Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepingulised esindajad SR ja KR Kostja (vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 07.08.2023 otsuse resolutsioon jätta muutmata, arvestades lisaks käesoleva otsuse põhjendustega.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.
4.Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 27.12.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Xlt (kostja) 2447,36 € saamiseks. Kostja esitas nõudele vastuväite ja asi anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 28.02.2023 hagiavalduse 2522,20 € nõudes (sh põhivõlg 2296,72 € ja sissenõutavaks muutunud viivis 225,48 €), paludes lisaks välja mõista viivis summalt 1970,95 € alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast 0,065% päevas. Hageja peamised väited on järgmised: -
-
-
pooled sõlmisid 05.09.2022 võlatunnistuse ja maksekokkuleppe (edaspidi: võlakokkulepe), mille kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga hagejale 2256,72 € (sh põhisumma 1970,95 €, viivis 10,74 €, sissenõudmiskulu 40 € ja intress 235,03 €). Nimetatud summale lisandub lepingutasu 40 €. Kostja kohustus võla tagastama maksegraafiku alusel, aga võla katteks makseid ei teinud; võlakokkulepe on konstitutiivne võlatunnistus, sest pooled leppisid nii kokku. Kostja kaotas õiguse esitada võla olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta mistahes vastuväiteid, mida ta võinuks esitada algse võla suhtes enne võlatunnistuse andmist, sõltumata mistahes varasematest asjaoludest; hagi alus pole tarbijakrediidileping, vastutustundliku laenamise põhimõtte ei kohaldu; kohus ei saa käesoleval juhul hageja nõude menetlemisel võtta aluseks poolte varasemat võlasuhet ega sellest lähtuvalt kohaldada tarbijakrediidilepingu sätteid.
3.Kostja hagile ei vastanud.
MAAKOHTU OTSUS
4.Maakohus jättis 07.08.2023 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi selle õigusliku põhjendamatuse tõttu TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja kulunimekirja ei esitanud ja tema kulusid ei nähtunud toimikust, mistõttu jäid kulud rahaliselt kindlaks määramata.
4.1.Maakohus sedastas, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusese üle VÕS §-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.
4.2.Maakohus ei nõustunud hagejaga, et võlakokkulepe on konstitutiivse võlatunnistus. Riigikohtu praktika põhjal tuleb tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 tähenduses, esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus – vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega juhul, kui võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli neil eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601, p 16.2 ja selles viidatud varasem praktika). 2 (6)
4.3.Maakohus hindas võlakokkulepet ja leidis, et poolte ühine tahte, aga eelkõige kostja kui võlgniku tahe ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud talle kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivsete sätete kaitsest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust oluliselt kehvemasse olukorda.
4.4.Maakohus arvestas tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p 1 alusel võlakokkuleppe sõlmimise asjaolusid. Lepingudokumendi valmistas ette hageja ja puudub alus kahelda, et see on tüüptingimustega leping VÕS § 35 tähenduses. Võlakokkulepet allkirjastades oli kostjal juba tähtaegselt tasumata võlg 2256,72 €. Suure tõenäosusega sõlmiti võlakokkulepe olukorras, kus kostjale selgitati, et alternatiivina pöördutakse kostja vastu koheselt nõudega kohtusse. Ilmselt pidas kostja väheste õigusalaste teadmise tõttu kokkuleppe sõlmimist soodsamaks ja mõistlikumaks lahenduseks, mõistmata hageja kavatsusi.
4.5.VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Võlakokkuleppega soovis hageja ühemõtteliselt välistada tarbijakrediidilepingu sätete kohaldamise võlasuhtele, mis algselt tuleneb tarbijakrediidilepingust. Nimetatut kinnitab ka hageja vastus kohtunõudele, milles hageja osundab, et tulenevalt võlatunnistuse sõlmimisest ei ole hagi aluseks tarbijakrediidileping. Nii soovis hageja tüüptingimuste kasutajana oluliselt ümber kujundada poolte õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat olukorras, kus tarbijakrediidilepingu sätted on imperatiivsed (VÕS § 421).
4.6.Maakohus ei nõustunud hageja käsitlusega, et kohtu tõlgendus muudab sisutühjaks VÕS § 30 toodud konstitutiivse võlatunnistuse kui sellise. Konstitutiivse võlatunnistuse eesmärk ei ole välistada imperatiivsete sätete kohaldamist, kasutades ära tarbija teadmatust. Seda eesmärki toetab üheselt VÕS § 421 ls 2, mille kohaselt kohalduvad imperatiivsed tarbijakrediidisätted ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastusega.
