Jätta Riigikohtus kantud menetluskulud Ketrin Vainu kanda.
4.Mõista Ketrin Vainult Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja riigilõiv 33 eurot 27 senti. Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ketrin Vainu (hageja) esitas 29. juunil 2018 Harju Maakohtule hagi Osaühingu StabimerMarketing (kostja) vastu raha tagastamiseks ja kahju hüvitamiseks. Hageja palus: 1) mõista kostjalt hageja kasuks välja 35 000 eurot ning nimetatud summalt alates 23. juunist 2018 kuni kohustuse kohase täitmiseni viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras; 2) mõista
2-18-9985 kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 6476 eurot ning kahjuhüvitiselt alates 23. juunist 2018 kuni kohustuse kohase täitmiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista need kostjalt välja koos viivisega VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude kindlaksmääramisest kuni kohase tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt on hageja omandis kinnisasi asukohaga Järvekalda tee 14, Liivamäe küla, Jõelähtme vald, Harjumaa (kinnisasi). Hageja tellis kostjalt oma kinnisasjale üksikelamu ehitamiseks ehitustööd. 5. aprillil 2018 sõlmisid hageja ja kostja ehituse töövõtulepingu nr 04/2018 (leping). Lepingu p 4.1 kohaselt kohustus kostja tegema kokkulepitud tööd hinnapakkumise nr 2018-1-04 alusel. Tööde alustamiseks pidi hageja lepingu p 2.3.1 kohaselt taotlema ehitusloa ning tasuma ettemakse. Lepingu lisa nr 1 p 1 kohaselt oli kostja kohustuseks tööplatsi ettevalmistamine, organiseerimine ja geodeesia tööde tegemine (2625 eurot), p 2 kohaselt maa- ja puurimistööd, pinnase väljakaevamine ja asendamine, pinnase tihendamine ja transport (3217 eurot). Tööde alustamiseks esitas hageja kostjale ehitusprojekti ning tasus ettemaksena 35 000 eurot. Ehitusprojekti üldosa p 3.1 kohaselt pidi hoone vundamendi lahendus olema rostvärgiga postvundament. Vaiade ülesanne on kanda koormus sügavamal asetsevatele tugevamatele pinnasekihtidele. Rostvärgi ülesanne on jaotada ehitiselt tulevad koormused vaiadele. Hageja tasus ettemakse ning kostja alustas 16. aprillil 2018 tööde tegemist. Kostja tööde ülevaatusel selgus, et suurem osa pinnasesse paigaldatud vaiadest ei olnud paigaldatud vertikaalselt, vaid lubatud normist suurema kaldega ja osaliselt olid paigaldatud vaiad purunenud. Kostja tellis geodeetilise mõõdistuse vaiade maasse süvendamise kõrguspunktide määramiseks. Selgus, et vaiad ei ole ühesugusel kõrgusel ega vasta projektikohastele kõrguspunktidele. Hageja nõudis 15. mai 2018. a kirjas kostjalt tööde parandamist või alternatiivselt lintvundamendi ehitamist. 18. mail 2018 vastas kostja, et tegi töid uue tehnilise lahenduse alusel, ning selgitas, et pinnas ei olnud vaiade paigaldamiseks sobilik. 9. juuni 2018. a kirjas tõi hageja välja kõik pretensioonid. Kostja muutis omaalgatuslikult toetuspindala (hageja andis loa 160 mm läbimõõduga vaiade paigaldamiseks, mitte vaiade kogu toetuspindala vähendamiseks). Kuna kostja praaki ei parandanud, ütles hageja 18. juunil lepingu erakorraliselt üles ja nõudis ettemakse 35 000 eurot tagastamist hiljemalt 22. juuniks 2018. Lisaks ettemaksele palus hageja kostjal hüvitada ebakvaliteetse töö likvideerimisega seotud kulud 6476 eurot. Kostja ettemakset ei tagastanud. Lepingu allkirjastamisega kinnitas kostja, et ta on tutvunud lepingu täitmiseks vajalike asjaoludega. Kostja heidab hagejale ette, et pinnas ei olnud puurimiseks sobilik ja et puudus projekti konstruktsiooniline osa. Hageja leiab, et kostja oleks pidanud oma ala asjatundjana veenduma tellitava töö tegemise võimalikkuses. Kostja ei teatanud hagejale töö tegemise ajal mitte ühestki takistusest. Kostja soovis kasutada teist projektilahendust, millest hageja keeldus. Lisaks olulistele lepingurikkumistele oli ka teisi rikkumisi: 1) geodeet sai mõõta ainult kuut vaia, sest ülejäänud vaiad kattis ehitaja täielikult liivaga. Nendel kuuel vaial ületati vertikaalse kõrvalekalde ehitustolerants; 2) mitu vaia olid peaaegu pooleks murtud (töövõtja esindaja sõnul sõitis neile traktor otsa). Need tuli välja vahetada, mitte parandada, nagu kostja seda teha kavatses. Vaiade konstruktsioon peab olema terviklik; 3) vaiade pead (nende ülemise osa kõrgus) ei vastanud projektile; 4) sammaste toetamiseks paigaldatud vaiad oli vaja igal juhul demonteerida ja paigaldada uued, täpselt sammaste alla ja suurema toetuspindalaga, mitte nihkes samba paigaldamise koha suhtes. Kõik lepingu ülesütlemise eeldused olid täidetud: töö oli puudustega ning töövõtja keeldus nende parandamisest, kostja sai ülesütlemisavalduse kätte. Hageja nõuab kostjalt 35 000 euro suuruse ettemakse tagastamist. Hageja ei saa kostjale tagastada maasse raiutud vaiasid, sest nendega ei ole midagi peale hakata ning need tuleb hagejal utiliseerida. VÕS § 189 lg 1 alusel palub hageja välja 2(11)
