1.Kodumaa Kapitali HLÜ (hageja) esitas 5. märtsil 2019 hagi Kristen Kanniku (kostja) vastu, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2500 eurot ja viivise 2500 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 23. märtsil 2016 deklaratiivse võlatunnistuse (võlatunnistus), mille p-s 1.1 tunnistas kostja, et võlgneb hagejale 7500 eurot. Võlatunnistuse p-s 1.3 leppisid pooled kokku võla tagasimaksegraafiku ning p-s 2 viivise 0,2% võlgnetavast summast päevas. Kostja tasus kuus esimest makset korrektselt. 21. oktoobri 2016. a maksest tasus kostja pool, st tasumata on 500 eurot. Samuti on tasumata 21. novembri 2016. a makse 1000 eurot ja 21. detsembri 2016. a
2-19-3390 makse 1000 eurot. Seega on kostjal kokku tasumata 2500 eurot, millele lisandub viivis 4228 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise põhinõude ulatuses, s.o 2500 eurot. Hageja leidis, et kostjal ei ole tema vastu juhatuse liikme tasu nõuet, millega kostja saaks hageja nõude tasaarvestada. Võlatunnistus sõlmiti kuus kuud pärast seda, kui kostja kutsuti hageja juhatuse liikme kohalt tagasi. Kostja kui hageja juhatuse liikme volitused lõppesid 24. augustil 2015 ning pärast seda kuupäeva ei olnud kostjal õigust juhatuse liikme tasu saada. Kostja ei täitnud alates eelnimetatud kuupäevast hageja juhatuse liikme ülesandeid. Isegi kui kostjal oleks õigus tasule, siis tasu suuruses ei ole pooled kokku leppinud.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt on tal hageja vastu tasunõue, millega ta tasaarvestab hageja nõude enda vastu. Kostja nõue on saamata jäänud juhatuse liikme töötasu nõue ajavahemiku juuli – oktoober 2015 eest, kokku 7600 eurot. Kostja oli hageja juhatuse liige ajavahemikul 14. jaanuar 2015 – 4. november 2015. Kostja täitis hageja juhatuse liikme ülesandeid ka pärast 24. augustit 2015, mil ta esitas avalduse hageja juhatuse liikme kohtalt tagasiastumiseks. Kostjat teavitati 3. novembril 2015 hageja nõukogu otsusest, millega kostja vabastati hageja juhatuse liikme kohalt. Hageja kinnitas oma liikmete 7. detsembri 2015. a üldkoosolekul tagasiulatuvalt juhatuse liikme tasud ning kiitis 13. aprilli 2016. a üldkoosolekul tagasiulatuvalt heaks 2015. a makstud juhatuse liikme tasud.
3.Harju Maakohus rahuldas 16. detsembri 2020. a otsusega hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2500 eurot ning viivise 2500 eurot. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 23. märtsil 2016 deklaratiivse võlatunnistuse, mille alusel on kostjal hageja ees võlg, millest on tasumata 2500 eurot. Kostja oli hageja juhatuse liige ja soovib hageja nõudega tasaarvestada oma juhatuse liikme tasu nõude ajavahemiku juuli 2015 – oktoober 2015 eest, s.o kokku 7600 eurot. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb kostja kui hageja juhatuse liikme volituste lõppemise osas lähtuda kostja 24. augusti 2015. a avaldusest (avaldus). Kostja deklareeris avalduses, et tema kohustused hageja vastu ning tema esindusõigus lõpevad. Maakohus tuvastas tõendeid hinnates, et kostja ei täitnud pärast avalduse esitamist juhatuse liikme ülesandeid. Seega puudub kostjal õigus saada juhatuse liikme tasu alates 25. augustist 2015. Maakohtu hinnangul ei ole kostjal hageja vastu ka 2015. a juuli ja augusti juhatuse liikme töötasu nõuet, sest vastav rahasumma on välja makstud kostja äriühingutele, sh Senat Kinnisvara OÜ-le. Võlatunnistuses võeti kõik pooltevahelised rahalised nõuded arvesse. Kostja ei ole esile toonud, miks 2016. aastal sõlmitud võlatunnistuses ei oleks pidanud kajastama 2015. aastal sissenõutavaks muutunud nõudeid. Usutav on pigem see, et võlatunnistusega reguleerisid pooled oma võlasuhted lõplikult. Seda seisukohta toetab poolte 2016. a ja 2017. a kirjavahetus, milles kostja teavitab võlatunnistuse maksegraafiku täitmisest ning teeb ettepaneku muuta igakuiselt tagastatavaid summasid. Samuti toetab seda seisukohta poolte 2019. a veebruari kirjavahetus, milles pooled arutavad täiendavat maksegraafikut, mille kohaselt kostja pidi tasuma hagejale 3000 eurot.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ekslikult leidnud, et kostja volitused hageja juhatuse liikmena lõppesid 24. augustil 2015. Tagasiastumise avaldus peab jõudma selle jõustumiseks juhatuse liikme määranud organile. Maakohus ei ole põhjendanud ega tuginenud tõenditele, mis kinnitaks, et 2(7)
