Asjaõigus › Omandiasjad

H. O. oli omandanud elamu oma emalt E. O.lt pärimise teel. E. O.le ja tema abikaasale A. O.le kuulus enne Teist maailmasõda Eesti Vabariigis Hiiumaal Käina vallas talu, mis sundvõõrandati 1939. aasta sügisel Eesti Vabariigi kasuks sinna Nõukogude Liidu sõjaväebaasi rajamiseks. Sundvõõrandatud talu asemele anti riigi poolt asendusvarana kasutamiseks Läänemaal Xxxxxx vallas praegu Xxxxxxxx xx XXXXXXX/Xxxxxxxx asunud hooned tollase XXXXXXX X XX taluna. Hagejale teadmata põhjustel asendust kinnistusraamatusse ei kantud. Elamut kasutasid algul A. ja E. O. ning pärast viimaste surma nende poeg H. O.. Vaidlusaluse hoone kuulumist H. O.le tõendab Haapsalu Rajooni TSN Täitevkomitee 24.12.1970 otsus nr 203, millega kinnitati elamu H. O. nimele. Otsus tehti Eesti NSV Kohaliku Majanduse Ministeeriumi 22.05.1959 juhendi „Eesti NSV Linnades, alevites ja rajoonikeskustes asuvate hoonete ja ehitiste registreerimise korrast“ §-de 12 ja 19 ja ENSV Ministrite Nõukogu 21.12.1967 määrusega nr 514 kinnitatud juhendi p 3 alusel, sest H. O.l puudusid elamu omandamise kohta dokumendid. Sellega tunnistas riik H. O. omandiõigust. Haapsalu Rajooni TSN TK otsuse alusel kanti H. O. ehitise omanikuna hooneregistrisse. Omandireformi käigus jäeti vaidlusalune elamu hagejale kui H. O. nõudeõiguse pärijale tagastamata nimelt Haapsalu Rajooni TSN Täitevkomitee 24.12.1970 otsusele nr 203 tuginedes, kuna Xxxxxx Vallavalitsus asus seisukohale, et ühistatud varana märgitud eluruumid tagastati H. O.le enne omandireformi algust Haapsalu Rajooni TSN TK 24.12.1970 otsusega. Seda tõendab Xxxxxx Vallavalitsuse 30.12.1998 korraldus nr 398. Elamut kasutasid enne omandi korrastamist ka Xxxxxxxx Lastekodu ja Xxxxxxxx Eriinternaatkool, kes tunnistasid perekond O. omandiõigust ning sõlmisid elamu kasutamiseks 08.05.1957 E. O.ga ja 07.04.1964 H. O.ga kui omanikega elamu kasutuslepingud. H. O. on hoone omanikuna tunnistatud ka 1969., 1973. ja 1985. aasta kindlustushindamistel. Vaidlusalune ehitis on kantud ebaõigesti riigivara registrisse ja hageja omandiõigust rikub Eesti Vabariik, kes ei tunnista hageja omandiõigust ega võimalda vormistada pärandi vastuvõtmist hooneregistris. Eesti Vabariik valdab ehitist ebaseaduslikult ja on andnud selle kasutada Xxxxxxxx Laste- ja Noortekodule. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Vaidlusalune elumaja on Lääne Maavalitsusele Haridusministeeriumi poolt üle antud tasuta riigivarana 25.06.1996 üleandmise-vastuvõtmise akti alusel vastavalt riigivaraseaduse § 10 lg-le 1 ning alates nimetatud kuupäevast täidab Lääne Maavalitsus riigivara valitseja kohustusi riigivaraseaduse § 4 lg 1 p 7 tähenduses. Arvates 25.02.1997 on ehitis registreeritud riigivara registris nr 04000282 all Lääne Maavalitsuse valitsemisalas oleva riigivarana. Kostja on andnud ehitise hallatava riigiasutuse Xxxxxxxx Laste- ja Noortekodu valdusesse. Ehitist on riigivarana riigi kulul majandatud heaperemehelikult ning hoolitsetud selle säilimise ja väärtuse kasvu eest. Ehitist on kapitaalselt remonditud ning selle maksumus käesoleval ajal on riigivara registri andmetel 2 942 098 krooni. Kostja ei tunnista hageja omandiõigust, kuna väidetav pärandaja H. O. ei ole omandanud vaidlusalust ehitist. ÕVVTK Lääne Maakonnakomisjoni 12.12.1997 otsusega nr 138 jättis komisjon rahuldamata H. O. avalduse tema Rohuaia A-86 talu osas omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamiseks. 