Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

lepingute tingimused, mistõttu hageja väide kostja suutmatuse kohta tasumisest keeldumist põhjendada on asjakohatu. Lepingute nõuetekohase täitmise korral oleks kostja olnud kohustatud maksma töövõtjale 286.388, 41 krooni. 9. juuli 2004. a. kirjaga on kostja vaidlusalused lepingud üles öelnud põhjusel, et töövõtja rikkus lepinguid. 25. augustil 2003. a. esitas kostja hagejale teatise leppetrahvi sissenõudmise kohta tagatise andmata jätmise eest. 1. detsembril 2003. a. teavitas kostja hagejat sellest, et leping nr. 02083 jäi 30. oktoobriks 2003 täitmata ja sellest tulenevalt nõuab kostja trahvi 1% lepingu hinnast päevas. 17. veebruaril 2004. a. teavitas kostja hagejat sellest, et kuna lepingust nr. 01113 tulenevad tööd jäid tähtaegselt tegemata, nõuab kostja leppetrahvi 1% lepingu hinnast päevas. Leppetrahvide kohta on kostja esitanud arve nr. 90124. Garantiist tulenevate töövõtja tegemata toimingute tõttu kandis kostja 2005. a. kulusid 51.455 krooni. Kostja tasaarvestas hageja nõudega oma viivised. Välja on kuulutatud AS-i Tartu Sideehitus pankrot. Eelnevad hagejad on põhjustanud olukorra, mil nõude loovutamisega on kostja kaotanud võimaluse tasaarvestada töövõtja nõudega neid kulutusi, mis ta on töövõtjast tulenevalt teinud pärast hagi esitamist. Niisugune käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Pahauskselt on käitunud ka pankrotihaldur, kui on keeldunud nõude loovutamist tagasi võitmast. Esimese astme kohtu otsus

AS-i Tartu Sideehitus ja OÜ Ecowater vahel 19. novembril 2003. a. sõlmitud alltöövõtulepingu nr. 01113 järgi kohustus AS Tartu Sideehitus teostama Vastse-Kuuste alevi reoveepuhasti eelmahuti-pumpla ja seadmeruumi ehituse koos platside ja trassidega. Pooltel puudub vaidlus selle üle, et üldehitustööd on AS-i Tartu Sideehitus poolt lepingulises mahus tehtud. Kostja kinnitas, et sellest lepingust tulenev võlajääk on 420.389, 36 krooni. Hageja seda asjaolu vaidlustanud ei ole. Hageja nõue summas 124.360 krooni tuleneb AS-i Tartu Sideehitus poolt kostjale tehtud lisatööde eest, mille kohta AS Tartu Sideehitus koostas tööde üleandmisevastuvõtmise akti nr. 9 ja arve nr. 96. Lisatööde tegemiseks lepingut sõlmitud ei olnud. Kostja on nende tööde teostamise hageja poolt ning ka maksumuse vaidlustanud. Hageja leiab, et on lisatööde teostamist tõendanud tunnistajate ütlustega ning AS-i Tartu Sideehitus 31. mai 2004. a. kirjaga nr. 60. Täiendavad tööd tuli hagejal teha, kuna rasvapüüdja puudus üldse projektist ning kostja tegi tellijaga (Vastse-Kuuste vallaga) täiendava kokkuleppe. Lepingus oli ettenähtud tagasitäide pinnasega, kuid omaniku järelevalve nõudel tehti tagasitäide liivaga. Pumbamaja ehitustööd kallinesid seetõttu, et lepingu sõlmimise ajal puudus projekt, mistõttu pakkumine oli ebatäpne. Tööde teostamiseks puudusid projektid. Tunnistaja Ilmar Urmi ütluste kohaselt puudus tööde teostamiseks projekt ning tööde alustamisel projektita võttis hageja endale riski. Üldehitustöödega alustati enne lepingu sõlmimist ning tööde lõpptähtaeg oli veebruar 2004. a. Tööde tellijaks oli vald, kes maksis kostjale kokkulepitud tööde eest ning viimane omakorda pidi maksma hagejale töövõtjana tehtud tööde eest vastavalt tööde üleandmise-vastuvõtmise aktidele. Täiendavate tööde tegemine tulenes vajadusest paigaldada rasvapüüdja koos trassiga seoses nahatööstuse rajamisega. Need tööd tellis hagejalt kostja. Omaniku järelevalve nõudis hagejalt tagasitäite tegemist liivaga, mitte pinnasega, nagu algselt