Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
05.05.2023, Tallinn, Tallinna kohtumaja 2-22-146534 PARKIT OÜ hagi O. V.-K. vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmise nõudes
Tsiviilasja hind
47,36 eurot
Menetlusosalised esindajad
Menetluse liik
ja
nende Hageja: PARKIT OÜ (registrikood 12135716, asukoht Turu tn 2, Tartu) Hageja esindaja: vandeadvokaat Maano Saareväli (e-post [email protected]) Kostja: O. V.-K. (isikukood XXX, elukoht XXX, e-post XXX)
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu sissenõudekulu nõude 1 euro osas loobumine. Lõpetada sissenõudekulu nõude osas menetlus.
2.Rahuldada PARKIT OÜ hagi O. V.-K. vastu.
3.Välja mõista O. V.-K.ilt PARKIT OÜ kasuks leppetrahv 35 eurot ja viivis 8,56 eurot.
4.Välja mõista O. V.-K.ilt PARKIT OÜ kasuks viivis põhinõudelt (35 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 13.01.2023 kuni põhinõude täitmiseni.
Välja mõista O. V.-K.ilt PARKIT OÜ kasuks menetluskulu 100 eurot. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja
kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.PARKIT OÜ (hageja) esitas Pärnu Maakohtule 01.12.2022 maksekäsu kiirmenetluse avalduse O. V.-K.i (kostja) vastu 46 euro väljamõistmiseks. Kostja esitas makseettepanekule 05.12.2022 vastuväite. Pärnu Maakohtu 23.12.2022 määrusega anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 13.01.2023 Harju Maakohtule hagi kostja vastu võlgnevuse 35 euro, sissenõudmiskulu 1 euro, viivise 8,56 euro ja edasiulatuva viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse asjaolude kohaselt oli kostja sõiduki numbrimärgiga XXX (sõiduk) omanik/vastutav kasutaja leppetrahvi väljastamise ajal. Sõiduk oli pargitud Punane X, Tallinn territooriumi parklasse, kus on kehtestatud parkimistingimused, mille kohaselt on parkimine Punane X, Tallinn territooriumil lubatud üksnes sellekohase loa olemasolul, kui luba on eksponeeritud parkival sõidukil nähtaval kohal. Parkla territooriumile on paigaldatud infotahvlid, mis sisaldavad lepingu tüüptingimusi sõiduki parkimiseks. Sõidukil 159BPC parkimisluba eksponeeritud ei olnud. Hageja poolt kehtestatud parkimistingimuste kohaselt loetakse sõiduki parklasse sisenemisel sõidukijuhi ja parklaoperaatori vahel sõlmituks leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat parkimistingimustes ettenähtud tingimustel. Parkimistingimused on näidatud infotahvlil parklas. Kui sõidukijuht pargib sõiduki või liikleb parklas eirates parkimistingimustes sätestatud korda, on sõidukijuhil kohustus tulenevalt parklaoperaatori nõudmisel tasuda leppetrahvi summas kuni 35 eurot.
3.Sõiduk pargiti Punane X, Tallinn territooriumile parkimistingimuste vastaselt 12.12.2019. Kostjale on koostatud leppetrahv nr 45490012783 summas 35 eurot. Kostjat oli teavitatud leppetrahvinõude esitamisest leppetrahvi kviitungi asetamisega sõiduki XXX kojamehe vahele. Leppetrahvi maksetähtaeg oli 14 päeva. Leppetrahv summas 35 eurot on kostja poolt jäetud tasumata. Kuna kostja on leppetrahvi tasumisega viivituses, nõuab hageja kostjalt ka viivist perioodi 27.12.2019-12.01.2023 eest summas 8,56 eurot, edasiulatuvat viivist alates 13.01.2023 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning sissenõudmiskulu 1 euro, mis on tekkinud seoses liiklusregistrist sõiduki omaniku andmete saamisega. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.
4.17.04.2023 esitas hageja kohtule sissenõudekulu 1 euro osas nõudest loobumise avalduse (dtl 61). Kostja vastuväited
5.Kostja esitas 06.02.2023 vastuse hagiavaldusele. Kostja väidab, et hageja peab esitama oma nõude parkimislepingu sõlminud isiku, mitte sõiduki omaniku või vastutavaks kasutajaks oleva isiku vastu. Samuti on kostja seisukohal, et hageja tüüptingimused, sh leppetrahvi kokkulepe, on tühised. Kostja pöörab tähelepanu, et hageja ei ole leppetrahvinõuetest teatanud mõistliku tähtaja jooksul. Kostja leiab, et hageja nõuded tuleb tunnistada tühiseks, kuna hagejal on läinud liiga palju aega oma nõude esitamiseks. Parkimisseaduse § 25 lg 2 kohaselt parkimiskorra rikkumise kohta koostatud trahvinõue ei kuulu täitmisele, kui seda ei ole täitmisele pööratud
kolme kuu jooksul selle tegemise päevast arvates. Juhul, kui kohus ei nõustu kostja väitega, et nõude tähtaeg on möödunud, tuleb vähendada trahvi ühe trahviühikuni vastavalt parkimisseaduse §-le 8.