2-18-9985 mõista põhinõudelt alates 35 000 euro tasumise tähtajast, s.o 23. juunist 2018 kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Vaiade utiliseerimise kulu on 6476 eurot. Asjaolu, et kostja paigaldas vaiad valesti ning osa nendest on kahjustada saanud, on hagejale kahju tekkimise alus.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ta leidis, et hageja ei ole tõendanud oma väidet, et 55-st paigaldatud vundamendipostist vastas nõuetele üksnes kuus. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et väidetav ehitatava vundamendi liigi muutmine jäi hagejaga kooskõlastamata ning et see on jäme lepingutingimuste rikkumine, mille tõttu hageja lepingust taganes. Seda väidet ei ole hageja lepingu ülesütlemise avalduses esile toonud, samuti ei tuginenud hageja sellele 16. mail 2019 toimunud kohtuistungil. Vundamendi toetuspindala vähendati vundamendi konstruktsiooni muutmise tõttu, millele hageja on oma nõusoleku andnud (postvundamendi asemel oli kokku lepitud ehitada vaivundament). Hageja ei ole tõendanud, et vundamendi konstruktsiooni muutmisega pidi toetuspindala jääma samaks nagu postvundamendi korral. 16. mail 2019 toimunud kohtuistungil kinnitas hageja, et postvundament asendati vaivundamendiga ning kõik muu pidi jääma samaks. Kostjale ei ole arusaadav, millest hageja järeldab, et vundamendi konstruktsiooni asendamisel pidi toetuspindala samaks jääma. Kostja on tõendanud, et püstitatud vaiadel oli vajalik kandevõime (isegi varuga) ning juba kostja tehtud tööde alusel oli ehituse jätkamine võimalik. Samuti on kostja tõendanud, et tema ehitatud kandekonstruktsiooni osal on piisav kandevõime. Hageja ei ole oma väiteid tõendanud. Kostja ei ole kunagi tunnistanud, et viltu paigaldatud vaiadele ei oleks saanud ehitada projektijärgset vundamenti. Ehitustöödega oli võimalik jätkata ning ehitada kokkulepitud vundament. Peamine vaidlus poolte vahel oli enne lepingu lõppemist selle üle, kas vaiade kõrvalekalde esinemisel oli võimalik ehitust jätkata. Enne lepingu ülesütlemist oli hageja ainuke pretensioon, et vaiad ei olnud püstitatud täpselt vertikaalselt ning seetõttu ei ole maja kandevõime tagatud. Kostja paigaldatud vaiade arv ja asukoht vastasid eelprojektile. Seega ei ole arusaadav, mida peab hageja silmas väitega, et paigaldatud vaiad ei vastanud projektile. Eelprojektis ei olnud kindlaks määratud, et vaiad peaksid olema paigaldatud täpselt vertikaalselt. Hageja ei ole tõendanud väidet, et vaiade vertikaalne kalle ületas vertikaalse kõrvalekalde ehitustolerantsi. Hageja ei saanud tugineda lepingust taganemisele põhjendusega, et vaiade vertikaalse kõrvalekalde tõttu ei olnud nende kandevõime ehitise püstitamiseks piisav. Tõendamata on hageja väide, et vaiade horisontaalne kõrvalekalle on nii suur, et tegemist on olulise lepingurikkumisega. Kõrvalekalded ei takistanud ehitustöödega jätkamist. Kuni 16. maini 2019 ei tuginenud hageja kordagi sellele väitele. On vastuvõetamatu, et hageja esitas aasta hiljem kostjale uusi pretensioone, millest varem juttu ei olnud. Hageja ei ole lepingust taganenud ka vaiade purunemise põhjendusega, kuna 16. mai 2019. a istungil on ta ise kinnitanud, et see ei olnud lepingust taganemise põhjus. Hageja väitis 16. mail 2019 toimunud kohtuistungil, et ehitusprojekti järgi pidi vaia sügavus olema 1,5 m. Hageja väitis, et ühtegi 1,5 m vaia ei ole maa sisse pandud. Hageja ei ole oma väidet tõendanud. Hageja ei esitanud pretensioone vaiade sügavuse kohta mõistliku aja jooksul ning ei maininud seda etteheidet ka lepingu lõpetamise avalduses. Seega ei saanud hageja selle väite alusel lepingut üles öelda. Kostja on tõendanud, et ta ei ole lepingut rikkunud. Kui kohus leiab, et kostja on mingis osas oma lepingulisi kohustusi rikkunud, siis ei olnud tegemist olulise rikkumisega, mis annaks hagejale aluse lepingust taganeda ja ettemakse tagastamist nõuda. Materiaalsed eeldused lepingust taganemiseks on täitmata. Juhuks, kui kohus leiab, et hagejal oli alus töövõtulepingust taganemiseks, esitas kostja 3(11)
2-18-9985 tasaarvestusavalduse, mille kohaselt kostja ei ole kohustatud hagejale midagi tagastama, arvestades, et kostja tegi vaidlusalusel ehitusobjektil kulutusi ehitustööde tegemiseks 17 361 euro 52 sendi ulatuses. Lisaks kuludele on kostjal õigus nõuda hagejalt tööde tegemise eest tasu, millest on maha arvatud summa, mille kostja hoidis kokku lepingu ülesütlemise tõttu. Tasaarvestatav tasu on 35 707 eurot 20 senti. Kui kohus leiab, et leping lõppes kostja 19. juunil 2018 esitatud ülesütlemisavalduse alusel, siis vabastab ülesütlemine pooled edasiste lepinguliste kohustuste täitmisest ning enne ülesütlemist üleantut ei pea tagastama. Vastuväitena hageja kahjuhüvitise nõudele leidis kostja, et hageja ei ole tõendanud, et vaiad utiliseeriti enne maja ehitamise jätkamist. Seega ei ole hageja tegelikult kahju kandnud ning kahju hüvitamise nõude rahuldamine ei ole põhjendatud.
