Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.06.2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-22-119997
Kohtuasi
TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagiavaldus XX vastu võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 28.04.2023 tagaseljaotsus ja 12.05.2023 täiendav otsus 28.04.2023 tagaseljaotsusele
Kaebuse esitaja ja liik
TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
122,51 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood 14304235), lepinguline esindaja Alla Žulinskaja Kostja: XX (isikukood xxxxxxxxxx)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.
2.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada.
4.Tühistada Pärnu Maakohtu 28.04.2023 tagaseljaotsus ja 12.05.2023 täiendav otsus 28.04.2023 tagaseljaotsusele osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude 72,10 eurot osas (resolutsiooni p 4) ja edasiulatuva viivisenõude võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas (resolutsiooni p 3), samuti menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni p 6). Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Pärnu Maakohtule.
2-22-119997 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab maakohus asja uuel läbivaatamisel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja) esitas 07.06.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XXlt (kostja) 337,89 euro saamiseks. 05.09.2022 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 29.09.2022 Pärnu Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 214,52 eurot, intressi 20,77 eurot, hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 96,64 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ja viivise alates 30.09.2022 kuni põhinõude (214,52 eurot) täitmiseni lepingujärgses määras, s.o 31,50 % aastas.
3.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid pooled 14.04.2020 tarbijakrediidilepingu nr 7061307101, mille alusel kostja soetas kauba maksumusega 292,69 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel 10.05.2020 – 10.04.2022. Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Laenuandja saatis 10.04.2021 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 25.04.2021 saatis laenuandja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Kuna kostjalt on tulnud laekumisi laenuandjale lepingu kehtivuse ajal põhiosa katteks 78,17 eurot, siis on põhivõla suurus 214,52 eurot (292,69-78,17). Pooled leppisid kokku intressimääras 31,50% aastas ning kostja kohustus tasuma intressi lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostjal on intressivõlgnevus alates 9. osamaksest 10.01.2021 kuni ülesütlemisele eelnenud 12. osamakseni 10.04.2021 kokku 20,77 eurot (5,63+5,34+5,05+4,75). Hageja selgitas 09.03.2023 menetlusdokumendis sissenõudmiskulude nõude kujunemist.
4.Hageja nõuab kostjalt viivist põhivõlalt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 26.04.2021 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 29.09.2022 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 31,50%, kooskõlas laenulepingu üldtingimuste p-ga 3.4 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 96,64 eurot. Edaspidi on hagejal õigus nõuda viivist põhinõudelt kuni selle tasumiseni alates 30.09.2022 lepingujärgses viivisemääras, s.o 31,50% aastas.
2-22-119997 Kostja vastuväited
5.Kostja hagiavaldusele vastust ei esitanud. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Pärnu Maakohtu 28.04.2023 tagaseljaotsusega rahuldati hagi osaliselt, mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 14.04.2020 tarbijakrediidilepingust nr 7061307101 tulenev põhivõlgnevus 214,52 eurot, intress 20,77 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 24,54 eurot ja viivis põhinõudelt 214,52 eurolt alates 30.09.2022 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja vastu viivise 72,10 euro väljamõistmiseks ning tulevikku suunatud viivisenõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtut ületavas osas. Maakohus jättis menetluskulud 16,79% ulatuses hageja ja 83,21% ulatuses kostja kanda.
7.28.04.2023 tagaseljaotsuse kohaselt menetles kohus asja tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 p-st 9 lihtmenetluses ning tegi kohtuotsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata.
8.04.05.2023 esitas hageja TsMS § 448 lg 41 alusel maakohtule taotluse täiendava otsuse tegemiseks.
9.Pärnu Maakohtu 12.05.2023 täiendava otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hageja nõue kostjalt põhivõlgnevuse 214,52 eurot, intressi 20,77 eurot ja sissenõudmiskulude 30 eurot väljamõistmiseks rahuldada (VÕS 396 lg 1, § 397 lg 1, § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 108 lg 1, § 1132 lg 2 p 1). Hageja hagiavalduses esitatud ja kostja poolt TsMS § 407 lg 1 kolmanda lause kohaselt omaksvõetud asjaoludel on hageja nõuded osaliselt eeltoodud ulatuses õiguslikult põhjendatud.
