Doneright OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo hagi Mindreks Grupp OÜ vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17. detsembri 2021. a kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja liik
Doneright OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo
19.jaanuari 2022. a apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Doneright OÜ (pankrotis, registrikood 12690547) pankrotihaldur Indrek Lepsoo, lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Saar Kostja Mindreks Grupp OÜ (registrikood 11378629), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anto Kasak
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 24. märtsi 2023. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 17. detsembri 2021. a kohtuotsus tühistada osas, millega jäeti Doneright OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo hagi Mindreks Grupp OÜ vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja tunnistada kehtetuks C, Doneright OÜ (pankrotis) ja Mindreks Grupp OÜ vahel 18. oktoobril 2016. a sõlmitud notariaalselt tõestatud ühishüpoteekide osalise vabastamise kokkuleppe, hüpoteegi võõrandamise lepingu ja tagatiskokkuleppe punktis 5 sisalduv Doneright OÜ (pankrotis) ja Mindreks Grupp OÜ vaheline tagatisleping, mille järgi on aadressil XXX, Tartu asuvale korteriomandile seatud hüpoteegiga tagatud kõik Mindreks Grupp OÜ nõuded Doneright OÜ (pankrotis) vastu, mis tulenevad Mindreks Grupp OÜ ja Doneright OÜ (pankrotis) sõlmitud laenulepingutest (notariaalakt notari ametitegevuse raamatus 2016. a nr 3503).
3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta Mindreks Grupp OÜ kanda.
4.Menetluskulude suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse jõustumist. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Doneright OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo (hageja) esitas tsiviilasjas nr 2-1716005 vastuhagi Mindreks Grupp OÜ (kostja) ja C (koos kostjad) vastu võlgniku ja kostjate vahel 18. oktoobril 2016. a sõlmitud ja notariaalselt tõestatud lepingu punktis 5 nimetatud tehingu (tagatiskokkulepe) kehtetuks tunnistamiseks. Maakohus eraldas vastuhagi tsiviilasjast nr 2-17-16005 iseseisvasse menetlusse.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid võlgnik ja kostjad 18. oktoobril 2016. a notariaalakti, millega C võõrandas kostjale Tartus aadressil XXX asuvat korteriomandit (registriosa nr XXXXXXXX) koormava esimese järjekoha hüpoteegi summas 50 000 eurot. Viidatud notariaalakti p-s 5 sisalduvas tagatiskokkuleppes leppisid lepinguosalised, eelkõige võlgnik ja kostja kokku, et alates lepingu tõestamise hetkest on vaidlusaluse hüpoteegiga tagatud kõik kostja nõuded võlgniku vastu, mis tulenevad kostja ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingutest, sh 18. augusti 2015. a laenulepingust.
3.Maakohtu 27. aprilli 2017. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-401 kuulutati välja võlgniku pankrot ja 13. juuni 2017. a määrusega nimetati hageja võlgniku pankrotihalduriks.
4.Kostja esitas võlgniku pankrotimenetluses nõude 294 006.57 eurot. Nõude aluseks oli mh
18.augusti 2015. a laenulepingust tulenev nõue summas 119 128.56 eurot, mida kostja palus 50 000 euro ulatuses tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgu nõudena, sest nõue on tagatud vaidlusaluse hüpoteegiga. Hageja vaidles nõuete kaitsmise koosolekul vastu kostja nõude rahuldamisjärgule ja tunnustas kostja I nõuet summas 294 006.57 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena. Kostja esitas 26. oktoobril 2017. a hagi hageja vastu 50 000 euro ulatuses nõude tunnustamiseks esimeses järgus (tsiviilasi nr 2-17-16005).
5.Hageja hinnangul kahjustab tagatiskokkulepe võlausaldajate huve, kuna sellega eelistati ühte võlausaldajat, st kostjat põhjendamatult teistele võlausaldajatele olukorras, kus võlgnik oli juba makseraskustes. Lisaks vaidlusalusele hüpoteegile koormasid korterit I enne 18. oktoobri 2016. a lepingu sõlmimist II järjekoha hüpoteek summas 60 000 eurot RLGL GROUP OÜ kasuks ja
2-18-14719 III järjekoha hüpoteek summas 20 000 eurot Satisfor OÜ kasuks. C avaldas tsiviilasjas nr 2-1710622, et võõrandas vaidlusaluse hüpoteegi kostjale, sest tema nõude täitmise tagamiseks ei olnud nii palju hüpoteeke vaja. C nõude rahuldamine võlgniku vastu oli võimalik võlgnikule kuulunud teise korteriomandi YYY arvelt. Ilma vaidlusalust hüpoteeki võõrandamata olnuks võimalik müügist saadud raha arvelt rahuldada teiste hüpoteegipidajate PankrS § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgus tunnustatud nõudeid vastavalt 4400 euro ja 20 000 euro ulatuses ning raha oleks jätkunud ka PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgus tunnustatud võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata või alternatiivselt tühistada võlgniku ja kostjate vaheline 18. oktoobri 2016. a notariaalakt tervikuna ning lugeda C nõue summas 35 000 eurot tunnustatuks võlgniku pankrotimenetluses esimeses järgus ja kohustada hagejat rahuldama tema nõue AÕS §-s 353 sätestatud põhimõtetel enne teisi võlausaldajate nõudeid.