3.Harju Maakohus jättis 24. märtsi 2021. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt esitas hageja kostjale 18. juunil 2018 avalduse pealkirjaga „Töövõtuleping nr 04/2018. ülesütlemise avaldus ja nõue tagastada tööde teostamiseks ettemakstud summa 35 000€“. Eeltoodud avalduses on hageja tuginenud lepingu lõpetamisel õigusliku alusena muu hulgas VÕS § 116 lg-le 1, mis reguleerib lepingust taganemist. Hageja esitas kohtule ettemakse tagastamise nõude, tuginedes töövõtulepingust taganemisele ja märkides õigusliku alusena VÕS § 189. Määravaks ei ole mitte hageja 18. juuni 2018 avaldusele pandud pealkiri, vaid avalduse sisu. Kuna hageja on tuginenud töövõtulepingu lõpetamisel lepingust taganemise sätetele, käsitas maakohus hageja 18. juuni 2018 avaldust töövõtulepingust taganemise avaldusena. Taganemise kõrval tuleneb tellijale VÕS § 655 lg-st 1 võimalus töövõtuleping igal ajal üles öelda, sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud. Hageja 25. juuni 2019. a, 5. augusti 2019. a, 17. juuli 2020. a ja 14. septembri 2020. a seisukohtadest nähtuvalt ei ole hageja taotlenud, et tema lepingu lõpetamise avaldust saaks lugeda töövõtulepingu ülesütlemise avalduseks VÕS § 655 kohaselt. VÕS § 189 alusel hageja ettemakse tagastamise nõuet ja selle eeldusi (sh lepingu võimalikku olulist rikkumist) hinnates leidis maakohus, et hageja pole tõendanud, et 160 mm läbimõõduga vaiade puhul oli lubatud kõrvalekalle 16 mm. Hageja on selle väite tõendamiseks esitanud kohtule EVS standardi „Geotehnilise eritöö teostamine. Puurvaiad“, millest nähtuvad geomeetrilised tolerantsid, kuid viidatud dokumendist, mis sisaldab ehitustehnilisi arvutusi, ei nähtu lubatud kõrvalekalde suurust 16 mm ega selleni viinud järeldust. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et kõrvalekalle ei võimaldanud vundamenti teha. Toivo Rattasepp hindas ehitustöid EVS standardite alusel, tegi paikvaatluse ja tutvus ehitusdokumentidega. Ehitusdokumentide kohaselt on raudbetoonvaiade betoneerimisel kasutatud betooni C25/30 ja armatuuri 3Ø12 AIII. Paikvaatluse kohaselt on vundamendi (aluste, raudbetoonist postide ja rostvärgi) ehitustööd pooleli. Puuduvad ehitustehnilised takistused ehitustöödega jätkamiseks seni tehtud tööde alusel. Eelnevast järeldas maakohus, et hageja ei ole tõendanud oma väidet, et kui teha sirge rostvärk kostja paigaldatud postidele, siis tuleb rostvärgi laiuseks 674 mm ja lisaks sellele tuleb paigaldada tasakaalustuspostid. Hageja esitas oma väite tõendamiseks joonise, kuid sellelt ei nähtu, kes selle koostas ja millised dokumendid on joonise koostamisel aluseks võetud. Samuti ei võimalda esitatud dokument teha ehitustehnilisi järeldusi hageja väidete kohta. Kostja esitas kohtule Laazi Ehituse Osaühingu vaiade paigalduse hinnangu (töö tegija insener-konstruktor A. Zabolotski). A. Zabolotski hinnangust nähtub, et vaiade seisukord on stabiilne, tugevusnäitajatel on varud ja on olemas ehituse jätkamise võimalus (punkt 2.6). A. Zabolotski on 22. juuli 2019 tehnilises hinnangus märkinud, et võttes arvesse vaiade teostusjoonisel (Henri Projekt OÜ, mõõdistamise aeg 30. mai 2018, töö nr G378/1-18) märgitud vaiade kõrvalekaldeid, on võimalik ehitada vundamenti laiusega 300 mm. Ei ole välistatud, et eelprojektis märgitud vundamendi laius 4(11)
2-18-9985 muutub ehitustööde jätkamisel suuremaks (st konstruktiivse projekti koostamisel), kuna eelprojektis ei ole tehtud koormusarvutusi ning eelprojektis toodud vundamendi mõõdud ei ole seetõttu lõplikud. Maakohus analüüsis paigaldatud vaiade kõrvalekallete põhjuseid. Hageja kohustus oli edastada kostjale kogu ehitustööks vajalik dokumentatsioon. Sirgelt ei saanud vaiasid puurida pinnase eripära tõttu. Tegemist oli lubatud kõrvalekaldega, mis ei takistanud ehituse jätkamist. Maakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja kasutas vaiade paigaldamiseks vale tehnikat. Hageja esitatud fotodelt ei nähtu, kui sügavale on vaiad paigaldatud. Samuti ei nähtu vaiade sügavus kostja esitatud arvetelt. Maakohus arvutas vaiade võimaliku pikkuse ostetud torude pikkuse järgi ja leidis, et selleks on 1,64 m (vajalik oli 1,5 m). Vaiade kõrgus ei olnud tehnilistes nõuetes ettenähtust kõrgem. Pinnasetööde akti puudumine ei ole seotud hageja esile toodud puudustega. Purunenud vaiade kohta ei ole hageja kohtule tõendeid esitanud. Kokkuvõttes leidis maakohus, et hageja välja toodud rikkumised ei ole tõendatud. Kuna maakohus tuvastas, et hageja esile toodud rikkumised (osa pinnasesse paigaldatud vaiadest on normist kõrvalekaldega, vaiade sügavus ei vasta ehitusprojektile, osa vaiadest olid purunenud ning vaiade kõrgused ei vastanud ehitusprojektis nõutud kõrgusele) ei ole tõendatud, ei pidanud ta vajalikuks hinnata, kas hageja on kostjat rikkumisest mõistliku aja jooksul teavitanud. Eelnevat arvestades leidis maakohus, et töövõtulepingust taganemise materiaalsed eeldused ei olnud täidetud ning kostja ei ole töövõtulepingut oluliselt rikkunud. Hageja ülejäänud pretensioonide kohta (vaiade vertikaalne kalle, vaiade pead ei vastanud ehitusprojektile, sammaste toetamiseks paigaldatud vaiad oli vaja igal juhul demonteerida ja paigaldada uued) leidis maakohus, et kuna tegemist ei olnud oluliste rikkumistega, siis ei ole vaja hinnata nende rikkumiste puhul töövõtulepingust taganemise materiaalsete eelduste täidetust. Hageja ei ole selgitanud, millal ta neist rikkumistest teada sai ning kostjat teavitas ja puuduste kõrvaldamist nõudis. Kahju hüvitamise nõude olemasoluks on vajalik kahju olemasolu. Hageja on selgitanud, et ta on vaiad demonteerinud, pinnase tugevdanud ja klassikalise lintvundamendi peale ehitanud. Hageja väitis, et vaiade utiliseerimise kulu on 6476 eurot. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud hagejale kahju tekkimist. Hagi terviktekstist ei nähtu, kuidas on summa suurus (6476 eurot) kujunenud ja milliseid kulutusi see summa hõlmab ning kas hageja on selle kulu kandnud, arvestades, et peale ehitati lintvundament. Hageja ei ole tõendanud, et kostja paigaldatud vaiad ei vastanud normidele, vaiad ei olnud edaspidi kasutatavad ning vaiad vajasid seetõttu utiliseerimist, millega hagejale kaasnesid kulutused. T. Rattasepa ehitise auditiga on tõendatud, et puuduvad ehitustehnilised takistused vundamendi ehitustööde jätkamiseks seni tehtud tööde alusel. Hageja esitatud fotod vaiadest ja lintvundamendist ei tõenda hageja väidet, et kostja paigaldatud vaiad täielikult demonteeriti ja utiliseeriti. Hageja ei ole tõendanud, et ta tegi kulutusi pinnase tihendamiseks.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ta leidis, et maakohus on valesti hinnanud esitatud tõendeid. Maakohtule esitatud dokumentidelt on näha vaiade hälbed ning ehitise maksimumkõrguse mittevastavus ehitusprojektile, samuti vaiade paigaldamise vead, mis vähendavad kandevõimet, kuid kohus sellega ei arvestanud. Lisaks ei hinnanud maakohus piisavalt tõsiseks kaetud tööde üleandmise kohustuse rikkumist.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 5(11)
2-18-9985
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. märtsi 2022. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei rikkunud asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme ega eksinud tõendite hindamisel. Erinevalt maakohtust tuvastas ringkonnakohus, et kostja on paigaldanud vaiad vastuolus kutseala standardist tulenevate ehitusnõuetega, kuid see ei anna alust maakohtu otsust lõppjärelduses muuta. Ülejäänud osas nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Kuigi maakohus leidis põhjendatult, et hagejal ei olnud õigust lepingust taganeda, jättis ta tähelepanuta, et kostja eksis vaiade paigaldamisel ehitusnõuete vastu, kuid et kostja rikkumine oli ebaoluline, ei andnud see hagejale alust lepingust taganemiseks. Õiguskirjanduses on leitud, et ei ole ilmselt õiglane ega põhjendatud, kui lepingu kui terviku suhtes vähetähtsa kohustuse (nt mõne kõrvalkohustuse) täitmata jätmise või nt kvaliteedilt vaid vähesel määral lepingule mittevastava lepingueseme parandamata või asendamata jätmise korral täiendava tähtaja kestel võib teine pool lepingust taganeda. Pahauskse lepingust taganemise eest kaitseb pooli VÕS § 6 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138, mille kohaselt võib lepingust taganemise erandina lugeda pahauskseks õiguse kasutamiseks ja seega tagajärjetuks. (Vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2016, Tallinn. P. Varul jt, § 116, p 4.4.2.c.) Ringkonnakohtu hinnangul ei ole lepingust taganemine VÕS § 6 ja TsÜS § 138 järgi lubatud, kui ehitustöövõtu tulemus on küll vastuolus ehitusnõuetega, kuid puudujääk ei mõjuta ilmselt ehitustöö kvaliteeti. Eksimus ehitusnõuete vastu, mis ilmselt ehitustöö kvaliteeti ei mõjuta, võib tuleneda sellest, et kutsealal on väga detailsed nõuded ehitamisele. Kohtupraktikas on märgitud, et töövõtjal tuleb töö tegemisel arvestada laiemate kohustustega, kui konkreetselt töövõtulepingusse märgitud. Muu hulgas peab töövõtja tegema oma tööd, lähtudes kehtivatest õigusaktidest, tehnilistest normidest ja standarditest, et tagada töö vastavus keskmisele kvaliteedile. Praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et kostja kohustused tulenesid lisaks töövõtulepingule ka ehitusnõuetest, mis on sätestatud standardis „Geotehnilise eritöö teostamine. Puurvaiad“. Henri Projekt OÜ mõõdistus tõendab, et kostja paigaldatud vaiad ei vasta osaliselt ehitusnõudeid kehtestavale Eesti standardile nii horisontaalse paigutuse kui ka vertikaalse kalde osas. Hageja selgitas apellatsioonikohtu istungil, et Henri Projekt OÜ jooniselt on näha all nurgakujuline nool, millega on märgistatud vaiade horisontaalne nihe, kus see oli ette nähtud. Standardi punkti 8.1.1.D kohaselt arvutatakse horisontaalne hälve, korrutades vaia läbimõõdu 0,1-ga. Praegusel juhul on vaiade läbimõõt 160 mm, korrutades selle 0,1-ga, saab vastuseks 16 mm. Henri Projekt OÜ mõõdistusest nähtub, et mitmete vaiade horisontaalne nihe ületab 