10.Poolte vahel sõlmitud viivisekokkulepe on tühine. Hagejal on õigus nõuda viivist üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu üldtingimused on tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 kohaselt, sest eelduslikult ei ole kostjaga lepingutingimusi eraldi läbi räägitud. Maakohus viitas VÕS § 101 lg 1 p-le 6, § 415 lg 1 esimesele lausele ja § 113 lg-le 1 ning märkis, et hageja nõutav viivis määraga 31,5% aastas ületab seadusjärgset viivisemäära hagiavalduse esitamise seisuga 3,9375 korda ning alates 01.01.2023 seisuga kolm korda. Tegemist on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega. Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt RKTKo 14.06.2005, 3-2-1-66-05, p 24). Seega on hagejal õigus kostjalt nõuda hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist perioodi 26.04.2021 kuni 29.09.2022 eest 24,54 eurot. Samuti saab viivisekokkuleppe tühisuse tõttu nõuda viivist põhinõudelt alates 30.09.2022 kuni põhinõude täitmiseni üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus
11.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis sissenõutavaks muutunud viivisenõude rahuldamata 72,10 euro osas, ja osas, milles maakohus jättis osaliselt rahuldamata edasiulatuva viivise nõude. Hageja vaidlustas ka
2-22-119997 menetluskulude jaotuse. Hageja palub teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
12.Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi (TsMS § 442 lg 8), jättes hageja esitatud osade väidete osas seisukoha võtmata.
13.VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause koostoimes tuleb lugeda tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, kui see on kõrgem VÕS § 113 lg 1 teises lauses viidatud määrast. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1120-08 selgelt väljendanud seisukohta, et tarbijakrediidilepingu puhul on võlausaldajal õigus nõuda viivist samas suuruses, mis on lepingus kokku lepitud intressimäär (juhul, kui see on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär).
14.Käesoleval juhul on poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr. Ühtlasi on ka lepingus kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokku lepitud intressimäär. Seetõttu saab ja tuleb antud olukorras lugeda kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, s.o 31,50% aastas.
15.Käesolevas kohtuasjas ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohast, nagu maksimaalseks mõistlikuks viivisemääraks võiks lugeda 24% aastas ehk 0,06% päevas. Viidatud kohtuasjas esitatud Riigikohtu seisukohad ei ole kohaldatavad antud kohtuasjale põhjusel, et kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 oli tegemist õppeteenustasu hüvitamise lepinguga, mitte tarbijakrediidiga ning kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 ei olnud võimalik VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 koostoimes lähtuda lepingujärgsest intressimäärast, sest seda ei olnud lepingus kokku lepitud (kokku oli lepitud üksnes viivisemääras). Käesolevas tsiviilasjas on aga poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus intressimääras kokku lepitud, mistõttu tuleb lähtuda VÕS § 415 lg-st 1 ja § 113 lg 1 kolmandast lausest.
16.Juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida ka sama suures viivises või, juhul kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib kokkulepitud intressimäär viivisemäärana. Ka olukorras, kus laenu tingimustes kokku lepitud viivisemäär on tühine või viivisemäär tuleb tüüptingimustest ega saa seetõttu olla õiguslik alus viivise nõudmiseks, tuleneb sama suur viivisemäär seadusest, s.o VÕS § 415 lgst 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatust (vt TlnRnKo 05.11.2019, 2-18-5981, p 28; TlnRnKo 18.02.2021, 2-19-134971, p-d 22-23; TlnRnKo 19.04.2021, 2-20-110475, p-d 23-24; TlnRnKo 03.06.2021, 2-20-117378, p 16).
17.Antud juhul ei ole kostja taotlenud viivisemäära või väljamõistetava viivise summa vähendamist. Kuivõrd tagaseljaotsuse tegemise eelduseks on asjaolu, et kostja ei ole hagile vastanud, ei saa kohus tagaseljaotsust tehes ise VÕS § 113 lg-t 8 kohaldada ega viivise suurust piirata.
18.Kuivõrd hagi kuulub täies ulatuses rahuldamisele, siis kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
19.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu tagaseljaotsus tuleb vaidlustatud viivise osas TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ning § 657 lg 2 alusel
2-22-119997 tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata ka menetluskulude jaotuse osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
20.Esiteks märgib ringkonnakohus, et käesolev asi oli lihtmenetluse asi, milles maakohus ei andnud luba edasikaebamiseks. TsMS § 405 lg 1 esimese lause alates 01.01.2022 kehtiva redaktsiooni järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 214,52 eurot, intressi 20,77 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 96,64 eurot ning sissenõudmiskulud 30 eurot. Seega ei ületanud hageja põhinõue kostja vastu 3500 eurot ega koos kõrvalnõuetega 7000 eurot ning tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kuigi käesoleval juhul on maakohus otsuses märkinud, et ta ei anna luba otsuse edasikaebamiseks, siis kuna kolleegium leiab, et maakohus on kohaldanud selgelt valesti materiaalõiguse normi ja rikkunud menetlusõiguse norme, võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse.