oli ette nähtud. Projektijärgne mahuti oli tunduvalt suurem sellest, mis tegelikult paigaldati. Mahuti paigaldas teine alltöövõtja, kuid tagasitäide tuli teha hagejal liivaga ning sellest tulenesid ka täiendavad kulud. Üldist tööde üleandmist-vastuvõtmist pidi korraldama kostja kui peatöövõtja. Garantiitööde ega ka vaegtööde nõuet ehitajale esitatud ei ole. Esimese põhitrassi lepinguga garantiisumma tasumise võttis enda kanda kostja. See oli tööde alustamise garantii. Hageja leppis kostja esindaja Peeter Vahaga kokku, et OÜ Ecowater kannab ise tööde alustamisega seotud maksed. Teise lepinguga see probleem üldse ei tõusetunud. Tunnistaja I. Urm oli juhatajaks hageja ettevõttes kuni 2004. a. aprillini. Kostja pidi sõlmima vallaga lepingulisa täiendavate tööde kohta. Kolmanda isiku garantiid hageja kostjale ei esitanud, kuna kostjal oli hagejale tööde eest tasumata ca 500.000 krooni ning vajadusel võis kostja teha sellest mahaarvamisi. Tunnistaja R. Soonsein töötas kostja ettevõttes vastutava spetsialistina ja oli tehnoloogiainsener. Tema ülesandeks oli tehniline järelevalve ehitustööde üle ning ta kontrollis tööde vastavust tehnilistele normidele. Tunnistaja osales pooltevaheliste lepingute projektide ettevalmistuses tehnilistes küsimustes. Esimese lepingu osas ei suutnud vald tagada peatöövõtjale tööde projekti esitamist. Omanikujärelevalve peatas tööde teostamise ning kõik tööde täitmise tähtajad läksid automaatselt edasi. Tunnistaja koostas väidetavalt tööjoonised ning seejärel joonestas projekteerija valmis tööprojekti. Tööde kallinemist lepingus ette nähtud ei olnud. See oli töövõtja enda risk. Toimikus asuva tööde üleandmise-vastuvõtmise akti nr. 9 kohaselt oli rasvapüüdja paigaldamine vastavuses valla ja OÜ Ecowater vahelise kokkuleppega. Töö teostas AS Tartu Sideehitus ning see oli lepinguväline töö. Samuti oli lisatööks omaniku järelevalvest tulenev tagasitäide liivaga ning kõik tagasitäitega seotud mahud kontrollis tunnistaja isiklikult üle. Kõik kaevetööd tellis OÜ Ecowater AS-ilt Tartu Sideehitus, kuna need olid kõige odavamad. Samuti oli purgla ehitus lepinguväline töö ning tehti vastavalt täiendavale kokkuleppele. OÜ Ecowater sai vallalt täiendavateks töödeks

280.000 krooni ning enamuse neist töödest teostas AS Tartu Sideehitus. 10% lisatöödest teostas OÜ Ecowater. Ehitusala asjatundja Arno Rõuk andis arvamuse, mille kohaselt ilmnes talle esitatud dokumentatsiooni põhjal, et alltöövõtulepingutes nr. 02083 ja nr. 01113 kokku lepitud ehitustööd on tegelikkuses AS-i Tartu Sideehitus poolt teostatud, kuid kuidas ja millistel asjaoludel on vormistatud tööde üleandmine tellijale, neist dokumentidest ei nähtu. Tööde teostamisega viivitamist OÜ Ecowater kirjas märgitud päevade võrra dokumentidest ei nähtu. Tööseisakud ja ümbertegemised olid põhjustatud puudulikust projektist ja ei olnud alltöövõtja probleem esitada korrektne projekt. Dokumendid selle kohta, kas AS Tartu Sideehitus taotles seoses puuduliku projektiga lepingute tähtaegade pikendamist, puuduvad. Tekkinud olukorra peapõhjuseks on tööde alustamine projektita. Kõik oli põhiprojekti tasemel, mis ei ole piisav; tööprojektid tuli teha hiljem, arvestades tööde eripära. Ainsatki sellist dokumenti, millest nähtuks, et tööd on tehtud ebakvaliteetselt, esitatud ei ole. Lisatööde tegemiseks pidi lepingu sõlmima tellija, s. o. vald. Garantiinõue tuli kostjal esitada hagejale kohe ja enne esimeste maksete sooritamist. OÜ Ecowater pidi ise seaduse kohaselt andma garantii vallale ning AS Tartu Sideehitus OÜ-le Ecowater. Selline nõue tuleneb ehitusseadusest (ES). OÜ Ecowater suhtes esitatud valla garantiinõuet valla toimikutes ei leidunud. Asjaolu, et AS-i Tartu Sideehitus vastu oleks esitatud tööde kvaliteedist tulevaid garantiinõudeid ega ka tööde täitmisega viivitamist, ilmnenud ei ole. Seega ei ole, lähtudes tunnistajate ütlustest, leidnud asjas tõendamist kostja vastuväited seoses hageja poolt ehituse lõpptähtaegade rikkumisega. Arno Rõugu arvamuse kohaselt teostati viimistlustöid perioodil

