusega, et eelnevalt peab kannatanu olema esitanud RVastS §-s 5 sätestatud keelamisnõude (haldusaktist või toimingust hoidumise nõude) kahju ärahoidmiseks. Teisisõnu, kaebaja ei pidanud keelamisnõuet esitama (RKHKo 3-15-2943/85, p 14).
36.Eeltoodust tuleneb, et RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud.
37.Mittevaralise kahju hüvitamine peab olema proportsionaalne õiguserikkumise raskusega ja arvestama süü (võlaõigusseadus § 104 lg 2) vormi ja raskust ning vastutust piiravaid asjaolusid (RVastS § 9 lg 2, § 13).
38.Kolleegiumi hinnangul on vastustaja oma kohustust rikkunud tahtlikult ja praegusel juhul ei esine vastutust piiravaid asjaolusid. Kahju tekkimine pidi vanglale olema ettenähtav ning vanglal oli võimalik kahju tekkimist vältida. Õiguste rikkumine ei olnud vähese ulatusega ja kaebaja ei aidanud kahju tekkimisele kaasa. Kolleegium mõistab kaebaja kasuks välja taotletud mittevaralise kahju hüvitise 550 eurot, mis on rikkumise raskusega proportsionaalne ja võtab arvesse vangla süüd. Kaebus tuleb selles osas rahuldada ja alama astme kohtute otsused selles osas tühistada.
39.HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kolleegium muudab ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-i 6 ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja halduskohtu menetluskulud (riigilõiv) 16 eurot ning jätab kaebaja poolt halduskohtus kantud menetluskulud (riigilõiv) 15 eurot 50 senti kaebaja enda kanda. Kaebajale on antud menetlusabi riigilõivu tasumiseks apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse esitamisel. Kaebaja apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse menetluskulud 63 eurot jäävad Eesti Vabariigi kanda. Muid menetluskulusid tõendavaid dokumente ei ole pooled kohtule esitanud, seetõttu jäävad võimalikud muud menetluskulud poolte enda kanda (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.