7.Kostja hinnangul on tagasivõitmise korras tehingu tühistamise eeldused täitmata, kuna tagatiskokkuleppega ei kahjustatud võlausaldajate huve. Cl oli võlgniku vastu nõue summas 78 667.23 eurot. Enne tagatiskokkuleppe sõlmimist oli nõue tagatud kahe hüpoteegiga, mis koormasid kortereid ja mis oli võlgniku ainus vara. YYY korter müüdi pankrotimenetluses hinnaga 48 300 eurot ning XXX korter hinnaga 39 950 eurot. Pärast PankrS § 153 lg 2 alusel tehtud mahaarvamist oleks läinud võlausaldajate vahel jagamisele kokku 73 745.27 eurot. Seega, kui tehingut ei oleks tehtud, oleks rahuldatud ainult C nõue ning kõigi teiste võlausaldajate nõuded oleksid jäänud rahuldamata. Vaidlusaluse tehinguga loovutas C ühe tema kasuks seatud hüpoteekidest kostjale, mille tulemusel tekkis olukord, kus tema nõude saab rahuldada 39 787.23 euro ulatuses, mitte 73 745.27 euro ulatuses, aga kostja nõue saab rahuldatud 33 957.50 euro ulatuses. Tehingu tulemusel on halvenenud ainult C positsioon võlausaldajana. Samas ei saa rääkida tema huvide kahjustamisest, sest ta on teadlikult loovutanud tema kasuks seatud hüpoteegi kostjale.
8.18. oktoobri 2016. a tehingut tuleb käsitleda ühtse tervikuna. Hinnangut ei saa anda ainult tagatiskokkuleppele, asudes seisukohale, et kostja kasuks hüpoteegi kandmine on kahjulik, jättes seejuures hindamata, et sama tehinguga on hüpoteegi üleandmise eesmärgil C enda õigustest loobunud. Kui tühistatakse ainult tagatiskokkulepe, siis satuvad võlgnik ja teised võlausaldajad paremasse olukorda, kui nad oleksid olnud siis, kui tehingut ei oleks tehtud, sest teiste võlausaldajate nõuded saavad rahuldatud ulatuses, mis enne vaidlusaluse tehingu tegemist ei oleks olnud võimalik. Kui kohus tuvastab tagasivõitmise eelduste olemasolu, siis igal juhul ei ole tagasivõidetav ainult tagatiskokkulepe. Tagasivõitmise korras tuleb tühistada 18. oktoobri 2016. a leping tervikuna ning taastada tagasivõidetava tehingu tegemisele eelnenud olukord, muuhulgas peavad tagastama kõik tehingu osapooled tehingu alusel saadu. Kindlaks tuleb määrata kohtuotsuse täitmise kord.
9.C vaidles samuti hagile vastu. Menetluse edasine käik
10.Maakohus rahuldas 12. juuli 2019. a otsusega hagi. Kostjad esitasid sellele apellatsioonkaebuse.
2-18-14719
11.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. aprilli 2020. a otsusega maakohtu 12. juuli 2019. a otsuse, saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule ning rahuldas apellatsioonkaebuse.