16 mm. Henri Projekt OÜ jooniselt on näha vaiade vertikaalne kalle, mis on kohati 95 mm. Standardi punkti 8.1.1.B kohaselt tohib vaia vertikaalne kalle olla 0,02 m iga vaia meetri kohta. Ehitusprojekti järgi ette nähtud vai oli 1,5 m, seega on vaia maksimaalne lubatud vertikaalne kalle 30 mm. Järelikult ületab osa vaiade vertikaalne kalle standardiga sätestatud ehitusnõudeid. Samas on maakohus põhjendatult jõudnud järeldusele, et kostja eksimused ehitusnõuete vastu ei takistanud töö jätkamist ja kvaliteetse ning funktsionaalse elamu püstitamist. Ringkonnakohus nõustus selles osas maakohtu põhjenduste ja järeldusega. Maakohus hindas tehnikadoktor T. Rattasepa ehitise auditit, hageja jooniseid ja Laazi Ehituse Osaühingu vaiade paigalduse hinnangut (töö tegija insener-konstruktor A. Zabolotski). A. Zabolotski 22. juuli 2019. a asjatundja tehnilises hinnangus on märgitud, et võttes arvesse vaiade teostusjoonisel (Henri Projekt OÜ, mõõdistamise aeg 6(11)
2-18-9985 30. mai 2018, töö nr G378/1-18) märgitud vaiade kõrvalekaldeid, on võimalik ehitada vundament laiusega 300 mm. T. Rattasepp jõudis järeldusele, et „puuduvad ehitustehnilised takistused vundamentide ehitustöödega jätkamiseks seni teostatud tööde alusel“. Muu hulgas märkis T. Rattasepp, et betoonpostide kandevõime ületab postidele mõjuvat maksimaalset koormust 5,5–24 korda. Kaks kvalifitseeritud ehitusala asjatundjat on kinnitanud, et vaatamata Henri Projekt OÜ mõõdistuses tuvastatud ehitusnõuete rikkumistele, on võimalik ehitada elamule sobiv vundament märkimisväärse tugevusvaruga. Seega on alusetu hageja hinnang, et nõuetele mittevastav vaiade paigaldus võiks mõjutada vundamendi tugevust. Võimalikke muid mõjusid vundamendi funktsionaalsusele peale kandevõime ei ole pooled ega asjatundjad esile toonud. Et ehitustöövõtu tulemus oli küll vastuolus ehitusnõuetega, kuid puudujääk ei mõjutanud ilmselt ehitustöö kvaliteeti, leidis ringkonnakohus, et VÕS § 6 ja TsÜS § 138 järgi ei olnud lepingust taganemine lubatud. Maakohus ei ole rikkunud selgituskohustust (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 348 lg 1, § 351 lg 1) ega jätnud asjas tähtsaid asjaolusid välja selgitamata (TsMS § 351 lg 2). 16. mai 2019. a kohtuistungil selgitas kohus hagejale nii kohalduvat õigust kui ka tegi kindlaks, millistele asjaoludele hageja lepingurikkumise sisustamisel tugineb. Hageja jäi apellatsioonkaebuses väite juurde, et kostja paigaldas valdava osa vaiu valele sügavusele, st vaiad olid liiga lühikesed, ning et vaiade ülemine kõrgusmärk ei vastanud ehitusprojektile. Siin kordas hageja maakohtu menetluses esitatud väiteid ning sisuliselt vaidles vastu maakohtu järeldusele. Maakohus ei rikkunud asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme ega eksinud tõendite hindamisel. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6). Ringkonnakohus ei nõustunud, et maakohus oleks pidanud hagejale selgitama, et tema väide vaiade vale kõrguse kohta võib jääda tõendamata. Kuigi TsMS § 230 lg 2 järgi võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada lisatõendeid, ei ole tal selleks menetluslikku kohustust ega üldjuhul ka võimalust. TsMS § 232 lg 1 ja § 438 lg 1 järgi hindab kohus otsust tehes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 järgi valivad pooled ise, milliseid tõendeid nad asjas esitavad. Hagejal ei saanud praeguses olukorras tekkida eksiarvamust või menetluslikku segadust oma tõendamiskoormuse ja perspektiivi kohta. Vaiade paigaldamiskõrguse kohta on mõlemad pooled esitanud erinevaid tõendeid ning maakohus on esitatud tõendeid nõuetekohaselt analüüsinud ja hinnanud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus vääralt hinnanud tõendeid, asudes seisukohale, et ehitamise dokumenteerimise nõuete täitmata jätmine ei mõjutanud tulemust. Hagejale tuli üllatusena, et tema esitatud tõendid jäeti tähelepanuta. Kuna kaetud tööde kvaliteeti ei saanud kontrollida ja kostja ei näidanud ette tehtud töid, siis ei saanud ka asjatundjad hinnata tehtud tööde kvaliteeti. Laazi Ehituse Osaühingu hinnang oli tehtud 22. juulil 2019, seega üle aasta pärast ehitustegevuse lõppemist. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata Henri Projekt OÜ mõõtmised (dtl 99) ning Mikrovai OÜ kinnitused tehnika olemasolu kohta vaiade nõuetekohaseks paigaldamiseks (dtl 445). See tõi kaasa ebaõige järelduse, nagu ei oleks tegemist olulise rikkumisega. Kostja teadis, et ehitusprojekti muutmata ei ole võimalik tema paigaldatud vaiadele ehitustöid edaspidi projektijärgselt teha, kuna tehnilised parameetrid on muutunud (elamu üldine kõrgus oleks kasvanud meetri võrra kõrgemaks, mis oleks olnud ehitusprojekti oluline rikkumine). Kohus on valesti aru saanud terminist ehitustolerants. Kostja tehtud tööde maksumus oli 5842 eurot, seega oleks tulnud rahuldada hagi 7(11)
2-18-9985 ülejäänud osas, st 29 158 eurot. Kohus ei põhjendanud, miks ta leidis, et hageja peab maksma kostjale tööde eest, mille kostja jättis tahtlikult tegemata.
