A R hagi OÜTvastu töölepingu lõpetamise hüvitise ja hüvitise nõudes kasutamata puhkuse eest ning OÜTvastuhagi töölepingu lõpetamise seaduslikkuse tuvastamiseks
Menetlusosalised ja nende
-
hageja: A R (isikukood xxx; elukoht xxx)
esindajad
-
kostja: OÜT(registrikood xxx; asukoht xxx)
-
kostja lepinguline esindaja: M
Vänikver
(MALSCO Advokaadibüroo; asukoht xxx) Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud
1. oktoober 2008.a -
hageja A R
-
kostja esindaja M Vänikver
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Tunnistada hageja A R tööleping kostjaga OÜT lõppenuks alates 11. juulist 2007.a Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 82 lg 1 alusel OÜT poolse lepingutingimuste rikkumise tõttu.
3.Välja mõista kostjalt OÜT hageja A R kasuks töölepingu lõpetamise hüvitis 8000 (kaheksa tuhat) krooni vastavalt TLS § 82 lg-le 2.
4.Välja mõista kostjalt OÜT hageja A R kasuks täiendav kasutamata puhkuse hüvitis 2246 (kaks tuhat kakssada nelikümmend kuus) krooni. Kohtuotsuse
2-07-47355 resolutsiooni käesolevas punktis nimetatud summa on hagejale (töötajale) väljamaksmisele (töötaja pangakontole ülekandmisele) kuuluv summa (hüvitise netosumma).
5.Jätta kostja OÜT vastuhagi rahuldamata.
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja OÜT kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 10. novembril 2008.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.15. juulil 2007.a pöördus A R (hageja) Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni (edaspidi ka TVK) poole avaldusega, milles palus tunnistada tema tööleping OÜ (OÜ) T lõppenuks 11. juulil 2007.a TLS § 82 lg 1 alusel seoses OÜ T poolse lepingutingimuste rikkumisega, mõista talle OÜ-lt Tvälja töölepingu lõpetamise hüvitis kahe kuu keskmise palga ulatuses summas 8000 krooni ning tööaastatel perioodil 03.03.2005-10.07.2007 kasutamata jäänud puhkuse eest rahaline hüvitis. Töövaidlusasja menetlemise käigus TVK-s teatas A R, et OÜ T kandis talle 31. augustil 2007.a üle 4931 krooni, A R’i arvestuste kohaselt pidanuks aga kasutamata 63 kalendripäeva puhkuse rahaline hüvitis olema 8690 krooni, netosumma 7177 krooni. Arvestades tööandja poolt tasutud summat, palus A R OÜ-lt T täiendavalt välja mõista hüvitise netosummas 2246 krooni.
11.oktoobri 2007.a TVK otsusega (töövaidlusasjas nr 9.01-2/1556/07) rahuldati avaldus täies ulatuses, tunnistati A R’i tööleping OÜ-ga T lõppenuks TLS § 82 lg 1 alusel OÜ T poolse lepingutingimuste rikkumise tõttu. Samuti mõisteti OÜ-lt T A R’i kasuks välja töölepingu lõpetamise hüvitis 8000 krooni ning täiendav puhkuse hüvitis 2369 krooni.
2.12. novembril 2007.a esitas OÜ T(kostja) Harju Maakohtule avalduse (taotluse) töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras hagina. Nimetatud kohtule esitatud avalduses palus kostja muu hulgas tunnustada töölepingu lõpetamist tööandja (kostja) poolt TLS § 86 p-de 6 ja 7 alusel ning nõuda kostjalt välja talle üleandmis-vastuvõtuaktiga üleantud raamatupidamisdokumendid. Arvestades individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg-s 5 sätestatut, tuleb töövaidluskomisjonile esitatud avaldust käesolevas asjas lugeda hagiavalduseks. Kostja poolt kohtumenetluses esitatud nõudeid käsitleb kohus seetõttu vastuhagina (TsMS § 373 lg 1). 28. detsembri 2007.a määrusega (parandatud 17. aprilli 2008.a määrusega) võttis kohus OÜ T avalduse menetlusse.
