2-06-962/25 - Võlaõigus - Muud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Asjaolud ja menetluse käik Hageja ja kostja sõlmisid 12.06.2001 lepingu majandustegevuse üleandmiseks. Lepinguga anti hagejale üle trammiteede ja peatusplatvormide hooldamine. Hageja võttis lepinguga üle kostja teedetalituse teepuhastajate jaoskonna majandustegevuse, s.t ostis kostjalt vajaliku vara ja võttis tööle töötajad. Lepingu p 8.1 alusel kohustus kostja tasuma hagejale lepingus kokkulepitud hooldustööde eest 70 000 krooni kuus, millele lisandub käibemaks. Leping jõustus 20.06. 2001 ja pidi lepingu p 4.1 kohaselt kehtima kuni 30.06.2006. Kostja teatas 08.11.2004 kirjaga hagejale, et taotleb lepingu muutmist. Taotluse sisuks oli viia lepinguliste hooldustööde maht ja maksumus alla riigihanke kohustusliku piiri 250 000 krooni aastas. Hageja selgitas oma vastuses, et hooldustööde mahu muutmine ei ole osutatavate teenuste kompleksse iseloomu tõttu võimalik. Kostja teatas oma 16.12.2004 kirjas, et ta loeb lepingu alates 01.01.2005 ennetähtaegselt ühepoolselt lõppenuks lepingu punkt 9.4 kohaselt, kuna pooled ei jõudnud kokkuleppele hooldustööde mahus ja maksumuses. Hageja omakorda teavitas kostjat 30.12.2004 kirjaga, et hageja on lepingu ühepoolse lõpetamise teadmiseks võtnud. Hageja hinnangul lõpetas kostja pooltevahelise lepingu ennetähtaegselt ilma mõjuva põhjuseta, millest tulenevalt peab ta tasuma kooskõlas lepingu punktiga 9.3 leppetrahvi kümnekordses lepingu p-s 8.1 näidatud kuutasu summas. Riigihangete seaduse rikkumine kostja poolt lepingu sõlmimisel ei saanud mõjutada lepingu kehtivust ja täitmist. Riigihangete Ameti ettepanek 10.04.2004 kontrolliaktis viia lepinguliste hooldustööde maht ja maksumus alla riigihangete seadusega ettenähtud kohustusliku piiri ei ole käsitatav lepingu p 8.4 tähenduses ootamatu asjaolu ilmnemisena. Kostja tegi ebareaalse ettepaneku teenuste maksumuse vähendamiseks 2/3 võrra ilma teenuste mahu vähendamiseta. Poolte tahe oli suunatud pikaajalise teenuste osutamise lepingu sõlmimisele, mistõttu selle ennetähtaegse ühepoolse lõpetamise tagajärjel kostja poolt tekkis hagejale kahju. 31.03.2005 esitas hageja kostjale 700 000 krooni suuruse leppetrahvi tasumise nõude. Kostja leppetrahvi ei tasunud. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata. Kostja ei ole lepingut rikkunud ega ole seetõttu kohustatud hagejale leppetrahvi maksma. Lepingu lõpetamine oli seaduslik ega täida lepingu rikkumise koosseisu. Pooled leppisid lepingu p-s 9.4 kokku, et kostja ei ole kohustatud leppetrahvi tasuma, kui lepingu ennetähtaegse lõpetamise põhjuseks oli asjaolu, et pooled ei ole lepingu p-s 8.3 või 8.4 nimetatud kokkulepet ettenähtud tähtajaks saavutanud. Lepingu p 8.3 kohaselt tuli hooldustööde maht ja maksumus igal aastal läbi vaadata ning pooled pidid järgneva kalendriaasta tööde mahu ja maksumuse osas kokkuleppe saavutama hiljemalt jooksva aasta 20. detsembriks, kui ei lepitud kokku teisiti. Lepingu p 8.4 kohaselt ootamatute oluliste asjaolude korral, mis mõjutavad lepingu täitmist, on kummalgi poolel

õigus nõuda lepingutingimuste läbivaatamist. 10.05.2004 koostas Riigihangete Amet kostja korraldatud riigihangete kontrollimise kohta kontrolliakti, millest nähtub, et kostja ei ole järginud hagejalt puhastus- ja korrastustööde tellimisel riigihangete seaduses sätestatud korda. Kostja oli kohustatud viima pooltevahelise lepingu riigihangete seaduse nõuetega kooskõlla. Nimetatud asjaolust tulenevalt oli kostjal vajalik lepingu p 8.3 alusel vähendada 2005. aasta hooldustööde mahtu ja maksumust. Kostja tegi ettepaneku lepingu muutmiseks ning hooldustööde mahu ja maksumuse viimiseks alla riigihanke