Muud › Muud hagiasjad

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 22.09.2008

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number: 2-05-2059/28
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Muud › Muud hagiasjad
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 22.09.2008
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 4439

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Gaida Kivinurm ja Margo Klaar

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. september 2008. a., Tallinn

Tsiviilasja number

2-05-2059

Tsiviilasi

Vjatšeslav Salovi hagi Eleonora Pužule vastu 100.000 krooni väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29. veebruari 2008. a. otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eleonora Pužule apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

1. september 2008. a.

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant Eleonora Pužule (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxx xxx xx-xx, xxxxxxx), lepinguline esindaja Tõnu Kõrda Vastustaja Vjatšeslav Salov (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxx xxx xx-xxx, xxxxxxx), lepingulised esindajad Aare Hõbe ja Jüri Koger

RESOLUTSIOON:

1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 29. veebruari 2008. a. otsus Vjatšeslav Salovi hagis Eleonora Pužule vastu 100.000 krooni väljamõistmiseks.

2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Sarnased lahendid

Muud

14.mail 2003. a. pöördus hageja kostja poole, kaevates torkivate valude üle rinnus. Kostja diagnoosis hagejal neuriidi e. närvipõletiku. 15. juuli 2003. a. öösel oli hagejal stenokardia hoog ja ta kutsus kiirabi. Kiirabi kinnitas diagnoosi, andis esmaabi ja soovitas viivitamatult pöörduda perearsti poole. 16. juulil 2003. a. pöördus hageja kostja vastuvõtule. Kostja jättis hageja kardioloogi juurde saatmata ning määras uue vastuvõtuaja. 22. juulil 2003. a. käis hageja taas arsti vastuvõtul, kus ta vastu võttis kostja asendaja. Hageja kurtis endiselt valude üle rinnakus. Kostja asendaja pikendas haiguslehte. 28. juulil 2003. a. oli hageja järjekordsel arsti vastuvõtul, kus ta kaebas suurenenud valude üle rindkeres. Kostja jättis need kaebused tähelepanuta. Hageja palus end saata kardioloogi juurde. Arst ei pidanud seda vajalikuks. Alles pärast seda, kui hageja lubas pöörduda omal käel abisaamiseks Mustamäe haiglasse, sai ta saatekirja. Kuna hageja väsis 28. juulil 2003. a. arstil käimisest niivõrd, et ta ei suutnud koheselt haiglasse minna, siis ta läks koju puhkama. Samal päeval hageja seisund halvenes, misjärel tuli kutsuda kiirabi ja hageja viidi haiglasse, kus diagnoositi müokardi infarkt. Kostja hooletu käitumine põhjustas infarkti. Tervishoiuteenuse kvaliteedi tagamiseks on teenuse osutajal ka patsiendi suunamiskohustus. Hageja usaldas kostjat kui spetsialisti. Kostja ei suunanud hagejat erialaspetsialisti vastuvõtule ega teinud ka ise midagi selleks, et ennetada infarkti teket. Kostja jättis 16. juulil 2003. a. hageja põhjendamatult eriarsti (kardioloogi) juurde ja haiglasse uuringuteks ning baasravi korrigeerimiseks saatmata. Eelnimetatud tegevusetusega võttis perearst patsiendilt võimaluse infarkti vältimiseks. Tervishoiuameti Arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni kui meditsiiniliselt pädeva komisjoni arvamus tõendab üheselt, et kostja õigusvastane tegevus tõi hagejale kaasa kahju tekkimise. Kostja ei ole esitanud tõendit, mis lükkaks komisjoni seisukohad ümber. Kostja süü vormiks on hooletus või raske hooletus. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Hageja elukvaliteedis kaasnesid muutused, mis väljendusid nii materiaalse, sotsiaalse kui ka psüühilise heaolu languses. Hageja pidi loobuma harjumuspärasest elurütmist. Välistatud olid aktiivsed ja sportlikud harrastused, reisimine, matkamine, päevitamine, ujumine rannas, seenel käimine ja koeraga jalutamine. Hageja ei saanud sõita jalgrattal. Keelatud oli raskete kottide tassimine. Hageja ei suutnud üles panna kardinapuid, kuna see oli liiga koormav. Hageja ei saanud kodust lahkuda, kui lift ei töötanud, sest ta ei jaksanud 8. korruselt mööda treppe üles-alla käia. Hagejal olid olulised meeleolu langused, hageja muutus kergelt ärrituvaks, tal oli suur hirm pingutuste ja järjekordse infarkti ees. Hageja pidi kasutama ravimeid. Hageja on tunnistatud esmalt 100% ja hiljem osaliselt töövõimetuks. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja väljastatud diagnoos ja ravisoovitused olid õiged, tema ravitaktika õigsust on kinnitatud kõrgema etapi kardioloogide poolt. Kui hageja käis perearsti vastuvõttudel, siis oli ta rahuldavas, stabiilses seisundis.