3.Hageja väidete kohaselt töötas ta 3. märtsist 2003.a kostja juures direktorina, alguses 2500- kroonise kuupalgaga, alates 26. juulist 2004.a 4000-kroonise kuupalgaga. 1. juunist
2-07-47355 2007.a oli hagejale vastavalt puhkuste ajakavale ette nähtud puhkus (kuni 30. juulini 2007.a). 2006. kalendriaastal hageja puhkust ei kasutanud. Puhkusetasu 2007.a puhkuse eest seaduses ettenähtud ajal ega ka hiljem hagejale välja ei makstud. Tööandaja esindaja teatas hagejale kavatsusest puhkus katkestada. Hageja ei nõustunud puhkust katkestama ning enda kinnituste kohaselt puhkuse ajal tööle ei asunud. 4. juulil 2007.a saatis hageja tööandjale posti teel avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel, tuues põhjuseks puhkusetasu mittemaksmise. Puhkuste ajakavad koostas hageja endale ise ja kinnitas need vastavalt poolte vahel väljakujunenud praktikale. Töövaidluse menetluse ajal töövaidluskomisjonis sai hagejale teatavaks töölepingu lõpetamine OÜ T algatusel (TLS § 86 p-de 6 ja 7 alusel). Hageja väitel sellekohane posti teel saadetud tööandja 22. juuni 2007.a teatis temani ei ole jõudnud. Tööandja oli kirjutanud kirja ümbrikule aadressiks Viu tn 5, Tallinn, hageja aga elab aadressil Viu tn 511, Tallinn. Tähitud kirja teatist talle sideasutuse poolt ei edastatud.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta selle rahuldamata.
4.Kostja vastuväidete kohaselt olid hageja tööülesanded sätestatud direktori ametijuhendis. Ametijuhendi kohaselt allus direktor kostja juhatusele. Direktori töö eesmärk oli kostja nimel riigihangete ehitus- ja elektritööde pakkumistel osalemise korraldamine, samuti võidetud hangete kohustuste täitmise korraldamine alltöövõtjate kaudu. Direktor vastutas ametijuhendis toodud tööülesannete õigeaegse ja täpse täitmise eest, esitatud informatsiooni ja dokumentide õigsuse, otstarbekuse ja seaduslikkuse eest, lisaks ametisaladuse ja ametialase info kaitsmise ja hoidmise eest. Direktori kohustusteks oli täita kostja kvaliteedijuhi kohustusi, samuti ette valmistada vajaliku dokumentatsiooni, mida nõuavad hangete tingimused. OÜ T töötajate palga määramise ja puhkustele mineku kord oli kinnitatud kostja juhatuse esimehe poolt 28. märtsil 2003.a (kostja taotluses ilmselt ekslikult märgitud 28. märts 2004.a). Selle punkti 2.3 kohaselt oli direktoril kohustus puhkuste ajakava koostamisel lähtuda tööandja töö korraldamise huvidest arvestades võimalusel töötajate huve. Oma puhkust pidi direktor planeerima ja kinnitama ise, lähtudes töö korraldamise huvidest.
22.jaanuaril 2007.a koostas hageja töötajate puhkusegraafiku 2007. aasta kohta ja määras enda puhkuseajaks perioodi 01.06.-30.07.2007. 28. mail 2007.a sõlmisid kostja ja Tallinna Ülikool töövõtulepingu nr 4.4-1.9 (edaspidi töövõtuleping). 31. mail 2007.a tegi kostja käskkirja, millega lubas enda puhkusele alates 1. juunist kuni 30. juulini 2007.a. Kostja arvates on ilmne, et enda ja ökonomisti puhkusele saatmine tingimustes, kus on sõlmitud suuremahuline hankeleping (töövõtuleping), ei ole kooskõlas kehtestatud korraga ja on seega õigusvastane. Kostja juhatus (kellele hageja allus) leidis, et antud momendil ei olnud hageja puhkusele minek õigustatud (ei olnud kooskõlas kostja huvidega töö organiseerimise osas), kuna 28. mail 2007.a sõlmitud töövõtulepingu tõttu oli hageja olemasolu töökohal väga vajalik. Eeltoodud asjaolusid arvestades koostas kostja juhatus (R.J ’i isikus) 1. juunil 2007.a käskkirja hageja puhkuse tühistamise kohta. Nimetatud käskkirjast püüdis kostja uus juhatuse liige A.K hagejat teavitada ja seda talle tutvustada, kuid hageja ei võtnud telefoni vastu. Samas on kostjale teada, et hageja asus veel samal päeval (01.06.2007.a) täitma tööülesandeid. Seda siiski mitte hageja asukohas xxx, Tallinn. Nimelt oli hageja 1. juunil 2007.a suhtluses Tallinna Ülikooliga töövõtulepingu asjus ja saatis neile kirjaliku seisukoha kostja nimelt. Nimetatud kirjas (seisukohas) teatas hageja, et kostja ei ole nähtavasti võimeline täitma enda lepingulisi kohustusi. Seejuures oli taoline tegevus kooskõlastamata kostja juhatusega ning hageja esitatud avaldused ei olnud tõesed. Samuti osales hageja
2-07-47355 samal päeval Tallinna Ülikoolis toimunud koosolekul ning kinnitas seal kirjas märgitud asjaolusid. Ka see tegevus oli kooskõlastamata kostja juhatusega. Kostjale teadaolevalt lähtus hageja nimetatud tegevuses kostja vähemusosaniku O.K ’i juhistest ning tegutses tegelikult OÜ T huvide vastaselt. Taolise tegevuse tulemusena ütles Tallinna Ülikool kostjaga sõlmitud töövõtulepingu üles. Ülesütlemisavaldus on Tallinna Ülikooli poolt kostjale saadetud 6. juunil 2007.a (kostja vaidles nimetatud avaldusele küll vastu).
