Viru Maakohus
Kohtunik Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht
Geete Lahi 14. oktoober 2008.a, kell 16.00 Narva kohtumaja kantselei
Tsiviilasja number
2-06-22209
Tsiviilasi
V B hagi P B vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja V B (isikukood xxx, elukoht xxx) Kostja P B (isikukood xxx, elukoht xxx) Kostja lepinguline esindaja Gleb Allik
Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud
24. september 2008.a. Hageja V B Hageja nõustaja Olga Närgi Kostja P B Kostja esindaja Gleb Allik
on
õigus
esitada
käesoleva
kohtuotsuse
peale
apellatsioonkaebus
Tartu
Ringkonnakohtule (Kalevi tn 1, 50050 Tartu) 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 14. oktoobril 2008.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE 23.08.2006.a. kohtule esitatud hagiavalduse (tlk 4-6), selgituste (tlk 75) ja seisukohas kostja vastusele (tlk 39-40) kohaselt 02.06.2006.a. kell 21.20 jalutas hageja koos oma kutsikaga, hüüdnimega Konni, xxx hoovis. Konni oli registreeritud lemmikloomaregistris põhimääruses sätestatud korras. Sealsamas hoovis oli P B oma võitluskoeraga, kes oli suur ja väga agressiivne ning ilma suukorvi ja kaelarihmata. Nähes hageja kutsikat hakkas kostja koer jooksma hageja suunas, ise ähvardavalt lõrisedes. Hageja instinktiivselt võttis Konni käte vahele, et teda kaitsta. Kostja karjus, et hageja viskaks kutsika maha, kuid hageja oli šokiseisundis. Kostja koer tormas hagejale kallale ja hakkas tema kätt purema. Viivitusega jõudis sündmuspaika kostja ning üritas oma koera hagejast eemale rebida, kuid koera füüsilise tugevuse ja kaelarihma puudumise tõttu oli see võimatu. Kostja koer pures hageja mõlemad käed ja surmas Konni. Sündmuskohale tuli politsei ja koostas protokolli. Saadud vigastuste tõttu oli hageja haiguslehel alates 02.06.2006. a. kuni 05.07.2006.a. Hageja töötasu oleks selle perioodi eest olnud 7 900 krooni, kuid tema reaalne sissetulek oli töövõimetuslehe alusel tasutud 2 462 krooni, järelikult jäi trauma tõttu saamata 5 438 krooni. Ravikulud moodustasid vastavalt esitatud arvetele (35.40 + 35.80 + 62.90+151.70) 285.80 krooni. Seega otsene materiaalne kahju moodustab 5 723,80 krooni. Kahju hulka hageja lisab koera registreerimise ja vaktsineerimise ja pöördumise psühhiaatri poole. Kokku materiaalne kahju moodustab 6 000 krooni. Hageja oli sunnitud läbima marutõve vastase vaktsineerimise, mis tekitas talle lisakannatusi. Hinnata koera Konni surma hageja ei soovi, kuna see oli sõpradelt kingiks saadud, tema surma saab pigem moraalseks kahjuks pidada. Peale koera hammustustega tekitatud füüsilist valu ja kannatusi, mille ravimisele läks rohkem kui kuu aega, oli hagejale koera kallaletungiga tekitatud närvišokk ja moraalsed kannatused: tema silme all oli tapetud koerake, kellest kuue kuu jooksul sai peaaegu pere liige; raevunud koera kallaletungi tõttu sai hageja väga tugeva närvistressi, nii et ka kahe kuu möödudes ei ole veel hageja psüühiline seisund normaliseerunud ning hageja on sunnitud läbima rehabilitatsiooni kursuse psühhiaatri juures. Hageja arvab, et kostja, olles väga hästi teadlik kaitsekoera tõu iseloomuomadustest ja harjumustest ning jalutades koeraga ilma kaelarihma ja suukorvita, tegutses kuritegeliku lohakusega ning peab kandma selle eest nii haldus- kui tsiviilõiguslikku vastutust koera tekitatud kahju eest. Peale füüsilise valu kannatab hageja käesoleva ajani läbielatud šoki tõttu, olles olnud ise surmaohus ning näinud agressiivse mittejuhitava looma poolt põhjustatud kaitsetu ja lähedase sõbra surma. Moraalset kahju hindab hageja 44 000 krooni. Moraalse kahju hüvituse all mõeldakse mitte kostja karistust vaid kompensatsiooni tekitatud kannatuste