Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing
Määruse tegemise aeg ja koht
17. oktoober 2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-138226
Kohtuasi
Eesti Inkasso OÜ hagi X vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 7. septembri 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Eesti Inkasso OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Eesti Inkasso OÜ (registrikood 12438291), lepinguline esindaja JV Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Vadim Vilde
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Eesti Inkasso OÜ 11. oktoobril 2023 esitatud apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 7. septembri 2023. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-21-138226 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Eesti Inkasso OÜ kanda. X-l ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Eesti Inkasso OÜ (hageja) esitas 23. novembril 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse X-lt (kostja) võlgnevuse 1079,45 euro saamiseks. Kostja esitas makseettepanekule vastuväite ja Harju Maakohus kohustas 16. detsembri 2021. a määrusega hagejat esitama nõuetekohane hagiavaldus.
2.Hageja esitas 3. jaanuaril 2022 maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 703,50 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 69,81 eurot ning viivise seadusjärgses määras alates 4. jaanuarist 2022 kuni võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.1.Hagiavalduse kohaselt töötas kostja Y OÜ-s (esialgne võlausaldaja, edaspidi ka tööandja) abihooldajana perioodil 28. november 2019 kuni 7. oktoober 2020. Tööandja ja kostja sõlmisid
3.märtsil 2020 koolituskulude hüvitamise kokkuleppe (edaspidi ka kokkulepe). Kokkuleppe kohaselt pidi kostja osalema Mittetulundusühingu Hoolekande Arendamise Instituut korraldataval koolitusel, mille eest tööandja pidi tasuma osalustasu 804 eurot. Kostja kohustus töötama tööandja juures 24 kuud alates 15. maist 2020. Samuti lepiti kokku, et kui kostja ütleb töölepingu üles enne siduvusaja möödumist, peab kostja hüvitama tööandjale koolituse osalustasu proportsionaalselt siduvusaja lõpuni jäänud ajaga.
2.2.COVID-19 olukorra tõttu muudeti koolituse aega ning see toimus perioodil 5. märts 2020 kuni 3. juuli 2020. Koolitusel osalemise kohta väljastati kostjale tunnistus. Kostja ja tööandja vaheline tööleping lõppes 7. oktoobril 2020 töötajapoolse erakorralise ülesütlemisega. Seega ei töötanud kostja tööandja juures siduvusaja lõpuni ning kostjal tuleb kokkuleppe alusel hüvitada 703,50 eurot. Tööandja loovutas 19. oktoobril 2020 võlanõude hagejale.
2.3.Hageja selgitas veel, et kokkuleppe p-s 2 on trükiveaga (hooldustöötaja asemel on märgitud finantsjuht). Viidatu ei muuda kokkuleppe sisu ning vaidlus puudub selles, et kostja läbis hooldustöötaja koolituse.
3.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei vaidlusta, et töötas tööandja juures perioodil 28. november 2019 kuni 7. oktoober 2020 ning ütles töölepingu erakorraliselt 7. oktoobril 2020 üles. Küll aga ei ole kostja osalenud finantsjuhi koolitusel, mistõttu ei saa tööandja temalt sellise koolituse eest hüvitist nõuda. Hageja on kohtule esitanud tunnistuse selle kohta, et kostja läbis hooldustöötaja koolituse. Tööandja otsustas koolitada töötajaid ja pooltel ei olnud kokkulepet, et töötaja peab tasuma koolituse eest. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus jättis 7. septembri 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kostja menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaks ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja kulude hüvitise 1140 eurot ja sellelt viivise seadusjärgses määras.