18.veebruaril 2004. a. aset leidnud infarktiga. Hageja ei ole vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lõikele 5 hagis märkinud, et kostja oleks talle füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi põhjustanud. Hageja ei ole tõendanud kahju olemasolu. Piirangud tegevuses ja elukorralduses on tekkinud pärast neljandat infarkti. Kahju olemasolu tõendamise koormus lasub hagejal. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid hagiavalduses väidetud piirangute suurust käesoleval ajal. Kohtupraktikas on kinnistunud seisukoht, et ajutise iseloomuga vaevused ei kuulu mittevaralise kahjuna hüvitamisele. Hageja tervisekaardis olevate sissekannete järgi on meedikud kehtestanud ainult piirangu hageja elukorraldusele – ta peab vältima suuri koormusi. Hageja vaevused jalgrattaga sõitmisel ei olnud tingitud infarktist. Hageja ei ole esitanud tõendeid psüühikahäirete kohta, kelle juures ta ravib. VÕS § 130 lg. 2 kohaselt kuulub mittevaraline kahju hüvitamisele tervisekahjustuse puhul üksnes siis, kui eelnevalt on tekkinud ja tuvastatud kostja kohustus hüvitada kannatanule tema tervise kahjustamisega tekitatud varaline kahju. Mittevaraline kahju ei saa eksisteerida tervisekahjustuseta. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et kostja oleks tekitanud hagejale tervisekahjustuse ja sellest tuleneva varalise kahju. Hageja ei ole esitanud nõuet tervisekahju tuvastamise kohta. Hageja on kohustatud tõendama, milline kahju on talle tekkinud terviserikke läbi. VÕS § 134 lg. 1 sätestab, et lepingulise kohustuse rikkumise korral üldreeglina ei saa nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Mõistlik on eeldada, et arst kannab vastutust püsiva kehalise terviklikkuse kaotuse, väljanägemise muutuse, olulise psüühika ja närvitegevuse häire põhjustamisel. Hageja vaevused ja tegevuspiirangute tekkimine, mille hüvitamist ta nõuab, ei olnud kostja poolt tervishoiuteenuse osutamise käigus ette nähtavad. Kuna puudub ettenähtavus VÕS § 127 lg. 2 ja 3 tähenduses, siis ei saa kostja vastutada. VÕS § 127 lg. 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes siis, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kõnealused piirangud on tekkinud seoses neljanda infarktiga, seega puudub põhjuslik seos tegevuse ja väidetava kahju tekkimise vahel. Negatiivsed piirangud olid ajutise iseloomuga ja kahjulike tagajärgede perioodina võiks käsitleda ajavahemikku