12.Maakohus kohustas hagejat täpsustama C rolli tagatiskokkuleppes. 18. jaanuari 2021. a määrusega jättis Harju Maakohus hagi C osas läbi vaatamata. Maakohtu otsus ja põhjendused
13.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ning võttis vastu loobumise, millega kostja loobus taotlusest määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis ja kord. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning otsustas määrata menetluskulud kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
14.Maakohus lähtus järgmistest asjas tähtsust omavatest vaidlustamata asjaoludest: -
-
-
tsiviilasjas nr 2-17-401 kuulutati 27. aprilli 2017. a määrusega välja võlgniku Doneright OÜ pankrot; võlgniku pankrotihalduriks nimetati Indrek Lepsoo; tsiviilasjas nr 2-17-16005 rahuldati Harju Maakohtu 31. jaanuari 2020. a otsusega Mindreks Grupp OÜ hagi ja tunnustati hageja nõuet Doneright OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses 50 000 euro ulatuses PankrS § 153 lg 1 p-s 1 nimetatud rahuldamisjärgu nõudena; võlgnik ja Mindreks Grupp OÜ ning C sõlmisid 18. oktoobril 2016. a ühishüpoteekide osalise vabastamise kokkuleppe, hüpoteegi võõrandamise lepingu ja tagatiskokkuleppe, millega C võõrandas XXX, Tartu korterile seatud hüpoteegi summas 50 000 eurot hagejale ning võlgnik ja hageja leppisid kokku, et alates lepingu tõestamise hetkest on Tartus, XXX asuvale korterile seatud hüpoteegiga tagatud kõik hageja nõuded võlgniku vastu, mis tulenevad hageja ja võlgniku sõlmitud laenulepingutest, sh 18. augusti 2015 laenulepingust ning selle muudatustest ja lisadest;
18.oktoobri 2016. a sõlmitud notariaalselt tõestatud ühishüpoteekide osalise vabastamise kokkuleppe, hüpoteegi võõrandamise lepingu ja tagatiskokkuleppena pealkirjastatud lepingu punktis 5 sisalduvas tagatiskokkuleppes leppisid võlgnik ja Mindreks Grupp OÜ kokku, et alates lepingu tõestamise hetkest on vaidlusaluse hüpoteegiga tagatud kõik kostja nõuded võlgniku vastu, mis tulenevad kostja ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingutest, sh 18. augusti 2015. a laenulepingust (I kd, tl 6-11).
15.Maakohus märkis, et lepingust nähtuvalt sõlmiti tagatiskokkuleppe 18. oktoobril 2016. a ning ajutine haldur nimetati võlgnikule Harju Maakohtu 14. veebruari 2017. a määrusega, seega on tagatis antud kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Vaidlusalune tagatiskokkulepe 18. augusti 2015. a laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks sõlmiti 18. oktoobril 2016. a, seega juba varem tekkinud kohustuse täitmiseks. Muud tagatiskokkuleppes ning võlgniku ja kostja vahel sõlmitud laenulepingud on sõlmitud samuti enne tagatiskokkuleppe sõlmimist ning laenulepingutes tagatise andmist ette ei nähtud. Seega sõlmiti tagatiskokkuleppe juba tekkinud kohustuste täitmiseks.
16.Vaidlusalune lepingudokument, milles sisaldub ka tagatiskokkuleppe, sisaldab kolm iseseisvat ja erinevate pooltega tehingut:
2-18-14719 -
ühishüpoteekide osalise vabastamise kokkulepe, mille poolteks on Doneright OÜ (pankrotis) ja C (lepingudokumendi punkti 3); hüpoteegi võõrandamise leping, mille poolteks on C ja kostja (lepingudokumendi punkti 4.1 ja AÕS § 338 lg 2), tagatiskokkulepe, mille poolteks on lepinguosalised, eelkõige kostja ja Doneright OÜ (pankrotis) (lepingudokumendi punkt 5.1)
17.Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et võlausaldajate huve kahjustati ning 18. oktoobri 2016. a tehingu järgselt võlausaldajate olukord halvenes. Vaidlust ei ole, et Cl oli nõue võlgniku vastu 78 667.23 eurot. Pankrotimenetluses võõrandati korteriomand XXX, mille müügist laekus 39 950 eurot. Pandieseme asukohaga YYY müügist laekus 48 300 eurot, pankrotipessa laekus kokku 88 250 eurot. Nimetatu müügist saadud summast tuleb arvestada pankrotimenetluse kulude katteks 15%. Maakohus selgitas PankrS § 153 lg 2 sisu ning järeldas, et hageja käsitlus ja arvestus, et vähemalt 11 443.35 eurot jäi saamata pankrotimenetluses võlausaldajatel, ei ole õige.
18.8. aprilli 2021. a kohtuistungil esitas kostja taotluse, millega loobus kohtuotsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramisest. Maakohus võttis kostja loobumise vastu.
19.Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning otsustas määrata menetluskulud kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Apellatsioonkaebus
20.Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja tunnistada kehtetuks Doneright OÜ (pankrotis) ja Mindreks Grupp OÜ vahel 18. oktoobril 2016. a sõlmitud ning Tartu notar Paavo Uibopuu poolt notariaalselt tõestatud lepingu, mis on registreeritud notari ametitoimingute raamatus 2016. a nr 3503 all, punktis 5 toodud tehing (tagatiskokkulepe). Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kuigi hageja palub maakohtu otsuse tühistada, vaidlustab ta siiski vaid hagi rahuldamata jätmist.
