Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Kohtuasi
X hagi Q ja Y vastu testamendi tühisuse tuvastamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22. juuni 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y apellatsioonkaebus
Kaebuse hind ringkonnakohtus
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja X (isikukood XXXXXXXXX), lepingulised esindajad ringkonnakohtus esindajad vandeadvokaadi abid Henrik Kirsimäe ja Aivar Pihlak Kostja I Q (isikukood XXXXXXXXX) Kostja II Y (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev Menetluse liik
05. juuni 2023, kohtuistung
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 22. juuni 2022 otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus X kanda.
3.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks Harju Maakohus.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.X (hageja) esitas 14.08.2018 Harju Maakohtule hagiavalduse Q (kostja I) ja Y (kostja II) vastu testamendi tühisuse tuvastamise nõudes.
2.Hagiavalduse kohaselt tegi hageja vanaema C (testaator) 02.06.2014 notariaalse testamendi, millega määras kogu oma vara pärijaks hageja. 25.08.2015 tegi testaator järgmise testamendi, millega tühistas 02.06.2014 testamendis tehtud korraldused, määrates enda pärijateks tütre kostja I ja poja kostja II. Testaator suri 18.09.2016. Alates 2015. a on testaatoril diagnoositud atüüpiline või segatüüpi dementsus Alzheimeri tõvest (F00.2). Testaatori haigusloo väljavõtte kohaselt pandi lõplik kliiniline diagnoos 01.10.2015 pärast psühhiaatriakliinikus ravil viibimist perioodil 07.09.2015 – 30.09.2015. Sama haigusloo anamneesi kohaselt ilmnesid esmased dementsuse sümptomid juba 2014. a novembris. Ühtlasi nähtub haigusloo diagnoosi põhjendustest, et 09.01.2015 teostatud uuringu tulemusel tuvastati testaatoril struktuurselt isoleeritud kesknärvisüsteemi (KNS - peaaju, ajutüve ja seljaaju) düsfunktsioon ja intellektuaalse taseme tugev langus. Lisaks viitab testaatori dementsusele asjaolu, et testaatori kohta on Politsei- ja Piirivalveametis registreeritud juhtumid, kus testaator on eksinud ega taju välismaailma enam objektiivselt ega adekvaatselt. Testaator oli 25.08.2015 testamendi notariaalse tõestamise ajal piiratud teovõimega, mistõttu on testament tühine. Testaator ei olnud enda psüühikahäire tõttu kestvalt võimeline juhtima ega mõistma enda tegusid ning nende tagajärgi.
3.Kostja I võttis hagi õigeks.
4.Kostja II vaidles hagile vastu. Kostja II leidis, et testaatori psüühikahäired on tõendamata, samuti ei ole tõendatud testaatori teovõime piiratus üleüldiselt ega antud tehingu suhtes. Hageja poolt kohtule esitatud meditsiinilistest õienditest ei nähtu, kuidas testaatori haigus mõjutas tema teovõimet, ehk võimet iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid. 25.08.2015 testamendis on selgelt kirjas, et koostamise ajal oli testaator teo- ja otsusevõimeline, ta kuulis, sai kuuldust aru, luges kirjalikku teksti ning vastas esitatud küsimustele selgelt ja ühemõtteliselt. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 22.06.2022 kohtuotsusega hagi. Kohus tuvastas testaatori 25.08.2015 testamendi tühisuse.
6.Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja kasuks on 02.06.2014 tehtud testament (tl 5); et notar MV tõestas 25.08.2015 uue testamendi; et testaator suri 18.09.2016. Testaatorile ei ole määratud eestkostjat, seega ei saa eeldada, et tema teovõime oli piiratud.
