Kodumaa Kapitali HLÜ hagi X vastu 2500 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.12.2020 kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
5000 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja (vastustaja) Kodumaa Kapitali HLÜ (registrikood esindajad ringkonnakohtus 12782505), lepinguline esindaja Carmen Tars Kostja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX) Kohtuistungi toimumise aeg
20.02.2023
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 16.12.2020 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-19-3390 resolutsioon muutmata, muutes osaliselt selle põhjendusi.
2.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jäävad X kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta 1(10)
seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Kodumaa Kapitali HLÜ (hageja) esitas 05.03.2019 hagi X (kostja) vastu võlgnevuse ja viivise nõudes, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 2500 eurot ja viivise 2500 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 23.03.2016 deklaratiivse võlatunnistuse, millega kostja tunnistas hageja ees võlgnevust 7500 euro ulatuses. Võlatunnistuse punktis 1.3 kinnitas kostja, et täidab kohustuse osamaksetena võlatunnistuses märgitud aegadel. Võlatunnistuse punktis 2 leppisid pooled kokku, et juhul, kui kostja rikub võlatunnistuse punktis 1.3 sätestatut, on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,2% tähtaegselt tasumata summalt iga kohustuse täitmisega viivitatud kalendripäeva eest. Kostjal on tasumata 21.10.2016 osamakse 500 eurot, 21.11.2016 osamakse 1000 eurot ja 21.12.2016 osamakse 1000 eurot. Kostja põhivõlgnevuse suurus on seega 2500 eurot. Sissenõutavaks muutunud viivise võlgnevus hagi esitamise seisuga on 4228 eurot, kuid hageja vähendab viivisenõuet 2500 euroni. Kostja tasaarvestusavalduse osas leidis hageja, et võlatunnistusest tulenevad võlgnevused muutusid sissenõutavaks aasta pärast kostja tagasiastumist juhatuse liikme kohalt. Kostja esitas 24.08.2015 hagejale juhatuse liikme ametikohalt tagasiastumise avalduse, kus märkis, et tema õigused ja kohustused juhatuse liikmena lõppevad koheselt, s.o alates 24.08.2015. Pärast seda puudus kostjal igasugune alus juhatuse liikme tasu nõudmiseks. Samas ei ole hageja kostjale ka perioodil 14.01.2015 (s.o hageja asutamise kuupäev) kuni 30.06.2015 juhatuse liikme tasu maksnud. Lisaks on kostja väidetav nõue aegunud. Juhatuse liikme tasusid ei kinnitata kulueelarvetega, vaid üldkoosoleku või nõukogu otsusega. Hagejal puudus nõukogu kuni 23.09.2015 ning hageja üldkoosolek ei võtnud 2015. aasta jooksul vastu otsust hageja juhatuse liikmetele tasu määramiseks. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kostjal on õigus keelduda kohustuse täitmisest VÕS § 110 lg 1 järgi. Kostja oli perioodil 14.01.2015–04.11.2015 hageja juhatuse liige. Hageja tasus kuni juunini 2015 kostjale juhatuse liikme tasu, mis fikseeriti hageja poolt 2015. a kinnitatud kulueelarves. Kulueelarve kohaselt oli kostja juhatuse liikme tasu ajavahemikul juuli 2015 kuni oktoober 2015 kokku 7600 eurot. Hageja ei ole nimetatud perioodi eest juhatuse liikme tasu maksnud, millest tulenevalt on kostjal hageja vastu nõue 7600 eurot. Kostja tasaarvestab oma nõudega hageja nõude kattuvas ulatuses, s.o 5000 eurot. Kuna kostja nõue muutus sissenõutavaks 2015. aastal ning hageja nõue 2016. aasta lõpus, ei tekkinud hagejal viivisenõuet.