1942. aastal on Lääne maavanem teinud piirkonnakomissarile ettepaneku anda XXXXXXX X XX talust moodustatud talukoht seal elavatele isikutele ainult ajutiseks kasutamiseks kuni vastava korralduseni. Omandireformi toimik dokumente vara hilisema omandamise kohta ei sisalda. Seega on tõendatud, et A. O. ei ole omandanud vaidlusalust hoonet seaduslikul teel. Haapsalu Rajooni TSN Täitevkomitee 24.12.1970 otsus nr 203 on õigusvastane (tühine) haldusakt ega loo õiguslikke tagajärgi. Akti aluseks olnud ENSV Ministrite Nõukogu 21.12.1967 määruse nr 514 eesmärgiks oli külanõukogude haldusterritooriumil asuvate ehitiste registreerimine ja nende

kohta arvestuse sisseseadmine, mitte ehitiste tasuta andmine isikutele, kes ei olnud nende omanikeks. Asja lahendamisel on põhjendamatult ja vääralt kohaldatud viidatud määruse punkti 3, mis sätestas, et omandiõiguse tõendamiseks vajalike dokumentide puudumisel saadetakse materjalid koos arvamusega elamu kuuluvuse otsustamiseks rajooni täitevkomiteele. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Pärnu Maakohus rahuldas hagi ja tunnustas I. P. omandiõigust vallasasjast ehitisele asukohaga Xxxxxxxx xx XXXXXXX/Xxxxxxxx Xxxxxx vallas Läänemaal ning nõudis nimetatud ehitise välja Eesti Vabariigi võõrast ebaseaduslikust valdusest. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja ümber lükanud hageja väidet, et enne Teist maailmasõda kuulus tema vanavanematele Hiiumaal Käina vallas talu, mis 1939. aasta sügisel Eesti riigi poolt võõrandati, sest talu maadele rajati Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahelise lepingu alusel viimase sõjaväebaas. Võõrandatud maa ja hoonete asemele anti hageja vanavanematele A. ja E. O.le asendusvarana Läänemaal Xxxxxx vallas Xxxxxxxx xx hoone, mida tollal nimetati XXXXXXX taluks, ja hageja esivanemad asusid sinna elama. Asendamist küll hagejale teadmata põhjustel kinnistusraamatusse ei kantud, kuid ajad olid segased, toimus võõrriigi baaside rajamine, Eesti okupeerimine ning sõda ja taasokupeerimine, mistõttu ei saa siin kedagi süüdistada. Pärast Teise maailmasõja lõppu jäi perekond O. vaidlusalusesse hoonesse edasi elama ning hoonet kasutas alul ka Xxxxxxxx Lastekodu ja edaspidi Xxxxxxxx Eriinternaatkool, kes tunnistasid perekond O. omandiõigust, sõlmides 08.05.1957 E. O.ga ja 07.04.1964 tema pO. H. O.ga kui elamu omanikega kasutuslepingu. H. O. käsitleti Xxxxxxxx xx omanikuna ka kindlustussuhetes, nagu nähtub 1969., 1973. ja 1985. aasta kindlustuslehtedest. Asjas on tõendatud, et Eesti NSV-s omandisuhete korrastamise käigus kinnitati H. O. omandiõigust vaidlusalusele hoonele Haapsalu Rajooni TSN Täitevkomitee 24.12.1970 