2-07-52179/14 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

tõendamiseks piisab avaldaja kinnitusest, et ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 1, 2, 3). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse (tl 30-31) ja Harjumaa Töövaidluskomisjonile esitatud avalduse (töövaidlusasja 9.01-02/1702/07 toimik lk 2-5) kohaselt oli 31.05.2007-13.06.2007 ja 29.07.2007-13.08.2007 poolte vahel töösuhe. Kirjalikku töölepingut ei sõlmitud. Hageja töötas bussijuhina OÜ Raivel Auto rahvusvahelistel vedudel. Hageja taotles töövaidluskomisjonis kostjalt välja mõista maksmata päevarahad 30 päeva eest kokku 15 000 krooni; maksmata palk 700 krooni päevas 16 päeva (29.07.2007-13.08.2007) eest kokku 11 200 krooni; mobiiltelefoni kulud 1500 krooni; reisi vältel tehtud kulutused tööandja kasuks isiklikest tagavaradest: kiirtee- ja sillamaksud 342 krooni, parkimine 550 krooni, hotell 952 krooni, bussisõit Tartu-Tallinn-Tartu 280 krooni, kokku 2124 krooni; viivis maksmata jäänud palgalt ühe kuupalga ulatuses 14 000 krooni. Töövaidluskomisjon otsustas 08.11.2007 otsusega rahuldada hageja esitatud nõuded osaliselt ja mõistis OÜ-lt Raivel Auto hageja kasuks välja maksmata palga 9800 krooni, tööülesannete täitmisega seotud kulutuste hüvitamiseks 892 krooni, telefonikõnede hüvitamiseks 500 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest 14 000 krooni, kokku 25 192 krooni. Otsus kuulus viivitamatule täitmisele maksmata palga 9800 krooni osas. Kuna kostja ei täitnud nõuet täielikult vastavalt Harjumaa Töövaidluskomisjoni otsusele, palub hageja võtta tema hagi menetlusse, nõudena OÜ Raivel Auto vastu lõpparve kinnipidamise eest hüvitisena 14 000 krooni, tööülesannete täitmisega seotud kulutuste hüvitamiseks 892 krooni, telefonikõnede hüvitamiseks 500 krooni, väljamõistmiseks. Lisaks palub hageja vaadata läbi ja mõista välja töövaidluskomisjoni poolt rahuldamata jäetud päevarahad summas 15 000 krooni, telefonikõnede tegeliku kulu ja otsuses oleva nõude vahe 1000 krooni, tööülesannete täitmisega seotud kulutuste ja töövaidluskomisjoni otsuse vahe summas 1232 krooni, kokku 32 624 krooni. Hageja esitas kohtule oma nõude tõendamiseks koopia Harjumaa Töövaidluskomisjoni 08.11.2007 otsusest töövaidlusasjas nr 9.01-02/1702/07; koopiad veoselehtedest, tõestamaks töökäiku kõnes oleva perioodi eest ja tööl viibitud aega; koopiad kuludokumentidest ajavahemikul olles töösuhetes kostjaga; koopiad OÜ Raivel Auto poolt tagantjärele tehtud ja esitatud väidetavast palgalehest; koopia notariaalsest tõendist sõiduki kasutamise õigusest. Kostja vastuväited Vastuseks hagile palub kostja lugeda kostja vastuargumentideks töövaidlusekomisjonile 01.11.2007 koostatud seisukohad ja põhjendused (töövaidlusasja toimik lk 18-23): Poolte vahel puudus töösuhe. OÜ-l Raivel Auto on kohustus täita OÜ Indre Trade tellimusi sõitjate veoks. Tellimusi täidab kostja koostöös mitmete bussijuhtidega töövõtulepingute alusel, mis sõlmitakse vastavalt sõitude vajadusele erinevate bussijuhtidega suuliselt. Peamiseks lepingupartneriks kostjale on Sulev Kuldner, kes ei olnud antud perioodil sõitudest huvitatud. Hageja ja kostja vahel sõlmiti kokkulepe, et hageja osutab kostjale sõitjate veoteenust vastavalt tekkinud/tekkivale vajadusele. Hageja pidi kokkuleppe kohaselt teostama sõidu 30.07.200712.08.2007 etteantud marsruudil ja korras. Hageja teadis, et tema kohustused OÜ Raivel Auto ees lõppevad antud reisilt naasmisega. Pooltevahelise kokkuleppe kohaselt pidi OÜ Raivel Auto tasuma hagejale tasu 350 krooni päevas, millele lisanduvad päevarahad 350 krooni päevas.