29.veebruari 2008. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt, mõistes hagejalt kostja kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 10.000 krooni. Kostjalt mõistis kohus hageja kasuks välja riigilõivu 750 krooni, jättes ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse kohaselt peab tervishoiuteenus VÕS § 762 kohaselt vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Vaidlust ei ole selles, et hagejal on olnud 10. märtsil ja 23. märtsil 2001. a. müokardi infarkt. Hagejal on süda haige, ta on sunnitud igapäevaselt tarbima arstiretsepti alusel väljastatavaid ravimeid ning käesolevaks ajaks on hagejale kahel korral paigaldatud südame endoprotees. Hageja valis perearstiks kostja pärast 2001. a. infarkte, kuna kostja omas kardioloogiaalaseid eriteadmisi. Hageja ootus oli saada perearstilt teenust, mis vastas kardioloogia üldisele tasemele. Kostjale oli teada, et tegemist on südamehaigega, kes on põdenud infarkte ja kes vajab igapäevaselt ravimeid, kuna kostja ise väljastas retsepte. Seega oli kostjale teada, et hageja on patsient, kellel on kõrgendatud eeldus saada infarkt ja kellel ei ole välistatud võimalik haiguse süvenemine. Eeltoodu konkretiseerib VÕS §-s 762 mõiste „tavaliselt oodatava hoolega”. Kui on tegemist patsiendiga, kellel on juba diagnoositud krooniline südamehaigus ja kellel on olnud kaks infarkti, siis mõiste „tavaliselt oodatava hoolega” on sisustatud üldtunnustatud arstiteaduse üldisele kardioloogiaalasele tasemele, kuna teenuse osutamisel saab ja tuleb juhinduda konkreetsest haigusest. Vaidlust ei ole selles, et hageja läks kostja vastuvõtule 14. mail 2003. a. kaebusega valude üle rindkeres. Samal põhjusel kutsuti hagejale 15. juulil 2003. a. töö juures kiirabi, kes ei pidanud vajalikuks hagejat hospitaliseerida, kuid käskis minna perearsti vastuvõtule. Hageja läks perearsti vastuvõtule 16. juulil 2003. a. Eeltoodu põhjal saab teha järelduse, et hageja näol on tegemist patsiendiga, kellel oli õigustatud ootus pärast 15. juuli 2003. a. kiirabi väljakutset ja pidevate valude esinemist rindkeres alates maist 2003. a. saada suunamine eriarsti, s. t. kõrgema kategooria kardioloogi juurde, või saada suunamine haiglasse uuringute teostamiseks. Eeltoodu annab kinnitust asjaolule, et hagejale määratud ravi ei olnud enam piisav. Samale seisukohale on asunud Arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjon 16. oktoobri 2003. a. otsuses, mille punkti 4. 1 kohaselt ei olnud perearsti (kostja) taktika patsiendi haigusseisundi käsitlemisel õige ja punkti 4. 2 kohaselt, arvestades patsiendi kaebusi, haigustunnuseid ja varem korduvalt läbipõetud infarkte, oleks perearst pidanud saatma patsiendi kardioloogi konsultatsioonile või haiglaravile kohe haigusnähtude tekkides. Seega rikkus kostja VÕS §-s 762 sätestatut, kui jättis hageja 16. juulil 2003. a. kõrgema kategooria kardioloogi juurde suunamata või suunamiskirja haiglasse uuringute teostamiseks andmata. Eeltoodud tegevusetus on hinnatav õigusvastase käitumisena tervishoiuteenuse osutamisel. Vaidlust ei ole selles, et hageja käis 28. juulil 2003. a. kella 10 - 11 paiku kostja vastuvõtul ja kostja andis hagejale eriarstile suunamiskirja märkega „Cito!”, mis tähendab viivitamatu, erakorraline. Päeval kella 15. 00 paiku oli hagejal niivõrd halb, et hagejale kutsuti kiirabi, kes hageja hospitaliseeris. Haiglas diagnoositi hagejal infarkt. Vaidlus on selle üle, kes näitas üles initsiatiivi suunamiskirja väljastamiseks ja kas hageja rikkus kostja korraldust minna viivitamatult haiglasse eriarsti vastuvõtule. Tuvastada, kelle initsiatiivil suunamiskiri 28. juulil 2003. a. kirjutati, ei ole võimalik, kuna pooled ei ole esitanud sellekohaseid tõendid. Tunnistaja N. L., kes oli kostja perearstikeskuse meditsiinitöötaja ja abistas kostjat tervishoiuteenuse osutamisel, ei mäletanud, kas ta viibis vaidlusaluse vastuvõtu juures või ei. Tunnistaja ainult kinnitas, et tavapäraselt kostja ei keeldunud suunamiskirja andmisest, kuid suunamiskirja väljastamise