otsusega nr 203. See õigusakt on muutmata ja kehtib ka käesoleval ajal. Järelikult on perekond O. omandiõigust Xxxxxxxx xx hoonele tunnistanud nii Eesti Vabariik, andes 1939. aasta sügisel selle neile asendusvaraks, kui ka Eesti NSV, otsustades jätta vaidlusaluse vara perekond O. omandusse. Kuna ühtki vaidlusaluse hoone omandiõigust kinnitavat õigusakti ei ole vaidlustatud, muudetud ega tühistatud, kuulub Xxxxxxxx xx hoone käesoleval ajal H. O. õigusjärgsele pärijale, tema tütrele I. P.le. See, et Saksa okupatsiooni ajal pidi Eesti Omavalitsus käsitlema tollast XXXXXXX kinnistut ajutise kasutuse all olevana, ei muuda käesoleval ajal asja ega lükka ümber perekond O. omandiõigust. Kohtuasjas ei ole esitatud ühtki tõendit Xxxxxxxx xx hoone kuulumisest Eesti riigile või kellelegi teisele peale H. O. ning tema järeltulijate. I. P. on pärinud kogu oma isa H. O. vara ning tingimuslik pärimine ei ole kehtiva pärimisseaduse järgi lubatav. Kostja takistab hagejal pärimisõiguse tingimusteta teostamist. Asjaolu, et riik on panustanud vahendeid vaidlusaluse hoone korrashoiuks ja majandamiseks, ei muuda ega loo omandiõigust, vaid võib olla aluseks teiste võlaõigussuhete tekkimiseks. Samuti ei väära I. P. omandiõigust asjaolu, et vaidlusalust hoonet on pärast Teist maailmasõda kasutanud Xxxxxxxx Lastekodu, Xxxxxxxx Eriinternaatkool ja käesoleval ajal kasutab Xxxxxxxx Laste- ja Noortekodu. Kaks esimest kasutasid ehitist omanikuga sõlmitud lepingu alusel ja viimane teeb seda omavoliliselt. 25.06.1996 Haapsalus sõlmitud üleandmisevastuvõtmise akt, mille alusel Eesti Vabariigi Haridusministeerium andis vaidlusaluse hoone üle Lääne Maavalitsusele, ei muuda omandisuhteid ja tekitab küsimuse, kuidas üks riigiasutus sai võõrast vara teisele riigiasutusele üle anda. Kohus asus seisukohale, et käesoleval ajal kasutab Xxxxxxxx Laste- ja Noortekodu hoones asuvaid ruume õigusliku aluseta, kuna ta ei ole neid ruume omanikult küsinud ega kasutuslepingut sõlminud. Seetõttu on hagejal õigus vaidlusaluse hoone valdus kostjalt välja nõuda.

Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada Pärnu Maakohtu otsuse ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus rikkunud tõendite hindamisel menetlusõiguse norme ja ei ole kõiki asjas kogutud tõendeid hinnanud nende kogumis ja vastastikuses seoses. Samuti on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, mistõttu kaevatav kohtuotsus hageja omandiõiguse tunnustamise ja vaidlusaluse vara Eesti Vabariigi valdusest väljanõudmise kohta ei ole seaduslik ega põhjendatud. Apellandi arvates ei põhine tõenditel kohtu järeldus, et Eesti Vabariik ei ole tõendanud omandiõigust Xxxxxx vallas XXXXXXX külas Xxxxxxxx xx asuvale ehitisele. Kostja esitas omandiõiguse tõendamiseks 25.06.1996 riigivaraseaduse § 10 lg 1 alusel koostatud ning Haridusministeeriumi ja Lääne Maavalitsuse vahel allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise akti, millega vaidlusalune ehitis anti kostjale üle riigivarana valitsemiseks, ja Rahandusministeeriumis peetava riigivara registri