2(10)
Võlatunnistus sõlmiti, kuna hageja andis kostjale laenu 7500 eurot, aga laenu andmine oli seadusega vastuolus. Seetõttu tekkis vajadus sõlmida võlatunnistus. Kostja nõue muutus sissenõutavaks 2015. aastal ning nõude aegumise tähtaeg saabus 2018. aastal. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 2016. aastal, mil kostjal tekkis õigus keelduda oma kohustuse täitmisest VÕS § 110 lg 1 alusel. Kostja koostas 24.08.2015 küll avalduse juhatuse liikme kohalt tagasiastumiseks, kuid täitis juhatuse liikme ülesandeid edasi kuni enda äriregistrist kustutamise kandeni 04.11.2015, mis tehti hageja nõukogu otsuse alusel. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 16.12.2020 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 2500 eurot ning viivise sellelt 2500 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
3.1.Maakohus tuvastas dokumentaalsete tõendite ja isikuliste tõendite (tunnistajate Q ja Y ütlused) alusel järgmised asjaolud: - pooled sõlmisid 23.03.2016 deklaratiivse võlatunnistuse; - kostjal on tasumata võlatunnistuse maksegraafiku 21.10.2016 maksest 1⁄2, s.o 500 eurot, 21.11.2016 makse 1000 eurot ja 21.12.2016 makse 1000 eurot, kokku 2500 eurot; - 24.08.2015 tegi kostja avalduse, et soovib astuda juhatuse liikme kohalt tagasi; - 04.11.2015 tehti äriregistrisse kanne kostja tagasikutsumise kohta; - pärast 24.08.2015 andis kostja tööülesanded üle.
3.2.Nõude rahuldamise alusena viitas maakohus VÕS §-dele 108 lg 1 ja 113 lg 1. Kostja vastuväited hageja viivisenõude arvutuskäigule ei oma asjas tähtsust, sest hageja on viivisenõuet vähendanud põhivõlgnevuseni.
3.3.Kostja soovib VÕS § 197 lg 1 ja § 198 alusel hageja nõudega tasaarvestada oma juhatuse liikme tasu nõude 7600 eurot ajavahemiku juuli 2015 kuni oktoober 2015 eest. Kostja juhatuse liikme volituste lõppemisel tuleb lähtuda tema 24.08.2015 avaldusest. Vastava kande äriregistrisse tegemise ajahetk ei lõpeta juhatuse liikme volitusi, vaid teavitab muudatusest kolmandaid isikuid. Kostja deklareeris 24.08.2015 avalduses, et tema kohustused hageja ees lõppevad, ning samuti lõppeb tema esindusõigus.
3.4.Tunnistaja Q ütlustest nähtub, et pärast avalduse esitamist ei täitnud kostja juhatuse liikme ülesandeid. Tunnistaja Y ütlustest nähtub, et kostja andis sügisel 2015 tööülesandeid üle, mh korraldas uuele infosüsteemile ülemineku. Arvestades asjaolu, et uuele infosüsteemile üleminek toimus juulis 2015, on tunnistajate ütlustega tõendatud, et sisulise juhatuse liikme töö lõpetas kostja augustis 2015 avalduse esitamisega. Seega puudub kostjal õigus tasule alates 25.08.2015. Mais ja juunis 2015 tasustas hageja kostja tööd juhatuse liikmena läbi kostja äriühingute, sh Senat Kinnisvara OÜ. Tunnistaja Q ütluste kohaselt maksti kostjale juhatuse liikme tasu läbi tema äriühingute aprillis, mais ja ehk ka juunis 2015. Tunnistaja Y ütlustest nähtub, et mingil hetkel peatati juhatuse liikmetele tasu maksmine, kuni üldkoosolek tasud kinnitas. Seega lõppes suvel 2015 juhatuse liikmetele tasu maksmine.
3(10)
Samas nähtub, et Senat Kininsvara OÜ esitas hagejale juulis ja augustis 2015 arveid 2872,20 euro ulatuses, mille hageja ka tasus. Seega sai kostja oma äriühingu kaudu tasu ka juulis ning augustis 2015. Arvestades, et kostja soovib tasaarvestada hageja nõudega juhatuse liikme tasu juulis 2015 1500 euro ulatuses ning augustis 2015 150 euro ulatuses, ning kostja oli ametis juhatuse liikmena kuni 24.08.2015, oleks kostjal õigus tasule 2700 euro ulatuses (1500 eurot (juuli 2015) + 1200 eurot (01.08–24.08.2015, s.o 24/30 1500 eurost). Kuna kostja sai tasu juulis ja augustis 2015 2872,20 eurot Senat Kinnisvara OÜ kaudu, puudub kostjal õigus täiendavale juhatuse liikme tasule.
