Muud › Muud hagiasjad

Kui lähtuda hagejale tekitatud kahju hüvitamisel VÕS sätetest, tuleb aluseks võtta majanduslik olukord, milles hageja oleks olnud , kui kohustust poleks rikutud või keelatud tegu toime pandud.Hageja leiab, et kohtul on õigus ja kohustus tulenevalt VÕÜS § 127 lg 6 hinnata kahju suurust, kui see ei ole nõude esitamise ajal selge. Hagejal oli kutsehaigus välja kujunenud juba 1991-1992 aastal, mille tõttu ta ei olnud enam võimeline täiskoormusega töötama oma senisel tööl lüpsjana. Perioodil, mille eest hageja hüvitise väljamõistmist taotleb, s.o. alates 09.märtsist 2005, ei ole hageja töötasu ega muid töötasuga sarnaseid sissetulekuid saanud. Kostja vastuväited hagile Kostja esindaja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et hagejal A. P. esineb tervisekahjustus kutsehaiguse näol. Temale oli määratud sellega seoses Põlvamaa Pensioniameti poolt hüvitis, mida maksti kuni selle ümberarvutamiseni 09.03.2005.a. Ümberarvutamise tulemusena selgus, et A. P. ei ole reaalselt õigust hüvitist saada, sest tema kaotatud töötasu on väiksem kutsealase töövõime kaotusele vastavast töövõimetuspensionist. Sotsiaalkindlustusameti õigusaktidega – käskirjadega nr.24 08.06.1995 ning nr.62 29.06.2004 on sätestatud pensioniameti direktori õigus lõpetada hüvise maksmine või hüvis ümber arvutada. Enne hüvise ümberarvestamist oli A. P. kaotatud töötasu (kahju) arvestamise aluseks võetud tema töötasu ajavahemikul 01.04.1990 – 31.03.1991. Hüvise ümberarvestamisel võeti aluseks tervist kahjustanud tööalal töötamise lõpetamisele eelnenud töötasud, s.o. töötasu aastatel 1995 – 1996. Vaidlust ei ole selles, et tervist kahjustanud tööalal töötamise lõpetas A. P. 01.mail 1996.a. Vaatamata sellele, et A. P. diagnoositi kutsehaigus 1999.aastal, ei saanud tal tekkida kahju saamata jäänud töötasu näol, sest kutsehaiguse diagnoosimise ajal ta enam ei töötanud. Kutsehaiguse diagnoosimise eelselt sai A. P. riiklikku pensioni, mida ta saab jätkuvalt kuni käesoleva ajani. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja otsuse põhjendused Kohus leiab, et A. P. hagi tuleb jätta rahuldamata. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadstiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 22 lg 1 sätestab, et võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1.juulit 2002. Hagejale kahju põhjustanud tegu oli tema töötamine tervistkahjustavates töötingimustes, mille tagajärjel temal tekkis kutsehaigus. Kahju seisneb hageja ilmajäämises senisest sissetulekust tervisekahjustuse tõttu. Hageja kutsehaigus diagnoositi 1999.a. ning selle põhjustas vastavalt SA Põhja-Eesti Regioonaalhaigla tõendile (tl.81) ning Kutsehaiguste Kliiniku teatisele nr.948 19.08.1999 (tl.181) töötamine lüpsjakarjatalitajana ,lüpsjana ning brigadir-lüpsjana aastatel 1971-1996.a. Kuna kahju põhjustanud tegu pandi toime enne võlaõigusseaduse jõustumist, kuuluvad pooltevahelisele õigussuhtele kohaldamisele tsiviilkoodeksi (TsK) kahju tekitamisest tulenevaid kohustisi reguleerivad sätted. Hageja nõue tuleneb asjaolust, et alates 01.märtsist 2005.a. ei maksa kostja hagejale tervisekahjustusest (kutsehaigus) tingitud kahju hüvitamiseks hüvist.