7.Hageja esitatud meditsiinidokumentatsiooni kohaselt on testaatoril diagnoositud alates 2015. a püsivalt psüühikahäire, atüüpiline või segatüüpi dementsus Alzheimeri tõvest (tl 8). Kohtueksperdid on jõudnud teistsugusele arvamusele (tl 86-99), leides, et testaatoril esinesid alates 2014. a lõpust täpsustamata ägedad segasusseisundid, mille näol ei olnud tegemist püsivate psüühilise seisundi ja kognitiivsete võimete muutustega. Kohtu hinnangul nähtub ekspertiisiaktist selgelt, millele tuginedes ning millistele järeldustele on eksperdid jõudnud. Ekspertiisiaktis on välja toodud isiku diagnoos, temal esineva häire olemus ning kirjeldus, kuidas psüühikahäire konkreetse inimese käitumist mõjutab. Samas leidis kohus, et eksperdiarvamuse pinnalt ei ole võimalik täiel määral mõista, kuidas võis suures ulatuses vahelduv seisund muutuda juulis-augustis 2015. a üpris püsivalt normaalset toimetulekut mittetagavaks ning mis põhjustas sel ajal vaimsete võimete suurt langust. Kohus ei nõustunud ekspertide järeldustega selles, et kognitiivse võimekuse tunduva languse, üldise desorienteerituse ning meelepetetest põhjustatud ebaadekvaatse käitumise episoodid vaheldusid ka testamendi tegemise ajal normaalset toimetulekut tagava seisundiga. Tõenditest ei nähtu, et testaatori vaimne seisund võimaldas ka pärast 25.08.2015 normaalset toimetulekut.
8.Asja materjalidest nähtub, et alates 2015. a juunist on testaatori seisund tütre kinnitusel järjest halvenenud (muutunud abituks, taipamatuks). 07.07.2015 pöördus testaator omaalgatuslikult vaimse tervise õe vastuvõtule, soovides teavet konkreetse ravimi manustamise kohta. Objektiivselt kirjeldati uuritavat abitu ja hajameelsena, raviskeemi selgitati korduvalt. 17.07.2015 ja 02.07.2015 pöördus ise silmaarsti vastuvõtule. Alates 25.07.2015 on tõendusmaterjalis täheldatud vaimsete võimete olulist alanemist, s.o on segasusseisundis toimetatud kahel korral koju politsei poolt, on pöördunud arstide poole tütre abiga, olnud enamasti desorienteeritud ajas, kohas ja situatsioonis, avaldanud luulumõtteid. On ise kinnitanud, et mälu on halb ja ei ole mäletanud varasemaid arsti visiite ega lähedaste külastusi, ei ole hiljem ka lähedasi ära tundnud, ei mäleta enam andmeid enda eluloo kohta. Lähedaste kirjelduse kohaselt ei tule enam iseseisva eluga toime, on muutunud üha taibutumaks ja abitumaks, on eksinud koduteelt.
9.Kohus märkis, et kui vastab tõele ekspertide hinnang selle kohta, et testaatoril ei esinenud dementsust ning esinesid vaid täpsustamata ägedad segasusseisundid, siis ainuüksi selle põhjal, et testaatoril võis esineda orientatsioonihäirete ja meelepetteliste elamustega kulgenud ägedate rahutusseisundite ning kognitiivse võimekuse järskude languste vahel normaalset toimetulekut tagavaid seisundeid, ei saa jõuda järeldusele, et testamendi tegemisele lähimal ajal poleks testaatoril esinev psüühikahäire testaatori igapäevast
toimimist olulisel määral mõjutanud. Esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole alates 2015. a juuli lõpust kirjeldatud taolisi normaalset toimetulekut tagavaid seisundeid (välja arvatud konkreetselt notari vastuvõtul viibitud aeg).
10.Piiratud teovõimele viitavad kohtu hinnangul ka tunnistaja ütlused. F (testaatori raviarst, psühhiaater) on andnud kohtuistungil ütlusi (tl 135-136) testaatori seisundi kohta, mille kohaselt esines testaatoril dementsus, mäluga probleemid, käitumisega probleemid ja abitus, taipamatus ning nende foonil olid ka psüühikahäired: kuulmis- ja nägemismeelepetted.