3.5.Hageja sõnul on 23.03.2016 võlatunnistuses juba arvestatud kõiki pooltevahelisi rahalisi nõudeid. 02.11.2015 juhatuse liikme suhete lõpetamise kokkuleppe p-s 3 on säte, milles juhatuse liige kinnitab, et tal ei ole juhatuse liikme tasu, kulutuste hüvitamise ega saamata jäänud töötasu nõudeid. 02.11.2015 kokkuleppe on allkirjastanud hageja, kuid mitte kostja. Sellest võib järeldada, et kostja juhatuse liikme tasust loobumisega ei nõustunud. Seda seisukohta toetab kostja ja hageja kirjavahetus, millest nähtub, et kostja tõstatas 25.11.2015 juhatuse liikme tasu küsimuse juuli– september 2015 eest. Hageja sõnul on kostja nõue liialdatud, sest tulemuste puudumisel tasu ei maksta. Samas kirjavahetuses arutavad pooled laenu tagastamise graafiku muutmist. Kostja ei ole tõendanud, et pooled oleksid hiljem, kuid enne võlatunnistuse vormistamist, arutanud juhatuse liikme tasu maksmist. Usutav ei ole, et 23.03.2016 deklaratiivse võlatunnistuse allkirjastas kostja teades, et tal on täiendav sissenõutav nõue hageja vastu 2015. aastast. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, miks 2016. aasta märtsi võlatunnistuses ei pidanuks kajastuma 2015. aastal sissenõutavaks muutunud nõuded. Pigem on usutav seisukoht, et nimetatud võlatunnistusega reguleerisid pooled oma võlasuhted lõplikult. Eelnenut toetab poolte 2016. ja 2017. aasta kirjatahetus, milles kostja mh kannab ette 23.03.2016 võlatunnistuse maksegraafiku täitmisest, teeb ettepaneku muuta igakuiselt tasutavaid summasid. Samuti toetab eelnenud käsitlust poolte 2019. aasta veebruarikuine kirjavahetus, milles pooled arutavad täiendavat maksegraafikut nii, et kostja tasub hagejale 3000 eurot. Arvestades asjaolu, et hageja nõue kostja vastu oli 2019. aastal alguses 2500 eurot, millele lisandus viivis, siis saab järeldada, et ka 2019. aasta alguses otsisid pooled vaidlusele lahendust nii, et aluseks on 2016. aasta võlatunnistuses tasumata summad. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus hagi. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.1.Maakohus asus ilma normile viitamata seisukohale, et kostja juhatuse liikme volitused lõppesid 24.08.2015. Kostja ei ole menetluses väitnud, et tema juhatuse liikme volituste lõppemisel tuleks lähtuda 24.08.2015 kuupäevast. Maakohus ei tuvastanud, kas kostja 24.08.2015 avaldus jõudis teda valinud organini. Maakohus ei hinnanud 24.08.2015 avalduse sisu. Avalduses kajastub kostja soov astuda tagasi, mis on käsitatav ettepanekuna poolte kokkuleppel juhatuse liikme volitused lõpetada. Lisaks on maakohus jätnud tähelepanuta kostja väited selle kohta, et hageja nõukogu kutsus kostja juhatuse liikme kohalt tagasi oma 17.10.2015 otsusega ning kostjat teavitati otsusest ja juhatuse liikme kohalt tagasikutsumisest 03.11.2015. Samuti saadeti 03.11.2015 e-kirjaga kostjale „Juhatuse
4(10)
liikme suhte lõpetamise kokkulepe“, mis kinnitab hageja soovi kostja juhatuse liikme suhte lõpetamiseks alates nõukogu otsusest ja selle kostjale teatavaks tegemisest, mitte kostja 24.08.2015 esitatud avaldusest. Sellisest hageja käitumisest järeldub, et kostja 24.08.2015 avaldus ei olnud hagejani üldse jõudnud või tõlgendas hageja kostja avaldust samuti ettepanekuna lõpetada tema juhatuse liikme suhe poolte kokkuleppel.
4.2.Maakohus järeldas ebaõigesti, et kostja ei täitnud peale 24.08.2015 juhatuse liikme ülesandeid. Maakohus on selles osas rikkunud menetlusnorme tõendite hindamisel. Maakohus ei saanud tunnistaja Q ütlustest teha järeldusi selle kohta, kas kostja täitis peale 24.08.2015 juhatuse liikme ülesandeid või andis üksnes tööülesandeid üle, kuivõrd tunnistaja mäletas sündmusi ainult augustini 2015. Maakohus ei arvestanud tunnistaja Y ütlustega, mille kohaselt lõpetas kostja aktiivse juhatuse liikme tegevuse kuskil oktoobri lõpus 2015.