Pooltel ei ole vaidlust selles, et hagejal esineb tervisekahjustus kutsehaiguse näol, milline on diagnoositud 1999.a. ning kostja on kahju hüvitamise kohustatud subjektiks tulenevalt TsK § 473 lg 1. Vastavalt osundatud sättele esitatakse juriidilise isiku likvideerimisel ja õigusjärglase puudumisel tema töötajatele terviskahjustuse põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuded riiklikule sotsiaalkindlustusorganile (elukohajärgsele pensioniametile). Pooled vaidlevad kahju suuruse üle – hageja leiab, et temale kutsehaiguse tagajärjel tekkinud osalisest töövõimetusest põhjustatud kahju seisneb sissetulekute vähenemises 4049,95 krooni võrra kuus. Sellises ulatuses hüvitas kostja hagejale kahju kuni 01.märtsini 2005.a. ning hageja on seisukohal, et kostjal puudusid alused kahjuhüvitise maksmise lõpetamiseks. Kostja on seisukohal, et hagejal ei esine kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse tõttu kahju, kuna tema sissetulek enne töötamise lõpetamist tervist kahjustaval tööl oli väiksem, kui tema kutsealase töövõime kaotusele vastav töövõimetuspension. Hüvitise summa arvestamisel, mida kostja maksis hagejale kuni 2005.a. märtsikuuni, oli aluseks võetud hageja sissetulek aastatel 1991-1992,kuid vastavalt kahju arvestamise põhimõtetele, millised tulenevad Ajutisest korrast, oli see ebaõige. Seoses kutsehaigusega jäi hageja ilma oma sissetulekutest, mis tal olid 1995 ja 1996.a. Hageja keskmine sissetulek enne haigestumise põhjustanud töö lõpetamist oli 616,35 krooni (indekseerituna, tl.82).Sissetuleku arvestamise aluseks võetav töötasu oli saadud Tilsi Põllumajandusühistu tööstaaži ja töötasu arvestuse raamatu andmete alusel A. P. kohta (tl.80). TsK § 464 lg 1 kohaselt kuulub tööandja süü läbi tekitatud tervisekahjustuse tõttu kannatanule tekkinud kahju hüvitamisele osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tema tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. TsK § 472 alusel toimub kannatanu töövõime vähenemisega seotud kahju hüvitamine igakuuliste maksetena. Kohtu hinnangul ei ole õige hageja seisukoht, et sotsiaalkindlustusamet toetus 2005.a. hüvise suuruse ümberarvestamisel kehtetule õigusaktile – Ajutisele korrale. Ajutist korda ei ole tunnistatud kehtetuks, kuid nagu on hageja poolt viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26.09.2006.a. otsuses nr.3-2-1-53-06 p.17 öeldud, kaotas Ajutine kord kui seadusest madalama õigusjõuga akt VÕS-i jõustumisel kehtivuse seoses asjaoluga, et kõik kahju hüvitamise juhtumid olid võlaõigusseaduses reguleeritud. Kuid käesolevas asjas ei ole hageja toetumine viidatud riigikohtu lahendile ja võlaõigusseaduse sätetele asjakohane, sest tsiviilasjas nr. 3-2-1-53-06 käsitletud kahju põhjustanud sündmus oli toimunud pärast VÕS jõustmist 01.07.2002. Hagejale kahju põhjustamine on toimunud ja seega ka vastav võlasuhe tekkinud enne 01.juulit 2002. Kohus on seisukohal, et hüvitatava kahju ulatuse arvestamisel võib ka käesoleval ajal kohaldada Ajutises Korras sätestatud üldisi põhimõtteid,eriti mis puudutab sissetulekute vähenemisest tekkinud kahju, kui kannatanu ei tõenda suurema kahju esinemist või kahju hüvitamiseks kohustatud isik väiksema kahju esinemist. Seega on hagejale tekkinud kahju suuruse kindlakstegemisel asjakohane toetuda lisaks TsK sätetele ka Ajutise korra põhimõtetele. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus on kohtuistungil teinud hagejale ettepaneku esitada tõendid selle kohta, mis ajast alates hageja ei saanud enam oma terviseseisundi tõttu täiskoormusega töötada ning kas selleks oli perearsti keeld.Selleks oli hagejale antud tähtaeg (tl.105, pöördel). Hageja on esitanud pärast seda tõendina perearst V. K. vastuse järelepärimisele (tl.108-109).Perearst on