väljatrüki selle kohta, et vaidlusalune ehitis on alates 25.02.1997 riigivarana registreeritud. Apellant leiab, et riigivara valitsejal on õigus eeldada temale riigivara tasuta üleandmisel, et riigivara on soetatud legitiimsel teel. Seetõttu ei ole võimalik nõustuda kohtu seisukohaga, et riik on kasutanud hagejale kuuluvat ehitist omavoliliselt. Maakohus ei ole võtnud sisulist seisukohta kostja esitatud tõendite (Lääne maavanema 1942. aasta kiri nr 215 – tl 34-35) ja väidete suhtes, millest tulenevalt ei ole hageja õiguseelneja A. O. omandanud Xxxxxx vallas XXXXXXX külas asuvat XXXXXXX X XX talukohta. Vaidlus puudub selles, et A. O.le ja tema perekonnale anti mainitud talukoht 1942. a. ajutiseks kasutamiseks, kuid maa ja hoonete omandamise kohta dokumendid puuduvad. Seetõttu ei tagastatud H. O.le XXXXXXX X XX talukohta õigusvastaselt võõrandatud varana, mille kohta kostja esitas ÕVVTK Lääne Maakonnakomisjoni 12.12.1997 otsuse nr 138. Hageja väide, et vallasasjaks olev ehitis on kuulunud tema vanavanematele A. ja E. O.le, on alusetu ja tõendamata, mistõttu on ebaõiged sellelt pinnalt tehtud maakohtu järeldused hageja omandiõiguse kohta. Apellant jääb esimese astme kohtus esitatud seisukoha juurde, et Haapsalu Rajooni TSN Täitevkomitee 24.12.1970 otsus nr 203, millega kinnitati H. O. omandiõigust vaidlusalusele ehitisele, on õigusvastane (tühine) haldusakt, mis ei loonud ega saanudki luua õiguslikke tagajärgi, kuna ta ei olnud kooskõlas akti andmise ajal kehtinud õigusega ja haldusakti andmise eesmärgiga. Maakohus ei ole nimetatud väitele tähelepanu pööranud ega analüüsinud vaidluse lahendamise seisukohalt äärmiselt olulist tõendit, Haapsalu Rajooni TSN Täitevkomitee 24.12.1970 otsust nr 203. Akti aluseks olnud ENSV Ministrite Nõukogu 21.12.1967 määruse nr 514 „Kodanike isiklikus omanduses olevate ja maal asuvate elamute ja majandushoonete arvestuse korra parendamise kohta“ eesmärgiks oli külanõukogude haldusterritooriumil asuvate ehitiste kohustuslik registreerimine ja nende kohta arvestuse sisseseadmine, mitte ehitiste tasuta üleandmine isikutele, kes ei olnud nende omanikeks. Kostja on selgitanud vastuses hagile, et haldusakti väljaandmisel on põhjendamatult ja vääralt kohaldatud viidatud määruse punkti 3, mis sätestas, et omandiõiguse tõendamiseks vajalike dokumentide puudumisel saadetakse materjalid koos arvamusega elamu kuuluvuse küsimuse otsustamiseks rajooni täitevkomiteele. Vastuolu seisneb selles, et juhendi punkti 1 järgi olid tolleaegsed riigiorganid kohustatud elamute registreerimisel välja selgitama elamute omanikud ja nende omandiõiguse juriidilised alused juhendi lisas nimetatud omandiõigust tõendavate dokumentide alusel. H. O.l puudusid elamu omandiõigust tõendavad dokumendid. Sellised elamud olid omanikuta (peremehetud) ja kuulusid riiklikku elamufondi. Käesoleval ajal puuduvad Eesti Vabariigil maavanema kaudu reaalsed võimalused ilmselgelt õigusvastase täitevkomitee otsuse (halduse üksikakti) tühistamiseks isiku puudumise tõttu, kes oleks halduskohtumenetluses vastustaja.