4.7.Kokkuvõtvalt ei tuvastanud maakohus, et poolte tegelik ühine tahe oli suunatud konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele. Samuti ei tulene pelgalt võlatunnistuses märgitust, et kostja on kõikidest vastuväidetest loobunud. Maakohus leidis, et tüüptingimustega lepinguna vormistatud ja sõnastuse kohaselt konstitutiivne võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidi sätete kohaldumist, on käsitletav VÕS § 421 ls-s 2 nimetatud kokkuleppena. Poolte õigussuhtele kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon, sh vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise (VÕS § 4034) kohustus. Kostja ei ole loobunud vastuväidetest, mis on talle kui tarbijale VÕS § 421 alusel tagatud tulenevalt sätete imperatiivsest iseloomust.
4.8.VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja ei tõendanud asjaomase põhimõtte järgimist. Maakohus hindas selle ja toimiku põhjal, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud.
4.9.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub lg-s 6 sätestatud kohustust kontrollida tarbija krediidivõimet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Maakohus andis hagejale võimaluse ümber arvestada oma nõue lähtuvalt VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatust, kuid hageja ümberarvestust ei esitanud. Seetõttu pole hageja nõue selge. 3 (6)
4.10.Maakohus juhindus Tallinna Ringkonnakohtu seisukohast, et kui krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei toonud esile, et krediidiandja oleks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saa hagi ka osaliselt rahuldada. Hageja peab tooma esile ja tõendama nõude aluseks olevad asjaolud, sh millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks (TlnRnKm, 12.06.2023, 2-22-147995). Neil kaalutlustel jääb hagi tervenisti rahuldamata.
POOLTE SEISUKOHAD
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
maakohus rikkus põhjendamiskohustust (TsMS § 436 lg-d 1, 2 ja 4, § 442 lg 8); võlakokkulepe on konstitutiivne võlatunnistus, mida maakohus hindas valesti ja sellest tulenevalt jaotas ekslikult ka tõendamiskoormise – isegi kui võlakokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus, pöördub tõendamiskoormus ikkagi kostja kahjuks ringi; hageja ei ole krediidiandja ega andnud kostjale laenu või muud krediiti, mistõttu ei saa poolte võlasuhtele kohaldada tarbijakrediidi sätteid, sh VÕS § 421; tarbijakrediidi sätted ega VÕS § 30 ei välista võlatunnistuse sõlmimist mh üles öeldud või muul alusel lõppenud tarbijakrediidilepinguga seonduva sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta; maakohus eksis VÕS § 29 kohaldamisel, sh ei teinud kindlaks poolte tegelikku ühist tahet (mis nähtub võlakokkuleppe sõnastusest) ja asendas selle enda subjektiivse hinnanguga.
6.Kostja kaebusele ei vastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga täiendab selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
8.Apellatsioonimenetluses esitatud väidete põhjal saab ringkonnakohus lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest (TsMS § 652 lg 1 p 1), st 05.09.2022 võlakokkuleppe sõlmimisest. Hageja väitel ei ole kostja kokkuleppe alusel teinud ühtegi makset ning sellegi väite õigsust tuleb TsMS § 231 lg 4 ja § 407 lg 1 ls 2 järgi eeldada.
9.Hageja käsitleb võlakokkulepet konstitutiivse võlatunnistusena. Maakohus kvalifitseeris kokkuleppe deklaratiivseks võlatunnistuseks, millel on tarbijakrediidilepingu tunnused ja milles sisalduvad kostjale kahjulikud tüüptingimused on tühised. Maakohtu hinnangul ei loobunud kostja vastuväidetest, mis on VÕS §-ga 421 talle kui tarbijale tagatud VÕS 22. ptk
2.jao imperatiivse sätete kaudu. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ja märgib vastuseks hageja kaebuse väidetele järgmist.
9.1.Maakohus ei rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg-d 1, 2 ja 4, § 442 lg 8). Maakohus tuvastas asjaolud hagi õigusliku põhjendatuse kontrollimiseks vajalikus ulatuses, samuti sisaldab vaidlustatud otsus piisavas mahus hageja väidete käsitlemist. Kuigi hageja maakohtu põhjendustega ei nõustu, ei tähenda see, et põhjendused pole piisavad. Samuti on maakohtu põhjendused loogilised ja jälgitavad.