eelduseks oli analüüside ja uuringute teostamine. Kuna hagejale ei tehtud 22. juulil 2003. a. mingeid analüüse ega uuringuid, mida kinnitas ka tunnistaja L. J., kes oli asendusarstiks selle päeva vastuvõtul, ja 28. juulil 2003. a. tehti ainult EKG, siis võib eeldada, et suunamiskiri väljastati hagejale ilma, et eelnevalt oleks teostatud suunamiskirja jaoks tavapäraseid analüüse ja uuringuid. Eeltoodu teeb rohkem usutavamaks hageja kui kostja väite. Hageja viivitamatu haiglasse minemata jätmine on vabandatav. Hageja selgitustest selgus, et ta elab Haabersti Perearstikeskuse lähedal ja kuna ta väsis arstil käimisest väga ära, siis otsustas enne haiglasse minekut kodus Mustamäele puhata. Päeval kell 15.00 kutsuti hagejale kiirabi. Eeltoodu põhjal puudus hagejal vajalik aeg kostja nõude CITO! täitmiseks, kuna ta sai enne infarkti. Leidnud, et hageja seisund ei võimalda enam koju enam minna, oleks kostja pidanud seda hagejale selgitama ja abistama ka transpordi leidmisega, et sõita kardioloogi vastuvõtule viivitamatult otse polikliinikust. Vajadusel oleks perearst pidanud kutsuma kiirabi. Vaidlus on selle üle, kas kostjal on kahju hüvitamise kohustus. VÕS § 770 lg. 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja ja sama seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isik vastutavad üksnes oma kohustuse süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Kostja tegevusetus, mis seisnes hageja 16. juulil 2003. a. kõrgema kategooria kardioloogi juurde suunatamata jätmises või haiglasse uuringute teostamiseks suunamiskirja andmata jätmises, on käsitletav raske hooletusena. Eeltoodud tegevusetus on hinnatav süülise rikkumisena. Hageja kurtis rinnus valu alates maist 2003. a., 14. mail 2003. a. määras kostja hagejale ravi, mis ei kõrvaldanud vaevusi. 15. juulil 2003. a. kutsuti hagejale kiirabi. Kaks kuud on piisavalt pikk aeg, et veenduda määratud ravi otstarbekuses. Kostja tegevusetust ei saa kuidagi hinnata vastupidiselt süülisele käitumisele ning kostjal on tekkinud kahju hüvitamise kohustus. Vaidlus on selle üle, kas kostja on hagejale põhjustanud kahju. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. VÕS § 128 lg. 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Eeltoodud sättes ei ole ammendavat loetelu. Mittevaraliseks kahjuks saab lugeda ka isiku heaolu langust, mis on tingitud piirangutest tema tegevuses ja elukorralduses. Füüsilise ega vaimse valu ning kannatuste puhul pole nende mõõtmine objektiivselt võimalik. Käesolevas vaidluses on hageja õigushüve, s. t. õigust saada suunatud eriarstile, rikutud, mistõttu on põhjendatud hagejal mittevaralise kahju tekkimise eeldamine. Hageja on esile toonud piirangud tegevuses ja elukorralduses. Eeltoodut kinnitasid kohtuistungil ka tunnistajad T. S. ja S. K.. Kostja vastuväide, et tagajärg ei olnud ettenähtav, ei ole leidnud tõendamist. Kostja, omades kardioloogiaalaseid eriteadmisi, pidi ette nägema tagajärge, s. t., et juhul, kui hageja ei saa õigeaegselt tervishoiuteenust tavalise oodatava hoolega, siis on võimalik haiguse süvenemine tasemeni, mis toob kaasa piiranguid hageja igapäevas tegevuses ja elukorralduses. VÕS § 130 lg. 2 sätestab, et isikule tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Seega peab kahjustatud isik tõendama kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamist kahju tekitaja poolt ja arvestades VÕS § 130 lg. 2 sõnastust ning eesmärki, saab tervisekahjustuse tekitamise korral eeldada mittevaralise kahju olemasolu. Negatiivseid piiranguid võiks käesolevas vaidluses käsitleda perioodil alates kolmanda infarkti saamisest, s. o. 28. juulist 2003. a. kuni töövõimetuslehe lõpetamiseni, s. o.

