Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-28-08 Tartu, 29. aprill 2008. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull Aktsiaseltsi Teho hagi Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise Aktsiaseltsi vastu 700 000 krooni leppetrahvi saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-962 Aktsiaseltsi Teho kassatsioonkaebus Hageja aktsiaselts Teho (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Arne Ots Kostja Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise Aktsiaselts (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Cardo Soosaar Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel Peeter Maspanov (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Andres Alas Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel Pärt Põldemaa (isikukood xxxxxxxxxxx) Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel Mart Moosus (isikukood xxxxxxxxxxx) 7. aprill 2008. a Hageja esindaja vandeadvokaat Arne Ots. Kostja esindaja vandeadvokaat Cardo Soosaar. Istungit protokollis Ragne Rebane.
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2007. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada aktsiaseltsile Teho kassatsioonkaebuselt 11. jaanuaril 2008. a tasutud kautsjon 3500 (kolm tuhat viissada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.16. jaanuaril 2006 esitas aktsiaselts Teho (hageja) Harju Maakohtule hagi Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise Aktsiaseltsi (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista enda kasuks 700 000 krooni leppetrahvi. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 12. juunil 2001 lepingu majandustegevuse üleandmiseks. Lepinguga anti hagejale üle trammiteede ja peatusplatvormide hooldamine. Hageja võttis lepinguga üle kostja teedetalituse teepuhastajate jaoskonna majandustegevuse, s.t ostis kostjalt vajaliku vara ja võttis tööle töötajad. Lepingu p 8.1 alusel kohustus kostja tasuma hagejale lepingus kokkulepitud hooldustööde eest 70 000 krooni kuus, millele lisandub käibemaks. Leping jõustus
20.juunil 2001 ja pidi lepingu p 4.1 kohaselt kehtima kuni 30. juunini 2006. Kostja teatas 8. novembri 2004. a kirjaga hagejale, et taotleb lepingu muutmist. Taotluse sisuks oli viia lepinguliste hooldustööde maht ja maksumus alla riigihanke kohustusliku piiri 250 000 krooni
aastas. Hageja selgitas oma vastuses, et hooldustööde mahu muutmine ei ole osutatavate teenuste kompleksse iseloomu tõttu võimalik. Kostja teatas oma 16. detsembri 2004. a kirjas, et ta loeb lepingu alates 1. jaanuarist 2005 ennetähtaegselt ühepoolselt lõppenuks lepingu punkt 9.4 kohaselt, kuna pooled ei jõudnud kokkuleppele hooldustööde mahus ja maksumuses. Hageja omakorda teavitas kostjat 30. detsembri 2004. a kirjaga, et hageja on lepingu ühepoolse lõpetamise teadmiseks võtnud. Hageja hinnangul lõpetas kostja pooltevahelise lepingu ennetähtaegselt ilma mõjuva põhjuseta, millest tulenevalt peab ta tasuma kooskõlas lepingu punktiga 9.3 leppetrahvi kümnekordses lepingu p-s 8.1 näidatud kuutasu summas. Riigihangete seaduse rikkumine kostja poolt lepingu sõlmimisel ei saanud mõjutada lepingu kehtivust ja täitmist. Riigihangete Ameti ettepanek 10. aprilli 2004. a kontrolliaktis viia lepinguliste hooldustööde maht ja maksumus alla riigihangete seadusega ettenähtud kohustusliku piiri ei ole käsitatav lepingu p 8.4 tähenduses ootamatu asjaolu ilmnemisena. Kostja tegi ebareaalse ettepaneku teenuste maksumuse vähendamiseks 2/3 võrra ilma teenuste mahu vähendamiseta. Poolte tahe oli suunatud pikaajalise teenuste osutamise lepingu sõlmimisele, mistõttu selle ennetähtaegse ühepoolse lõpetamise tagajärjel kostja poolt tekkis hagejale kahju.