9.2.Õige on hageja väide, et tarbijakrediidi sätted ega VÕS § 30 ei välista võlatunnistuste sõlmimist mh üles öeldud või muul alusel lõppenud tarbijakrediidilepinguga seonduva sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta. Samas ei tähenda see, et muidu deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele vastav tehing tuleks kirjeldatud olukorras alati kvalifitseerida konstitutiivseks. 4 (6)
9.3.Esile toodud asjaoludest nähtuvalt ei saa võlakokkulepet kvalifitseerida konstitutiivseks võlatunnistuseks. Maakohtu hinnang on õige, kooskõlas Riigikohtu praktika (vt sh hiljutine RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098) ja õigusnormidega ning asjakohaselt põhjendatud. Maakohus kohaldas põhimõtteliselt õigesti VÕS § 29 sätteid ja tõlgendas võlakokkulepet. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). See põhimõte kohaldub ka käesolevas asjas. Maakohtu hinnang kostja tegeliku tahte kohta vastab mõistliku isiku arusaamale.
9.4.Hageja väitel ei ole ta krediidiandja ega andnud kostjale laenu või muud krediiti, mistõttu ei saa poolte võlasuhtele kohaldada tarbijakrediidi sätteid, sh VÕS § 421. Ringkonnakohus hageja järeldusega ei nõustu. Kui hageja on saanud nõude loovutuse teel, siis kohtumenetluses on tal endiselt asjaolude esile toomise ja vajalikus ulatuses tõendamise koormis. Algne krediidiandja ei saa vältida seadusega talle pandud tõendamiskoormise kandmist pelgalt nõude loovutusega. Ühtlasi jaotas maakohus õigesti tõendamiskoormise (vt selle kohta pikemalt järgnevas p 10 ja selle alapunktid).
10.Maakohus ei arutanud pooltega ega püüdnud selgitada välja deklaratiivse võlatunnistuse aluseks oleva õigussuhte asjaolusid. Selles osas tuleb vaidlustatud otsust täiendada.
10.1.Hageja ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis kajastavad võlakokkuleppes märgitud varasema kohustuse tekkimist ja kujunemist. Hageja väidetest on aru saada, et juba enne võlakokkuleppe sõlmimist oli poolte vahel võlasuhe, millest tulenes kostjale rahaline kohustus ja see oli (osaliselt) täitmata (edaspidi: esialgne võlasuhe). Kirjeldatud kohustus tulenes kas hagejale loovutatud nõudest või poolte varasemast lepingust.
10.2.Hageja väitel võlgnes kostja talle esialgse võlasuhte põhjal põhisumma 1970,95 €, viivise 10,74 €, sissenõudekulu 40 € ja intressi 235,03 €. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb nii võlakokkuleppe kui ka esialgse võlasuhte osas eeldada, et kostja kui tarbijaga oli sõlmitud tarbijakrediidilepingu tunnustele vastav leping. Vastupidise pidi esile tooma ja tõendama hageja (tarbijast kostja ja majandus- või kutsetegevuses tegutseva hageja vahel sellise eelduse kohta vt nt TrtRnKm, 28.09.2023, 2-23-104593, p 11). Hageja nimetatud eeldust ümber ei lükanud.
10.3.Kuivõrd ka esialgset võlasuhet tuleb eelneva põhjal käsitleda tarbijakrediidina, siis peab kohus sellest tulenevate kohustuste hindamisel kontrollima lepingutingimuste kooskõla VÕS
22.ptk 2. jao imperatiivse sätetega, sh tuleb kontrollida krediidi kulukuse määra vastavust seaduses ettenähtud piirmäärale ja vastutustundliku laenamise põhimõte järgimist (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 14, 17 ja 29). Ainult sel viisil on võimalik tuvastada, kas kostjal oli tegelikult kohustus tasuda eelmises alapunktis märgitud summad. Kui esialgse võlasuhte loomisel krediidiandja näiteks rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet või kehtestas lubamatult kõrge krediidi kulukuse määra, siis ei tarvitsenud kostjal olla muid kohustusi peale põhivõla ja VÕS § 94 järgse intressi. See omakorda mõjutaks esialgses võlasuhtes toimunud kohustuse osalise täitmise arvestust. Kõnealust kontrolli võimaldavad asjaolud (sh vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise, krediidi kulukuse määra arvutamise alused, esialgse võlasuhtes tekkinud kohustused ja nende täitmise) pidi esile tooma ja tõendama hageja. Ka selles osas jättis hageja asjaolud esile toomata ja tõendid esitamata.