Töösuhte olemasolul aga ei kuulu avaldaja rahalised nõuded palga ja päevarahade osas rahuldamisele täies ulatuses. Hageja nõue töötasu ja päevarahade osas ei saa olla üle 3172,23 krooni. 30.05.2007-14.06.2007 kokkulepitud reisijate veoks sai hageja 06.06.2007, 11.06.2007 ja 12.06.2007 kostjalt ettemaksuna (avansina) tasu 10 800 krooni ning 30.05.2007 ja 14.06.2007 kokku 4224 krooni jooksvate kulutuste katteks sõitjate veol. Hageja esitas kostjale kuludokumente nimetatud perioodi eest summas 2173,66 krooni. Seega tekkis kostjal tagasinõudeõigus 3694,43 krooni osas. Enne teise reisi algust sai 29.07.2007 hageja kostjalt 1000 NOK (1908,80 EEK), 500 SEK (847,70 EEK) ja 20 EUR (312,93 EEK), kokku 3069,43 krooni, mida hageja ei ole tagastanud. Raha üleandmist tõendab Sulev Kuldner. Hageja ei ole andnud ülevaadet viidatud rahasummade kulutamise kohta. 29.07.2007 seisuga on hageja saanud 6763,86 krooni ettenähtust enam. Hageja ei ole tõendanud kulutuste summas 2124 krooni olemasolu. Hagejale kuulus väljamaksmisele lõpliku summana 700 krooni päevas, mis sisaldas 350 krooni päevaraha ja 350 krooni töötasu. Kahe reisi eest (14+16 päeva) saab hageja töötasunõue kokku olla 10 500 krooni, tegelikult väljamaksmisele kuulub 8592 krooni, päevarahanõue 10 500 krooni. Netosummana kuulus hagejale väljamaksmisele 19 092 krooni. Reaalselt on hageja saanud kahe reisi teostamise eest 10 800 + 4224 + 3069,43 = 18 093,43 krooni, kuludokumente esitatud kokku 2173,66 krooni, seega kokku 15 919,77 krooni. Hageja nõue muude kulude hüvitamiseks on samuti tõendamata ja seega alusetu. Hageja ei ole tõendanud, et on teinud OÜ-le Raivel Auto teenuse osutamiseks vajalikke kulutusi mobiiltelefoni kõnede näol. Sellisteks kõnedeks hageja väidetud ulatuses puudus vajadus. Esitamata on kuludokumendid kiirtee ja sillamaksude ning parkimise kohta. Avaldajal puudus vajadus teha kulutusi hotellile, kuna bussijuhi ööbimine oli kindlustatud ja kaetud OÜ Indre Trade poolt. Kostja ei ole kohustatud hüvitama hagejale bussisõitu Tartu-Tallinn-Tartu liinil – töötamise kohta tuleku ja töölt koju mineku kulude katmise kohustust tööandjal ei ole. Samuti on põhjendamata hageja viivisenõue, kuivõrd hagejal ei olnudki kuskile antud raha kanda. Hageja ei esitanud vastustajale kohaseid pangarekvisiite, kuhu võiks kostja sooritada ülekandeid viimase reisi eest, seega tegemist võlausaldaja vastuvõtuviivitusega võlaõigusseaduse § 113 lg 4 järgi. Töövaidluskomisjonile esitatud vastuses tõi kostja lisaks välja selle, et hageja avaldus ei ole esitatud heas usus ja hageja varjab tegelikke asjaolusid. Hageja pidi teadaoleva reisiplaani järgi 30.07.2007 minema järele Arlanda lennuvälja reisigrupile, mida ta aga ei teinud. Hageja alustas reisijate vedu 31.07.2007. Kostja jäi hageja lennuväljale mitteilmumise tõttu ilma selle päeva teenuse eest tasumisele kuuluvast sissetulekust ning OÜ Indre Trade nõuab kostjalt lepingu rikkumise tõttu leppetrahvi. Hageja käitumine tekitas kostjale olulise varalise kahju ja diskrediteeris oma lepingupartneri ees nii vastustajat kui ka reisijate ees OÜ-d Indre Trade. Hageja võttis omavoliliselt kaasa Stockholmist lahkudes kostjale kuuluva bussi dokumendid, mis tingis kostjale ettenägematu lisakulu teise bussijuhi lennupileti ja taksoarve näol. Kostja esitab hagejale eeltoodu osas eraldi kahjunõude. Kostja palus Sulev Kuldneri ülakuulamist tunnistajana, kes teab kinnitada kostja poolt