6.Hageja ei ole tõendanud, et ta valis leppetrahvist teatamiseks mõistliku viisil. Sellises olukorras ei ole piisav, kui parkimise korraldaja jätab teate ainult sõiduki esiklaasile kojamehe vahele ega üritagi leppetrahvist teatada sidevahendeid või postiteenust kasutades. Lisaks on kostja seisukohal, et leppetrahv on ebamõistlikult suur, mistõttu leppetrahvi kokkulepe võib olla tühine tüüptingimus. Kohtuotsuse põhjendused
7.Kohus leiab, et menetlus tuleb lõpetada nõude osas, millest hageja on loobunud. TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 428 lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. Vastavalt TsMS § 429 lg-le 1 võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse.
8.Kohus ei võta TsMS § 429 lg 4 kohaselt tsiviilkohtumenetlusteovõimetu hageja seadusliku esindaja hagist loobumist vastu, kui see on ilmses vastuolus tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvidega või kahjustab avalikku huvi. Kohus leiab, et hagist osaline loobumine ei kahjusta avalikku huvi ega ole vastuolus tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvidega. Seetõttu võtab kohus loobumisavalduse vastu ning lõpetab menetluse sissenõudekulu nõude 1 euro osas.
9.Kohus, tutvunud asja materjaliga, sh uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
10.Kohus tuvastas asja lahendamiseks järgmised asjaolud:
10.1.Kostja oli sõiduki registreerimisnumbriga XXX omanik/vastutav kasutaja leppetrahvi väljastamise ajal (dtl 29).
10.2.Punane X, Tallinn parklas oli nähtaval parkimistahvel parkimistingimustega, parkimistingimuste kohaselt oli tegemist parkimisalaga, kus parkimisõiguse annab üksnes sõidukil nähtaval kohal eksponeeritud parkimisluba ja parkimistingimuste rikkumisel oli hagejal õigus nõuda leppetrahvi (dtl 26-27).
10.3.Sõiduk registreerimisnumbriga XXX oli 12.12.2019 pargitud Punane X, Tallinn parklas ja sõiduki kojamehe vahele jäeti leppetrahvinõue (dtl 22-25).
10.4.Hageja tegi päringu Transpordiametisse sõiduki registreerimisnumbriga XXX andmete teadasaamiseks (dtl 29).
11.Riigikohus on 26.01.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-82-16 punktis 22 leidnud, et parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala.
12.VÕS (võlaõigusseadus) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral sätestab VÕS § 101, mille lg 1 p 1 järgi on võlausaldajal muu hulgas õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Kohustuse täitmise nõude eeldusi täpsustab VÕS § 108. VÕS § 158 lg 1 on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma ja lg 2 kohaselt kohaldatakse leppetrahvi kohta sätestatut ka teole, mille lepingut rikkunud lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema.
13.Hageja heidab kostjale ette parkimislepingu alusel nõutud parkimisloa puudumist ja parkimisloa parkival sõidukil nähtaval kohal eksponeerimata jätmist, st lepingu rikkumist ja nõuab sellel alusel leppetrahvi. Hageja nõue on võimalik lahendada VÕS § 108 järgi. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Hageja nõude rahuldamise eelduseks on, et poolte vahel oli kehtiv leping, hagejal oli lepingust tulenev kohustus tasuda leppetrahvi, st et leppetrahvis oli kokku lepitud, leppetrahvi aluseks olevad asjaolud olid saabunud ja hageja teatas nõuetekohaselt kostjat leppetrahvist, ning et kostja rikkus leppetrahvi tasumise kohustust.