21.Hageja käsitles apellatsioonkaebuses eelkõige seda, miks hageja leiab, et tagatiskokkulepe kahjustab Doneright OÜ (pankrotis) võlausaldajate huve. Ülejäänud hagi rahuldamise eelduste osas jäi hageja kõigi maakohtus esitatud väidete juurde.
22.Hageja märkis, et on tagatiskokkuleppe võlausaldajate huve kahjustavat mõju selgitanud
15.oktoobri 2018. a hagiavalduse tervikteksti punktides 2.8 kuni 2.10, 19. märtsi 2019. a menetlusdokumendi punktis 3, 16. septembri 2019. a apellatsioonkaebuse vastuse punktides 4.4 kuni 4.10, 6. aprilli 2020. a menetlusdokumendi punktides 2.2.2 kuni 2.2.5, 9. novembri 2020. a menetlusdokumendi punktis 3 ning 29. aprilli 2021. a menetlusdokumendi punktis 2., kuid maakohus ei ole nendega arvestanud. Käesolevas asjas tehtud ringkonnakohtu 17. aprilli 2020. a otsuse põhjendusi arvestades puudub vaidlus selle üle, et kui hinnata võlausaldajate huvide kahjustamist ainult tagatiskokkuleppe sisu alusel, siis tagatiskokkulepe kahjustab võlausaldajate huve. Seega on vaidluse all üksnes küsimus, kas tagatiskokkulepe kahjustab võlausaldajate huve ka siis, kui vaadata nö laiemat pilti (st kogu lepingudokumendi mõju).
23.Juhul, kui lepingudokumenti ei oleks sõlmitud, siis oleks Cle kuulunud hüpoteekidega tagatud nõude maksimaalne suurus olnud 74 787.23 eurot ning XXX ja YYY korteriomandite
2-18-14719 müügist laekunud rahast oleks vähemalt 11 443.35 euro ulatuses saanud rahuldada ka teiste võlausaldajate nõudeid. Pärast lepingudokumendi sõlmimist oli enne lepingudokumendi sõlmimist Cle kuulunud hüpoteekidega tagatud nõuete suurus võrdne hüpoteegisummadega (115 000 eurot). XXX ja YYY korteriomandite müügist laekunud rahast saab rahuldada ainult enne lepingudokumenti Cle kuulunud hüpoteekidega tagatud nõudeid (st C nõuet ja kostja nõuet, kui kohus seda tunnustab). Kõigi teiste võlausaldajate nõuded jäävad aga täielikult rahuldamata. Seega ilmneb, et tagatiskokkulepe kahjustab igal juhul Doneright OÜ (pankrotis) võlausaldajate huve.
24.Hageja heitis maakohtule ette, et järeldus, mille kohaselt puudub vaidlus selles, et C nõude suurus on 78 667.23 eurot, ei rajane poolte väidetel ega tõenditel. Lisaks, kuigi maakohus leidis, et lepingudokumendi sõlmimisele eelnenud ja selle sõlmimisele järgnenud olukorra võrdlemisel ei saa lähtuda PankrS § 153 lg-s 2 sätestatud pandipidaja kanda jääva kuluosa ülemmäärast, ei selgita maakohus, kuidas saaks teistsugusest kuluosa määrast lähtudes lepingudokumendi sõlmimise eelselt tekkida olukord, kus XXX ja YYY korteriomandite müügitulemi arvelt ei oleks üldse võimalik teiste võlausaldajate nõudeid rahuldada. Väiksema kuluosa määra arvestamisel muutuks küll summa, mille arvel on võimalik teiste võlausaldajate nõudeid rahuldada, kuid see summa ei oleks kunagi 0.
25.Arvestades, et maakohus oleks pidanud hagi rahuldama, oleksid pidanud jääma ka kõik menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude hageja kanda jätmine on ebaõige ka juhul, kui asuda seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Ka sellisel juhul tuleks menetluskulud jätte mitte hageja vaid Doneright OÜ (pankrotis) kanda tulenevalt PankrS § 541 lg 1 teisest lausest. Vastustaja seisukoht
26.Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning jätta menetluskulud kostja kanda.
27.Kostja nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ning jäi seisukohale, et tehingu osadeks jagamine ei ole lubatud ning tehing ei kahjustanud võlausaldajate huve.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
28.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel vaidlustatud osas tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Vastavalt muutub ka menetluskulude jaotus ja need jäävad kostja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
29.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool punktis 14 viidatud vaidlustamata asjaoludest. Ühtlasi ei ole vaidlustatud, et täidetud on tagatise andmise tagasivõitmise formaalne eeldus, et tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist (PankrS § 114 lg lg 1 p 2) ning sisulise eeldusena, et tagatiskokkuleppe sõlmiti juba tekkinud kohustuste täitmiseks (vrdl RKTKo 15. jaanuar 2014, nr 3-2-1-149-13 p 51). Lisaks on tagasivõitmise üldiseks eelduseks PankrS § 109 lg 1 järgi võlausaldajate huvide kahjustamine. Praegusel juhul on vaidluse keskmeks jätkuvalt küsimus, kas vaidlusaluse tagatiskokkuleppe sõlmimist saab pidada võlausaldajaid kahjustavaks tehinguks PankrS § 109 lg 1 tähenduses.