hagejale teatud rahasummade üleandmist. Kostja palub jätta Valdo Pulveri hagiavaldus rahuldamata, menetluskulud jätta hageja kanda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, tehtud järeldused ja menetluskulude jaotus 04.11.2008 kohtuistungil määras kohus hageja taotlusel lahendada asi TsMS § 410 ja § 414 alusel sisuliselt ilma kostja esindaja osavõtuta, kuna kostja ei ole esitanud 20.06.2008 seisukohtades uusi väiteid ega tõendeid võrreldes töövaidluskomisjonis esitatuga ja asjaolud asja sisuliseks lahendamiseks on piisavalt selged. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et: 3(7)

1.Lepingulise suhte olemus Hageja väitel sõlmisid pooled suulise töölepingu, kostja väitel oli tegemist töövõtulepinguga. Töövõtulepingul ja töölepingul on mitmeid ühtelangevaid tunnuseid, mis praktikas võimaldab sama töö tegemiseks sõlmida nii töövõtu- kui töölepingu. Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 8 kohaselt loetakse vaidluse korral lepingu olemuse üle, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Kohus leiab, et OÜ Raivel Auto esitatud asjaolud ei tõenda poolte vahel töövõtulepingu sõlmimist. Kostja vastuse kohaselt oli kokkuleppe sisuks hageja poolt kostjale sõitjate veoteenuse osutamine vastavalt vajadusele, pärast 29.07.2007-13.08.2007 reisilt naasmist hageja kohustused lõppesid ja kostjal puudus kohustus varustada hagejat tööga. Nimetatud tingimused ei seondu aga üksnes töövõtulepinguga, vaid võivad osundada ka TLS § 27 lg 2 p 1 alusel teatud töö tegemise ajaks sõlmitavale tähtajalisele töölepingule. Ainuüksi asjaolu, et teiste bussijuhtidega on sõitjate veoteenuse osutamiseks sõlmitud lepingud vormistatud töövõtulepingutena, ei saa samuti lugeda kostjaga töövõtulepingu sõlmimist tõendavaks asjaoluks. Lepingu olemuse üle otsustamisel ei ole esikohal vorm või lepingu nimetus, vaid see on tuletatav eelkõige selle sisust ning lepingu sõlmimise ja täitmisega seotud asjaoludest. Riigikohus on märkinud 14. juuni 2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-3-05 (p 15), et otsustamaks selle üle, kas tegemist on töösuhtega, tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet, s.o millisel määral on töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud tööandjale ehk teisisõnu, milline on vaadeldavas suhtes töötaja iseseisvuse määr. Just töötaja ja tööandja sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut eelkõige teistest tsiviilõiguslikest lepingutest. Valdo Pulver tegi tööd vastavalt tööandja korraldustele, s.h etteantud marsruudil, kostja tagas talle töö tegemiseks vajaliku bussi, ööbimise ja toitlustamise hotellis (töövaidlusasja toimik lk 27) ning nõudis tehtud kulutuste kohta kuludokumentide esitamist. Kohus leiab, et loetletud asjaolud kogumis on iseloomulikud pigem töösuhtele, kus töötaja on kohustatud täitma oma ülesandeid vastavalt tööandja juhistele ning tööandja peab tagama töö tegemiseks vajalikud tingimused. Valdo Pulver sõltus kostja korraldustest määral, mis on omane töösuhetele. Kohtu seisukohta kinnitab kostja poolt hagejale tasu maksmiseks palgalehtede vormistamine (töövaidlusasja toimik lk 29, 30) ja asjaolu, et kostja tasus hagejale päevaraha, milline kohustus on tööandjal vaid töölepingulises suhtes. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Valdo Pulveri ja OÜ Raivel Auto vahel oli ajavahemikel 31.05.2007-13.06.2007 ja 29.07.2007-13.08.2007 sõlmitud tööleping.