eest. Hageja kannatused seisnesid järgmises: mõlema käe koerahammustustega seotud füüsilistes piinad; marutõve vastase vaktsineerimise läbimine, mis tõi lisakannatusi; lemmiklooma hukkumine hageja silme all; pärast kallaletungi olid hagejal vigastatud mõlemad käed, mistõttu tuli hagejal paluda abi kõrvalistelt inimestelt, mis tõi kaasa lisakannatused ja hageja inimväärikuse languse; surmaoht ja hirm, mida hageja tundis, tõi kaasa psüühilised häired, mille tulemusena hageja oli sunnitud pöörduma psühhiaatri poole. Narva linna koerte ja kasside pidamise eeskirja p 4.2 kohaselt koera tohib viia avalikku kohta rihma, keti jms otsas, mille pikkus peab olema vähemalt 1,5 m, vajadusel suukorviga. Põhiseaduse §-de 25 ja 28 kohaselt on igaühel õigus tervise kaitsele ja ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Hagejale kahju tekitamine on kinnitatud väärteomenetluse materjalidega. Vastavalt võlaõigusseaduse §-le 1060 vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju eest.
Hageja palub välja mõista kostjalt hagejale tekitatud varaline kahju summas 6 000 krooni ja moraalne kahju summas 44 000 krooni; välja mõista kostjalt hageja kasuks asjas kantud riigilõiv summas 2 750 krooni.
Kirjalikus vastuses hagiavaldusele (tlk 30-31) kostja tunnistas hagi osaliselt ja nõustus hüvitama varalise kahju peale kahjusumma täpsustamist. Mittevaralist kahju 44 000 krooni kostja hüvitama ei nõustu. Hageja on eiranud Võlaõigusseaduse § 130 lg. 2 sisu, mis sätestab, et isikule kehavigastamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitusena mõistlik rahasumma. Hageja nõutav kahjusumma 44 000 krooni ületab 7,3 korda varalist kahju ja 2,4 korda kostjale määratud haldustrahvi. Hageja ei ole arvestanud mõistlikkuse ja õigluse printsiipe. Käesoleval juhul puuduvad erandlikud asjaolud, millised õigustavad mittevaralise hüvituse maksmist. Hageja ei ole tõendanud kostja koera poolt hagejale mittevaralise kahju tekitamist. Pöördumine psühhiaatri poole ei ole dokumentaalselt tõendatud. Tõendamata on rikkumise raskus; kehaline või hingeline valu ei võimalda hüvitada mittevaralist kahju objektiivsete tõendite puudumisel. Vaadeldaval päeval kostja viis prügikonteinerisse rasket prügiämbrit. Paremas käes kandis kostja prügiämbrit ning vasakus käes oli koer rihmaga kaelas ja vastava koera-rihmaga. Koer spontaanselt rebis end lahti kaelarihmast ning kostja ei suutnud haige käega teda äkitselt alustatud jooksust hageja koera suunas peatada. Hageja koer oli liivakastis ilma suukorvi ja koerarihmata. See asjaolu nähtavasti ärritas kostja koera ja tema tungis kallale hageja koerale. Seega hageja ise ei täitnud Narva Linnavolikogu 19.06.2003.a. otsust nr. 34/18 Narva linnas koerte ja kasside pidamise eeskirjade punkti 1.2, milline on kohustuslik kõigile kasside omanikele. Hageja mittevaralise kahju nõue on oletuslik ning arvamuslik. Hageja arvamus, et kostja, olles väga hästi teadlik kaitsekoera tõugu iseloomu omadustest ja harjumustest ning jalutades ilma kaelarihmata ja suukorvita, tegutses kuritegeliku lohakusega ning peab selle eest kandma vastutust ei ole antud juhul tõendiks. Maakohus peab arvestama seejuures hageja poolt esitatud tõendeid, kostja süü astet, varalist seisundit ning asjaolusid, millised iseloomustavad kannatanu käitumist. Tulenevalt hagiavaldusest hageja koer oli suukorvita ja kaelarihmata, ta oli lastele mängimiseks mõeldud liivakastis. Hageja ei täitnud kostja palvet lasta koer sülest maha, mis vältinuks kostja koera kallaletungi. Kostja varaline seisukord on küllaltki pinev. Igakuiselt tasub kostja 1500 krooni laenulepingu kustutamiseks, 3175 krooni moodustavad muud maksed. Maksta 44000 krooni käib kostjale üle jõu.