22.juunil 2007.a otsustas kostja määrata hagejale distsiplinaarkaristuse, kuna hageja ei olnud tööle ilmunud ning kuna kostja oli kaotanud tema vastu usalduse (Tallinna Ülikooliga sõlmitud töövõtulepingu ülesütlemise põhjustamine). Distsiplinaarkaristusena lõpetas kostja hagejaga töölepingu TLS § 86 p-de 6 ja 7 alusel. Kiri töölepingu lõpetamise kohta (koos koopiaga 01.06.2007.a käskkirjast) saadeti hagejale tähitult samal päeval. Kirjas esitati ka nõue raamatupidamisdokumentatsiooni tagastamise kohta. Kiri tagastati kostjale selle hoiutähtaja möödumisel 12. juulil 2007.a. Kokkuvõtvalt on kostja seisukohal, et hagejale oli küll antud otsustuspädevus ise määrata endale puhkuse aeg, kuid samal ajal on temale pandud kohustus määratleda see selliselt, et kostja huvid ei saaks mitte mingil moel kahjustatud tema äraoleku tõttu. Kostja on seisukohal, et hageja ei oleks pidanud minema puhkusele 1. juunil 2007.a, sest see ei olnud kooskõlas kostja huvidega, s.h töö korraldamise huvidega. Sellest lähtuvalt tegi kostja 1. juunil 2007.a käskkirja, et tühistada kostja 31. mail 2007.a tehtud käskkiri. Suhetes Tallinna Ülikooliga ei käitunud hageja ilmselgelt oma tööandja huvidest lähtuvalt, tal puudus õigus esitada ülalosundatud seisukohti (selline õigus oli kostja juhatusel), ta ei kooskõlastanud oma tegevust ning sellega andis tõsise aluse tema suhtes usalduse kaotamiseks. Taolise tegevuse tulemusel on kostjale väidetavalt tekkinud ca 3-6 miljonit krooni kahju saamata jäänud tulu vormis. Kostja leiab, et ajalised kokkusattumused (probleemid Tallinna Ülikooliga sõlmitud töövõtulepinguga ja hageja samaaegne puhkuseleminek) ei ole juhuslikud. Kostja seab kahtluse alla ka hageja esitatud puhkusegraafiku koostamise kuupäeva õigsuse. Ilmsiks saanud asjaolude valguses ei olnud kostja huvides hageja otsus minna puhkusele. Kostja lisab, et üheks Tallinna Ülikooli esitatud argumentidest töövõtulepingu ülesütlemisel oli asjaolu, et OÜ T oli esitamata jätnud osa nõutavatest dokumentidest. Nõutavate dokumentide organiseerimine oli aga direktori ametijuhendi järgi otseselt hageja töökohustuseks. Kostja raamatupidamisdokumentatsioon on käesoleva ajani hageja käes (hageja valduses). Kostja raamatupidamisdokumentatsioon (2003.a, 2004,a ja 2005.a kohta) sai hagejale üle antud üleandmis-vastuvõtuakti alusel Kostja leiab, et hageja poolt esitatud töölepingu lõpetamise tunnustamise nõue TLS § 82 lg 1 alusel on esitatud pahatahtlikult ning tuleks jätta rahuldamata. Tööleping lõppes 22. juunil 2007.a distsiplinaarkaristuse määramisel. Seonduvalt töölepingu lõpetamisega tööandja initsiatiivil leiab kostja, et on oma kohustuse täitnud teate saatmisega töötaja elukoha-aadressile. Tööandja kohustus siinjuures on tõendada kirja saatmist. 22. juunil 2007.a saadetud kirja ümbrikul olevat AS Eesti Posti selgitust kirja tagasisaatmise kohta hoiutähtaja möödumisel tuleks lugeda piisavaks tõendiks. Ka töövaidluskomisjoni menetluse jooksul saatis kostja oma vastuse hagejale, mis hiljem tuli tagasi hoiutähtaja möödumisel. Sellest nähtub otseselt, et hageja ei võta vastu tähtkirju, mida talle saadetakse. AS Eesti Post ei ole kummalegi kirjale märkinud, et adressaati pole võimalik leida, vaid, et hoiutähtaeg on möödunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 kohaselt loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega
2-07-47355 tutvuda. Sama on leidnud kinnitust ka Riikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-68-99. Hagejale saadeti kiri tema aadressile xxx ja tähtkirja saamise teade oli kindlasti postitöötaja poolt edastatud hageja täpsele aadressile (korteri numbri järgi). Juhul, kui seda ei tehtud, siis oli tähtkirja saabumise teade hageja nimele üleval korterelamu teadetetahvlil. Seetõttu tuleb kostja hinnangul lugeda tõendatuks, et hagejal oli võimalik teada saada tema nimele tulnud kirja saabumisest. Hageja arvestuste kohaselt tuli kostjale, kelle igakuine töötasu oli 4000 krooni, 63 kasutamata puhkusepäeva eest maksta hüvitist 5793 krooni, millest on kinnipeetud tulumaks summas 827 krooni ja töötuskindlustusmaks summas 35 krooni. Seega, kostja arveldusarvele kanti 4931 krooni.
