Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
4. august 2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-19126
Kohtuasi
Aktiva Finance Group OÜ hagi X vastu laenulepingust tulenevates rahalistes nõuetes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 9. märtsi 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
8282,27 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Aktiva Finance Group OÜ (endine ärinimi Osaühing Aktiva Finants, registrikood 10746479), lepinguline esindaja KR Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Inna Bodagovskaja
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta tõendina tsiviilasja materjalide juurde Aktiva Finance Group OÜ 28. juuni 2023. a menetlusdokumendiga esitatud 25. aprilli 2018. a maksekorraldus.
2.Tühistada Harju Maakohtu 9. märtsi 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-19126 osas, millega maakohus jättis rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ (endine ärinimi Osaühing Aktiva Finants) hagi X vastu põhivõla 8267,27 euro nõudes, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista X-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlg 8267,27 eurot ning jätta maakohtus kantud menetluskulud 39,89% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ kanda ja 60,11% ulatuses X kanda.
3.Jätta Harju Maakohtu 9. märtsi 2022. a otsus muutmata osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata 15 euro põhivõla nõudes.
4.Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
2-20-19126
5.Harju Maakohtu 9. märtsi 2022. a otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi X vastu intressi, võla sissenõudmiskulude ja viivise nõuetes.
6.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud 39,89% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ kanda ja 60,11% ulatuses X kanda.
7.Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus:
7.1.Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagi osaliselt ja mõista X-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlg 8267,27 eurot.
7.2.Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi X vastu põhivõla 15 euro nõudes ning intressi, võla sissenõudmiskulude ja viivise nõuetes.
7.3.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 39,89% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ kanda ja 60,11% ulatuses X kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Aktiva Finance Group OÜ (endise ärinimega Osaühing Aktiva Finants) (hageja) esitas 29. detsembril 2020 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu laenulepingust tuleneva põhivõla, intressi, viivise ja sissenõudmiskulude nõudes.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Coop Finants AS ja kostja 17. märtsil 2017 laenulepingu nr L2700541537, mille alusel anti kostjale laenu 8447,27 eurot (laenuleping). Kostja allkirjastas lepingu digitaalselt. Kostja kohustus laenusumma, intressid ja haldustasu tasuma 60 osamaksega: põhiosa 8447,27 eurot, intress 6502,99 eurot, lepingutasu 15 eurot, haldustasu 54 eurot, kokku 15 019,26 eurot. Kostja ei tasunud osamakseid täielikult. Coop Finants AS saatis
27.oktoobril 2017 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 14. novembril 2017. Kuna kostja ei tasunud võlga ka täiendava tähtaja jooksul, ütles Coop Finants AS kostjaga sõlmitud laenulepingu 23. novembril 2017 üles. Coop Finants AS loovutas 30. aprillil 2018 oma nõude kostja vastu hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõuete täitmist. Nõude loovutamise teatis saadeti kostja poolt lepingu sõlmimisel antud aadressile.
1.2.Kostja on tasunud põhivõla katteks 165 eurot, millest 150 eurot tasus kostja hagejale 25. aprillil 2018. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostjal põhiosa võlg 8282,27 eurot, intressivõlg 1007,63 eurot ja tasumata kuuelt osamakselt arvestatud lepingu haldamise tasu 5,40 eurot. Hagi esitamise seisuga on hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue 3750,21 eurot. Hageja palus mõista kostjalt välja ka edasiulatuv võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises 2 (15)
2-20-19126 lauses ettenähtud määras viivis põhinõudelt alates 30. detsembrist 2020 kuni põhinõude täitmiseni. Lisaks nõudis hageja võla sissenõudmiskulusid VÕS § 1132 lg 2 alusel 50 eurot. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.
2.1.Kostja hinnangul on hagi aluseks olev laenuleping tarbijakrediidileping. Kostja vaidlustas hageja nõude krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste rikkumise tõttu. Krediidiandja ei oleks tohtinud kostjaga tarbijakrediidilepingut sõlmida, kuna kostja ei olnud lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline. Kostjal olid suured kohustused paljude võlausaldajate ees ja polnud piisavat sissetulekut nende täitmiseks. Kostja oli makseraskustes ja tal olid maksehäired. Krediidiandja ei kontrollinud kostja maksevõimet, ei kogunud piisavalt andmeid ega teinud nõuetekohast analüüsi kostja krediidivõimelisuse hindamiseks, st ei hinnanud kostja krediidivõimelisust. Krediidiandjal ei saanud kujuneda veendumust, et kostja on krediidivõimeline.
2.2.Laenusumma ei ole sissenõutav, kuna krediidiandja ega hageja ei ole koostanud kostjale vähenenud intressi arvestades uut graafikut tagasimakseteks ega andnud kostjale hageja makserekvisiite. Kuni see võlausaldaja kohustus on täitmata, ei ole kostjal kohustust maksta.
2.3.Kostja ei ole laenulepingus näidatud laenu tegelikult saanud. Laenulepingu p 3.1 kohaselt refinantseeriti sellega mingeid muid määratlemata päritolu, sisu, koosseisu ja ulatusega väidetavaid kostja kohustusi. Kostjale väljamakseid ei tehtud. Seejuures oli p-s 3.1 nimetatud refinantseeritud lepinguliste kohustuste summa 8432,27 eurot, kuid laenulepingu p-s 2 on laenu summaks märgitud 8447,27 eurot. Punkti 3.1 viimasest lausest võib järeldada, et laenu summa hulka on arvestatud ka lepingutasu, kuid selline põhivõla moodustamine ei ole õiguspärane. Põhivõlana on õige käsitada vaid summat, mille kostja on tegelikult saanud. Samuti ei ole õiguspärane refinantseeritud summa 8432,27 euro kujunemine Tõenäoliselt sisaldas see summa põhjendamatuid koostisosi erinevate kõrvalnõuete, sh intressi, viivise ja lepingutasu näol, mille ulatus, õiguspärasus ja põhjendatus ei ole kontrollitav. Kostja leiab, et refinantseeritud summa vormistamisega uude laenulepingusse pandi intressi ja viivist teenima ka kõrvalnõuded, millelt neid arvestada ei tohi. Lepingutasu on intressiga sarnane õigusvili, st tasu raha kasutamise eest, millelt ei ole lubatud arvestada intressi ja viivist. Kostja muude väidetavate kohustuste refinantseerimise fakt kinnitab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist, kuna vähemalt krediidiandja hinnangul oli kostja lepingu sõlmimise ajaks krediidiandja ees juba võlgu jäänud.
2.4.Hageja nõude kujunemine ja arvestus on ebaselge. Hageja ei ole avaldanud, kui palju kostja on kokku makseid teinud, millisel alusel ja millise kohustuse katteks. Selleks, et hinnata hagis märgitud põhivõla kujunemist, tuleb selgitada ja tõendada ka refinantseeritud kohustust.
2.5.Lepingus on avaldatud tegelikust väiksem krediidi kulukuse määr. Kui kostjal on kohustus intressi maksta, väheneb see kohustus proportsionaalselt sellega, kui palju on krediidi kulukuse määr tegelikust väiksemana avaldatud. Hagejal tuleb esitada õigelt põhivõlalt arvestatud krediidi kulukuse määra jälgitav ja kontrollitav arvutuskäik. Vastasel juhul ei ole hageja intressinõue selge ja seda ei saa rahuldada.
