PARKIT OÜ hagi N. T. vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmise nõudes 47,40 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised esindajad
Menetluse liik
ja
nende
Hageja: PARKIT OÜ (registrikood 12135716, asukoht Turu tn 2, Tartu) Hageja esindaja: vandeadvokaat Maano Saareväli (e-post [email protected]) Kostja: N. T. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxx, e-post xxx)
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada PARKIT OÜ hagi N. T. vastu.
2.Välja mõista N. T.lt PARKIT OÜ kasuks leppetrahv 35 eurot, sissenõudmiskulu hüvitis 1 euro ja viivis 8,60 eurot.
3.Välja mõista N. T.lt PARKIT OÜ kasuks viivis põhinõudelt (35 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 31.01.2023 kuni põhinõude täitmiseni.
4.Jätta menetluskulud N. T. kanda.
5.Välja mõista N. T.lt PARKIT OÜ kasuks menetluskulu 475 eurot.
Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb N. T.l tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.PARKIT OÜ (hageja) esitas Pärnu Maakohtule 01.12.2022 maksekäsu kiirmenetluse avalduse N. T. (kostja) vastu 46 euro väljamõistmiseks. Kostja esitas makseettepanekule 06.12.2022 vastuväite. Pärnu Maakohtu 10.01.2023 määrusega anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 31.01.2023 Harju Maakohtule hagi kostja vastu võlgnevuse 35 euro, sissenõudmiskulu 1 euro, viivise 8,60 euro ja edasiulatuva viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse asjaolude kohaselt oli kostja sõiduki numbrimärgiga XXXXXX (sõiduk) omanik/vastutav kasutaja leppetrahvi väljastamise ajal. Sõiduk oli pargitud Mahtra 20, Tallinn territooriumi parklasse, kus on kehtestatud parkimistingimused, mille kohaselt on parkimine Mahtra 20, Tallinn territooriumil lubatud üksnes sellekohase kirjaliku loa olemasolul, kui luba on eksponeeritud parkival sõidukil nähtaval kohal. Parkla territooriumile on paigaldatud infotahvlid, mis sisaldavad lepingu tüüptingimusi sõiduki parkimiseks. Sõidukil XXXXXX parkimisluba eksponeeritud ei olnud. Hageja poolt kehtestatud parkimistingimuste kohaselt loetakse sõiduki parklasse sisenemisel sõidukijuhi ja parklaoperaatori vahel sõlmituks leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat parkimistingimustes ettenähtud tingimustel. Parkimistingimused on näidatud infotahvlil parklas. Kui sõidukijuht pargib sõiduki või liikleb parklas eirates parkimistingimustes sätestatud korda, on sõidukijuhil kohustus tulenevalt parklaoperaatori nõudmisel tasuda leppetrahvi summas kuni 35 eurot.
3.Sõiduk pargiti Mahtra 20, Tallinn territooriumile parkimistingimuste vastaselt 30.12.2019. Kostjale on koostatud leppetrahv nr 20440015865 summas 35 eurot. Kostjat oli teavitatud leppetrahvinõude esitamisest leppetrahvi kviitungi asetamisega sõiduki XXXXXX kojamehe vahele. Leppetrahvi maksetähtaeg oli 14 päeva. Leppetrahv summas 35 eurot on kostja poolt jäetud tasumata. Kuna kostja on leppetrahvi tasumisega viivituses, nõuab hageja kostjalt ka viivist perioodi 14.01.2020-30.01.2023 eest summas 8,60 eurot, edasiulatuvat viivist alates 31.01.2023 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning sissenõudmiskulu 1 euro, mis on tekkinud seoses liiklusregistrist sõiduki omaniku andmete saamisega. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited
4.Kostja esitas koos kajaga 31.03.2023 vastuse hagile, milles märkis, et hagis märgitud trahv on tasutud. Sõiduk oli tema abikaasa X kasutuses ja kostja abikaasa maksis trahvi samal päeval. Hageja ei ole kostja ega tema abikaasaga kolme aasta jooksul ühendust võtnud. Kohtuotsuse põhjendused
5.Kohus, tutvunud asja materjaliga, sh uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
6.Kohus tuvastas asja lahendamiseks järgmised asjaolud:
6.1.Kostja oli sõiduki registreerimisnumbriga XXXXXX omanik/vastutav kasutaja leppetrahvi väljastamise ajal (dtl 34).