päevapalgaga 700 krooni (neto) päevas. Kokkulepitud palgasuuruse osas seletas hageja istungil, et tegi OÜ-le Raivel Auto Eesti-sisese kahepäevase Setumaa reisi, mille eest kanti 28.05.2007 tema ema pangaarvele netosummana 1400 krooni kahe päeva eest, mis ei sisalda päevaraha (tl 82). Käesolevas asjas puuduvad usaldusväärsed kirjalikud tõendid kokkulepitud palga suuruse kohta. 30.06.2007 ja 31.08.2007 palgalehtede tegelikkusele vastavuses palga suuruse osas annab alust kahelda nendes toodud andmete mitmed erinevused võrreldes kostja vastuses töövaidluskomisjonile tooduga (mille üheks alusdokumendiks palgalehed eelduslikult olema peaksid). Näiteks tööpäevade arv, hagejale tasutud avansi suurus, eksimused arvutustes (arvutatud hageja tööluusi päev kahekordselt) ning asjaolu, et hageja seletuse kohaselt saadeti talle mõlemad palgalehed alles 05.09.2007 (töövaidlusasja toimik lk 34, 28). Kohtus on tuvastatud, et poolte vahel ei ole sõlmitud kirjalikku lepingut. TLS § 28 lg 1 kohaselt võib töölepingu suuliselt sõlmida ainult töö tegemiseks, mille kestus ei ületa kaht nädalat, seega oli kirjalik tööleping nõutav ajaperioodil 29.07.2007-13.08.2007 (16 tööpäeva) töötamise kohta. Riigikohus on leidnud 11.01.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-124-05 (p 12), et kuna töösuhtes on töötaja nõrgemaks pooleks ja töölepingu kirjalik vormistamine on eelkõige tööandja kohustus, mille täitmata jätmise eest kannab tööandja TLS § 28 lg 3 järgi ka haldusvastutust, ei saa töölepingu kirjalikult vormistamata jätmise korral tuvastada töötasu kokkulepet üksnes kostja koostatud dokumentide alusel. Suulise töölepingu puhul puuduvad töötajal reeglina kirjalikud tõendid töötasu kokkuleppe kohta tööandja seaduse nõuete järgimata jätmise tõttu ja seetõttu peab ka kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski kandma tööandja. Samas on Riigikohus märkinud, et kui poolte kokkulepet usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel tuvastada ei saa, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad. Käesolevas tsiviilasjas ei ole kumbki pool esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuks sama ettevõtjaga või sarnasel alal tegutseva ettevõtjaga lepingulises suhtes olevate ja samadel tingimustel (töö välisriigis) tööd tegevate bussijuhtide palgamäär. Tulenevalt TsMS § 230 lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised. Kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Seega puudub tsiviilmenetluses võistlevuse põhimõttest tulenevalt reeglina kohtul õigus omal algatusel tõendeid koguda. TsMS § 231 lg 1 alusel võiks kohus lähtuda Statistikaameti kodulehel avaldatud statistikast kui üldtuntud asjaolust, kuid antud asjas puuduvad sobivad lähteandmed ka statistika kujul. Statistikaameti kodulehelt on leitavad andmed keskmise bruto- ja netokuupalga kohta põhitegevusala järgi ning keskmise brutotunnipalga kohta põhitegevusala järgi aastatel 2000-20071, kuid esitatud tegevusalade loetelust antud juhuks sobivaim „Veondus, laondus ja side“ jääb ilmselgelt liiga laiapõhjaliseks. Samuti tuleb arvestada, et töö tegemine toimus välisriigis, mis üldjuhul seondub mõnevõrra kõrgemate ootustega palga suhtes, korvamaks tavapärasest elukohast eemalviibimist. Hagejagi osundas istungil, et kodust eemal töötamine palgamääraga 350 krooni päevas, mis teeks pärast kulutuste kandmist kuutasuks umbes 5000 krooni, ei ole mõistlik. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tuleb lugeda tõendatuks hageja ja kostja vahel kokkulepitud palgamäärana 700 krooni päevas netosummana. Kostja on arvestanud töötajale ajavahemikul 29.07.2007-13.08.2007 palka ühe päeva võrra vähem tööluusi tõttu (töövaidlusasja toimik lk 21, 22). Palgaseaduse (PalS) § 18 lg 1 järgi, kui töötaja ei täida tööülesannet oma süül, makstakse talle tasu vastavalt tehtud tööle. Ajapalgalisel töötajal, kes ei tööta normeeritud tööülesannete alusel, ei vähendata ajapalgamäära tööülesande täitmata jätmise eest tingimusel, et ta on täitnud tööaja normi. Kohus leiab, et kostja esitatud tõenditega ei ole tõendatud hageja süü 30.07.2007 tööülesannete täitmata jätmises, mis on eelduseks tasu maksmata jätmisele. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista saamata jäänud palk 16 tööpäeva eest palgamääraga 700 krooni, kokku summas 11 200 krooni (neto).