2.6.Kostja on seisukohal, et tegelikust suuremate intressimaksete ettekirjutamisega kostjale on krediidiandja üritanud kostjat petta. Pettusest teades ei oleks kostja lepingut sõlminud. Pettuse kavatsusega sõlmitud leping on vastuolus heade kommetega.
3 (15)
2-20-19126
2.7.Lepingus on märgitud intressimäär aasta kohta, kuid puuduvad andmed selle kohaldamise tingimuste kohta. Seega on laenulepingut sõlmides tarbija kahjuks kõrvale kaldutud tarbijakrediidi imperatiivsetest nõuetest ja leping võib olla tühine. Kostja tasaarvestab oma kahju hüvitamise nõude kattuvas osas hageja nõudega kostja vastu. Kuivõrd andmed intressimäära kohaldamise kohta kujutavad endast samuti andmeid intressimäära kohta, võib alternatiivselt olla tühine ainult intressikokkulepe. Sel juhul kuulub kohaldamisele seadusjärgne intressimäär, mis lepingu sõlmimisest alates on olnud 0% aastas.
2.8.Krediidiandja loovutas hagejale laenulepingust tuleneva nõude. Muudest krediidiandja lepingutest ega alusetust rikastumisest tulenevat nõuet hagejale loovutatud ei ole. Lepingu tervikuna tühisuse korral laenulepingust nõuet ei tulene, kuivõrd tühisel tehingul ei ole õiguslikke tagajärgi. Kui lepingust nõuet ei tulene, ei ole hageja kostja võlausaldaja. Lisaks, kostjal on seadusest tulenev kohustus tagastada krediidiandjale lepingu alusel saadu. Kuna kostja ei ole lepingu alusel krediidiandjalt midagi saanud (väljamakset ei tehtud), ei ole kostjal krediidiandjale ka midagi tagastada.
2.9.Kostja vaidles vastu hageja viivise nõudele ning ei tunnistanud hageja nõuet ka sissenõudmiskulude osas. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1260 eurot ja viivise menetluskulude tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 1260 eurot.
3.1.Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et Coop Finants AS ja kostja sõlmisid 17. märtsil 2017 laenulepingu ja Coop Finants AS loovutas hagejale laenulepingust tuleneva nõude.
3.2.Kostja sõlmis laenulepingu VÕS § 1 lg 5 tähenduses tarbijana. Kohtu hinnangul on laenuleping tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Laenulepingu p-st 3.1 nähtuvalt võeti laenu selleks, et laenu arvel tasuda kostja olemasolev lepinguline kohustus Coop Finants AS ees summas 8432,27 eurot. Laenulepingu p-ga 3.1 on tõendatud, et kostja sõlmis laenulepingu enda olemasoleva kohustuse refinantseerimiseks.
3.3.Kostja esitas vastuväite, mille kohaselt sisaldab refinantseeritud nõue ilmselt ka intressi ja viivist. Kohus viitas Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 tehtud otsuse p-des 28– 30 ja leidis, et hagejal oli kohustus välja tuua ja tõendada asjaolud, millest nähtub laenulepingu alusel saadud laenusummaga refinantseeritud nõuete koosseis. Kohus tegi hagejale 9. novembri 2021. a kohtuistungil ettepaneku selgitada ja tõendada nõude arvestuse koosseisu ning andis selleks tähtaja. Hageja ei avaldanud kohtu määratud tähtaja jooksul täiendavaid asjaolusid, millest nähtuks refinantseeritud nõuete koosseis, ega esitanud lisatõendeid. Eelnevat arvestades oli maakohus seisukohal, et hageja ei ole välja toonud ega tõendanud nõude aluseks olevaid asjaolusid, milleks on refinantseeritud nõuete koosseis. 17. märtsi 2017. a laenuleping võib olla osaliselt või tervikuna tühine VÕS § 113 lg 6 järgi, kui olemasolevad kohustused sisaldavad viivist või intressi ning kohustused refinantseeriti kostjale üle antud laenusumma arvel. Hagi aluseks olevate asjaolude välja toomata ja tõendamata jätmine ei võimalda kohtul täita kohustust kontrollida 17. märtsi 2017. a laenulepingu kehtivust.
3.4.Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt ei ole talle laenusummat üle antud. Kohus leidis, et laenu andmist laenusaaja kasutusse peab tõendama hageja. Kui laenuandja ei anna
4 (15)
2-20-19126 laenusaajale laenusummat üle, ei saa selle tagastamise kohustus muutuda sissenõutavaks, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud. Kui laenusummat on kasutatud kohustuse täitmiseks ehk olemasoleva kohustuse refinantseerimiseks, siis on võlausaldajal võimalik tõendada, et laenusaaja varasemad kohustused on täidetud konkreetses laenulepingus märgitud laenusumma arvelt. Hagejal on võimalik tõendada, et seda laenu tegelikult kasutati. Laenu kasutamine ei tähenda, et laenusumma tuleb kindlasti välja maksta. Kui laen on mingil muul viisil kasutusse antud, siis on hagejal võimalik seda tõendada. Kohus tegi hagejale 9. novembri 2021. a kohtuistungil ettepaneku tõendada asjaolusid, millest nähtub laenusumma arvel kostja kohustuste täitmine ehk refinantseerimine, kuid hageja ei esitanud kohtule määratud tähtaja jooksul täiendavaid tõendeid ega toonud välja täiendavaid asjaolusid. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud laenusumma üleandmist kostjale ning asjaolusid, millest nähtub laenusumma arvel kostja kohustuste täitmine ehk refinantseerimine. Seega ei ole hageja tõendanud, et laenusumma tagastamise kohustus on muutunud sissenõutavaks.
3.5.Hageja ei ole tõendanud refinantseeritud kohustuse koosseisu, laenusumma üleandmist ning selle arvel olemasoleva kohustuse refinantseerimist ning laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumist. Seetõttu leidis kohus, et hagis märgitud asjaoludel puudub kostjal kohustus tasuda hagejale võlgnevus 8282,27 eurot, intress 1007,63 eurot, võla sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 3750,21 eurot. Kohus jättis hagi nendes nõuetes rahuldamata.
3.6.Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi hageja kanda.
3.7.Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulise esindaja kulud maakohtus 1260 eurot, mis ei sisalda käibemaksu. Kostja palus määrata menetluskulud kindlaks ilma käibemaksuta. Kohus leidis, et praeguses asjas on lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatud vastavalt taotletule 120 eurot, mis ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kohus leidis, et lepingulise esindaja ajakulu 10,5 tundi kostja esindamisel on olnud vajalik ja põhjendatud, arvestades asja keerukuse astet ning kostja esitatud menetlusdokumentide mahtu ja sisu. Seega on kostja lepingulise esindaja tasu 1260 euro (10,5 × 120) ulatuses vajalik ja põhjendatud. Vastavalt kostja taotlusele mõistis kohus hagejalt kostja kasuks välja ka viivise väljamõistetud menetluskulude tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata põhivõla 8282,27 euro osas, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi põhivõla osas rahuldada. Hageja palus jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Alternatiivselt palus hageja saata asi uueks läbivaatamiseks tagasi Harju Maakohtule.