VASTUHAGI SISU
5.Ülaltoodud vastuväidetes kirjeldatud asjaolude põhjal on kostja esitanud nõuded tunnustada tööandja poolset töölepingu lõpetamist töötajaga TLS § 86 p-de 6 ja 7 alusel ja nõuda hagejalt välja talle üleandmis-vastuvõtuaktiga üle antud raamatupidamisdokumendid.
HAGEJA VASTUS VASTUHAGILE
6.15. mail 2008.a esitatud kirjalikus vastuses vastuhagile vaidleb hageja kostja nõudele töölepingu lõpetamise osas TLS § 86 p-de 6 ja 7 alusel vastu, jäädes sisuliselt põhihagis väljendatud seisukohtade juurde. Seonduvalt nõudega raamatupidamisdokumentide väljanõudmiseks märgib hageja, et kostja poolt osundatud aktis nimetatud dokumendid asuvad alates 2006.a aprillist OÜ T kontoriruumides Tallinnas aadressil xxx . Kuni töölepingu lõpetamiseni ei ole kostja kordagi teinud hagejale märkusi dokumentatsiooni puudumise osas. Vastupidi, kostja kasutas riigihangete pakkumiste esitamisel korduvalt 2005.a raamatupidamise bilanssi (s.h Tallinna Ülikooli ühiselamute renoveerimise riigihankel). Kõik dokumendid olid allkirjastatud juhatuse liikme R.J ’i poolt. OÜ T bilansi koostamine olnuks algdokumentide puudumisel võimatu. Lisaks on OÜ T juhtaus 2007.a septembris esitanud osaühingu 2005.a majandusaasta aruande äriregistrile. Raamatupidamisdokumentatsiooni hoidmine ega raamatupidamise korraldamine ei kuulunud lisaks eeltoodule hageja tööülesannete hulka. Kostja ei ole ka täpsustanud, milliseid dokumente hagejalt nõutakse. Kostja nõude aluseks olevas aktis on viited üksnes kaustadele, mitte konkreetsetele dokumentidele. Nimetatud aktist ei nähtu, et tegemist oleks raamatupidamisdokumentidega, veel vähem OÜ T raamatupidamisdokumentidega. Eeltoodud põhjustel leiab hageja, et kostja kõnealune nõue on põhjendamatu.
MENETLUSE KÄIK
7.Kohtuistungil jäi hageja esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindaja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning rahuldada vastuhagi. Kohus võttis kohtuistungil vande all seletuse kostja juhatuse liikmelt A.K ’elt ning kuulas tunnistajana üle R.J ’i.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele ning vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.
9.Pooltel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle. Hageja töötas kostja juures alates 3. märtsist 2003.a kostja direktorina, alates 26. juulist 2004.a oli tema kuupalk 4000-krooni.