ka selle lepingu järgi kohustuste täitmise tagatist peatöövõtjale andnud. Selle alltöövõtulepingu järgi pooltel igasugused vaidlused puuduvad. Õige ei ole kostja käitumine viisil, et ta on vastu võtnud hageja poolt lepingu nr. 01113 järgselt tehtud tööd, need osaliselt hagejale tasunud ning alles kohtuvaidluses osundanud vastuväitena hagile asjaolu, et hageja ei ole täitnud lepingu punktis 7 sätestatud tagatise andmise nõuet. Hageja leidis, et kostja on AS-i Tartu Sideehitus eest täitnud kolmandatele isikutele alljärgnevaid kohustusi – A&O Maamõõdubüroo arve summas 16.643 krooni ja OÜ Rakera arve summas 13.407 krooni, kokku 30.050, 75 krooni, mille võrra hageja vähendab oma nõuet. Viivise nõue summas 7749, 69 krooni tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole asjas esitanud kohtule kontrollitavat viivise arvestust lepingu nr. 011113 osas. Eraldi arvestus lepingujärgsete tööde eest tasumise kohustuse täitmise või mittetäitmise osas kostja poolt asjas puudub. Hagi on osaliselt põhjendatud ning kuulub rahuldamisele summas 514.698, 60 krooni: kostja võlajääk lepingu nr. 01113 järgi summas 420.389, 36 krooni + lisatööde maksumus akti nr. 9 alusel summas 124.360 krooni, millest on maha arvatud 30.050, 75 krooni (kostja poolt hageja eest kolmandatele isikutele täidetud kohustuste maksumus). Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi täielikult rahuldamata. Apellant ei tunnistanud nõuet, sest arvete tasumise eelduseks oli täitmistagatise aktsepteerimine apellandi poolt, alltöövõtja aga tagatisi ei esitanud. Lõpparve tasumise eelduseks oli lõppakti ja töövõtugarantii tagatise esitamine, kuid alltöövõtja ka seda ei täitnud. 9. juuli 2004. a. kirjaga oli apellant vastustaja esitatud tasumata arved leppetrahvidega tasaarvestanud ja vastustaja poolt lepingute täitmata jätmisest tulenevalt lepingutest taganenud. 11. oktoobril 2004. a. algatati Tartu Maakohtus alltöövõtja pankrotimenetlus ja

420.389, 36 krooni. Tegelikult lugesid pooled kohtuistungil selle summa alltöövõtja esitatud arvetest tulenevaks jäägiks, et vältida edaspidi vaidlust nõude arvutusliku suuruse üle. Võlajäägi fikseerimine ei tähenda võla tunnistamist, sest apellant ei loobunud oma väidetest nõude tasaarvestuse kohta. Kohus luges akti nr. 9 alusel alltöövõtja poolt täiendavalt tehtud töödeks 124.360 krooni, millega apellant ei nõustu, kuna alltöövõtja tugines hagis kahele lepingule ja arvete koondist tuleneva arvestusliku võlajäägi kokkuleppe sõlmimisel apellant sellest ka lähtus. Maakohus leidis, et hageja ei võtnud aktis nr. 9 nimetatud töid summas 124.360 krooni mõistliku aja jooksul vastu ja sellest tulenevalt on hageja õigustatud nõudma tööde eest tasumist. Lisatööde teostamise aega ja seda, millal akt nr. 9 tööde vastuvõtmiseks apellandile esitati, kohus arvesse ei võtnud. Apellant esitas alltöövõtjale 4. juuni 2004. a. kuupäevaga dateeritud kirja nr. 1-42, milles teatas, et on teostanud mitmesuguseid alltöövõtja töid (lõpetanud seadmeruumi viimistluse, teostanud fassaaditöid ja kaevu