Kohtuistungil jäi hageja oma nõuete juurde paludes need rahuldada. Kostja võttis õigeks varalise kahju nõude summas 6000 krooni ja nõustus hüvitama mittevaralist kahju summas 4000 krooni.
Hageja on esitanud hagis nõude nii varalise kahju (6000 krooni) kui mittevaralise kahju (44 000 krooni) hüvitamiseks. Lähtudes asjaolust, et tegemist on erinevate kahju liikidega (võlaõigusseaduse (VÕS) § 128) ning nõuded alluvad mõnevõrra erinevatele tõendamisreeglitele (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 233), analüüsib kohus esmalt varalise kahju hüvitamise nõudega seonduvat (I) ning seejärel mittevaralise (moraalse) kahju olemasolu ning võimalikku ulatust (II).
I. Kohus leiab, et varalise kahju nõue kuulub rahuldamisele vastavalt TsMS § 440 lg-le 1, mille kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses
hageja nõude õigeks. Kostja kinnitas kohtuistungil, et on nõus hüvitama hagejale varalise kahju 6000 krooni. Materiaalõiguslikuks aluseks hagi rahuldamisel on VÕS § 1043, mille kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Vastavalt VÕS §le 1060 vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju eest. Tulenevalt VÕS 53 peatüki teises jaos sätestatust on looma näol tegemist suurema ohu allikaga ning kooskõlas VÕS § 1056 lg-ga 1 vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. Koerte ja kasside pidamise nõuded Narva linna haldusterritooriumil on sätestatud Narva Linnavolikogu 19.06.2003.a. määrusega nr 34/18 Narva linna koerte ja kasside pidamise eeskirjas. Osundatud õigusakti punkti 1.2. kohaselt on eeskiri täitmiseks kohustuslik kõigile füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kelle omandis või valduses on koer ja/või kass. Eeskirja punkt 4.2 näeb ette, et koera tohib viia avalikku kohta rihma, keti jms otsas, mille pikkus peab olema vähemalt 1,5 m, vajadusel suukorviga. Vaidlust ei ole selles, et kostja rikkus seoses hagejaga toimunud intsidendiga 02.06.2006.a. 21.30 paiku Narva linnas Võidu tn 16 koerte pidamise eeskirju, koer hammustas V B. P B määrati 06.07.2006.a. otsusega väärteoasjas karistuseks rahatrahv 1800 krooni ja otsus on jõustunud (tlk 7-8, 35). Kohus leiab, et kui kostja ei oleks olnud oma koera pidamisel hooletu, oleksid ära jäänud kahjulikud tagajärjed hagejale. Kostja käitumises puuduvad seega õigusvastasust välistavad asjaolud ja kostja on järelikult süüdi hagejale varalise kahju tekitamises. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, mis tal oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Otsene varaline kahju hõlmab VÕS § 128 lg 3 kohaselt eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise. Sama seaduse § 130 lg-st 1 tulenevalt tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuste tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. II. Hageja nõuab lisaks varalise kahju hüvitamisele ka tekitatud mittevaralise kahju väljamõistmist kostjalt. Hageja on enda mittevaralise kahjuna käsitlenud kostja koera ründe tagajärjel mõlema käe vigastusega seotud füüsilised piinad, marutõve vastase vaktsineerimine, mis põhjustas lisakannatusi; lemmiklooma hukkumine hageja silme all; pärast kallaletungi olid hagejal vigastatud mõlemad käed, mistõttu tuli hagejal paluda abi kõrvalistelt isikutelt, mis tõi kaasa lisakannatused ja inimväärikuse languse; surmaoht ja hirm, mida hageja tundis, tõi kaasa psüühilised häired, mille tulemusena oli hageja sunnitud pöörduma psühhiaatri poole. Käesolevas asjas ei ole pooltel vaidlust selles, et kostja kui suurema ohu allika (looma) valdaja poolt on hagejale kui kannatanule kahju tekitatud. Kostja on nõus maksma mittevaralise kahju hüvitamiseks 4000 krooni, hageja hindab enda mittevaralise kahju suuruseks 44 000 krooni. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb vastavalt VÕS § 130 lg-le 2 kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. VÕS §