2-19-3390 kostja väidetav tagasiastumise avaldus oleks jõudnud teda valinud organini. Kostja avaldas soovi tagasi astuda, mis on käsitatav ettepanekuna poolte kokkuleppel juhatuse liikme volitused lõpetada. Hageja nõukogu kutsus kostja juhatuse liikme kohalt tagasi 17. oktoobri 2015. a otsusega ning kostjat teavitati sellest otsusest 3. novembril 2015. Seega tuleb juhatuse liikme suhte lõppemise aega arvestada nõukogu otsuse tegemise ajast, mitte avalduse esitamise asjast 24. augustil 2015. Selle tõttu oli kostjal õigus saada juhatuse liikme tasu 3. novembrini 2015. Kostja täitis ka pärast 24. augustit 2015 juhatuse liikme ülesandeid, mida tõendavad tunnistaja Ron Luvištšuki ütlused. Samuti ei ole kostjale makstud juhatuse liikme tasu 2015. a juuli ja augusti eest, nagu maakohus ekslikult leidis. Ei ole õige maakohtu järeldus, et võlatunnistusega reguleerisid pooled kõik oma võlasuhted lõplikult ja et võlatunnistuse sõlmimisel võeti arvesse ka kostja juhatuse liikme tasu nõuet. Hageja ja kostja 2017. a ja 2019. a kirjavahetus toetab kostja seisukohta, et kostjal on jätkuvalt juhatuse liikme tasu nõue hageja vastu.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. novembri 2021. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus õigesti, et kostja ametisuhe juhatuse liikmena lõppes 24. augustil 2015, mil kostja esitas hagejale taheavalduse juhatuse liikme kohalt tagasiastumiseks. Tulundusühistuseaduse (TÜS) § 61 lg 4 kohaselt võib juhatuse liige juhatusest tagasi astuda sõltumata põhjusest, teatades sellest enda määranud organile, ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 järgi muutub selline tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega. Kostja ei esitanud maakohtus väidet, et hageja ei saanud tahteavaldust kätte ja tahteavaldus ei muutunud seetõttu kehtivaks. Kostja väitis maakohtus üksnes, et esinesid muud põhjused, miks vaatamata tahteavaldusele ametisuhe jätkus. Alles apellatsioonkaebuses esitas kostja esimest korda väite, et kostja avaldus ei jõudnud avalduse vastuvõtmiseks õigustatud organiteni. Seega on kostja vastuväite esitanud hilinenult, mistõttu vastuväide tuleb jätta arvestamata. Seetõttu ei pidanud maakohus kindlaks tegema, kes ja millal täpselt avalduse kätte sai, ja sellega seotud tõendeid analüüsima. Maakohus sai eeldada kostja omaksvõttu sellele asjaolule, et kostja esitas 24. augustil 2015 tagasiastumisavalduse hagejale ning tahteavaldus muutus sellega kehtivaks. Ringkonnakohus leidis, et kostja avalduse kättesaamiseks TÜS § 60 lg 1 ja TsÜS § 69 lg 1 mõttes ei pidanud hageja juhatuse liige esitama seda avaldust kõikidele hageja liikmetele või nõukogule. Hagejal oli 17. augusti 2015. a seisuga 270 liiget. Avalduse tegemise seisuga ei olnud hagejal nõukogu, sest nõukogu valiti alles 23. septembril 2015. 2015. a augustis oli hoiu-laenuühistu juhtorgan üksnes juhatus, kuhu kuulus kolm liiget: kostja, R. Kondor ja R. Luvištšuk. Arvestades liikmete suurt arvu, oleks kõigile liikmetele teate esitamine olnud ebamõistlik, eriti olukorras, kus valimisel oli nõukogu, mis oleks saanud kostja viivituseta ametist vabastada. Neil asjaoludel võis pidada tahteavalduse kehtivuseks piisavaks, kui selle said kätte ülejäänud juhatuse liikmed. Ringkonnakohus ei nõustunud kostja väitega, et kostja tagasiastumise avaldus võis olla käsitatav ettepanekuna lõpetada juhatuse liikme volitused poolte kokkuleppel. Kostja avaldusest tuleneb ühemõtteliselt tema tahe astuda juhatuse liikme ametikohalt tagasi. Sellele viitab sõnastus „teate esitamise hetkest peatuvad minu kohustused Kodumaa Kapitali HLÜ ees ja lõpeb minu esindusõigus“. Alusetu on kostja seisukoht, et tema tahteavaldusel ei olnud tagajärgi, sest ka pärast 3(7)