4.juulil 2007.a saatis hageja tööandjale posti teel avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel, tuues põhjuseks puhkusetasu mittemaksmise. Samuti puudub vaidlus selles, et puhkuste ajakava võis hageja koostada endale ise, arvestades tööandja huve. 28. mail
2-07-47355 2007.a sõlmis kostja Tallinna Ülikooliga töövõtulepingu Tallinnas aadressil Karu 17 asuva ühiselamu renoveerimistööde teostamiseks (vt ka toimik, lk 71-79). 1. juunil 2007.a käskkirjaga tühistas kostja juhatus (juhataja) hageja 31. mai 2007.a käskkirja enda puhkusele lubamise kohta perioodil 01.06.-30.07.2007. Hageja ei ole vaielnud vastu ka kostja väitele, et 1. juunil 2007.a suhtles ta sõlmitud töövõtulepingu asjas Tallinna Ülikooliga, s.h osales Tallinna Ülikoolis toimunud koosolekul ning saatis ülikoolile kirja (kirjaliku seisukoha), kus teatas, et kostja ei ole nähtavasti võimeline täitma enda lepingulisi kohustusi. Hageja väitel toimus kõnealune suhtlus Tallinna Ülikooliga hageja enda nimel ja huvides, mitte kostja nimel. Hageja on tuginenud töövaidluses poolte vahel sõlmitud töölepingu lõpetamisele TLS § 82 lg 1 alusel. Nimetatud säte annab töötajale õiguse tööandjapoolse lepingutingimuste täitmata jätmise või mittenõuetekohane täitmise korral nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamiseks, teatades töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette. Töölepingu oluliseks rikkumiseks kostja poolt on hageja lugenud puhkusetasu mittemaksmist enam kui ühe kuu jooksul pärast korralise puhkuse algust. Vastavasisulise avalduse töölepingu lõpetamise kohta on hageja kostja esindajale saatnud
4.juulil 2007.a ning lugenud töösuhte poolte vahel lõppenuks 11. juulist 2007.a (vt TVK toimik, lk 24-25). Kostja ei ole vaidlustanud kõnealuse hageja avalduse kättesaamist. Samas on kostja seisukohal, et tööleping oli 4. juuliks 2007.a lõpetatud tööandja algatusel TLS § 86 p-de 6 ja 7 nimetatud alustel. Sellekohase käskkirja oli tööandja vormistanud 22. juunil 2007.a ning see saadeti samal päeval hagejale tähitud postiga (vt TVK toimik, lk 42).
10.Lähtudes ülaltoodust, on hageja nõuete rahuldamise seisukohalt vajalik esmalt tuvastada, kas tööleping oli tööandja poolt 4. juuliks 2007.a kehtivalt (TLS § 86 p-de 6 ja 7 alusel) lõpetatud või mitte. TLS § 86 p 6 kohaselt võib tööandja lõpetada töölepingu töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel ning vastavalt 7. punktile töötaja suhtes usalduse kaotamisel. Täiendavad materiaalsed eeldused töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p 6 alusel on sätestatud sama seaduse TLS § 103 lg-tes 1 ja 2. TLS § 86 p 7 kohaldamise eeldusi reguleerib täiendavalt TLS § 104 lg 2. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 3 p-st 4 tulenevalt on töötajaga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p-des 6 ja 7 nimetatud alusel vaadeldav distsiplinaarkaristusena. Seetõttu tuleb vaidluse lahendamisel täiendavalt arvestada distsiplinaarkaristuse määramist reguleerivate normidega. TDVS § 12 lg 1 kohaselt loetakse distsiplinaarkaristus määratuks päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Kui töötaja ei märkinud sellele dokumendile allkirja andmise kuupäeva, siis loetakse karistus määratuks dokumendi koostamise päevast. Sama paragrahvi kolmandast lõikest tuleneb, et omavoliliselt töölt puuduvale töötajale määratud töölepingu lõpetamine loetakse määratuks päevast, mis järgnes päevale, mil töötaja omavoliliselt töölt lahkus.
11.Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et hageja (töötaja) sai 22. juuni 2007.a kostja korraldusest (käskkirjast) ja selle sisust reaalselt teada alles töövaidlusasja lahendamisel töövaidluskomisjonis. Seega ei olnud 4. juuli 2007.a seisuga kostja hagejale distsiplinaarkaristust (mis seisneb töölepingu lõpetamises) kehtivalt määranud. Järelikult ei olnud poolte vahel sõlmitud töölepingut tööandja poolt lõpetatud ning hagejal oli võimalik see lõpetada töötaja algatusel. Eeltoodust johtuvalt puudub ka alus rahuldada vastuhagis esitatud tuvastuslikku nõuet tunnustada tööandja poolset töölepingu lõpetamist töötajaga TLS § 86 p-de 6 ja 7 alusel.
