Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.10.2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-10111
Kohtuasi
Albrecht & Dill Trading GmbH hagi AS-i Erst Finance, OSAÜHINGU ALBERGRUPP TEENUSED ja OÜ OMUL-FOT (pankrotis) pankrotihalduri Andrias Palmitsa vastu nõude tunnustamiseks OÜ OMUL-FOT (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.05.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Albrecht & Dill Trading GmbH apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) Albrecht & Dill Trading GmbH (Saksamaa Liitvabariigi registrikood HRB 18309), lepinguline esindaja vandeadvokaat Stig Hendrikson Kostja (vastustaja) AS Erst Finance (Läti Vabariigi registrikood 41203048956) ja tema poolel kaasatud iseseisva nõudeta kolmas isik OÜ Realsten (registrikood 10935602), lepinguline esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik Kostja (vastustaja) OSAÜHING ALBERGRUPP TEENUSED (registrikood 11238265), lepinguline esindaja Eduard Neiman Kostja (vastustaja) OÜ OMUL-FOT (pankrotis) pankrotihaldur Andrias Palmits, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Asko Pohla ja Martin Männik
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
2-21-10111
RESOLUTSIOON
1.Jätta vastu võtmata OSAÜHINGU ALBERGRUPP TEENUSED 25.10.2023 seisukohale lisatud tõendid.
Rahuldada Albrecht & Dill Trading GmbH apellatsioonkaebus.
3.Tühistada Harju Maakohtu 31.05.2022 otsus ja teha uus otsus, millega:
3.1.Rahuldada hagi.
3.2.Tunnustada OÜ OMUL-FOT (pankrotis) pankrotimenetluses Albrecht & Dill Trading GmbH 624 551 euro 98 sendi suurust nõuet teise rahuldamisjärgu nõudena pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 2 tähenduses.
3.3.Jätta Albrecht & Dill Trading GmbH menetluskulud OÜ OMUL-FOT (pankrotis) pankrotihaldur Andrias Palmitsa kanda ja ülejäänud menetluskulud iga poole enda kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Albrecht & Dill Trading GmbH (hageja) esitas 25.06.2021 Harju Maakohtule AS Erst Finance (kostja I, võlausaldaja), OSAÜHINGU ALBERGRUPP TEENUSED (kostja II, võlausaldaja) ning OÜ OMUL-FOT (pankrotis) pankrotihalduri Andrias Palmitsa (kostja III, pankrotihaldur), vastu hagi, milles palus tunnustada OÜ OMUL-FOT (võlgnik) pankrotimenetluses teises rahuldamisjärgus oma 624 551,98 euro suurust nõuet. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 27.01.2021 määrusega välja võlgniku pankroti ja määras pankrotihalduriks Andrias Palmitsa. Hageja esitas 22.02.2021 pankrotihaldurile nõudeavalduse, paludes tunnustada oma 624 551,98 euro suurust nõuet. 27.05.2021 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul vaidlesid kostjad hageja nõudele vastu.
1.2.Ühendkuningriigi FCC (Federation of Cocoa Commerce) vahekohus rahuldas 16.04.2019 ühe otsusega (nr AA4542) hageja hagi võlgniku vastu ja mõistis võlgnikult hageja kasuks välja 466 014,25 eurot, millele lisandub viivis 19 883,27 eurot määraga 6% aastas alates 03.08.2018 kuni otsuse tegemiseni, ja teise otsusega (nr AA4543) 133 172,2 eurot, millele lisandub viivis 5482,26 eurot määraga 6% aastas alates 12.08.2018 kuni otsuse tegemiseni.
2-21-10111 Hageja esitas 20.04.2020 Pärnu Maakohtule vahekohtu otsuste Eestis tunnistamiseks avaldused (tsiviilasi nr 2-20-5797), milles palus kahe vahekohtu otsuse alusel tunnistada hageja nõuet kokku 624 551,9 euro ulatuses. Kuna võlgnik muutus selle menetluse ajal maksejõuetuks, jättis maakohus avaldused läbi vaatamata. Hageja lisas Ühendkuningriigi FCC vahekohtu otsused nõudeavaldusele, kuid ei tuginenud asjaolule, et tal on vahekohtuotsustest tulenev nõue. Hageja märkis nõudeavalduses, et ta on osutanud võlgnikule teenust. Kuigi hageja lisas nõudeavaldusele üksnes ühe müügikinnituse, jäi teine ekslikult nõudeavaldusele lisamata. Pankrotihaldur oleks saanud nõudeavalduse ja selle lisadega tutvumisel paluda hagejal nõudeavaldust täpsustada ja anda tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Pankrotihaldur ei teinud seda. Hagejal on õigus esitada hagiavalduses täiendavaid tõendeid oma nõude kinnituseks.
1.3.Hageja tarnis võlgnikule müügikinnituse nr 22644 alusel ca 200 tonni ja müügikinnituse nr 22655 alusel ca 68 tonni kakaoube. Võlgnik sai 27.06.2018 kätte 198,374 tonni ja 28.06.2018 67,945 tonni kakaoube. Hageja esitas tarnete eest võlgnikule kolm arvet: arve nr 17629/342326 summaga 350 181,37 (maksetähtaeg 03.08.2018), arve nr 17630/342327 summaga 115 832,88 eurot (maksetähtaeg 03.08.2018) ja arve nr 17721/342398 summaga 133 172,2 eurot (maksetähtaeg 12.08.2018). Võlgnik ei ole arveid tasunud.
1.4.Hagejal on võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel õigus nõuda võlgnikult arvete tasumist ja VÕS § 113 lg 1 alusel viivist 118 852,29 eurot. Hageja nõuab viivist üksnes nõudeavalduses märgitud suuruses, s.o 25 365,45 eurot. Kostjate vastuväited
2.Kostja I, tema poolel menetlusse kaasatud iseseisva nõudeta kolmas isik (OÜ Realsten) ja kostja II vaidlesid hagile vastu ning palusid jätta hagi läbi vaatamata osas, millega hageja muutis hagiavalduses nõudealust, samuti jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja I, tema poolel kolmanda iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja kostja II vastuväidete kohaselt võttis maakohus hagi osaliselt valesti menetlusse. Võrreldes nõudeavaldusega on hageja hagiavalduses nõude alust muutnud, mis ei ole pankrotiseaduse (PankrS) § 107 järgi lubatav. Hageja nõudeavalduse aluseks oli vahekohtu otsus nr AA4543 ning võlausaldajad said selles osas esitata vastuväiteid üksnes nõudele, mis tulenes sellest vahekohtu otsusest. Hagiavalduses tugineb hageja aga müügilepingutele ja arvetele. Hageja ei ole nõudeavaldusele lisanud vahekohtu otsust nr AA4542, müügikinnitust nr S22644, võlgnikule väljastatud arveid ega kauba üleandmise akte. Hageja tugineb alusetult vahekohtu otsustele. Pärnu Maakohus jättis vahekohtu otsuste tunnustamise avaldused läbi vaatamata. Vahekohtuotsuste tunnustamiseks ei ole alust, sest vahekohtu otsustes on võlgniku asemel äriühingu nimi OÜ OMUL-FOB (registrikoodi ei ole märgitud) ning vahekohus rikkus oluliselt vahekohtumenetluse reegleid, kui saatis dokumendid valele aadressile. Hageja nõudeavaldus oli esitatud oluliste puudustega. Hageja on Saksamaa Liitvabariigi äriühing, kuid ta ei esitanud oma õigus- ja tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet kinnitavat tõendit ning tema registrikaardi väljavõte oli apostillimata. Hagejal ei ole võlgniku vastu nõuet, sest võlgnik esitas talle 06.02.2019 tehingute tühistamise avalduse.