6.2.Mahtra 20, Tallinn parklas oli nähtav parkimistahvel parkimistingimustega, mille kohaselt võis seal parkida üksnes KÜ mahtra 20 kirjalikul loal (dtl 32).
6.3.Sõiduk registreerimisnumbriga XXXXXX oli 30.12.2019 pargitud Mahtra 20, Tallinn parklas ja sõiduki kojamehe vahele jäeti leppetrahvinõue (dtl 27-30).
6.4.Hageja tegi päringu Transpordiametisse sõiduki registreerimisnumbriga XXXXXX andmete teadasaamiseks (dtl 34).
7.Mahtra 20, Tallinn territooriumi parkimisalal on kehtestatud parkimistingimused, mille kohaselt on parkimine Mahtra 20, Tallinn territooriumil lubatud üksnes sellekohase kirjaliku loa olemasolul, kui luba on eksponeeritud parkival sõidukil nähtaval kohal. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul saab hageja nõude aluseks olla VÕS (võlaõigusseadus) § 389, mille kohaselt tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. VÕS § 392 lg 1 sätestab, et kasutaja võib eset kasutada üksnes lepingus ettenähtud viisil, kokkuleppe puudumisel aga eseme olemusest või kasutamise eesmärgist tuleneval viisil. Kohtu hinnangul on tegemist tasuta kasutamise lepinguga, kuivõrd hageja hallataval parkimisalal võisid parkida üksnes parkimisluba omavad isikud. Parkimise eest ei pidanud parkijad, sh kostja, hagejale tasu maksma.
8.VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral sätestab VÕS § 101, mille lg 1 p 1 järgi on võlausaldajal muu hulgas õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Kohustuse täitmise nõude eeldusi täpsustab VÕS § 108. VÕS § 158 lg 1 on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma ja lg 2 kohaselt kohaldatakse leppetrahvi kohta sätestatut ka teole, mille lepingut rikkunud lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema.
9.Hageja heidab kostjale ette parkimislepingu alusel nõutud parkimisloa puudumist ja parkimisloa parkival sõidukil nähtaval kohal eksponeerimata jätmist, st lepingu rikkumist ja nõuab sellel alusel leppetrahvi. Hageja nõue on võimalik lahendada VÕS § 108 järgi. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Hageja nõude rahuldamise eelduseks on, et poolte vahel oli kehtiv leping, hagejal oli lepingust tulenev kohustus tasuda leppetrahvi, st et leppetrahvis oli kokku lepitud, leppetrahvi aluseks olevad asjaolud olid saabunud ja hageja teatas nõuetekohaselt kostjat leppetrahvist, ning et kostja rikkus leppetrahvi tasumise kohustust.
10.Esmalt analüüsib kohus, kas poolte vahel oli kehtiv leping. Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (VÕS § 9 lg 1). Pakkumus on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud (VÕS § 16 lg 1). Nõustumus on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping (VÕS § 20 lg 1). Riigikohus on seisukohal, et
parkimislepingu võib sõlmida tahteavalduste vahetamise teel selliselt, et parkimiskorraldaja avaldab lepingu sõlmimise tahet parkimistingimusi väljendavate infotahvlitega ja teine pool annab nõustumuse teoga ehk parklasse parkimisega (Riigikohtu 20.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10, p 14). Kohus tuvastas hageja poolt esitatud fotodega, et hageja opereeritavas parklas oli nähtav parkimistahvel, millelt nähus, et tegemist on parkimisalaga, kus parkimisõiguse annab üksnes parkimisluba. Hageja poolt avaldatud parkimistahvel oli kohtule esitatud foto põhjal parklasse sisenedes selgelt nähtav. Hageja esitas tõendid parkimistahvli olemasolust. Tegemist on püsiva liiklusmärgiga. Hagis esitatud asjaoludel ja hageja poolt esitatud tõendite põhjal loeb kohus parkimislepingu sõlmituks hageja ja kostja vahel 30.12.2019 Mahtra 20, Tallinn parklas parkimisel.