4.1.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus rikkunud kohtuotsuse tegemisel TsMS § 436 lg-d 1 ja 4. Maakohtu otsus on vastuoluline, põhjendamata ja seadusega vastuolus. Maakohtu otsus on ka menetlusosalistele üllatuslik.
4.2.Pooled ei vaidle selle üle, et Coop Finants AS ja kostja sõlmisid 17. märtsil 2017 laenulepingu; kostjal oli Coop Finants AS ees võlgnevus 8432,27 eurot, mis tulenes varasemast laenulepingust Coop Finants AS ja kostja vahel; 17. märtsi 2017. a laenuleping sõlmiti varasema võlgnevuse refinantseerimiseks.
5 (15)
2-20-19126
4.3.Laenulepingu p 3.1 kohaselt oli kostja taotlus ja soov võtta laenu selleks, et laenu arvelt tasuda olemasolev lepinguline kohustus Coop Finants AS ees summas 8432,27 eurot. Kostja on laenulepingu sõlmimisel kinnitanud ja tunnistanud varasemat võlgnevust Coop Finants AS ees summas 8432,27 eurot. Kostja avaldas soovi ja taotles, et Coop Finants AS teeks laenu väljamakse kostja nimetatud lepingulise kohustuse katteks Coop Finants AS ees ning et laenu väljamakse toimuks otse Coop Finants AS-le, ilma vahepealse laenusumma ülekandeta kostjale. Kostja nõustus lepingu tingimusega, mille kohaselt laenusummale lisatakse lepingutasu. Laenulepingu p 3.2 kohaselt andis kostja lepingu allkirjastamisega selgesõnalise nõusoleku lepingu täitmiseks, sh kostjale lepingu p-s 3.1 sätestatud viisil laenu väljamakse tegemiseks. Seega ei ole vaidlust, et raha kostjale üle ei antud, vaid selle arvel loeti varasema lepingu järgsed kohustused täidetuks ja asendatuks uue lepingu järgsete kohustustega.
4.4.Maakohus ei ole välja selgitanud, kas 17. märtsi 2017. a laenulepinguga tekkis uus iseseisev võlasuhe või muudeti sellega varasemat lepingut, pikendades antud laenu maksetähtaega ja muid tingimusi. Riigikohus on leidnud, et üksnes eelmise laenulepingu refinantseerimisest ja maksetähtpäeva edasilükkamisest põhjusel, et laenusaaja ei ole suuteline laenu tasuma, ei saa järeldada, et refinantseerimisleping oleks sõlmitud laenusaaja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Laenulepingu järgi ei ole kostja kohustatud tasuma ülemäära suurt intressi. Lepingu kohaselt on intressimäär 14,9% aastas ja krediidi kulukuse määr 27,27%. Võlgnetava laenu tasumise tähtaja edasilükkamist mõistliku intressi eest ei saa automaatselt pidada tehingu tegemiseks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Krediidi kulukuse määr ei ületa Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
4.5.Kostja on tasunud hagejale 17. märtsi 2017. a laenulepingu alusel vaid 150 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks teinud rohkem makseid. Vaidlust ei ole selles, et Coop Finants AS ütles laenulepingu üles 23. novembril 2017, kuna kostja ei tasunud oma võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul.
4.6.Hageja on seisukohal, et maakohtul puudus alus jätta välja mõistmata laenulepingus märgitud ja tunnistatud põhivõla jääk 8282,27 eurot (8432,27-150), seda ka juhul, kui laenulepingu alusel ei saa nõuda lepingujärgset intressi ja viivist. Riigikohus on lahendi nr 3-21-169-13 p-s 26 leidnud, et põhivõlgnevuse välja mõistmist ei mõjuta see, kas hinnata lepingut varasema lepingu muutmisena või iseseisva lepinguna. Kostja on lepingu allkirjastamisega varasemat võlgnevust tunnistanud, seega ei oma tähtsust, millistest komponentidest see võlgnevus koosnes. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-169-13 p-s 27 leidnud, et kokkuleppe tühisus VÕS § 113 lg 6 järgi ei saa eelduslikult kaasa tuua hilisema laenulepingu tühisust tervikuna. Maakohus ei ole ka tuvastanud, et 17. märtsi 2017. a laenuleping oleks tühine. Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Ringkonnakohus saatis pooltele 19. juunil 2023 kirja, milles selgitas oma esialgseid seisukohti seoses VÕS § 113 lg-st 6 tuleneva keelu rikkumise mõjuga laenulepingu kehtivusele ning tõendamiskoormusega laenu üleandmise ja tagastatud laenu põhisumma suuruse osas. Kohus andis pooltele võimaluse esitada neis küsimustes seisukohti ning vajadusel täiendavaid asjaolusid ja tõendeid.
6 (15)
2-20-19126
7.Kostja esitas 26. juuni 2023. a menetlusdokumendis taotluse aegumise kohaldamiseks. Kostja märkis, et kuna hagiavalduse kohaselt ütles Coop Finants AS kostjaga sõlmitud laenulepingu üles 23. novembril 2017, on kohustuse sissenõutavaks muutumisest (23. november 2017) kuni hagi esitamiseni (29. detsember 2020) möödunud üle kolme aasta. Kostja viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-le 1 ja § 147 lg-le 1. Muus osas avaldas kostja, et esitas kõik oma seisukohad juba vastuses apellatsioonkaebusele.
8.Hageja vaidles 28. juunil 2023 esitatud seisukohas kostja aegumise kohaldamise taotlusele vastu. Hageja on seisukohal, et hagis esitatud nõue ei ole aegunud. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks lepingu alusel tasunud rohkem kui 150 eurot, mis tasuti 25. aprillil 2018. Samuti ei ole kostja vaidlustanud selle makse tegemist. Võlgnevuse osalise tasumisega katkes aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi ja algas uuesti. Seega oleks hageja nõue aegunud alles 25. aprillil 2021 (hageja seisukohas ilmselt ekslikult märgitud 25.05.2021), mistõttu hageja on kohtusse pöördunud (29. detsembril 2020) aegumistähtaja jooksul. Hageja esitas lisatõendina maksekorralduse 150 euro maksmise kohta 25. aprillil 2018. Hageja taotleb selle tõendi vastuvõtmist, kuna tegemist on aegumise seisukohalt olulise tõendiga. Kuna kostja ei olnud varem nõude aegumisele tuginenud, ei olnud hagejal vaja tõendit esitada.