konstanteerinud fakti, et A. P. tuvastati 1999.a. kutsehaigustena füüsilise ülekoormuse haigus- kaela-õlavöötme müofastsiaalsed valud, karpaalkanalisündroom ja seljavalud ning kaasneva haigusena bronhiaalastma. V. K. poolt koostatud A. P. terviseseisundi kirjelduse kohaselt pöördus hageja esmakordselt arsti poole seoses tervise halvenemisega lüpsjana töötamisel 1986.aastal ning suures osas oli kutsehaigus reaalselt välja kujunenud juba 19911992.aastaks. Perearst on küll väidetavalt soovitanud A. P. juba 1991-92 aastal leida endale teine töö või töötada osalise tööajaga kergemal tööl, kuid tõendamata on asjaolu, kas A. P. faktiliselt seda tegi. A. P. on esitanud kutsehaiguse kindlakstegemiseks Tööinspektsioonile omakäeliselt kirjutatud töötingimuste kirjelduse ja tööiseloomustuse (tl.179, 180). Selles on töötamist ajavahemikul 1982-1996 kirjeldatud alljärgnevalt: - lüpsilehmi 28, kannulüps, piim kannust käsitsi jahutusruumi vedada, lehmade järellüps, puhastamine, lauda koristamine käsitsi“. Töötamist brigadirina on hageja kirjeldanud oma töö iseloomustuses (tl.180) selliselt, et brigadiri tööd tegi ta lüpsjatöö kõrvalt. Seega nähtub hageja enda poolt kirjeldatud töötingimustest ning töötasu arvestusest (tl.80), et kuni töötamise lõpetamiseni 1996.a. tegi ta endist tööd. Kutsehaiguste Kliiniku A. P. haigusloo nr. 4081/99 epikriisi kohaselt (tl.182) on hageja suunatud esmakordselt uuringutele kutsehaiguse selgitamiseks 1999.a. perearst V. K. poolt. Haigusprotsessi dünaamika on ilmnenud alates 1989.a., erialane töö on keelatud alates kutsehaiguse diagnoosimisest. Tekib küsimus, et kui perearst pidas kutsehaigust reaalselt välja kujunenuks juba 1991-92 aastal, siis miks ei suunatud isikut juba sel ajal uuringutele. A. P. meditsiinidokumentidest ei nähtu asjaolu, et temale oleks tehtud enne kutsehaiguse diagnoosimist ettekirjutusi töökorralduse suhtes. Perearst H. N. tõendist (tl.184), mis on esitatud väljavõttena A. P. ambulatoorsest kaardist, nähtub, et A. P. on alates 1987.aastast diagnoositud kroonilist bronhiiti, 1988.a. allergilist kontaktdermatiiti ning 1994.a. on kopsuarst kinnitanud astma diagnoosi. Kaebused liigeste ja kaela poolt on esitatud alates 1989.aastast, 2002.a. on teostatud põlveliigestele artroskoopiline operatsioon. 1999.a. viibis Kutsehaiguste Kliinikus, kus diagnoositud kutsehaigustena füüsilise ülekoormuse haigus. Nagu varasemalt viidatud, võttis kostja hagejale hüvitatava kahju ulatuse määramisel aluseks Tilsi Põllumajandusühistu töötasu arvestuse raamatu andmed hageja töötasu kohta 1995-96 aastal(tl.80). Hüvisetoimikust nähtub, et Pensioniamet on pöördunud korduvalt nii A. P. kui ka tema viimase tööandja – A. S. T. F. poole hageja töötasude kohta andmete saamiseks enne töötamise lõpetamist. Hageja ei ole esitanud tõendeid asjaolude kohta, mis võimaldaks rakendada Ajutise Korra p.12 sätestatud võimalust jätta keskmise kuusissetuleku arvestusest välja ja asendada vahetult eelnenud kuudega kuud, mille kestel ta haiguse tõttu ei töötanud. Seega ei saa kohtu poolt uuritud tõendite pinnalt väita, et hagejale