2-21-10111
3.Kostja III (pankrotihaldur) vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja III ühines kostja I ja kostja II vastuväidetega ning tõi täiendavalt esile järgmist. Hageja tugines nõudeavalduses tunnustamata vahekohtuotsusele, kuid tunnustamata ja täidetavaks tunnistamata vahekohtu otsusele ei saa nõude kaitsmisel tugineda. Võlgnik ei ole vahekohtu menetluses osalenud ja talle ei ole vahekohtu otsust kätte toimetatud. Hageja esitatud nõudeavaldus vastas PankrS § 94 lg-s 2 sätestatud formaalsetele nõuetele, mistõttu ei pidanud haldur PankrS § 94 lg 3 järgi andma hagejale tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. PankrS § 94 lg 3 ei käsitle nõudeavalduse sisulisi puudusi. Hageja esitas kohtule nõude uuel alusel, mis ei ole PankrS § 107 järgi lubatav. Juhul, kui kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda, sest hageja tugineb hagiavalduses seni nõudeavalduses esile toomata asjaoludele ja tõenditele. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus jättis 31.05.2022 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja II kasuks välja menetluskulude hüvitise 5047,5 eurot koos kohustusega tasuda hüvitiselt alates kohtuotsuse jõustumisest seadusjärgses määras viivist ning kostja III kasuks välja menetluskulude hüvitise 3100,8 eurot koos kohustusega tasuda hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.
4.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
-
-
Harju Maakohus kuulutas 27.01.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-13347 välja OÜ OMUL-FOT (võlgniku) pankroti ja määras pankrotihalduriks Andrias Palmitsa; hageja esitas 22.02.2021 pankrotihaldurile nõudeavalduse 624 551,98 euro suuruse nõude tunnustamiseks; nõudeavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue müügilepingust (175 925,78 eurot) ja teenuse osutamisest (624 551,98 eurot), mida tõendavad vahekohtu lahendid; nõude tõendamiseks esitas hageja pankrotihaldurile vahekohtu otsuse nr AA4543 ja müügikinnituse nr S22655; 27.05.2021 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul jäi hageja nõue (624 551,98 eurot) tunnustamata; Ühendkuningriigi FCC vahekohtu otsuseid nr AA4543 ja AA4542 ei ole Eesti Vabariigis tunnustatud ega täidetavaks tunnistatud; 18.06.2018 müügikinnituse nr S22644 kohaselt müüakse septembris 2018 võlgnikule ligikaudu 200 000 tonni kakaoube; 25.06.2018 müügikinnituse nr S22655 kohaselt müüakse võlgnikule ligikaudu 68 tonni Salvage-kvaliteediga kakaoube; 18.02.2018 kokkuleppe kohaselt kaasati võlgnik tehingutesse komisjonärina; hageja hakkas nõudma võlgnikult tarnitud kauba eest tasu ja saatis 10.09.2018 võlgnikule e-kirja, mida võlgnik pidas ähvarduskirjaks; 05.10.2018 tegi võlgnik hagejale avalduse, millega tühistas 18.06.2018 ja 25.06.2018 pettuse mõjul antud müügikinnitused.
4.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei taotle hageja PankrS § 107 tähenduses nõude tunnustamist samal alusel, mille ta oli esitanud nõuete kaitsmise koosolekul.
2-21-10111 Hagi alusena tuleb mõista neid hageja osundatud asjaolusid, mille tuvastamisega hageja seob oma materiaalõiguse normile rajatud nõude. Enne 01.02.2021 kehtinud PankrS §-s 107 sätestatud piirang ei võimaldanud võlausaldajal esitada kohtule hagi sellisel alusel, mille osas ei olnud võlausaldajad saanud nõuete kaitsmise koosolekul hinnata nõudeavaldusele vastuväite esitamise vajadust ja otstarbekust. Nõudeavalduse kohaselt tulenes hageja nõue osutatud teenustest, mida tõendavad vahekohtuotsused. Hagiavalduse kohaselt taotleb hageja nõude tunnustamist kahe müügilepingu alusel. Nõuete kaitsmise koosolekul oli võlausaldajatel ja pankrotihalduril võimalik esitada vastuväiteid nõudele, mille tõendamiseks oli esitatud vahekohtu otsus nr AA4543 ja müügikinnitus nr S22655, mis ei tõendanud võlgnikule 624 551,98 euro ulatuses teenuse osutamist. Kuna vahekohtu otsust ei ole Eesti Vabariigis tunnustatud ja täidetavaks tunnistatud ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 621 järgi peab välisriigi lahend olema täidetavaks tunnistatud, et seda saaks Eestis täita, ei ole hagejal võimalik vahekohtu otsustele nõude tunnustamise kohtumenetluses tugineda. Seetõttu vaidlesid pankrotihaldur ja võlausaldajad hageja nõudele põhjendatult vastu.
4.3.Õige ei ole hageja arusaam, et tal ei olnud vaja esitada pankrotihaldurile nõuet tõendavaid dokumente ning pankrotihaldur oleks pidanud vajadusel nõudeavaldust täpsustada laskma. Hageja viidatud Riigikohtu lahenditest (RKTKo 17.09.2001, 3-2-1-97-01 ja RKTKo 08.04.2015, 3-2-1-8-15) tuleneb, et hageja saab kohtumenetluses esitada nõudeavalduses nimetatud asjaolude kohta täiendavaid tõendeid, kuid lahenditest ei tulene, et tõendeid saab esitada ka asjaolude kohta, mida ei ole nõudeavalduses esile toodud. Pankrotihalduril ei olnud PankrS § 94 lg 3 järgi kohustust anda hagejale tähtaega puuduste kõrvaldamiseks, sest nõudeavalduse vormistuses ei esinenud puudusi. Pankrotihaldurile ei tulene seadusest kohustust kujundada võlausaldaja nõue selliseks, et oleks tagatud selle probleemideta kaitsmine nõuete kaitsmise koosolekul.