29.1.Ringkonnakohus juhtis asja esimest korda lahendades tähelepanu sellele, et võlausaldajate huvide kahjustamise väite kontrollimisel tuleb mh tuvastada, kas ja millised võlausaldajad olid võlgnikul vaidlusaluse tehingu tegemise ajal, kuidas tehing mõjutas võlausaldajaid ja miks saab võlausaldajate huve lugeda kahjustatuks (vrdl nt RKTKo
2-18-14719 13. november 2019, nr 2-16-18957, p 12.1). Samuti andis ringkonnakohus juhise, mille kohaselt tähendab käesoleval juhul võlausaldajate huvide kahjustamise hindamine eelkõige vastamist küsimusele, kas ilma 18. oktoobri 2016. a tehinguta oleks teiste võlausaldajate nõudeid peale kostjate saanud rahuldada suuremas ulatuses kui praeguses olukorras. Siinjuures tuleb hinnata C nõude tagatise vähenemist ja kostja nõudele tagatise andmist nende koostoimes. Selleks on vajalik tuvastada, kui suur hüpoteekidega tagatud nõue oli Cl võlgniku vastu ja kas selle eduka kaitsmise või tunnustamise korral jäänuks pärast rahuldamist (arvestades PankrS § 153 lg-tega 2–6) rohkem raha teiste võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Seejuures nõustus ringkonnakohus maakohtuga, et piisav on ka ühe võlausaldaja huvide kahjustamine.
29.2.Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus küll ringkonnakohtu varem antud juhiste järgi, kui suur hüpoteekidega tagatud nõue oli Cl võlgniku vastu, kui palju laekus pankrotivaraks olnud hüpoteegitud korteriomandite (aadressidega XXX ja YYY) müügist raha, kuid leidis, et pärast C nõude rahuldamist (arvestades PankrS § 153 lg-ga 2) teiste võlausaldajate nõuete rahuldamine hageja väidetud vähemalt 11 443.35 euro ulatuses võimalik ei ole. Samas ei nähtu otsusest konkreetseid andmeid ega arvestuskäiku, mille alusel maakohus antud järeldusele jõudis. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu põhjendused selliselt jälgitavad ega arusaadavad. Ringkonnakohus jääb seiskohale, et võlausaldajate huvide kahjustamise hindamiseks tuleb võrrelda vaidlusaluse tagatislepingu sõlmimisele eelnenud ning antud tehingu tegemisele järgnenud olukorda. Kui kahe olukorra võrdlemisel saab teha järelduse, et tehingu tegemise järgselt võlausaldajate nõudeid rahuldada ei saa või saavad need rahuldatud väiksemas määras, kui oleks see olnud võimalik enne tehingut, siis tuleb võlausaldajate huvide kahjustamist jaatada.
29.3.Vaidlust ei ole, et enne 18. oktoobri 2016. a kokkulepete sõlmimist olid võlgnikule kuulunud Võru18- 1 ja YYY korteriomandid koormatud järgnevate hüpoteekidega: XXX korteriomand oli koormatud: - Cle kuuluva I järjekoha ühishüpoteegiga (kaaskoormatud kinnistuks oli YYY korteriomand) hüpoteegisummaga 65 000 eurot; - Cle kuuluva II järjekoha ühishüpoteegiga (kaaskoormatud kinnistuks oli YYY korteriomand) hüpoteegisummaga 50 000 eurot; - RLGR GROUP OÜ-le kuuluva III järjekoha ühishüpoteegiga (kaaskoormatud kinnistuks oli YYY korteriomand) hüpoteegisummaga 60 000 eurot; - Satisfor OÜ-le kuuluva IV järjekoha hüpoteegiga hüpoteegisummaga 20 000 eurot. YYY korteriomand oli koormatud: - Cle kuuluva I järjekoha ühishüpoteegiga (kaaskoormatud kinnistuks oli XXX korteriomand) hüpoteegisummaga 65 000 eurot; - Cle kuuluva II järjekoha ühishüpoteegiga (kaaskoormatud kinnistuks oli XXX korteriomand) hüpoteegisummaga 50 000 eurot; - RLGR GROUP OÜ-le kuuluva III järjekoha ühishüpoteegiga (kaaskoormatud kinnistuks oli XXX korteriomand) hüpoteegisummaga 60 000 eurot; - Üürikorter OÜ-le kuuluva IV järjekoha hüpoteegiga hüpoteegisummaga 47 000 eurot. Vaidlust ei ole, et pankrotimenetluses müüdi korteriomand XXX, mille müügist laekus 39 950 eurot ja korteriomand YYY, mille müügist laekus 48 300 eurot. Pandiesemeks olnud korteriomandite müügist laekus kokku seega 88 250 eurot. Samuti ei ole vaidlust, et C nõuet tunnustati summas 74 787.23 eurot (vt ringkonnakohtu istungiprotokoll, II kd tl 175p, ajamärk 01:04:31), Satisfor OÜ nõuet tunnustati pandiga tagatud nõudena summas 20 000 eurot, Üürikorter OÜ nõuet tunnustati pandiga tagatud nõudena summas 47 000 eurot ning RLGR GROUP OÜ nõue jäi tunnustamata. Maakohus tuvastas, et Harju Maakohtu 31. jaanuari 2020.