4.3.Maakohus leidis vastuoluliselt, et kostjale ei tasutud hageja poolt juhatuse liikme tasusid juulis ja augustis 2015, ja teisalt älle, et maksti. Hageja tugines menetluses läbivalt väitele, et hageja ei ole kostjale juhatuse liikme tasusid 2015. aastal maksnud ja kostjal pole õigus tasu saada. Samas kinnitas hageja, et tasus Senat Kinnisvara OÜ juuli ja augusti 2015 arved, mis esitati kostja juhatuse liikme tasude eest. Seega on hageja menetluses oma positsiooni ja väiteid muutnud. Samas ei ole hageja kordagi öelnud, mis oli väidetav kostja juhatuse liikme tasu suurus, ega põhjendanud, miks hageja siiski Senat Kinnisvara OÜ juuli ja augusti 2015 arved tasus. Kohtu viide tunnistaja Q ütlustele, et juhatuse liikme tasu maksti aprillis ja mais ja ehk ka juunis, tõendab hoopis asjaolu, et juulis ja augustis 2015 juhatuse liikme tasu kostjale ei makstud. Senat Kinnisvara OÜ juuli ja augusti 2015 arved ei võimalda teha järeldust, et nende alusel maksis hageja kostjale juhatuse liikme tasusid. Maakohus võttis õigesti juhatuse liikme tasude suuruse osas aluseks hageja 07.12.2015 üldkoosolekul kinnitatud juhatuse liikmete tasude suurused juulis ja augustis 2015 (kummaski kuus 1500 eurot). Maakohtu arvutused juuli ja augusti 2015 juhatuse liikme tasude suuruste osas ei sobitu aga Senat Kinnisvara OÜ arvetel kajastuvate summadega. Seega ei saanud maakohus jõuda Senat Kinnisvara OÜ juuli ja augusti 2015 arvete pinnalt järeldusele, et juulis ja augustis 2015 tasus hageja nende arvete alusel kostjale juhatuse liikme tasusid või et viidatud arved olid esitatud kostja juhatuse liikme tasude saamiseks.
4.4.Maakohus jõudis järeldusele, et kostja ei ole loobunud oma juhatuse liikme tasu nõudest. Ekslik on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole tõendanud, et pooled oleksid hiljem, kuid enne võlatunnistuse vormistamist, arutanud juhatuse liikme tasu maksmist. Kostja 10.12.2019 seisukoha lisaga 1 on tõendatud, et nii enne kui ka pärast võlatunnistuse sõlmimist on hageja ja kostja juhatuse liikme tasude küsimust arutanud. Maakohtu põhjendused elulise usutavuse osas ei ole objektiivsed, sest pooled oleks võlatunnistuses sellisel juhul kajastanud asjaolu, et võlatunnistusega on võlasuhted lõplikult reguleeritud. See, et pooltel olid kostja nõuete osas erimeelsused, nähtub muuhulgas sellest, et 03.11.2015 ettepanekut kostja ei allkirjastanud. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Edasine menetluse käik
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 05.11.2021 otsusega maakohtu otsuse muutmata, kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda.
5(10)
7.Kostja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
8.Riigikohus tühistas 24.01.2023 otsusega ringkonnakohtu 05.11.2021 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid selle põhjendusi tuleb osaliselt muuta (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
10.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle ei vaidle pooled apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja lahendamisel: - pooled sõlmisid 23.03.2016 deklaratiivse võlatunnistuse; - kostjal on tasumata võlatunnistuses kokkulepitud summadest 2500 eurot; - kostja oli hageja juhatuse liikmena äriregistrisse kantud ajavahemikul 14.01.2015–04.11.2015; - 24.08.2015 koostas kostja avalduse juhatuse liikme kohalt tagasiastumiseks; - 02.09.2015 toimus hageja üldkoosolek nõukogu valimiseks, kuid otsusevõime puudumise tõttu ei võetud otsuseid vastu; - 23.09.2015 toimus korduskoosolek nõukogu valimiseks ning koosolekul valiti viieliikmeline nõukogu; - hageja nõukogu kanti äriregistrisse 23.09.2015; - 29.09.2015 võttis hageja nõukogu vastu otsuse kutsuda kostja juhatuse liikme kohalt tagasi ning hageja esitas vastava otsuse äriregistrile 21.10.2015. I
11.Maakohus leidis lõppjärelduses õigesti, et kostja juhatuse liikme volitused lõppesid 24.08.2015, kuid ringkonnakohus muudab nimetatud osas maakohtu otsuse põhjendusi.