11.Ekspertide hinnangul esinesid testaatoril alates 2014. a lõpust täpsustamata ägedad segasusseisundid, mille näol ei olnud tegemist püsivate psüühilise seisundi ja kognitiivsete võimete muutustega (tl 98). Kohtus on ekspert TK märkinud, et testaatori psüühiline seisund ja kognitiivne võimekus on kõikunud väga suurtes piirides. Kohus nõustus eksperdi arvamusega osaliselt ning leidis, et taoline kõikumine on nähtuv eeskätt ajaperioodist enne 25.07.2015. Alates sellest kuupäevast ei nähtu kohtule esitatud tõenditest, et oleks esinenud olukordi, mis võiks kirjeldada head suutlikust ise enda huve tagada.
12.Meditsiinilisest dokumentatsioonist nähtuvalt on kostja II ise kirjeldanud 07. – 30.09.2015 haiglaravi korral valvearstile (tl 8), et testaatori kognitiivsed võimed hakkasid alanema umbes 5 aastat tagasi, kui testaator jäi pensionile; tekkisid mäluhäired (kordas üht ja sama juttu, ei osanud esemeid nimetada); lisandusid nägemismeelepetted ja eksimised koduteel; paranoilised mõtted naabri suhtes; testaator oli saabunud poja elukohta aluspesu väel, põgenedes kellegi eest, saabudes ei osanud oma käitumist põhjendada; umbes aasta tagasi ei osanud enam lahendada sudokusid, mida varasemalt oli edukalt teinud; tekkisid loogikavead igapäevaelus; seisund halvenenud oluliselt 2015. a juulis-augustis, kui vähenes taiplikkus, eksis sageli koduteel, esinesid nägemismeelepetted ja paranoidsed luulumõtted. Seega on kostja II enda vastuväited hagile vastuolus tema enda poolt valvearstile esitatud teabega.
13.Eeltoodu pinnalt leidis kohus, et tõendamist on leidnud, et testaatoril esines testamendi tegemise ajal püsivalt raske psüühikahäire, mis mõjutas olulisel määral testaatori igapäevast toimimist ning mille tõttu ei suutnud ta valdavalt oma tegudest aru saada ega neid juhtida.
14.Testaatoril esinenud mäluhäirete puhul ei saa kohtu hinnangul rääkida testamendi tegemisest kui läbimõeldud otsusest, mis on kantud püsivast tahtest teha oma surma puhuks just need korraldused, mis 25.08.2015 tehtud said. Kohtu hinnangul ei piisa konkreetse tehingu tähendust ja mõju hõlmava arusaamisvõime jaatamiseks vaid toda hetke puudutavast piisavast arusaamisvõimest.
15.Kui vaadelda testaatori seisundit ainult konkreetsel testamendi tõestamise ajahetkel, siis võiks jõuda järeldusele, et testaator oli tõenäoliselt teovõimeline. Notar on põhjalikult dokumenteerinud oma tähelepanekuid testaatori teo- ja otsusevõime kohta (tl 7) ning notari ütlustes (tl 78) toodud küsimused olid kohased teo- ja otsusevõime kontrollimiseks. Samas
ei ole välistatud, et testaatori taoline adekvaatne seisund ei olnud pika kestusega ning tulenevalt ajapiirangust ei pruukinud kohtumise kestel ilmneda vaimse tervise häired, mis tegelikkuses esinesid.
16.Kui hinnata testaatori seisundit testamendi tegemise ajal lähima 13 päeva lõikes (19.08.2015 psühhiaatri vastuvõtt, 25.08.2015 testamendi tegemine, 31.08.2015 psühhiaatri vastuvõtt), siis on nii enne kui ka pärast testamendi tegemist kirjeldatud testaatori üha abitumaks ja taibutumaks muutuvat seisundit, episooditi esinevaid kuulmis- ja nägemismeelepetteid; samuti ei hinnanud raviarst testaatori seisundit piisavalt heaks, et iseseisvalt oma raviskeemi jälgida. Kui hinnata testaatori seisundit tehingu tegemise ajal veel pikema aja, näiteks kahe kuu lõikes (kuu enne ja kuu pärast testamendi tegemise aega), siis viitab üldine vaimsete võimete pilt veelgi enam püsivatele häiretele, mis olulisel määral testaatori toimetulekut halvendas.