12.Seonduvalt kostja väidetega peab kohus vajalikuks lisada järgmist. Kostja leiab, et 22. juunil 2007.a kostja poolt hagejale saadetud teade distsiplinaarkaristuse määramisest ja
2-07-47355 töölepingu lõpetamisest tuleks lugeda kättetoimetatuks TsÜS § 69 lg 3 alusel, kuigi kõnealune postisaadetis on hagejale tagastatud hoiutähtaja möödumise tõttu (vt ka toimik, lk 14). Kostja leiab, et on sellega enda seadusest tulenevad kohustused täitnud ning hageja ise ei ole soovinud tähitud kirjale järgi minna. TsÜS § 69 lg 3 kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kohus leiab, et TsÜS § 69 lg-s 3 sätestatu võiks kohaldamisele tulla, kui kostja oleks kõnealuse teate saatnud hageja kostjale teadaolevale elukoha-aadressile. Käesoleval juhul on kostja teate saatnud aadressil Viu 5, Tallinn (vt toimik, lk 14). Hageja elab asja materjalidest nähtuvalt aga aadressil Viu 5-11, Tallinn. Viimatinimetatud aadress on märgitud ka poolte vahel sõlmitud töölepingus (vt TVK toimik, lk 27-28). Seetõttu puuduvad kohtu hinnangul alused TsÜS § 69 lg-s 3 sätestatu kohaldamiseks. Kostja väited, et tähtkirja saamise teade oli kindlasti postitöötaja poolt edastatud hageja täpsele aadressile (korteri numbri järgi) või oli tähtkirja saabumise teade hageja nimele üleval korterelamu teadetetahvlil, on ülalmärgitud asjaolusid arvestades oletusliku iseloomuga ning kohus ei saa taolistele väidetele otsuses tugineda. Kohtu hinnangul ei oma siinkohal tähtsust ka kostja poolt välja toodud asjaolu, et hageja ei ole väidetavalt järgi läinud käesoleva töövaidluse raames kostja poolt hagejale (aadressil Viu 5-11, Tallinn) saadetud dokumentidele (vt toimik, lk 15-16, toimiku juurde võetud ka kirja originaal). Samal põhjusel ei oma asja lahendamisel tõendina tähtsust hageja poolt esitatud postisaadetise saabumise teade (vt toimik, lk 83) ning kohus jätab selle TsMS § 238 lg 5 alusel asja lahendamisel arvestamata. Kohus peab vajalikuks lisada, et kuivõrd kostja ei saanud olla kindel 22. juunil 2007.a töötajale saadetud töölepingu lõpetamise teatise kohalejõudmises, siis pärast töölepingu lõpetamise teatise saamist töötajalt, võinuks kostjalt mõistlikult oodata töölepingu lõpetamise aluse (TLS § 82 lg 1) vaidlustamist töövaidluskomisjonis või kohtus (vt: Riigikohus 30. septembri 2003.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-03 (p 29)).
13.Seonduvalt ülalviidatud TDVS § 12 lg-s 3 sätestatuga peab kohus vajalikuks märkida, et kostjal puudusid käesoleval juhul alused hageja karistamiseks omavolilise töölt puudumise eest. Hageja oli läinud seaduses sätestatud korras puhkusele ning kostjal puudus seaduslik alus hageja puhkuse ühepoolseks katkestamiseks (vt ka otsuse p 15). Seega ei puudunud hageja töölt omavoliliselt. Küll võis hageja rikkuda oma ametijuhendist tulenevaid töökohustusi puhkusegraafiku koostamisel ning tööandjaga kooskõlastamata suhtlemisel Tallinna Ülikooliga 28. mail 2007.a sõlmitud töövõtulepingu täitmise küsimustes. See põhimõtteliselt võis anda kostjale aluse töölepingu lõpetamiseks töötajaga vastavalt TLS § 86 punktile 6 või 7. Kohus ei pea vajalikuks nimetatut siiski üksikasjalikumalt käsitleda, kuna TDVS § 12 lg-s 1 sätestatu põhjal ei saa distsiplinaarkaristust igal juhul lugeda määratuks.
14.Edasiselt käsitleb kohus küsimust materiaalsete eelduste esinemisest töölepingu lõpetamises vastavalt TLS § 82 lg-le 1.
15.Vastavalt puhkuseseaduse (PuhkS) §-le 23 maksab tööandja põhi- ja lisapuhkuse aja eest töötajale puhkusetasu, mille arvutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega. Vabariigi Valitsus on puhkusetasu arvutamise korra kehtestanud 23. augusti 2001.a määrusega nr 278. PuhkS § 24 lg 1 kohaselt makstakse puhkusetasu täies ulatuses hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust. Kuivõrd hageja oli lubanud ennast vastavalt eelnevalt kehtestatud puhkusegraafikukule puhkusele alates 1. juunist 2007.a,
2-07-47355 tulnuks puhkusetasu hagejale eelduslikult välja maksta 30. mail 2007.a. Puhkusetasu maksmine nimetatud kuupäeval võis olla raskendatud, kuna puhkusele lubamise käskkiri ise on koostatud 31. mail 2007.a. Sellele vaatamata ei saa pidada vabandatavaks puhkusetasu mittemaksmist (maksmisega viivitamist) rohkem kui ühe kuu jooksul. Kohtu hinnangul on töölepingu tingimuste nimetatud rikkumine piisavalt oluline õigustamaks töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel. Seega tuleb lugeda tööleping hageja poolt vastavalt TLS § 82 lg-le 1 kehtivalt lõpetatuks alates 11. juulist 2007.a.