31.märtsil 2005 esitas hageja kostjale 700 000 krooni suuruse leppetrahvi tasumise nõude. Kostja leppetrahvi ei tasunud.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei ole kostja lepingut rikkunud ega ole seetõttu kohustatud hagejale leppetrahvi maksma. Lepingu lõpetamine oli seaduslik ega täida lepingu rikkumise koosseisu. Pooled leppisid lepingu punktis 9.4 kokku, et kostja ei ole kohustatud leppetrahvi tasuma, kui lepingu ennetähtaegse lõpetamise põhjuseks oli asjaolu, et pooled ei ole lepingu punktis 8.3 või 8.4 nimetatud kokkulepet ettenähtud tähtajaks saavutanud. Lepingu punkti 8.3 kohaselt tuli hooldustööde maht ja maksumus igal aastal läbi vaadata ning pooled pidid järgneva kalendriaasta tööde mahu ja maksumuse osas kokkuleppe saavutama hiljemalt jooksva aasta 20. detsembriks, kui ei lepitud kokku teisiti. Lepingu punkti 8.4 kohaselt ootamatute oluliste asjaolude korral, mis mõjutavad lepingu täitmist, on kummalgi poolel õigus nõuda lepingutingimuste läbivaatamist. 10. mail 2004 koostas Riigihangete Amet kostja korraldatud riigihangete kontrollimise kohta kontrolliakti, millest nähtub, et kostja ei ole järginud hagejalt puhastus- ja korrastustööde tellimisel riigihangete seaduses sätestatud korda. Kostja oli kohustatud viima pooltevahelise lepingu riigihangete seaduse nõuetega kooskõlla. Nimetatud asjaolust tulenevalt oli kostjal vajalik lepingu punkti 8.3 alusel vähendada 2005. aasta hooldustööde mahtu ja maksumust. Kostja tegi ettepaneku lepingu muutmiseks ning hooldustööde mahu ja maksumuse viimiseks alla riigihanke kohustusliku piiri 250 000 krooni. Kuna hageja kostja esitatud ettepanekuga ei nõustunud, ei jõudnud pooled lepingu punktides 8.3 ja 8.4 ettenähtud korras ja ajaks 2005. aasta hooldustööde mahu ja maksumuse muutmise osas kokkuleppele. Seega oli kostjal lepingu punktide 9.2 ja 9.4 alusel õigus leping ennetähtaegselt lõpetada, ilma et hagejal oleks tekkinud leppetrahvi nõudeõigust. Kostja oli seisukohal, et isegi juhul, kui eeldada, et hagejal tekkis lepingu punkti 9.3 alusel õigus kostjalt leppetrahvi nõuda, on ta selle õiguse võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg 2 kohaselt kaotanud.
Hageja sai lepingu lõpetamisest teada 16. detsembril 2004, kuid alles kolm ja pool kuud hiljem esitas leppetrahvi nõude. Hageja on kaotanud õiguse kostjalt leppetrahvi nõuda, kuna ta ei teatanud leppetrahvi nõude esitamisest mõistliku aja jooksul. Juhul kui kohus siiski leiab, et kostja on kohustatud hagejale leppetrahvi tasuma, taotles kostja VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi vähendamist mõistliku suuruseni, sest hageja nõutud leppetrahv on ebamõistlikult suur. Lepingust tulenevad kohustused olid lepingu lõpetamise ajaks 2/3 (ca 70%) ulatuses täidetud, arvestades lepingu kehtivuse aega 20. juunist 2001 kuni 30. juunini 2006. Leppetrahvi suuruse arvestamisel tuleb arvesse võtta ka seda, et kostja tegi lepingu ennetähtaegse lõpetamise teates ettepaneku, et hageja osutaks teenuseid senistel tingimustel kuni talihooaja koristustööde lõpuni (orienteeruvalt 1. maini 2005). Seega oli hagejal võimalik alates 2005. aasta algusest viie kuu jooksul teenuse osutamist jätkata ja nii lepingu ennetähtaegse lõpetamisega tekkivat kahju osaliselt ära hoida. Kuna hageja selle ettepanekuga ei nõustunud, suurendas ta ise endale tekkinud kahju.