kohustusliku piiri 250 000 krooni. Kuna hageja kostja esitatud ettepanekuga ei nõustunud, ei jõudnud pooled lepingu p-des 8.3 ja 8.4 ettenähtud korras ja ajaks 2005. aasta hooldustööde mahu ja maksumuse muutmise osas kokkuleppele. Seega oli kostjal lepingu p-de 9.2 ja 9.4 alusel õigus leping ennetähtaegselt lõpetada, ilma et hagejal oleks tekkinud leppetrahvi nõudeõigust. Isegi juhul, kui eeldada, et hagejal tekkis lepingu p 9.3 alusel õigus kostjalt leppetrahvi nõuda, on ta selle õiguse võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg 2 kohaselt kaotanud. Hageja sai lepingu lõpetamisest teada 16.12.2004, kuid alles kolm ja pool kuud hiljem esitas leppetrahvi nõude. Hageja on kaotanud õiguse kostjalt leppetrahvi nõuda, kuna ta ei teatanud leppetrahvi nõude esitamisest mõistliku aja jooksul. Juhul kui kohus siiski leiab, et kostja on kohustatud hagejale leppetrahvi tasuma, taotles kostja VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi vähendamist mõistliku suuruseni, sest hageja nõutud leppetrahv on ebamõistlikult suur. Lepingust tulenevad kohustused olid lepingu lõpetamise ajaks 2/3 (ca 70%) ulatuses täidetud, arvestades lepingu kehtivuse aega 20.06.2001 kuni 30.06.2006. Leppetrahvi suuruse arvestamisel tuleb arvesse võtta ka seda, et kostja tegi lepingu ennetähtaegse lõpetamise teates ettepaneku, et hageja osutaks teenuseid senistel tingimustel kuni talihooaja koristustööde lõpuni (orienteeruvalt kuni 01.05.2005). Seega oli hagejal võimalik alates 2005. aasta algusest viie kuu jooksul teenuse osutamist jätkata ja nii lepingu ennetähtaegse lõpetamisega tekkivat kahju osaliselt ära hoida. Kuna hageja selle ettepanekuga ei nõustunud, suurendas ta ise endale tekkinud kahju. Kuna pooltevaheline leping on sõlmitud riigihangete seadust oluliselt rikkudes, on see sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 2 kohaselt tühine. Põhilepingu tühisuse tõttu on tühine ka lepingu p-s 8.3 kokkulepitud leppetrahvi maksmise kohustus. Kolmas isik Peeter Maspanov leidis, et leppetrahvi tasumise kohustus on seotud pooltevahelise lepingu ennetähtaegse lõpetamisega. Peeter Maspanov oli kostja juhatuse liige kuni 20.02.2004. Seega ei olnud ta lepingu lõpetamise ja muutmise otsustamise juures ega saanud ka seetõttu sellesisulist asjade kulgu mõjutada. Kostja on juba esitanud kolmanda isiku vastu eraldi hagi juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks äriseadustiku (ÄS) § 315 alusel, mistõttu Peeter Maspanovi osavõtt käesolevast tsiviilasjast kolmanda isikuna kostja poolel ei ole enam vajalik. Kolmas isik Pärt Põldemaa leidis, et hagi on põhjendamatu. Leping on ennetähtaegselt lõpetatud lepingu p 9.4 alusel alates 01.01.2005 põhjusel, et lepingupooled ei saavutanud lepingu p 8.3 kohaselt ettenähtud kokkulepet. Trahvinõude esitamine kolm kuud pärast lepingu ülesütlemist ei ole kooskõlas võlasuhetes tunnustatud hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega. Leppetrahvi nõue on ebamõistlikult suur. Lepingu lõpetamise ajaks oli leping kehtinud kolm ja pool aastat ning leping oleks kehtinud veel ainult poolteist aastat. Soovi korral oleks hageja saanud veel kuni nelja kuu jooksul samas mahus lepingu täitmist jätkata, kuid hageja ei soovinud ka seda ja teatas 30.12.2004 kirjaga, et lõpetab lepinguliste kohustuste täitmise 31.12.2004. Pärt Põldemaa lepingu väljatöötamisel ja sõlmimisel ei osalenud ega pidanudki kostja tööjaotuse kohaselt osalema. Väidetava kahju võis kostjale tekitada majandustegevuse üleandmise lepingu lõpetamine, mitte aga selle sõlmimine. Seega ei vastuta Pärt Põldemaa ka kostja juhatuse liikmena lepingu sõlmimisest, täitmisest või lõpetamisest tekkinud kahju eest.