tervisekahjustusega tekkinud kahju hüvise arvestamisel tuleks aluseks võtta hageja sissetulek 1991-1992.aastal, mille põhjal talle oli arvestatud kahjuhüvitis kuni 2005.a. märtsikuuni. Ka VÕS §-s 130, mis on käesoleval ajal kahju hüvitamise aluseks tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral, näeb hüvitatava kahjuna muuhulgas ette tervisekahjustusega seotud sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju, samuti kahjustatud isikule kahjustamisest tekkinud kulude hüvitamise. Kohus märgib, et sotsiaalkindlustusamet ei ole keeldunud hagejale tervisekahjustusega seotud kulutuste hüvitamisest. Sissetulekute vähenemine ja majanduslike võimaluste halvenemine

peab aga olema seotud kannatanu tervisekahjustusega, mis on kahju hüvitamise nõude aluseks. Kui hageja sissetulek oli enne töötamise lõpetamist tervist kahjustavates töötingimustes vähenenud muudel põhjustel, mitte terviskahjustuse tõttu , siis ei saa seda sissetuleku vähenemist lugeda kostja poolt hüvitatava kahju hulka. Isegi kui lähtuda kehtiva võlaõigusseaduse kahju hüvitamise põhimõtetest, ei ole kohtu hinnangul tõendatud asjaolu, et kui hagejal ei esineks kutsehaigust, siis oleks tal võimalik teenida igakuuliselt 4050 krooni, millise summa hüvitamist hageja kostjalt nõuab. A. P. on esitanud kohtule nõude Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti 09.03.2005.a. otsuse nr.61 tühistamiseks seoses asjaoluga, et Tartu Halduskohus lõpetas A. P. kaebuses nimetatud haldusakti tühistamiseks menetluse(tl.8-9). Nimetatud nõuet ei saa maakohus läbi vaadata, kuna ei ole selleks pädev, kuid kohus saab tsiviilasja läbivaatamise käigus hinnata tõendina esitatud haldusakti (tl.5-7). Käesolevas asjas leiab kohus, et kuna nimetatud otsuse tegemise ajal ei esinenud alust A. P. tervisekahjustuse hüvitise maksmiseks, on Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti 09.03.2005.a. otsus nr.61 õiguspärane. Vaatamata sellele, et sotsiaalkindlustusamet kuni 2005.a. märtsikuuni hüvitust ekslikult maksis, oli tal õigus ja võimalus ka alusetult määratud hüvitise maksmine lõpetada. Nimetatud võimalus on sätestatud Sotsiaalkindlustusameti direktori 08.06.1995.a. käskkirjaga kinnitatud „Pensioniametis hüvise toimikute vormistamise, pidamise ja asjaajamise juhendi“ p.9, mille kohaselt on pensioniameti direktoril alusetult määratud hüvise maksmise lõpetamise õigus, samuti Sotsiaalkindlustusameti peadirektori 29.06.2004.a. käskkirjaga nr.62 kinnitatud „Tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise toimikute vormistamise, pidamise ja asjaajamise juhendi“ p 3.5. TsMS § 173 lõigete 1 ja 3 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kuna kohus hagi ei rahulda, siis tuleb jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel täielikult kostja kanda. Tulenevalt TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Menetluskulude väljamõistmise Eesti Vabariigi kasuks lahendab asja lahendanud maakohus TsMS § 179 lõigete 1 ja 2 kohaselt pärast asjas tehtud lahendi jõustumist. Käesolevas asjas on Eesti Vabariigi kasuks väljamõistmisele kuuluvaks menetluskuluks hagejale antud riigi õigusabi kulu. Hagejale oli 14.03.2007.a. kohtu määrusega antud riigi õigusabi kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud ühekordse maksena osaliselt – 50 % ulatuses. Kulutused riigi õigusabile on käesolevas asjas 5947,20 krooni.

Epp Tombak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.