2-18-14719 a otsusega tsiviilasjas nr 2-17-16005 rahuldati Mindreks Grupp OÜ hagi ja tunnustati praeguse asja kostja nõuet Doneright OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses 50 000 euro ulatuses PankrS § 153 lg 1 p-s 1 nimetatud rahuldamisjärgu nõudena.
29.4.PankrS § 153 lg 2 sätestab, et pandiga tagatud nõue rahuldatakse esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. Kolleegium nõustub hagejaga, et tulenevalt PankrS § 153 lg 1 p-ist 1 oleks XXX ja YYY korteriomandite müügist saadud raha arvel PankrS § 153 lg 2 sätestatud ulatuses rahuldatud eelkõige neid korteriomandeid koormavate hüpoteekidega tagatud tunnustatud pandipidajate nõudeid ning tehtud hüpoteegipidajatele järjekorras nende kasuks seatud hüpoteegi summale vastavaid väljamakseid, millest on PankrS § 146 lg 1 nimetatud väljamaksete katteks maha arvatud kuni 15% suurune osa (pandipidaja kulude kandmise osalemise maksimaalne võimalik ulatus). Arvestades, et PankrS § 153 lg-s 2 nähakse ette, millises proportsioonis arvutatakse pandipidaja kantud kulusid pankrotimenetluse kogukuludest ja sätestatakse ka piirmäär, millest rohkem pandipidaja kulusid ei kanna, olenemata tegelikust proportsioonist, saab olukorras, kus ei ole teada PankrS § 146 lg 1 nimetatud väljamaksete suurus, kindlaks teha maksimaalse võimaliku ulatuse, mis osas C osaleks pandipidajana menetluskulude kandmises. Kuna C nõue oleks pandieseme müügi tulemust arvestades võimalik rahuldada summas 74 787.23 eurot, siis on selle pandipidaja PankrS § 146 lg-s 1 märgitud väljamaksetes osalemise piirmäär 11 218.08 eurot (15% 74 787.23 eurost) ning väljamakstavaks osaks 63 569.15 eurot (vrdl RKTKm 4. november 2015, nr 3-2-1-34-15 p 22). Arvestades, et pandiesemeks olnud korteriomandite müügist saadi raha rohkem, kui C nõue 74 787.23 eurot, jääks teiste pandipidajatest võlausaldajate nõuete rahuldamiseks 13 462.77 eurot (=88 250-74 787.23), millest tuleb omakorda maha arvata pandipidaja PankrS § 146 lg-s 1 märgitud väljamaksetes osalemise piirmäär 2019.42 eurot. Seega, arvestades pandiesemeks olnud korteriomandite müügitulemit, saab PankrS § 146 lg-s 1 märgitud väljamaksete suuruseks olla kokku 13 237.50 (=11 218.08+2019.42) eurot. Eelnevast tulenevalt on lisaks Cle väljamakstavale osale 63 569.15 eurot, võimalik müügitulemist rahuldada 11 443.35 euro ulatuses XXX ja YYY korteriomandeid koormanud hüpoteekidega tagatud nõudeid Satisfor OÜ ja Üürikorter OÜ, nagu õigesti leiab hageja. Kolleegium ei nõustu kostjaga justkui jääks sellise arvestuse puhul C kanda rohkem kui 15% pankrotimenetluse kuludest, sest väljamaksete maksimaalsuurus moodustub nii C kui ka teiste pandipidajatel saada olevast müügitulemist mahaarvatavatest PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksest (11 218.08+2019.420=13 237.50).