28.märtsil 2007 esitatud täiendavas vastuväites hagile väitis kostja, et kuna pooltevaheline leping on sõlmitud riigihangete seadust oluliselt rikkudes, on see sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 2 kohaselt tühine. Põhilepingu tühisuse tõttu on tühine ka lepingu punktis 8.3 kokkulepitud leppetrahvi maksmise kohustus.
3.Harju Maakohus kaasas 3. augustil 2006 kostja taotluse alusel menetlusse iseseisva nõudeta kolmandate isikutena kostja poolel Peeter Maspanovi (kolmas isik I), Pärt Põldemaa (kolmas isik II) ja Mart Moosuse (kolmas isik III). Kolmas isik I leidis, et leppetrahvi tasumise kohustus on seotud pooltevahelise lepingu ennetähtaegse lõpetamisega. Kolmas isik I oli kostja juhatuse liige kuni 20. veebruarini 2004. Seega ei olnud ta lepingu lõpetamise ja muutmise otsustamise juures ega saanud ka seetõttu sellesisulist asjade kulgu mõjutada. Kostja on juba esitanud kolmanda isiku vastu eraldi hagi juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks äriseadustiku (ÄS) § 315 alusel, mistõttu kolmanda isiku I osavõtt käesolevast tsiviilasjast kolmanda isikuna kostja poolel ei ole enam vajalik. Kolmas isik II leidis, et hagi on põhjendamatu. Leping on ennetähtaegselt lõpetatud lepingu punkti 9.4 alusel alates 1. jaanuarist 2005 põhjusel, et lepingupooled ei saavutanud lepingu punkti 8.3 kohaselt ettenähtud kokkulepet. Trahvinõude esitamine kolm kuud pärast lepingu ülesütlemist ei ole kooskõlas võlasuhetes tunnustatud hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega. Leppetrahvi nõue on ebamõistlikult suur. Lepingu lõpetamise ajaks oli leping kehtinud kolm ja pool aastat ning leping oleks kehtinud veel ainult poolteist aastat. Soovi korral oleks hageja saanud veel kuni nelja kuu jooksul samas mahus lepingu täitmist jätkata, kuid hageja ei soovinud ka seda ja teatas 30. detsembri 2004. a kirjaga, et lõpetab lepinguliste kohustuste täitmise 31. detsembrist 2004. Kolmas isik II lepingu väljatöötamisel ja sõlmimisel ei osalenud ega pidanudki kostja tööjaotuse kohaselt osalema. Väidetava kahju võis kostjale tekitada majandustegevuse üleandmise lepingu lõpetamine, mitte aga selle sõlmimine. Seega ei vastuta kolmas isik II ka kostja juhatuse liikmena lepingu sõlmimisest, täitmisest või lõpetamisest tekkinud kahju eest.
Kolmas isik III leidis, et vaidlusalune leping ei ole teenuse ostu-müügileping, vaid majandustegevuse üleandmise leping, seetõttu ei tohiks kohaldada siinkohal riigihangete seaduse sätteid asjade ostmise või teenuste tellimise maksumuse piiri kohta. Riigihangete Ameti kontrolliakt ei kohustanud kostjat katkestama lepingut. Lepingu sõlmis kostja juhatuse esimees P. Maspanov ainuisikuliselt ning teised juhatuse liikmed selle eest ei vastuta. Lepingu sõlmimise ajal oli kolmas isik III juba äriühingu juhtimisest kõrvale jäänud, sest 16. juunil 2001 lahkus ta kostja finantsdirektori ametist ning esitas ka avalduse juhatuse liikme ametikohalt lahkumiseks, mis rahuldati 11. septembril 2001.