2-19-3390 tahteavaldust osales kostja juhatuse liikmena üldkoosolekul ja nõukogu tegi talle ametisuhte lõpetamise ettepaneku. Juhatuse liikme ametisuhe lõppes tahteavalduse kehtivaks muutumise hetkel ning oleks saanud jätkuda üksnes uuesti juhatusse valimisega. Olles tuvastanud, et kostja ametisuhe lõppes 24. augustil 2015, ei pidanud maakohus analüüsima, kas kostja on pärast nimetatud aega tööülesandeid täitnud ning kas kostjal võis selle tõttu olla hageja vastu lepinguväline nõue käsundita asjaajamise sätetest tulenevalt. Kohus peab võtma arvesse vaid neid nõudeid, mille kohta hageja on esitanud asjaolud. Kostja ei toonud maakohtu menetluses esile asjaolusid, millest tulenevalt tal oleks võinud olla hageja vastu pärast 24. augustit 2015 käsundita asjaajamisest tulenev nõue. Kostja leiab ekslikult, et tema juhatuse liikme tasu kinnitati tagasiulatuvalt 7. detsembri 2015. a üldkoosoleku otsusega, millega kinnitati 2015. a kulueelarve, milles olid read juhatuse liikme tasude kohta. Üksnes vahendite ettenägemine juhatuse liikme tasu maksmiseks või vahendite kasutamise fakti tagantjärele kinnitamine ei tekita juhatuse liikme tasu kindlaksmääramise tahteavaldust. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja äriühing Senat Kinnisvara OÜ esitas hagejale juulis ja augustis 2015 arveid 2872 euro 20 sendi ulatuses ning et see oli tasu juhatuse liikme kohustuste täitmise eest. Apellandi väited maakohtu otsuse vastuolulisusest ei ole põhjendatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et juhatuse liige saab tagasi astuda, tehes selleks avalduse tulundusühistu juhatuse liikmetele. Selline tahteavaldus tuleb seaduse järgi teha juhatuse liikme määranud isikule, milleks praegu on hageja liikmete üldkoosolek. Seega oleks pidanud kostja esitama tagasiastumiseks avalduse kõigile hageja liikmetele. Ringkonnakohus on jätnud kohaldamata võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 p-d 1 ja 2, väites, et kostja ei ole maakohtus tuginenud asjaoludele, mis õigustaksid sätte kohaldamist. Kostja on sellistele asjaoludele tuginenud maakohtus, mistõttu oleks pidanud ringkonnakohus võtma seisukoha hageja võimaliku nõude kohta VÕS § 1018 alusel. Maa- ja ringkonnakohus on valesti leidnud, et 2015. a juuli ja augusti eest on kostjale juhatuse liikme tasu välja makstud. Senat Kinnisvara OÜ esitatud arvetest ei saa järeldada, et hageja on maksnud kostjale juhatuse liikme tasu. Kui ringkonnakohus leidis, et kostjal oli õigus nende kuude eest saada tasu 2700 eurot, kuid Senat Kinnisvara OÜ esitatud arve on 2872 eurot 20 senti, siis oleks ringkonnakohus pidanud selgitama summade erinevust.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ja saata TsMS § 691 p 2 järgi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
4(7)
2-19-3390
10.Kostja heidab ringkonnakohtule põhjendatult ette seda, et ringkonnakohus ei kontrollinud, kas kostja avaldus jõudis teda hageja juhatuse liikmeks määranud organini. Ringkonnakohus leidis, et kostja see väide tuleb jätta tähelepanuta, sest kostja esitas sellise väite esimest korda apellatsioonkaebuses. Lisaks leidis ringkonnakohus, et kuna kostja ei vaielnud maakohtus vastu hageja väitele, et kostja esitas avalduse hagejale, sai maakohus TsMS § 231 lg 4 alusel eeldada, et kostja on selle väite omaks võtnud. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu eeltoodud järeldustega.