29.5.Vaidlust ei ole, et pärast 18. oktoobri 2016. a kokkulepete sõlmimist olid võlgnikule kuulunud XXX ja YYY korteriomandid koormatud järgnevate hüpoteekidega: XXX korteriomand oli koormatud: - Mindreks Grupp OÜ-le kuuluva I järjekoha hüpoteegiga hüpoteegisummaga 50 000 eurot; - RLGR GROUP OÜ-le kuuluva II järjekoha ühishüpoteegiga (kaaskoormatud kinnistuks oli YYY korteriomand) hüpoteegisummaga 60 000 eurot; - Satisfor OÜ-le kuuluva III järjekoha hüpoteegiga hüpoteegisummaga 20 000 eurot. YYY korteriomand oli koormatud:
2-18-14719 -
Cle kuuluva I järjekoha hüpoteegiga hüpoteegisummaga 65 000 eurot; RLGR GROUP OÜ-le kuuluva III järjekoha ühishüpoteegiga (kaaskoormatud kinnistuks oli YYY korteriomand) hüpoteegisummaga 60 000 eurot; Üürikorter OÜ-le kuuluva IV järjekoha hüpoteegiga hüpoteegisummaga 47 000 eurot.
Arvestades, et pankrotimenetluses müüdi korteriomand XXX hinnaga 39 950 eurot, oleks võimalik selle korteriomandi müügitulemist rahuldada vaid kostja pandiga tagatud 50 000 euro suurune nõue, seejuures oleks PankrS § 146 lg 1 väljamakse suuruseks 5 992.50 eurot ning kostja saaks müügitulemist 33 957.50 eurot. Teiste pankrotivõlgniku võlausaldajate nõudeid XXX korteriomandi müügitulemi arvel rahuldada ei saaks. Arvestades, et pankrotimenetluses müüdi korteriomand YYY hinnaga 48 300 eurot, oleks võimalik selle korteriomandi müügitulemist rahuldada vaid C pandiga tagatud nõuet, seejuures oleks PankrS § 146 lg 1 väljamakse suuruseks 7245 eurot ning C saaks müügitulemist 41 055 eurot. Teiste pankrotivõlgniku võlausaldajate nõudeid YYY korteriomandi müügitulemi arvel rahuldada ei saaks. Ülaltoodust nähtub, et ka juhul, kui jätta pandiesemeks olnud korteriomandite müügitulemist PankrS § 146 lg 1 kulud maha arvamata, oleks enne 18. oktoobri 2016. a kokkulepete sõlmimist C nõue rahuldatud summas 74 787.23 eurot ja teiste XXX ja YYY pandipidajate nõudeid summas 13 462.77 eurot (Satisfor OÜ ja Üürikorter OÜ nõuded). Pärast 18. oktoobri 2016. a kokkulepete sõlmimist läheks XXX korteriomandi müügitulem täielikult kostja pandiga tagatud nõude katteks ja YYY korteriomandi müügitulem täielikult C pandiga tagatud nõude katteks, nagu leiab õigesti hageja. Kuna pärast 18. oktoobri 2016 lepingu sõlmimist ei ole võimalik teiste XXX ja YYY pandipidajate nõudeid summas 13 462.77 eurot rahuldada, nagu see olnuks võimalik enne lepingu sõlmimist, on selles ulatuses pankrotivõlgniku teiste võlausaldajate huve PankrS § 109 lg 1 mõttes kahjustatud. Seejuures ei ole olukorras, kus on tuvastatud, et ilma tagasivõidetava tagatislepinguta oleks saanud rahuldada võlausaldajate nõudeid suuremas ulatuses, määrav, kui suur summa oleks ilma tagasivõidetava tagatislepinguta pankrotivaras ja kui palju täpselt saaksid võlausaldajad rohkem raha.
29.6.Kolleegium märgib lisaks, et kohtulahendiga kostja nõude tunnustamine tagasivõitmist ei välista. Tagasivõitmise tagajärjel ei ole nõude tunnustamise saavutanud võlausaldajal õigust saada pankrotivarast väljamakseid, sest võlausaldaja nõude tunnustamisega seotud õigused lõppevad (RKTKm 23. veebruar 2023, nr 2-21-5718 p 17 ja seal viidatud kohtupraktika).