11.Riigikohus on 26.01.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-82-16 punktis 24 leidnud, et kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), ja lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema parkimise korraldaja, on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine auto omaniku või vastutava kasutaja kontrolli all ja parkimise korraldajal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu leiab kolleegium, et tõendamiskoormis tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning autojuhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda auto omanikku või vastutavat kasutajat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik (vt Riigikohtu 25.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 31). Vastavalt Riigikohtu seisukohtadele on parkimise korraldajal õigus eeldada, et sõidukijuhiks ja seega ka parkimislepingu pooleks on sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning selle eelduse saab sõiduki omanik või vastutav kasutaja ümber lükata (Riigikohtu 23.03.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 11). Kohus tuvastas, et kostja oli parkimise ajal pargitud sõiduki omanik. Kostja väitel kasutas hagis märgitud kuupäeval temale kuuluvat sõidukit tema abikaasa. Juhul, kui kostjale kuuluvat sõidukit kasutas kolmas isik, on kostja kohustuseks tõendada, kes konkreetselt füüsilise isikuna sõidukit hagis märgitud ajal ja kohas parkis. Vastasel juhul tuleb lugeda parkimislepingu pooleks sõiduki omanikku/vastutavat kasutajat (nt vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-123200, p 41). Parkimislepingu täitmise eest vastutab kostja kui sõiduki omanik seni, kuni kostja ei ole vastutusest vabanemiseks tõendanud, et sõiduki parkis parkimisalale parkimistingimusi rikkudes tema abikaasa, kes vastutab sel juhul leppetrahvinõude tasumise eest. Seega parkimislepingute täitmise eest vastutab kostja kui sõiduki omanik, kuni ta ei tõenda vastupidist. Kostja ei ole vastupidist tõendanud.
12.Parkimisala tüüptingimuste (dtl 31) p 1 kohaselt sõlmitakse leping hageja ja sõiduki kasutaja vahel. Liiklusseaduse normidest tervikuna nähtub, et kasutaja on nii isik, kes sõidukit tegelikult kasutab, kui ka see, kes on kantud kasutajana liiklusregistrisse. Parkimislepingu teine pool on sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning selle eelduse peab ümber lükkama kostja, tegeliku juhi või kasutaja isikut esile tuues ja vaidluse korral ka tõendades. Kostja ei ole tõendanud, et hagiavalduses märgitud ajal kasutas sõidukit keegi teine. Seega tuleb parkimisleping lugeda sõlmituks hageja ja kostja vahel.
13.Järgmisena analüüsib kohus, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvi maksmist. Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (VÕS § 158 lg 1). Kohus tuvastas, et parkimislepingu tingimustes oli märgitud, et lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda leppetrahvi kuni 35 eurot. Lepingu kohaselt oli parkimisteenuse kasutaja kohustatud eksponeerima parkival sõidukil nähtaval kohal parkimisloa Mahtra 20, Tallinn parkimisalal
parkimiseks. Kostja sõiduk oli pargitud 30.12.2019 hageja parkimisalale, kuid sõidukil puudus nähtaval kohal vajalik parkimisluba. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid asjaolule, et sõiduk pargiti parkimisalale ilma vajalikku parkimisluba sõidukil nähtaval kohal eksponeerimata. Seega rikkus kostja hagejaga sõlmitud parkimislepingut, jättes parkimisloa sõidukil nähtaval kohal eksponeerimata. Parkimislepingu rikkumise puhuks oli ette nähtud leppetrahv, mistõttu oli hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi.
14.Kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab (VÕS § 159 lg 2). VÕS § 159 lg-s 2 sisalduva terminiga "mõistlik aeg" tähistatakse määratlemata õigusmõistet ja seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades (vt Riigikohtu 29.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13). Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt Riigikohtu 21.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16; kokkuvõtvalt Riigikohtu 09.05.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18005, p 13 esimene lõik).
15.Tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti (TsÜS § 68 lg 1). Seadus ei reguleeri leppetrahvist teavitamise viisi. Kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1 ls 1). Kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (TsÜS § 70). Selleks, et lepingut rikkunud isik kannaks TsÜS § 70 järgi tahteavalduse kättesaamisega seotud riski, peab tahteavalduse tegija tõendama, et ta on tahteavalduse väljendanud ning valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (vt Riigikohtu 14.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-17, p 13). Seega peab hageja tõendama, et ta on valinud tahteavalduse edastamiseks mõistliku viisi. Riigikohus on seisukohal, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasi kojamehe vahele, on mõistlik viis tahteavalduse edastamiseks (Riigikohtu 05.06.2019 otsus tsiviilasjas 2-17117146, p 12). Riigikohus on täiendavalt märkinud, et kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks, kuid praegusel juhul ei ole kohus selliste erandlike asjaolude esinemist tuvastanud.