Olemasolevate tõendite põhjal ei saa nõustuda esimese astme kohtu järeldusega selles, et nii Eesti NSV kui Eesti Vabariik on tunnistanud perekond O. omandiõigust Xxxxxxxx xx hoonele. Põhjusele, miks Eesti Vabariik ei saa õigusvastast Haapsalu Rajooni TSN Täitevkomitee 24.12.1970 otsust nr 203 Vabariigi Valitsuse seaduse §-s 106 sätestatud maavanema järelevalve korras tühistada, on apellant eelnevalt viidanud. Eesti Vabariigile on teadmata, millistel asjaoludel sõlmiti 08.05.1957 E. O.ga ja 07.04.1964 H. O.ga lepingud vaidlusaluse ehitise kasutamiseks, kuid igal juhul on need lepingud tühised, kuna E. O. ja H. O. ei olnud ehitise omanikud, vaid ehitise kasutajad. Samuti ei saa kindlustushindelehtedest teha järeldust H. O. omandiõiguse kohta, kuna vara võis kindlustada iga isik, sõltumata sellest, kas tema omand oli tekkinud õiguslikul alusel või mitte. Maakohtul on õigus selles, et I. P. on pärinud kogu oma isa H. O. vara, kuid hagejal ei olnud õigust pärida pärandvara koosseisus Eesti Vabariigile kuuluvat vara. Õiguslikult on põhjendamata kohtuotsuse järeldus, et Eesti Vabariik takistab hagejal pärimisõiguse teostamiseks hooneregistri kande tegemist, kuna Lääne Maakonna Hooneregistritalitus on tegevuse lõpetanud 31.12.2003. Juhul kui apellatsioonikohus leiab, et omandiõiguse tunnustamise hagi on rahuldatud õiguspäraselt, siis tõusetub küsimus, kas kohtul oli õigus valduse kaitse hagi rahuldada tervikuna, sest asja materjalidest nähtub, et perekond O. on kasutanud elamus asuvaid eluruume pikema aja vältel enne vastavasisulise hagi esitamist. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja peab maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Menetluskulud palub jätta Eesti Vabariigi kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Pärnu Maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda ringkonnakohus esimese astme kohtu põhjendusi, sest nõustub nendega. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist. Maakohus hindas tõendeid õigesti. Kohus ei lähtunud hageja omandiõiguse tunnustamisel 08.05.1957 ja 07.04.1964 sõlmitud lepingutest, nagu väidab apellant, vaid hindas kohtule esitatud tõendeid kogumis, kujundades nende põhjal oma siseveendumuse ja tehes selle tuginedes otsustuse. TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, kusjuures reeglina ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Maakohtul ei olnud alust hinnata Haapsalu Rajooni RSN Täitevkomitee 24.12.1970 otsust nr 203 õigusvastaseks (tühiseks). Kolleegium ei nõustu apellandi vastava käsitlusega. Kohtul ei olnud võimalik järeldada, et nimetatud haldusakt ei olnud kooskõlas akti andmise ajal kehtinud õigusega ja haldusakti andmise eesmärgiga. Tegemist ei olnud vara tasuta andmisega omanikuks mitteolevale isikule, nagu väidab apellant, vaid omandisuhete korrastamisega. Viidatud dokumendi väljaandmise aluseks oli ENSV Ministrite Nõukogu 21.12.1967 määrus nr 514, mille eesmärgiks oli külanõukogude haldusterritooriumitel asuvate kodanike isiklikus omandis olevate ja maal asuvate elamute ja majandushoonete kohustuslik registreerimine ja nende kohta arvestuse sisseseadmine. Kostja ei tõendanud väidet, et vaidlusaluse elamu omandiõiguse küsimuse otsustamisel ei ole juhindutud nimetatud määrusega kinnitatud juhendist. Asjakohaste otsustuste langetamiseks olid riigiorganid kohustatud elamute