30.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et pankrotivõlgniku, kostja ja C vahelisi 18. oktoobri 2016. a kokkuleppeid ei ole võimalik eraldiseisvatena hinnata ning ainult tagatislepingu kehtetuks tunnistamine ei ole lubatud. Vaidlustatud ei ole maakohtu tuvastatut, et ühishüpoteekide osalise vabastamise kokkulepete, hüpoteegi võõrandamise lepingu ning tagatiskokkuleppena pealkirjastatud 18. oktoobri 2016. a notariaalselt tõestatud leping sisaldab pankrotivõlgniku ja C vahelist ühishüpoteekide osalise vabastamise kokkulepet (lepingu p 3); C ja kostja vahelist hüpoteegi võõrandamise lepingut (lepingu p 4.1 ja AÕS § 338 lg 2) ning pankrotivõlgniku ja kostja vahelist tagatiskokkulepet (lepingu punkt 5.1). Maakohus leidis õigesti, et kõik nimetatud kokkulepped on õiguslikult iseseisvad, st ühe kehtivus ei sõltu teisest. Praegusel juhul on C tasuta (lepingu p 4.3) üle andnud oma XXX korteriomandile seatud hüpoteegi kostjale. Arvestades, et kostja sõlmis pankrotivõlgnikuga uue tagatiskokkuleppe (lepingu p 5.1) saab eeldada poolte tahet varasem kokkulepe asendada. Seega hakkas hüpoteek tagama uue tagatislepingu järgi kostja nõudeid ja on õige, et C tagatis vähenes, kuid kuna ta ise võõrandas oma hüpoteegi ja oli tehinguga nõus, siis ei saa see teda kahjustada.
2-18-14719
Riigikohus on leidnud, et tagatislepingu tagasivõitmise alused ei piirdu erisättes (PankrS § 114) sätestatuga, vaid selle saab võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu tunnistada ka üldsätte (PankrS § 110 lg 1) alusel (RKTKo 15. jaanuar 2014, nr 3-2-1-149-13 p 37). Kolleegiumi hinnangul saab praegusel juhul tagasivõitmise alusel kehtetuks tunnistada just tagatislepingu, kuna võlausaldajaid kahjustab eelkõige tagatiskokkulepe arvestades, et võlgnik pärast tagatise andmist tagatisele vastavat raha ei saanud (PankrS § 114 lg 2, vt ka Kõve. V, Lillo, L. Kinnisasjaõigus. Käsiraamat, Kirjastus Juura Tartu 2023, lk 372).
31.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et tagatislepingu tagasivõitmise välistab 18. oktoobri 2016. a notariaalselt tõestatud lepingu p 9.4, mis sätestab, et ühte kinnistusraamatu kannet ei ole võimalik teha ilma teiseta. Nagu märgitud tuleb tagatiskokkulepet selle kehtivuse hindamisel eristada hüpoteegi loovutamise (asjaõiguslikust) kokkuleppest. Kuigi tagatiskokkulepe on õiguslikult ühendatud hüpoteegiga, ei ole õige lugeda tagatiskokkulepet (vähemasti formaalse kinnistusraamatuõiguse mõttes) hüpoteegi asjaõiguslikku sisusse kuuluvaks, milleks oli praegusel juhul pankrotivõlgniku kinnisasja koormamine võimalusega C asemel kostjal hüpoteegi realiseerimisel XXX korteriomand müüa. Arvestades, et tagatiskokkulepe ei ole hüpoteegi kehtivuse eelduseks, mistõttu ei saa tagatiskokkuleppe kohta teha ka kannet kinnistusraamatusse ning selle muutmisele ei kohaldata AÕS § 641, ei mõjuta hüpoteegi kinnistamisele suunatud tahteavaldused sõlmitud tagatislepingut (vrdl Kõve. V, Lillo, L. Kinnisasjaõigus. Käsiraamat, Kirjastus Juura, Tartu 2023, lk 365-366).
32.Arvestades, et vaidlusalused 18. oktoobri 2016. a kokkulepped on õiguslikult iseseisvad ja tagasivõitmise alusel tuleb kehtetuks tunnistada tagatisleping, sest see kahjustab võlausaldajaid (kohtuotsuse p 29), ei ole asjakohane kostja arusaam, justkui satuks pankrotivõlgnik paremasse olukorda, kui siis, kui ta ei oleks varaga tehingut teinud. Kostja viidatud Riigikohtu lahendis (nr 3-2-1-149-13 p 55) on selgitatud, et tagasivõitmise mõte on saada pankrotivarasse tagasi sealt ebaõiglaselt välja läinud vara, tagades võimaluse pankrotivõlausaldajatele selle vara arvel oma nõudeid rahuldada. Praegusel juhul on tuvastatud, et vaidlusaluse tagatiskokkuleppe sõlmimise tõttu on XXX ja YYY korteriomandite müügitulemi arvel võimalik rahuldada ainult C ja kostja nõudeid. Kui tagatiskokkulepet ei oleks sõlmitud, siis oleks Võru XXX ja YYY korteriomandite müügitulemi arvel võimalik vähemalt osaliselt rahuldada ka teiste võlausaldajate nõudeid. Menetluskulud Asja lahendamise tulemuse muutumise tõttu tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Mõlema senise kohtuastme menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.