4.Harju Maakohus rahuldas 22. juuni 2007. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 350 000 krooni. Maakohus jättis kohtukulud kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tegi kostja hagejale 8. novembril 2004 ettepaneku lepingu maksumuse vähendamiseks 70% ulatuses lepingu punktis 8.1 kokkulepitud summast. Maakohus leidis, et Riigihangete Ameti kontrolliakt ei kohustanud kostjat katkestama lepingut, vaid on sõnastatud selles osas järgmiselt: "Kontrollimise käigus üleskerkinud küsimused on kontrollitavaga läbi arutatud ja antud selgitusi edaspidiseks riigihankeseaduses (RHS) sätestatu järgimiseks." Riigihangete Amet koostas kontrolliakti 10. mail 2004, kuid väidetavalt samast kontrolliaktist juhindudes tegi hageja kostjale ettepaneku lepingu muutmiseks alles 8. novembril 2004, s.o pool aastat pärast kontrolliakti koostamist. Riigihangete Ameti kontrolliakti ei saa käsitada ootamatu olulise asjaoluna, mis mõjutab lepingu täitmist ja mida käsitleb pooltevahelise lepingu p 8.4. Riigihangete seaduses sätestatud korrast kinnipidamise kontrollimist ei saa oma tähenduselt kõrvutada krooni devalveerimise ja seadusandluse muutusega, mis annaks õiguse nõuda lepingutingimuste läbivaatamist (lepingu p 8.4). Ettepaneku tegemine 70% ulatuses lepingu maksumuse vähendamiseks tingimustes, kus tööde maht ei muutu, ei oma mis tahes tähendust lepingu punktides 8.3 ja 8.4 sätestatud kokkulepete saavutamise või mittesaavutamise suhtes. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et lepingu ülesütlemise vajadus on kostja poolt otsitud ja kostja lõpetas lepingu hagejaga ennetähtaegselt ilma mõjuva põhjuseta. VÕS § 158 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Pooled on lepingut sõlmides väljendanud oma tahet siduda teineteist lepinguliste kohustuste täitmisega viie aasta jooksul. Pooled leppisid kokku, et lepingu ennetähtaegne lõpetamine ühe poole initsiatiivil toob kaasa leppetrahvi tasumise kohustuse, mis heastab kahjustatud lepingupoolele lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tekkinud kahju. Kostja lõpetas hagejaga ennetähtaegselt lepingu, mis toob kaasa leppetrahvi tasumise kohustuse. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja on teatanud kostjale leppetrahvi nõudest kolm ja pool kuud pärast lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest teadasaamist. Maakohus luges leppetrahvi nõude esitamise hea usu põhimõttest lähtuvalt õigeaegseks. VÕS § 162 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda
leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Hagiavalduse kohaselt on hageja saanud lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest kahju. Kahju suurust ei ole hageja välja toonud ega tõendanud. Samas oli leping ennetähtaegse lõpetamise ajaks kehtinud juba kolm ja pool aastat ja oleks kehtinud veel ainult poolteist aastat. Soovi korral oleks hageja saanud lepingu täitmist samas mahus jätkata veel nelja kuu jooksul, kuid hageja seda ei soovinud. Kõike eelnevat arvesse võttes leidis maakohus, et esitatud leppetrahvi nõue on ülemäära suur. Maakohus asus seisukohale, et leppetrahvi mõistlikuks suuruseks on 350 000 krooni. Asjaolu, et kostjale anti lepinguga üle trammiteede ja platvormide hooldamine riigihangete seaduses sätestatud korda rikkudes, ei muuda pooltevahelist lepingut ja selles sätestatud leppetrahvi kokkulepet tühiseks.