Mittevaralise kahju hüvitise mõistlikuks suuruseks on 10.000 krooni, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja kasuks. Põhjendatud ei ole välja mõista kogu hageja nõutud summat põhjusel, et kostja oma tegevusega juulis 2003. a. ei ole põhjustanud hagejale kannatusi jätkuvalt 2004. a. aastal ja tulevikus. Kohus soovib rõhutada, et hagejal oli süda haige enne, kui ta valis kostja oma perearstiks. Esitatud Tervishoiuameti Arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 1. juuli 2004. a. koosoleku protokoll koos lisadega ei ole käesolevas vaidluses tõendusliku tähendusega. Eelnimetatud dokument on informatiivne, et hagejale on pandud südame kaks endoproteesi, et tal jätkusid terviseprobleemid ka 2004. aastal ja ta esitas kaebuse komisjonile. Hagejal 2004. aastal esinevad terviseprobleemid ei ole põhjuslikus seoses käesolevas vaidluses kostja tegevusega, kuna hageja vahetas perearsti pärast 2003. aasta infarkti. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Maakohus on ekslikult seisukohal, et hageja mittevaraline kahju tekkis 2003. a. juuli lõpupäevadel toimunud järjekordse infarkti tagajärjel. Infarkt omakorda olevat põhjustatud sellest, et kostja ei suunanud hagejat õigeaegselt eriarsti juurde, millega ta rikkus VÕS § 762 nõuet. Maakohtu seisukoha vastu, et kostja kui perearst oleks pidanud juba 16. juulil 2003. a. toimunud arstlikul vastuvõtul suunama hageja kõrgema kategooria kardioloogi juurde või haiglasse uuringute teostamiseks, räägivad tunnistaja dr. L. J.i ütlused, kes asendas kostjat kuus päeva hiljem, 22. juulil 2003. a. toimunud arstlikul läbivaatusel. Pikaajalise arstikogemusega dr. Jürgenson hindas siis hageja seisundit stabiilseks, ei tuvastanud infarkti ohtu ega pidanud vajalikuks patsiendi suunamist eriarsti juurde. Kui kostjat asendanud arst ei tuvastanud hageja terviseseisundi ebastabiilsust ega pidanud vajalikuks anda saatekirja eriarstile, siis ka kostjal ei olnud võimalik seda märgata kuus päeva varem, 16. juulil 2003. a. Kui maakohtu seisukoht oleks õige, siis peaks kostjaks olema ka dr. J.. Maakohus peab tuvastatuks, et hageja seisund halvenes 28. juulil 2003. a. mõne tunni jooksul pärast hommikul toimunud arsti vastuvõttu ning kell 15. 00 kutsuti hagejale kiirabi. Sellest tuletab maakohus täiesti ebaõige järelduse, et hagejal olevat puudunud vajalik aeg jõudmaks Mustamäe haiglasse, kuhu teda hommikul kostja suunas saatelehega CITO!, sest enne olevat ta saanud infarkti. Toimikus olevad tõendid ja materjalid ei anna selget vastust küsimustele hageja seisundi halvenemise, kiirabi kutsumise ja arstiabi osutamise kohta Mustamäe haiglas. Hagiavalduses väidab hageja, et tema seisund halvenes 28. juuli õhtul, misjärel ta kutsus kiirabi. Tunnistaja S. K., hageja tütar, väitis kohtuistungil, et hoopis tema kutsus 28. juulil 2003. a. peale kella kahte hagejale kiirabi. Hageja poolt kirjalikult esitatud kohtulike vaidluste teesides on väljendatud seisukoht terviseseisundi halvenemise aja kohta: „ Õhtul see halvenes, misjärel hageja kutsus kiirabi...”. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Mustamäe korpuse väljavõttes haigusloost nr. 43774 ei ole märgitud hageja hospitaliseerimise kellaaega ega seda, millal diagnoositi infarkt. Küll on aga kirjas, et hageja südameuuringud ja stendi paigaldamine teostati alles järgmisel päeval, 29. juulil 2003. a. Hageja ambulatoorses kaardis on 30. juulil 2003. a. sissekanne, mis ütleb: „Öösel 28. juulil 2003. a. oli tugev valu südames, kutsuti „03”, hospitaliseeriti.” See dokumentaalne tõend lükkab ümber maakohtu arvamuse, et hagejale kutsuti kiirabi päeval kell 15.00. Tõendite vastuolulisuse tõttu ei saa lugeda tuvastatuks, et hageja sai 28. juulil 2008. a. infarkti enne, kui ta jõudis täita kostja nõude CITO! Kuna hageja on hagiavalduses ise väitnud, et tema tervis halvenes alles õhtul, siis on põhjendatud seisukoht, et hagejal oli enne- ja pärastlõunal piisavalt aega ja võimalusi jõuda Mustamäe haiglasse ja seeläbi ennetada infarkti. Hageja ei teinud seda oma raske hooletuse tõttu. Samuti ei osutanud hageja perearsti juures mitte ainsagi sõnaga sellele, et ta vajaks abi (kiirabi) sõiduks Õismäelt Mustamäe haiglasse.