8.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
10.Ringkonnakohus on asjas esitatud tõendeid hinnates leidnud, et kostja paigaldatud vaiad ei vasta osaliselt ehitusnõudeid kehtestavale Eesti standardile nii horisontaalse paigutuse kui ka vertikaalse kalde osas, kuid kostja eksimused ehitusnõuete vastu ei takistanud töö jätkamist ja kvaliteetse ning funktsionaalse elamu püstitamist. Eelnevat arvestades leidis ringkonnakohus, et VÕS § 6 ja TsÜS § 138 järgi ei olnud lepingust taganemine lubatud. Kolleegium leiab, et lõppjäreldus selle kohta, et hagejal pole praegustel asjaoludel õigust lepingust taganeda, on põhjendatud, samas on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et lepingust taganemine on välistatud VÕS §-st 6 ja TsÜS §-st 138 tuleneva hea usu põhimõttega vastuolu tõttu. Kolleegium muudab selles osas ringkonnakohtu lahendi põhjendusi (vt käesoleva otsuse põhjenduste p-d 11 jj).
11.VÕS § 641 lg 1 järgi peab töö vastama lepingutingimustele. Lepingutingimustele peavad vastama ka töö juurde kuuluvad dokumendid. VÕS § 641 lg 2 p 1 järgi ei vasta töö muu hulgas lepingutingimustele, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi. Praegusel juhul on ringkonnakohus leidnud, et kostja paigaldatud vaiad ei vasta ehitusnõudeid kehtestavale Eesti standardile nii horisontaalse paigutuse kui ka vertikaalse kalde osas, mistõttu ei vastanud töö selles osas lepingutingimustele ehk tegemist oli lepingu rikkumisega. Samas nähtub kohtute tuvastatud asjaoludest, et eelnimetatud rikkumine ei mõjutanud ehitustöö kvaliteeti. Selles osas, et kostja eksimused ehitusnõuete vastu ei takistanud töö jätkamist ja kvaliteetse ning funktsionaalse elamu püstitamist, on tegemist tõendite alusel tehtava järeldusega. Kuigi hageja tugineb kassatsioonkaebuses väitele, et kohus hindas vääralt tõendeid, ei nähtu asja materjalidest, et ringkonnakohus oleks tõendite hindamisel, asjaolude tuvastamisel ja nende alusel järelduste tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme. TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt ei hinda Riigikohus tõendeid ega tuvasta asjaolusid. Riigikohus lähtub eeltoodut arvestades ringkonnakohtu tehtud järeldustest. Kolleegium lähtub seega mh ringkonnakohtu tehtud järeldustest, et kostja eksimused ehitusnõuete vastu ei takistanud töö jätkamist ja kvaliteetse ning funktsionaalse elamu püstitamist.
11.1.Samas ei ole põhjendatud ringkonnakohtu järeldus, et praegusel juhul ei saanud lepingust taganeda hea usu põhimõttega vastuolu tõttu. Kolleegiumi arvates ei saa pahauskseks ja hea usu põhimõttega vastuolus olevaks pidada seda, kui tellija soovib taganeda lepingust, kui lepingut on oluliselt rikutud. Selles osas tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi muuta. Samas on ringkonnakohus õigesti järeldanud, et lepingust taganemine pole praegusel juhul, kui tegemist on rikkumisega, mis ei saanud mõjutada ehitise kvaliteeti, lubatud. Kohtute tuvastatud asjaoludel ei ole põhjendatud nõuda ka töö parandamist või uue töö tegemist ehk esitada täitmisnõuet (VÕS § 646 lg 1, § 108 lg 2).
