Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

laenu 2 387 000.- krooni tagastamise tähtajaga 15. jaanuar 2004.a. ja laenuintressiga 12 % aastas. Laenulepingu p 1.2 kohaselt kohustus kostja maksma hagejale laenu tagasi vastavalt laenusumma ja intresside tasumise graafikule, mis oli laenulepingu Lisa nr. 1. Lepingu kohaselt juhul, kui kostja ei tasu laenusummat ja intressi kooskõlas laenulepingu Lisas nr. 1 ettenähtud graafikuga või kui kostja ei tasu muid laenulepingu järgi tasumisele kuuluvaid makseid tähtaegselt, maksab kostja viivist 0,07% tasumata makselt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Vastavalt lepingu p-le 1.4 makse tasumisel kostja poolt kustutatakse esimeses järjekorras viivisevõlgnevus, siis leppetrahvid, seejärel intressid vastavalt nende ajalisele järjekorrale ning seejärel laenusumma. Ettenähtud tähtajaks, s.o 15. jaanuar 2004.a. laenulepinguga võetud kohustust kostja täitnud ei ole. Laenusumma on siiani osaliselt tasumata. 12. jaanuari 2007.a. seisuga kostja võlgnevused hageja ees on järgnevad: põhivõlgnevus 338 825.- krooni, intressivõlgnevus 99 615.- krooni ja viivisevõlgnevus 209 191.krooni. Seega on kostja võlgnevus 11. jaanuar 2007.a. seisuga kokku summas 647 631.- krooni. 05. juulil 2006.a. on hageja esitanud kostjale pretensiooni, milles palus kostjal oma võlgnevus 03. juuli 2006.a. seisuga summas 581 458.- krooni tasuda. 20. juulil 2006.a. kostja poolt hagejale esitatud vastuses on kostja pidanud hageja pretensiooni kostja vastu põhjendamatuks ja keeldunud seda täitmast. Kostja oma vastuses väidab, nagu oleksid hageja ja kostja sõlminud 15. jaanuaril 2004.a. laenulepingu nr. 1106003 muutmise kokkuleppe, mille kohaselt oli laenu tagastamise uueks lõpptähtajaks 31. juuli 2004.a., alates 01. aprillist 2004.a. intressi ei arvestatud ja laenu tagastamisega viivitamise eest viivist ei arvestatud. Kostja on vastusele lisanud laenulepingu muutmise kokkuleppe. 25. juulil 2006.a. on hageja vastanud kostja 20. juuli 2006.a. kirjale, milles hageja juhatuse liige M T kinnitab, et ta ei ole sõlminud kostjaga 15. jaanuari 2004.a. laengulepingu muutmise kokkulepet ja kostja poolt esitatud kokkulepe on võltsing. Käesoleval juhul kasutab kostja võltsitud dokumenti eesmärgiga vabaneda kohustuste täitmisest. Kostja poolt dokumendi võltsimise võimalus saab olla tekkinud seoses sellega, et M T allkirjaga tühi leht võis jääda kostja valdusesse 2001 aastast või varasemast ajast, kui olid vormistatud allkirjadega tühjad lehed selleks, et esitada avaldusi asjaajamisel. Hageja juhatuse liige M T ei ole kunagi laenulepingu muutmise kokkuleppele alla kirjutanud ning arvestades kokkuleppe sisu on see välistatud. Kui kõrvutada laenulepingut ja kostja poolt võltsitud laenulepingu muutmise kokkulepet, siis nähtub, et laenulepingu muutmise kokkulepe on tehtud samast failist, mis on laenuleping. Seal on kirjas isegi samad kirjavead. Kostja poolt võltsitud laenulepingu muutmise kokkuleppes on kirjas OÜ T, tegelikult peaks aga olema AS T; samuti on kirjas "Pool või koos Poolteks", peaks olema aga kirjas "Pool või koos Pooled". On väga ebatõenäoline, et 1,5 aastat hiljem vormistatud dokument on tehtud samade trükivigadega. Eriti ilmne trükiviga, mis tõendab, et laenulepingu muutmise kokkulepe ei ole allkirjastatud M T