2-22-122691/9 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

vaidlusalusel kohas parkimistingimusi rikkudes. Hageja on selgitanud, millised tingimused kehtisid vaidlusalusel ajal. Parkimistingimustest nähtuvalt loetakse OÜ EUROPARK ESTONIA ja sõiduki kasutaja vahel leping sõlmituks parkimislepingus märgitud tingimustel. Sõiduki parkimisega loeb parkimise korraldaja sõiduki kasutaja nõustumuse parkimislepingu sõlmimiseks parkimislepingu tingimustel antuks. Sõiduki kasutaja on kohustatud tasuma parkimise korraldajale parkimiskoha kasutamise eest parkimistasu või omama antud parkimisalal parkimisõigust andvat parkimiskaarti või – luba. Parkimistahvlil olevate parkimistingimuste p-4 kohaselt kohustub sõiduki kasutaja pärast sõiduki parkimist parklasse asetama kohe parkimise õigust tõendava dokumendi sõiduki esiklaasile või armatuurlauale nii, et väljastpoolt sõidukit oleks võimalik tuvastada parkimise eest tasumine või parkimiskaardi või -loa kehtivus, v.a. kui parkimise eest tasutakse mobiiltelefoniga või pargitakse elektroonilise parkimisloa alusel. P-i 5 kohaselt parkimislepingu rikkumise korral kohustub sõiduki kasutaja tasuma parkimise korraldajale leppetrahvi 35 eurot (dtl 56, 61). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 16 lg 1 sätestab, et pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg 1 kohaselt on nõustumus (aktsept) otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes - nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala (Riigikohtu lahend 3-2-1-77-16, p 18). Hageja ja parkija vahel tekib parkimisega eraõiguslik õigussuhe. Kohus on seisukohal, et hageja on tüüptingimuste esitamisega teinud VÕS § 16 lg 1 kohase pakkumuse parkimislepingu sõlmimiseks ning parkija, sisenedes parkimisalale ning parkides nimetatud alal, annab nõustumuse lepingu sõlmimiseks VÕS § 20 lg 1 kohaselt. Kohus leiab, et kostja on parkimisel väljendanud enda tahet lepingut sõlmida oma tegudega ehk reaalse parkimisega parkimisalale. Kohus on seisukohal, et nõustumus (aktsept) on VÕS § 20 lg 1 järgi otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Kostja, sisenedes parkimisalale ning parkides auto vastavale alale, on nimetatud teoga avaldanud tahet lepingu sõlmimiseks ning seeläbi nõustunud parkimistingimustega (tüüptingimustega). Hageja nõude puhul on tegemist leppetrahvinõudega. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 161 lg 1 kohaselt lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata – seega ei ole tegeliku kahju olemasolu oluline. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja sõidukid numbrimärkidega xxx ja xxx olid pargitud hageja opereeritavale parkimisalale parkimistingimusi rikkudes: 03.07.2019 Vana-Viru 15, Tallinn ning 26.08.2021 Lootsi 8, Tallinn. Hageja on väljastanud kostjale leppetrahvinõuded nr 1290 3071 9162 3264 (30 eurot, maksetähtaeg 17.07.2019, dtl 37-38) ja 1782 6082 1095 4283 (30 eurot, maksetähtaeg 09.09.2021, dtl 45-46). Kuna kostja rikkus sõidukite parkimisel lepinguid, siis on hagejal õigus nõuda lepptrahvi. Kostja ei ole vaidlustanud leppetrahvide suurust ega väitnud, et kostja oleks leppetrahvinõuded tasunud. VÕS § 1132 lg 2 p 1 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev

võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 15 eurot. Hageja on kohtueelselt edastanud kostjale, kostja rahvastikuregistris märgitud aadressile, meeldetuletuse, millega on tõendatud, et hageja on võlgnevust kostjale enne kohtule hagi esitamist meelde tuletanud ja palunud võlgnevus tasuda (dtl 70-71). Kohus on seisukohal, et sissenõudmiskulu on põhjendatud kostjalt välja mõista, kuivõrd sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustuse vastavalt lepingule täitnud. Kokkuvõtlikult kuulub hageja hagi kostja suhtes eeltoodust ja VÕS § 3 p 1, § 8 lg-d 1-2, § 9 lg-d 12, § 16 lg 1, § 20 lg 1, § 76 lg 1, 2, § 158 lg 1, § 159 lg 2 ja VÕS § 1132 lg 2 p 1 tulenevalt rahuldamisele täies ulatuses. Käesolevas tsiviilasjas tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevus (leppetrahv) summas 60 eurot ja võla sissenõudmiskulu 15 eurot, kokku 75 eurot. Kooskõlas TsMS § 405 lg 1 p 10 tunnistab kohus lihtmenetluse otsuse omal algatusel viivitamatule täitmisele. Eeltoodu alusel kuulub otsus viivitamatule täitmisele. Pooled võivad sõlmida kuni asjas tehtava lahendi jõustumiseni kompromissi. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine TsMS § 442 lg 2 p 51 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind. Tulenevalt TsMS § 122 lg 1, § 123, § 124 lg 1 on käesoleva tsiviilasja hinnaks 75 eurot. Menetluskulude jaotamine TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas tsiviilasjas rahuldas kohus hageja hagi, mistõttu tuleb jätta poolte menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja menetluskulud: riigilõiv 100 eurot, maksekäsu menetluskulu 20 eurot ja õigusabikulu 2 tunni ulatuses 220 eurot. TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna asjas tasutud riigilõiv 100 eurot. Kohtu hinnangul on hageja õigusabi tasu põhjendatud ja vastab esindaja poolt tehtud menetlustoimingutele. Esindaja kulutatud aeg ning tunnitasu on mõistlik ja vajalik ning põhjendatud. TsMS § 4842 tulenevalt on põhjendatud maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulu 340 eurot ja TsMS § 177 lg 2 järgi viivis