2-08-20701/16 - Asjaõigus - Omandiasjad - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

Kohtukulude jaotus Jätta OxxxxPxxxx ja Txxxx Mxxxxxxx poolt kantud menetluskulud Mxxx Mxxxxxxxx kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega on õigus esitada kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Mittevaieldavad asjaolud Hagejatele kuulub kinnistu nimetusega xxxxxxx, asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx(registriosa xxxxxxx). Hagejad kanti kinnistu omanikena kinnistusraamatusse 29.08.2006.a (t lk 15-18). Kostjale kuulub kinnistu nimetusega xxxxx, asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx (registriosa xxxxxxx) (t lk 19-22). Kolmandale isikule kuulub kinnistu nimetusega xxxxxxxxu, asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx (registriosa xxxxxxxx (t lk 23-27). Hageja nõue ja põhjendused Hagejad esitasid kohtule hagi, milles palusid määrata tähtajata ja tasuta kasutamiseks juurepääs avalikult teelt xxxxxxx kinnistule üle xxxxi kinnistu, kusjuures juurdepääs algab avalikult Kaarepere-Visusti teelt 70 m ulatuses üle xxxxx kinnistu, kulgedes edasi üle xxxxxxxxu kinnistu kuni xxxxxxx kinnistu piirini. Samuti palusid hagejad kanda märkuse kinnistusraamatusse kinnistu xxxxx (registriosa xxxxxxx) kolmandasse jakku juurdepääsu kohta avalikult kasutatavale teele. Hagiavalduse ja lisade kohaselt kasutasid hagejad alates kinnistu ostmisest kuni 16.04.2008.a oma kinnistule pääsemiseks teed, mis algas avalikult Kaarepere-Visusti teelt, kulges üle kostja kinnistu kuni AS-le Evemar kuuluva xxxxxxxxu kinnistuni, üle viimase kinnistu kuni hagejate kinnistuni. 16.04.2008.a sulges kostja juurepääsu ülexxxxxx kinnistu paigaldades oma kinnistu piirile juurepääsuteele värava, mille lukustas. Värava võtit hagejatele ei antud ning hageja palvetele avada juurdepääsutee, vastas kostja keeldumisega. 17.05.2008.a paigaldas kostja juurdepääsuteele lisatõkkeid xxxxx ja xxxxxxxxx kinnistute piirile. Kolmas isik, AS Evemar pole teinud hagejatele takistusi temale kuuluva kinnistu xxxxxxxxx läbimiseks. Hagejad on abi saamiseks pöördunud ka Palamuse valla poole, kuid ei saanud mingit abi. Hagejad on olukorras, kus neil puudub juurdepääs avalikult teelt oma kinnistule, samuti väljapääs avalikule teele. Alates 16.04.2008.a kasutavad hagejad avalikule teele pääsemiseks AS Evemar kinnistu põlluäärt ning xxxxxxxxx kinnistu naaberkinnistut, mille omanikuks on Vxxxx Pxxx. Nimetatud juurdepääs on võimalik vaid jala, ning äärmisel vajadusel ka autoga. Kostja poolt senise juurdepääsu sulgemine teeb võimatuks muuhulgas ka alarmsõidukite juurdepääsu hagejate kinnistule, millega on seatud ohtu inimeste elu ja vara. Hageja OxxxxPxxxx on raske puudega isik, kes võib iga hetk vajada kiirabi abi.