poolt, on tema perekonnanime kirjutamine ühe "n-ga", tegelikult peaks nimi olema kirjutatud kahe "nn-ga". M T ei allkirjastaks kunagi dokumenti, kus tema nimi on valkirjutatud. Lisaks sellele asub võltsitud laenulepingu muutmise kokkuleppes M T allkiri allpool poolte allkirja tegelikku kohta. Nagu nähtub 11. juunil 2003.a. sõlmitud laenulepingust allkirjastab M T eranditult alati lepingud ülespool enda nime ja/või ametiseisust. Kuna M T oli sellel ajal lisaks juhatuse liikme ametisolekule ka AS-i T raamatupidaja, on ta jätkuvalt AS-i T raamatupidamises laenulepingult intresse ja viiviseid arvestanud. Kostja poolt võltsitud laenulepingu muutmise kokkuleppe tegelikult olemasolul oleks M T intresside ja viiviste arvestuse lõpetanud. Eeltoodust tulenevalt nähtub, et kostja poolt esitatud laenulepingu muutmise kokkulepe on võltsing ja hageja ning kostja ei ole kunagi sellist kokkulepet sõlminud. Kostja oma laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud ei ole ja 12. jaanuari 2007.a. seisuga on laenulepingust tulenevalt kostja võlgnevus hageja ees 647 631 krooni, sellest võlgnetav laenusumma on 338 825 krooni, intressivõlgnevus 99 615 krooni ja viivisvõlgnevus 209 191 krooni. Hageja palub mõista OÜ-lt R K AS-i T kasuks välja 647 631 krooni ning menetluskulud. Kostja seisukoht

Kostja ei tunnista hagi. Kostja vastuväited on järgmised. Kostja nõustub, et pooled sõlmisid 11.07.2003 laenulepingu nr 1106003, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu 2 387 000 krooni tagastamise tähtajaga 15.01.2004 ja laenuintressiga 12 % aastas. Kostja ei nõustu, et laen kuulus tagastamisele vastavalt graafikule, mis oli laenulepingu Lisa nr 1 – niisugust graafikut ei ole pooled koostanud ega allkirjastanud ja seetõttu ei ole hageja lisanud seda ka hagiavaldusele. Samas sõlmisid pooled 15.01.2004 laenulepingu muutmise kokkuleppe, millega määrati laenu tasumise lõpptähtajaks 31.07.2004 ja lepiti kokku, et alates 01.04.2004 intressi ei arvestata. Kostja peab alusetuks hageja väidet laenulepingu muutmise kokkuleppe võltsituse kohta. Kostja ei ole nimetatud dokumenti võltsinud ega kasutanud võltsitud dokumenti. Hagiavalduses toodud väide, et: “Kostja poolt dokumendi võltsimise võimalus saab olla tekkinud seoses sellega, et M T i allkirjaga tühi leht võis jääda kostja valdusesse 2001. aastast või varasemast ajast, kui olid vormistatud allkirjadega tühjad lehed selleks, et esitada avaldusi asjaajamisel” on vastuolus hagiavalduse väitega, et “... tühje paberilehtesid kasutati kinnistute ostudokumentide vormistamiseks”. Lisaks sellele, et need väited on omavahel vastuolus, ei vasta kumbki neist tõele. Hagiavalduse väited, et kokkuleppes on kirjavead, on õiged, kuid ei tähenda kokkulepe võltsitust. Loomulikult on laenulepingu muutmise kokkuleppe koostamiseks võetud aluseks laenulepingu andmed. Tõepoolest on hageja puhul tegemist aktsiaseltsi, mitte osaühinguga ja M T i nimi kirjutatakse kahe “nn”-iga, kuid säärase loogika kohaselt ei ole hageja ka laenulepingut allkirjastanud (samad kirjavead on ka laenulepingus), kuid ometigi on laenuleping nõude aluseks. M T oleks pidanud ise nii laenulepingu kui kokkuleppe sõlmimisel juhtima kirjavigadele tähelepanu, kuna need puudutasid just hageja andmeid. Arusaamatul põhjusel jättis ta selle tegemata mõlemal