Kui kiirabi hospitaliseeris hageja juba 28. juuli pärastlõunal, siis tekib küsimus, miks haigla arstid viivitasid hageja südameuuringute ja stendi paigaldamisega järgmise päevani. Hageja terviserikke võis põhjustada sealsete meedikute hooletus ja sel juhul peaksid hoopis nemad olemas asjas kostjad. VÕS § 130 lg. 2 sätestab, et mõistlik rahasumma tuleb mittevaralise kahju hüvitisena maksta üksnes juhul, kui eksisteerib kohustus hüvitada tervise kahjustamisega tekitatud kahju. Kõnealune kohustus tuleb menetluse käigus tuvastada kõigi vastavate protsessinõuete kohaselt. Ei ole küllaldane, kui sellist kohustust üksnes eeldatakse. Kui tervisekahju hüvitamise kohustust ei ole tuvastatud, siis mittevaralist kahju ei hüvitata. Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärgiks on korvata seda kahju, mis jääb hüvitamata varalise kahju hüvitamisel. Tervisekahjustuse korral on mittevaralise kahju hüvitamisel sekundaarne iseloom, mille eesmärgiks on täiendada varalise kahju hüvitamist, tervisekahjustuse puhul on mittevaralise kahju hüvitamine sõltuvuses varalise kahju hüvitamisest. Maakohus ei ole tuvastanud, et kostjal lasuks kohustus hüvitada hagejale varaline kahju VÕS § 130 lg. 1 järgi. Kuna sellist kohustust ei ole tuvastatud, siis ei ole täidetud eeldus mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks. Ka hageja ise ei esitanud mitte ühtegi väidet selle kohta, et tal oleks tekkinud terviserikke tagajärjel mingi varaline kahju, mille hüvitamise kohustus lasub kostjal VÕS § 130 lg. 1 järgi. Selle kahju olemasolu ei ole hageja ka väitnud. Seetõttu ei ole võimalik tuvastada varalise kahju hüvitamise kohustuse olemasolu, mis on eelduseks, et VÕS § 130 lg. 2 alusel tuleks välja mõista hüvitis mittevaralise kahju eest. Maakohus on mittevaralise kahju olemasolu üksnes eeldanud, mitte aga tuvastanud tõendite alusel, nagu nõuab menetlusseadustik. Maakohtu otsusest ei selgu, milles seisneb mittevaraline kahju, mille hüvitisena on kostjalt välja mõistetud 10.000 krooni. Menetluse käigus ei leidnud tõendamist mitte ükski muudatus hageja elukorralduses, mida võiks pidada mittevaraliseks kahjuks, mis kuulub hüvitamisele. Mittevaralise kahjuna kuulub Riigikohtu lahendi 3-2-1-111-96 kohaselt hüvitamisele heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses. Kui piirang ei tingi heaolu langust, siis ei teki mittevaralise kahju hüvitamise kohustust. Tõendatud ei ole, et hagejal tekkis heaolu langus. Tunnistaja T. S., hageja abikaasa, ütlustest ilmneb, et piirangud hageja tegevuses tulenesid pigem abikaasa keeldudest kui objektiivsest terviseseisundist: abikaasa ei võtnud hagejat kaasa jalutuskäikudele, ei lubanud toidukotti tõsta, ei lubanud isegi koeraga väljas jalutada. Mittevaraliseks kahjuks ei saa pidada asjaolu, et hageja ei saanud teha köögis remonti ajal, mille oli planeerinud tema naine. VÕS § 127 lg. 2 ja lg. 3 piiravad vastutust rikutud kohustuse eesmärgiga ja kahju ettenähtavusega. VÕS § 134 lg. 1 sätestab eraldi piirangu mittevaralise kahju hüvitamisele negatiivse tagajärje ettenähtavuse kaudu. Nendest sätetest tulenevalt ei vastuta kostja hagiavalduses loetletud negatiivsete tagajärgede eest, sest need ei olnud ettenähtavad tervishoiuteenuse osutamisel ning nende ärahoidmine ei tulenenud selle eesmärgist. Kuna maakohtu otsuses ei ole tuvastatud, milles seisnesid ajutised piirangud hageja tegevuses ja elukorralduses, siis ei saa teha järeldust, et need (mittetuvastatud) piirangud pidid olema kostjale ettenähtavad ja eesmärgipärased. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus tuvastas õigesti ja pooled ka ei vaidle selle üle, et kostja oli kvalifitseeritud arst (perearst), kes osutas hagejale tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel ning vastavalt VÕS § 758 lõikele 2 vastutab selle lepingu täitmise eest

tervishoiuteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Kostja vastutuse materiaalõiguslikuks aluseks on VÕS § 770 lg. 1, mille kohaselt vastutavad tervishoiuteenuse osutaja ja sama seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isik üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Maakohtu otsuse põhjenduse kohaselt seisneb kostja raviviga selles, et ta jättis hageja 16. juulil 2003. a. eriarsti – kõrgema kategooria kardioloogi – juurde saatmata. Kohus leidis õigesti, et patsiendi vajaduse korral kõrgema kategooria eriarsti juurde saatmata jätmine on VÕS § 762 lauses 2 (vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti) sõnaselgelt sätestatud kohustuse rikkumine. Ka põhjendas kohus otsuses, miks ei vastanud kostja poolt osutatud tervishoiuteenus arstiteaduse üldisele tasemele ja miks ei saa seda pidada osutatuks tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega vastavalt VÕS § 762 lausele 1. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega ega pea võimalikuks nende aluseks olevatele tõenditele antud hinnangut muuta. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuses esitatud väitega, mille kohaselt hageja eriarsti juurde saatmata jätmisega ei rikkunud kostja oma VÕS §-st 762 tulenevat kohustust sellest tulenevalt, et dr. L. J., kes kostjat patsientide vastuvõtul 6 päeva hiljem asendas, ei tuvastanud samuti infarktiohtu ja hindas hageja tervisliku seisundi stabiilseks. Asjaolust, et ka mõni teine arst peale kostja jättis hageja eriarsti juurde suunamata, ei saa iseenesest järeldada, et selleks ei olnud vajadust. Nii võis selleks olla mõni muu põhjus, olgu selleks siis teise arsti tehtud raviviga või patsiendi teistsugune seisund vastuvõtu hetkel. Tunnistajana üle kuulatud dr. L. J.i ütlused (tl. 243), mille kohaselt hageja seisund tema vastuvõtul oli võrreldes eelmise sissekandega tervisekaardil stabiilne, ei ole piisavad, et ümber lükata Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni arvamust (tl. 14 ja 80) ja sellele komisjonile dr. Arvo Mesikepa poolt antud arvamust (tl. 84), mis oma sisult on eriteadmistega isikute kirjalikud arvamused, mis tsiviilkohtumenetluses on dokumentaalseteks tõenditeks (TsMS § 293 lg. 2 lause 2) ja mille kohaselt on vastava eriala asjatundjad haiguslugude ja poolte poolt juhtumi kohta antud seletuste (mis on esitatud ka kohtule) põhjal leidnud, et kostja taktika patsiendi haigusseisundi käsitlemisel ei olnud õige, et arvestades patsiendi kaebusi, haigustunnuseid ja varem korduvalt läbipõetud infarkte, oleks perearst pidanud saatma patsiendi kardioloogi konsultatsioonile või haiglaravile kohe haigusnähtude tekkides ning et õigeaegselt spetsialistikardioloogiga konsulteerimisel ning õigete diagnostiliste ja ravivõtete kasutamisel oleks võinud südamelihase infarkti ennetada. Omapoolseid erapooletute asjatundjate arvamusi, mis võiksid asjatundjate komisjoni ja dr. A. Mesikepa arvamuse ümber lükata, ei ole kostja esitanud. Nõustuda ei saa ka selle apellandi väitega, nagu peaks juhul, kui ka dr. J. eksis, olema ta vaidlusaluses asjas kostjaks tema kõrval. Nii on hagejal õigus valida, kelle vastu ta hagi esitab. Kui isegi oleks tegemist ühise kahju tekitamisega, oleks kahjustatud isikul VÕS §-des 65, 137 ja 138 sätestatut arvestades õigus valida, kelle vastu solidaarvõlgnikest ta oma nõude pöörab. Et vaidlusaluses asjas ei ole esitatud nõudeid teiste isikute vastu peale kostja, siis ei saa kohus käsitleda küsimust sellest, kas oleks alust mõne teise tervishoiuteenust osutanud isiku vastutuseks. Et maakohus on kostja kohustuse rikkumise seostanud eelkõige 16. juulil 2003. a. eriarsti juurde või haiglasse suunamata jätmisega, siis ei olegi vaidluse lahendamiseks põhimõttelist tähtsust sellel, millised olid hageja 28. juulil 2003. a. haiglasse sattumise täpsed faktilised asjaolud. Eespooltoodud põhjendusel tuvastas maakohus õigesti, et kostja tegi hageja ravimisel ravivea, aga samuti, et hageja sai 28. juulil 2003. a. infarkti, mida oleks õigete meetmetega saanud vältida. VÕS § 770 lg. 4 kohaselt, kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Seega eeldatakse seaduse kohaselt põhjusliku seose olemasolu ja kui kostja väidab põhjusliku seose puudumist, siis peab ta seda tõendama. Kostja ei ole