11.1.Kostja juhatuse liikme kohalt tagasiastumise avaldus on käsitatav tahteavaldusena, mis muutub TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 2 esimese lause järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda (vt RKTKo nr 2-20-6269/54 p 14). TÜS § 61 lg 4 esimese lause järgi võib juhatuse liige juhatusest tagasi astuda sõltumata põhjusest, teatades sellest enda määranud organile. Kuna hageja väitis, et kostja teatas talle oma tagasiastumisest, tuleb tuvastada selleks, et kostja avaldusel oleks õiguslik tähendus TÜS § 61 lg 4 esimese lause mõttes, et selle sai TsÜS § 69 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi kätte organ, mis oli kostja määranud hageja juhatuse liikmeks. Avalduse koostamise aja seisuga (24.08.2015) ei olnud ühistul maakohtu tuvastatu kohaselt nõukogu. 2015. a augustis oli hoiu-laenuühistu juhtorganiks üksnes juhatus, mis koosnes kolmest liikmest (kostja, Q ja Y).
11.2.Juriidilise isiku juhatuse liikmel ei piisa tagasiastumiseks üldjuhul sellest, kui juhatuse liige saadab avalduse teistele juhatuse liikmetele. Avaldus tuleb saata juhatuse ametisse määranud organile, milleks praegusel juhul oli hageja liikmete üldkoosolek. Riigikohus leidis praegust asja arutades, et vaba eneseteostuse õigusega (põhiseaduse § 19) ei oleks aga kooskõlas see, kui tulundusühistu juhatuse liige saaks tagasi astuda üksnes juhul, kui ta suudab tagasiastumise avalduse kõigile enda määranud organi liikmetele kätte toimetada. See ei pruugi igal juhul (nt 6(10)
organi liikme surma või organi liikmete suure arvu korral) olla mõistlikult võimalik. Seetõttu tuleb TÜS § 61 lg-t 4 tõlgendada Riigikohtu praeguses asjas antud suuniste järgi selliselt, et olukorras, kus juhatuse oli määranud tulundusühistu liikmete üldkoosolek, peab juhatuse liige oma tagasiastumise avalduse tegema teatavaks kõigile tulundusühistu liikmetele, kuid see avaldus jõustub siiski ajast, mil vähemalt üks tulundusühistu liige on avalduse TsÜS § 69 lg 1 esimese lause ja lg 2 kohaselt kätte saanud. Riigikohtu suuniste kohaselt praeguses asjas on tulundusühistu liikmete üldkoosoleku või nõukogu määratud juhatuse liikme tagasiastumine võimalik ka sellekohase avalduse esitamise teel teistele juhatuse liikmetele, kuid ka sellisel juhul muutub tagasiastumisavaldus kehtivaks üksnes juhul, kui vähemalt üks juhatuse liige on oma hoolsuskohustust (vt TÜS § 631 lg 1) järgides teinud tagasiastumise avalduse esitanud juhatuse liikme avalduse TsÜS § 69 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi teatavaks vähemalt ühele tulundusühistu liikmele või selle nõukogu liikmele. Ka siis jõustub tagasiastumise avaldus ajast, mil see on teatavaks tehtud vähemalt ühele tulundusühistu liikmele või nõukogu liikmele. Kuivõrd tulundusühistu juhatuse liige võib olla samas ka tulundusühistu liige, ei ole välistatud, et TÜS § 61 lg 4 esimeses lauses sätestatut on järgitud sellega, et kostja tegi oma avalduse teatavaks hageja liikmeks olevale juhatuse liikmele. Seetõttu oleks maakohus pidanud selgitama, kas hageja juhatuse liikmed, kellele kostja avalduse esitas, olid ühtlasi ka hageja liikmed.
12.Eeltoodust tulenevalt kontrollib ringkonnakohus esmalt, kas ja millal kostja 24.08.2015 avaldus jõudis teda hageja juhatuse liikmeks määranud organini.
12.1.Kostja kinnitas ringkonnakohtu 20.02.2023 istungil, et esitas 24.08.2015 avalduse samal päeval hageja juhatuse liikmele Q-le. Hageja 07.12.2015 üldkoosoleku protokollist (I kd, tl 74–80) nähtub, et Q kajastas sellel koosolekul juhatuse liikmete vahelist konflikti, mille ajendiks oli rahulolematus kostja tööga (müügi- ja turundustegevusega), juulis-augustis müügi mittetoimimine ja seetõttu kostja lahkumisavalduse esitamine. Sõnavõtu kohaselt esitas kostja lahkumisavalduse ja juba septembri alguses võeti tööle uus turundusjuht. Ka nimetatud tõendist nähtuv kinnitab, et hageja juhatuse liige Q oli augusti lõpus 2015 teadlik kostja lahkumisavaldusest.