juhul, kusjuures laenulepingu sõlmimist hageja ei eita. Ka hageja esindaja 05.07.2006 pretensioonis kostjale on hagejat nimetatud kord osaühinguks, kord aktsiaseltsiks. Hagiavalduse väited, et M T allkirjastab lepingud eranditult alati ülespoole enda nime ja/või ametinimetust ei vasta tõele. Q G OÜ nimel 30.07.2004 sõlmitud laenulepingu on M T allkirjastanud oma nime ja ametinimetuse kõrvale, Q G OÜ nimel 30.07.2004 sõlmitud laenulepingu muutmise lepingu on M T allkirjastanud oma nime ja ametinimetuse alla. Hagiavalduse väited, et M T on hageja raamatupidamises jätkuvalt laenulepingult intresse ja viiviseid arvestanud, ei vasta tõele. Kuna puudus laenu põhiosa võlgnevus, siis polnud ka milleltki intresse ja viiviseid arvestada. Hageja bilansis seisuga 31.12.2004 on real “väljaantud laenud” summa “0” krooni. Samas oli hageja bilansis seisuga 31.12.2003 real “väljaantud laenud” summa “2 387 000” krooni. Seega hageja bilansis seisuga 31.12.2003 on kajastatud kostjale antud laen ja kuna kostja tagastas laenu kogu ulatuses 2004. a. majandusaasta jooksul, siis hageja bilansis seisuga 31.12.2004 on kajastatud laenude summana 0 krooni. Seega klapivad hageja bilansis toodud andmed laenulepingu ja selle muutmise kokkuleppega, kuid ei klapi sugugi hagiavalduses toodud väidete ja hagiavalduse lisas 2 toodud võlgnevuse arvestusega. Kui pooled ei oleks sõlminud laenulepingu muutmise kokkulepet ja kostjal oleks hagejale tõepoolest laenulepingujärgne põhivõlgnevus 338 825 krooni, siis oleks hageja bilansis seisuga 31.12.2004 real “väljaantud laenud” mitte 0 krooni, vaid 338 825 krooni (või veelgi suurem summa, kui hageja oleks andnud laene ka kolmandatele isikutele). Kostja on laenulepingut täitnud alljärgnevalt: 31.12.2003 on kostja tasunud hagejale 50 000 krooni intresse, selles osas vaidlus puudub, nii on see ka hagiavalduse lisas 2 toodud võlgnevuse arvestuse kohaselt; 16.01.2004 on kostja tasunud hagejale 30 000 krooni intresse, selles osas vaidlus puudub, nii on see ka hagiavalduse lisas 2 toodud võlgnevuse arvestuse kohaselt; 16.04.2004 on kostja tasunud hagejale 149 947,67 krooni intresse kuni 31.03.2004, mitte viivist nagu on vääralt arvestatud hagiavalduse lisas 2 toodud võlgnevuse arvestuses; 19.04.2004 on kostja tasunud hagejale 130 000 krooni laenu tagasimakset, mitte 5446 krooni viivist ja 124 554 krooni intresse nagu on vääralt arvestatud hagiavalduse lisas 2 toodud võlgnevuse arvestuses; 05.05.2004 on kostja tasunud hagejale 1 000 000 krooni laenu tagasimakset, mitte 26 734 krooni viivist, 53 242 krooni intresse ja 920 024 krooni põhisummat nagu on vääralt arvestatud hagiavalduse lisas 2 toodud võlgnevuse arvestuses; 30.07.2004 on kostja tasunud hagejale 1 257 000 krooni laenu põhiosa, mitte 87 285 krooni viivist, 41 564 krooni intresse ja 1 128 151 krooni põhisummat nagu on vääralt arvestatud