9.Kostja avaldas 6. juulil 2023 esitatud seisukohas, et ta on nõus hageja põhjendusega nõude aegumise kohta. Muus osas jäi kostja oma varem esitatud seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja hagi kostja vastu põhivõla 8267,27 euro nõudes, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 8267,27 eurot ning jätta maakohtus kantud menetluskulud 39,89% ulatuses hageja kanda ja 60,11% ulatuses kostja kanda. Maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas jätta muutmata osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata 15 euro põhivõla nõudes. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
11.Ringkonnakohus otsustab esmalt hageja 28. juuni 2023. a menetlusdokumendile lisatud uue tõendi vastuvõtmise. Hageja soovib esitatud maksekorraldusega tõendada seda, et kostja tegi laenulepingu alusel 25. aprillil 2018 makse 150 eurot. Kolleegium leiab, et see tõend tuleb TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 4 ning § 238 lg 1 alusel asja materjalide juurde võtta. Tõendil on asjas tähtsust, kuna see kinnitab hageja väiteid nõude aegumise katkemise kohta TsÜS § 158 lg 1 järgi, mis võivad olla olulised kostja aegumise vastuväite hindamisel. Ehkki kostja ei ole menetluses hageja väiteid kõnealuse makse tegemise kohta vaidlustanud, ei ole ta neid ka selgesõnaliselt omaks võtnud, mis vabastaks hageja oma väidete tõendamise kohustusest TsMS § 231 lg 2 järgi. Hagejal oli mõjuv põhjus tõendi varem esitamata jätmiseks TsMS § 652 lg 3 p 2 tähenduses, sest varasemas menetluses ei olnud kostja hagis esitatud nõuete aegumisele tuginenud. Ehkki hageja oli juba maakohtus välja toonud, et kostja tegi laenulepingu alusel 25. aprillil 2018 makse 150 eurot, ei olnud kostja seda väidet vaidlustanud ja hagejal ei olnud otsest vajadust selle kohta tõendeid esitada. Kostja ei esitanud maksekorralduse tõendina vastuvõtmisele ringkonnakohtus ka vastuväiteid.
12.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus jättis hagi täielikult rahuldamata, s.o põhivõla (8282,27 eurot), intressi (1007,63 eurot), hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise (3750,21 eurot) ja
7 (15)
2-20-19126 sissenõudmiskulude (50 eurot) osas. Ehkki maakohtu otsuse resolutsioonis ei ole eraldi nimetatud hageja edasiulatuva viivise nõuet, on vaidlustatud kohtuotsusest selge, et hagi jäi ka selles osas rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsuse põhivõla 8282,27 euro välja mõistmata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas. Seega kontrollib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsust üksnes põhivõla nõude lahendamise ja menetluskulude jaotuse osas. Osas, milles maakohus jättis rahuldamata intressi, viivise ja võla sissenõudmiskulude nõuded, on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause järgi jõustunud. Maakohtu otsus ei ole jõustunud menetluskulude kindlaksmääramise osas (TsMS § 456 lg 4 kolmas lause).
13.Pooled ei vaidle mh järgmiste maakohtu tuvastatud asjaolude üle: -
Coop Finants AS ja kostja sõlmisid 17. märtsil 2017 laenulepingu; laenulepingu p-st 3.1 nähtuvalt võeti laenu selleks, et laenu arvelt tasuda kostja olemasolev lepinguline kohustus Coop Finants AS ees summas 8432,27 eurot; Coop Finants AS loovutas laenulepingust tuleneva nõude hagejale.
Hageja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses ka maakohtu järeldust, et kostja sõlmis laenulepingu VÕS § 1 lg 5 mõttes tarbijana ja tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses.
14.Kolleegium käsitleb kõigepealt kostja aegumise vastuväidet.
14.1.Kostja esitas aegumise vastuväite esmakordselt ringkonnakohtule 26. juunil 2023 esitatud menetlusdokumendis. TsMS § 651 lg 2 kohaselt on poolel õigus nõuda ringkonnakohtus aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. Riigikohus on märkinud, et ehkki TsMS ei määratle selgelt, millise ajani saab menetlusosaline esitada apellatsioonimenetluses aegumise vastuväite, siis arvestades TsMS § 329 lg-s 1 sätestatud kohustust esitada kohtumenetluses vastuväited võimalikult varakult ning TsMS § 651 lg-s 1 sätestatud apellatsioonimenetluse olemust ja eesmärki, milleks on eelkõige maakohtu lahendi õiguspärasuse kontrollimine, saab apellant taotleda apellatsiooniastmes aegumise kohaldamist apellatsioonitähtaja jooksul ning vastustaja apellatsioonkaebusele vastamiseks antud tähtaja jooksul (vt Riigikohtu 31. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10, p 15). Kuna kostja ei esitanud aegumise vastuväidet kohtule 23. mail 2022 esitatud vastuses apellatsioonkaebusele, on kostja 26. juunil 2023 esitatud vastuväide hilinenud. Seega tuleb see jätta tähelepanuta.
14.2.Täiendavalt märgib kolleegium, et kostja aegumise vastuväide ei oleks ka sisuliselt põhjendatud, millega nõustus oma 6. juuli 2023. a seisukohas ka kostja ise. Hageja väitel ütles Coop Finants AS kostjaga sõlmitud laenulepingu üles 23. novembril 2017. Seega oleksid hageja nõuded, mis muutusid sissenõutavaks laenulepingu ülesütlemisega (sh põhiosa tagastamise nõue), ilma aegumise katkemise ja peatumiseta aegunud TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg-te 1 ja 2 järgi, arvestades ka TsÜS §-s 135 ja § 136 lg-s 2 sätestatut, 23. novembril 2020, s.o enne hagi esitamist. Hageja on aga asjas väitnud ja 28. juunil 2023 esitatud maksekorraldusega ka tõendanud, et 25. aprillil 2018 tegi kostja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks makse 150 eurot. Maksekorralduse kohaselt on makse tehtud Julianus Inkasso OÜ arvele, kes on hageja esindaja. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et makse on tehtud laenulepingust tulenevate kohustuste katteks. Kolleegium nõustub hagejaga, et makse tegemine on käsitatav nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 2 tähenduses, mistõttu sellega aegumine katkes ja algas TsÜS § 158 lg 1 järgi uuesti. Nõude uus aegumistähtaeg lõppenuks 25. aprillil 2021, s.o pärast hagi esitamist (hagi esitati 29. detsembril 2020).
8 (15)
2-20-19126
15.Maakohus jättis hagi rahuldamata peamiselt kahel põhjusel. Esiteks leidis maakohus, et kuna hageja ei olnud välja toonud ega tõendanud laenulepinguga refinantseeritud nõuete koosseisu, ei olnud kohtul võimalik kontrollida laenulepingu kehtivust. Maakohtu hinnangul võis laenuleping olla osaliselt või tervikuna tühine VÕS § 113 lg 6 järgi, kui laenusumma arvel refinantseeritud varasemad kohustused sisaldasid viivist või intressi. Teiseks leidis maakohus, et hageja ei olnud tõendanud laenu üleandmist ja asjaolusid, millest nähtub laenusumma arvel kostja kohustuste täitmine ehk refinantseerimine. Seega ei olnud hageja maakohtu hinnangul tõendanud, et laenusumma tagastamise kohustus oleks muutunud sissenõutavaks. Muid kostja vastuväiteid hagile maakohus vaidlustatud otsuses ei hinnanud.
16.Kolleegium leiab, et maakohus on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, leides, et laenulepingu võimalik vastuolu VÕS § 113 lg-ga 6 annab alust jätta hagi tervikuna rahuldamata.
16.1.VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. TsÜS § 85 kohaselt ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata.