esitanud tõendeid, millest piisaks tema tehtud ravivea ja hageja tervisekahjustuse vahel põhjusliku seose puudumise tõendamiseks. Niisuguse seose puudumist ei ole kostja apellatsioonkaebuses ka sõnaselgelt väitnud, esitades vaid kahtlustuse selle kohta, ega Mustamäe haigla arstid viivitanud südameuuringutega ja stendi paigaldamisega ning ega infarkt tekkinud seetõttu. Taolisest kahtlusest põhjusliku seose välistamiseks ei piisa. VÕS § 130 lg. 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Selle sätte sõnastust ja eesmärki arvestades tuleb kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju olemasolu eeldada ja kannatanul ei ole vajadust mittevaralise kahju olemasoluks esile tuua ega tõendada muid asjaolusid. Apellatsioonkaebuses on viidatud Riigikohtu lahendile 3-2-1-111-96, mille seisukohad käivad tsiviilkoodeksi (TsK), mitte VÕS-i sätete kohaldamise kohta. Seadusel ei põhine ka apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks tervisekahjustuse korral mittevaralise kahju hüvitamisel üksnes sekundaarne iseloom ning nagu oleks mittevaralise kahju hüvitamine sõltuvuses sellest, kas varalist kahju on tekkinud. Et kostja on rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevat kohustust, siis on tal kohustus sellega tekitatud kahju hüvitada nii VÕS § 101 lg. 1 punktist 3, §-st 115, 7. peatükist kui §-st 770 tulenevalt. Seega ei ole põhjendatud apellandi väide, nagu ei oleks kostja kahju hüvitamise kohustust tuvastatud. Küll on mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle otsustamisel asjakohane arvestada rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ja selle astet, kannatanu enda osa kahju tekkimises jmt. asjaolusid. Konkreetseid asjaolusid kaaludes ongi maakohus kahjuhüvitise suuruse määranud. Seda suurust iseenesest ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu eesmärgiks on ära hoida kahju tekkimine tervisele, seega ei ole viide VÕS § 127 lõikele 2 asjakohane. Et hüvitamisele kuuluvaks mittevaraliseks kahjuks VÕS § 130 lg. 2 mõttes ongi tervisekahjustus, siis ei ole asjakohane ka viide VÕS § 127 lõikele 3: tervishoiuteenuse osutaja pidi ette nägema, et kohustust rikkudes jääb lepingu eesmärk täitmata, s. t. patsiendil tekib tervisekahjustus. Sama käib VÕS § 134 lõikes 1 sätestatud mittevaralise kahju ettenähtavuse kohta. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 1. jaanuarini 2006. a. kehtinud TsMS § 60 lg. 1 mõtte kohaselt kannab kohtukulud kaotaja, lg. 3 kohaselt aga, kui pool ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda. Apellatsioonimenetluse menetluskulude hüvitamist taotles apellant, kuid kuna kaebus jääb rahuldamata, siis ei ole alust tema taotluse rahuldamiseks. Vastustaja ei ole apellatsioonikohtule esitanud oma kohtukulude nimekirja ega taotlust apellatsioonimenetluse menetluskulude väljamõistmiseks vastaspoolelt. Seega ei kuulu apellatsioonimenetluse menetluskulud poolte vahel jaotamisele.