Eesti Vabariigi nimel Kohus
Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium
Kohtukoosseis
Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Gaida Kivinurm ja Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. detsember 2008.a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-05-21741
Tsiviilasi
Rolf Räisi hagi OÜ Rambilding vastu töövõtulepingu järgi saamata jäänud tasu 25 000 krooni, viivise 1406,50 krooni ja mittevaralise kahju hüvitise 30 000 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 8. mai 2007.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Rolf Räisi apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Rolf Räis (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx xxx x, xxxxxx xxxx xxxxxxx) Kostja OÜ Rambilding (registrikood 11123214, asukoht Pärnu mnt 13, Märjamaa, Rapla maakond), seaduslikud esindajad Ardo Marrandi ja Sven Salumaa
1.Jätta Pärnu Maakohtu 8. mai 2007.a otsus muutmata. 2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. 3.Apellatsiooniastmes kantud menetluskulu jätta Rolf Räisi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Hageja tegi 2005.a. maikuust kuni 05.augustini 2005.a. siseviimistlustöid Haapsalu Kutsehariduskeskuse peahoone soklikorrusel hageja ja kostja juhatuse liikme Sven Salumaa vahel sõlmitud suulise töövõtulepingu alusel. Poolte vahel oli kokkulepe selles, et hageja teeb koos sõpradega kutsehariduskeskuse soklikorrusel järgmised siseviimistlustööd: pindade puhastamine terve soklikorruse ulatuses (väljaarvatud jõusaal ja raamatukogu), krohvimine, pahteldamine ja värvimistööd. Kostja lubas maksta tehtud töö eest 50 000 krooni. Hagejale teadaolevatel andmetel valmis Haapsalu Kutsehariduskeskus 10.augustil 2005. Peale töö lõpetamist võeti hageja poolt tehtud töö vastu, kuid vaatamata hageja korduvatele pöördumistele kostja poole tasu saamiseks, ei ole kostja hagejale tehtud tööde eest tasu maksnud. Hageja palub kostjalt välja mõista saamata jäänud tasu töövõtulepingu järgi 25 000 krooni. Kuivõrd hageja lõpetas töö 05. augustil 2005, muutus tasunõue 25 000 krooni sissenõutavaks 06.augustist 2005, 15.03.2006 seisuga on kostja viivitanud tasu maksmisega 222 päeva ja hageja palub kostjalt välja mõista viivis 1406 krooni 50 senti. Peale selle palub hageja kostjalt välja mõista moraalne kahju 30 000 krooni, sest saamata jäänud tasu tõttu tekkis hagejal raske majanduslik olukord. Kuna hagejal jäi saamata tasu töö eest, ei olnud tal võimalik tasuda politsei poolt määratud trahvi 5100 krooni, peale selle pidi hageja ära jätma kavandatud puhkusereisi, samuti ei saanud hageja maksta liiklusavarii tagajärjel tekkinud autoremondikulusid 11 400 krooni, need kulud tasus hageja isa. Kostja seaduspärase käitumise korral oleks hageja saanud need kulutused ise tasuda. Kostja käitumine on pannud hageja olukorda, kus hageja on teiste isikute ees võlgnikuks temast mittesõltuvatel põhjustel. Kostja käitumise tõttu on hageja osutunud võlglaseks ka Tele 2 Eesti ees. Kostja käitumine pani hageja olukorda, kus ta oli sunnitud 2005 suvel ja sügisel laenama oma vanematelt raha 10 000 krooni, mistõttu on hageja moraalselt kannatanud. Hageja hindab moraalse kahju suuruseks kokku 30 000 krooni ja palub see kostjalt välja mõista. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja kirjalike vastuväidete kohaselt viibis hageja 2005.a. suvel OÜ Rambilding õppepraktikal, mille eesmärgiks oli koolis omandatud teadmiste kinnistamine Praktika toimus tasuta ja seda teostati Haapsalu Kutsehariduskeskuse ruumides. Poolte vahel ei ole sõlmitud suulist töövõtulepingut, sest hagejal puudusid praktilised oskused ehitustööde tegemiseks ja seetõttu on mõistusevastane sõlmida töövõtuleping oskusteta isikuga. Absurdne on hageja väide väidetava tasu suuruse kohta. Kui kostja oleks sõlminud lepingud, millega oleks tasunud igale praktikal viibinud isikule 25 000 krooni kuus, oleks kostja pidanud Haapsalu Kutsehariduskeskuses teostatavate tööde eest hagejale ja teistele praktikal viibinud isikutele mitmekordselt peale maksma. Saamata jäänud tasu nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna nõude eeldused ei ole täidetud. Et hageja saaks nõuda kostjalt töövõtulepingujärgset tasu peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) üks isik on teinud pakkumuse sõlmida töövõtuleping ja teine isik on andnud vastava nõustumuse; 2) leping kohustab töövõtjat saavutama kokkulepitud tulemuse ja tellijat maksma selle eest kokkulepitud tasu; 3) töövõtja on saavutanud kokkulepitud tulemuse (töö on valminud). Käesoleval juhul ei ole sõlmitud töövõtulepingut, kokkulepet 25 000 krooni suuruse tasu kohta ega tõendatud hageja poolt väidetud tööde valmimist. Hageja on hästi teadlik selles, et hagiavalduses loetletud tööd ei ole hageja poolt tehtud. Hageja poolt nimetatud tunnistajad A. V., T. T., M. R., T. L., H. K. on hageja sõbrad ja
koolikaaslased, viibisid koos hagejaga õppepraktikal. Praktikal anti kõigile poistele ühesugused ülesanded ja samas ulatuses, kõigil noormeestel olid samaväärsed kasinad ehitustööde teostamise oskused, teadmised ja suhtumine töösse. Kostja ja kooli vahel oli kokkulepe, et õppeasutuses õppivad poisid lähevad OÜ-sse Rambilding õppepraktikale ajavahemikus 19.05.2005 - 19.06.2005 ja praktikandid selle eest mingit tasu ei saa. Õppepraktika pidi toimuma tööpäeviti kella 8.00 kuni 16.00. Hagiavalduses nimetatud õpilased ja ka hageja ilmusid praktikale mõnel üksikul päeval kogu praktikaperioodi vältel ja seda vaid kaheks-kolmeks tunniks korraga. Lisaks sellele ei olnud praktikandid võimelised teostama töid sellise kvaliteediga, et kostja oleks saanud töö kliendile üle anda. Hageja on Haapsalu Kutsehariduskeskuse 2.kursuse õpilane, ta ei ole kunagi töötanud üheski ehitusettevõttes ega teinud iseseisvalt algusest lõpuni hagiavalduses märgitud siseviimistlustöid. Kui arvestada hageja oskusi ja teadmisi, olenematut töökogemust, hagiavalduses nimetatud tööde tegemiseks vajalikke oskusi, võib öelda, et mõistlik ehitusettevõtja ei sõlmiks mingil juhul sellise isikuga töövõtulepingut ehitustööde teostamiseks. Seega ei saa kuidagi eeldada, et kostja võis tellida hagejalt siseviimistlustöid 25 000 krooni eest, mistõttu ei saa hagejal olla tekkinud rahalist nõuet kostja vastu teostamata siseviimistlustööde teostamise eest. Kui antud juhul oleks ka poolte vahel sõlmitud töövõtuleping, ei saaks tasu suurus olla 25000 krooni, sest ka kogenud ehitajad ei suudaks selle ajavahemiku jooksul, mil hageja praktikal viibis Haapsalu Kutsehariduskeskuses, puhastada, krohvida ja pahteldada ja värvida 340 m2 pinda, samuti ei maksaks ükski mõistlik ehitusettevõtja ka kogenud ehitajale nii lühikese ajaperioodi eest teostatud tööde eest 25 000 krooni. Kuna hageja ei ole esitanud muid tõendeid peale eelnimetatud isikute tunnistuste, on hageja väited selle kohta, et töövõtuleping sõlmiti, paljasõnalised ja hageja nõue täielikult tõendamata. Kuna kostjal pole hageja ees ühtegi rahalist kohustust, siis