8(11)
2-18-9985
11.2.VÕS § 646 lg 1 esimese lause järgi, kui töö ei vasta lepingutingimustele, võib tellija nõuda töövõtjalt töö parandamist või uue töö tegemist, kui sellega ei põhjustata töövõtjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust ja lepingutingimustele mittevastavuse olulisust. Ringkonnakohus on asja lahendades hinnanud seda, et lepingutingimustele mittevastavus ei olnud oluline. Samas ei ole ringkonnakohus hinnanud, kui suuri kulutusi tulnuks töö parandamiseks või asendamiseks teha. See minetus ei tingi kolleegiumi hinnangul siiski asja tagasisaatmist ringkonnakohtule. Kolleegium leiab, et ebamõistlike kulude hindamisel VÕS § 646 lg 1 mõttes ei pea tegema kindlaks täpset summat, mis uue töö tegemiseks või asja parandamiseks võib kuluda. Praegusel juhul nähtub asja materjalidest, et ainuüksi vaiade utiliseerimine maksab hageja enda väitel ca 6000 eurot. Kuigi nimetatu ei leidnud kohtus tõendamist, on see hageja enda väide, mida saab praegusel juhul võimalike kulutuste hindamisel arvestada. Lisaks sellele tulnuks teha kulutusi ka uue töö tegemiseks või olemasoleva parandamiseks. Seega tuleneb asja materjalidest selgelt, et vaiadega seotud lepingutingimustele mittevastavuse kõrvaldamine oleks põhjustanud töövõtjale ebamõistlikke kulusid, arvestades seda, et lepingutingimustele mittevastavus ei mõjutanud töö kasutatavust. Seega ei ole praegusel juhul täidetud VÕS § 646 lg-st 1 tulenevad eeldused täitmisnõude esitamiseks.
11.3.VÕS § 647 lg 1 järgi loetakse töövõtja töövõtulepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui töö parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui töövõtja õigustamatult keeldub tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Praegusel juhul ei ole tegemist VÕS § 647 lg-s 1 kirjeldatud olukordadega. Töövõtja on töö parandamisest ja uue töö tegemisest keeldunud õigustatult. Nagu eespool märgitud, ei saa tellija esitatud asjaoludel üldse täitmist nõuda. Seega ei ole täidetud VÕS § 647 lg-s 1 sätestatud eeldused, mistõttu ei olnud tellijal alust ka VÕS § 647 lg 3 järgi lepingust taganeda ning kohtud on jätnud hageja nõude üleantu tagastamiseks põhjendatult rahuldamata.
12.Kui tellijal ei ole töö parandamise või uue töö tegemise nõuet (vt käesoleva otsuse p 11) ega seetõttu ka lepingust taganemise õigust, saab tellija kasutada töövõtja vastu siiski muid õiguskaitsevahendeid, kui nende õiguskaitsevahendite kohaldamise eeldused on täidetud. Nt võib tellija alandada hinda või nõuda kahju tekkimise puhul kahju hüvitamist. Kolleegium on ka varem selgitanud, et juhul, kui töö on puudusega, kuid tellijal ei ole õigust töövõtulepingust taganeda, võib ta siiski nõuda töövõtjalt kahju hüvitamist VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 järgi (vt nt Riigikohtu 24. novembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13432/108, p 22; 27. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-13, p 13; 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 27). See, kas töövõtulepingu rikkumise puhul on välistatud VÕS § 646 lg 1 järgne täitmisnõue ja kas töövõtja on lepingut oluliselt rikkunud (vt mh VÕS § 647 lg 1), mis annaks tellijale aluse lepingust taganeda, sõltub asjaoludest ja VÕS § 646 lg-s 1 ning §-s 647 sätestatud eeldusi tuleb igal üksikul juhul hinnata.
13.Töö lepingutingimustele mittevastavuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise nõude esitamine eeldab esiteks, et töö ei vasta lepingutingimustele (VÕS § 641, § 77) ning töövõtja vastutab selle rikkumise eest (VÕS § 642) (vt ka Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). Seejärel tuleb kohtul kontrollida, kas hagejale on tekkinud kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128), kas kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Lisaks peab tellijale tekkinud kahju olema lepingu sõlmimisel töövõtjale ettenähtav (VÕS § 127 lg 3) (vt nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15; 24. novembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13432/108, p 22).
9(11)
2-18-9985 Praegusel juhul ongi hageja esitanud kahju hüvitamise nõude, nõudes vaiade utiliseerimisega seotud kulutuste hüvitamist. Selles osas hindas maakohus hageja väiteid ja tõendeid ning leidis, et kahju tekkimine ei ole tõendatud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega. Kuigi kolleegium leiab, et kahju hüvitamiseks ei pea olema kulutused kantud, ei nähtu maakohtu tuvastatud asjaoludest, et hagejal oleks tekkinud kahju vaiade mittenõuetekohase paigaldamise tõttu. Asja materjalidest tulenevalt on vundament valmis ehitatud, kuid seda, et selleks tulnuks vaiad eemaldada, pole asjas tuvastatud. Samuti pole asjas tuvastatud, et vaiad oleks tulnud eemaldada muul põhjusel. Seega on hageja kahjunõue jäänud põhjendatult rahuldamata.