4.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastab vaidlusalune kokkulepe töölepingu seaduse (TLS) § 34 lg 2 p-le 2, kuivõrd koolituskulude kokkuleppes on näidatud koolituse sisu, milleks on finantsjuhi täiendkoolitus ajavahemikus 5. märts 2020 kuni 14. märts 2020. Samas ei ole leidnud tõendamist, et kostja oleks nimetatud sisuga koolitusel vastaval ajaperioodil osalenud. Ka hageja ise ei nõua vastava sisuga koolituse eest kostjalt koolituskulude hüvitamist, sest hagi
kohaselt osales kostja perioodil 5. märts 2020 kuni 3. juuli 2020 hooldustöötaja koolitusel koos esmaabi väljaõppega, mille kohta väljastati kostjale vastav tunnistus. Sellise koolituse kulude hüvitamise kokkulepet ei ole töötaja ja tööandja vahel sõlmitud.
4.2.Maakohus tõi esile, et kostjale väljastati tunnistus 3. juulil 2020. Samas on hageja tõendina esitanud koolituse osavõtulehed, millel hageja seisukoha järgi on kostja allkirjad selle kohta, et kostja osales koolitustel 6. ja 7. juulil 2020 ning 9. juulil 2020. Maakohtule jäi arusaamatuks, kuidas sai kostja osaleda väidetaval koolitusel pärast seda, kui talle on koolituse läbimise eest väljastatud tunnistus. Ka pidas maakohus usutavaks kostja väidet, et ta ei saanud 3. märtsi 2020. a kokkulepet allkirjastades aru, mis seal täpselt kirjas on. Apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda.
5.1.Maakohus ei arvestanud hageja selgitusi selle kohta, et vaidlusaluses kokkuleppes oli trükiviga. Kostja ei pidanud osalema finantsjuhi koolitusel, vaid hooldustöötaja koolitusel. Hageja kordas varasemalt esitatud väiteid. Hageja on tõendanud, et kostja osales hooldustöötaja koolitusel.
5.2.Ka ei ole maakohus arvestanud hageja selgitusi vaidlusaluse koolituse perioodi osas. Nii muudeti COVID-19 olukorra tõttu koolituse perioodi (võrreldes kokkuleppes märgituga). Samuti selgitas hageja, et kuna kostja oli haige, siis kostja ja koolitaja kokkuleppel osales kostja koolitusel veel ka pärast tunnistuse väljastamist. Seetõttu on väär maakohtu etteheide nagu kostja ei oleks eeltoodut selgitanud ega põhjendanud.
5.3.Maakohus on vääralt leidnud, et kostja ei saanud aru, millise sisuga kokkuleppe ta allkirjastas. Maakohus ei arvestanud, et kostja tööleping oli sõlmitud samuti eesti keeles. Juhul, kui kostjal oli kahtlus kokkuleppe sõlmimise sisu osas, oli tal võimalus paluda täiendavat aega kokkuleppe sisuga tutvumiseks.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 ning TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
7.Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja põhinõudena 703,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 69,81 eurot ning viivise seadusjärgses määras alates 4. jaanuarist 2022 kuni põhinõude täitmiseni. Hagi loetakse hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest (TsMS § 486 lg 2). Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajal kehtinud TsMS § 405 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole
(lihtmenetlus). Alates 1. jaanuarist 2022 jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatustega tõusid lihtmenetluse piirmäärad vastavalt 3500 eurole ja 7000 eurole. Seega ei ületa hageja põhinõue ega kõrvalnõuded ülal nimetatud piirmääru, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
8.Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse TsMS § 637 lg 21 kohaselt menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Praegusel juhul ei ole maakohus vastavalt TsMS § 442 lg-le 10 otsuses märkinud, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses. Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas esineb muid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Tutvunud asja materjalide, maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega, leiab kolleegium, et maakohus ei ole asja lahendades eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, selgelt rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid, mis oleks võinud oluliselt mõjutada asjas tehtud lahendit. Seega ei esine alust apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks TsMS § 637 lg 21 järgi.
9.Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et tõendamist ei ole leidnud, et kostja ja tööandja sõlmisid TLS §-s 34 sätestatud koolituskulude hüvitamise kokkuleppe hooldustöötaja koolitusel osalemise kohta.