16.Vastuseks kostja väidetele märgib kohus, et OÜ T juhataja 1. juuni 2007.a käskkirjal (vt TVK toimik, lk 41) puudub õiguslik alus. Juhataja käskkirjaga on tühistatud OÜ T direktori 31. mai 2007.a käskkirja punkt nr 1, kuivõrd direktori otsus ei ole kooskõlas kostja huvidega töö organiseerimise osas ja on kooskõlastamata kostja juhtkonnaga. Siinkohal on vajalik märkida, et vastavalt OÜ-s T kehtinud töötajate palga määramise ja puhkusele mineku korra punktile 2.3 võis direktor oma puhkusi planeerida ja kinnitada ise, lähtudes töö korraldamise huvidest (vt TVK toimik, lk 30). Asja materjalidest nähtuvalt oli hageja 2007.a puhkuste graafiku koostanud jaanuaris (vt TVK toimik, lk 14). Graafik oli eeldatavalt huvitatud isikutele elektrooniliselt kättesaadav failist "Puhkuse graafikud" nagu seda näeb ette OÜ T töötajate palga määramise ja puhkustele mineku korra punkt 2.4. Vastavat PuhkS § 15 lg-le 1 võib kalendriaasta kohta koostatud puhkuste ajakava muuta üksnes poolte kokkuleppel. Samuti eeldab PuhkS § 19 lg 1 ja § 21 lg 1 kohaselt vastavasisulist poolte kokkulepet puhkuse üleviimine teisele ajale (samal tööaastal) ning puhkuse katkestamine (ja töötaja tööle tagasi kutsumine). Seega ei saanud tööandja töötaja graafikujärgse puhkuse aja muutmist (või puhkuse katkestamist) otsustada ühepoolselt. Lisaks oli hagejal 1. juuni 2007.a seisuga juba tekkinud õigus puhkusetasule. Seega on igal juhul alusetu kostja poolt puhkusetasu maksmisest keeldumine, isegi kui kostja juhataja kõnealusel käskkirjal oleks õiguslik alus. Iseenesest võib olla õige juhataja käskkirjas kajastuv kostja väide, et hageja ei arvestanud puhkuste ajakava koostamisel tööandja huvidega töö korraldamisel. Sellisel juhul tulnuks aga kostjal kaaluda meetmete tarvitusele võtmist vältimaks analoogsete olukordade kordumist ning vajadusel direktorit ka distsiplinaarkorras karistada.
17.Kohus nõustub iseenesest kostja väitega, et suheldes 1. juunil 2007.a Tallinna Ülikooliga 28. mail 2007.a sõlmitud töövõtulepingu täitmisega seonduvates küsimustes täitis hageja sisuliselt tööülesandeid. Samuti võib nõustuda kostja seisukohaga, et hageja ületas enda volitusi, kuna kõnesoleva töövõtulepingu punktide 8.1 ja 8.2 kohaselt oli kostja esindajaks lepingu täitmisel nii õiguslikes kui tehnilistes küsimustes R.J . Lisaks puudus hagejal õigus kostjat esindada ka seetõttu, et hageja puhkuse tõttu oli poolte vahel sõlmitud tööleping TLS § 55 p 3 järgi peatunud. Kostja juhatusega kooskõlastamata suhtlemisega rikkus hageja ka TLS § 48 lg 1 p-s 4 sätestatut, mis kohustab töölepingu pooli olema teineteise suhtes viisakad. Nimetatud üldine kohustus sisaldab endas ka töötaja lojaalsuskohust tööandja suhtes, s.t kohustust vältida oma tegevuses enda ja tööandja huvide konflikti. Taoline töötaja kohustus on tuletatav ka VÕS § 6 lg-st 1. Nimetatud kohustust on hageja rikkunud isegi juhul, kui lugeda tõeseks hageja väidet, et ta tegutses Tallinna Ülikooliga suheldes enda nimel ja enda huvides. Nimetatud hageja rikkumised ei oma aga käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust, kuna kehtivat distsiplinaarkaristust töölepingu rikkumise eest kostja poolt hagejale kohtu arvates määratud ei ole (vt otsuse p 11 ja p 12). Seetõttu jätab kohus asja lahendamisel selles osas arvestamata ka A.K ’e poolt vande all antud seletused ja tunnistaja R.J ’i ütlused. Samuti ei saa kohtu hinnangul hageja 1. juunil 2007.a toimunud suhtlusest Tallinna Ülikooliga järeldada tema konkludentset nõustumist puhkuse katkestamisega või enda puhkuse üleviimisega teisele ajale. Hageja väidete kohaselt sai ta tööandja soovist puhkus katkestada teada 6. juunil 2007.a, kui talle helistas kostja juhatuse liige A.K . Hageja väidet
2-07-47355 kinnitavad ka A.K poolt vande all antud seletused ja tunnistaja R.J ütlused (vt toimik, lk 99 ja lk 102).