5.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja kaevatava kohtuotsuse muutmata. Iseseisva nõudeta kolmandad isikud kostja poolel toetasid kostja apellatsioonkaebust. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18. detsembri 2007. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus tsiviilasjas järgmised olulised asjaolud, mida ei ole apellatsiooni korras vaidlustatud: 1) hageja ja kostja sõlmisid 12. juunil 2001 majandustegevuse üleandmise lepingu kehtivusega kuni
30.juunini 2006; 2) kostja teavitas hagejat 16. detsembril 2004 lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest alates
1.jaanuarist 2005; 3) 30. detsembril 2004 teatas hageja, et on lepingu ühepoolse lõpetamise teadmiseks võtnud ning mingeid pretensioone lepingu ennetähtaegse lõpetamise kohta ei esitanud; 4) 31. märtsil 2005 esitas hageja kostja vastu leppetrahvi nõude, tuginedes pooltevahelise lepingu punktile 9.3. Pooled ei vaidle selle üle, et pooltevahelise lepingu punkti 9.3 järgi lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral kostja initsiatiivil ilma mõjuva põhjuseta oli hageja õigustatud nõudma leppetrahvi kümnekordses lepingu punktis 8.1 näidatud kuutasu summas. Lepingu punkti 8.1 järgi oli kuutasuks 70 000 krooni. Pooltel tekkis õiguslik vaidlus kahe olulise asjaolu üle: 1) kas lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks esines kostjal mõjuv põhjus või mitte; 2) kas leppetrahvi nõue on esitatud VÕS § 159 lg 2 mõttes mõistliku aja jooksul.
Maakohus tuvastas, et lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks puudus kostjal mõjuv põhjus, ning on oma seisukohta piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga ning tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6 ei korranud otsuses olevat põhjendust. Apellatsiooni korras ei ole seda seisukohta ka vaidlustatud. Teise asjaolu kohta leidis maakohus, et hageja poolt leppetrahvi nõude esitamine pärast kolme ja poole kuu möödumist lepingu lõpetamisest teadasaamisest tuleb lugeda esitatuks mõistliku tähtaja jooksul VÕS § 159 lg 2 mõttes. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, mille alusel ta luges leppetrahvi esitamise hea usu põhimõttest lähtuvalt õigeaegseks. VÕS § 6 lg 1 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtudes. Õiguskaitsevahendi kohaldamisel on hea usu põhimõttel oluline tähendus. Nimelt kaotab VÕS § 159 lg 2 järgi kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Teade leppetrahvi maksmise nõude esitamise kohta võimaldab võlgnikul võtta tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks ning annab ka selguse võimalike tulevaste kohustuste kohta. Ebamõistlikult pikk aeg leppetrahvi maksmise nõude esitamiseks on vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguse kaotamiseks hea usu põhimõttest tulenevalt peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) pikema aja möödumine õiguse teostamise võimaluse tekkimisest; 2) õigustatud isikul oli võimalus talle kuuluvat õigust selle aja jooksul teostada; 3) arvestades õigustatud isiku käitumist, pidi kohustatud isik mõistlikult eeldama, et nõuet ei esitata tulevikus. Igal konkreetsel juhul tuleb eeltoodud eelduste kontrollimisel lähtuda konkreetsetest faktilistest asjaoludest ning poolte käitumisest. Toimiku materjalidest ilmneb, et pooled vahetasid kirju lepingu ennetähtaegse lõpetamise aja ja võimalike hooldusteenuste osutamise üle ka pärast kostja poolt väljakuulutatud riigihanke eduka pakkujaga hankelepingu sõlmimist, kuid hageja ei aktsepteerinud kostja pakkumist ning saatis 30. detsembril 2004 kostjale teatise, milles teavitas lepingupoolt, et lõpetab lepinguliste kohustuste täitmise 31. detsembril 2004 ning ei pea võimalikuks jätkata alates