16.2.Riigikohus on mitmes lahendis selgitanud VÕS § 113 lg 6 kohaldamist olukorras, kus laenulepinguga on refinantseeritud varasemaid kohustusi. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 113 lg 6 kohaldamist ei saa vältida ainuüksi seeläbi, et asendatakse üks võlasuhe teisega. Tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus lubatud arvestada viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Kui varasemas praktikas leidis Riigikohus, et VÕS § 113 lg 6 välistab õiguse nõuda sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt ka intressi (vt nt 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 29), siis 3. juuni 2015. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14 muutis Riigikohus seisukohta ja leidis, et VÕS § 113 lg 6 ei keela poolte kokkuleppel kogu seniselt võlgnevuselt, sh sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt, intressi nõudmist (vt viidatud otsuse p 16).
16.3.VÕS § 113 lg 6 esimesest lausest tulenevat keeldu rikkuva kokkuleppe tagajärgede kohta on Riigikohus TsÜS §-le 85 viidates selgitanud, et nimetatud keeldu võlgniku kahjuks rikkuv kokkulepe on küll VÕS § 113 lg 6 teise lause järgi tühine, kuid selle kokkuleppe tühisus ei saa vähemasti eelduslikult tuua kaasa laenulepingu tühisust tervikuna (vt 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 27). Hageja ülesanne on selgitada oma nõude arvestust ja koosseisu ning tõendada, et ta ei ole nõudnud viivist hilisema laenulepingu järgses põhivõlas sisalduvalt refinantseeritud laenulepingu järgselt intressilt ega viiviselt. Kui ta seda ei tee, ei ole alust viivist välja mõista (vt samas, p 30). Juhul, kui poolte uus kokkulepe võlasuhte muutmiseks, mille tulemusena lepitakse mh kokku viivise arvestamises sissenõutavaks muutunud võlgnevuselt, on käsitatav VÕS § 578 lg 1 nõuetele vastava kompromissilepinguna, võib VÕS § 113 lg 6 kohaldamine olla ka välistatud (vt Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p 17).
16.4.Eelnevast tulenevalt oleks maakohus saanud praeguses asjas juhul, kui hageja oleks nõudnud viivist laenulepinguga refinantseeritud nõudelt, mis sisaldas mh intressi ja viivist, ning hageja polnud väitnud ega tõendanud, et tegemist oleks olnud kompromissilepinguga, jätta hagi rahuldamata hageja viivise nõude osas. Laenulepingu võimalik vastuolu VÕS § 113 lg-ga 6 ei oleks saanud tuua kaasa hagi rahuldamata jätmist tervikuna, sh laenu põhisumma ulatuses. Praegusel juhul ongi hageja vaidlustanud maakohtu otsuse üksnes laenu põhisumma väljamõistmise osas. Isegi kui 17. märtsil 2017 sõlmitud laenuleping oleks tühine osas, milles sellega rikuti VÕS § 113 lg-st 6 tulenevat keeldu arvestada viivist põhivõlas sisalduvalt
9 (15)
2-20-19126 refinantseeritud laenulepingu järgselt intressilt ja viiviselt, ei välistaks see hagi ja seega ka apellatsioonkaebuse rahuldamist põhivõla osas.
17.Kolleegiumi hinnangul on maakohus osaliselt ekslikult leidnud, et hageja ei ole tõendanud laenu üleandmist kostjale, sh laenusumma arvel kostja varasemate kohustuste refinantseerimist.
17.1.Pooled ei vaidle selle üle, et laenulepingu alusel kostjale laenu rahas välja ei makstud, vaid lepingu p 3.1 kohaselt refinantseeriti laenuga kostja varasemaid lepingulisi kohustusi laenuandja ees summas 8432,27 eurot. Kostja on hagile vastates avaldanud, et ta selliseid kohustusi ei tunnista.
17.2.Laenulepingu p 3.1 kohaselt, millele pooled on menetluses tuginenud, on Coop Finants AS ja kostja leppinud kokku järgmiselt: „Teie taotlus ja soov on võtta Laenu selleks, et Laenu arvelt tasuda oma olemasolev lepinguline kohustus Meie ees summas 8432,27 EUR. Seetõttu avaldate soovi ja taotlete, et Me teostaksime Laenu väljamakse Teie nimetatud lepingulise kohustuse katteks Meie ees ning et Laenu väljamakse toimuks otse Meile, ilma vahepealse Laenu summa ülekandeta Teile. [...]“. Kuna pooled on 17. märtsi 2017. a laenulepingu p 3.1 tõlgendamise osas eriarvamusel, tuleb seda mõista nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). Kolleegiumi hinnangul mõistab lepingupooltega sarnane mõistlik isik kõnealust lepingupunkti nii, et selles väljendub kostja õiguslikult siduv kinnitus, et tal on Coop Finants AS ees lepinguline kohustus 8432,27 eurot, mille ta soovib täita laenulepingu alusel väljamaksmisele kuuluva laenusumma arvel. Kolleegium nõustub hagejaga, et selle lepingupunktiga on kostja kinnitanud ja tunnistanud oma varasemat võlgnevust Coop Finants AS ees summas 8432,27 eurot (vt apellatsioonkaebuse p-d 8.3 ja 8.5). Seega vastab kõnealune kokkulepe deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele. Kuna kostja tahe on suunatud kohustuse täitmisele, ei ole tegemist üksnes võla olemasolu konstateerimisega (vt Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.1).
17.3.Riigikohtu praktika kohaselt on deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks tõendamiskoormuse ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas (vt nt 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922, p 13.1 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuna kostja oli 17. märtsil 2017 sõlmitud laenulepingu p-s 3.1 tunnistanud lepingulist kohustust laenuandja ees summas 8432,27 eurot, mida nimetatud laenulepingu alusel saadud laenu arvel täideti, lasus võla puudumise tõendamise koormus kostjal. Seejuures ei piisa üksnes võla puudumise põhistamisest TsMS § 235 tähenduses, vaid see tuleb tõendada (vt samas, p 13.2 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuna maakohus ei olnud arutanud pooltega seda, kas laenulepingu p-s 3.1 võib sisalduda deklaratiivne võlatunnistus, ega selgitanud sellest lähtuvalt tõendamiskoormust, võisid kostjal jääda refinantseeritud kohustuse puudumist kinnitavad asjaolud ja tõendid maakohtus esitamata maakohtu menetlusõiguse normi rikkumise tõttu. Seetõttu andis ringkonnakohus kostjale võimaluse tuua esile asjaolud ja esitada tõendid, millest nähtuvalt kostjal ei olnud 17. märtsi 2017. a seisuga Coop Finants AS ees lepingulist kohustust summas 8432,27 eurot, mille olemasolu kostja laenulepingus tunnistas. Kostja selliseid asjaolusid esile ei toonud ja lisatõendeid ei esitanud. Ka maakohtu menetluses ei ole kostja toonud esile ühtegi sellist asjaolu, mis viitaks sellele, et tal kõnealust kohustust ei olnud. Kostja on vaid üldiselt märkinud, et tõenäoliselt sisaldas ka see summa põhjendamatuid koostisosi erinevate kõrvalnõuete näol (vt 14. jaanuari 2021. a vastus hagile, p 2), kuid sellisest üldsõnalisest oletusest ei piisa võlatunnistusega ümberpööratud tõendamiskoormuse täitmiseks ega hagejale võlatunnistusega tunnistatud võla olemasolu tõendamise koormuse asetamiseks. Kostjal oleks 10 (15)
2-20-19126 tulnud selgelt esile tuua ja tõendada vähemalt asjaolud, millest nähtuvalt laenulepinguga refinantseeritud kohustus sisaldas selliseid nõudeid, mis võisid olla põhjendamatud, ja põhjendada, miks krediidiandjal ei olnud õigust neid nõuda.