9.1.TLS § 34 lg 1 sätestab, et tööandja ja töötaja võivad kokku leppida, et tööandja teeb töötaja koolitamiseks lisakulutusi võrreldes töötaja koolitamiseks tehtud mõistlike kuludega ja töötaja töötab nende kulude hüvitamiseks tööandja juures kokkulepitud aja (siduvusaeg) jooksul. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette kohustuslikud elemendid vastava kokkuleppe sisule.
9.2.Praegusel juhul on vaidlus selles, millise koolituse kulude hüvitamises kostja ja tööandja kokku leppisid (TLS § 34 lg 2 p 2). Maakohtule esitatud 3. märtsi 2020. a dateeringuga koolituskulude hüvitamise kokkuleppest nähtub, et töötaja osaleb finantsjuhi täienduskoolitusel. Vaidlust ei ole selles, et sellise sisuga koolitusel kostja osalenud ei ole. Hageja on maakohtule selgitanud, et tegemist oli trükiveaga ning tegelikult leppisid kostja ja tööandja kokku, et kostja läbib hooldustöötaja koolituse. Hageja on kohtule esitanud tunnistuse, millest nähtub, et kostja läbis koolituse „Hooldustöötaja, tase 3 (koos esmaabi väljavõttega)“. Kostja selgitas, et kõnealusel kokkuleppel on küll tema allkiri, kuid ta ei saanud kokkuleppe sisust aru, kuna ta ei valda eesti keelt. Kostja väidab, et tööandja selgitas talle, et selline kokkulepe on vaid formaalsus. Arvestades kostja väidet, tuli hagejal TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada, et kostja ja tööandja leppisid kokku hooldustöötaja koolituse kulude hüvitamises.
9.3.Kolleegiumi hinnangul tegi maakohus õige järelduse, leides, et kostja ei saanud kokkulepet allkirjastades selle sisust aru (vt maakohtu otsuse p 18). Nii on hageja poolt tõendamata väide, et kostja tahe kokkulepet allkirjastades oli võtta endale hooldustöötaja koolituse kulude hüvitamise kohustus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 järgi kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega
pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Ainuüksi asjaolu, et kostjaga sõlmitud tööleping oli eesti keeles, ei tähenda, et kostja pidi aru saama ka vaidlusaluse kokkuleppe sisust. Loogiline on maakohtu põhjendus, et kui kostja oleks kokkuleppest aru saanud või kui tööandja oleks töötajale seda tõlkinud, oleks vähemalt üks osapool pidanud mõistliku isiku arusaama järgi märkama, et 3. märtsi 2020. a kokkuleppe sisuks on kostja finantsjuhi täiendkoolitus.
9.4.Veel märgib kolleegium, et kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste tõlgendamisel tuleb arvestada, et vaidlusalune koolitus oli selline, mille osas töötaja ja tööandja ei oleks reeglina saanud koolituskulude hüvitamises kokku leppida. TLS § 28 lg 2 p 5 kohaselt on tööandja kohustatud tagama töötajale tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks tööandja ettevõtte huvidest lähtuva koolituse ning kandma koolituskulud ja maksma koolituse ajal keskmist töötasu. Seejuures võimaldab TLS § 34 töötajal ja tööandjal kokku leppida selliste koolituskulude hüvitamises, mille osas tööandja teeb töötaja koolitamiseks lisakulutusi võrreldes töötaja koolitamiseks tehtud mõistlike kuludega. Koolituskulude hüvitamise kokkulepet saab sõlmida selliste koolituskulude hüvitamiseks, mis ei kuulu TLS § 28 lg 2 p-s 5 nimetatud tööandja koolituskohustuse alla ning mille puhul teeb tööandja töötaja koolitamiseks mõistlikest kuludest suuremaid väljaminekuid (vt Käärats, E jt. „Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde“, Sotsiaalministeerium 2021, lk 92).