Menetluse käigus hagejad täiendasid oma väiteid järgmiselt: Ajutiselt kasutatav väljapääs üle xxxxxxxxx ja Vxxxx Pxxx kinnistu on sisuliselt põld, mitte tee- seda saab kuiva ilmaga läbida vaid jala, autoga üldse mitte. Et sinna autoga läbitav tee rajada, oleks vajalik Vxxxx Pxxx ja AS Evemar kinnistud ümber mõõta ja jagada, teealune maaosa ära osta ja tee ehitada. Kokku läheks maa ümbermõõtmine ja tee ehitamine maksma vähemalt 112 000 krooni, millele lisanduks veel ka maa ostu-müügihind. Kostja väitele, et on olemas avalik juurdepääsutee tähisega A1 vaidlesid hagejad vastu- nimetatu on kraav, mille äärest on küll traktoriga sõidetud, et puid metsast välja veda ja põllutöid teha. Teed seal ei ole ja A1 ei ole ka piirnev hagejate kinnistuga vaid kolmanda isiku AS Evemar kinnistuga. Hagejad teatasid, et inimene, kellelt nad kinnistu ostsid, ei rääkinud, et juurdepääsuga üle xxxxx kinnistu oleks mingeid probleeme. Juurdepääs oli sel ajal samasuguses seisus, kui on praegugi, kuigi AS Evamar kinnistul olevat osa on hagejad täitnud ja parandanud auke. Juurdepääsu kasutavad hagejad ise ja nende sugulased, kes külas käivad. Hagejad teatasid kohtuistungil, et kui kohus leiab, et juurdepääs peaks olema tasuline, on nad nõus maksma selle eest kuni 2000 krooni aastas. Samuti teatasid hagejad, et vaatamata kohtu 02.06.2008.a hagi tagamise määrusele, millega kohustati kostjat tagama hagejatele juurdepääs üle oma kinnistu, on kostja siiski takistanud vaba juurdepääsu- näiteks kaevas kostja juuni keskel teele augu ja 09.09. paigaldas ka xxxxxxxxxxxxxx kinnistu piirile lukustatud värava, mis on nii kitsas, et talvel ei ole võimalik teed lumest puhtaks lükata. Kostja on hagejaid ähvardanud, et kui nad värava kõrvaldavad või augu kinni ajavad, pannakse nende maja põlema. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja oli seisukohal, et hagejatel on võimalik kasutada avalikule teele pääsemiseks teisi võimalusi. Kinnistute plaanidelt on näha, et xxxxxxxxxmaa kinnistu servas on avalikult kasutatav tee, mis on märgitud plaanil tähisega A1 ja millelt pääseb avalikult kasutatavale Pikkjärve-Tõrve teele. Kostja esindaja väitis, et on nimetatud teed (A1) mööda sõitnud ja see on sõidetav. Teele A1 on hagejatel vajalik rajada väljapääs oma kinnistult, see on lühem kui juurdepääs läbi kostja kinnistu. Kostja leidis, et tuleb kohustada hagejat viima avalikku kasutusse määratud teed A1 sellisesse seisukorda, et seda oleksid võimalik kasutada. Kostja leidis ka, et hagejatel on võimalik kasutada juurdepääsuteena seda ligipääsu, mida nad on kasutanud alates aprillist 2008- üle xxxxxxxxx ja Vxxxx Pxxxxkinnistute. Hagejad võivad Vxxxx Pxxxxx osta tüki maad, et sinna tee rajada. Samuti teatas kostja esindaja, et kui xxxxx kinnistu tagastati, 1990.aastate alguses, ei olnud nimetatud kohal mingit teed ega juurdepääsuteed. Tegemist oli kostja põllumaaga, kuhu hagejad on tee omavoliliselt sisse sõitnud. xxxxx kinnistu katastriüksuse plaanil ei ole mingit teed märgitud. Läbipääsuks ei ole keegi luba küsinud kuigi läbisõitu keelavad sildid olid xxxxx kinnistu piiridel väljas. Kostja vastuväiteks oli ka, et kuna kostja on asunud oma kinnistule ehitama maja ja rajama majapidamist, siis on juurdepääsutee kohale planeeritud rajada kaev. Kaevu rajamiseks on saadud vastavad kooskõlastused, milles on ära näidatud ka kaevule vajalik turvatsoon 10 meetrit. Juurdepääsutee läbiks kaevu turvatsooni ja kuna turvatsoonis on keelatud igasugu saastavate vedelike pinnasesse juhtimine, siis ei saa juurdepääsutee turvatsoonist ka läbi minna. Kaevu ei ole võimalik mujale rajada, sest seda takistavad avaliku tee turvatsoon ja kõrgepingeliin. Välja valitud kaevu asukoht on ainus võimalik. Kostja leidis samuti, et talle tagastati niigi väike osa kinnistust ning selle killustamine juurdepääsuteega oleks mõeldamatu. Samuti on häiriv, et üle kinnistu voorivad autod ja traktorid- nii 20 sõidukit päevas. Läbipääs alandab kinnistu väärtust ja põhjustab soovimatute isikute viibimist kinnistul.