21.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse resolutsiooni p 4, millega maakohus jättis osaliselt rahuldamata hageja viivisenõude summas 72,10 eurot, samuti resolutsiooni p 3 osas, milles maakohus jättis rahuldamata edasiulatuva viivisenõude võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas. Hageja vaidlustas ka otsuse resolutsiooni p 6, millega jäeti menetluskulud osaliselt hageja kanda.
22.TsMS § 646 kohaselt võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (§ 656 lg 1). Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus eksis viivisenõuet käsitledes materiaalõiguse normide tõlgendamisel ja kohaldamisel. Maakohus jättis tähelepanuta tarbijakrediidilepingule kohalduva VÕS § 415 lg 1 ja seetõttu ekslikult kohaldamata VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses viidatud viivisemäära. Seejuures rikkus maakohus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), kui jättis käsitlemata hageja väited lepingus kokkulepitud intressimäära ja kohalduva viivisemäära kohta ning põhjendamata, miks ta neid asjakohaseks ei pea või nendega ei nõustu. Seega on maakohus rikkunud TsMS § 656 lg 1 p 5, jättes hageja esitatud väidete osas täielikult seisukoha võtmata ning kohtuotsuse seega põhjendamata.
23.Nimelt on hageja 29.09.2022 hagiavalduses (dtl 22–26) oma viivisenõuet esitades tuginenud VÕS § 113 lg 1 esimesele ja kolmandale lausele. Hageja märkis, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seejärel selgitas hageja, et ta nõuab lepingu alusel viivist põhivõlalt
2-22-119997 214,52 eurot alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 26.04.2021 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 29.09.2022, lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 31,50% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste p-ga 3.4 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja esitas viivise arvestuse ja nõudis viivist kokku 96,64 eurot. Samuti nõudis hageja edasiulatuvalt viivist kogu põhinõudelt, s.o 214,52 eurolt, alates 30.09.2022 kuni kohase tasumiseni lepingujärgses viivisemääras 31,50% aastas (TsMS § 367). Hageja tugines Riigikohtu selgele seisukohale, et laenuandjal on õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKo 3-2-1-120-08, p 12).
24.Praegusel juhul oli laenulepingus kokkulepitud intressimäär 31,50% aastas. Seega oli tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Maakohus viitas Riigikohtu 14.06.2005 otsusele asjas 3-2-1-66-05 (p 24), mis aga ei käsitle tarbijakrediidi olukorda ega ole oma järelduse osas – eelduslikult on tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära – käesoleval juhul asjakohane. Maakohus ei ole samal ajal põhjendanud, miks ei ole asjas kohaldatav VÕS § 113 lg 1 kolmas lause, kuigi Riigikohus ei ole muutnud eelmises p-s viidatud otsuses 3-2-1-120-08 väljendatud seisukohti. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses viidanud ka sellistele asjaoludele, millega võiks kaasneda laenulepingus sisalduva intressimäära kokkuleppe või kogu lepingu tühisus. Muuhulgas ei ole maakohus tuvastanud, et krediidi kulukuse määr ületaks VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri. Arvestades, et kostja ei ole viivise vähendamist ka taotlenud, ei oleks maakohus saanud viivist omal algatusel vähendada ega piirata edasiulatuva viivisenõude suurust.
25.Eeltoodud maakohtu eksimused annavad aluse vaidlustatud otsuse tühistamiseks osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus, ei saa ringkonnakohus aga teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. TsMS § 646 alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohtul ei ole praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on põhjendatud ja menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ning § 657 lg 2 järgi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.
26.Kuivõrd asi saadetakse TsMS § 646 alusel maakohtule uueks läbi vaatamiseks üksnes kaebuse põhjal menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, siis ei ole ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (TsMS § 641 lg 1, RKTKo 24.01.2018, 2-13-56825, p 11).
27.Ringkonnakohtul tuleb ka tagaseljaotsuse tühistamisel arvestada apellatsioonkaebuse piiridega (TsMS § 651 lg 1). Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt. Eelnevast tulenevalt tuleb
2-22-119997 maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 72,10 eurot ja rahuldamata hageja edasiulatuva viivise nõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas.
28.Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja saadetakse maakohtule osaliselt uueks läbivaatamiseks, tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi esimese astme kohus asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.