14.Esmalt analüüsib kohus, kas poolte vahel oli kehtiv leping. Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (VÕS § 9 lg 1). Pakkumus on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud (VÕS § 16 lg 1). Nõustumus on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping (VÕS § 20 lg 1). Riigikohus on seisukohal, et parkimislepingu võib sõlmida tahteavalduste vahetamise teel selliselt, et parkimiskorraldaja avaldab lepingu sõlmimise tahet parkimistingimusi väljendavate infotahvlitega ja teine pool annab nõustumuse teoga ehk parklasse parkimisega (Riigikohtu 20.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10, p 14). Kohus tuvastas hageja poolt esitatud fotodega, et hageja opereeritavas parklas oli nähtav parkimistahvel, millelt nähtus, et tegemist on parkimisalaga, kus parkimisõiguse annab üksnes parkimisluba, ja viide parkimistingimustele, mille kohaselt loeb hageja lepingu sõlmituks sellega, kui sõidukijuht pargib sõiduki parklasse. Hageja poolt avaldatud parkimistahvel oli kohtule esitatud foto põhjal parklasse sisenedes selgelt nähtav ning lepingutingimustes oli selgesõnaliselt kirjas, et hageja loeb lepingu sõlmituks sõiduki parkimisega parklasse. Hageja esitas tõendid parkimistingimuste ja parkimistahvlite olemasolust. Tegemist on püsivate liiklusmärkidega. Hagis esitatud asjaoludel ja hageja poolt esitatud tõendite põhjal loeb kohus parkimislepingud sõlmituks hageja ja kostja vahel 12.12.2019 Punane 16a, Tallinn parklas parkimisel.
15.Riigikohus on 26.01.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-82-16 punktis 24 leidnud, et kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), ja lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema parkimise korraldaja, on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine auto omaniku või vastutava kasutaja kontrolli all ja parkimise korraldajal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu leiab kolleegium, et tõendamiskoormis tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning autojuhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda auto omanikku või vastutavat kasutajat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik (vt ka Riigikohtu 25.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 31). Vastavalt Riigikohtu seisukohtadele on parkimise korraldajal õigus eeldada, et sõidukijuhiks ja seega ka parkimislepingu pooleks on sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning selle eelduse saab sõiduki omanik või vastutav kasutaja ümber lükata (Riigikohtu 23.03.2016 otsus
tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 11). Kohus tuvastas, et kostja oli parkimise ajal pargitud sõiduki omanik. Kostja väitel peab hageja oma nõude esitamata parkimislepingu sõlminud isiku, mitte sõiduki omaniku või vastutavaks kasutajaks oleva juriidilise isiku vastu. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei ole hageja esitanud hagi juriidilise isiku vastu, vaid füüsiliselt isikust sõiduki omaniku vastu. Hageja ei ole väitnud, et sõidukit kasutas hagis märgitud kuupäevadel kolmas isik. Juhul, kui hagejale kuuluvat sõidukit kasutas kolmas isik, on kostja kohustuseks tõendada, kes konkreetselt füüsilise isikuna sõidukit hagis märgitud ajal ja kohas parkis. Vastasel juhul tuleb lugeda parkimislepingu pooleks sõiduki omanikku/vastutavat kasutajat (nt vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-123200, p 41). Parkimislepingute täitmise eest vastutab kostja kui sõiduki omanik seni, kuni kostja ei ole vastutusest vabanemiseks välja toonud ega tõendanud, kes konkreetselt kolmanda füüsilise isikuna sõiduki parkimisalale parkimistingimusi rikkudes parkis ja seega leppetrahvinõude tasumise eest vastustab. Seega parkimislepingute täitmise eest vastutab kostja kui sõiduki omanik, kuni ta ei tõenda vastupidist. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Seega tuleb parkimisleping lugeda sõlmituks hageja ja kostja vahel.
16.Punane 16a, Tallinn parkimisala tingimuste (dtl 26-27) p 1 kohaselt sõlmitakse leping hageja ja sõiduki kasutaja vahel. Liiklusseaduse normidest tervikuna nähtub, et kasutaja on nii isik, kes sõidukit tegelikult kasutab, kui ka see, kes on kantud kasutajana liiklusregistrisse. Parkimislepingu teine pool on sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning selle eelduse peab ümber lükkama kostja, tegeliku juhi või kasutaja isikut esile tuues ja vaidluse korral ka tõendades. Kostja ei ole tõendanud, et hagiavalduses loetletud aegadel kasutas sõidukit keegi teine konkreetne füüsiline isik. Seega tuleb parkimislepingud lugeda sõlmituks hageja ja kostja vahel.