4.4.Hageja esitatud müügikinnitused ja arved ei kinnita, et hagejal on nõudeavalduses märgitud suurusega nõue võlgniku vastu. Müügikinnituste kohaselt tuli tarnida hagejale ligikaudu 200 tonni ja 68 tonni kakaoube, kuid hageja ei ole tõendanud, et kaup anti võlgnikule üle. Võlgnik kaasati tehingutesse komisjonärina. Pärast seda, kui hageja hakkas nõudma võlgnikult kauba eest tasu, tegi võlgnik 05.10.2018 hagejale avalduse, millega tühistas 18. ja 25.06.2018 müügikinnitused, sest need ei vastanud tema tahtele – võlgnik ei mõistnud tehingute kogumit selliselt, et hageja hakkab temalt kauba eest tasu nõudma, võlgnik ei soovinud osaleda hageja ja tema kindlustusandja ühistes tehingutes. Võlgnik tegi tehingud pettuse mõjul. Kuigi kohtule ei ole esitatud 10.09.2018 e-kirja, on kirjavahetuse kronoloogiat silmas pidades eluliselt usutav, et hageja saatis võlgnikule selle e-kirja ning nende kirjavahetus ei katkenud 06.09.2018, nagu väitis hageja, ning võlgnikult tühistamisavalduse saamise järel pöördus hageja kohe vahekohtusse. Tühistamise materiaalsed ja formaalsed eeldused on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 94 lg 3 järgi täidetud ning tehingud on TsÜS § 90 lg 1 järgi algusest peale kehtetud.
4.5.Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Kostja III lepingulise esindaja kulud 3100,8 eurot ning kostja I, tema poolel kaasatud kolmanda isiku ja kostja II lepingulise esindaja kulud 5047,5 eurot vastavad asja keerukusele ning on kogu ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kostjatel tekkisid suuremad menetluskulud hageja tegevuse tõttu (hageja ei esitanud nõudeavaldusele tõendeid). Kostja I, tema poolel kaasatud kolmanda isiku ja kostja II lepingulise esindaja tunnitasu 275 eurot (lisandub käibemaks) ja kostja III lepingulise esindaja tunnitasu 170 eurot (lisandub käibemaks) ei ületa oluliselt kohtute poolt mõistlikuks peetud
2-21-10111 tunnihinda. TsMS § 117 lg 4 järgi tuleb menetluskulude hüvitiselt tasuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist. Apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.
5.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et hageja on oma nõuet muutnud PankrS § 107 tähenduses. Hageja viitas nõudeavalduses sellele, et nõue 624 551,98 eurot tuleneb lepingulisest suhtest, mitte vahekohtu otsustest. Hageja esitas vahekohtuotsused, tõendamaks võlasuhte aluseks olevaid asjaolusid. Hageja täpsustas nõude aluseks olevaid asjaolusid, mitte ei muutnud nõude alust, ja esitas täiendavad tõendid, mis on lubatav. Kostjad on kasutanud oma menetlusõigusi pahauskselt. Kostjad olid teadlikud või pidid olema teadlikud hageja kasuks tehtud vahekohtu otsustest ning seal kajastatud asjaoludest, samuti müügitehingute nr S22644 ja S22655 tühistamise avaldusest. Praktikas on tavapärane, et juhul, kui nõudeavalduses esinevad vastuolud või muud ebatäpsused, annab pankrotihaldur võlausaldajale võimaluse nõudeavaldust täpsustada. Haldur seda ei teinud ja esitas nõuete kaitsmisel vastuväite.
5.2.Maakohus asus tõendeid hindamata või neid vääralt hinnates ebaõigele seisukohale, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud ja võlgnik on müügilepingud kehtivalt tühistanud. Müügikinnitused kinnitavad, et hageja ja võlgniku vahel on sõlmitud müügilepingud. Võlgniku ja hageja 06.09.2018 e-kirjavahetus ja võlgniku 05.10.2018 tühistamisavaldus kinnitavad, et kaup oli tarnitud. Lepingu mittenõuetekohase täitmise kohta ei ole võlgnik teada andnud. Kostjad ei ole toonud esile, et esinesid eeldused tehingute tühistamiseks. Kostjad ei ole esitanud ühtki tõendit, mis kinnitaksid, et tehingute tühistamise avaldus oli hagejale kätte toimetatud. Hageja sai avaldusest teada kohtumenetluses.
5.3.Hageja menetluskulud on tekkinud kostjate tegevuse tõttu. Kostjad soovivad ühiselt oma tegevust kooskõlastades kõrvaldada võlgniku pankrotimenetlusest suurima võlausaldaja. Vastustajate seisukohad
6.Kostja I, tema poolel menetlusse kaasatud iseseisva nõudeta kolmas isik, kostja II ja kostja III vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, jäädes maakohtus esitatud seisukohtade juurde ja nõustudes maakohtu põhjendustega. Menetluse edasine käik
7.Ringkonnakohus uuendas 19.10.2023 määrusega asja arutamise ja andis menetlusosalistele võimaluse esitada oma seisukoha hageja ja võlgniku vahelisele lepingulisele suhtele kohaldatava õiguse kohta, sest maakohus oli asja lahendades rikkunud selles osas selgitamiskohustust. Ringkonnakohus selgitas, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17.06.2008
2-21-10111 määruse (EÜ) nr 593/2008, lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I määrus) järgi võib hageja ja võlgniku vahelistele müügilepingutele kohalduda Saksa õigus, aga ka ÜRO 1980. a konventsioon kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG).
8.Kostja III (pankrotihaldur) leidis, et hageja ja võlgniku vahelisele lepingulisele suhtele kohaldataval õigusel ei ole tähtsust, sest hageja esitas nõudeavalduses vahekohtuotsusest tuleneva nõude. Asjas saab kohaldada Eesti õigust.
9.Kostja I ja tema poolel menetlusse kaasatud iseseisva nõudeta kolmas isik nõustusid pankrotihalduri seisukohaga ja tõid täiendavalt esile, et Rooma I määrus ei kohaldu asjas, kuna hageja ja võlgniku vahelised müügilepingud sisaldasid arbitraažikokkulepet ning Rooma I määrus ei kohaldu arbitraažikokkulepetele. Kui pooled ei ole kohaldatavas õiguses kokku leppinud, kohaldub vahekohtumenetluses nii UNCITRAL vahekohtu reeglite art 35 lg 1 kui ka TsMS § 742 lg 2 järgi Eesti õigus.