1.jaanuarist 2005 trammiteede ja platvormide hooldamise teenuse osutamist. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta teavitas kostjat leppetrahvi kohaldamise kavatsusest lepingu lõpetamise tõttu. Seega ei saa lugeda, et hageja käitus hea usu põhimõttest lähtudes. Kostjal oli alus eeldada, et kuivõrd hageja aktsepteeris lepingu lõpetamist, siis ei teki leppetrahvi maksmise küsimust. Nii on kostja menetluse kestel väitnud, seda ka ringkonnakohtu istungil. Võttes arvesse tsiviilasjas esitatud lepingu lõpetamise asjaolusid ning asjaolu, et hageja ei esitanud kostjale leppetrahvi nõuet lepingu ennetähtaegse lõpetamise teate saamisel ning seda ka 30. detsembri 2004 kirjas ning alles pärast lepingu lõppemist kolme ja poole kuu möödudes 31. märtsil esitas hageja leppetrahvi maksmise nõude, ei järginud hageja VÕS § 159 lg-t 2 ning seetõttu kaotas õiguse nõuda leppetrahvi. Kuivõrd hagi tuleb eeltoodud põhjendustel jätta rahuldamata, siis ei oma tähendust apellatsioonkaebuses toodud väited leppetrahvi mõistliku suuruse kohta. Lepingu tühisuse kohta on pooltel erinev seisukoht. Maakohus asus seisukohale, et tegemist ei ole
tühise lepinguga. Lepinguga anti üle trammiteede ja platvormide hooldus, mistõttu ei ole asjakohane apellatsioonkaebuse viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-157-00, mis käsitleb riigivara müüki. Riigihangete seaduse eesmärgiks on tagada riigihangetega seotud subjektide õiguste ja kohustuste kaitset. Kostjal lasus riigihanke korraldamine. Seega ei vasta kostja tuginemine leppetrahvi nõude puhul lepingu tühisusele hea usu põhimõttele. Kuivõrd hagi esitati VÕS § 159 lg 2 nõuet rikkudes ning seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata, siis ei oma vaidluses kostja väide lepingu tühisuse kohta ka tähendust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta jõusse Harju Maakohtu otsus. Kassatsioonkaebuses vaidlustatakse otsust vaid küsimuses, kas hageja esitas leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul ja kas leppetrahv tuleb tema kasuks välja mõista. Kassatsioonkaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt VÕS § 159 lg-t 2. Mõiste "mõistlik tähtaeg" selle sätte tähenduses tuli kasutusele 27. detsembrist 2003, enne kasutati mõistet "viivitamata". Sellest, et hageja lõpetas teenuse osutamise, ei saa järeldada lepingu ülesütlemise põhjustega nõustumist ega ka leppetrahvi nõudest loobumist. Kolm või kolm ja pool kuud leppetrahvi nõudest teatamiseks on mõistlik aeg. Leppetrahvist viivitamatu teatamine ei ole mõistlik olukorras, mil lepingu lõpetamise teate kohaselt mööndi suhete jätkamise võimalust teatud ajavahemikul. Samuti oli kostja hagejale selgitanud, et teenuse osutamiseks korraldatakse uus riigihange, milles hageja on oodatud osalema. Hageja pidi tegema juriidilise analüüsi küsimuses, kas kostja käitumine lepingu ülesütlemisel annab talle leppetrahvi nõudmise õiguse. Leppetrahvist n-ö igaks juhuks teatamine ei oleks kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Ringkonnakohus võttis otsuse tegemisel aluseks asjaolu, mida maakohus ei olnud tuvastanud. Asudes seisukohale, et 30. detsembril 2004 ei esitanud hageja mingeid pretensioone seoses lepingu ennetähtaegse lõpetamisega, lahendas ringkonnakohus vaidluse lähtudes eeldusest, et hageja sisuliselt nõustus lepingu lõpetamisega. Kui hageja oleks tõepoolest nõustunud lepingu lõpetamisega, ei oleks leppetrahvinõue heauskne ega mõistlik. Toimikus ei ole kirjavahetust, mis ringkonnakohtu otsuse kohaselt toimus poolte vahel pärast kostja väljakuulutatud riigihanke eduka pakkujaga hankelepingu sõlmimist.