17.Järgmisena analüüsib kohus, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvi maksmist. Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (VÕS § 158 lg 1). Kohus tuvastas, et parkimislepingu tingimustes oli märgitud, et lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda leppetrahvi kuni 35 eurot. Lepingute kohaselt oli parkimisteenuse kasutaja kohustatud eksponeerima parkival sõidukil nähtaval kohal parkimisloa Punane 16a, Tallinn parkimisalal parkimiseks. Kostja sõiduk oli pargitud 12.12.2019 hageja parkimisalale, kuid sõidukil puudus nähtaval kohal vajalik parkimisluba. Kostja pole esitanud vastuväiteid asjaolule, et sõiduk pargiti parkimisalale ilma vajalikku parkimisluba sõidukil nähtaval kohal eksponeerimata. Seega rikkus kostja hagejaga sõlmitud parkimislepingut, jättes parkimisloa sõidukil nähtaval kohal eksponeerimata. Parkimislepingu rikkumise puhuks oli ette nähtud leppetrahv, mistõttu oli hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi.
18.Kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab (VÕS § 159 lg 2). VÕS § 159 lg-s 2 sisalduva terminiga "mõistlik aeg" tähistatakse määratlemata õigusmõistet ja seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades (vt Riigikohtu 29.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13). Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt Riigikohtu 21.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16; kokkuvõtvalt Riigikohtu 09.05.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18005, p 13 esimene lõik).
19.Tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti (TsÜS § 68 lg 1). Seadus ei reguleeri leppetrahvist teavitamise viisi. Kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1 ls 1). Kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (TsÜS § 70). Selleks, et lepingut rikkunud isik kannaks TsÜS § 70 järgi tahteavalduse kättesaamisega seotud riski, peab tahteavalduse tegija tõendama, et ta on tahteavalduse väljendanud ning valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (vt Riigikohtu 14.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-17, p 13). Seega peab hageja tõendama, et ta on valinud tahteavalduse edastamiseks mõistliku viisi. Riigikohus on seisukohal, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasi kojamehe vahele on mõistlik viis tahteavalduse edastamiseks (Riigikohtu 05.06.2019 otsus tsiviilasjas 2-17117146, p 12). Riigikohus on täiendavalt märkinud, et kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks, kuid praegusel juhul ei ole kohus selliste erandlike asjaolude esinemist tuvastanud.
20.Kostja väidab, et hageja ei ole leppetrahvinõudest teatanud mõistliku aja jooksul ning viitab parkimisseaduse § 25. Kohus leiab, et kostja on alusetult asunud seadusandja rolli ja tuginenud parkimisseadusele, mida ei ole olemas. Seega ei oma kostja väited ja viited parkimisseadusele tähendust. Samuti on kostja viidanud LS (liiklusseadus) § 72 lg 2, mis sätestab mootorsõiduki kasutaja andmete säilitamise tähtaja. Kohus nõustub hagejaga, et LS § 72 lg 2 sätestatud tähtaeg piirab eelkõige andmete säilitamise kohustust juhuks, kui andmeid nõutakse riikliku järelevalve käigus. LS § 2 p 281 kohaselt on liiklusjärelevalve riiklik järelevalve liikluse ja maastikusõidukite liikumise üle. Hageja eraõigusliku juriidilise isikuna ei teosta riiklikku järelevalvet, mistõttu ei kohaldu hageja ja kostja vahelises õigussuhtes LS § 72 lg 2 sätestatud tähtaeg. Kostja on heitnud ka hagejale ette, et hageja ei ole tõendanud, et ta valis leppetrahvist teatamiseks mõistliku viisil. Sellises olukorras ei ole piisav, kui parkimise korraldaja jätab teate ainult sõiduki esiklaasile kojamehe vahele ega üritagi leppetrahvist teatada sidevahendeid või postiteenust kasutades. Kohus kostjaga ei nõustu. Kohus selgitab, et hagejal ei ole kohustust saata kostjale leppetrahviteatist sidevahendite või posti teel, piisab üksnes leppetrahviteatise sõiduki kojamehe vahele jätmisest.
21.Kohus tuvastas, et hageja jättis kostja sõiduki esiklaasile kojamehe vahele leppetrahviteatise vahetult pärast rikkumise tuvastamist. Esiklaasile kojamehe alla jäetud teatistel märgitu täpset sisu ei ole võimalik toimikus olevate fotode põhjal küll tuvastada, kuid kohtu hinnangul ei ole alust kahelda, et leppetrahviteatisel sisaldus sama leppetrahvinõue, mis on tõendina lisatud hagile. Hagejal oleks ka objektiivselt raske sarnastes olukordades oma väiteid teatiste sisu osas paremini tõendada. Vähemalt nõuaks see ilmselt ebamõistlikke ja senises kohtupraktikas ebavajalikuks peetud kulutusi. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et hageja valis leppetrahvinõudest teatamisel tahteavalduse edastamiseks TsÜS § 70 mõttes mõistliku viisi ning on teatanud kostjale leppetrahvinõudest VÕS § 159 lg 2 järgi mõistliku aja jooksul. Hageja on teatanud kostjale leppetrahvinõudest vahetult pärast rikkumise avastamist. Seega ei ole hageja teavitanud kostjat leppetrahvinõudest hilinenult. Hagejal ei ole kohustust kostjat leppetrahvist teavitada sidevahendeid või postiteenust kasutades, kui ta on leppetrahvist teavitanud vahetult pärast rikkumise avastamist.