17.14.09.2015 teostatud neuropsühholoogilise uurigu tulemuste kokkuvõttena (tl 8 pöördel) on märgitud: uuringu tulemustes väljendub mõõdukas kognitiivne düsfunktsioon kõikides hinnatud funktsioonides. Eeskätt on häiritud kõik mälufunktsioonid ning loogiliste seoste ja situatsiooni mõistmine, samuti tegevuse planeerimine ja organiseerimine, verbaalsed oskused ning visuaal-ruumilised võimed. Vaimse seisundi miniuuringu (MMSE) tulemus 13/30 viitab mõõdukale dementsusele. Uuringu tulemused viitavad aju orgaanilistele muutustele ning on omased eelkõige vaskulaarsele segatüüpi dementsusele.
18.Maakohus leidis, et kõik tõendid kogumis viitavad sellele, et testaator ei olnud 25.08.2015 testamendi tegemise ajal ja konkreetse tehingu suhtes teovõimeline. Seega kuulub hagi rahuldamisele. Kuna kohus on tuvastanud, et testaatoril oli testamendi tegemise ajal ja testamendi tegemise suhtes piiratud teovõime ning tegemist oli vaimsete võimete püsiva defitsiidiga, puudub vajadus käsitleda seda, kas testament võiks olla tehtud otsusevõimetu isiku poolt.
19.Kohus jättis hageja menetluskulud kostja II kanda ja kostja I menetluskulud tema enda kanda. Kohus mõistis kostjalt II hageja kasuks menetluskuluna välja 5896,80 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Apellatsioonkaebus
20.Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse kostja II, kes palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja II jätta hageja kanda.
21.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kohus menetluses kogutud tõendeid õigesti hinnanud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, kust nähtuks, et testaator ei olnud võimeline 25.08.2015 testamendi sõlmimisel oma tegude tähendusest aru saama. Kohtule on esitatud tunnistaja notar MV 20.04.2021 kirjalikud vastused kohtu küsimustele, mille kohaselt ei tekkinud notaril kahtlust testaatori võimest aru saada testamendi sisust ja selle õiguslikest
tagajärgedest. Kohtule on esitatud riiklikult tunnustatud ekspertide KE ja TK poolt koostatud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akt. Eksperdid asusid seisukohale, et ei saa välistada, et 25.08.2015 testamendi tegemise ajal oli testaator võimeline täiel määral aru saama ümbrusest, teiste isikute käitumisest ja kõnest, oli võimeline aktiivseks sõnaliseks suhtlemiseks, sh oma tahte väljendamiseks ning oli võimeline aru saama oma tegevuse iseloomust ja sotsiaalsest tähendusest, sh tagajärgedest, mis kaasnevad testamendi tegemisega. Kohtu poolt ekspertide järeldustega mittenõustumine on arusaamatu.
22.Hagi rahuldamiseks ei anna alust ka tunnistajana üle kuulutatud F ütlused. Tunnistaja ei näinud testaatorit 25.08.2015 ja seega tal puudub teave, millises vaimses seisundis oli testaator testamendi tegemise päeval. Üllatuslik on maakohtu hinnang SA Põhja-Eesti regionaalhaigla väljavõttele haigusloost, mis on koostatud perioodil 07.-30.09.2015 testaatori ravil viibimise põhjal. Tõend ei anna alust asuda seisukohale, et testaatori teovõime oli piiratud testamendi tegemise ajal.
23.Asjakohatu on maakohtu väide, et tõenditest ei nähtu, et testaatori vaimne seisund võimaldas ka pärast 25.08.2015 normaalset toimetulekut. Kohtuotsusest jääb arusaamatuks, mis õiguslikku tähendust omistab maakohus testaatori vaimsele seisundile pärast testamendi tegemist.
Vastused apellatsioonkaebusele
24.Hageja ja kostja I vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
25.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele (TsMS § 657 lg 1 p 2).