130 lõikes 2 ettenähtud tõendamiskoormuse kohaselt tuleb kehavigastuse korral mittevaralist kahju eeldada. Mittevaralise kahju nõude suuruse osas annab TsMS § 233 lg-s 1 sätestatu kohtule võimaluse kõrvale kalduda üldistest tõendamisreeglitest, otsustades kahju suuruse üle oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Samas peab kohus Riigikohtu senist praktikat arvestades siiski tuvastama, kas hagejal on mittevaraline kahju tekkinud, ning mõistma hüvitise välja õiglases suuruses, mis vastab õiguse üldpõhimõtetele, senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldisele heaolu tasemele. Mittevaralise kahju tekkimise tõendamise koormis lasub hagejal. Vaidlus puudub selles, et kostja koera ründe tagajärjel suri hageja koer, hüüdnimega Konni. Kohtu hinnangul, pidades silmas hageja füüsilisi vigastusi ja tema koera surma, tuleb eeldada, et kostja koer ründas hagejat raevunult. Kohus nõustub hagejaga selles, et koeraomaniku nähes enda koera surmamise pealtnägemist raevunud koera poolt tuleb pidada antud juhul moraalsekshingeliseks üleelamiseks hagejale kui surmatud koera omanikule ja kahtlemata tekitab see moraalset kahju. Vaidlus puudub ka selles, et hageja sai kostja koera ründe tagajärjel vigastada. Patsiendikaardiga on tõendatud hageja saabumine 02.06.2006.a. kiirabiga kell 22.05 Narva Haigla traumapunkti, kus õmmeldi haav sõrmel ja käele pandi side (tlk 18). Vigastuste, mis tekitasid füüsilist valu ja kannatusi, ravimisele läks rohkem kui kuu aega. Hageja pidi seetõttu korduvalt ka hiljem saama arstiabi. Hageja on seega tõendanud füüsiliste kannatuste olemasolu, mille alusel kohus eeldab ka moraalseid üleelamisi. Füüsiliste vigastuste tõttu viibis hageja töövõimetuslehel (tlk 13, 85) 02.06.2006-05.07.2006, so vahetult pärast kostja koera ründe läbi toimunud intsidenti. Kohus nõustub hagejaga, et käevigastused toovad kaasa lisakannatused ja hageja inimväärikuse languse. Koera kallaletungiga tekitati hagejale närvišokk ja moraalsed kannatused: kahe kuu möödudes ei olnud hageja psüühiline seisund normaliseerunud ning hageja oli sunnitud läbima rehabilitatsiooni kursuse psühhiaatri juures. Hagejale määrati ravi perearsti poolt ja soovitati pöörduda psühhiaatri poole (tlk 15). Hagejale kirjutati ka ravimid, mida ta välja ostis (tlk 16). Hageja on tõendanud igati, et tal oli posttraumaatiline stresshäire (tlk 59) ja tal tekkis tugev hirmutunne koerte ees, mis on tuvastatud psühhiaater Ilona Kalugina poolt ja dokumentaalselt on tõendatud (tlk 59-62). Samuti psühhiaater kirjutas hagejale välja ravimid, mida hageja ka apteegist välja ostis ja tarvitas (tlk 63). Tunnistajana ülekuulatud psühhiaater Ilona Kalugina ütluste kohaselt pöördus hageja tema poole esmakordselt 2.08.2006 a kaebas seda, et teda ja tema käte peal olnud väikest koera oli juunis hammustanud koer. Patsient kaebas, et sellest ajast hakkas kartma koeri tänaval. Patsiendist hageja oli küllaltki pinges, meeleolu oli alanenud ja patsiendi sõnade järgi, tal olid kogu aeg mõtted koertest. Patsiendi meeleolu oli depressiivne, esines südame pekslemine ja ta kaebas unehäireid, et näeb unes koeri. Sellel momendil pani dr I. Kalugina sõnutsi ta talle diagnoosi posttraumaatiline stresshäire. Ta kirjutas raviks rahusteid ja uinuteid. Teine kord oli ta vastuvõtul 28. augustil. Kuna seisund ei olnud eriliselt paranenud, lisas dr I. Kalugina antidepressante. Hageja oli uuesti vastuvõtul 13. septembril ja ta seisund oli kergem, oli rahunenud. Mõtteid koertest oli vähem. Uuesti oli vastuvõtul 10.11.2006.a. Seisund oli keskmise raskusega ja jätkas ravi antidepressantidega. Patsiendi sõnade järgi oli hirmutunne ja mõtted koertest. Eriti siis, kui tänaval nägi koera või sattus ootamatult kokku koeraga. Seega ravi lõppes. Varem V B psühhiaatri poole pöördunud ei olnud. Dr I. Kalugina sõnutsi see stress ei peaks teistes situatsioonides mõjuma, kuna situatsioon oli seotud ainult koeraga. Südamepekslemine oli seotud hirmu tundega.