Kolmanda isiku seisukoht AS Evemar toetas hagejate nõuet ja teatas (t lk 73), et ei tee ka edaspidi hagejatele mingeid takistusi xxxxxxxxxmaa kinnistul asuva juurdepääsutee kasutamisel. Juurdepääsu sulgemine kostja poolt on arusaamatu ja põhjendamatu, sest see on kasutusel olnud ajalooliselt. AS Evemar esindaja selgituste kohaselt oli juurdepääsutee rajatud sellesse kohta juba ühismajandite ajal, esindaja arvates juba enne 1980.-daid aastaid. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus rahuldab hagejate nõude tähtajatu juurdepääsu õiguse saamiseks ja selle kohta märkuse kandmiseks kinnistusraamatusse. Siiski leiab kohus, et juurdepääsuõigus ei saa olla tasuta- selles osas kohus hagejate nõuet ei rahulda. Asjaõigusseaduse § 156 lg 1 kohaselt on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Lähtudes Riigikohtu otsusest tsiviilasjas 3-2-1-85-05 kaalub kohus asja lahendamisel poolte huvisid. Kohus kontrollib järgmisi eeldusi: hagejatel avalikult teele juurdepääsu puudumine; taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus; hagejatel juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalutus võrreldes kostjale tekkivate kitsendustega. Nimetatud lahendi kohaselt peab elamiseks kasutatavale kinnisasjale olema reeglina tagatud vähemalt üks autoga juurdepääsu võimalus. Kohus märgib, et käesolevas kohtuotsuses ei kasuta kohus sõna „tee“ Teeseaduses esitatud määratlusena. Kohus nimetab „teeks“ igasugust jala ja sõidukiga läbitavat kindla pinnasega rajatist ja kasutab seda sõna „juurdepääsu“ sünonüümina. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hagejate kinnistu piirneb igast küljest AS-i Evemar kinnistuga xxxxxxxxx. Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et hagejate kinnistul ei ole vahetut, külgnevat ühendust avaliku teega. Kohtule esitatud hagejate, kostja ja AS Evemar kinnistute plaanidelt ja aerofotodelt (t lk 15,18-20, 23-24, samuti 56, 58, 64, 102) nähtuvad järgmised asjaolud:

nimetatud vastuväited ei ole põhjendatud. Nagu kohus eelmises lõigus märkis, on ühendustee olemas ja läbitav probleemideta nii sõidukiga kui jala, sellel on kruusakate. Kostja väitis, et 1990.-datel aastatel oli nimetatud kohas vaid kõrge rohi ja tee on rajatud pärast seda. Oma väiteid kostja ei tõendanud. Hagejad esitasid kohtule koopiad Jõgeva rajooni Kaarepere sovhoosi Soosaare maaparandusobjekti kuivendusvõrgu plaanidest (t lk 115-116), mille teiselt lehelt nähtub talutee nr 2 (märgitud rohelisega). Nimetatud talutee algab teelt, mis on käesoleval ajal xxxxx kinnistuga piirnev Kaarepere-Visusti tee, möödub xxxxx kinnistul olevatest ehitistest ja suundub ehitiste juurde, mis käesoleval ajal asuvad xxxxxxx kinnistul ja on hagejate elukohaks. Seal tee lõpeb. Tõendina käsitletavad plaanid on koostatud 27.07.1981.a. Seega oli ühendustee xxxxxxx kinnistul asuvate ehitiste juurde üle praeguse xxxxx kinnistu olemas hiljemalt 1980.-datel aastatel. Seda kinnitas ka AS Evemar esindaja, kes varem töötas ühismajandis ja kinnitas, et tema mäletamist mööda oli tee seal kogu aja olemas. Järelikult on tegemist pika aja jooksul välja kujunenud traditsioonilise juurdepääsuga xxxxxxxxkinnistu ehitistele. Kostja tõi oma teises vastuväites- hagejate kinnistult on olemas muu väljapääs avalikule teele- välja kaks erinevat võimalikku ühendusteed. 