26.Asja materjalist nähtuvalt tegi testaator 02.06.2014 testamendi hageja kasuks. 25.08.2015 tegi testaator uue testamendi, milles tühistas 02.06.2014 testamendi ja määras oma vara pärijateks võrdsetes mõttelistes osades kostjad.
27.Kuigi kostja I ei ole apellatsioonkaebust esitanud, tuleb teda käsitleda kaasapellandina TsMS § 207 lg 3 ja § 639 lg 2 alusel.
28.PärS § 88 lg 7 sätestab, et kui testamendi tegemisel esines asjaolu, mis annab vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadusele aluse testamendi tühistamiseks, võib pärast pärandaja surma testamendi tühistada ka isik, kes oleks õigustatud pärima testamendi või selle osa kehtetuse korral. Testamendi tühistamiseks tuleb esitada hagi kohtusse. TsÜS § 8 lg 2 sätestab, et täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel
isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. TsÜS § 10 sätestab, et piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud ühepoolne tehing on tühine.
29.Pooled vaidlevad selle üle, kas testaator oli testamendi tegemise ajal teovõimeline. Maakohus leidis, et testaator oli testamendi tegemise ajal piiratud teovõimega.
30.TsMS § 232 lg 1 sätestab, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus tõendite hindamise reegleid, kui leidis, et on tõendatud, et testaator oli testamendi tegemise ajal piiratud teovõimega.
31.09.01.2015 testaatorile tehtud psühholoogilise uuringu kohaselt oli kontakt testaatoriga raskendatud, kuna halva mälu tõttu ei suutnud anda enda kohta informatsiooni. Sai instruktsioonidest aru pärast korduvaid lihtsustatud selgitusi. Tähelepanu ja kontsentratsioonivõime oluliselt alanenud. Intellektuaalne tase tugevasti langenud (tl 12). Testaatori haigusloo väljavõtte kohaselt on alates 2015.a testaatoril diagnoosiks segatüüpi dementsus Alzheimeri tõvest. Poja sõnul halvenes testaatori seisund tunduvalt alates juuliaugust, mil patsient oli muutunud taipamatuks, eksis tihti koduteel, nägemishallutsinatsioonid. 07.09.2015-30.09.2015 viibis testaator psühhiaatriahaiglas ja seal läbiviidud uuringu kohaselt esines testaatoril mõõdukas kognitiivne düsfunktsioon kõikides hinnatud funktsioonides. Eeskätt oli häiritud kõik mälufunktsioonid ning loogiliste seoste ja situatsiooni mõistmine, samuti tegevuse planeerimine ja organiseerimine, verbaalsed oskused ning visuaal-ruumilised võimed. Vaimse seisundi miniuuringu tulemus viitas mõõdukale dementsusele. PPA 30.03.2017 teate kohaselt registreeriti 20.07.2015 juhtum, kus Tallinnas XXX aeda tuli segaduses vanaproua (testaator), kes anti üle lapselapsele. 07.09.2015 registreeritud juhtum, kus Tallinnas XXX kirikusse tuli naisterahvas (testaator), kes rääkis, et teda jälitatakse. Testaator toimetati kliinikusse (tl 13). Tunnistajana ülekuulatud psühhiaater F ütluste kohaselt oli testaatoril dementsus, probleemid mäluga, taipamatus, samuti kuulmis- ja nägemismeelepetted. Ajaga haigus süvenes. Harju Maakohus määras 21.03.2021 määrusega testaatori suhtes postuumse kohtupsühhiaatria- kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi. Ekspertide KE ja TK 27.12.2021 ekspertiisiakti kohaselt on testaatoril alates 2014.a lõpust esinenud täpsustamata