10.Kostja II leidis, et kohaldatava õiguse küsimus on asjas tähtis, kuid praegusel juhul ei kohaldu Rooma I määrus. Rooma I määruse reguleerimisalast on arbitraažikokkulepped välja jäetud ning Rooma I määrus ei ole kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel vahekohtule kohustuslik (suunatud üksnes kohtutele). Seejuures on Saksa õiguskirjanduse kohaselt vaieldav, kas erand kehtib üksnes vahekohtumenetluse kokkuleppele või üldiselt vahekohtumenetluse jaoks. Kui pooled ei ole kohaldatavas õiguses kokku leppinud, võib vahekohus ise valida kohaldatava õiguse, mida ta peab asjaolusid arvestades kõige sobivamaks. TsMS § 742 lg 2 järgi kohaldab vahekohus sellisel juhul Eesti õigust. Siinsel juhul ei ole teada, millise õiguse alusel tegi FCC vahekohus otsused. Hageja ei esitanud tsiviilasjas nr 2-20-5797 (vahekohtu otsuste tunnustamine) Ühendkuningriigi FCC vahekohtumenetluse ja edasikaebamise eeskirja ega ole teinud seda ka siinses menetluses.
11.Hageja nõustus, et hageja ja võlgniku vahelistele suhetele kohaldub Rooma I määrus ja sellest tulenevalt Saksa õigus, samuti CISG. Viivise ja lepingute tühistamise küsimuses oli hageja nõus kohaldama ka Eesti õigust.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust, samuti tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus mõistis hagejalt kostja II ja kostja III kasuks välja menetluskulude hüvitise.
13.Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas hagejal on võlgniku vastu 624 551,98 euro suurune nõue ning kas hagejal on PankrS §-s 107 sätestatud piirangut arvestades õigus nõuda kohtus selle nõude tunnustamist.
14.Kolleegiumi hinnangul ei takista praegusel juhul hageja nõude rahuldamist PankrS §-s 107 sätestatud põhimõte, mille kohaselt võib nõude tunnustamist kohtus nõuda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõuete kaitsmiseks esitatud nõude puhul.
14.1.Pooled ei vaidle pooled selle üle, et hageja esitas 22.02.2021 võlgniku pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles palus tunnustada oma pandiga tagamata 624 551,98 euro suurust nõuet,
2-21-10111 27.05.2023 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul jäi hageja nõue tunnustamata ja hageja esitas 25.06.2021 hagi, milles palus tunnustada võlgniku pankrotimenetluses oma 624 551,98 euro suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja esitas nõudeavalduse ja hagiavalduse tähtaegselt, kuid pooled on eri meelt esmalt selles, kas hageja võis hagiavalduses tuua esile täiendavaid asjaolusid ning esitada täiendavaid tõendeid oma nõude kinnituseks või on ta selle õiguse minetanud, kuna ta ei teinud seda pankrotihaldurile esitatud nõudeavalduses.
14.2.Ringkonnakohus märgib, et kuigi PankrS § 193 lg 1 järgi kohaldatakse enne 01.02.2021 alanud pankrotimenetluses pärast 01.02.2021 tehtavatele toimingutele 01.02.2021 jõustunud pankrotiseaduses sätestatut, tuleb PankrS § 193 lg 5 järgi kohalda enne 01.02.2021 menetlusse võetud pankrotiavalduse puhul nõuete kaitsmisele ja tunnustamisele enne 01.02.2021 kehtinud pankrotiseaduse redaktsiooni, st vaidlused nõude tunnustamise üle lahendatakse enne 01.02.2021 kehtinud PankrS § 3 lg 2 II lause järgi hagimenetluses, seejuures on nõuete kaitsmine enne 01.02.2021 kehtinud PankrS § 77 p 6 järgi võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses ja see toimub vastavalt toona kehtinud pankrotiseaduse 5. peatüki 2. jaos sätestatud põhimõtetele. Enne 01.02.2021 kehtinud PankrS § 93 lg 1 järgi olid võlausaldajad kohustatud hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast. Nõudest teatamiseks tuli PankrS § 94 lg 1 järgi esitada haldurile kirjalik avaldus (nõudeavaldus), seejuures tuli nõudeavalduses märkida nõude sisu, alus ja suurus, samuti see, kas nõue on tagatud pandiga, ning lisada nõudeavaldusele avalduses nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid. Kui nõudeavaldus ei olnud nõuetekohaselt vormistatud, pidi haldur PankrS § 94 lg 3 järgi andma esitajale vähemalt 10 päeva puuduste kõrvaldamiseks ning puuduste tähtaegsel kõrvaldamisel loeti nõudeavaldus esitatuks avalduse esialgse esitamise päeval. Riigikohtu praktika kohaselt tuli PankrS § 94 lg-s 3 märgitud puuduste all mõista PankrS § 94 lg 1 I ja II lauses loetletud puudusi. Nii pidi nõudeavaldus olema kirjalik ning halduril tuli kontrollida, kas selles on märgitud nõude sisu, alus ja suurus, samuti see, kas nõue on tagatud pandiga. Olenevalt asjaoludest võis küll olla otstarbekas lisada nõudeavaldusele ka tõendid, millega avalduse esitaja oma nõuet põhistas, sest see võis aidata kaasa selguse loomisele ja vältida hilisemaid vaidlusi. Oma nõude tõendamiseks võis aga nõudeavalduse esitanud isik esitada tõendeid ka hiljem, sh kohtumenetluses, kus lahendatakse vaidlus tema nõude tunnustamise üle (RKTKo 08.04.2015, 3-2-1-8-15, p 12). Mh võis teises liikmesriigis asuv võlausaldaja esitada oma nõude Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 20.05.2015 määruse (EL) 2015/848 maksejõuetusmenetluse kohta (uuesti sõnastatud) art 55 lg 1 järgi standardvormil, mille sisu on täpselt sätestatud art 55 lg-s 2, ning kui kohtul, pankrotihalduril või vara käsutusõiguse säilitanud võlgnikul oli kahtlusi esitatud nõude osas, pidi ta ka määruse art 55 lg 7 järgi andma võlausaldajale võimaluse esitada nõude olemasolu ja selle suuruse kohta lisatõendeid. PankrS § 100 lg 1 I lause järgi kaitsti nõudeid võlausaldajate üldkoosolekul ning kui nõuete kaitsmisel nõuet ei tunnustatud, otsustas PankrS § 106 järgi nõude tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Seejuures võis võlausaldaja PankrS § 107 järgi taotleda nõude tunnustamist kohtus üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Riigikohus on leidnud, et PankrS §-s 107 mõeldakse sama aluse all asjaolusid, mida võlausaldaja esitas nõude tunnustamiseks nõuete kaitsmise koosolekul, ning kohus ei ole seotud nõude õigusliku kvalifikatsiooniga, mille pool
2-21-10111 õigussuhtele annab (vt RKTKo 28.04.2009, 3-2-1-42-09, p 17, RKTKo 27.03.2008, 3-2-1-11-08, p 9).