1) Võimalus kasutada avalikult kasutatavat teed A1 pääsemaks Pikkjärve-Tõrve teele. Kostja selgituse kohaselt on A1 täiesti vabalt sõidetav tee, mida mööda tema on korduvalt sõiduautoga sõitnud. Väidetav objekt tähisega A1 on märgitud kinnistute katastriplaanidele (t lk 15, samuti 58, 23). Katastriplaanidelt nähtub, et objekt A1 on kraav- xxxxxxx kinnistu plaanil eksplikatsioonis tähistuse A1 selgituseks „kanal, kraav“; sama Vabapõllu kinnistu plaanil (t lk 23), kus lisaks samal objektil ka tähistus K3, millega tähistatakse veekaitsevööndit. Kohus vaatlusel tuvastas, et xxxxxxxxx kinnistul kohas, kus katastriplaani järgi asub avalikuks kasutamiseks mõeldud objekt A1 on kraav (fotod t lk 126,127 esimene foto). Samuti tuvastas kohus, et nimetatud kraavi ääres oli rohi muljutud, muid sõitmisele või läbimisele viitavaid jälgi ei olnud. Mingeid tee olemasolule või rajamisele viitavaid töid seal kohus ei tuvastatudtegemist oli tavalise põllumaaga, millel isegi rohi oli põlve kõrgune. Arvestades asjaolu, et tegemist on põllu-/heinamaaga, on loomulik, et selle harimiseks sõidavad seal traktorid. Arvestades A1-ga tähistatud kraavi äärse maa olukorda, ei ole kohtu arvates seal võimalik sõiduautoga sõita ning ei ole mõeldav ka igapäevane normaalne liiklemine jala. Liiati tuvastas kohus vaatlusel, et hagejate kinnistult puudub kraavini A1 igasugune ühendustee-tegemist on põllu/heinamaaga. 2) Juurdepääs üle xxxxxxxxx ja xxxx kinnistute, mida hagejad kasutavad ajutiselt alates kostja poolt senise juurdepääsu sulgemisest. Üheltki fotolt, kaardilt ei ole näha, et seal oleks mingi tee. Samuti ei tuvastanud kohus tee olemasolu ka vaatlusel. Tegemist on põllumaaga, mis on sarnane objekti A1 äärse maaga. Selleks, et kasutada nimetatud lõiku juurdepääsuteena, oleks hagejatel vajalik rajada sinna tee. Tee rajamine eeldab tee ehitamist, mille maksumuseks võiks hagejate sõnul olla vähemalt 90 000 krooni. Tõendeid tee eeldatava maksumuse kohta hagejad ei esitanud. Kuna xxxxxxxxx ja xxxx kinnistu omanikud sooviksid tee ehituse korral müüa tee aluse maa hagejatele, tuleks maa mõõta, jagada ja välja osta. Maade mõõtmise, uute dokumentide koostamise ja kinnistute vormistamise eeldatavad kulud oleks 22 000 krooni. Teede alla jääva maa hinda hagejad ei teadnud. Kuigi hagejad ei esitanud kohtule tõendeid kulude kohta, mida tooks kaasa päris uue juurdepääsutee ehitamine, leiab kohus, et hagejate poolt välja toodud summa on tõenäoline. Seega läheks uue tee ehitus kokku maksma mitte vähem kui 120 tuhat krooni (teadmata maa hinda, ilmselt veelgi rohkem) Kohus leiab, et nimetatud kulutuse panemine hagejatele ei ole õiglane ja otstarbekas eriti kui arvestada seda, et täiesti läbitav juurdepääs on juba olemas. Liiati