korrastamist jms.). Apellant palus täpsustada 2004. a. mai aktides nr. 7 ja 8 märgitud töid ja 31. mai 2004. a. kirja nr. 60 tähendust. Kirjas toodud tööd kattusid osaliselt hiljem koos hagiga esitatud aktis nr. 9 nimetatud töödega. Akt kui tõend esitati esmakordselt koos hagiga. Apellandi kiri tõendab, et apellant oli valmis teostatud tööd lõppakti alusel vastu võtma. Kohus nimetatud tõendeid ei käsitlenud. Samas ei osunda kohus ühelegi tõendile, mis kinnitaksid akti nr. 9 apellandile akteerimiseks esitamist. Tunnistaja I. Urm kinnitas, et 2004. a. maikuu aruande akti nr. 9 järjekorras 1 - 6 nimetatud tööd teostati 2003. a. (R. Soonseina kinnitusel detsembris) ja 7 - 9 nimetatud tööd 2004. a. märtsis. Kui tööd teostati detsembris, siis on ebatõenäone, et sellel ajal teostatud tööd jäeti akteerimata. Akti nr. 9 hilisemat koostamist põhjendas vastustaja valla poolt lepingu pikendamisega maikuuni. Lepingu pikendamist ei ole millegagi tõendatud ja ei ole loogiline põhjendada tööde akteerimist mitmeid kuid hiljem nende tegelikust teostamisest lepingu pikendamisega. Lepingu p. 5. 6 nägi jooksvate tööde kohta akti koostamise ette hiljemalt aruandekuu viimasel tööpäeval. Aktis nr. 9 märgitud pumbamaja ehitustööde osas ei ole vastustaja ega ka tunnistajad toonud välja ühtegi konkreetset teostatud pumbamaja ehitustööd ja nimetanud ka materjale, mis rahalises vääringus moodustab koos käibemaksuga 73.868 krooni. Tööde ebaselgusele osundas apellant vastuses hagile. Samas on aga vastustaja poolt tõendiks esitatud 2003. a. detsembri aktis toodud välja lisatööde teostamine 80.200 krooni ulatuses. Lepingute mahuks oli 1.321.575, 22 krooni, kuid arveid (v. a. aktist nr. 9 tulenev arve nr. 98) esitati 1.370.029 krooni ulatuses, seega 48.453, 78 krooni eest rohkem. Samas osundas apellant sellele, et tema poolt on kantud alltöövõtja kulusid summas 85.000 krooni. Sellest 39.000 krooni (J. Tasa koostatud aktis on toodud tööde hind käibemaksuta) tööde teostamist apellandi poolt vastustaja ei välistanud ja tegi summas 47.200 tasaarvestuse ettepaneku. Lisaks kinnitas vastustaja apellandi kulusid summas 30.050, 75 krooni, mille ka kohus luges tuvastatuks. Ebaselgeks jääb vastustaja kinnitus selles, et alltöövõtja ei ole apellandile aktist nr. 7 tulenevat summat 47.200 krooni nõudena esitanud, sest olematu nõude osas ei saa teha tasaarvestuse ettepanekut. Maakohus jättis põhjendamata, miks ta teisi töid ei loe asjas asjakohasteks. TV inspekteerimine on torustike kontrollimiseks tavapärane töö ning tunnistaja R. Soonseina väide, et see ei saanud kuuluda lepingu mahtu, on paljasõnaline. Väidetavalt kasutatud liiva kogus 144 m3, mis tuleneb kirjast nr. 60, on ebareaalne ning sellise koguse tõendamine oleks olnud võimalik alltöövõtja vastava kuludokumendiga. Kuna tagasitäite tööd teostati detsembris, siis on reaalne, et tööd on ka kajastatud detsembri aktis. R. Soonseina väide aktis nr. 9 toodud mahtude õigsuse kohta on paljasõnaline, sest aktis liiva kogust ei olnud toodud. R. Soonsein mingeid arvutusi ega muid argumente oma väite tõepärasuse kohta ei esitanud. Pealegi esitati akt nr. 9 alles hagiga ning R. Soonseinale selle