14.3.Siinsel juhul märkis hageja pankrotihaldurile esitatud nõudeavalduses (I kd, tl 8–8 pöördel või 156–156 pöördel) oma nõude aluse kohta järgmist: „Albrecht & Dill Trading GmbH (edaspidi ka võlausaldaja) on pankrotivõlgniku vastu müügilepingust tulenev rahaline põhinõue summas 175,925.78 eurot. Võlausaldaja on võlgnikule osutanud teenust 624,551.98 euro eest (Lisa 1 – vahekohtu lahendid koos tõlkega). Kooskõlas PankrS §-ga 94 lg 1 esitab Võlausaldaja pankrotihaldurile nõude aluseks oleva tasumata arved. Nõue ei ole pandiga tagatud. (vt. lisad 1)“. Hageja edastas nõudeavalduse e-kirjaga, millele olid lisaks nõudeavaldusele lisatud manusena vahekohtu otsus nr AA4543 koos tõlkega ja müügikinnitus nr S22655 koos tõlkega ning hageja lepingulisele esindajale väljastatud volikiri (I kd, tl 141– 157). Ringkonnakohtu hinnangul oli hageja nõudeavaldus ebaselge ja vastuoluline, s.o sedavõrd oluliste sisuliste puudustega, et pankrotihaldur oleks pidanud andma PankrS § 94 lg 3 järgi hagejale tähtaja nõudeavalduses puuduste kõrvaldamiseks. Avaldusest ei nähtu praktiliselt ühtki asjaolu, millele hageja nõue tugineb. Avalduses on üksnes umbmääraselt viidatud müügilepingust ja teenuse osutamisest tulenevatele rahalistele nõuetele, kuid ei ole täpsustatud nõuete aluseks olevaid asjaolusid. Nõudeavalduses märgitud kõiki lisasid ei ole avaldusele lisatud, samas on lisatud tõend, mida ei ole nõudeavalduses nimetatud. Seejuures on nõudeavalduse tekstis viidatud lepingulistest suhtetest tulenevatele nõuetele, kuid nõuet kinnitavate tõenditena on viidatud vahekohtuotsustele. Kuigi tekstis viidatakse vahekohtuotsustele, on nõudeavaldusele lisatud üksnes üks vahekohtu otsus ja müügikinnitus. Selliselt on hageja esitanud nõudeavalduse sedavõrd segaselt, et tema nõudest ja selle aluseks olevatest asjaoludest ei ole mõistlikult võimalik aru saada, mida kinnitab mh asjaolu, et pooled vaidlevad ka kohtumenetluses siiani selle üle, kas hageja nõue tuleneb lepingust või vahekohtu otsustest. Selliselt esitatud nõude kohta ei olnud teistel võlausaldajatel võimalik adekvaatset hinnangut anda ega ka sisulisi vastuväiteid esitada. Eeltoodut arvestades pidi pankrotihaldur nõudeavaldust kontrollides andma hagejale tähtaja selle puuduse kõrvaldamiseks, s.o nõude aluseks olevate asjaolude väljatoomiseks ja puuduvate lisade lisamiseks. Kuna pankrotihaldur seda ei teinud ja pani kaitsmisele ebaselge ning vastuolulise nõudeavalduse, ei välista PankrS § 107 praegusel juhul hagejal esitada kohtule hagiavaldust, milles hageja kõrvaldab nõudeavalduses esinenud ilmselged puudused, s.o toob esmakordselt selgelt esile nõude aluse ja lisab oma nõuet kinnitavad tõendid, sh oli hagejal õigus esitada täiendavaid tõendeid sõltumata sellest, kas ta neid nõudeavaldusele lisas või mitte, ning maakohus pidi kontrollima, kas hageja 624 551,98 euro suurune nõue võlgniku vastu on põhjendatud ja seda saab võlgniku pankrotimenetluses tunnustada.
15.Ringkonnakohtu hinnangul on hageja nõue võlgniku vastu põhjendatud ning seda tuleb 624 551,98 euro ulatuses võlgniku pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 2 tähenduses tunnustada.
15.1.Esmalt märgib kolleegium, et hagi rahuldamist ei välista asjaolu, et hageja viitas nõudeavalduses vahekohtu otsustele ja lisas neist ühe avaldusele ning on kaks vahekohtu otsust lisanud ka hagiavaldusele. Kuigi hageja nõudeavaldus võis olla mitmeti mõistetav, on hageja kogu kohtumenetluse vältel väitnud, et ta palub tunnustada võlgniku pankrotimenetluses lepingulisest suhtest, mitte tunnustamata vahekohtu otsustest tulenevat nõuet. Arvestades seda, et hagimenetluse pool
2-21-10111 määrab TsMS § 5 lg 2 II lause järgi ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab, lähtub ringkonnakohus vaidlust lahendades hagis märgitud asjaoludest ja käsitab vahekohtu lahendeid üksnes nende asjaolude kinnituseks esitatud tõenditena.
15.2.Edasi märgib ringkonnakohus, et maakohus on jätnud hageja nõude põhjendatust hinnatest tähelepanuta asjaolu, et hageja on välismaine äriühing, mistõttu tuli hageja nõude põhjendatuse kontrollimiseks esmalt välja selgitada, millise riigi õigus kohaldub hageja ja võlgniku vahelisele õigussuhtele, s.o müügilepingutele.
15.2.1.Rooma I määruse art 3 lg 1 järgi kohaldatakse lepingu suhtes üldjuhul lepingupoolte valitud õigust. Siinses asjas on küll hageja ja võlgnik leppinud kokku, et lepingu suhtes kohaldatakse FCC kakaoubade lepingutingimusi, mis koosnevad FCC kvaliteedieeskirjadest, FCC proovivõtueeskirjadest, FCC kaalumiseeskirjadest ning FCC vahekohtumenetluse ja edasikaebamise eeskirjadest, mis kehtivad käesoleva lepingu kuupäeval (vt müügikinnitused, I kd, tl 10–11 ja 15–16), kuid ülejäänud küsimustes ei ole pooled lepingulisele suhtele kohaldatavat õigust valinud. Kokkulepet hageja ja võlgniku vahelisele lepingulisele suhtele kohaldatava õiguse kohta (sh Eesti õiguse kohaldamise kohta) ei saa järeldada ka hageja ja võlgnikku esindava pankrotihalduri ringkonnakohtule esitatud seisukohtadest. Ehkki hageja oli nõus, et viivise ja lepingute tühistamise küsimustes võib kohus kohaldada ka Eesti õigust, tuleb lepingule kohaldatav õigus valida Rooma I määruse art 3 lg 1 kolmanda lause järgi tervikuna. Kui kohaldatavat õigust ei ole valitud, reguleerib Rooma I määruse art 4 lg 1 a järgi kauba müümise lepingut selle riigi õigus, kus on müüja harilik viibimiskoht. Rooma I määruse art 19 lg-te 1 ja 3 järgi on äriühingu harilik viibimiskoht tema peakontori asukoht (inglise keeles principal place of business, mis viitab peamisele tegevuskohale) lepingu sõlmimise ajal. Hagiavalduse lisana esitatud hageja registrikaardi väljavõtte kohaselt on hageja Saksamaa Liitvabariigi äriühing ning tema asukoht on olnud kogu aeg Hamburgis, st Saksamaal. Sellest tulenevalt kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelistele müügilepingutele Saksa õigus.