hagiavalduse lisas 2 toodud võlgnevuse arvestuses. Tasutud summade ja nende tasumise päevade osas puudub poolte vahel vaidlus, küll aga on vaidlus, kas tasutud summad kuuluvad arvestamisele laenu põhisumma, intressi või viivise katteks. Kostja leiab, et hagejal puudus alus nõuda viivist ja lugeda summasid tasutuks viivise katteks, kuna laenulepingu muutmise kokkuleppega määrati laenu tasumise lõpptähtajaks 31.07.2004, kostja tasus viimase osa laenu põhisummast 30.07.2004 ja seega ei viivitanud laenu tagastamisega. Ka hageja 2004. a. majandusaasta bilansi kohaselt on kostja tagastanud hagejale kogu laenu põhisumma. Ka kõik intressid on kostja poolt tasutud kuni 31.03.2004 ja seegi vastab laenulepingu muutmise kokkuleppele. Seega on kostja laenulepingu kohaselt täitnud. Hageja oli tollase kostja osaniku EE OÜ-ga seotud äriühing. Kostja tegevust finantseerisid osanikud laenude andmise kaudu. EE OÜ korraldas laenude andmise kostjale läbi mitme temaga seotud äriühingu, sh hageja. Nimetatud väiteid kinnitab alljärgnev: Selleks, et kostja saaks hagejale 05.05.2004 tagasi maksta 1 000 000 krooni, andis Q G OÜ (mille juhatuse liikmeks oli samuti M T ) kostjale 04.05.2004 laenu samas summas, st 1 000 000 krooni. Nimetatud asjaolude tõendamiseks esitab kostja 04.05.2004 Q G OÜ ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu nr 1106003/2. Selleks, et kostja saaks hagejale 30.07.2004 tagasi maksta 1 257 000 krooni, andis Q G OÜ (mille juhatuse liikmeks oli samuti M T ) kostjale 30.07.2004 laenu samas summas, st 1 257 000 krooni. Q G OÜ loovutas nimetatud laenulepingutest tulenevad nõuded kostja vastu 14.11.2005 sõlmitud nõuete loovutamise lepinguga EE OÜ-le (mille juhatuse liikmeks oli samuti M T ). Nõuete loovutamine toimus tasuta, kuna see toimus seotud isikute vahel. EE OÜ ja kostja arvestasid eeltoodud laenulepingutest tulenevad nõuded tasa 07.12.2005 sõlmitud korteriomandite müügilepingu kohaselt EE OÜ poolt tasumisele kuuluva ostuhinnaga ja kohustused lõppesid. 07.12.2005 sõlmitud osaühingu osa müügilepinguga müüs EE OÜ temale kuuluva OÜ R K (st kostja) osa T S . Eeltoodust tulenevalt on selge, et hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu näol oli tegu tollel ajal seotud isikute vahelise tehinguga, mistõttu oleks selle alusel viivise nõudmise näol olnud tegemist “raha ühest taskust teise tõstmisega” ja seetõttu on arusaadav, miks pooled sõlmisid 15.01.2004 laenulepingu muutmise kokkuleppe. Kõigi laenuandjate (sh hageja) ja ka kostja osaniku EE OÜ juhatuse liikmeks oli tollal M T , kes lihtsalt jagas laenu ümber enda poolt esindatavate erinevate äriühingute vahel. Asjaolu, et hageja ei ole enam kostjaga seotud ega soovi laenulepinguga seonduvat mäletada, ei tähenda, et hageja võiks kostja vastu alusetuid nõudeid esitada. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja seisukoht kostja vastusele Hageja nõustub kostja väitega, et laenu tagastamise graafikut ei ole lepingupooled tõepoolest kunagi koostanud ja seetõttu ei ole hageja seda ka hagiavaldusele lisanud. Laenulepingu punkti 1.3. teise lause kohaselt intresside maksmine toimub ühekordse maksena laenu tähtaja saabudes. Intresse arvestatakse tagasimaksmata laenusummalt. Kuna vastavalt laenulepingule pidi intresside tagasimaksmine toimuma ühekordse maksena laenu tähtaja saabumisel, ei pidanud hageja vajalikuks laenusumma ja intresside tasumise graafikut koostada ja eeldas, et kostja maksab intressid ühekordse maksena laenutähtaja saabumisel. Hageja ja kostja ei ole 15. jaanuaril 2004.a. sõlminud laenulepingu muutmise kokkulepet, millega määrati laenu tasumise lõpptähtajaks 31.07.2004 ja lepiti kokku, et alates 01. aprillist 2004.a. intressi ei arvestata. Hageja jääb oma hagiavalduses esitatud seisukohtade