17.4.Kolleegium märgib, et isegi kui laenulepingu p-s 3.1 sisalduvat kinnitust ei saaks lugeda deklaratiivseks võlatunnistuseks, oleks see sellegipoolest käsitatav dokumentaalse tõendina selle kohta, et kostjal oli 17. märtsi 2017. a seisuga Coop Finants AS ees lepinguline kohustus 8432,27 eurot (vt Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.1). Kostja ei ole toonud menetluses esile asjaolusid ega esitanud tõendeid, millest nähtuks laenulepingu p-s 3.1 viidatud kohustuse puudumine. Seega oleks alust jaatada refinantseeritud kohustuse olemasolu ka juhul, kui laenulepingu p-s 3.1 sisalduv kinnitus ei oleks käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena.
17.5.Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud laenulepingu järgse laenusumma arvel kostja varasemate kohustuste täitmist (vt maakohtu otsuse p 6). Samuti ei ole põhjendatud kostja väide, et asja materjalidest ei nähtu, et mingi kostja varasem kohustus oleks täidetuks loetud (vt apellatsioonkaebuse vastuse p 7). See, et laenulepingu alusel antava laenu arvel tuli lugeda täidetuks kostja varasem kohustus Coop Finants AS ees, nähtub laenulepingust endast (selle p-d 3.1 ja 3.2). Ebamõistlik oleks hagejalt nõuda, et ta tõendaks, et laenuandja tegi laenusumma arvel tegeliku makse iseendale. Hageja on menetluses kinnitanud, et laenusumma arvel loeti kostja varasemad lepingulised kohustused täidetuks (vt nt 9. novembri 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:18:45; apellatsioonkaebuse p 8.3). Kostja väide, et seda tegelikult ei tehtud, on põhistamata. Seega lõppes kostja varasem kohustus Coop Finants AS ees VÕS § 186 p 1 järgi täitmisega. Kostja ei ole menetluses väitnud ega põhistanud, et tal oleks ka pärast 17. märtsi 2017. a laenulepingu sõlmimist säilinud Coop Finants AS ees laenulepingu p-s 3.1 nimetatud varasem lepinguline kohustus summas 8432,27 eurot, sh et Coop Finants AS oleks talt sellise kohustuse täitmist nõudnud (lisaks 17. märtsi 2017. a laenulepingust tulenevatele kohustustele). Alusetu on ka kostja väide, et algne krediidiandja või tema õigusjärglane võib ka võimalike varasematest lepingutest tulenevate nõuetega kohtusse pöörduda (vt apellatsioonkaebuse p 14). Kostja ei ole välja toonud, et laenulepingu sõlmimisele järgnenud ligi 6,5 aasta jooksul oleks seda juhtunud. Lisaks saanuks kostja sel juhul esitada 17. märtsi 2017. a laenulepingul põhineva vastuväide, et ta on varasematest lepingutest tulenevad kohustused 8432,27 euro ulatuses täitnud.
17.6.Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et Coop Finants AS on laenulepingu alusel kostjale laenu VÕS § 396 lg 1 ja § 402 lg 1 tähenduses 8432,27 euro ulatuses üle andnud, lugedes selle arvel kostja enda soovil täidetuks kostja varasema lepingulise kohustuse Coop Finants AS ees.
17.7.Kostja on menetluses siiski põhjendatult välja toonud, et laenulepingu järgne laenu põhisumma 8447,27 eurot sisaldas lisaks refinantseeritud kohustusele summas 8432,27 eurot ka 15 euro ulatuses lepingutasu (vt laenulepingu p 3.1; 14. jaanuari 2014. a hagi vastuse p 2). Kuna menetluses esile toodud asjaoludel on kostjaga 17. märtsi 2017. a laenulepingu sõlmimisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi (vt praeguse otsuse p 19.1), on kostjalt lepingutasu nõudmine vastuolus VÕS § 4034 lg 7 teise lausega. Viidatud sättest tuleneb, et vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste järgimata jätmise korral ei võlgne tarbija krediidiandjale muid tasusid peale laenu põhisumma ja sama lõike esimeses lauses sätestatud määras intressi. Kuna Coop Finants AS-l ei olnud õigust nõuda kostjalt lepingutasu 15 eurot, ei saa laenusummat lugeda selle summa ulatuses kostjale üle antuks. Järelikult on kostjale üle antud laenusumma 17. märtsil 2017 sõlmitud laenulepingu alusel kokku 8432,27 eurot.
11 (15)
2-20-19126
18.Vastavalt VÕS § 396 lg-le 1 on laenusaajal kohustus maksta laenuna saadud rahasumma laenuandjale tagasi. VÕS § 86 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita kokkulepitud tähtpäeval. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et Coop Finants AS ütles kostjaga sõlmitud laenulepingu 23. novembril 2017 üles, kuna kostja ei teinud lepingus ette nähtud osamakseid laenu tagastamiseks (tl 11). Laenulepingu erakorralisel ülesütlemisel laenuandja poolt võib laenuandja nõuda laenu kohest tagastamist (VÕS § 399 lg 1). Seega muutus laenu põhisumma tagastamise kohustus osas, milles kostja ei olnud seda juba tagastanud, sissenõutavaks laenulepingu ülesütlemisega
23.novembril 2017. Kuna vaidlust ei ole selles, et Coop Finants AS on loovutanud laenulepingust tulenevad nõuded hagejale, on hagejal õigus nõuda kostjalt laenu tagastamata põhiosa tasumist. Põhjendatud ei ole kostja väide, et tal ei ole kohustust maksta, kuna talle ei ole antud hageja makserekvisiite. Kuna kostja on teinud hagejale 25. aprillil 2018 makse 150 eurot, olid kostjal järelikult makse tegemiseks vajalikud andmed olemas. Lisaks on hageja esitanud menetluses mitmeid meeldetuletuskirju, mille tema esindaja Julianus Inkasso OÜ on enne kohtusse pöördumist kostjale saatnud, millelt nähtub ka pangakonto, millele võlgnetav summa tuleks kanda (tl-d 14 – 20 pöördel).
19.Kostja on esitanud menetluses vastuväite, et Coop Finants AS rikkus kostjaga 17. märtsi 2017. a laenulepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Kostja on seisukohal, et Coop Finants AS ei kontrollinud kostja krediidivõimelisust ning ta ei oleks tohtinud kostjaga tarbijakrediidilepingut sõlmida, kuna kostja ei olnud lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline (vt kostja 14. jaanuari 2021. a vastus hagile, p 1). Kolleegium leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste rikkumine ei välista hageja õigust nõuda kostjalt laenu põhiosa tagasimaksmist.