16.Kostja väidab, et hageja ei ole kostja ega tema abikaasa poole leppetrahvinõudega pöördunud. Kohus tuvastas, et hageja jättis kostja sõiduki esiklaasile kojamehe vahele leppetrahviteatise vahetult pärast rikkumise tuvastamist. Esiklaasile kojamehe alla jäetud teatisel märgitu täpset sisu ei ole võimalik toimikus olevate fotode põhjal küll tuvastada, kuid kohtu hinnangul ei ole alust kahelda, et leppetrahviteatisel sisaldus sama leppetrahvinõue, mis on tõendina lisatud hagile. Hagejal oleks ka objektiivselt raske sarnastes olukordades oma väiteid teatise sisu osas paremini tõendada. Vähemalt nõuaks see ilmselt ebamõistlikke ja senises kohtupraktikas ebavajalikuks peetud kulutusi. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et hageja valis leppetrahvinõudest teatamisel tahteavalduse edastamiseks TsÜS § 70 mõttes mõistliku viisi ning on teatanud kostjale leppetrahvinõudest VÕS § 159 lg 2 järgi mõistliku aja jooksul.
17.Kostja väidab, et leppetrahv on tema abikaasa poolt samal päeval, mil see väljastati, tasutud ning on esitanud selle tõendamiseks maksekorralduse (dtl 71, 79). Esitatud maksekorraldusest nähtuvalt on X teinud 30.12.2019 hageja arveldusarvele makse summas 35 eurot selgitusega „trahvi parking“. Kohus on seisukohal, et esitatud maksekorraldusest ei ole võimalik tuvastada, milline parkimistrahv on tasutud. Maksekorraldusel ei ole märgitud viite- ega leppetrahvinumbrit, sõiduki registreerimisnumbrit ega muid makse identifitseerimist võimaldavaid andmeid, mille alusel saaks lugeda, et kostja on hagis märgitud leppetrahvi tasunud. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuks, et kohtule esitatud maksekorraldusega on tasutud just konkreetne leppetrahv. Kostja abikaasa võis tasuda mistahes parkimistrahvi ka kellegi kolmanda isiku eest. Hageja puhul on tegemist parkimise korraldajaga, kes vormistab päevas hulgaliselt leppetrahvinõudeid (sh üldjuhul vaidlusaluse leppetrahvinõudega samas summas, s.o 35 eurot), mistõttu on nõustub kohus hageja seisukohaga, et hagejal on faktiliselt võimatu siduda ilma igasuguste identifitseerimist võimaldavate makserekvisiitideta tehtud makset konkreetse leppetrahviga. Leppetrahvinõudel (dtl 27) toodud makseinfo kohaselt tuli maksekorralduse selgituses märkida leppetrahvinõude number ja auto registreerimise number ning juhitud tähelepanu, et maksekorraldusel leppetrahvinõude numbri märkimata jätmisel on hagejal õigus mitte lugeda leppetrahv tasutuks. Olukorras, kus maksekorraldusel ei ole märgitud leppetrahvinõude numbrit, viitenumbrit, sõiduki registreerimisnumbrit ega mistahes muid andmeid, mis võimaldaksid makset siduda vaidlusaluse leppetrahvinõude tasumisega, jääb kostja kanda risk, et makset ei ole võimalik konkreetse leppetrahviga siduda ja makset ei saa lugeda leppetrahvinõude nr 20440015865 tasumiseks. Seega asub kohus seisukohale, et vaidlusaluse leppetrahvi tasumine ei ole tõendatud. Kostja rikkus kostja lepingust tulenevat rahalist kohustust maksta leppetrahvi ja hageja võib nõuda kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel.