on kõik võimalikud kokkulepped xxxxxxxxu ja xxxx kinnistu omanikuga esialgsed ja ebakindlad. Eeltoodud kahes punktis asus kohus seisukohale, et kostja väited hagejatel muu juurdepääsu olemasolu kohta on alusetud. Kohus tuvastas ka, et hagejatel ei ole võimalik erilise vaeva ja suurte kulutusteta saada muud juurdepääsu avalikule teele. Muu juurdepääs eeldaks uue tee ehitamist. Kohus leiab, et hagejatele võimalik kohustus ehitada uus tee on tunduvalt koormavam kui kostja talumiskohutus. Seega on kohus tuvastanud, et hagejatel puudub avalikult teele väljapääs, mis oleks läbitav ka autoga. Kostja on oma talumiskohustuse rikkumisena välja toonud asjaolu, et kuna ta asus taastama talukohta, on senise juurdepääsu vahetusse lähedusse planeeritud rajada kaev. Senine juurdepääs läbiks kaevu turvatsooni. Kostja esitas kaevu asukoha ja turvatsooni kohta järgmised tõendid: detailplaneering (t lk 93, 131), millel kaevu turvatsoon 15 meetrit- tähistatud nr 3; Palamuse Vallavalituse korraldus nr 127 (t lk 104), millest nähtub, et vald on andud 06.08.2008.a kostjale välja projekteerimistingimused elamu ja puurkavu projekteerimiseks; projekteerimistingimused (t lk 105), mille p 7 ühe alapunkti kohaselt ei tohi puurkaevu hooldusalale (10m) ja selle välispiirist 50 m kaugusele immutada heitvett ega sademevett; Jõgevamaa Keskkonnateenistuse poolt antud xxxxx kinnistu puurkaevu kooskõlastus (t lk 106), mille kohaselt on kooskõlastus antud 19.08.2008.a ja kooskõlastuse p 1 kordab projekterimitingimustes esitatud piirangut; maakatastri kitsenduste väljavõte (t lk 107), millest nähtub, et Jõgevamaa keskkonnatalituse veespetsialist on kinnitanud puurkavu asukoha 15.08.2008.a. Viimati nimetatud dokumendil on kajastatud ka juurdepääsutee (tume katkendlik joon). Kohus tuvastas vaatluse käigus, et xxxxx kinnistule on kostja asunud ehitama elamut (t lk 121, fotod lk 123). Pooleloleva ehitise ja juurdepääsutee vahelisel alal oli maasse löödud punane raudvai (t lk 24 ülemine foto). Kostja istungil kinnitas, et nimetatud raudvai tähistas kaevu asukohta. Kohus mõõtis vaatluse käigus ehitatava elamu kauguse juurdepääsuteest, milleks oli ca 35 meetrit. Kaevu asukohta tähistav metallvai oli teest 3-4 meetri kaugusel. Kostja poolt esitatud maakatastri kitsenduste väljavõtte (t lk 107) mõõtkavast lähtudes on maja asukohaks 36 meetrit (18mm) teest, kaevu asukohaks peaks olema teest 14meetrit (7mm). Mõõtmiste tulemusel asub kohus seisukohale, et kostja on märkinud kaevu asukoha looduses ebaõigesti- kaev peaks asuma juurdepääsuteest umbes 10 meetrit elamu pool. Nimetatud kohas olid vaatluse ajal liiva ja kruusa hunnikud. Lähtudes kaevu kinnitatud ja dokumenteeritud õigest asukohast ja kaevu turvatsoonist leiab kohus, et kaevu rajamine keskkonnateenistuse poolt kinnitatud kohale ei takista juurdepääsutee asumist senisel asukohal. Kaevu turvatsooniks on määratud 10 meetrit. Jooniselt nähtub, et kaevu asukohaks on määratud ca 14 meetrit juurdepääsuteest. Seega ei jää juurdepääsutee kaevu turvatsooni. Lisapiirangu 50 meetrit osas märgib kohus aga järgmist: - esiteks on puurkaevu kooskõlastuse punktis 1 esitatud piirangud lähtudes Vabariigi Valitsuse 31.07.2001.a määrusest nr 269 Heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise kord. Nimetatud kord käsitleb heitvee pinnasesse juhtimist- st. aktiivset tegevust heitvee ja sademevee juhtimisel pinnasesse. Seega ei kehti piirangud nimetatud 50 meetrises tsoonis juhuslikult pinnasesse imbuvale veele. Kitsendus kehtiks, kui nimetatud tsoonis sihilikult aktiivse tegevuse tulemusel immutataks pinnasesse heitvett või saastunud sadevett. Hagejatel ei ole nimetatud tegevust plaanis. -teiseks jääb ka kostja elamu ja planeeritavad abihooned nimetatud 50 meetri tsooni (nähtub selgelt detailplaneeringust lk 131), mis tähendab, et ta ka ise rikuks kitsendust, sest oma