15.2.2.Lisaks tuleb arvestada ka seda, et tegemist oli rahvusvahelise müügilepinguga, mille pooleks olid Eesti ja Saksa äriühingud. Arvestades seda, et nii Eesti Vabariik kui ka Saksamaa Liitvabariik on ratifitseerinud ÜRO 1980. a konventsiooni kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG), kohaldub hageja ja võlgniku vahelistele müügilepingutele eelkõige selles konventsioonis sätestatu. CISG art 1 järgi rakendatakse seda konventsiooni kaupade ostu-müügi lepingute kohta poolte vahel, kelle kommertsettevõtted asuvad eri riikides, kui need riigid on kokkuleppivad riigid (a) või kui rahvusvahelise eraõiguse normide järgi tuleb rakendada kokkuleppiva riigi õigust (b). Praegusel juhul on mõlemad eeldused täidetud. CISG art 23 järgi loetakse rahvusvaheline ostu-müügileping sõlmituks hetkel, mil oferdi aktsept jõustub, s.o CISG art 18 lg 2 järgi hetkel, mil oferent on nõusoleku kätte saanud. Seejuures on rahvusvahelise ostu-müügilepingu puhul müüja CISG art 30 järgi kohustatud tarnima kauba, andma üle selle juurde kuuluvad dokumendid ja kauba omandiõiguse kooskõlas lepingu nõuetega ja konventsiooniga ning ostja on CISG art 53 järgi kohustatud tasuma kauba hinna ja võtma kaubatarne vastu kooskõlas lepingu ja konventsiooni nõuetega. Ostja on CISG art 59 järgi kohustatud tasuma hinna päeval, mis on kehtestatud või mille saab konventsiooni alusel määrata. Kui ostja ei täida hinna tasumise kohustust, võib müüja CISG art 61 lg 1 a ja art 62 järgi nõuda ostjalt hinna tasumist. Kui ostja on hinna tasumisega viivitanud, on müüjal CISG art 78 järgi õigus saada viivitatud summalt intressi. Viivitusintressimäära
2-21-10111 konventsioonist ei tulene. Saksa Liitvabariigi tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch (BGB)) § 288 lg 1 II lause järgi on aasta viivis viis protsendipunkti kõrgem kui BGB §-s 247 sätestatud baasintressimäär. Saksamaa Liidupanga Deutsche Bundesbank) avaldatud andmete (https://www.bundesbank.de/de/bundesbank/organisation/agb-und-regelungen/basiszinssatz607820) kohaselt oli BGB §-s 247 nimetatud baasintressimäär ajavahemikul 01.01.2018– 01.07.2021 -0,88%. Seega oli vaidlusalusel ajavahemikul seadusest tulenev viivisemäär 4,12% aastas. Kuigi hageja on hagiavalduses tuginenud oma nõude õiguslikku alust välja tuues Eesti õigusele (müügilepingust tulenev ostuhinna tasumise nõue VÕS § 208 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel ning viivisenõue VÕS § 113 lg 1 j§ 94 alusel), ei erine ülaltoodud CISG regulatsioon ostuhinna tasumise nõude osas Eesti kehtivast õigusest, küll aga tuleb ringkonnakohtul lähtuda hageja taotletust erinevast viivisemäärast.
15.2.3.Kostjate vastuväited kohaldatava õiguse kohta ei anna ringkonnakohtule alust jätta ülal viidatud õigust, sh Rooma I määrust kohaldamata. Kuigi kostjate hinnangul on vaidlus vahekohtuotsustest tulenevate nõuete tunnustamise üle, on hageja tuginenud hagis lepingutest tulenevatele, mitte tunnustamata vahekohtuotsustest tulenevatele nõuetele (vt ülal p 14.1). Seega tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas hagejal on hageja ja võlgniku vahelistest lepingulistest suhetest, mitte vahekohtu otsustest tulenevaid nõudeid, ning seetõttu on oluline üksnes see, millise riigi õigus kohaldus hageja ja võlgniku vahelisele lepingulisele suhtele, mitte see, milline õigus kohaldub vahekohtu kokkuleppele või kuidas ja millise õiguse alusel peaks vahekohus määrama vaidlust lahendades kindlaks neile suhetele kohaldatava õiguse. Iseenesest on õige kostjate arusaam, et Rooma I määruse art 1 lg 2 e kohaselt jäetakse arbitraažikokkulepped määruse kohaldamisalast välja. Eelkõige tähendab viidatud säte aga seda, et Rooma I määrus ei reguleeri vahekohtu kokkuleppele kohaldatavat õigust. Viidatud normist ei saa aga järeldada seda, et Rooma I määrus ei kohalduks müügilepingule, kui selles sisaldub lisaks ka vahekohtu kokkulepe. Samuti ei tulene viidatud sättest, et juhul, kui müügilepingu pooled lepivad müügilepingus mh kokku, et nendevahelisi vaidlusi lahendatakse vahekohtus, ei peaks kohus, kes lahendab müügilepingust tuleneva nõude pankrotimenetluses tunnustamise küsimust, juhinduma kohaldatava õiguse määramisel Rooma I määrusest, ning peaks kohaldama sellist õigust, mida peaks vaidlust lahendades kohaldama vahekohus. Kohus peab tunnustatava nõude puhul lähtuma Rooma I määruses sisalduvatest sätetest ja määrama nende alusel kindlaks vaidlusalusele lepingulisele suhtele kohaldatava õiguse. Kuna asjas ei ole tähtsust vahekohtu otsustele ja vahekohtu menetlusele kohaldataval õigusel, jätab ringkonnakohus TsMS § 238 lg 1 alusel vastu võtmata kostja II tõendid, mis puudutavad vahekohtule ja vahekohtumenetlusele kohaldatavat õigust.