Kolmas isik Mart Moosus leidis, et vaidlusalune leping ei ole teenuse ostu-müügileping, vaid majandustegevuse üleandmise leping, seetõttu ei tohiks kohaldada siinkohal riigihangete seaduse sätteid asjade ostmise või teenuste tellimise maksumuse piiri kohta. Riigihangete Ameti kontrolliakt ei kohustanud kostjat katkestama lepingut. Lepingu sõlmis kostja juhatuse esimees P. Maspanov ainuisikuliselt ning teised juhatuse liikmed selle eest ei vastuta. Lepingu sõlmimise ajal oli Mart Moosus juba äriühingu juhtimisest kõrvale jäänud, sest 16.06.2001 lahkus ta kostja finantsdirektori ametist ning esitas ka avalduse juhatuse liikme ametikohalt lahkumiseks, mis rahuldati 11.09.2001. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 350 000 krooni. Maakohus jättis kohtukulud kostja kanda. Kostja tegi hagejale 08.11.2004 ettepaneku lepingu maksumuse vähendamiseks 70% ulatuses lepingu p-s 8.1 kokkulepitud summast. Riigihangete Ameti kontrolliakt ei kohustanud kostjat katkestama lepingut, vaid on sõnastatud selles osas järgmiselt: "Kontrollimise käigus üleskerkinud küsimused on kontrollitavaga läbi arutatud ja antud selgitusi edaspidiseks riigihankeseaduses (RHS) sätestatu järgimiseks." Riigihangete Amet koostas kontrolliakti 10.05.2004, kuid väidetavalt samast kontrolliaktist juhindudes tegi hageja kostjale ettepaneku lepingu muutmiseks alles 08.11.2004, so pool aastat pärast kontrolliakti koostamist. Riigihangete Ameti kontrolliakti ei saa käsitada ootamatu olulise asjaoluna, mis mõjutab lepingu täitmist ja mida käsitleb pooltevahelise lepingu p 8.4. Riigihangete seaduses sätestatud korrast kinnipidamise kontrollimist ei saa oma tähenduselt kõrvutada krooni devalveerimise ja seadusandluse muutusega, mis annaks õiguse nõuda lepingutingimuste läbivaatamist (lepingu p 8.4). Ettepaneku tegemine 70% ulatuses lepingu maksumuse vähendamiseks tingimustes, kus tööde maht ei muutu, ei oma mis tahes tähendust lepingu p-des 8.3 ja 8.4 sätestatud kokkulepete saavutamise või mittesaavutamise suhtes. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et lepingu ülesütlemise vajadus on kostja poolt otsitud ja kostja lõpetas lepingu hagejaga ennetähtaegselt ilma mõjuva põhjuseta. VÕS § 158 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Pooled on lepingut sõlmides väljendanud oma tahet siduda teineteist lepinguliste kohustuste täitmisega viie aasta jooksul. Pooled leppisid kokku, et lepingu ennetähtaegne lõpetamine ühe poole initsiatiivil toob kaasa leppetrahvi tasumise kohustuse, mis heastab kahjustatud lepingupoolele lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tekkinud kahju. Kostja lõpetas hagejaga ennetähtaegselt lepingu, mis toob kaasa leppetrahvi tasumise kohustuse. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja on teatanud kostjale leppetrahvi nõudest kolm ja pool kuud pärast lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest teadasaamist. Maakohus luges leppetrahvi nõude esitamise hea usu põhimõttest lähtuvalt õigeaegseks. VÕS § 162 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Hagiavalduse kohaselt on hageja saanud lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest kahju. Kahju suurust ei ole hageja välja toonud ega tõendanud. Samas oli leping ennetähtaegse lõpetamise ajaks kehtinud juba kolm ja pool aastat ja oleks kehtinud veel ainult poolteist aastat. Soovi korral oleks hageja saanud lepingu täitmist samas mahus jätkata veel nelja kuu jooksul, kuid hageja seda ei soovinud. Kõike eelnevat arvesse võttes on esitatud leppetrahvi nõue ülemäära suur, leppetrahvi mõistlikuks suuruseks on 350 000 krooni.