10.4.Euroopa Kohus on direktiivi 93/13 tõlgendamisel otsustanud, et oma kohustusi mitte täitvalt tarbijalt nõutava hüvitussumma ülemäärase suuruse hindamisel tuleb hinnata kõigi selles lepingus sisalduvate asjakohaste klauslite kumulatiivset mõju, olenemata sellest, kas võlausaldaja nõuab tegelikult nende kõigi täielikku täitmist, ning vajaduse korral tuleb liikmesriigi kohtul välja selgitada kõik tagajärjed, mis tulenevad mõnede tingimuste ebaõiglase laadi tuvastamisest, jättes kohaldamata kõik ebaõiglaseks tunnistatud tingimused, tagamaks, et need ei ole tarbijale siduvad (EKo, 21.04.2016, C-377/14, resolutsiooni p 4). Öeldu kinnitab arusaama, et tarbijaga sõlmitud lepingutes ebaõiglaste tingimuste tuvastamiseks on kohtul 5 (6)
kohustus kontrollida ka neid võlasuhte aspekte, millele hageja ise ei soovi tugineda. Samuti järeldub eelnevast, et esialgse kohustuse refinantseerimise korral peab kohus kontrollima tarbija jaoks kujuneva krediidi kogukulu suurust. Kui hageja ei esita piisavalt teavet kirjeldatud kontrolli tegemiseks, siis pole kohtul muud võimalust, kui jätta tarbijakrediidi tunnustega lepingul rajanevad rahalised nõuded rahuldamata.
10.5.Ringkonnakohus ei järgi käesolevas asjas varasema kohtupraktika seisukohta, et tarbija antud deklaratiivne võlatunnistus pöörab tõendamiskoormise tema kahjuks ringi ka juhul, kui esialgne võlasuhe vastab tarbijakrediidi tunnustele (vrd nt TlnRnKo, 04.08.2023, 2-20-19126, p 17.3) või vähemalt tõendab sama dokument esialgset (refinantseeritud) kohustust (samas p 17.4). Kirjeldatud varasem seisukoht ei ole käesoleva juhtumi asjaoludel piisavalt kooskõlas VÕS 22. ptk 2. jao sätete eesmärgi ja mõttega. Nimelt saab krediidiandja (või temalt loovutuse teel nõude omandaja) tarbija teadmatust kasutades hõlpsasti sõlmida võlakokkuleppe sisuga sarnastel tingimustel lepingu (võlatunnistuse) ja sel viisil vältida tarbijakrediidi puhul ette nähtud kaitsenormide tõhusust. Kuivõrd hageja ei toonud esile ega tõendanud kostja kui tarbijaga lepingute sõlmimise ja esialgse võlasuhte kujundamise asjaolusid, jääb hagi tervenisti rahuldamata.
11.Hageja muid väiteid pole vaja sisuliselt käsitleda, sest see ei muudaks asja lahendamise tulemust.
12.Ringkonnakohus märgib käesolevaga sarnase nõude maksekäsu kiirmenetluses esitamise ja menetlemise kohta lisaks järgmist. TsMS § 481 lg 23 p 1 järgi ei kohaldata maksekäsu kiirmenetlust tarbijalepingust tuleneva nõude suhtes, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud krediidi kulukuse määra ülempiiri. Samuti on avaldajal kohustus esitada andmed vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta juba oma nõude esitamisel maksekäsu kiirmenetluses (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 25). Seega peab avaldaja maksekäsu kiirmenetluse avaldust esitades nimetama kõik asjaolud, mis võimaldavad maksekäsuosakonnal kontrollida mõlemat nimetatud tingimust. Kui avaldaja tugineb varasema võlasuhte ümberkujundamisele võlatunnistusega, siis peab ta mh avaldama andmed esialgse võlasuhte kohta, märkima mõlemast võlasuhtest tervikuna kujuneva krediidi kulukuse määra ja põhjendama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist mõlema tehingu korral.
13.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Resolutsioonis märgitakse kõigi seniste menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 1 ls 2). Kostja ei esitanud menetluskulude nimekirja ja tema kulusid ei nähtu toimikust, mistõttu jäävad need rahaliselt kindlaks määramata. (allkirjastatud digitaalselt)
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.