äge segasusseisund (F05.9), mille puhul ei olnud tegemist püsiva psüühilise seisundi ja kognitiivse seisundi muutusega. Alates 11.05.2015 tuvastatud üldine ajusiseste ja -väliste vedelikuruumide laienemine ei põhjustanud temal selliseid püsivaid psüühikahäireid ja kognitiivseid defitsiite, mis oleks välistanud või piiranud tema võimet ümbrusest ja oma tegude iseloomust ja võimalikest tagajärgedest arusaamaks. Kuna täpsustamata ägedate segasusseisundite näol ei olnud tegemist püsivate psüühilise seisundi ja kognitiivsete võimete muutustega, siis ei saa välistada, et 25.08.2015 testamendi tegemise ajal oli ta võimeline täiel määral aru saama ümbrusest, teiste isikute käitumisest ja kõnest, oli võimeline aktiivseks sõnaliseks suhtlemiseks, sh oma tahte väljendamiseks ning oli võimeline aru saama oma tegevuse iseloomust ja sotsiaalsest tähendusest, sh tagajärgedest, mis kaasnevad testamendi tegemisega. Eksperdid KE ja TK andsid kohtuistungil ütlusi, et testaatori psüühiline seisund ja kognitiivne võimekus kõikus väga suurtes piirides. Ta oli ajuti väga tugevalt häiritud, kuid periooditi ka täiesti adekvaatne, mistõttu ei saa tema psüühilist seisundit hinnata dementsusena. Selgitades ekspertiisiakti järelduse erinevust testaatorile 2015.a jaanuaris pandud diagnoosist (dementsus), märkis KE, et eksperdil on oluliselt rohkem andmeid kasutada, kui kliinilises praksises töötaval arstil, kes näeb patsienti reeglina siis, kui viimasel on mingi probleem.
32.Ringkonnakohtu hinnangul on ekspertiisiaktiga tõendatud, et testaatoril ei olnud dementsust, vaid tal esines alates 2014.a lõpust täpsustamata äge segasusseisund (F05.9). Muud tsiviilasjas esitatud tõendid ei lükka ekspertide hinnangut ümber.
33.Maakohus ei nõustunud osaliselt ekspertide järeldusega selles, et testaatori psüühiline seisund ja kognitiivne võimekus kõikus, kuna selline kõikumine on tuvastav üksnes kuni 2015.a juuli lõpuni. Kolleegiumi hinnangul ei saa tõendite pinnalt väita, et pärast 2015.a juulit testaatori psüühiline seisund ja kognitiivne võimekus ei kõikunud. Ekspertiisiaktis väljatoodud terviseandmetest nähtub, et 16.09.2015 arsti sissekande kohaselt oli testaatori seisnud vahelduv – ajuti orienteerus ümbritsevas adekvaatselt, seejärel taas desorienteeritud. Ka 22. septembrile 2015 järgnevatel päevadel kirjeldati psühhiaatri poolt testaatori seisundit vahelduvana (ajuti orientatsioon parem, mõttekäik paremini jälgitav, seejärel taibutu).
34.Maakohus on samuti leidnud, et arvestades testaatoril esinenud mäluhäireid, ei saa rääkida testamendi tegemise ajal läbimõeldud otsusest, ning konkreetse tehingu tähendusest arusaamisvõime jaatamiseks ei piisa vaid toda hetke puudutavast arusaamisvõimest. Kolleegiumi hinnangul ei selgu maakohtu otsest, millele maakohtu seisukohad põhinevad. Esitatud tõenditest, sh ekspertiisiaktist, ei tulene, et testaatori mäluhäired välistasid püsivalt tegude tähendusest arusaamisvõime. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et tehingu tähendusest arusaamisvõime jaatamiseks ei piisa tehingu tegemise aega puudutavast arusaamisvõimest. TsÜS § 8 lg 2 kolmas lause sätestab, et täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada
või neid juhtida. Seega on oluline, ka isik sai konkreetse tehingu tegemise ajal konkreetse tehingu tähendusest aru.