juurde, et kostja poolt esitatud kokkulepe on võltsing. Samuti jääb hageja oma seisukoha juurde, et hageja juhatuse liige M T allkirjastab alati kõik lepingud ülespoole enda nime ja/või ametinimetust. Kuna M T on ülimalt täpne ja korrektne inimene, siis ei saa tema puhul kindlasti kõne alla tulla, et ta allkirjastab mitu korda järjest samade kirjavigadega dokumendi. Kui laenulepingu muutmise kokkulepe oleks M T i poolt, siis oleksid sellest eelnevalt kõrvaldatud kõik kirjavead ning kokkuleppes oleks kirjas AS T, mitte OÜ T ja M T i nimi oleks kirjutatud kahe „nn-iga“. Kostja väidab, et M T oleks pidanud ise nii laenulepingu kui kokkuleppe sõlmimisel juhtima kirjavigadele tähelepanu, kuna need puudutasid just hagejat puudutavaid andmeid. Tõepoolest, kuna pärast laenulepingu sõlmimist märkas hageja, et teda ja tema esindajat puudutavad andmed on

laenulepingus kirjavigadega, siis ei oleks hageja kindlasti allkirjastanud laenulepingu muutmise kokkulepet kirjavigadega. Kuna M T ei ole allkirjastanud laenulepingu muutmise kokkulepet, siis ei saanudki ta viidata laenulepingu muutmise kokkuleppes esinevatele kirjavigadele. Nii laenulepingus kui laenulepingu muutmise kokkuleppes täpselt ühesuguste kirjavigade esinemine tõendab, et kostja poolt laenulepingu muutmise kokkuleppe võltsimisel on kasutatud sama faili nagu esialgses laenulepingus, küll aga on kostja hooletuses unustanud likvideerida olemasolevas failis esinevad kirjavead. Kostja leiab, et kuna puudus põhiosa võlgnevus, siis polnud ka milleltki intresse ja viiviseid arvestada ning on lisanud hageja bilansi seisuga 31.12.2004.a., mille real „välja antud laenu“ summa on „0“ krooni. Hageja bilansis seisuga 31.12.2004.a. on real „välja antud laenud“ tõepoolest ekslikult märgitud „0“, kuid real „intressid“ on märgitud 62 437 krooni, mis kajastas just kostja poolt vaidlusaluse laenulepingu alusel tasumata intresse. Seega on väär kostja väide nagu oleks kostja tagastanud laenu kogu ulatuses 2004.a. majandusaasta jooksul. Asjaolu, et hageja bilansis 31.12.2004.a. on kajastatud ekslikult real “välja antud laenu“ summa „0“, ei tõenda, et kostja oleks oma võlgnevuse tasunud ja hageja ei oleks kostja võlgnevuselt intresse ja viiviseid arvestanud. Mis puutub kostja poolt tasumisele kuuluvate intresside arvestusse, siis hageja arvestas intresse esialgselt kokkulepitud laenuperioodi pealt. Kuna aga hilisemalt kostja keeldus hagejale oma võlgnevust täies ulatuses tasumast, otsustas hageja nõuda kostjalt intresse ja viivist vastavalt poolte vahel sõlmitud laenulepingule. Samas juhib hageja tähelepanu asjaolule, et ühe poole raamatupidamine ei tekita, lõpeta ega muuda pooltevahelisi tsiviilõigusi. Kostja on oma vastuse punktides 6 ja 7 väitnud, et kostja on tasunud hagejale 16.04.2004.a. kuni 30.07.2004.a. hagejale laenu põhiosa tagasimakseid, mitte aga viivist, intressi ja seejärel põhivõlga nagu on vääralt arvestatud hagiavalduse lisas 2 toodud võlgnevuse arvestuses. Kuna laenulepingu punkti 1.4. kohaselt makse tasumisel Laenusaaja poolt kustutatakse esmajärjekorras viivisevõlgnevus, siis leppetrahvid, seejärel intressid vastavalt nende ajalisele järjekorrale ning seejärel laenusumma, siis on hageja kostja poolt tasutud summasid (lähtudes laenulepingu punktist 1.4.) arvestanud eelkõige