12.2.Asjaolu, et Q oli tulundusühistu liige, nähtub kostja 06.04.2015 üldkoosoleku protokollile lisatud osalejate nimekirjast (hageja 11.02.2020 menetlusdokumendi lisa 1) ja kostja 07.12.2015 üldkoosoleku protokollile lisatud osalejate nimekirjast (I kd, tl 81 pöördel). Puudub alus arvata, et Q ei olnud tulundusühistu liige nende koosolekute vahelisel perioodil, mille sisse jääb kostja 24.08.2015 avalduse esitamine. Seega järeldab ringkonnakohus, et kostja esitas tagasiastumisavalduse Q-le 24.08.2015 ja tagasiastumisavaldus jõustus samal päeval. II
13.Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus, kas kostjal oli õigus saada juhatuse liikme tasu, kas oli olemas tasu määramise otsus ja kuidas see oli kehtestatud.
13.1.Kostja kui hageja juhatuse liikme ja hageja vahel oli käsundussuhe (VÕS § 619), mis eeldab tasu maksmist juhul, kui pooled on selles kokku leppinud. VÕS § 627 lg 1 kohaselt, kui käsunduslepinguga ei ole tasus kokku lepitud, kuulub tasu maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma majandus- või kutsetegevuses. Lõikest 2 tuleneb, et kui tasu suurust ei ole kindlaks määratud, tuleb maksta vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. TÜS § 57 lg 1 järgi määratakse juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord
üldkoosoleku otsusega, nõukogu olemasolu korral aga nõukogu otsusega. 7(10)
Hageja väidab, et kostjale kui hageja juhatuse liikmele tasu maksmiseks puudus nõukogu otsus. Kostja on väitnud tasukokkuleppe olemasolu, kuid kirjalikku kokkulepet ei ole kohtule esitatud. Arvestades eelnevalt tuvastatut, et 24.08.2015 seisuga puudus hagejal nõukogu, pidi tasukokkuleppe kinnitama üldkoosolek.
13.2.Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, et kostja juhatuse liikme tasu kinnitati tagasiulatuvalt 07.12.2015 üldkoosoleku otsusega, millega kinnitati 2015. aasta kulueelarve (I kd, tl 90), milles olid read juhatuse liikme tasude kohta. Üksnes vahendite ettenägemine juhatuse liikme tasu maksmiseks või vahendite kasutamise fakti tagantjärgi kinnitamine ei tekita juhatuse liikme tasu kindlaksmääramise tahteavaldust TÜS § 59 lg 1 mõttes. Samas on üldkoosolekul arutatud kulueelarve määr üks argument VÕS § 627 lg 2 järgse kohase tasu hindamisel. Seega ei saa praegustel asjaoludel kohane mõistlik tasu olla suurem kui 07.12.2015 üldkoosolekul arutatud 1500 euro suurune tasu kuus (juuli ja augusti kuu osas). Hageja väited, et sellel ajavahemikul olid majandusnäitajad loodetust kesisemad ja ühistu majanduslik seis ei olnud hea, on sedavõrd üldised, et nende alusel ei ole võimalik asuda teistsugusele seisukohale.
13.3.Hageja nõukogu liikmed võisid vastava kokkuleppe ka tagantjärele heaks kiita, kuid sellekohast nõukogu otsust ei ole asjas esitatud. 13.04.2016 üldkoosolekul kinnitasid hageja liikmed hagejaga seotud isikutega tehtud tehingud 31.12.2015 seisuga. Üldkoosoleku protokollist (protokoll I kd, tl 56–64, protokolli lehekülg 16– 17) nähtub, et jutt käib koosolekul sellest, et seadustada [tagantjärele] juhatuse liikmetele tasu maksmine, kuna sellisel viisil tasu maksmine ei olnud ilma üldkoosoleku otsuseta lubatav. Kolleegium on seisukohal, et kuna 13.04.2016 oli hagejal olemas nõukogu, ei saanud üldkoosolek tasu maksmist tagantjärele heaks kiita. Sellekohase otsuse tegemine oli sellel hetkel juba nõukogu pädevuses. Samas võis üldkoosolek otsustada, et nende tehingute osas midagi ette ei võeta (st näiteks juba makstud raha tagasi ei nõuta). Kokkuvõttes on tõenditest võimalik järeldada, et juhatuse liikme tasu määramist ei olnud üldkoosoleku ega nõukogu poolt otsustatud.