tegevusega juhuslikult immutab pinnasesse vett (näiteks katustele sadav ja ära valguv vihmavesi vms). Eeltoodust tulenevalt ei ole 50 meetrine keelutsoon takistuseks juurdepääsutee kasutamisel ja kostjate vastuväited ei ole seaduslikud ning kohus ei saa nendega arvestada. Seega on juurdepääsutee kasutamine ka maakorralduslikult võimalik. Kohus asub kõike eeltoodut kogumis hinnates seisukohale, et kui võrrelda hagejatele senise juurdepääsutee kasutamise takistamisega tekkivaid kahjusid ja kulutusi ning kostja ebameeldivusi seoses juurdepääsutee kasutamise jätkamisega, on hagejate huvid selgelt ülekaalus. Seda eelkõige seetõttu, et uue tee rajamine on rahaliselt väga kulukas ning aeganõudev, senine juurdepääs on olnud kasutuses aastakümneid ning hagejatel oli kinnistut ostes õigustatud ootus, et juurdepääsuõigus ka jätkub. Seda muuhulgas ka seetõttu, et kostja on asunud elamut kinnistule ehitama alles käesoleval aastal, s.o kaks aastat pärast kinnistu omandamist hagejate poolt. Normaalseks kinnistu kasutamiseks on juurdepääs (s.h ka sõidukiga) eluliselt vajalik. Kostjale tekib juurdepääsuõiguse kasutamisega vaid see ebameeldivus, et tema elamust ca 35 meetri kauguselt sõidavad mööda hagejate sõiduautod. Kostja väide, et päevas läbib juurdepääsu ca 20 autot oli paljasõnaline. Kuna Vabamäe kinnistul asuvad vaid hagejate eluhooned, siis on loomulik, et nad kasutavad teed ise nii jala kui sõiduautoga, samuti kasutavad teed nende külalised. Lubatav on samuti, et aegajalt kasutavad hagejad juurdepääsu ka suurema sõidukiga läbimiseks (ehitusmaterjalide, mööbli, küttepuude vms vedu) ning alarmsõidukid hagejate kutsetele reageerides. Juurdepääsu tagamiseks peab olema tagatud ka tee lumest puhtaks lükkamise võimalus talvisel perioodil. Vastuseks kostja väitele, et seoses läbisõiduga satub tema vara varguste tõttu ohtu, märgib kohus, et kostja sellesisulised väited olid paljasõnalised ja oletuslikud, seega mitte tõsiselt võetavad. Kostjal on ka oma vara kaitseks võimalus paigutada juurdepääsutee äärde oma hoonete ja vara kaitseks piideaed, mis aga ei tohi takistada juurdepääsuteel liiklemist. Kostja väidetele, et kolmas isik hakkab juurdepääsu kasutama traktorite ja muu rakse tehnikaga märgib kohus, et juurdepääsuõigus antakse hagejatele ja nende juurde suunduvatele isikutele, mitte aga AS-le Evemar. AS Evemar kinnistu piirneb avaliku teega, mistõttu ei ole temal juurdepääsu õigus nõuda ning selline nõue ei ole ka käeoleva hagi esemeks. Hageja on nõudnud hagi resolutsioonis, et juurdepääsutee kulgeks xxxxx kinnistult üle xxxxxxxxx kinnistu kuini xxxxxxx kinnistu piirini. Hagejad aga xxxxxxxxx kinnistu omaniku AS Evamer vastu nõuet ei esitanud. AS Evemar oli juurdepääsuga üle oma kinnistu nõus. Kohus nimetatud nõuet ei lahenda ja lahendab vaid nõude juurdepääsuõiguse saamiseks üle kostja kinnistu. Kohus ei ole tuvastanud AÕS § 156 lg 3 esinemist käesolevas asjas. Nimetatud