viivisevõlgnevuse, seejärel intresside ning alles seejärel põhivõlgnevuse katteks. Kostja poolt kohtule esitatud maksekorraldustes on kostja ühepoolselt ilma hagejaga kokku leppimata märkinud hagejale tehtud maksete selgituseks intress (nt. 16.04.2004.a. maksekorraldus) või laenu põhiosa lõplik tasumine (nt. 30.07.2004.a. maksekorraldus), mis aga ei tõenda, et hagejal oleks puudunud õigus lugeda nimetatud summad tasutuks viivise katteks. Kuna hageja ei ole sõlminud kostajaga 15. jaanuaril 2004.a. laenulepingu muutmise kokkulepet, siis oli hagejal õigus arvestada kostja poolt tasumata summadelt viivist vastavalt lepingule ning lugeda kostja poolt tasutud summasid esmajärjekorras viivise ning alles seejärel intresside ning põhivõlgnevuse katteks. Kostja väidab oma vastuse punktis 8, et hageja oli tollase kostja osaniku EE OÜ-ga seotud äriühing ning kostja tegevust finantseerisid osanikud laenude andmise kaudu. Hageja palub jätta tähelepanuta kostja vastuse punktis 8 esitatud väited ning nende kinnitamiseks esitatud tõendid, mis on esitatud kostja vastuse lisades 5-10, kuna need on käesolevasse vaidlusesse mittepuutuvad asjaolud. Käesolevas vaidluses on keskseks küsimuseks, kas hageja ja kostja on sõlminud 15. jaanuaril 2004.a. laenulepingu muutmise kokkuleppe ning kas kostja on kohustatud tasuma hagejale võlgnevuse summas 647 631 krooni. Seega käesoleva vaidlusega ei oma mingit puutumust AS-i E , Q G OÜ ja OÜ R K vahel sõlmitud tehingud. Kostja väidab oma vastuse punktis 9, et tema vastuse punktidest 8.1. - 8.5 tulenevalt on selge, et hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu näol oli tegu tollel ajal seotud isikute vahelise tehinguga, mistõttu oleks selle alusel viivise nõudmise näol olnud tegemist „raha ühest taskust teise tõstmisega“ ja seetõttu on arusaadav, miks pooled sõlmisid 15. jaanuaril 2004.a. muutmise kokkuleppe. Hageja selle väitega ei nõustu. Hageja näol on tegemist iseseisva äriühinguga ning hagejal on õigus arvestada ja nõuda kostjalt viivist tähtaegselt tasumata laenusummadelt ning kostja väide, nagu oleks viivise nõudmise näol tegemist „raha ühest taskust teise tõstmisega“ on hageja jaoks täiarusaamatu. Kohtu põhjendused

Kohus, ära kuulanud poolte esindajad, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele. TsMS § 436 lg 1 kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. VÕS § 8 lg 2 järgi leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustused tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et pooled sõlmisid 11.06.2003 laenulepingu nr 1106003, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu 2 387 000 krooni tagastamise tähtajaga 15.01.2004 ja laenuintressiga 12 % aastas (tl 8-10). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja võlgneb hagejale 647 631 krooni ning kas pooled sõlmisid laenulepingu muutmise kokkuleppe (tl 16), millega määrati laenu tasumise lõpptähtajaks 31.07.2004 ja lepiti kokku, et alates 01.04.2004 intressi ei arvestata ning laenusumma tagastamise viivitamisel viivist ei arvestata. Hageja väidab, et nimetatud kokkuleppe on võltsing ning hageja juhatuse liige M T ei ole kostjaga vastavat kokkulepet sõlminud (tl 17). Kostja peab aga hageja väidet alusetuks. Lahendamaks küsimust, kas laenulepingu muutmise kokkulepe on allkirjastatud hageja juhatuse liikme