Asjaolu, et kostjale anti lepinguga üle trammiteede ja platvormide hooldamine riigihangete seaduses sätestatud korda rikkudes, ei muuda pooltevahelist lepingut ja selles sätestatud leppetrahvi kokkulepet tühiseks. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta AS Teho hagi Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise AS vastu täies ulatuses rahuldamata. Maakohus leidis ebaõigesti, et leppetrahvi kokkulepe vaidlusaluses 12.06.2001 lepingus majandustegevuse üleandmiseks ei ole tühine. Pooltevaheline leping majandustegevuse üleandmiseks on sõlmitud riigihangete seadust oluliselt rikkudes ja seetõttu lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 2 alusel tühine. Ühes põhilepinguga on tühine ka kokkulepe leppetrahvi osas. Lepinguga kokkulepitud tasu suurus 70 000 krooni kuus, millele lisandus käibemaks 18%, ületas lepingu sõlmimise ajal kehtinud RHS § 2 lg 7 p-s 1 sätestatud määra (teenuse eeldatav maksumus aasta arvestuses koos käibemaksuga 100 000 krooni ja üle selle) ning kostja enamusaktsionäriks oli Tallinna linn, mistõttu kostja poolt hagejalt teenuse tellimist loeti riigihankeks ja selle suhtes kehtis riigihanke läbiviimiseks riigihangete seaduses kehtestatud kord. Tuginedes analoogiale Riigikohtu seisukohaga tsiviilasjas 3-2-1-157-00 tehtud otsuses, mille kohaselt riigivaraseaduses sätestatud keeldu rikkuv tehing on seaduse olulise rikkumise tõttu TsÜS § 66 lg 2 alusel tühine. Esimese astme kohus ei ole kaevatavas otsuses kostja vastuväidet sisuliselt analüüsinud ning on sellega rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. Analoogia Riigikohtu otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-157-00 on kohaldatav ning riigihangete seadusest tuleneb keeld sõlmida hankelepingut isikuga, kelle pakkumist ei ole riigihangete seaduses sätestatud korras edukaks tunnistatud. Väär on maakohtu järeldus, et kostja lõpetas lepingu ennetähtaegselt ilma mõjuva põhjuseta. Kuigi Riigihangete Ameti kontrolliakt ei kohustanud kostjat otseselt lepingut katkestama, tulenes sellest kostjale siiski kohustus viia leping riigihangete seadusega kooskõlla. Kuna vastavalt lepingu p-le 8.3 kuulusid hooldustööde maht ja maksumus läbivaatamisele iga-aastaselt, oli võimalik selle alusel leping seadusega kooskõlla viia. Kostjal oli õigus leping lõpetada vastavalt p-dele 9.2 ja 9.4, kuna pooled ei jõudnud kokkuleppele 2005. aasta hooldustööde mahus ja maksumuses. Maakohus ei ole otsuses lepingu p-s 8.3 sätestatut üldse analüüsinud ega põhjendanud, miks ta kostja väidetega ei nõustu, rikkudes eeltooduga TsMS § 442 lg 8. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, millisele tõendile on rajatud kohtu järeldus, et kostja tegi ettepaneku lepingu maksumuse vähendamiseks tingimustes, kus tööde maht ei muutu. Kostja ettepanekus on selgesõnaliselt märgitud, et kostja taotleb tööde mahu ja maksumuse vähendamist alla 250 000 krooni piiri. Kohus ei ole järeldust, et hageja esitas leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul lähtuvalt hea usu põhimõttest, kuidagi põhjendanud ning otsusest ei nähtu, kuidas kohus antud juhul hea usu põhimõtet rakendas. Kostja teatas hagejale lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest 16.12.2004 kirjaga ning hageja saatis 30.12.2004 kirja kostjale selle kohta, et ta on lepingu ennetähtaegse lõpetamise teadmiseks võtnud. Kuigi hageja esitas kostjale seejärel seoses lepinguga mitmeid kirjalikke teateid (05.01.2005, 10.01.2005), ei teatanud hageja leppetrahvi nõudmisest enne, kui 31.03.2005, see on kolm ja pool kuud pärast lepingu lõpetamisest teadasaamist. Tegemist ei ole mõistliku ajavahemikuga ning seetõttu esineb alus VÕS § 159 lg 2 kohaldamiseks. Maakohus ei vähendanud leppetrahvi kostja taotluse alusel mõistliku suuruseni VÕS § 162 lg 1 tähenduses. Kohtu poolt arvesse võetud asjaoludest lähtuvalt jääb arusaamatuks, miks kohus vähendas leppetrahvi üksnes 50% ulatuses, kuigi kostja oli enda lepingust tulenevad kohustused täitnud 70% ulatuses ning hageja ei tõendanud, missuguses suuruses kahju ta lepingu ennetähtaegse lõpetamise tagajärjel kandis. Kuna lepingu ennetähtaegse

8.novembri 2004. a hagejale kirja, mille viimases lauses teavitatakse hagejat uue riigihanke korraldamise kavatsusest ja palutakse hagejat sellest kindlasti osa võtta (I kd, tl 18). Kuulutati välja enampakkumine, millel ka hageja osales. Sellises olukorras ei peetud leppetrahvi nõude kohest esitamist võimalikuks ega ka mõistlikuks. Leppetrahvi nõue esitati koheselt, kui oli selge, et hagejaga uut lepingut ei sõlmita. Kostja on palunud apellatsioonkaebuses veelgi vähendada leppetrahvi ning pole nõus maakohtuga, kuna viimane vähendas leppetrahvi vaid poole võrra. Hageja apellatsioonkaebust ei esitanud. Kostja leiab kaebuses, et kuna ta oli oma lepingust tulenevad kohustused täitnud 70%, siis tulnuks tasuda leppetrahvi vaid 30%, mis on 210 000,00 krooni. Muid põhjendusi kaebusest ega vastuväidetest hagile ei tulene (I kd, t.l.243). Seadusest ei tulene, et kohus peaks igal juhul just sellist proportsiooni jälgima nagu kaebuses väidetakse. VÕS § 162 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kolleegium leiab, et maakohus on võtnud piisavalt arvesse kostja taotlust leppetrahvi vähendamiseks ja juba leppetrahvi mõistliku suuruseni vähendanud. Lepingu p-des 9.3 ja 8.1 on pooled kokku leppinud, et leppetrahvi suuruseks on 700 000,00 krooni kostja poolt põhjuseta lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel (I kd, t.l. 13). Kokkulepet pooled leppetrahvi suuruse osas nõus ei olnud sõlmima. Kolleegiumi arvates on maakohus jätnud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel ebaõigesti terves ulatuses kostja kanda. Kolleegium leiab, et menetluskulud tuleks jätta poolte endi kanda. Ülaltoodu alusel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada väikses osas. Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb aga jätta kostja Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise AS kanda.