9.5.Praegusel juhul puudub vaidlus, et kostja töötas tööandja juures abihooldajana ning töötamise ajal osales ta hooldustöötaja koolitusel. Arvestades kostja ametikohta ning läbitud koolituse sisu, oli tegemist koolitusega, mille tagamine oli TLS § 28 lg 2 p 5 järgi tööandja kohustus. Seejuures on hageja ise selgitanud, et tegemist oli hooldekoduga ning tööandja oli huvitatud, et tema töötajate praktilised oskused oleksid kinnitatud ka teoreetiliste oskustega (dtl 86). Õiguskirjanduses on TLS § 28 lg 2 p 5 osas selgitatud, et eelkõige hindab tööandja, milline koolitus millise sisu ja vormiga vastab ettevõtte huvidele (vt Käärats, E jt. „Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde“, Sotsiaalministeerium 2021, lk 82). Kohtu ette toodud asjaoludest saab järeldada, et hooldustöötaja koolituse läbimine oli vajalik töötaja teoreetiliste teadmiste täiendamiseks. Seega oli kostja koolitusel osalemine eelkõige tööandja huvides.
10.Hageja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette, et kohus ei arvestanud hageja väiteid koolituse perioodi osas, leides vääralt, et hageja ei ole kuupäevade vastuolu kohta selgitusi andnud (vt maakohtu otsuse p 17). Hageja etteheide on kolleegiumi hinnangul põhjendatud, sest hageja on maakohtus selgitanud, miks olid osad koolituse kuupäevad pärast kostjale tunnistuse väljastamist (dtl 88). Vaatamata sellele leiab kolleegium, et tegemist ei ole menetlusõiguse normi rikkumisega, mis mõjutaks asja lahendust. Ka ei rajanud maakohus otsust üksnes sellele asjaolule tuginedes. Isegi, kui maakohus oleks hageja selgitusega arvestanud, ei saaks hagi ikkagi rahuldada.
11.Hageja on palunud maakohtu otsuse tühistada ka menetluskulude jaotuse ja kindaksmääramise osas. Vaidlustatud otsuses on maakohus jätnud menetluskulud hageja kanda ning mõistnud hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1140 eurot ja sellelt viivise seadusjärgses määras. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast
selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust). Kui aga apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama TsMS § 178 lg-s 2 sätestatuga, st et ta peab menetlema apellatsioonkaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud menetluskulude väljamõistmist rohkem kui 200 euro suuruses summas (alates 1. jaanuarist 2022 on see summa 280 eurot) (RKTKm 19.01.2022 2-20-14547/20, p 13). Seega ei võimalda TsMS § 637 lg 21 ringkonnakohtul keelduda menetlemast hageja apellatsioonkaebust osas, milles hageja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist.
12.Kolleegium leiab, et osas, milles hageja vaidlustab maakohtu menetluskulude jaotust ja menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel. Viidatud sätte kohaselt ei võta ringkonnakohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt RKTKm 24.04.2013 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi väidet kostja maakohtus kantud menetluskulude põhjenda(ma)tuse kohta. Sealhulgas pole hageja väitnud, et mõni kostja menetlustoiming oleks olnud ebavajalik või kostja lepingulisel esindajal selleks kulunud aeg oleks olnud ebamõistlikult suur, samuti pole hageja vaidlustanud kostja lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust. Ringkonnakohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata kõigi menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, vaid seda, kas maakohus on nende kindlaksmääramisel väljunud kaalumispiiridest. Seda saab ringkonnakohus teha üksnes juhul, kui menetluskulusid vaidlustav pool toob esile, milles seisneb mingi konkreetse kulu hindamisel maakohtupoolne kaalumispiiridest väljumine. Eelnevast tulenevalt ei oleks ringkonnakohtul võimalik hageja apellatsioonkaebuses toodud väidete põhjal apellatsioonkaebust maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Mingeid olulisi menetlusõiguse normi rikkumisi, mis võiks anda alust tühistada maakohtu otsus menetluskulude kindlaksmääramise osas TsMS § 656 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata, kolleegium ei tuvastanud. Seega on apellatsioonkaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu.
13.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi hageja kanda. Kuna kostjal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule hagejal kostjale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
14.Kolleegium selgitab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral on apellandil õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.
15.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal
ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
16.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 638 lg 9 kohaselt on praegune määrus edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.