35.Maakohus kuulas tunnistajana üle testamendi koostanud ja tõestanud notar MV. Kostja I on apellatsioonimenetluses seisukohal, et notari ütlused on lubamatu tõend, kuna tema, kui testaatori õigusjärglane, ei ole andnud nõusolekut notari ülekuulamiseks. Kolleegium ei nõustu kostjaga I. TsMS § 256 lg 2 p 1 sätestab, et selle isiku loata, kelle huvides saladuse hoidmise kohustus on kehtestatud, ei või tunnistajana üle kuulata esindajat tsiviil- või haldusasjas, kaitsjat kriminaal- või väärteoasjas ning notarit asjaolu suhtes, mis on saanud talle teatavaks ametikohustusi täites. Ringkonnakohus märgib, et antud juhul kuulati notar üle seonduvalt testaatori tervisliku seisundiga testamendi tegemisel. TsMS § 256 lg 2 p 1 mõtteks ei ole keelata notaril, pärast testaatori surma, ütluste andmist testaatori tervisliku seisundi kohta testamendi tegemise ajal. Ka notariaadiseaduse § 3 lõikest 3 tuleneb, et notar võib pärast testaatori surma avaldada andmeid testamendi olemasolu ja sisu kohta. Seega ei olnud notari ülekuulamiseks vaja kostja I nõusolekut. Lisaks ei saaks kostja I oma nõusoleku puudumisele tugineda, kuna ta ei esitanud tõendile vastuväidet maakohtus (TsMS § 333 lg 2). Seega saab notari ütluseid asja lahendamisel arvestada. Notar MV ütluste kohaselt küsis ta testaatorilt tema teo- ja otsusevõime tuvastamiseks küsimusi. Samuti palus notar tal oma sõnadega väljendada testamendis kajastatavad uued korraldused. Testaator sõnastas ise oma soovid, sealhulgas ka isikud, kelle kasuks ta testamendi teeb. Testaator väljendas selgelt oma soovi muuta olemasolevat testamenti. Testaator sai oma tegudest aru, teadis, et muudab oma viimast testamenti ja teadis täpselt, keda ta soovib näha oma vara pärijana. Kolleegium märgib, et ka testamendis on notar selgitanud, et testaator on teo- ja otsusevõimeline, ta kuuleb, saab kuuldust aru, loeb kirjalikku teksti ning vastab testamendi koostamise ajal esitatud küsimustele selgelt ja ühemõtteliselt. Seega järeldub nii notari ütlustest kui ka testamendis märgitud notari selgitusest, et testaator sai testamendi tegemise ajal testamendi sisust ja tähendusest aru. Notari ütlused on kooskõlas ka ekspertiisaktiga, mille kohaselt ei saa välistada, et testaator oli võimeline täiel määral aru saama oma tegude tähendusest. Kolleegiumi hinnangul ei lükka ka teised tõendid ümber ekspertiisiakti järeldust, et testaatori üldine psüühiline seisund ei välistanud seda, et testaator sai testamendi tegemise ajal oma tegude tähendusest aru.
36.Hageja ülesanne on tõendada, et testaator oli 25.08.2015 testamendi tegemise ajal piiratud teovõimega. Arvestades, et: 27.12.2021 ekspertiisiakti kohaselt oli testaatoril alates 2014.a lõpust esinenud täpsustamata äge segasusseisund (F05.9), mille puhul ei olnud tegemist püsiva psüühilise seisundi ja kognitiivse seisundi muutusega; et alates 11.05.2015 tuvastatud üldine ajusiseste ja -väliste vedelikuruumide laienemine ei põhjustanud testaatoril selliseid püsivaid psüühikahäireid ja kognitiivseid defitsiite, mis oleks välistanud või piiranud tema võimet ümbrusest ja oma tegude iseloomust ja võimalikest tagajärgedest arusaamast; et muud tõendid ei lükka ekspertiisiakti järeldust ümber; et tunnistajana ülekuulatud notar MV ütlustest nähtuvalt hindas ta testamendi tegemise ajal testaatori
teovõimet ja tema hinnangul sai testaator testamendi tegemisel aru tehingu tingimustest ja selle tagajärgedest – siis ei ole kolleegiumi arvates tõendatud hageja väide, et testaator oli testamendi tegemise ajal piiratud teovõimega. Samuti ei ole tõendatud, et testaator oli testamendi tegemise ajal otsusevõimetu. Eeltoodust tulenevalt on tõendamata ka testamendi tühisus ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
37.Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jäävad hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2).
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.