ei saa kostja olla selle täitmisega viivitanud VÕS § 113 lg 1 tähenduses, mistõttu hageja viivise nõue 1406 krooni 50 senti tuleb jätta rahuldamata. Hagejal puudub moraalse kahju hüvitamise nõue kostja vastu. Kuna poolte vahel ei ole sõlmitud lepingulist õigussuhet ja hageja ei ole tõendanud ka lepinguvälise võlasuhte olemasolu, ei saa hagejal olla ka kahju hüvitamise nõuet kostja vastu. Kui teoreetiliselt oleks poolte vahel sõlmitud töövõtuleping ja hagejal oleks selle alusel tekkinud tasu nõue, ei oleks tasu maksmata jätmine põhjuslikus seoses VÕS § 127 lg 4 tähenduses ja tellija ei pea neid asjaolusid ette nägema VÕS § 127 lg 3 mõttes. On absurde väita, nagu võiksid asjaolud, et isik saab õigusvastase käitumise eest trahvi, jätab telefoniarve õigeaegselt tasumata, satub liiklusõnnetusse, ei saa minna välismaale reisile ja peab vanematelt elamiseks raha laenama, tekkida otseselt selle tagajärjel, et talle jäetakse tasu maksmata. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja tasu töövõtulepingu järgi 15 000 krooni ja viivise 844 krooni, kokku 15844 krooni. Poolte vahel on vaidlus selles, kas poolte vahel oli sõlmitud suuline töövõtuleping. Kohus oli seisukohal, et lepingu sõlmimine poolte vahel on tõendatud. Hageja seletust lepingu sõlmimise asjaolude kohta kinnitavad tunnistajad A. V., T. T., T. L., H. K.. Kohus leidis, et eeltoodud tunnistajate ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda, tunnistaja A. V., T. T., T. L., H. K. ja M. R. on andnud samasisulisi ütlusi, mis langevad kokku OÜ Mivo Ehitus juhatuse liikme tunnistaja A. A. ütlustega. Eelmärgitud tõenditega on tõendatud, et kostja tegi hagejale pakkumuse siseviimistlustööde tegemiseks kutsehariduskeskuse soklikorrusel, lubades tasu tehtud töö eest ja hageja koos kaaslastega nõustus pakkumusega. Seega tuleb VÕS § 9 lg 1 ja § 635 lg 1 järgi lugeda töövõtuleping poolte vahel sõlmituks.
Kohus ei pidanud täies ulatuses põhjendatuks kostja vastuväited selles, et hageja viibis praktikal. Haapsalu Kutsehariduskeskusest väljastatud hageja praktikaraamatu ärakirjaga on tõendatud, et hageja viibis praktikal 26.maist kuni 10. juunini 2005.a. Samas on tunnistajad A. V. ja A. A. kinnitanud hageja seletust, et hageja töötas kutsehariduskeskuse ehitusel 2005.a augustikuu alguseni. Seega perioodil 10.06.-05.08.2005.a tegi hageja kostja juures tööd töövõtulepingu alusel. Hageja seletus, et ta tegi kostjale tööd töövõtulepingu alusel alates maikuu lõpust, on vastuolus hageja praktikaraamatu ärakirjaga. Tõendamata on hageja seletus, et praktikapäeviku sissekanne on tegelikult fiktiivne. Kohus leidis, et kuigi asjas puuduvad kirjalikud tõendid töö vastuvõtmise kohta, on tunnistajate A. V. ja T. T.i ütlustega tõendatud, et kostja võttis hageja töö ositi vastu. VÕS § 637 lg-te 3 ja 4 järgi tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tasu tehtud töö eest. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus töö tegemise aega (11.06.