sätte kohaselt ei ole kinnisasja omanikul õigust juurdepääsu nõuda, kui senine ühendus avalikult kasutatava teega või kinnisasja osade vahel on katkenud tema tahtel. Pooled ei vaidle selle üle, et ajal, millal hagejad kinnistu ostsid, juba puudus muud juurdepääs avalikule teele. Seega ei saanud hagejad ise oma ühendust avaliku teega katkestada. Kõike eeltoodut arvestades leiab kohus, et hagejate nõue juurdepääsuõiguse saamiseks tuleb rahuldada. Juurdepääsuõigus tuleb anda tähtajatult. Siiski ei nõustu kohus hagejate sooviga saada juurdepääsuõigus tasuta. Kohus leiab, et arvestades kostja talumiskohustust tuleb hagejatel tasuda hüvitist. Kostja soovis tasuna saada 20 000 krooni aastas, hagejad olid nõus maksma 2000 krooni. Hagejad leidsid, et kuna tee on auklik, tee servad niitmata ja väravatest on tülikas läbi sõita, siis ei saa hüvitis olla suurem. Kohus leiab, et tasu suuruseks tuleb määrata 2000 krooni aastas. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus poolte huve, kostja

talumiskoormist ning kohtupraktikat. Suurema hüvitise määramiseks ei esitanud kostja ka põhistusi. Kohus leiab, et rahuldada tuleb ka hagejate teine nõue ja kanda juurdepääsutee kohta märkus kinnistusraamatusse kostjale kuuluva kinnistu kolmandasse jakku. AÕS § 140 kohaselt on kinnisomandi kitsendused seadusjärgsed või need seatakse kohtuotsuse või tehinguga. Juurdepääsuõigus üle teise kinnistu on kitsenduseks nimetatud õigusega koormatud kinnisasjale ja seda saab kanda kinnistusraamatusse. AÕS § 63 lg 1 p 4 kohaselt võib kinnistusraamatusse kanda märke muude seadusega kinnistusraamatusse kanda lubatud asjaolude nähtavaks tegemiseks. AÕS § 141 lg 3 sätestab, et kohtuotsuse või tehinguga seatud kitsendus , samuti selle kitsenduse muutmine või lõpetamine kehtib kolmandate isikute suhtes, kui see on kinnistusraamatusse kantud. Seega tagab kinnistusraamatusse kantud märkus õiguskindluse ka siis, kui hagejate või kostja kinnistu suhtes saavad omanikuks kolmandad isikud. Vastavalt Kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 7 alusel asendab jõustunud kohtulahend kinnistusraamatu kande tegemisel puudutatud kinnistu omaniku nõusolekut. Kohus jätab andmata hinnangu järgmistele tõenditele: Palamuse Vallavalitsuse 27.11.2000. a korraldus, Palamuse vallavalituse 05.06.1997.a ja 03.07.1997.a kirjad, Vxxxxx Mxxxxxxxx avaldused ja kaebus Palamuse vallavalitsusele, arhiiviteatis, õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ja kompenseerimise Jõgeva Maakonna komisjoni otsus (t lk 94-101). Nimetatud tõendid käsitlevad kostja õiguseellasele maa tagastamise küsimust, mis ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Seega on tõendid asjakohatud. Kohtukulude jaotus TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti. Lähtudes TsMS § 162 lg 2 ja § 163 lg 1 jätab kohus hagejate kohtukulud täies ulatuses kostja kanda. Kuigi kohus rahuldas hagi osaliselt, on rahuldamata jäetud osa väga väike võrreldes rahuldatud osaga- küsimus on vaid juurdepääsuõiguse tasuluisuse küsimuses. Seega on menetluskulude täies ulatuse kostja kanda jätmine põhjendatud. Kohus ei teinud asja menetlemisel TsMS § 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.