sisulise õigsuse kontrollimiseks eelnevalt ei esitatud. Kohus leidis, et välistatud ei ole asjaolu, et Vastse-Kuuste vald on R. Soonseina ütlustest tulenevalt lisatööde eest tasunud. Apellant selgitas, et 30. septembri 2003. a. kirjas toodud tööd sisalduvad lepingus nr. 01113. Ei ole loogiline, et teadaolevad lisatööd jäetakse hiljem sõlmitud lepingust välja. Kirja punktis 12 märgiti, et muudatused puhastusjaama ehitusel ei too kaasa tellijale rahalisi lisakohustusi. Kohus nimetatud tõendit ei uurinud. Pooled ei ole kokku leppinud selles, et üldehitustööd on alltöövõtja poolt lepingulises mahus tehtud, pooled kinnitasid allkirjadega apellandi poolt tööde osalist teostamist. Nende tööde osas tegi vastustaja 47.200 krooni ulatuses tasaarvestuse ettepaneku. Kohus analüüsis lepingute punktidest 7. 1 tulenevaid alltöövõtja täitmistagatise andmise kohustusi ja leidis, et täitmistagatist ei olnud alltöövõtja kohustatud andma. Apellant kohtu järeldustega ei nõustu. Esimene arve tasumise nõue alltöövõtja poolt esitati 31. mai 2004. a. kirjaga nr. 60. Enne seda ei olnud poolte vahel vaidlust arvete tasumata jätmise osas. Pooled lähtusid kokkuleppest, et täitmistagatise andmata jätmine andis apellandile õiguse arvete tasumist ise otsustada. Kuna apellandil ei olnud lepingust tulenevalt rahalise kohustuse täitmist tekkinud, siis ei ole võimalik väita, et ta ei tegutsenud kohustuse täitmisel heas usus. Apellant esitas lepingust nr. 02083 tuleneva täitmistagatise andmata jätmise trahvinõude

osas. Lepingu p. 5. 8 nägi ette lõpparvelduse teostamise pärast garantiiaja tagatise esitamist. Töövõtugarantii tagatise andmise kohustusega seonduva jättis kohus täielikult käsitlemata mõlema lepingu osas. Ilma vastava analüüsita ei ole võimalik tuvastada lepingu täitmist. Vastustaja põhjendab töövõtugarantii tagatise andmata jätmist esmakordselt kohtukõne teesides sellega, et kuna apellant jättis tööde eest tasumata, siis puudus tal õigus nõuda alltöövõtjalt tagatise andmise kohustuse täitmist. Garantiidokumendi andmata jätmist on vastustaja põhjendanud ka sellega, et mõlemas lepingus oli regulatsioon selleks puhuks, kui garantiid pangalt või kindlustusfirmalt ei ole. Alltöövõtja endise juhataja I. Urmi ütluste kohaselt jättis alltöövõtja garantiikohustuse tagatise andmata seetõttu, et apellandil oli võimalik teha oma võlgnevusest mahaarvamisi. Seega alltöövõtja käitumine ei olnud ajendatud kohustuse täitmisest keeldumisest, vaid sellest, et tema kohustus saab olema täidetud apellandi poolt tehtava tasaarvestusega. Lepingu p. 7. 5 nägi ette, et panga või kindlustusseltsi garantii asemel sai tagatise andmine teisiti toimuda vaid poolte kokkuleppel. Apellandi õiguste olemasolu ei vabastanud vastustajat kohustuse täitmisest. Lepingu nr. 02083 osas pidi jääma lõppakti jäägiks 200.000 krooni ning seega ei ole võimalik ka osundada apellandi lepingu rikkumisele arvete tasumata jätmise osas. Vastustaja kinnitas, et lepingust tulenevate arvete maksmise osas etteheiteid ei ole. Seega ei ole millegagi põhjendatud nimetatud lepingu osas töövõtugarantii tagatise andmata jätmist. Kohus on nõustunud vastustaja väitega, et 5 kuud (perioodil 2004. a. veebruarist kuni juulini) peale kõikide tööde teostamist oli täitmistagatiste leppetrahvide tasaarvestamine vastuolus mõistlikkuse ja hea usu põhimõttega. Vastustaja esitas nimetatud väite esmakordselt kohtuteesides. Kui kohus on tuvastanud täitmistagatise andmise kohustuse puudumise, siis puudub alus tuvastada tasaarvestuse lubamatust mõistlikkuse ja hea usu instituutide alusel, sest see eeldaks täitmistagatise andmise kohustuse olemasolu. Leppetrahvide hilisem tasaarvestus ei ole vastuolus ei mõistlikkuse ega heauskse käitumisega. Kui alltöövõtja ei oleks andnud alust lepingust taganemiseks, siis ei oleks apellant pruukinud leppetrahvist tulenevat nõuet rakendada. Lepingust taganemine tähendas seda, et apellandi kanda jäid nii töövõtugarantiist kui ka hagi esitamise perioodist tulenev vastutus. Tasaarvestuse eesmärgiks oli katta apellandi võimalikud tulevikus kantavad kulud. Kuna alltöövõtja lõppakti ei esitanud, kuigi selle esitamise vajadus oli ilmne, sest vastustaja tunnistas alltöövõtja poolt osa tööde tegemata jätmist, jättis kirjale vastamata ja ei põhjendanud töövõtugarantii esitamata jätmist, siis apellant oli sunnitud lepingutest taganema. Kohus lepingutest taganemise õiguspärasust või -vastasust ei tuvastanud. Lepingute p. 7. 