10.1.Hageja tugines sellele, et kostja esitas hagejale 24. augusti 2015. a avalduse 14. mai 2019. a menetlusdokumendis (I kd, tl 51). Kostja avaldas 7. juuni 2019. a menetlusdokumendis, et ta koostas eelnimetatud avalduse (I kd, tl 109 pöördel), kuid väitis, et ta täitis hageja juhatuse liikme ülesandeid edasi kuni 3. novembrini 2015. Samuti väitis kostja, et hageja on olnud ebajärjekindel selles, millal kostja lõpetas hageja juhatuse liikmena tegutsemise.
10.2.Kostja juhatuse liikme kohalt tagasiastumise avaldus on käsitatav tahteavaldusena, mis muutub TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 2 esimese lause järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda (vt selle kohta Riigikohtu 2. veebruari 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-6269/54, p 14). TÜS § 61 lg 4 esimese lause järgi võib juhatuse liige juhatusest tagasi astuda sõltumata põhjusest, teatades sellest enda määranud organile. Kuna hageja väitis, et kostja teatas talle oma tagasiastumisest, pidi maakohus hindama selleks, et kostja avaldusel oleks õiguslik tähendus TÜS § 61 lg 4 esimese lause mõttes, et see tehti TsÜS § 69 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi kättesaadavaks organile, mis oli kostja määranud hageja juhatuse liikmeks.
10.3.Omaks saab TsMS § 231 mõttes võtta üksnes faktilisi asjaolusid (vt Riigikohtu 4. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-11, p 12). See, kas kostja järgis TÜS § 61 lg 4 esimeses lauses sätestatut, kui tegi oma avalduse teatavaks hageja juhatuse liikmetele, on õiguse kohaldamine, mitte faktilise asjaolu tuvastamine. Järelikult see, kas kostja on juhatuse liikme kohalt kehtivalt tagasi astunud, sh kas kostja tegi oma tagasiastumise avalduse teatavaks õigele isikule, ei ole faktiline asjaolu, mille maakohus sai TsMS § 231 lg 4 järgi lugeda omaks võetuks.
10.4.Eelnevast tulenevalt on ekslik ka ringkonnakohtu seisukoht, et kostja väide, et tema avaldus ei ole teda juhatuse liikmeks määranud organile teatavaks tehtud, on uus faktiline asjaolu, mis tuleb jätta tähelepanuta. Kuna apellatsioonimenetluses saab isik tugineda sellele, et maakohus on materiaalõigust valesti kohaldanud, sh ei ole tuvastanud õigusliku järelduse tegemise eelduseks olevaid asjaolusid (TsMS § 631 lg-d 1 ja 2, vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-28-12, p 17), siis pidi ringkonnakohus hindama, kas kostja avaldus on nõuetekohaselt (s.o kostja hageja juhatuse liikmeks määranud organile) teatavaks tehtud.
11.Ringkonnakohus leidis oma otsuse p-s 10.3, et TÜS § 61 lg 4 (ringkonnakohus on ekslikult viidanud TÜS § 60 lg-le 1) ja TsÜS § 69 lg 1 mõttes ei pidanud kostja avaldust esitama kõigile hageja liikmetele või nõukogule, sest hagejal on palju liikmeid ning hagejal puudus sellel hetkel nõukogu. Ringkonnakohtu hinnangul saab sellisel juhul pidada kostja avalduse kui tahteavalduse kehtivuseks piisavaks seda, kui selle said kätte ülejäänud hageja juhatuse liikmed. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.