registreerimisel välja selgitama elamute omanikud ja nende omandiõiguse juriidilised alused lisas nimetatud omandiõigust tõendavate dokumentide alusel. Nende dokumentide puudumist ei olnud kohtul alust eeldada. See, et neid tõendeid kohtule ei esitatud, ei anna alust pidada täitevkomitee 24.12.1970 otsust nr 203 seadusevastaseks. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et nimetatud haldusaktiga tunnustas riik H. O. omandiõigust ning seadustas selle edasiseks tsiviilkäibes osalemiseks. Selle alusel kanti H. O. omanikuna ka hooneregistrisse. Ka muude toimingutega (s.h rendilepingute sõlmimisega) on riik nimetatud isiku (ja tema õiguseellase) omandiõigust tunnustanud. Lääne maavanema 1942.a kirjast nähtuvalt tehti piirkonnakomissarile ettepanek anda XXXXXXX X XX talust moodustatud talukoht A. O. kasutusse (ajutiseks kasutamiseks kuni korralduseni), mis tõendab ka asjaolu, et A. O. oli välja kolinud Hiiumaalt Käina vallast baaside alla jäänud talust ja asunud Läänemaale. Mingeid edasisi korraldusi teada ei ole. Kuid kirja tekstist võib teha järelduse, et ajutise otsuse tegemise tingis asjaolu, et talu kinnistamine oli jäänud pooleli tehingus osalejate Saksamaale ümberasumise tõttu („...Saksa Usaldusvalitsus Eestis ei saanud enam neid maid edasi müüa end. E.Vabariigile...“). Kuna on üldteada asjaoluks, et kinnistusraamatu pidamine Eesti Vabariigis alates 1939. aastast korrektselt ei toiminud, ei saa 1942.a välja antud dokumendi sõnastusest teha järeldusi isiku omandiõiguse olemasolu või puudumise kohta. Haapsalu Rajooni RSN Täitevkomitee 24.12.1970 otsuse nr 203 sisulist õigsust kinnitavad ka muud tõendid. Nii tunnistati ÕVVTK Lääne Maakonnakomisjoni 12.12.1997 otsusega nr 138 A. O. omandireformi õigustatud subjektiks õigusvastaselt võõrandatud vara, s.h hoonete, osas (maa osas taotluse rahuldamata jätmisest ei ole võimalik teha apellandi soovitud järeldust). Ka Xxxxxx Vallavalitsuse 30.12.1998 korraldus nr 398, millega jäeti hooned omandireformi õigustatud subjektile tagastamata põhjusel, et need olid tema omandis, tõendab hagi põhjendatust. Asja materjaliga kooskõlas ei ole seetõttu apellandi väide, nagu oleks kohus tuginenud hageja omandiõiguse tuvastamisel pelgalt elamus elamise faktile. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et kostja omandiõigust vaidlusalusele vallasasjaks olevale ehitisele tõendab 25.06.1996 riigivaraseaduse § 10 lg 1 alusel koostatud ning Haridusministeeriumi ja Lääne Maavalitsuse vahel allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise akt, mille kohaselt anti vaidlusalune ehitis riigivara valitseja poolt tasuta üle Lääne Maavalitsusele. Ühtegi tõendit selle kohta, et vara kuulus riigile (s.h Haridusministeeriumi valitsemisalasse) enne selle üleandmist maavalitsusele, ei ole kohtule esitatud. See, et nimetatud toimingut ei ole vaidlustatud ning et Rahandusministeeriumis peetava riigivara registri kanne ja hilisemad dokumendid tuginevad eelnimetatud 25.06.1996 aktile, ei muuda faktilist õiguslikku olukorda. Kostja poolt peetavasse registrisse (riiklikusse vararegistrisse) tehtud kanne ei tekita omandiõigust. Ka väited hoone remondiks (parendusteks) tehtud kulutuste kohta sellist järeldust teha ei võimalda. Asjaolu, et hageja kasutab väljanõutavat asja osaliselt ka ise, ei tähenda, et valduse kaitse hagi oleks saanud rahuldada vaid osaliselt. Antud juhul esitas hageja valduse kaitse hagi koos omandiõiguse tunnustamise nõudega, sest kostja ei tunnustanud hagejat asja omanikuna (seega ei tunnustanud kostja ka tema õigust omanikuna asja kasutada). Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kaevatava kohtuotsuse muutmata, siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Ü. Jänes

G. Kivinurm

M. Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.