19.1.Maakohus on 9. novembri 2021. a kohtuistungil õigesti selgitanud, et hagejal oli VÕS § 4034 lg 13 järgi kohustus tuua esile ja tõendada asjaolud, millest nähtuvalt on krediidiandja (Coop Finants AS) täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:29:10). Hageja maakohtu määratud tähtajaks selliseid asjaolusid esile ei toonud. Seega tuleb asjas esitatu põhjal järeldada, et Coop Finants AS ei ole 17. märtsil 2017 sõlmitud laenulepingu puhul vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi täitnud. Selle tagajärg on VÕS § 4034 lg 7 esimese lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, muid tasusid tarbija krediidiandjale ei võlgne ning krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Praegusel juhul ei esine sama lõike teises lauses toodud aluseid esimese lause kohaldamata jätmiseks.
19.2.Eelnevast tulenevalt on hagejal ka juhul, kui Coop Finants AS rikkus kostjale laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi, õigus nõuda kostjalt laenu põhiosa tagastamist. Sellega on hagile esitatud vastuses nõustunud ka kostja (vt 14. jaanuari 2021. a vastus hagile, p 1). Kolleegium ei nõustu kostjaga, et laenusumma ei ole sissenõutav, kuna ei Coop Finants AS ega ka hageja ei ole koostanud ja esitanud kostjale uut maksegraafikut, mille puhul oleks tagasimaksetes arvestatud vähenenud intressimääraga (vt samas). Korrigeeritud maksegraafiku esitamata jätmine ei välista praegusel juhul laenu põhiosa tagastamise nõude rahuldamist, kuna hageja nõue laenu põhiosa tagastamiseks on igal juhul sissenõutavaks muutunud. Esiteks, pooled ei vaidle selle üle, et Coop Finants AS ütles kostjaga sõlmitud laenulepingu 23. novembril 2017 üles. Hageja esile toodud asjaoludel oli kostja tasunud enne laenulepingu ülesütlemist laenulepingust tulenevate kohustuste katteks vaid 15 eurot, lisaks tegi kostja 150 euro suuruse makse hagejale 25. aprillil 2018. Olukorras, kus kostja oli maksnud alates 12 (15)
2-20-19126 laenulepingu sõlmimisest kuni 23. novembrini 2017 vaid 15 eurot, samas kui maksegraafiku kohaselt oleks tulnud tasuda laenu põhiosa alates 20. juunist 2017 iga kuu vahemikus 77,04– 86,27 eurot (I kd, tl 7), ning Coop Finants AS oli andnud 27. oktoobril 2017 kostjale täiendava tähtaja (kuni 14. november 2017) võlgnevuse tasumiseks (tl 10), ei ole alust arvata, et VÕS § 4034 lg-s 7 viidatud maksegraafiku korral, mille puhul igakuised osamaksed ei oleks sisaldanud intressi ja muid kulusid, ei oleks Coop Finants AS-l olnud õigust 23. novembril 2017 laenulepingut üles öelda. Laenulepingu p-st 11.2 tulenes laenuandjale õigus leping ühepoolselt üles öelda, kui laenusaaja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva laenu ja intressi osamaksega ja laenuandja on andnud talle edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks. See säte on kooskõlas VÕS §-s 416 sätestatuga. Nimetatud eeldused oleksid olnud täidetud ka korrektse maksegraafiku korral. Seega on laenu põhiosa tagastamise kohustus muutunud laenulepingu kehtiva ülesütlemise tõttu sissenõutavaks 23. novembril 2017. Teiseks, isegi kui Coop Finants AS ei oleks laenulepingut kehtivalt üles öelnud, oleks laen tulnud maksegraafiku kohaselt lõplikult tagastada 20. aprilliks 2022, mis oli laenulepingu kohaselt ka laenu tagastamise tähtpäev (tl-d 6, 7–7 pöördel). Seega sõltumata sellest, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt intressi ja muude kulude tasumist, on laenu põhiosa tagastamise kohustus muutunud sissenõutavaks ka kohustuse täitmise tähtpäeva möödumise tõttu (VÕS § 82 lg 7). Seadusest ei tulene, et vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste rikkumise korral lükkuks laenu põhiosa tagastamise tähtpäev edasi.
20.Pooled vaidlevad selle üle, kui suures osas on kostja laenu põhiosa tagastanud. Sellest sõltub hageja põhjendatud nõude suurus.
20.1.Hageja on menetluses väitnud, et pärast 23. novembrit 2017, mil laenuleping üles öeldi, on kostja tasunud hagejale laenu põhiosa katteks 25. aprillil 2018 150 eurot, mille hageja on arvestanud laenu põhiosa summast maha (hagiavalduse p 1.1). Hagiavalduse samas punktis on hageja aga märkinud, et kokku on kostja tasunud põhiosa katteks 165 eurot. Hageja on välja toonud, et laenulepingu ülesütlemise seisuga 23. novembril 2017 oli kostja põhivõlgnevus 8432,27 eurot, mida kinnitab ka Coop Finants AS poolt kostjale saadetud lepingu ülesütlemise teatis (tl 11). Arvestades, et laenulepingu kohaselt oli laenu põhisumma 8447,27 eurot, on kostja järelikult juba enne laenulepingu ülesütlemist tasunud põhiosa 15 euro võrra. Kokku on kostja seega hageja esile toodud asjaoludel teinud laenu põhiosa katteks makseid 165 eurot.
20.2.Juhul, kui kostja arvates oli ta teinud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks rohkem makseid kui 165 eurot, tulnuks tal sellekohased asjaolud esile tuua ja tõendada. Kuna maakohus ei olnud seda kostjale selgitanud, andis ringkonnakohus 19. juuni 2023. a kirjaga kostjale võimaluse tuua esile ja tõendada maksete tegemisega seotud asjaolusid. Kostja selliseid asjaolusid esile ei toonud ja tõendeid ei esitanud. Hageja väitest, et kostjal oli võlgnevus alates teisest osamaksest, ei saa teha kostja soovitud järeldust, et kostja on tasunud intressi 249,16 eurot ja haldustasu 0,90 eurot ning lisaks veel 165 eurot (vt apellatsioonkaebuse vastuse p 16). Hageja ei ole seda väitnud ega kostja väiteid rohkem kui 165 euro tasumise kohta menetluses omaks võtnud.
20.3.Seega tuleb asjas esitatu põhjal järeldada, et kostja on teinud laenulepingu alusel makseid 165 eurot, mis on arvestatud laenu põhiosa katteks. Maksete arvestamine laenu põhiosa katteks on kostja huvides ja kooskõlas VÕS § 415 lg-ga 2. Kuna laenusumma ilma lepingutasuta oli 8432,27 eurot (vt praeguse otsuse p 17.7), on hageja põhinõue põhjendatud 8267,27 euro ulatuses (8432,27-165). Eelnevat arvestades ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud kostja väide, et hageja nõude kujunemine on ebaselge (vt 14. jaanuari 2021. a hagi vastuse p 3).
13 (15)
2-20-19126
21.Vastavalt TsMS § 654 lg 5 teisele lausele vastab kolleegium ka kostja muudele maakohtus esitatud vastuväidetele hageja hagile osas, mis puudutab laenu põhiosa nõuet.