14.Õiguskirjanduses on leitud, et kui pooled ei ole tasu suuruses kokku leppinud, on võõrorgani põhimõttel tegutseva osaühingu juhatuse liikmel eelduslikult õigus saada oma ülesannete täitmise eest osaühingult tasu. Kui pooled ei ole tasu suuruses eraldi kokku leppinud, on juhatuse liikmel õigus saada mõistlikku tasu (VÕS 28 lg 2) (Saare, K. jt. Ühinguõigus, Juura 2015, lk 131). Kolleegium leiab, et sama põhimõte on kohaldatav ka praeguse vaidluse lahendamisel. Hageja ei ole välistanud kostjale juhatuse liikme tasu maksmist põhjusel, et kostja oli samaaegselt ise tulundusühingu liige, ning on tuginenud alternatiivselt sellele, et kostjale maksti tegelikult tasu ning ta on selle kätte saanud ajavahemiku juuli kuni august 2015 eest. Seega ei ole hageja eeldanud, et kostja oleks tulundusühistu liikmena pidanud täitma juhatuse liikme ülesandeid tasuta. Kui juhatuse liikmele tasu määratud ei ole ning asjaoludest tulenevalt on tasu saamine mõistlik, võib juhatuse liikmel olla õigus saada tasu kooskõlas VÕS § 627 lg-tega 1 ja 2. Kui tasu suurust ei ole kindlaks määratud, tuleb maksta vastavalt asjaoludele mõistlikku tasu. Juhatuse liikme mõistlikuks tasuks saab lugeda tasu, mille suurus vastab ametisuhtest tulenevate kohustuste täitmise kohas sarnaste ülesannete täitmise eest tavaliselt makstavale tasule, arvestades seejuures konkreetse ühingu majanduslikku olukorda.
8(10)
15.Konkreetset summat, millist tasu kostjale varasema perioodi eest maksti, ei ole pooled välja toonud. Kostja leiab, et mõistlik tasu nõude aluseks oleva ajavahemiku eest oleks olnud 1500 eurot kuus, kuna 2015 toimus kogu ettevõtte asutamise eelne töö, asutamine ning ettevõtte käivitamine. Ringkonnakohus on eelnevalt leidnud, et praeguse vaidluse asjaoludel on kohase mõistliku tasu määramisel põhjendatud lähtuda 07.12.2015 üldkoosolekul arutatud 1500 euro suurusest kuutasust (juuli ja augusti kuu osas) ja jääb selle seisukoha juurde. Hageja ei ole toonud välja asjaolusid, millest nähtuvalt oleks vaidlusaluse ajavahemiku eest makstava mõistliku tasu suurus sellest väiksem.
16.Maakohtu otsus ei ole vastuoluline ja maakohus ei ole eksinud tõendite hindamisel. Kostja on oma 07.06.2019 menetlusdokumendi p-s 3.4 märkinud, et hageja juhatusse kuulunud kolmest inimesest ei võtnud Y tasu; kostja ja Q võtsid tasu viisil, et see kanti nende äriühingutele (väidetavalt maksude optimeerimise eesmärgil). Maakohus tuvastas, et kostja äriühing Senat Kinnisvara OÜ esitas hagejale juulis ja augustis 2015 arveid 2872 euro ja 20 sendi ulatuses, ning see oli tasu juhatuse liikme kohustuste täitmise eest. Maakohus leidis, et kaudselt kinnitab kostjal tasunõude puudumist ka võlatunnistus, milles kostja kinnitas nõuete puudumist hageja vastu, ja poolte hilisem kirjavahetus (kuni aastani 2019). Maakohtu sedastused elulise usutavuse kohta näitavad maakohtu siseveendumuse kujunemist ega muuda otsust ebaõigeks. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega korda neid. Kuigi maakohus leidis, et Senat Kinnisvara OÜ kaudu saadud tasu perioodil 01.07.2015– 24.08.2015 kokku 2872 eurot 20 senti ületab matemaatiliselt üldkoosolekul arutatud tasumäära alusel arvutatud tasu sama perioodi eest, ei ole sellest võimalik järeldada, et tegemist ei ole tasuga juhatuse liikme kohustuste täitmise eest. Nimetatust saab järeldada, et kostja on ajavahemiku 01.07.2015–24.08.2015 eest saanud enam juhatuse liikme tasu kui tal oli õigus saada.