8.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kolmas isik I leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ega anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kolmas isik II ja kolmas isik III ei ole kassatsioonkaebuse kohta seisukohta esitanud.
9.Riigikohtu 7. aprilli 2008. a istungil jäi hageja kassatsioonkaebuse väidete juurde ja kostja vastuses esitatud seisukohtade juurde.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada
ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
11.Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, kas hageja esitas teate leppetrahvi nõudmise kohta mõistliku aja jooksul VÕS § 159 lg 2 tähenduses. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. VÕS § 159 lg 2 kohaldamise eelduseks on muu hulgas ka kohustuse rikkumise avastamise aja tuvastamine. Sellest hetkest hakkab kulgema mõistlik aeg leppetrahvi nõudest teatamiseks. Seda on Riigikohus rõhutanud 20. märtsi 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-15-08. Praeguses asjas on ringkonnakohus küll viidanud maakohtu tuvastatule, et "16.12.2004 teavitas kostja hagejat lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest alates 1. jaanuarist 2005", ja on ka ise leidnud, et selle teate saamisel ei ole hageja kostjat leppetrahvi nõudest teavitanud. Maakohus on leidnud, et hageja on teatanud kostjale leppetrahvi nõudest kolm ja pool kuud pärast lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest teadasaamist. 16. detsember 2004 on toimiku materjalide kohaselt (I kd, tl 20) aga kostja kirja (allakirjutamise) kuupäev, mitte see kuupäev, mil hageja lepingu ülesütlemisest teada sai. Kolleegium on seisukohal, et juhtudel, mil lepingu ülesütlemisest teatatakse seaduses või kokkuleppes märgitud nõudeid täites (etteteatamistähtaeg) ette, algab VÕS § 159 lg-s 2 märgitud mõistliku aja kulgemine mitte lepingu ülesütlemisest teadasaamisest, vaid lepingu lõppemise päevale järgnevast päevast arvates. See võimaldab pooltel kuni lepingu tegeliku lõppemise kuupäevani saavutada veel lepingu lõpetamise vältimiseks vajalikke kokkuleppeid ning vältida seega ka asjatut leppetrahvi nõude esitamist. Kuna praeguses asjas on tuvastatud, et hageja oli hiljemalt
30.detsembril 2004 teadlik lepingu lõppemisest alates 1. jaanuarist 2005, algas mõistliku aja kulgemine VÕS § 159 lg 2 tähenduses tema jaoks 1. jaanuaril 2005. Seetõttu ei ole selles küsimuses vaja asja uueks läbivaatamiseks saata.
12.Ringkonnakohus leidis mõistliku aja kohta kokkuvõtvalt seda, et arvestades lepingu lõpetamise asjaolusid ning asjaolu, et hageja ei esitanud kostjale leppetrahvi nõuet lepingu ennetähtaegse lõpetamise teate saamisel ega ka 30. detsembri 2004. a kirjas ning esitas leppetrahvi nõude alles kolme ja poole kuu möödudes pärast lepingu lõppemist, ei ole hageja järginud VÕS § 159 lg-t 2. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.