5(7)
2-19-3390
11.1.Kolleegium on varem aktsiaseltsi juhatuse liikme kohta leidnud, et tulenevalt aktsiaseltsi juhatuse liikme pädevusest on oluline, et juhatuse ja äriühingu vahelised suhted oleksid õiguslikult selged. Vältida tuleks olukordi, kus on ebaselge, kas juhatuse liikmel on õigus äriühingut esindada või mitte (vt Riigikohtu 13. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-12, p 13). Samuti on kolleegium aktsiaseltsi kohta leidnud, et aktsiaseltsi juhatuse liikme tagasiastumine on kujundusõigus ja õigussuhe loetakse lõpetatuks alates ajast, mil ülesütlemisavaldus jõustub, ehk ajast, mil õigussuhte teine pool (äriühing oma nõukogu kaudu) avaldusest TsÜS § 69 lg 2 mõttes teada saab (Riigikohtu
7.märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11889/42, p 22). Kolleegiumi hinnangul kohalduvad need põhimõtted ka TÜS § 61 lg 4 esimese lause puhul.
11.2.Eelnevast tulenevalt ei piisa juriidilise isiku juhatuse liikmel tagasiastumiseks üldjuhul sellest, kui juhatuse liige saadab avalduse teistele juhatuse liikmetele. Avaldus tuleb saata juhatuse ametisse määranud organile, milleks praegusel juhul oli hageja liikmete üldkoosolek. Kolleegiumi hinnangul ei oleks mh vaba eneseteostuse õigusega (põhiseaduse § 19) kooskõlas see, kui tulundusühistu juhatuse liige saaks tagasi astuda üksnes juhul, kui ta suudab tagasiastumise avalduse kõigile enda määranud organi liikmetele kätte toimetada. See ei pruugi igal juhul (nt organi liikme surma või organi liikmete suure arvu korral) olla mõistlikult võimalik. Seetõttu tõlgendab kolleegium TÜS § 61 lg-t 4 selliselt, et olukorras, kus juhatuse oli määranud tulundusühistu liikmete üldkoosolek, peab juhatuse liige oma tagasiastumise avalduse tegema teatavaks kõigile tulundusühistu liikmetele, kuid see avaldus jõustub siiski ajast, mil vähemalt üks tulundusühistu liige on avalduse TsÜS § 69 lg 1 esimese lause ja lg 2 kohaselt kätte saanud.
11.3.Kolleegium märgib, et tulundusühistu liikmete üldkoosoleku või nõukogu määratud juhatuse liikme tagasiastumine on võimalik ka sellekohase avalduse esitamise teel teistele juhatuse liikmetele, kuid ka sellisel juhul muutub tagasiastumisavaldus kehtivaks üksnes juhul, kui vähemalt üks juhatuse liige on oma hoolsuskohustust (vt TÜS § 631 lg 1) järgides teinud tagasiastumise avalduse esitanud juhatuse liikme avalduse TsÜS § 69 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi teatavaks vähemalt ühele tulundusühistu liikmele või selle nõukogu liikmele. Ka siis jõustub tagasiastumise avaldus ajast, mil see on teatavaks tehtud vähemalt ühele tulundusühistu liikmele või nõukogu liikmele.
11.4.Kuivõrd tulundusühistu juhatuse liige võib olla samas ka tulundusühistu liige, ei ole välistatud, et TÜS § 61 lg 4 esimeses lauses sätestatut on järgitud sellega, et kostja tegi oma avalduse teatavaks hageja liikmeks olevale juhatuse liikmele. Seetõttu oleks maakohus pidanud selgitama, kas hageja juhatuse liikmed, kellele kostja avalduse esitas, olid ühtlasi ka hageja liikmed. Ringkonnakohtul on võimalik asja uuel läbivaatamisel maakohtu eelviidatud rikkumine kõrvaldada. Juhul kui ükski hageja juhatuse liikmetest, kellele kostja oma avalduse saatis, ei olnud hageja liige, sai kostja avaldus jõustuda ajast, mil keegi hageja juhatuse liikmetest tegi kostja avalduse TsÜS § 69 lg 1 esimese lause ja lg 2 kohaselt teatavaks vähemalt ühele hageja liikmele (vt käesoleva otsuse p-d 11 ja 11.2).