-05.08.2005.), kostja poolt määratud tasu suurust 50 000 krooni, hageja ja tema sõprade panust töösse ning asjaolu, et kohtule ei ole esitatud tõendeid teostatud tööde mahu kohta. Neil asjaoludel leidis kohus, et kostja poolt lubatud tasu töö eest 50 000 krooni on õiglane jagada vastavalt töötatud ajale viie noormehe - hageja, A. V., T. T.i, T. L.i ja M. R. vahel ning nimetatud asjaolu arvestades on õiglane kostjalt hageja kasuks välja mõista tasu töö eest 15 000 krooni. Kostja on rikkunud hagejale tasu maksmise kohustust ja seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivise väljamõistmist. Kostja ei ole hageja viivise arvestusele vastuväiteid esitanud. Arvestades kostjalt hageja kasuks väljamõistetava tasu suurust, on viivis 844 krooni. Hageja mittevaralise kahju nõue tuleneb töövõtulepingu rikkumisest. Üldjuhul tuleb mittevaralise kahju kompenseerimine kõne alla seaduses sätestatud konkreetsetel juhtudel. Antud asjas ei ole kohustus suunatud mittevaralise huvi järgimisele, võlgniku kohustuse eesmärk töövõtulepingu järgi ei ole kaitsta hagejat mittevaralise kahju eest. Neil asjaoludel tuleb VÕS § 134 lg 1 järgi jätta hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Hageja palus kohtuotsuse tühistada töötasu ja viivise väljamõistmise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja töötasu 25 000 krooni ja viivis 1406,50 krooni. Hageja palus otsuse täielikult tühistada mittevaralise kahju nõude osas ja teha uus, ringkonnakohtu õiglustundele rajanev otsus selles osas. Kaebuse põhjenduste kohaselt arutas kohus töötasunõuet väljaspool nõude enese, aga ka kehtiva seaduse raame. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-st 1 ei saa kohus võtta enesele kõrvalisi, asjasse mittepuutuvaid, elukorralduslikke funktsioone, mille kohta ei ole pooled ega keegi teine mingeid avaldusi esitanud. Tegelikult töötasid praktikavälisel perioodil, so 10.06.-05.08.2006 vaid hageja ja A. V.. Mõned päevad objektil viibinud teised isikud loobusid vabatahtlikult oma tööosast eelnimetatute kasuks. Siin teeb aga kohus sisulise eksijärelduse töötasu jagamise metoodikas, liites ekslikult koolikaaslased (tunnistajad) ja tasuta tööperioodi praktikandid arvestuslikult sellesse perioodi, kus töötasid vaid hageja ja A. V.. Sellest tuleneb ka hageja nõude puudulik rahuldamine. Hageja on veendunud, et ringkonnakohus parandab maakohtu vea töötasu nõude osas ning seega on ka tegelik viivisenõue 1406,50 krooni. Põhiseaduse § 25 järgi on igaühel õigus talle õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Maakohus ajab järjepidevalt segamini mõisted mittevaraline kahju ja moraalne kahju, väites, et see on üks ja seesama. Riigikohtu 17.10.2001.a otsuses seletatakse lahti nimetatud erisused. Hageja taotlus moraalse kahju hüvitamiseks 30 000 krooni ulatuses on eelnevalt põhjalikult kaalutletud otsus, mis tugines konsultatsioonidele ehitusturgu tundvate spetsialistidega, aga ka majandusinimeste ja juristidega, kes hindasid summat objektiivseks niivõrd, kuivõrd selline otsustamine saab üldse objektiivne olla. Siiski on hageja
ringkonnakohtus loobunud nõudest sellises ulatuses ja jätab moraalse kahju hüvitise suuruse ringkonnakohtu kohtunike pädevusse. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja ei esitanud vastust apellatsioonkaebusele. Ringkonnakohtu seisukoht TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kolleegium, tutvunud asja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellant on kaebuses korranud põhilises osas samu väiteid, mis ta esitanud maakohtule ja neile on kohus piisava põhjalikkusega vastanud. Seega ei anna ükski kaebuse väide alust otsust tühistada. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb kaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus tuvastas tunnistajate ütlustele tuginedes õigesti, et hageja töötas kostja juures perioodil 10.juunist – 5.augustini 2005.a töövõtulepingu (VÕS § 9 lg 1 ja § 635 lg 1) alusel ja et kostja võttis hageja töö vastu ositi. Tehtud töö eest tasu suuruse määramisel olukorras, kus kohtule ei ole esitatud tõendeid teostatud tööde mahtude ega hindade kohta ja asjaolu, et ülalmärgitud perioodil töötasid hagejaga erinevatel aegadel samal objektil koos ka tema sõbrad, leidis maakohus, et on õiglane mõista kostjalt hageja kasuks välja töö eest 15 000 krooni. Kolleegium kohtu järeldusega väljamõistetava töötasu suuruse osas nõustub. Kaebuse väitega, et kohus eksis töötasu jagamise metoodikas, kolleegium ei nõustu. Maakohus arvestas hagejale väljamõistetava töötasu suuruse määramisel eelkõige asjaoluga, et kostja juures töötas hageja, erinevalt oma sõpradest, ajaliselt kõige kauem, kuid samal objektil töötasid ka hageja sõbrad (tunnistajad), kelle tööpanusega tuleb kostja poolt lubatud töötasu suuruse jagamisel arvestada. Asjaolu, et tunnistajatena üle kuulatud isikud lõpetasid töö objektil ajaliselt erinevatel aegadel hagejast varem, ei anna kolleegiumi arvates alust jagada kogu töö eest viiele noormehele lubatud tasu võrdsetes osades ainult hageja ja A. V. vahel. Kolleegium ei nõustu kaebuse väitega selles, et kohus on võtnud endale hagiväliseid, elukorralduslikke funktsioone. Maakohus on töötasu suuruse väljamõistmisel lähtunud kohtule esitatud asjaoludest ja tõenditest ning teinud otsuse VÕS § 637 lõigetest 3 ja 4 tulenevalt. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja ei ole menetluse käigus ega ka apellatsioonkaebuses esitanud tõendeid tema poolt teostatud tööde mahtude ega siseviimistlustööde hindade kohta, samuti ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et temale lubatud tasu suuruseks on 25 000 krooni. Millise metoodika järgi tulnuks kohtul kostja poolt hagejale ja tema sõpradele lubatud töötasu jagada, seda hageja esitanud ei ole. Et hageja on teinud kostja juures rohkem tööd, kui talle kohtuotsusega juba välja mõistetud 15 000 krooni eest, ei ole hageja kaebuses põhjendanud. Kohtu poolt juba välja mõistetud töötasu suurusega mittenõustumise korral ei piisa kaebuse paljasõnalisest väitest nõude rahuldamise ekslikkusest hageja suhtes. Arvestades kostjalt hageja kasuks väljamõistetud töötasu suurust, on kohus arvestanud õigesti ka viivise suuruse, mille muutmiseks hageja poolt soovitud suuruses alus puudub.
Üldjuhul tuleb mittevaralise kahju kompenseerimine kõne alla seaduses sätestatud konkreetsetel juhtudel. Antud asjas ei ole kohustus suunatud mittevaralise huvi järgimisele, võlgniku kohustuse eesmärk töövõtulepingu järgi ei olnud kaitsta hagejat mittevaralise kahju eest. Kolleegium märgib, et nõude aluseks olevad asjaolud (trahvi tasumata jätmine õigusvastase käitumise eest, telefoniarve eest tasumata jätmine, kohustus liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud autoremondikulude hüvitamiseks, puhkusereisi ärajätmine ja elamiseks vanematelt raha laenamine) ei saanud kuidagi olla põhjuslikus seoses VÕS § 127 lõike 4 tähenduses hagejale lubatud töötasu maksmata jätmisega ning mida kostja VÕS § 127 lõike 3 mõistes nägi või pidi töövõtulepingu sõlmimisel ette nägema. Neil asjaoludel jättis maakohus VÕS § 134 lõikest 1 tulenevalt hageja nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks põhjendatult rahuldamata. Et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ega teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 171 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, s.o antud juhul hageja.
Gaida Kivinurm
Mare Merimaa
Urmas Reinola
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.