7 järgi kohustus alltöövõtja tagama garantiiteeninduse. Vastustaja ja ka kohus ei andnud sisulist hinnangut apellandi väitele, et töövõtugarantii kohustuse täitmisel tuleb juhinduda G08.50 garantiiperioodi meetmetest. Kuna apellant taganes lepingutest, oli ta sunnitud tellima garantiis ettenähtud ülevaatuse vastava ala spetsialistilt, kes teostas vajalikud toimingud. Apellant kandis sellest tulenevalt kulusid 51.455 krooni. Eeltoodud asjaolu ja seda kinnitavaid tõendeid kohus käsitlenud ei ole. Kohus märgib, et kui tähtaegu olekski rikutud, siis see ei oleks saanud toimuda alltöövõtja süül, sest puudus vormikohane projekt, mille tõttu tööd peatati. Kohtuotsusest ei ilmne, milline oli kohtu arvates lepingu nr. 01113 täitmise tähtaeg. Vastustaja nimetab selleks 7. mai 2004. a. kostja ja alltöövõtja poolt 30. septembril 2003. a. vallale saadetud kirja alusel. Lepingu nr. 02083 osas kohus leidis, et selles osas vaidlus puudub ning tähtaja küsimust käsitletud ei ole. Vastse-Kuuste Vallavalitsusele esitatud kirjast nähtuvalt pidi alltöövõtja olema teadlik, et tööde teostamine ei ole võimalik 16. veebruariks 2004. a. Ka väidetav töökoosoleku protokollist 11 tulenev lepingu peatamine toimus 14. oktoobril 2003. a. Eeltoodule vaatamata võttis vastustaja 19. novembril 2003. a. sõlmitud lepinguga nr. 01113 endale kohustuse täita leping 16. veebruariks 2004. a. Apellandi väite, et kui alltöövõtja sõlmis lepingu tööde

täitmise tähtajaga 16. veebruar 2004. a. ekslikult, siis oleks kokkulepe tulnud alltöövõtja poolt tühistada, jättis kohus tähelepanuta. Apellandi poolt oli lepingutest taganemine õiguspärane ja hageja võimalik nõude alus oleks saanud rajaneda VÕS § 189 tuleneval tagastusnõudel. Kohtul vastava materiaalõiguse rakendamiseks alus puudub, sest vastustaja ei pidanud alternatiivselt võimalikuks seda, et kohus lähtuks asja otsustamisel sellest, et alltöövõtja lepinguid rikkus ja lepingutest taganemine oli õiguspärane. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TSÜS) § 146 lg. 2 alusel ehitise puuduse tõttu töövõtulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on viis aastat, mis tähendab seda, et ehitaja kannab vastutust võimalike puuduste eest viis aastat peale töö tellijale üleandmist. Lepingust taganemise alusel alltöövõtja vabanes eelnimetatud vastutusest. Oma tegeliku käitumisega alltöövõtja seda ka aktsepteeris, sest töövõtugarantiist tulenevaid kohustusi alltöövõtja ei täitnud. Pankrotihalduril oleks olnud võimalik võlausaldajate toel lepinguid täita, kui ta oleks lugenud lepingud kehtivaks. Alltöövõtulepingute nr. 02083 ja 01113 alusel ehitatud puhastusseadmete omanik on OÜ Vastse-Kuuste Soojus, kellega apellant sõlmis 23. novembril 2006. a. lepingu, mille kohaselt OÜ Vastse-Kuuste Soojus võttis enda kanda kõik lepingust nr. 01113 tulenevad alltöövõtja riskid kuni 2009. a. oktoobrini ja OÜ Ecowater kohustus tasuma selle eest 100.000 krooni. Rahalise kohustuse täitmist apellandi poolt tõendab 29. novembri 2006. a. maksekorraldus.