18.Kuivõrd kohus leob poolte vahel sõlmitud töölepingu lõpetatuks hageja algatusel vastavalt TLS § 82 lg-le 1, kuulub rahuldamisele ka hageja poolt TLS § 82 lg 2 alusel esitatud nõue tema kahe kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks kostjalt. Kostja ei ole kohtumenetluses vaidlustanud hageja poolt esitatud ja töövaidluskomisjoni otsuses sisalduvaid arvutusi töötasu suuruse kohta. Eeltoodust lähtuvalt mõistab kohus kostjalt mainitud hüvitisena välja 8000 krooni.
19.Pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja oli töölepingu lõpetamise seisuga kasutamata 63 puhkuse päeva. PuhkS § 25 kohaselt on tööandja töölepingu lõppemise korral kohustatud maksma töötajale kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Hageja arvestuste kohaselt pidi nimetatud hüvitise suuruseks olema 8690 krooni, netosummas 7177 krooni. Kostja väidete kohaselt on hagejale töölepingu lõpetamisel kasutamata puhkuse tasu (hüvitist) arvestatud 63 päeva eest summas 5793 krooni, millest on kinni peetud tulumaks ja töötuskindlustusmaks (vt toimik, lk 31). Samas ei ole kostja esitanud andmeid, mille põhjal nimetatud hüvitise suurus leitud on. Kasutamata puhkuse päevade arvu ja hageja palga suurust arvestades on kostja poolt nimetatud hüvitise suurus ka ebatõenäoline. Seetõttu peab kohus põhjendatuks lähtuda hageja poolt märgitust. Arvestades kostja poolt töövaidlusasja menetluse käigus tasutud summat 4931 krooni (brutosummana 6321 krooni), kuulub kosjalt täiendavalt väljamõistmisele puhkuse hüvitis netosummas 2246 krooni (s.o 7177 kr – 4931 kr).
20.Kohtu hinnangul ei kuulu rahuldamisele kostja vastuhagi teine nõue hagejalt talle üleandmis-vastuvõtuaktiga üle antud (perioode 2003.a jaanuar kuni 2004.a detsember ja 2005.a jaanuar kuni detsember puudutavate) raamatupidamisdokumentide väljanõudmiseks (vt toimik, lk 38-39). TsMS § 442 lg-st 5 tulenevalt peab kohtuotsus (otsuse resolutsioon) olema täidetav. Hageja poolt esitatud kõnesoleva nõude rahuldamisel kohtuotsus sellele tingimusele ei vastaks. Kostja on rajanud enda nõude hageja poolt allkirjastatud (dokumentide) üleandmise-vastuvõtmise aktile (vt toimik, lk 23). Sellest dokumendist ei nähtu aga selgelt, millised konkreetsed dokumendid on hagejale üle antud, nagu on märkinud ka hageja oma vastuväidetes vastuhagile. Aktist nähtub ainult dokumendikaustade (köidete) üldarv. Aktist ei nähtu, millal dokumentide üleandminevastuvõtmine on toimunud ning kas tegemist on üldse OÜ T raamatupidamisdokumentidega. Dokumentide üleandmisega seonduvaid asjaolusid ei osanud kohtu hinnangul piisavalt selgitada ka tunnistaja R.J . Tunnistaja piirdus oma ütlustes nimetatud küsimuses üksnes oletuslike väidetega (vt toimik, lk 102). Kohus märgib, et eelmenetluse jooksul on korduvalt juhitud kostja tähelepanu esitatud nõude täpsustamise vajadusele (vt toimik, lk 37 ja lk 60 pöördel). Kostja ei ole pidanud võimalikuks seda teha.
21.Lähtudes ülaltoodust, rahuldab kohus hagi, tunnistades hageja töölepingu kostjaga lõppenuks TLS § 82 lg 1 alusel OÜ T poolse lepingutingimuste rikkumise tõttu lõppenuks alates 11. juulist 2007.a. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja töölepingu lõpetamise hüvitise 8000 krooni vastavalt TLS § 82 lg-le 2. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja täiendava kasutamata puhkuse hüvitise 2246 krooni. Nimetatud summa on hagejale (töötajale) väljamaksmisele (töötaja pangakontole ülekandmisele) kuuluv summa (s.t hüvitise netosumma). Kostja vastuhagi jätab kohus rahuldamata.
2-07-47355
22.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ning jätab vastuhagi rahuldamata, tuleb menetluskulud käesolevas asjas jätta kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-tele 1 ja 2 võib hageja nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.
Indrek Parrest kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.