14.Kolleegium on varem selgitanud, et töövõtulepingust on võimalik taganeda või see üles öelda. Taganemise kõrval tuleneb tellijale VÕS § 655 lg-st 1 võimalus töövõtuleping igal ajal üles öelda, sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud (vt Riigikohtu 11. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 15; 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-13, p 14;
21.septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11, p 11). Kohus kohaldab õigust ise ka poole taotluseta ning kohtu kohustus on poolte esile toodud faktilised asjaolud õiguslikult kvalifitseerida. Vajaduse korral peab kohus TsMS § 3401 lg 1 järgi määrama menetlusosalisele tähtaja oma seisukoha selgitamiseks (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-16, p 12). Praeguses asjas hindas maakohus hageja 18. juuni 2018. a avaldust, leides, et tegemist on töövõtulepingust taganemise avaldusega. Maakohtu otsuse põhjenduste järgi ei ole hageja 25. juuni 2019. a, 5. augusti 2019. a, 17. juuli 2020. a ja 14. septembri 2020. a seisukohtadest nähtuvalt taotlenud, et hageja lepingu lõpetamise avaldust saaks lugeda töövõtulepingu ülesütlemise avalduseks VÕS § 655 kohaselt (maakohtu otsuse põhjenduste p 11). Asja materjalidest nähtub, et maakohus selgitas hagejale 16. mai 2019. a kohtuistungil VÕS § 655 lg 1 kohaldamist ja küsis viimaselt järgmist: „Kui kohus peaks leidma, et tegemist ei olnud olulise lepingurikkumisega, mis annaks õiguse taganeda lepingust, kas hageja lõpetamise avaldust saab võtta hageja ülesütlemisõiguse teostamisena, mida VÕS § 655 kohaselt võib tellija igal ajal teha?“ Hageja lepinguline esindaja lubas istungil kohtu küsimusele vastata kirjalikult. Hageja viitas 25. juuni 2019. a hagiavalduse täienduses („Hageja hagiavalduse põhistuses“) esmalt VÕS § 116 lg-le 1. Samas viitas hageja ka Riigikohtu asjas nr 3-2-1-64-11 tehtud lahendi p-dele 11 ja 12, kus on selgitatud VÕS § 655 lg 1 kohaldamist. Seejärel viitas hageja aga taas lepingust taganemist reguleerivale VÕS § 189 lg-le 1 ja lg 2 p-le 1 ning leidis, et „hageja on piisavalt selgitanud nii oma tõelist tahet kui ka tuginemist asjakohasele seaduse normile. Hageja leiab, et kostja on seadust oluliselt rikkunud ning seetõttu hageja nõuab kostjalt temale tasutud ettemaksu summas 35 000 eurot tagastamist“. Sama dokumendi lõpus viitas hageja veelkord VÕS §-le 189, märkides järgmist: „VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist (või üleantu väärtuse hüvitamist VÕS § 189 lg 2 järgi) ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Hageja taganes lepingust seetõttu, et kostja rikkus oluliselt poolte poolt kokkulepitud lepingutingimusi ja nimelt tehtud tööd ei vastanud ehitusprojektile ja ehitusstandarditele, mis tõi kaasa töövõtulepingu olulise rikkumise, seetõttu ei ole töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu.“ 5. augusti 2019. a seisukohas ja 17. juuli 2020. a seisukohas pole hageja VÕS § 655 lg-t 1 käsitlenud. Maakohus viitas seejärel 28. augusti 2020. a määruses, millega andis hagejale tähtaja hagiavalduse tervikteksti esitamiseks, et hageja 25. juuni 2019. a, 5. augusti 2019. a ja 17. juuli 2020. a seisukohtadest nähtuvalt ei ole viimane taotlenud, et tema lepingu lõpetamise avaldust saaks lugeda töövõtulepingu ülesütlemise avalduseks VÕS § 655 kohaselt. 14. septembri 2020. a hagiavalduse terviktekstis kordas hageja 25. juuni 2019. a hagiavalduse täienduses viidatut, leides lõpuks, et „kostja on seadust oluliselt rikkunud ning seetõttu hageja nõuab kostjalt temale tasutud ettemaksu summas 35 000 eurot tagastamist ja praaktöö likvideerimisega kulutuste hüvitamist“. Kuigi hageja on maakohtu menetluses viidanud VÕS § 655 lg-le 1 ja sellekohasele 10(11)
2-18-9985 Riigikohtu praktikale (kuna maakohus ja kostja sellele viitasid), on ta jäänud selle juurde, et kostja on lepingut oluliselt rikkunud, mistõttu hageja taganes lepingust ning nõuab seetõttu üleantu tagastamist ja kahju hüvitamist. Arvestades asja materjale ja hageja seisukohti, leiab kolleegium, et maakohus hindas hageja 18. juuni 2018. a avaldust põhjalikult, leides, et tegemist on töövõtulepingust taganemise avaldusega, mitte VÕS § 655 lg 1 järgse tellija töövõtulepingu ülesütlemise avaldusega ning hageja ei soovi alternatiivselt tugineda sellele, et ta on lepingu VÕS § 655 järgi üles öelnud.
15.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad Riigikohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka Riigikohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
16.Hageja on tasunud kassatsioonkaebuselt riigilõivu 414 eurot 76 senti, märkides kassatsioonkaebuses tsiviilasja hinnaks 41 476 eurot. Samas on hageja palunud tühistada ringkonnakohtu otsuse tervikuna ja teha uus otsus, millega mõista välja kostjalt hageja kasuks lisaks 41 476 eurole (35 000 eurot + 6476 eurot) ka viivis. Riigilõivuseaduse § 59 lg 151 järgi tasutakse kassatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu üks protsent tsiviilasja hinnast, arvestades kaebuse ulatust, kuid mitte alla 100 euro ja mitte üle 4760 euro. Praegusel juhul on hageja kassatsioonkaebuse hind 44 803 eurot 17 senti. Seega pidi hageja tasuma kassatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 448 eurot 3 senti (TsMS § 6, § 124 lg 1 ja § 137 lg 1). Kuna hageja tasus riigilõivu 414 eurot 76 senti, on ta tasunud riigilõivu 33 eurot 27 senti ettenähtust vähem. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral arvatakse riigilõiv TsMS § 150 lg 32 järgi riigituludesse. Järelikult tuleb hagejalt täiendav riigilõiv 33 eurot 27 senti riigituludesse välja mõista. TsMS § 179 lg 5 kohaselt tuleb raha riigituludesse tasuda 15 päeva jooksul arvates otsuse jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 alusel tuleb menetluskulusid tasuma kohustava lahendi täitmisega viivitamise korral tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.