M T `i poolt, saab kohus lähtuda kohtuekspertide arvamusest. TsMS § 293 lg 1 kohaselt on kohtul õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Hageja poolt tellitud käekirjaekspertiisi (tl 111-115) kohaselt on 15.01.2004.a. hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu muutmise kokkulepe allkirjastatud M T `i poolt. Dokumendiekspertiisi (tl 166-168) kohaselt ei ole M T `i nimelt allkirja ja teksti dokumendile kandmise aega võimalik määrata, kuna selleks puudub teaduslikult põhjendatud meetod. Dokumendi täiendekspertiisi (tl 178180) kohaselt olid eksperdid arvamusel, et M T `i nimelt allkirja ja teksti dokumendile kandmise järjestuse määramine ei ole võimalik, kuna kattuvusaladel oli tunnuseid ebapiisavalt. Kohus asub seisukohale, et antud ekspertiisiaktidega saab lugeda tõendatuks, et 15.01.2004.a. hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu muutmise kokkulepe on allkirjastatud M T `i poolt. TsMS § 302 lg 1 kohaselt peab ekspert andma talle esitatud küsimustes õige ja põhjendatud arvamuse. Kohtul puudub alus kahelda ekspertide hinnangus. Kohus leiab, et allkirja andmist saab käsitleda otsese tahteavaldusena. Allkirja tähendus lepingul ongi see, et allkirja andja kinnitab, et ta on nõus esitatud tingimustega, samuti on allkirja funktsioon identifitseerida tahteavalduse tegija.

Hageja soovis tunnistajate P S `i ja M K (endine T ) ülekuulamist. Tunnistaja M K (endine T ) väitel ei ole laenulepingu muutmise kokkulepet sõlmitud. 2004.a. kevadel palus T S antud kokkuleppele alla kirjutada, kuid tunnistaja ei allkirjastanud seda. Lisaks väitis tunnistaja, et laenu ei ole tagasi makstud, raamatupidamises oli valarvestatud, mitte lähtuvalt laenulepingust. Oli lähtutud panga maksete selgitustest. Tunnistaja ei pööranud tähelepanu bilansile, et tal olid arvestamata jäänud tegelikult intressid. Tunnistaja P S ütluste kohaselt ei ole ta otseselt kokkulepet lugenud, kuid on teadlik sellest. Tunnistaja ei ole näinud, et T S oleks koostanud laenulepingu lisa. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tunnistajate P S ja M K (endine T ) ütlustega ei ole ümber lükatud ekspertiisiaktist tulenevad järeldused. Kohus nõustub kostja väitega, et TsMS § 268 kohaselt on vajalik tõendama kohustatud poole vande all ülekuulamiseks teise poole nõusolekut. Antud juhul kostja nõusolek tunnistaja M K (endine T ) ülekuulamiseks puudus, mistõttu kohus ei arvesta M K (endine T ) poolt antavaid ütlusi. Lisaks leiab kohus, et tunnistajate ütlusi ei saa pidada erapooletuteks, kuna tunnistajad on hagejaga lähedalt seotud isikud ja võivad anda ütlusi tema kasuks. Nimetatut tõendab ka kohtule esitatud 13.05.2008.a. OÜ EV ja P S vahel sõlmitud osaühingu osa müügileping. Asjaolu, et laenulepingus kui ka laenulepingu muutmise kokkuleppes on kirjavead, ei tähenda, et kokkulepe on võltsitud. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et M T oleks pidanud ise nii laenulepingu kui laenulepingu muutmise kokkuleppe sõlmimisel juhtima kirjavigadele tähelepanu. Samuti hageja väited selle kohta, et M T allkirjastab lepingud alati ülespoole enda nime ja/või ametinimetust, ei vasta tõele, kuna kohtule esitatud Q G OÜ ja kostja vaheline 30.07.2004.a. sõlmitud lepingu (tl 34) on M T allkirjastanud oma nime kõrvale ja Q G OÜ ja kostja vaheline 30.07.2004.a. sõlmitud laenulepingu muutmise leping (tl 30-33) on M T allkirjastanud allapoole oma nime. Lisaks hageja väide, et M T on jätkuvalt AS-i T raamatupidamises laenulepingult intresse ja viiviseid arvestanud, ei ole tõendamist leidnud, kuna hageja 2003.a. majandusaasta aruandest (tl 26) nähtub, et väljastatud laenude summa on 2 387 000 krooni, 2004.a majandusaasta aruande kohaselt on aga laenude jääk 0 krooni. Kohus nõustub kostja väitega, et kui pooled ei oleks sõlminud laenulepingu muutmise kokkulepet ja kostjal oleks hagejale tõepoolest laenulepingujärgne põhivõlgnevus 338 825 krooni, siis oleks hageja bilansis seisuga 31.12.2004 real “väljaantud laenud” mitte 0 krooni, vaid 338 825 krooni. Kohus ei pea usutavaks hageja väidet, et hageja bilansis on real „väljaantud laenud“ märgitud ekslikult 0 krooni. Kohus, võttes arvesse eeltoodud asjaolusid, leiab, et kuna ei ole tuvastatud, et kõnealune laenulepingu muutmise kokkulepe oleks võltsitud, tuleb asja lahendamisel lähtuda viidatud laenulepingu muutmise kokkuleppest ja teha kindlaks, kas 31. juuliks 2004.a. oli laenusumma tagastatud. Hageja on seisukohal, et kostja võlgnevus 11. jaanuar 2007.a. seisuga moodustab 647 631 krooni. 05. juulil 2006.a. on hageja esitanud kostjale pretensiooni, milles palus kostjal oma võlgnevus 03. juuli 2006.a. seisuga summas 581 458.- krooni tasuda (tl 12-13). 20. juulil 2006.a. kostja poolt hagejale esitatud vastuses on kostja pidanud hageja pretensiooni kostja vastu põhjendamatuks ja keeldunud seda täitmast (tl 15). Tasutud summade ja nende tasumise päevade osas pooltel vaidlus puudub. Pooled vaidlevad selle üle, kas tasutud summad kuuluvad arvestamisele laenu põhiosa, intressi või viivise katteks. Laenulepingu p 1.4 kohaselt kustutatakse makse tasumisel kostja poolt esimeses järjekorras viivisevõlgnevus, siis leppetrahvid, seejärel intressid vastavalt nende ajalisele järjekorrale ning seejärel laenusumma. Laenulepingu muutmise kokkuleppe p 2 ja 3 kohaselt lepiti kokku, et alates 01. aprillist 2004.a. intressi ja laenusumma tagastamisega viivitamise eest viivist ei arvestata. Kostja leiab, et hagejal puudus alus nõuda viivist ja lugeda summasid tasutuks viivise katteks, kuna laenulepingu muutmise kokkuleppega määrati laenu tasumise lõpptähtajaks 31.07.2004, kostja tasus viimase osa laenu põhisummast 30.07.2004 ja seega ei viivitanud laenu tagastamisega. Kohus nõustub antud väitega. Kohus ei pea põhjendatuks hagejapoolset laenu põhisumma, intresside, viiviste ja laenujäägi arvestust (tl 11) ja loeb korrektseks

kostjapoolsed maksete selgitused viiviste, intresside ja põhiosa maksete arvestuse osas (tl 23-24, 2729). Kohus jätab tähelepanuta väited ja tõendid (tl 30-53), mis puudutavad AS-i E , Q G OÜ ja OÜ R K vahelisi tehinguid, kuna nimetatud väited ja tõendid ei ole asjakohased. Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et hagi ei kuulu rahuldamisele ning AS EE (endise nimega AS T) hagi OÜ R K (likvideerimisel) vastu 647 631 krooni nõudes tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg-te 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Eeltoodu alusel määrab kohus antud asjas selliselt, et menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

Lukiina Vismann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.