22.Kostja ei ole vaielnud vastu asjaolule, et ta pole leppetrahvi maksmise kohustust täitnud. Seega rikkus kostja lepingust tulenevat rahalist kohustust maksta leppetrahvi ja hageja võib nõuda kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Selline kokkulepe võib VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi olla tüüptingimusena ebamõistlikult kahjustav ja sama paragrahvi esimese lõike alusel ka tühine, kui ette nähtud leppetrahvi summa on ebamõistlikult suur (vt ka Riigikohtu 25.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 36). Kostja väidab, et hageja tüüptingimused, sh leppetrahvi kokkulepe, on tühised, kuna leppetrahv on ebamõistlikult suur. Kohus on seisukohal, et parkimise tüüptingimused ei ole kostja poolt toodud põhjendusel tühised. Käesoleval juhul ei ole kohus tuvastanud asjaolusid, et kostja parkimisala tingimustes märgitud leppetrahv kuni 35 eurot iga rikkumise kohta on ebamõistlikult suur. Parkimistingimuste täitmata jätmise korral peab hageja astuma samme pargitud sõiduki omaniku või vastutava kasutaja väljaselgitamiseks, tema kontaktandmete leidmiseks ja temalt leppetrahvi sissenõudmiseks. Mõistlik leppetrahv katab parkimislepingu puhul kohtu hinnangul seega parklat haldava ettevõtte tavapärased kulutused sõiduki parkinud isiku, sõiduki omaniku või vastutava kasutaja leidmiseks. Täitmisele sundimise eesmärgiga kokku lepitud leppetrahv peab suuruse poolest olema selline, et see motiveeriks rikkujat oma kohustust täitma. Kokkuvõtvalt ei ole kuni 35 euro suurune leppetrahv kõnealuse parkimisala puhul VÕS § 42 lg 3 p 5 tähenduses ebamõistlikult suur. Ka kohtupraktikas on peetud leppetrahvinõuet 30 eurot ja ka 50 eurot mõistlikuks ning seda ka aladel, kus parkimisõiguse annab üksnes vastav parkimisluba (vt nt Riigikohtu 06.12.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430, p-d 14-15.2; Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-117146 jpt). Leppetrahv 35 eurot ei ületa nimetatud summasid, mistõttu ei ole tegemist ebamõistlikult suure leppetrahviga. Poolte vahel oli sõlmitud leping, mida kostja rikkus. Hagejal on kostja vastu 12.12.2019 Punane X, Tallinn parkimisalal tekkinud leppetrahvi nõue summas 35 eurot.
23.Kostja on taotlenud leppetrahvi vähendamist VÕS § 162 lg 1 toodud alustel kuni ühe trahviühikuni. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus on tuvastanud, et leppetrahvinõue 35 eurot ei ole ebamõistlikult suur, mistõttu ei ole käesoleval juhul alust kostja esitatud põhjendustel hageja poolt nõutavat leppetrahvi vähendada.
24.VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
25.Hageja nõuab kostjalt ka viivist summas 8,56 eurot perioodi 27.12.2019 – 12.01.2023 eest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Parkimistrahvis märgitu kohaselt tuli leppetrahv tasuda 14 päeva jooksul leppetrahvi nõude määramise päevast alates (dtl 22). Hageja poolt kostjale 12.12.2019 väljastatud leppetrahv muutus seega sissenõutavaks
26.12.2019. Kuivõrd kostja on hagejale leppetrahvi tasumisega viivituses, on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 kohaselt. Seega on hageja nõue hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise osas põhjendatud summas 8,56 eurot.
26.Kohus leiab, et kuivõrd kostja on leppetrahvi tasumisega viivituses, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 8,56 eurot ning ka edasiulatuv viivis põhinõudelt alates 13.01.2023 kuni põhinõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus
27.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna kohus rahuldas hagi, siis tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad menetluskulud kostja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi.
28.Hageja on välja toonud, et tema menetluskuluks on riigilõiv 100 eurot.
29.TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 100 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuluna 100 eurot.
30.TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/
Karin Mölder kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.