12.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et maakohus ei pidanud selgitama ja hindama, kas kostja täitis ka pärast 24. augustit 2015 hageja juhatuse liikme ülesandeid ning kas kostjal võis seetõttu olla hageja vastu käsundita asjaajamise sätetest tulenev hüvitisnõue, sest kostja ei ole toonud esile asjaolusid, millest nähtuvalt tal oleks võinud olla hageja vastu käsundita asjaajamisest tulenev nõue.
12.1.Kostja tugines hagile vastu vaieldes sellele, et ta tegi tasaarvestusavalduse põhjusel, et tema kui hageja juhatuse liikme staatus kestis pärast tema avalduse hageja juhatusele teatavaks tegemist edasi, st et tema avaldus ei toonud kaasa selles soovitud õiguslikku tagajärge, kuna seda ei tehtud teatavaks hageja liikmetele. Seega ei tuginenud kostja maakohtus sellele, et ta täitis hageja juhatuse liikme kohustusi olukorras, kus ta tegelikult ei olnud hageja juhatuse liige. Ka oma apellatsioonkaebuses
6(7)
2-19-3390 tugines ta vaid sellele, et tema kui hageja juhatuse liikme staatus ei lõppenud tema avalduse tõttu ja et ta täitis pärast avalduse tegemist hageja juhatuse liikme ülesandeid edasi.
12.2.TsMS § 4 lg 1 esimene lause sätestab, et kohus menetleb tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses sätestatud korras on esitatud hagi või muu avaldus. TsMS § 4 lg 2 sätestab, et hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 5 lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kolleegium on selgitanud, et kui hageja on tuginenud sellele, et ta soovis lisakulutuste tegemisel täita lepingulist kohustust, ning ta ei ole tuginenud sellele, et ta soovis kostjat soodustada lepinguväliselt, ei olnud kohtutel alust ega kohustust kontrollida, kas hageja võis ajada kostja asja ja poolte vahel tekkis käsundita asjaajamise võlasuhe. See, kas hageja soovis kostjat VÕS § 1018 lg 1 mõttes soodustada, on faktiline asjaolu, millele pool peab tuginema selleks, et kohus saaks seda asja lahendamisel arvestada (vt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2), ehk see ei ole poole õiguslik seisukoht, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. mai 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-121704/50, p 11).
12.3.Kolleegiumi arvates tuleneb TsMS § 4 lg 1 esimesest lausest, lg-st 2 ja TsMS § 5 lg-st 1 ka see, et kui kostja tugineb hageja rahalisele nõudele vastu vaieldes oma rahalisele nõudele, mida ta on väidetavalt hageja rahalise nõudega tasaarvestanud, siis on kohus seotud kostja nõudega ja faktiliste asjaoludega, millega kostja oma nõuet põhjendab. Kostja ei ole tuginenud maakohtus hagile vastu vaieldes VÕS § 1018 kohaldamiseks vajalikele asjaoludele. Selleks oleks kostja pidanud tuginema sellele, et ta, olemata hageja juhatuse liige, tegi midagi hageja kasuks (soodustas hagejat) tahtega tegutseda hageja kasuks ning et selline tegutsemine toimus kas hageja heakskiidul, tema hästi mõistetavates huvides ning tema tegeliku või eeldatava tahte kohaselt või oli selline tegutsemine oluline avalikes huvides (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-1663/127, p 20;
21.detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 31).
12.4.Maakohtul ei olnud olukorras, kus kostja ise tugines asjaolule, et tema juhatuse liikme staatus kestis vaatamata tema avaldusele edasi, ning ta oli sellele asjaolule tuginenud ka oma tasaarvestusavalduses, kohustust kostjale selgitada võimalust põhjendada oma rahalist vastunõuet alternatiivselt asjaoludega, mille alusel võiks tema rahalise nõude rahuldada käsundita asjaajamise sätetele tuginedes juhul, kui kohus leiab, et kostja kui hageja juhatuse liikme staatus lõppes tema avalduse alusel (vt ka Riigikohtu 18. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16, p 14; 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 57).
13.Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja menetluskulude suuruse rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel alama astme kohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.