Kohus tuvastab tunnistaja dr I. Kalugina ütluste alusel, et hagejal olid hingeline valu ja kannatused seoses kostja koera ründega, mis eeldas psühhiaatri poolt ettekirjutatud ravi. Koera hammustustest tekitatud füüsiliste kannatuste olemasolu hagejal eeldab kohtu hinnangul hagejal ka moraalseid üleelamisi. Kohtu hinnangul moraalsete läbielamiste hulka kuulub ka oma lemmiklooma hukkumine hageja silme all. Samuti leiab kohus, et hageja on tõendanud, et kostja koera ründe tagajärjel tekkisid tal haiguslikud psüühilised häired mitme kuu vältel, mis eeldas psühhiaatri poolt kirjutatud ravimite võtmist. Kohtu hinnangul on hageja küllaldaselt tõendanud kostja koera ründe tõttu tekkinud kannatusi ja nende tagajärgi. Kohtul kujunenud siseveendumuse kohaselt sai hageja kostja koera ründe tõttu õõvastava läbielamise osaliseks, mis kätkeb endast kindlasti mittevaralise kahju saamist, mis on aga suurem kui kostja poolt õigeks võetud 4000 krooni. Kostja väitel (tlk 147) teenib ta kuus keskmiselt 8000 krooni (neto). Kostja sõnul käib ta iga aasta arsti juures ja peab seetõttu maksma 400 krooni vastuvõtu eest (tlk 141, 142).Kostja tervislikust seisundist tulenevalt ravile kulub 3000 krooni aastas. Mittevaralise kahju 44 000 krooni väljamõistmine vastab ühiskonna heaolu tasemele käesoleval ajal, sellise summa väljamõistmisega ei ole rikutud õiguse üldpõhimõtteid ning see ei ole hageja rikastumise allikas. Kohus leiab, et mittevaralise kahju 44000 krooni ulatuses väljamõistmist ei saa pidada ka kostja suhtes ebamõistlikult koormavaks. Kohtuistungil nõustus hageja raha saama aasta jooksul. Võttes aluseks ülaltoodu, rahuldab kohus hagi varalise kahju nõudes 6000 krooni ulatuses ning mittevaralise kahju nõudes 44 000 krooni ulatuses. Tulenevalt VÕS § 136 lg-s 1 sätestatust tuleb kahju hüvitada ühekordselt makstava rahasummana.
Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama §-i lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulud antud tsiviilasjas kannab kostja, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
/allkiri/ Geete Lahi Kohtunik Kohtuotsus jõustus 28.03.2009.a Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega, kusjuures Ringkonnakohus otsustas:
Tühistada Viru Maakohtu 14.10.2008. a otsus mittevaralise
kahju
väljamõistmise
ning
menetluskulude jaotuse osas.
Teha selles osas uus otsus, millega vähendada hageja kasuks väljamõistetud kahjuhüvitist 25 000 kroonini ning jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Lugeda
kohtuotsuse
resolutsioon
tervikuna
sõnastatuks järgmiselt:
Rahuldada V B hagi osaliselt. Mõista
P
B
välja
hüvitis
summas
25 000
(kakskümmend viis tuhat krooni) V B kasuks. Menetluskulude jaotus
Jätta menetluses kantud kulud menetlusosaliste endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.