18.VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Selline kokkulepe võib VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi olla tüüptingimusena ebamõistlikult kahjustav ja sama paragrahvi esimese lõike alusel ka tühine, kui ette nähtud leppetrahvi summa on ebamõistlikult suur (vt ka Riigikohtu 25.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 36). Käesoleval juhul ei ole kohus tuvastanud asjaolusid, et kostja parkimisala tingimustes märgitud leppetrahv kuni 35 eurot iga rikkumise kohta on ebamõistlikult suur. Parkimistingimuste täitmata jätmise korral peab hageja astuma samme pargitud sõiduki omaniku või vastutava kasutaja väljaselgitamiseks, tema kontaktandmete leidmiseks ja temalt leppetrahvi sissenõudmiseks. Mõistlik leppetrahv katab parkimislepingu puhul kohtu hinnangul seega parklat haldava ettevõtte tavapärased kulutused sõiduki parkinud isiku, sõiduki omaniku või vastutava kasutaja leidmiseks. Täitmisele sundimise eesmärgiga kokku lepitud leppetrahv peab suuruse poolest olema selline, et see motiveeriks rikkujat oma kohustust täitma. Kokkuvõtvalt ei ole kuni 35 euro suurune leppetrahv kõnealuse parkimisala puhul VÕS § 42 lg 3 p 5 tähenduses ebamõistlikult suur. Ka kohtupraktikas on peetud leppetrahvinõuet 30 eurot ja ka 50 eurot mõistlikuks ning seda ka aladel, kus parkimisõiguse annab üksnes vastav parkimisluba (vt nt Riigikohtu 06.12.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430, p-d 14-15.2; Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-117146 jpt). Leppetrahv 35 eurot ei ületa nimetatud summasid, mistõttu ei ole tegemist ebamõistlikult suure leppetrahviga. Poolte vahel oli sõlmitud leping, mida kostja rikkus. Hagejal on kostja vastu 30.12.2019 Mahtra 20, Tallinn parkimisalal tekkinud leppetrahvinõue summas 35 eurot.
19.VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni
kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
20.Hageja nõuab kostjalt viivist summas 8,60 eurot perioodi 14.01.2020 – 30.01.2023 eest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Parkimistrahvis märgitu kohaselt tuli leppetrahv tasuda 14 päeva jooksul leppetrahvinõude määramise päevast alates (dtl 27). Hageja poolt kostjale 30.12.2019 väljastatud leppetrahv muutus seega sissenõutavaks 13.01.2020. Kuivõrd kostja on hagejale leppetrahvi tasumisega viivituses, on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 kohaselt. Seega on hageja nõue hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise osas põhjendatud summas 8,60 eurot.
21.Kohus leiab, et kuivõrd kostja on leppetrahvide tasumisega viivituses, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 8,60 eurot ning ka edasiulatuv viivis põhinõudelt alates 31.01.2023 kuni põhinõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
22.Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulu 1 euro. Sissenõudmiskulu puhul on tegemist tasuga, mida hagejal tuleb maksta Transpordiametile iga leppetrahvi kohta selle eest, et saada liiklusregistrist andmeid sõiduki omaniku või vastutava kasutaja kohta. VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kohus leiab, et sissenõudmiskulu 1 euro puhul on tegemist hagejale võla sissenõudmisega seoses tekkinud kahjuga. Hageja on teinud päringu Transpordiametisse sõiduki omaniku andmete kindlakstegemiseks, mille eest tuli tal tasuda 1
eurot. Seega on hagejale tekkinud seoses võlgnevuse sissenõudmisega kulu 1 euro, mis tuleb kostjalt välja mõista. Menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus
23.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna kohus rahuldas hagi, siis tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad menetluskulud kostja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi.
24.Hageja on välja toonud, et tema menetluskuluks on riigilõiv 100 eurot ning lepingulise esindaja kulu 450 eurot (dtl 94-95, 97).
26.Hageja on välja toonud, et tema esindaja tegi järgmised menetlustoimingud järgmise ajakuluga: Toimingud
Aeg (h)
04.04.2023 tutvumine tsiviilasja materjalidega e-toimikust ja kajale vastamine
1,25
04.05.2023 hageja lõppseisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamine 1,25 ja kohtule esitamine Kokku
2,5
27.Kohus leiab, et hageja poolt väljatoodud toimingud on kooskõlas menetluse käiguga, olid menetluses vajalikud, toimingutele märgitud ajakulu on mõistlik ning kooskõlas asja keerukusega.
28.Menetluskulude nimekirjale lisatud arvetest nähtuvalt osutas hageja esindaja talle õigusabiteenust tunnihinnaga 150 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus leiab, et õigusteenus tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta) ei ületa oluliselt keskmise sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu, mistõttu tuleb seda pidada põhjendatuks ja vajalikuks. Seega kujuneb hageja põhjendatud õigusabikuluks 375 eurot (2,5x150).
29.Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuluna 475 eurot (100 + 375).
30.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
31.TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Mölder kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.