15.3.Ringkonnakohtu hinnangul on hageja tõendanud, et tal on võlgniku vastu kahest müügilepingust tulenev sissenõutavaks muutunud ostuhinna tasumise nõue CISG art 61 lg 1 a ja art 62 alusel. Hageja väitel pidi ta 18.06.2018 müügilepingu alusel tarnima võlgnikule ca 200 000 tonni kakaoube. Müügilepingu tõendamiseks esitas hageja müügikinnituse nr 22644 (I kd, tl 10–11), mille on allkirjastanud nii hageja kui ka võlgnik. Müügikinnituselt nähtuvad kauba kogus, kvaliteet, hind, tarnetingimused ning maksetingimused. Seega olid hageja ja võlgnik saavutanud kokkuleppe kakaoubade müüki puudutavates olulistest tingimustes ning hagejal oli
2-21-10111 müügilepingust tulenev kohustus tarnida võlgnikule ca 200 000 tonni Lõuna-Ameerika ja/või Madagaskari kakaoube ja võlgnikul oli kohustus tasuda kakaoubade eest kokkulepitud hinda. Hageja väitel sai võlgnik 27.06.2018 kätte 198,374 tonni kakaoube. Hageja esitatud e-kirjadest (I kd, tl 44–44 pöördel, tõlge tl 71–71 pöördel) nähtub, et hageja töötaja saatis 19.06.2018 e-kirjaga mh võlgnikule müügikinnituse nr 22644 alusel arve ja pakkumise ning andis ASle korralduse kaheksa konteineri vabastamiseks võlgnikule. 20.06.2018 saatis võlgniku töötaja ekirja ASle, milles palus samad kaheks konteinerit vabastada AS-ile Keila Veskid. AS andis 27.06.2018 Vollers Tallinn OÜ-le korralduse samade tähistega konteinerite laadimiseks AS Keila Veskid aadressile (I kd, tl 45, tõlge tl 72). Seega on hageja täitnud müügilepingust tuleneva kauba tarnimise kohustuse. Hageja esitas selle kauba eest võlgnikule 19.06.2018 arve nr SINV017629 (I kd, tl 46, tõlge tl 74) summaga 350 181,37 eurot ja arve nr SINV017630 (I kd, tl 47, tõlge tl 75) summaga 115 832,88 eurot. Mõlemale arvele on märgitud samad konteinerite tähised nagu poolte e-kirjavahetuses ja AS korralduses, lisaks ühtib kauba kottige arv ja kaal AS antud korraldusega. Seega on arved esitatud võlgnikule tarnitud kauba kohta. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid arvetele märgitud ostuhinna suuruse kohta. Lisaks pidi hageja enda väitel tarnima võlgnikule ka 25.06.2018 müügilepingu alusel ca 68 000 tonni kakaoube. Müügilepingu tõendamiseks esitas hageja müügikinnituse nr 22655 (I kd, tl 15–16), mille on allkirjastanud nii hageja kui ka võlgnik. Müügikinnituselt nähtuvad kauba kogus, kvaliteet, hind, tarnetingimused ning maksetingimused. Seega olid hageja ja võlgnik saavutanud kokkuleppe kakaoubade müüki puudutavates olulistest tingimustes ning hagejal oli müügilepingust tulenev kohustus tarnida võlgnikule ca 68 000 tonni Salvagekvaliteediga kakaoube ja võlgnikul oli kohustus tasuda kakaoubade eest kokkulepitud hinda. Hageja väitel sai võlgnik 28.06.2018 kätte 67,945 tonni kakaoube. Hageja on koostanud 28.06.2018 selle kauba eest (67,945 tonni salvage-kakaoube) võlgnikule arve nr SINV017721 (I kd, tl 48, tõlge tl 76) summaga 133 172,2 eurot. Kuigi hageja ei ole esitanud selle kauba tarnimise ega arve saatmise kohta hageja ja võlgniku vahelist e-kirjavahetust, kinnitab hageja ja võlgniku 06.09.2018 e-kirjavahetus (I kd, tl 43–43 pöördel, tõlge tl 70–70 pöördel), et hageja on kõik kolm arvet võlgnikule edastanud ning võlgniku töötaja lubas arved tasuda kohe, kui nad saavad raha. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et võlgnik sai ka selle kaubakoguse kätte ning hagejal on õigus nõuda võlgnikult ka selle müügilepingu alusel ostuhinna tasumist. Kostjad ei ole ka selle lepingu osas esitanud vastuväiteid arvetele märgitud ostuhinna kohta. Ülaltoodut arvestades on hagejal müügilepingute alusel õigus nõuda kostjalt kokku 599 186,45 euro suuruse ostuhinna (350 181,37+115 832,88+133 172,2) tasumist.
15.4.Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust kostjate vastuväide selle kohta, et võlgnik on mõlemad müügilepingud tühistanud. Kostjad esitasid selle asjaolu tõendamiseks võlgniku 05.10.2018 tehingute tühistamise avalduse (I kd, tl 112–117), milles võlgnik leidis, et AS Keila Veskid, OÜ Nord Cocoa ja AG, kelle kontrolli all olid nimetatud äriühingud, petsid teda ning hageja oli algusest peale sellest pettusest teadlik, st hageja sõlmis mõlemad müügilepingud pettuse mõjul. Tehingute tühistamise avalduse kohaselt pöördus 2018. a märtsis võlgniku poole AG ettepanekuga, et võlgnik osutaks rahvusvahelisel kakaoubade ostu-müügiturul hagejaga ja tema kindlustusandjaga seotud äriprojekti raames komisjonilepingu alusel teenuseid AS-le Keila Veskid ja OÜ-le Nord Cocoa. Pettus seisnes avalduse kohaselt selles, et AS Keila Veskid põikleb pahatahtlikult kõrvale võlgnikule raha ülekandmisest ning müügilepingute sõlmimisel varjas AS Keila Veskid pahatahtlikult, et tema suhtes on käimas täitemenetlus, temale kuuluvad kinnisasjad on koormatud kolmandate isikute kasuks hüpoteekidega ja tema kinnisvaraobjektidel paiknevad tootmisseadmed kuuluvad kolmandale isikule, samuti varjasid
2-21-10111 AS Keila Veskid, OÜ Nord Cocoa ja AG, et võlgniku ja AS Keila Veskid vahel sõlmitud müügilepingut käendanud OÜ Nord Cocoa ei ole likviidne ettevõte ning sundlikvideeritakse, AGi puhul on tavaline aastatepikkune praktika, et ta jätab lepingud nõuetekohaselt täitmata, ning hageja hakkab võlgnikuga sõlmitud lepingute alusel nõudma kauba eest tasu võlgnikult isegi juhul, kui AS Keila Veskid ja OÜ Nord Cocoa ei kanna võlgnikule raha üle. Võlgnik tühistas müügilepingud TsÜS § 90 lg 1 ja § 94 lg 3 alusel, kuid märkis avalduses, et Eesti õigus ja Saksa õigus on dogmaatiliselt lähedased. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuna poolte müügilepingutele kohaldub eelkõige CISG ja selles reguleerimata küsimustes Saksamaa Liitvabariigi õigus, ning CISG ei reguleeri rahvusvahelise müügilepingu tühisust ega tühistamist puudutavaid küsimusi, tuleb võlgniku tühistamisavaldust hinnata Saksamaa Liiduvabariigi õiguse alusel. Isik võib BGB § 123 lg 1 järgi tahteavalduse tühistada, kui ta tegi selle pahatahtliku pettuse teel. Kui pettuse pani toime kolmas isik, saab BGB § 123 lg 2 järgi teisele isikule tehtud tahteavaldust tühistada üksnes juhul, kui isik pettusest teadis või pidi teadma, ning kui teine isik, kellele tahteavaldus tehti, omandas tehingu alusel õiguse, võib temale tehtud tehingu tühistada, kui ta pettusest teadis või pidi teadma. BGB § 124 lg-te 1 ja 2 järgi saab pettuse mõjul tehtud tehingu tühistada ühe aasta jooksul alates ajast, mil tühistamiseks õigustatud isik pettuse avastas, ning BGB § 143 lg-te 1 ja 2 järgi toimub tühistamine teisele poolele või õiguse omandanud isikule avalduse tegemisega. Seejuures jõustub eemalviibijale tehtud tühistamisavaldus BGB § 130 lg 1 järgi siis, kui see saajani jõuab. Kui tühistatav tehing tühistatakse, peetakse seda BGB § 142 lg 1 järgi algusest peale tühiseks ning BGB § 812 lg 1 järgi tuleb õigusliku aluseta saadu välja anda. Seega on Eesti õigus Saksa õigusega selles osas ülimalt sarnane. Kuigi BGB-s ei ole täpsemalt sätestatud pettuse mõistet, käsitatakse Saksa õiguskirjanduses pettust sarnaselt sellele, kuidas see on sätestatud TsÜS §-s 94 (vt MüKo 9. Aufl (2021), § 123, Rn. 14–37). TsÜS § 94 lg-te 1 ja 2 järgi on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema, seejuures on ebaõigete asjaolude avaldamisega võrdsustatud nendest asjaoludest teatamata jätmine, millest vastavalt hea usu põhimõttele oleks tulnud teatada, samuti selliste asjaolude tõesena avaldamine, mille tõele vastavust avaldaja ei ole kontrollinud ja mis hiljem osutuvad ebaõigeks. Seejuures on eksimus TsÜS § 92 lg 1 järgi ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Siinsel juhul väitis võlgnik tühistamisavalduses sisuliselt seda, et kolmandad isikud jätsid talle müügilepingute sõlmimisel avaldamata teabe oma varalise seisundi kohta ja selle kohta, et hageja võib hakata temalt nõudma kauba eest tasu maksmist, samuti tõi võlgnik esile, et kolmas isik, kes on tema lepingupartner, hoidub raha maksmise kohustuse täitmisest kõrvale. Võlgnik ega kostjad ei ole aga toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et tegemist oli kolmandate isikute tahtliku tegevusega, mille eesmärgiks oli kallutada võlgnikku tehingut tegema. Ühtlasi ei ole kostjad tõendanud ühtki tühistamisavalduse aluseks olevat asjaolu ega seda, seda, et võlgniku 05.10.2018 tehtud tühistamisavaldus on edastatud hagejale ja see on jõudnud hagejani. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul alust pidada müügilepinguid tühistatuks. Lisaks märgib kolleegium, et juhul, kui võlgnik oleks müügilepingud tühistanud, tuleks võlgnikul müügilepingute alusel saadu tagastada, st hagejal oleks õigus nõuda BGB § 812 lg 1 alusel saadu tagastamist või selle väärtuse hüvitamist.
15.5.Kuna võlgnik jättis hagejale ostuhinna tasumata, on hagejal õigus nõuda võlgnikult ka alates ostuhinna sissenõutavaks muutumisest kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni CISG art 78 alusel koosmõjus BGB § 288 lg 1 II lause ja §-ga 247 tasumata ostuhinnalt viivist 4,12% aastas.
2-21-10111 Mõlema müügikinnituse kohaselt tuli ostuhinna tasumiseks teha makse 45 päeva jooksul. Hageja väitel on tal õigus nõuda 18.06.2018 müügilepingu alusel 19.06.2018 esitatud arvete nr SINV017629 ja SINV017630 tasumisega viivitamise tõttu võlgnikult viivist alates 04.08.2018 kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni (27.01.2021) ning 28.06.2018 esitatud arve nr SINV017721 tasumisega viivitamise tõttu viivist alates 13.08.22018 kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni. Kostjad ei ole esitanud viivise perioodide kohta vastuväiteid. Arvestades 18.06.2018 sõlmitud müügilepingu alusel esitatud arvete nr SINV017629 ja SINV017630 alusel tasumata ostuhinna suurust (kokku 466 014,25 eurot), on hagejal õigus nõuda võlgnikult nende arvete tasumisega viivitamise tõttu viivisekalkulaatori kohaselt ajavahemiku 04.08.2018–27.01.2021 eest viivist 47 710,16 eurot ning 25.06.2018 sõlmitud müügilepingu alusel esitatud arve nr SINV017721 alusel tasumata ostuhinnalt (133 172,2 eurot) ajavahemiku 13.08.2018–27.01.2021 eest viivist 13 498,77 eurot (kokku 61 208,93 eurot). Lähtudes hageja nõudeavalduses ja hagiavalduses esitatud nõude kogusuurusest (624 551,98 eurot), milles hageja põhinõude moodustab 599 186,45 euro suurune nõue, nõuab hageja viivisenõude tunnustamist 25 365,53 euro ulatuses. Ülaltoodud viivisearvutuse kohaselt on selles ulatuses viivisenõue põhjendatud.
16.Ülaltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega tunnustab hageja 624 551,98 euro suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Kostjad ei ole rahuldamisjärgu osas vastuväiteid esitanud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
17.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi, tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Üldjuhul kannab hagimenetluse kulud TsMS § 162 lg 1 järgi pool kelle kahjuks otsus tehti. Erandina võib kohus jätta TsMS § 162 lg 4 alusel kulud täielikult või osaliselt poolte enda kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Siinsel juhul on kohtuvaidluse vähemalt osaliselt põhjustanud asjaolu, et hageja esitas pankrotihaldurile oluliste puudustega nõudeavalduse, aga ka see, et pankrotihaldur luges oluliste puudustega nõudeavalduse nõuetekohaseks, mistõttu ei esitanud hageja nõudeavalduses kõiki nõude tunnustamiseks vajalikke andmeid ja tõendeid ning mistõttu ei saanud võlausaldajad, aga ka pankrotihaldur ise esitada hageja nõudele ja seda kinnitavatele tõenditele nõuete kaitsmise koosolekul asjakohaseid vastuväiteid. Kuna menetluse mahu ja vaidluse on suures põhjustanud hageja enda käitumine, s.o puuduliku nõudeavalduse esitamine, aga ka pankrotihalduri eksimused, s.o puudustega nõudeavalduse kaitsmisele lubamine, ei oleks õiglane jätta hageja menetluskulusid teiste võlausaldajate (kostja I, tema poolel menetlusse kaasatud kolmanda isiku ja kostja II) kanda. Õiglane ja põhjendatud on see, kui hageja menetluskulud kannab pankrotihaldur (kostja III) ning ülejäänud menetluskulud kannab iga menetlusosaline ise. Lähtudes Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.