21.1.Kostja on väitnud menetluses, et lepingus avaldatud krediidi kulukuse määr on tegelikust väiksem (14. jaanuari 2021. a hagi vastuse p 4). Kuna VÕS § 408 lg 9 järgi võiks see anda alust laenulepingus kokkulepitud intressimäära vähendamiseks, aga hageja ei taotle apellatsioonkaebuses hagi rahuldamist intressi osas, ei ole kostja kõnealusel vastuväitel apellatsioonkaebuse lahendamisel tähtsust. Seetõttu kolleegium seda väidet ei hinda. Praegusel juhul ei ole alust arvata, et tegelik krediidi kulukuse määr oleks ületanud VÕS § 406 2 lg-s 1 sätestatud ülemmäära, kuid ka juhul, kui see nii oleks, tuleks tarbijal sama paragrahvi 3. lõike kohaselt maksta tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Seega ei välistaks krediidi kulukuse määraga seotud rikkumised hageja õigust nõuda kostjalt laenu tagastamata põhiosa tasumist.
21.2.Kostja on heitnud Coop Finants AS-le ette ka seda, et krediidiandja on maksegraafikus põhjendamatult suurte intressimaksete ettenägemisega üritanud kostjat petta, mistõttu leping tuleks lugeda TsÜS § 86 lg 1 alusel tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega (14. jaanuari 2021. a hagi vastuse p 6). Kolleegium märgib, et pettus tehingu sõlmimisel võib TsÜS § 90 lg 1 ja § 94 järgi anda alust tehingu tühistamiseks, kuid kostja ei ole seda õiguskaitsevahendit kasutanud. Tegemist ei ole tühisuse alusega TsÜS § 86 lg 1 järgi.
21.3.Kolleegium ei nõustu kostjaga ka selles, et laenuleping tuleks lugeda tühiseks, kuna selles puuduvad andmed intressi kohaldamise tingimuste kohta (VÕS § 4031 lg 1 p 8) (14. jaanuari 2021. a hagi vastuse p 6). Iseenesest võib VÕS § 4031 lg 1 p-s 8 toodud andmete puudumine tuua VÕS § 404 lg 2 p 2 ja § 408 lg 1 järgi kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse (kostja on ekslikult viidanud VÕS §-le 421). Nagu aga kostja ka ise välja toob, on intressi kohaldamise tingimused laenulepingu üldtingimuste p-des 5.1 ja 5.2 sätestatud: nende punktide kohaselt tuleb intressi tasuda laenulepingu p-s 2 sätestatud määras (14,90% aastas) vastavalt maksegraafikule, kusjuures intressi arvestamisel lähtutakse tegelikust päevade arvust kuus ja 360-päevasest aastast. See, kui lepingus sätestatu vajas tõlgendamist (sh kas intressi tuleb arvestada laenujäägilt või laenu algsummalt), ei anna alust väita, et andmed intressi kohaldamise tingimuste kohta oleks lepingust puudunud. Lisaks oleks laenuleping muutunud VÕS § 408 lg 2 järgi kehtivaks sõltumata VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmete puudumisest, kuna kostja on laenu kätte saanud (vt praeguse otsuse p-d 17–17.7). Kolleegiumi hinnangul ei esine laenulepingu puhul ka muid tühisuse aluseid, sh ei ole alust lugeda lepingut tühiseks TsÜS § 86 alusel. Samas, isegi kui laenuleping oleks tühine, tuleks kostjal TsÜS § 84 lg 1 järgi laenu põhisumma tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et hagejal ei oleks õigust alusetust rikastumisest tulenevat nõuet esitada, kuna krediidiandja ei ole seda talle loovutanud (14. jaanuari 2021. a hagi vastuse p 6). Pooled ei vaidle selle üle, et krediidiandja 17. mai 2018. a teatise kohaselt nõude loovutamise kohta on Coop Finants AS loovutanud hagejale „laenulepingust nr L2700541537 tuleneva nõude“ (tl 5 pöördel). Kolleegium leiab, et tõlgendades seda teatist kostjaga sarnase mõistliku isiku vaatest (TsÜS § 75 lg 1 teine lause), hõlmab loovutatud nõue ka laenu tagastamise nõuet laenulepingu võimaliku tühisuse korral, sõltumata selle nõude õiguslikust alusest. Ehkki alusetu rikastumise nõue tekib seaduse alusel, on selle aluseks siiski asjaolu, et laen on üle antud tühiseks osutunud lepingu alusel, ning nõue on suunatud lepingu alusel tehtud soorituse tagasisaamisele.
21.4.Kostja seisukoht, et tal on tekkinud algse krediidiandja vastu kahju hüvitamise nõue, mille ta saab hageja nõudega tasaarvestada (vt 14. jaanuari 2021. a hagi vastuse p 6), ei ole põhjendatud. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjale oleks krediidiandja väidetavate rikkumiste 14 (15)
2-20-19126 tõttu mingit kahju tekkinud. Maakohus andis 9. novembri 2021. a kohtuistungil kostjale tähtaja tuua välja asjaolud ja tõendada kahju, mis ei ole kaetud intressimäära alanemisega (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:29:10), kuid kostja selliseid asjaolusid esile ei toonud. Kostja seisukohtadest nähtuvalt käsitab ta oma kahjuna lepingust tekkinud kõrvalkohustusi, kuid hageja ei nõua praeguses menetluses enam kõrvalkohustuste täitmist ja maakohtu otsus nende nõuete rahuldamata jätmise kohta on jõustunud. Seega ei ole kostjal kahju hüvitamise nõuet, mida tasaarvestada hageja nõudega laenu põhiosa saamiseks.
21.5.Kostja on esitanud menetluses ka muid vastuväiteid hageja intressinõudele (14. jaanuari 2021. a hagi vastuse p-d 5 ja 6), samuti vaielnud vastu viivisenõudele (samas, p 8) ja sissenõudmiskulude nõudele (samas, p 9). Kuna hageja ei taotle apellatsioonkaebuses hagi rahuldamist intressi, viivise ega sissenõudmiskulude osas, ei ole nendel vastuväidetel apellatsioonkaebuse lahendamisel tähtsust, mistõttu kolleegium neid menetlusökonoomia kaalutlustel ei hinda.
22.Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega hageja nõue laenu põhiosa tagastamiseks jäeti 8267,27 euro ulatuses rahuldamata, ning hagi tuleb uue otsusega selles osas rahuldada. Menetluskulude jaotus
23.Maakohus jättis hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust asja sisulise lahendamise osas, tuleb seda muuta ka menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Samuti tuleb jaotada apellatsioonimenetluse kulud (TsMS § 173 lg 1 esimene lause).
24.Kuna apellatsioonimenetluse tulemusena hagi osaliselt rahuldatakse, on põhjendatud jaotada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Lähtudes hagihinnast (13 752,70 eurot) on hagi rahuldamise ulatus 60,11% (8267,27 ÷ 13 752,70 × 100%). Seega tuleb jätta menetluskulud 39,89% ulatuses hageja kanda ja 60,11% ulatuses kostja kanda.
25.Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu määratud menetluskulude jaotust ja maakohus ei ole määranud vaidlustatud otsuses kindlaks hageja menetluskulusid, ei määra ringkonnakohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust (vt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 21; TsMS § 174 lg 4), vaid seda teeb TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras asja lahendanud maakohus pärast praeguse otsuse jõustumist.
26.Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
(allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur
15 (15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.