arvamuse eriteadmistega isik A. Rõuk. Esimese astme menetluses ei vaidlustanud apellant kordagi hr. Rõugu osalemist spetsialistina. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et vaidlust lahendades on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob TsMS § 657 lg. 1 p. 3 alusel kaasa otsuse tühistamise ja tsiviilasja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmise. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg. 1 p. 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Nõuded kohtuotsuse põhjendusele on sätestatud TsMS § 442 lõikes 8, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta: kohus ei ole otsuses tuvastanud asja lahendamiseks oluliste faktide kogumit, osa kostja faktiväidetest on jäetud käsitlemata, otsus ei sisalda põhjendust, miks kohus kostja vastuväidetega ei nõustunud, osa kostja esitatud tõenditest on jäetud tähelepanuta ja otsuse põhjal ei ole ka mõistetav, kuidas kohus kohaldas vaidluse lahendamiseks seadust. Pooled ei vaielnud selle üle, et AS Tartu Sideehitus ja kostja olid sõlminud kaks alltöövõtulepingut ning et nimetatud aktsiaselts tegi Vastse-Kuuste alevis ehitustöid kanalisatsiooni ja veevarustuse välisvõrkude ning reoveepuhasti eelmahuti-pumpla rajamiseks. Pooled vaidlesid selle üle, millises ulatuses tehtud tööde eest on kostja kooskõlas lepingutega kohustatud täiendavalt tasuma, kas täiendava tasu nõue on muutunud sissenõutavaks, kas hageja on viivitanud tööde tegemisega, kas kostjal oli õigus nõuda alltöövõtjalt leppetrahvi tagatise andmata jätmise ja töödega viivitamise eest ning kas ja kui, siis millises ulatuses on alltöövõtja tasunõue lõppenud seoses kostja tehtud tasaarvestusega. Maakohus leidis õigesti, et vaidluse lahendamiseks on kohaldatavad VÕS 36. peatüki sätted. Samas maakohus küll refereeris otsuses seaduse sätteid, mida ta pidas vaidluse lahendamiseks asjakohasteks, ei seostanud neid aga vaidluse asjaoludega ja nii ei ole otsuse põhjal võimalik mõista, kuidas kohus seadust kohaldas. Ka asjas olulisi asjaolusid ei ole kohus kooskõlas TsMS § 438 lõikega 1 tuvastanud. Kohus on otsuses küll kirjeldanud tunnistajate ja ehitusala asjatundja antud ütlusi, kuid otsusest ei nähtu, milliste tunnistajate millistest ütlustest millised järeldused on kohus teinud. Näiteks sisaldab kohtuotsus üldsõnalist väidet, et hageja ei ole tööde tegemisel tähtaega ületanud ja kui ongi, siis ei ole see hageja süü, aga faktilisi asjaolusid, mis taolistele järeldustele aluse annaksid, otsus ei sisalda: sellest ei nähtu, millal tööd tuli lõpetada, millal need tegelikult lõpetati, kas, millal, kelle poolt ja millisel põhjusel need peatati, kas sel oli mõju tööde lõpetamisele, kes selle eest vastutab jne. Otsusest ei nähtu, milline järeldus vaidluse suhtes tuleks teha kohtu tõdemusest, et tõendatud ei ole, nagu oleks vald tööde üleandmisega viivitamise eest kostjalt kui peatöövõtjalt leppetrahvi või viivist nõudnud. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et kohtutoimik sisaldab dokumente, mille maakohus on vastu võtnud ja mille asjakohasust tuleb seega eeldada, millele maakohus ei ole aga andnud mingit hinnangut. Näiteks on üldse jäetud tähelepanuta kostja 4. juuni ja 9. juuli 2004. a. kirjad alltöövõtjale (tl. 74 ja 114) ja 30. septembri 2003. a. kiri Vastse-Kuuste vallavanemale (tl. 261), kokkulepe alltöövõtja poolt tagatise andmise kohta (tl. 128), alltöövõtjale esitatud leppetrahvinõuded (tl. 129 – 132), dokument garantiiperioodi tööde