17.Kostja etteheited hagejale vastuolulistele asjaoludele tuginemisel on põhjendamatud. Seadus ei keela poolel menetluses tugineda alternatiivselt ka üksteist välistavatele asjaoludele. Nii ongi hageja tuginenud nii sellele, et kostjale tasu maksmiseks puudus vastava organi otsus ja tasu ei makstud, kui ka alternatiivselt sellele, et kostjale maksti tegelikult tasu tema äriühingu Senat Kinnisvara OÜ kaudu. Maakohus pidi mõlemat väidet hindama. Maakohtu hinnangust tõenditele tuleneb, et kohus pidas tunnistaja Q ja Senat Kinnisvara OÜ arvete kogumis hindamisel dokumentaalseid tõendeid usaldusväärsemaks tunnistaja ütlustest, mille kohaselt maksti kostjale tasu aprillis ja mais, aga ehk ka juunis. Tunnistaja Q ütluste kohaselt (III kd, tl 9) maksti tasu temale ja kostjale kui juhatuse liikmetele nende ettevõtete esitatud arvete alusel. Juunis 2015 maksti ka veel midagi, aga kuidas maksmine edasi läks, seda tunnistaja ei mäleta. Tunnistaja mainib, et kostja esitas liiga suuri arveid ja siis lõpetati tasude maksmine usalduse kadumise tõttu ära. Tunnistaja Y ütluste kohaselt (III kd, tl 13) maksti Q-le ja kostjale palka läbi nende firmade maksude optimeerimiseks, kuid ta ei tea, millal tasu maksmine lõpetati. Sügisel 2015 juhatuse liikmed tasu ei saanud. Tunnistaja Q ei ole täpsemalt selgitanud, millel tema järeldused tasu maksmisest kostjale põhinevad (nt et ta ise andis vastavad korraldused või tegi ülekanded), ja tema väljendusviis viitab sellele, et ta ei mäleta neid asjaolusid täpselt. Sellises olukorras tugines maakohus põhjendatult asjaolude tuvastamisel dokumentaalsetele tõenditele (arvetele raha maksmise kohta juulis ja augustis 2015).
9(10)
18.Maakohus rahuldas hageja nõuded kokkuvõttes õigesti. Asja lahendamisel ei oma tähendust kostja poolt juhatuse liikme kohustuste täitmine peale 24.08.2015 kuupäeva, sest kostja ei ole tuginenud asjaoludele, mis võimaldaksid tema tasaarvestatava nõude lahendamisel arvestada käsundita asjaajamise sätetega. Seetõttu ei uuri ringkonnakohus apellatsioonkaebuses viidatud tõendeid, mis käsitavad kostja juhatuse liikme kohustuste täitmist peale 24.08.2015 kuupäeva.
19.Tulenevalt apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisest jäävad apellatsiooni- ning kassatsiooniastme menetluskulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1 ja § 173 lg 3).
20.Kostja palub, et nii hageja põhinõude kui ka põhjendatud ja vajalike väljamõistetavate menetluskulude tasumine toimuks igakuiste maksetega summas 400 euro kuus, hiljemalt iga kuu
15.kuupäevaks. Kostja ei ole oma taotlust täpsemalt põhistanud, kuid asjas toimunud 08.10.2021 ringkonnakohtu istungi protokollist nähtuvalt võib järeldada, et kostja rahaline seis ei ole väga hea. TsMS § 445 lg 1 järgi võib kohus määrata kohtuotsuse täitmise korra ja viisi. Kohtulahendi täitmise viis ja kord sõltub väljamõistetava rahasumma suurusest, võlasumma ajatamise pikkusest (rahalise nõude korral võiks see olla kuude, mitte aastate pikkune) ja arvestada tuleb ka sissenõudja huvidega. Praegusel juhul ei ole teada, milline on asjas kindlaksmääratavate menetluskulude suurus, aga hageja 02.03.2023 menetlusdokumendi kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid kohtumenetluse jooksul suurusjärgus 14 000 eurot. Kohtuotsusega rahuldatakse hageja nõue 5000 eurot. Menetlus on kestnud üle nelja aasta. Kostja pidi arvestama ka võimalusega, et ta kohtuvaidluse kaotab, ja kostjal on olnud võimalus sellise rahasumma kogumiseks. Kostja ei ole väitnud, et tal puudub vara, mille müügi arvelt võlgnevust tasuda. Eeltoodud põhjendustel jääb kostja taotlus rahuldamata. Kohtuväliselt või täitemenetluses on pooltel võimalik kokku leppida maksegraafikus.
21.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kõigis kohtuastmetes määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
22.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.