Nimetatud nõue kuulub täitmisele kostja poolt Harjumaa Töövaidluskomisjoni 08.11.2007 otsuse alusel töövaidlusasjas 9.01-02/1702/07 juba tasutud 9800 krooni ületavas osas. Eelnimetatud summas palga väljamõistmisel ei ole kohtul alust arvestada 31.08.2007 palgalehel loetletud palgast mahaarvamisi, kuna nimetatud mahaarvamiste näol ei ole tegemist PalS § 36 lg 1 ammendavalt loetletud töötaja nõusolekuta kinnipeetavate summadega. Samas tuleb käesoleva asja lahendamisel arvestada kostja vastuväidetega enamtasutud avansi kohta. Asja materjalide põhjal on kostja avansina reisil tekkivate kulutuste katteks hagejale maksnud 4224 krooni ning 3069,43 krooni (1000 NOK, 500 SEK ja 20 EUR) (töövaidlusasja toimik lk 20), kuludokumente on hageja esitanud 2173,66 krooni ulatuses. Hageja kinnitas avansi 4224 krooni saamist (tl 83), kuid vaidles vastu avansi 3069,43 krooni saamisele. Kostja soovis tõendada 3069,43 krooni tasumist tunnistaja Sulev Kuldneri ütlustega. Kohus leiab, et avansi maksmist ei saa tõendada tunnistaja ütlustega, kuna tulenevalt Raamatupidamise seaduse § 4 p 2 ja § 6 lg 2 on raamatupidamiskohustuslane kohustatud kõiki majandustehinguid dokumenteerima. Kohus loeb tõendatuks, et kostja tasus hagejale avansina enam 2050,34 krooni, mis tuleb kooskõlas PalS § 36 lg 2 (tööandja õigus pidada töötaja palgast kinni tööandjale tähtajaks tagastamata avansse) hagejalt kostja kasuks välja mõista. Hageja taotles lõpparve kinnipidamise eest viivist ühe kuu keskmise palga ulatuses, kokku summas 14 000 krooni. PalS § 32 kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. Kui töötaja ei saanud töölepingu lõppemise päeval lõpparvet vastu võtta, on tööandja kohustatud maksma lõpparve viie päeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast. TLS § 119 lg 2 kohaselt on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kohtus on tuvastatud, et töölepingu lõppemise päevaks oli 13.08.2007. Tööandja viivitus lõpparve tasumisega kestis üle ühe kuu. Kohus leiab, et alusetu on kostja väide selle kohta, et ta ei saanud lõpparvet tasuda põhjusel, et hageja ei ole esitanud kohaseid pangarekvisiite, seega on tegemist võlaõigusseaduse §-s 113 lg 4 sätestatud hageja vastuvõtuviivitusega, millise aja eest ei pea kostja viivist maksma. Kostja taoline väide on ümber lükatud kohtus tuvastatud asjaoluga, et kostja on hagejale varemgi maksnud erinevaid summasid. Arvestades, et hageja töösuhe kestis alla ühe kuu, peab kohus põhjendatuks hea usu põhimõtte ja viivise eesmärgiga kooskõlas olevaks piirata viivisenõuet tegelikult tööloldud päevade arvuga. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 11 200 krooni.