kohta (tl. 137 – 140) ja Raivo Soonseinaga sõlmitud leping (tl. 134 – 135). Et loetletud tõendid on kohtu poolt vastu võetud, siis tuleb eeldada nende asjakohasust. Vastuoluliselt on kohus käsitlenud tasunõuet täiendavalt tehtud tööde eest: kohus on leidnud, et nende tegemiseks pooled lepingut ei sõlminud, samas on kohus hagi selles osas rahuldanud. Otsus ei sisalda faktilisi asjaolusid ega järeldusi, mis oleksid võimaldanud hagi rahuldada, sest asjaolud, millega maakohus selles osas hagi rahuldamist põhjendas – et välistatud ei ole, et vald on tööde eest kostjale tasunud, ning et kostja ei ole töid vastu võtnud –, ei anna hagi rahuldamiseks iseenesest piisavat alust. Asjaolusid, millega hageja oma täiendava tasu nõuet põhjendas, ei ole kohus otsuses analüüsinud: kohus on otsuse põhjenduses vaid kirjeldanud hageja väiteid, ilma et oleks neile hinnangut andnud. Kohus ei ole otsuses üldse käsitlenud kostja vastuväiteid, mis puudutasid kostjapoolset alltöövõtulepingu ülesütlemist, hagejapoolseid lepingurikkumisi seoses tähtaja ületamisega, kostja õigust nõuda hagejalt leppetrahvi ja kahju hüvitamist garantiikohustuse andmata jätmisega tekitatud kahju eest, samuti kostja poolt väidetavalt tehtud tasaarvestusi, ometi sõltub asja lahend ka nimetatud väidete põhjendatusest. Otsuses käsitles kohus üksnes neid kostja vastuväiteid, mis sisaldusid kostja esimeses vastuses hagiavaldusele, kohtumenetluse käigus esitas kostja aga hagile veel rea sisulisi vastuväiteid (näit. tl. 107 – 109, 207 – 209, 258 – 260, 283 – 284), mille kohus jättis igasuguse tähelepanuta. Vastuolus TsMS § 442 lõikega 7 ei kajastanud maakohus kostja poolt menetluse kestel esitatud vastuväiteid ka kohtuotsuse kirjeldavas osas. Kui kohtule ei olnud kostja vastuväidete sisu lõpuni arusaadav, oli kohtul vastavalt TsMS § 392 lg. 1 punktidele 1 ja 3 kohustus eelmenetluse käigus kostja seisukohad ning faktilised ja õiguslikud väited hageja nõude kohta välja selgitada. Ka seda maakohus ei teinud. Kokkuvõttes nähtub eespooltoodust, et maakohtu otsuse põhjendus ei ole piisav ega loogiliselt jälgitav. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul esmalt täita eelmenetluse ülesanded, et täpsustada kostja poolt hagile esitatud vastuväited, seejärel tuleb aga asi kooskõlas materiaalõiguse normidega lahendada ning koostada seaduse nõuetele vastav kohtuotsus. Apellatsiooniastmes eespoolkirjeldatud menetlusõiguse normide rikkumise kõrvaldamine ei ole võimalik, sest esmakordselt apellatsioonimenetluses uue asjas tähtsust omavate faktiliste asjaolude kogumi tuvastamine võtaks menetlusosalistelt võimaluse kohtuotsuse peale tõendite hindamise ja faktide tuvastamise osas edasi kaevata, kuna kassatsioonimenetluse eripära arvestades ei ole nende vaidlustamine selles menetluses võimalik. Ka ei saa apellatsiooniastmes täita eelmenetluse ülesandeid, mis maakohus on jätnud täitmata. TsMS § 9 lg. 3 kohaselt lahendab asja esmalt maakohus. Menetluskulud tuleb kohtul poolte vahel jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.

Margo Klaar

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.