13.Ringkonnakohus on asja lahendamisel jätnud arvestamata TsÜS § 146 lg 1, mille kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Riigikohus on eespool viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-15-08 leidnud, et mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Kolleegium leiab, et nimetatud nõude aegumistähtaega tuleb mõistliku aja leidmiseks koos teiste vajalike asjaoludega arvestada. Vastasel korral kaotaks aegumistähtaega reguleeriv norm leppetrahvi nõude korral suuresti oma tähenduse. TsÜS § 146 lg 1 arvestamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Kolleegium on seisukohal, et arvestades nõude aegumistähtaja pikkust (3 aastat), mahub leppetrahvi nõudest teatamine kolm kuud (möödunud on 1/10 aegumistähtajast) pärast kohustuse rikkumise avastamist üldjuhul VÕS § 159 lg 2 mõistliku aja raamidesse. Seejuures tuleb siiski arvestada, et
mõiste "mõistlik aeg" on määratlemata õigusmõiste. Seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades ning seega võib kolm kuud teatud juhul olla ka ebamõistlikult pikk tähtaeg. Kolleegium märgib, et seadusandja on pidanud enne 27. detsembrit 2003. a VÕS § 159 lg-s 2 kasutatud mõiste "viivitamata" vajalikuks asendada "mõistliku aja" mõistega. Praeguses asjas on ringkonnakohus lähtunud seisukohast, et leppetrahvist tulnuks teatada viivitamatult, s.o kas kohe ülesütlemise teate saamisel või hiljemalt 30. detsembril 2004. See tähendaks viimasel juhul leppetrahvi nõudest teatamiskohustust vähem kui kaks nädalat pärast teate saamist, sh jäävad selle kahe nädala sisse ka jõulupühad. Tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 ei saa kolleegium siiski võtta seisukohta, kas praegusel juhul on hageja teatanud leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et kostja on esitanud apellatsioonkaebuses taotluse leppetrahvi vähendamiseks, millele ringkonnakohus on jätnud hagi rahuldamata jätmise tõttu sisulise hinnangu andmata. Ka seda küsimust ei saa otsustada Riigikohus. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma sellele taotlusele vajaduse korral sisulise hinnangu.
14.Kolleegium märgib leppetrahvi nõude esitamise mõistliku tähtaja kohta veel järgmist. Riigikohus on viidatud asjas nr 3-2-1-15-08 leidnud, et: "Kohustades kahjustatud poolt esitama teate leppetrahvi nõudmise kohta mõistliku aja jooksul võimaldab seadus võlgnikul valmistuda selle maksmiseks, võtta tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks ning annab võlgnikule selguse võimalike tulevaste kohustuste suhtes. Seega ei eelda leppetrahvi nõudest teatamine leppetrahvi suuruse märkimist. Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada." Riigikohus ei ole asunud seisukohale, et kuigi leppetrahvi nõudest teatamine ei eelda leppetrahvi suuruse märkimist, tuleks leppetrahvi teade esitada kohustust rikkunud poolele viivitamata, n-ö igaks juhuks. Kolleegium leiab, et sellist kohustust seadusest ei tulene. Leppetrahvi teade (ka kohtusse mõistliku aja jooksul esitatav nõue leppetrahvi tasumiseks on võrdsustatav teatega) tuleb esitada mõistliku aja jooksul.
15.Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud ka menetlusõiguse normi. Ringkonnakohus on tühistanud maakohtu otsuse ja teinud uue otsuse. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. TsMS § 654 lg 5 järgi peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Riigikohtu tsiviilkolleegium on mitmes oma varasemas lahendis leidnud, et kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta seisukoht kõikide hageja ja kostja esimese astme kohtu menetluses esitatud väidete kohta, millele tuginemisest pool ei ole apellatsioonimenetluses sõnaselgelt loobunud (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nt 3-2-1-139-07, p 15; 6. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07, p 13; 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-65-07, p 13). Hageja on hagiavalduses viidanud sellele, et leppetrahvi nõude
esitamine eeldas ka nõude õiguspärasuse analüüsi, mis telliti advokaadibüroolt (I kd, tl 9). Samuti on hageja esitanud kohtule kostja 8. novembri 2004. a kirja, mille viimases lauses teavitatakse hagejat uue riigihanke korraldamise kavatsusest ja palutakse hagejat sellest kindlasti osa võtta (I kd, tl 18). Neile väidetele ja tõenditele ei ole ringkonnakohus selget hinnangut andnud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda teha.
16.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tagastab kolleegium TsMS § 149 lg 4 alusel kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel otsustada asja lõplikul lahendamisel. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.